Ja fotokool läheb edasi ning täna räägime sellistest ekstreemfotograafidest, õigemini ühest nendest, kes otsivad koldeid, kus on sõda, palju verd ja kannatusi, et sealt siis neid erilisi pilte inimesteni tuua. Stuudios fotograaf Kaupo Kikkas. Üks mees, kelle sa oled sõjafotograafidest välja valinud on Tseems Natreis. Miks tema ja mis tema eriliseks teeb? Sõjafotograafia tekitab ilmselt kõikides inimestes väga vastakaid tundeid ja seetõttu sõjafotograaf peab olema ühest küljest Extremist samast küljest hull ja vastandina äärmiselt kõrge vastutustundega ja moraalitundega. Sest et sõjafotograaf on sisuliselt see mees, kes kõnnib ainult mööda elu ja surma piiri. Sest kui me räägime sõjast, kus ei ole surma, siis see ju ei ole sõda. Mis tähendab seda, et see mees, kes, kes, kes näeb ja on kogu aeg surma lähedal ja tal on kõik võimalused piltidega näidata ilma igasugust kontrolli omamata Ta väga ebamoraalsel moel surma, sest surnud inimesed teatavasti oma nii-öelda õiguste eest ei seisa, eks ju? See fotograafia on sellise dokumentalistilise fotograafia tipp. Sest et seesama emotsioonide kandle nii-öelda kõige karmimate akordide mängimine ehk siis seesama surmaga mängimine on see, mida sõjafotograafid teha saavad. Kui üks lehe fotograaf igapäevane dokumentalist, eks ju, peab minema pildistama vahepeal seda, kes kellega käib, siis ta peab minema pressikonverentsil pildistama peaministri siis loomulikult, kõige parema tahtmise juures ei ole sul võimalik teha selliseid maailma muutvaid, emotsionaalseid pilte, mida sa saad teha mängu, kus käib mäng surma, elu ja surma üle, eks ju. Nii et James Nachtwey on üks mees, kes on tegelikult tõestanud ennast igatepidi kui väga tõsise mõttemaailmaga, väga sügava filosoofilise maailmapildiga inimest, kes on juhuslikult ka peast segane, hull ja ekstremism. Ja James Nachtwey on, tal on nagu üks lause mida, ilma milleta ta ei näita ühtegi oma pilti ilma millegita ilma Milts lauset teda ei taha üldse, nagu konteksti ilmuda ta ta see lause panna nii-öelda eesti keelde siis ta võiks kõlada umbes selline, et ma olen olnud tunnistajaks, ma olen olnud, ma olen näinud ja see on minu. Kuidas öelda, nii-öelda pühendus kõikidele nendele sündmustele, mis peaksid olema unustatud ja mida ei oleks pidanud mitte kunagi juhtuma. Aga ta ei ole kunagi ise sekkunud, et midagi ära hoida, kedagi päästa. See selles mõttes, et iga sõjafotograaf on sekkunud, sest et iga sõjafotograaf, kelle selline kõrgendatud moraalitunne, nagu ma ennem ütlesin, sunnib teda teatud hetkedel sekkuma, see on selge, et sinu humaansus sinu inimlikkus paneb sind aeg-ajalt sekkuma. Aga James Nachtwey on öelnud tegelikkuses, et mida algaja fotograaf sa oled, eks ju, mida esimestest sõjakolletesse tahaksid kogu aeg sekkuda. Ja nagu öeldakse, et sõjas olles mingi tükike sinu humaansusest sureb aeglaselt, kärbub ja kaob sinust ja päeva lõpuks on öelnud seda kõik tunnustatud sõjafotograafid. See, kui sa teed sellest pildi ja näitad seda maailmale, muudab tõenäoliselt maailma oluliselt rohkem see kui sellest, kui sa jääd kellelegi haava siduma või, või mingit verest tühjaks jooksvat inimest kuhugile kuulirahe alt ära lohistama. Et see kõlab jõhkralt, see kõlab ebainimlikult, aga, aga midagi teha ei ole sõda oma olemuselt on ju selline sündmus, kus senine persoon või üksikisik kaotab igasuguse tähtsuse, seal muutub tähtsaks hoopiski see nii-öelda konflikti olemuse poolte vaheline olemus, aga see, et üks inimene saab kuskil surma, see 100 inimest saadetaksegi kuulirahe alla. See kõik on sõjas justkui täiesti täiesti arusaadav, täiesti paratamatu. Aga James Nachtwey, sest kui me räägime tagasi fotograafia juurde, läheme siis Champs Nachtwey muudabki tegelikult eriliseks see et tema nii-öelda sügav tunnetus võimaldab näidata väga tihti sõda läbi sellise sümbolite keele, mis on väga õõvastav, väga jube, väga hirmutav ja mis kannab seda tema enda kreedot, eks ju, et et see kõik peaks olema unustatud ja mitte kunagi korratud. Aga noh, nagu me näeme, siis siis kaugeltki nii tegelikkuses ei ole. Aga ma arvan, et James Nachtwey on küll mees, kes on maailma sinna suunas liigutanud, et seda, et, et inimesed saaksid aru, et seda ei peaks kordama ja ta on puhas dokumentalist ja isiklikult mind absoluutselt lummab tema piltide juures see, et häma, dokumentalistika on väga selline peenekoeline väga puhta kompositsiooniga. Väga selge, aga minimaalse, minimalistliku autoripoolse lähenemisega. Et see on minu jaoks nagu alati selline dokumentalistilise fotograafia suurim küsimärk. Kui