Me suudame niikuinii nõnda vähest tüüpi andeid ära tunda ühiskonnas ja kui me määrame kellelegi ükskõiksusest, sest temas ei avaldu juba kasvõi lapsena mingeid andeid, mida mingil hetkel väärtustatakse, siis noh, see on palju suurem ressursside raiskamine kui miski muu. Jätkule hävitlaselt Californiast linna nimi oli ainest terfelt ja te kuulate vikerraadio saates aeg, globaalsed eestlased, kus minu eesmärgiks on vabariigi 100.-ks sünnipäevaks Eluanalovelts silmapaistvatest eesti inimestest üle maailma ning üksteiselt õppida minu saatekülaliseks on täna sotsiaalantropoloog Aet Annist kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli Ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia vanemteadur. 2011. aastal ilmus aeda sulest esimene eestikeelne antropoloogiline uurimus eesti ühiskonnast, milles ta keskendub kahe Kagu-Eestis asuva sotsialismiaegse keskus külakogukonnatunnetusele ning inimestevahelistele suhetele olukorras, kus neid enam ühine töö ei seo. Mul on väga hea meel, et me oleme lõpuks leidnud aja. Eriti, kuna üsna suure osa sellest tööst, mida me siin podcastis teeme, võib sulle ka isiklikult huvi pakkuda ka mulle endale ka nii palju küsimusi. Aga võib-olla alustaks kõigest sellest, et kui kui keegi küsib, mida sa teed, siis kuidas sa vastad? Kui ma pean seletama, mis tegelane antropoloog on siis ma sageli pean esmalt seletama, antropoloog on erinevaid, et osad tegelevad füüsilise antropoloogia, kehtis inimese kontide mõõtmise või, või muude selliste inimese keha või või isegi evolutsioonilise päritoluga seotud teemadega. Aga sotsiaalantropoloogid, jaga kultuurantropoloogid, Ameerikat, vaatame, tegelevad sellega, kuidas inimene toimib ühiskonna liikmena ja, ja kuidas inimene, nemad ei ühiskonnana koos elades mida te nagu koos elades kogeb, kuidas te neid probleeme lahendab, millega ta silmitsi on, kui ta ühiskonna liige on aga ka tegelikult see missugusi probleeme, ta ise loo mismoodi inim inimolend võib-olla tekitab erinevaid probleeme nii oma teistele ühiskonnaliikmetele kui iseendale. Nii et, et kui ma mõtlen, et mida ma saavutada tahan, siis kindlasti ei ole ainult puhas teadusest, mingis mõttes ma tahaksin panustada selliste probleemide lahendamisel selle selliste probleemide lahendamisse, mida, mida siis inimene niimoodi ühiskonnana ühiskonnas elades ühiskonna liikmena kogeb ja aga samal ajal ka, mis probleeme ta loob, et nende nende probleemide teadvustamise kaudu ja ja lahendusteede otsimise kaudu nagu ka midagi reaalselt ära teha, mingis mõttes rakenduslikult. Ja võib-olla antropoloogia puhul on üks olulisemaid asju, mida on vaja seletada, kui rääkida, et mis, mis loom see antropoloog on? See meetod, mida antropoloog kasutab, sest sotsiaalteadusi on ju väga palju ja väga erinevaid ja suurelt osalt kasutatakse nendes kvantitatiivseid meetodeid, ehk siis püütakse nagu numbrite keelde panna seda, mida me näeme, et ühiskonnas toimub ja, ja noh, see on kõik väga oluline, kasulik, aga mis sellega nagu puudu jääb, on arusaam sellest, et mis on need põhjused, sügavamale mine minevad põhjused, mille inimene ka näiteks suudaks avada, ainult et siis, kui ta räägib Kellegagi süviti seletab oma elu ja oma tegevust sellises näiteks pikemas intervjuus, aga antropoloogid on veel lisaks sellistele pikematele süviti minevatele, intervjuudele, kus me küsime inimestelt, et miks nad midagi teevad, mis on