Head uut aastat Kaupo Kikkas sulle ja alustame ka sel aastal fotokooliga ning fotoekspositsioon oleks see, millega oleks tore, tutvuste ja kõigil, kellel on kodus fotoaparaat ja kihk reisida kuidas ennast ette valmistada või siis ka oma sõpru ette võtta. Fotoekspeditsioon, kui suur see ettevalmistustöö on ja kas on igale ühele jõukohane? Head uut aastat kõikidele ja tõepoolest alatise pime ja selline natuke kaamos, aeg on see, kus mõtted kõige enam lähevad reisimisele. Lausa tunnetan ise alati, kuidas juba novembri lõpust ma hakkan aina rohkem lugema reisiraamatuid hakkan vaatama televiisorist aina rohkem kaugetest maadest ja loomadest dokumentaalfilme. Ja praegu on mul nii-öelda siis sellises tähtsas faasis tõesti üks väga huvitava fotoretke ettevalmistamine. Ja ma mõtlesin, et jagaks selle tõesti ettevalmistamise detaile ka teistega. Ja minu minu fotoretk viib buss meid siis Peruu unustatud radadele ehk mitte sellistesse turisti sihtpunktidesse vaid turistiteedest kõrvale jäävates paikadesse. Nii et sa plaanid ise minna Peruusse Ja meil on Peruusse tegelikult senine fotoretk lausa, kuhu tulevad ka inimesed kaasa, nii et sinna on võimalik inimestel ka veel liituda. Ja pärast selle fotoretke lõppu jääme ühe antropoloogi sõbraga veel ise ühte hõimu uurima, selle hõimutraditsioone ja, ja nende mõningaid väga huvitavaid, kuidas öelda töökäitumisi või töökorraldust. Ei taha veel ennem sellest väga pikalt sellest nii-öelda hõimu juurde jäämisest rääkida, kuna sellest seal on niivõrd palju selliseid tegureid, mis ei sõltu meist alates selle hõimu nõusoleku saamisest, mida me alles tegelikult küsima viimasel hetkel, kuna kui me küsiksime praegu, siis kolme kuu pärast ei mäleta enam keegi, et, et mis, mis gringod, mis valged mehed meie hõimu tahtsid tulla ja miks nii, et, et seal on hästi palju selliseid agasid küll, aga selle esimese fotoretke poole peal ei ole mingeid agasid ja see toimub, toimub nagu kellavärk. Aga mismoodi see ette valmistada, milles see alustab, et või alustada, et mida sa pead ennem ära tegema, kui lähed? Ja siin ongi väga palju selliseid Nüansse, millest mõnesid võikski täna puudutada. Ma arvan, et kõik hakkab pihta sellisest eeltööst ja mõttetööst ja soovist, et kuhu sa tahaksid minna, kus see paik võiks olla, kus oleks väga põnev pildistada, kus sa saad selle aja ja selle raha nii-öelda hulgaga, mida sa reisimisele kulutad võimalikult palju. Sest et ka inimesed on ju väga erinevad, et mõnedele meeldib minna väga kindla peale veeta oma puhkus, tellis mõnedele meeldib selliste väga aktiivse programmiga kultuurireisi teha, et ta sõidab kõik tähtsamad kirikud, muuseumid või sambad läbi aga fotograafi, või ütleme siis isegi pildistamise huviline selline pildistamise fänn ei sobi nagu kummagi nende kategooria alla, sest et hotellisudeledes seda ammugi, eks õige pildistaja ei tee, sest et ta lihtsalt tunneb, kuidas aeg voolab näppude vahelt ära ja kes ei saa midagi huvitavat näha ega pildistada. Aga ei sobi ka see teine üliaktiivne programm, kuna pildistamise puhul on vahest vaja oodata valgust, vahest passide, mõnda lindu või looma vahest minna kohtadesse, kuhu võib olla tavaline turist, üldse ei viitsiks ronida või minna. Aga see teadmine, et sa saad sealt mõne väga kauni magusa panoraamvaate tiivustab sind väga sinna üles ronima ja võib olla kuigi mitte, et