palju fotograaf oma pildikeeles sekkub? Näiteks sellega võtame sõjafotograafia, sul on ülilihtne võimalus, sul on iga päev võimalus teha pilt kus pildi peal oleks nagu ühe poole sõdur tulistamas või justkui hoidmas püssi, justkui tulistamas kedagi surnuks, eks ju. Seal selleks tuleb lihtsalt tabada üks ajahetk, millal keegi hoiab püssi õiges suunas on ju ja, ja et seal teisel pool oleks keegi ees, mis reaalsus oli, ei huvita mitte kedagi. Ehk selliseid intrigeerivaid pilte on sõjasituatsioonist teha ülilihtne, seda on võimalik teha iga päev. Mis tähendab seda, et sul on võimalus kõnelda oma lugu ja vot siin tuleb mängu nüüd see vastutustunne, et mis lugu sa kõneled, sa võid valetada kokku täpselt sellise loo, mis teeb ühest poolest hea, teisest poolest paha. See on tegelikult propaganda, kõige klassikalisem propagandatrikk näidata pidevalt vaikselt ühte poolt halvana ja teistpoolt heana võimsana, tugevana, edukana, ausõna. Nii et vot see on see kõige peenem, peenem joon, mida mööda eks sõjafotograaf alati käib. Kui palju kõneleda oma piltidega mingit lugu, kui palju panna sinna seda oma sinu poolt määratud nagu narratiivi ja kui palju jääda vähemalt oma sisemas, täiesti neutraalseks, ausaks. Aga millised on need tema pildid, kui sa nüüd proovisid mõnda tema fotot kirjeldada, et mis seal peal on? No tema piltidest üldiselt on mõned pildid nii kuulsad, et neid 100 või 1000 või mis iganes enam maailma muutnud piltide hulka korduvalt korduvalt korduvalt. Et noh, näiteks üks väga kuulus pilt, Ta on kus nälginud laps on niimoodi nagu sellised pallina kerra tõmbunud ja raisata kull juba ootab ta kõrval, et seda last nokkima hakata, ka see laps on elus, eks, aga sellel lapsel puudub igasugune jõud enam vastu hakata ja kõrvalt lähevad sõdurisaabastes jalad parasjagu mööda. Eks samamoodi näljalaagrites olevad inimesed, need kõige hirmsamad näljas inimeste pildid, kus tõestina peale luuluude ja naha ei ole inimestest mitte midagi järgi. Nii et need, ütleme, need sündmused ja see kõnekus piltide puhul on temal tõesti absoluutselt noh, maailmakuulus, võib öelda, aga, aga kui sa küsisid, et mis seda minu silmis iseloomustab, siis teda iseloomustab minu jaoks just nimelt A selline minimalistlikkus p ülim vastutustunne, selle loo jutustamise ja see väga puhas kompositsioonikeel ehk et kui mina tema pilte vaatan, siis näiteks mul ei tekkinud, ma loen seda tema pilti nagu raamatut, et et vot pildistamise juures on alati see, et iga iga hea pildi sees on mingi autoripoolne kood, eks ju, mida antakse edasi kompositsiooni, valguse, võib-olla värvidega võib olla sellise dünaamilise pingestatusega ja kindlasti selle tagamaade teadmisega, et sa pead kindlasti teadma mingil määral, mis seal toimub, eks ju. Ja ja tõesti, tema pildid selles mõttes on täiesti minu jaoks täiesti ainulaadsed, et, et ma võtan ükspuha millise pildi ette ja kui ma enam-vähemgi tean, millisest sündmusest räägib, siis hakkab muga koheselt mind kõnetama ja kohe rääkima mulle mingit lugu. Nii et vot need võiksid olla tema, tema, sellise ainulaadsuse võtmed, eks ju. Ja ta on ka ise, kui teil selle sõja juurde korraks tagasi tulla, siis. Ta on võitnud kõik mõeldavad fotograafi auhinnad ja ta on absoluutselt tõesti elav legend ja ta on ka ise saanud korra granaadirünnakus väga tõsiselt haavata, aga see võttis küll mitu aastat see paranemine, aga ta paranes sellest täielikult. Nii et kuidas ma ütlen, et see on ainulaadne karakter, ta on ainulaadne karakter just nimelt seetõttu, et fotograaf, siis, kes on sõja ja surma keskel, peab olema mingi kübeke hullumeelsust, aga see hullumeelsus peab olema tasakaalus selle vastutustundega ja 90-l protsendil sõjafotograafidest. Ma ei ole päris kindel, et see on tasakaalus, see hullumeelsus tihtipeale ületad seda vastutustunnet, see vere lõhn, see adrenaliin koos surmahirmuga hakkab tööle justkui mingit hullumeelsust võimendava sellise tegurina ja, ja, ja see loomast tihtipeale nad fotograafid ja, ja muidugi selge on see, et inimene, kes on nii lähedalt surmaga kokku puutunud, see kindlasti pidevalt kokku puutunud, see kindlasti ei ole kunagi enam endine, et see inimene on muutunud ja üldiselt sellised head sõjafotograafid nii-öelda nüüd või ütleme siis pigem auhinnatud ja vastutustundlikud sõjafotograafid alati tunnistavad seda. Tema elu on selle kõige hind, et tema elu on muutunud täielikult. Aitäh, Kaupo Kikkas, tänaseks kohtume järgmisel kolmapäeval, kus räägime ühest teisest mehest, kes on ka pisut hullumeelne ja väga ekstreemsete asjadega hakkama saanud.