need põhjused, põhjendused, mida nad oma tegevusele annavad, lisaks sellele antropoloogid, jagavad oma uuritavate elusid niivõrd kui see vähegi võimalik on ja seda on vaja sellest selleks just nimelt, et mõista mingit tegevust. Võib-olla mingi näide kulub siin ära, et et noh, mõni tegevus, mis võib kaugelt vaadates tunduda täiesti jabur ilmad päris, kui me lähme nagu sissepoole elama inimestega koos, jagame nende elu selguda olevat täiesti loogiline ja arusaadav. Ja kui siin nüüd tuua mõni selline kuulsam näide, siis antropoloogia üks alusepanijaid unistanud Malinovski kuskil sajand tagasi saabus Vaikse ookeani probriandi saartele ja avastas seal, et kohalikud osalevad mingis mingid pealtnäha täiesti kasutus mingite esemete rituaalses vahetamisest. No umbes niimoodi, et üks üks mõttetuna näiv kaelakee antakse ühelt poolt ja teiselt poolt antakse siis käevõru vastu ja need on samad esemed, eks ole, et need ei ole mitte mingit uued asjad, mida vahetatakse vaid samade esemete aastalt-aastasse. Niimoodi vahetavad omanikke ja noh, esimese hooga seda vaadates võiks lihtsalt õlgu ehitada ja, ja need kohalikud nakataks pärismaalastega tituleerida, seda muidugi tehti. Et misjonäride kolonistid, kes seal ringi liikusid, seda mingist tutvuseks pidasid, aga nüüd Malinovski jäi sinna kohapeale elama, süvenes kohalike eluollu ja avastas, et tegemist oli osaga mingist tervikust. Ja selle, see oli üks osa millestki, mis tugevdas ühiskonda, mis, mis nagu hoidis toimimas inimestevahelisi suhteid, elukorraldusi ja nii edasi, noh pakuks kinnitust, eks ole, mingitele ühistele arusaamadele, kuidas maailm toimib ja, ja, ja põhimõtteliselt hoiab nagu sellised, sellised väikesed rituaalid võivad olla osa suuremast tervikust, mis tegelikult hoiab ühiskonda käigus. Ja niimoodi samamoodi mina, eks ole, minnes ligi sajand hiljem nendesse Eesti küladesse oleksin lihtsalt sealt läbi sõitnud, nagu suur osa inimesi, aga uurijaid teevad. Siis võib muidugi lihtsalt olla väga ja esiti olin ka mina väga hämmeldunud mingite nähtuste üle seal, et noh, kuidas inimesed sellises kookonis elavad, selline üldse selline kookonis elamise atmosfäär, et sa lihtsalt hämmeldab mind. Aga, ja kui ma ei oleks sellest külaelus osalenud noh, niimoodi samal moel pidanud mingeid igapäevaprobleeme lahendama kohalikud või samad samadel üritustel, kui ma ei oleks käinud või, või tundnud, miks sellistel üritustel käimine on keeruline siis ma ei oleks saanud targemaks, et aru saada, et miks Eesti küla 21. sajandi alguses just täpselt selline oli, nagu ta oli ja ma sain sellest aru, sain selle pähkli katki hammustatud, vähemalt enda arvates ja inimeste käitumist mõist mõistetud ainult tänu sellele, et ma nagu pikaajaliselt seal viibisin kokku poolteist aastat ma pikaajaliselt nagu nii-öelda tammusin teiste inimeste kingades ja, ja see on, see on minu arvates võib-olla antropoloogia puhul üks kõige erilisemaid kõige huvitavamaid ja väärtuslikumaid asju, et me nagu me jagame teiste elusid ja, ja saame tänu sellele aru pealtnäha veidratest otsustest ja valikutest. Üks küsimus selle sinu kirjelduse juurde kohe, et kuidas sotsiaalantropoloogia-s siis käsitletakse seda vaatleja efekti, et kuidas vaatlusel vaatluse tegemise lisa ei mõjuta subjekti käitumist või uuritavat olemast. Ja see on asi, millega antropoloogid peavad hoopis teistmoodi rinnutsi olema, ühelt poolt on lahendustele