ma ütleks, et muuseumites ei peaks käima, muidugi peab muuseumites käima, aga siiski muuseumite sibul oleks fotohuviline, fotofänn käib natuke vähem seetõttu et seal ta küll saab palju teadmisi ja laiendab oma silmaringiga, seal ta jälle taaskord ei saa pildistada, eks ju. Nii et, et see eeltöö ja oma reisikava paikapanek on üks väga suur, väga suur ülesanne kõige alguses, sealt hakkavad kõik muud asjad arenema, näiteks et kas sa siis lähed sinna mingit turismibüroogrupiga, kas, kas see on piisavalt hea sinu jaoks, et sa saad seda vabaduste pildistamisrõõmu ka seal grupis või sa oled nii julged, päris omal käel, ostad lennukipiletid, uurid internetist broneerid endale majutuse või võimu katvaid telgis või siis kolmas variant, et sa paned, paned kokku või liitud mingi sellise seltskonnaga, kes on, kes on natukene sama hullud kui sina ja, ja lähed sellisele seikluslikumale reisile, aga just nimelt seltskonnaga liitumise suureks plussiks on see, et tavaliselt on seal siis kaasas vähemalt üks spetsialist, kes tunneb seda keskkonda, tunneb selle keskkonnaohte, suudab suhelda inimestega vajadusel leida abi. Nii et need on, nagu tundub, mulle kolm sellist põhilist nagu reisireisimise mudelit. Kui sa oled selle esimese nagu otsuse ära teinud, et kuhu ja kuidas sa tahaksid umbes minna, siis hakkab, hakkab tegelikult selline järgmine eeltöö, mis on juba väga palju konkreetsem. Et näiteks otsida kontakte sotside kohadelt kontakte või otsida vähemalt kontakte inimestega, kes on seal alles hiljuti või mõne mõni aeg tagasi käinud siis kindlasti hakata valmistama ette oma nimekirja, et mida sa kindlasti pead kaasa võtma, mida sa äkki ei pea ikkagi kaasa võtma. Ja näiteks fotoreisi puhul ongi väga veel keeruline see, et sul on kaks täiesti erinevat nimekirja. Seal on üks nimekiri asjadest, mis on sarnaselt kõikidele reisijatele kõikidele rännumeestele, teine täiesti iseseisev, veel keerulisem nimekiri oma tehnikast. Et võtta kaasa võimalikult vähe asju, aga et sa saaksid sellega kõikvõimalikud asjad ära teha ja see on tegelikult uskumatu, kuidas sa hakkad lõpuks igat grammi, näiteks kui mina olen sellises täiesti viimases faasis ehk üks, kaks päeva enne reisi, siis ma laotan kogu oma varustuse põrandale fotovarustuse iga viimase kui patarei, iga viimase kui pisikese kruvikeeraja teibi jupi, kõiki laotan põrandale, hakkan järjest läbi mõtlema, et kas ma saan midagi siit ära visata või noh, nii mitte kaasa võtta. Ja kas mul on vaja mingile asjale varuvariante, et kas, kas, et mis siis ikkagi juhtub, kui ma olen keset seda Peruu, Amazonase džunglit ja pull läheb rivist välja üks mingi tähtis lülimu fototehnikast ja ma olen tulnud sinna fotoretkele fotoreisile ja me lihtsalt ühel hetkel ei saa enam pildistada, et mis siis saab, et kas mul on selleks mingi plaan, B-ga kaasas võimul ei ole. Et viimane, selline tõesti väga-väga tähtis samm on see, see asjade laialilaotamine ja väga hoolikalt läbimõtlemine. Ja samamoodi näiteks tuleb läbi mõelda kõikvõimalikud fototehnika, aga seotud ohud. Sellised nagu loodusepoolsed ohud nagu niiskus noh, nagu miks mitte ka, kui on väga suure niiskuse ja päiksekontrast näiteks Amazonases on selline asi, ma ütlen ausalt, et räägin omast kogemusest, olen astunud sellega kapitaalselt ämbrist ämbrisse, oli väga suur niiskus ja see ei olnud mulle mingi