ajab pikkus, et me oleme niivõrd pikaajaliselt oma uuritavate keskel, et see antropoloog muutub selle aja jooksul nagu osaks ühiskonna üheks ühiskonna liikmeks ja selle tõttu väheneb ka selline uudne, oi, keegi vaatab meid efekt ja, ja selles suhtes on, on nagu natuke teine olukord kui siis kui antropoloog või tähendab mis tahes sotsiaalteadlane ja, ja istub tund aega kusagil, kus kõik hakkavad natuke teistmoodi käituma, sest ilmselgelt nad on vaatlusobjektiks. Et see pikaajalises jaga pidevust endale, et see on kõigis sfäärides, et mind on näha mingites täiesti yks kohtades, ma olen kohal üritustel, ma olen kohal. Lihtsalt mingis inimesed kogunevad, korjavad pärnaõisi või, või kui vahetavad mingeid retsepte kusagil nurga taga, et noh, et ma olen nagu igal pool, et sa ei jaksa kogu aeg oma käitumist sellele vastavalt tuunida, et keegi justkui siis kogu aeg jälgib sind. Aga teisest küljest muidugi natukene hullumeelne mulje. Antropoloogi silmad on kõikjale, et päris nii see ka nüüd ei ole ja eks me peame ennast peame endast märku andma. Kuhugi sisenedes kusagil viibides ja vaadeldes, aga muidugi meie sellist tüüpi vaatlused on ikkagi avalikes kohtades, nii et, et alati seal ei pruugigi olla võimalust ütelda, et nii sina nüüd vaatleja, nii et vahel inimesed ei pruugi teadlikud olla. Et neid vaadeldakse, kui on tegemist avaliku situatsiooniga. Aga teine ja võib-olla isegi olulisem ja seda eriala noh, väga olulisel määral mõjutanud. Selline pool sellest samast probleemist on lahendus, mille antoloogia on pakkunud, on refleksiivsus ehk siis see, et me teame, et meil on see mõju, me ei ürita seda mõju vähendada, vaid me püüame aru saada, milles see mõju võib seisneda. Nii et kui ma lähen, kui ma lähen näiteks külla ja hakkan seal rääkima sisenen kuhugile, ütleme katlamajja ja räägin seal mingite selliste pudeli taga rõõmsalt juttu, puhuvad daatidega. Ma olen teadlik sellest, missugused jooned minust võiksid neid inimesi, keda ma uuri mõjutada, ma olen noor naine, enam ei ole võib-olla nii noorega tol ajal oli kes, kes teeb midagi nende jaoks üsna arusaamatut. Ja, ja noh, niisugune küsivad seda, ma püüan seda nende vastu siis nende arusaama sellest, kes ma olen nende huvi erinevate külgede vastu minust sisse tuua oma analüüsi, nii et see, see teadlikkus enesestväljal, sellel uurimisväljal ei ole lihtsalt niisugune asi, mida tuleb mida tuleb nagu noh, võimalikult siis nagu vähendada vaid et see tuleb sisse tuua analüüsi, sellest tuleb nagu teadlik olla, aru saada selle võimalikest mõjudest ja ja, ja noh, osalt saab seda ka erinevate küsimustega selle pika aja jooksul, mis sa seal väljal viibid natukene täpsemaks tuunida, noh, need ei pruugi olla täpselt selle kohta, et mis te arvate, kui mina olen väljal, vaid see on lihtsalt küsida erinevate küsimustega mingit mingeid selliseid piirnevaid ja täpsustavaid asju, mis mis seda nagu teadlikkust enda enda kohalolust ja selle mõjust inimeste käitumisele, nagu, nagu isegi paremaks teeb, et erinevalt sellisest kvantitatiivselt sotsiaalteadusest see on meie jaoks see on niivõrd selgelt paratamatu kvantitatiivne sotsiaalteadlast natukene võib-olla püüab eitada seda ja noh, eks ole, kas sa numbreid kokku võtta siis see võib-olla võib-olla ongi see ongi see mõju pisut väiksem, kuigi selgelt ka ka sotsioloog, kes läheb küsima lihtsalt inimestelt vastuseid skaala punktidele samamoodi tal