üllatus. Aga siis tuli äkki päike välja ja nagu te võite ette kujutada ekvatoriaalsetes kliimasse, päike on ju väga-väga kuum. Ja see lõimu aparaatide tehnikale sellise kondentsi, et mul oli poolteist päeva veel viimased kondentsi laigud objektiivide vahel ja teatud kohtadesse näiteks fotokollase kondentsist tekkinud äkilised kondentsi tekkinud niisugune udusõõri jäigi peale, see ei läinudki kunagi äraselt ka sellised asjad, aga teine asi siis turvariskid, mis on seotud inimestega ja siis nii-öelda halbade inimestega. Et kus ma magan, kus ma ööbin, kuhu ma saan jätta oma fototehnika, ma ei taha ju kogu aeg vedada seljas kõiki oma nii-öelda sokke ja pükse, kui mul on seljas fototehnika, kuhu ma jätan need asjad ja ka need, et kui ma pildistan, kuidas oma fototehnikat varjata, kuidas, et see jääks halbadele inimestele silma. Ja vot sellised asjad, kõik senine info kogunebki ajaga ja, ja kogemustega. Aga kust seda teada saab, et kuhu ma jätan, keda ma tohin usaldada? Rikkuses siin ongi, mis ma nagu öelda tahan, mina olen valinud ka sellise reisimise mudeli, kus ma olen võtnud endale alati leidnud endale alati kaaslased, sedasama Peruu fotoretk, mida me märtsis teeme, täpselt samamoodi. See ongi, meil on alati olemas, meil on eestist olemas spetsialist, kes on seal elanud ja meil on alati kaaslased Peruust meil on alati inimesed, keda on juba eelnevalt usaldatud, nendel on väga head soovitused ja nii on meil seal kuskil mägedes kaasas üks inimene, kellel on kindlad soovitused, keda me saame jätta, kelle nõu me saame alati usaldada ja kelle, keda me saame jätta nii-öelda asjadega kuhugile hoopis võib-olla kaheks päevaks kuhugile kellelegi juurde ootama, kui me ise läheme kuhugi mäe otsa ja samamoodi džunglis, kus on vaja tegelikult veel palju rohkem abimehi, et näiteks kui sa džunglisse lähed, siis sa pead ju ka mõtlema nii proosaliste küsimuste peale nagu see, et süüa saada, kuidas su kõht täis oleks, nii et tuleb leida ka väga usaldusväärne, kes kolmandal päeval metsajookse ja sa avastad ennast keset keset Amazonase džunglit ja mõtled, et sa oled küll kõva ränderajaleidja, aga ega ikka ei hakka suvalise puu otsast vilju sööma, sest et see võib ikka väga-väga-väga nukralt lõppeda. Nii et inimeste siin ongi, et kas sa oled väga usaldav ja teed väga palju eeltööd internetis, mis on alati palju keerulisem või siis sa leiad endale sellise nii-öelda mentori, kes aitab usaldusväärsed inimesed sinu jaoks leida. Väga hea, Kaupo, aitäh sulle, viimane küsimus veel, kas fototehnikat on võimalik Eestis kindlustada, nii et ma sõidan reisile koos oma kalli aparatuuriga ja ma saan sellegagi? Ja reisile sõites on tegelikult noh, on teatud riigid, kus see kindlustus on väga kallis, sest et need on nii-öelda sellised kriisikolderiigid, aga mõistuse piires enamus osa maailmast, see on tõesti võimalik ära kindlustada ja ma ei taha nüüd sellele ühele kindlustusseltsile reklaami teha, aga igaüks ise leiab kindlasti selle õiget kindlustusseltsi ja see tõesti on võimalik täiesti mõistliku hinnaga. Veel mõned head aastad tagasi oli see kindlustamine väga-väga kallis, aga vähemalt üks koht, kus me tundub, et oleme Euroopasse jõudnud, siis lõpuks on seesama kindlustuse teema. Nii et on võimalik oma oma tehnika ära kindlustada väga mõistliku hinnaga. Aitäh Kaupo Kikkas ja kohtume järgmisel kolmapäeval.