võib-olla teatud teatud mõju, aga et antropoloog nagu võtab selle teadmiseks ja, ja omastab juhide kuidas, kuidas seda parem õnn. Nii et ei, ei taha eitada seda, seda mõju vaid võtab selle üheks analüüsi objektiks. Kui vaadata sinna nimekirja sinu tegevusest Eesti akadeemilisel maastikul, siis tekib küsimus, et kus sa veel töötanud ei ole, et sa, et sa oled Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudis, Tartu Ülikooli Õigusinstituudis, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, Eesti sisekaitseakadeemias ja üsna pikka aega olid nüüd ka, noh, sa oled viimased 20 aastat jaganud oma Inglismaa Eesti vahet ning hiljutises Bristoli Ülikooli õppejõuna. Et millest sai alguse huvi antropoloogia vastu. Kui mingisugusest väga ähmaselt minevikust ma mäletan, et mind huvitas paleoantropoloogia, aga noh, seda ei olnud Eestis sellest ei olnud mitte kõige vähematki märki tol ajal, nii et ega seda oma mingiks realistlikuks selliseks tulevikuplaaniks ei pidanud ja ei ole materjalile ka kuidagi vähe või igatahes no ma ei hakanud seda kunagi nagu süviti kuhugile kuhugile liigutama, seda huvi. Aga. Ma tahtsin oma ema eeskujul saada loolaseks. Täpsemalt tegelikult tahtsin tegeleda allveearheoloogia, ega ma olin käinud arheoloogilistel kaevamistel natuke. Ma käisin sukeldumisklubis keskkooli ajal ja see kõik tundus jube põnev asi, mida omavahel ühitada, et sellist hobi ja eriala ja, ja usku, mingisugusesse seltskonda ja nende maailmavaatesse. Aga samal ajal mulle tundub, et mind huvitas tegelikult ühiskond ja, ja selle toimimine juba tol ajal rohkem kui miski muu. Noh, kasvõi kui ma mõtlen täna tagasi oma vanadele kirjanditel, et see ikka kogu aeg täis mingit sellist ühiskonnakriitikat või analüüsi nagu just nimelt sellest, et kuidas inimesed koos toimivad või ei toimi. Ja noh, ilmselt Ta mõjutas mind ema ühelt ühelt poolt ema mitte lihtsalt eriala, vaid lihtsalt ka see, missugune inimene Tagasi mõeldes ma ei suuda, mõeldakse ühtegi hetke, kus ma oleks selline klassikaline tiinekas istub kuskil laua otsas, emaga rääkida ei viitsi. Ma ei ole sellist hetke, ma ei mäleta, kas ma oleks lihtsalt igav olevas vaikuses söögilauas istunud või tahtnud kodust ära sõpradega pidustusena, seda küll ka, aga, aga et mul oli emaga väga erakordne suhe ja me rääkisime absoluutselt kõigil teemadel. Ema oli selline väga, väga terane ja samal ajal väga soe, südamlik ühiskonnakriitik ja, ja väga tähelepanelik vaatlejana ilmselt ilmselt mingid jooned või mingid mõjud on seal. Ta on sealt pärit. Ja lisaks sellele kasvasin ma mingis mõttes üles saale muuseumis Eesti ajaloomuuseumis, kus ema töötas ja ja sellepärast, et seal kooli kõrval praktiliselt olin seal sageli pärast kooli olin seal sageli vaheaegadel ja need arutlused, mis seal kogu aeg nagu heljusid üle minu noh alguses sellise, võib-olla asjadest mitte aru saama pea, aga hiljem juba juba võib-olla ka osaledes. Et need sellised väga erakordsed inimesed ilmselt ka mõjutasid seda, seda huvi ja, ja mul oli kogu aeg niisugune tunne, et ei ole olemas paremat kollektiivi kui see, kui see vaene muuseumile oma mingites sellistes lapsed lapselikest kujutlustes mul ilmselt ma arvasin, et ma lihtsalt õpin ajaloo selgeks ja lähen samasse kollektiivi tööle. Ja, aga et võib-olla on siin oluline ka see, et ma lõpetasin keskkooli koos Eesti vabariigi sünniga, nii et kõik need teemad olid kuidagi väga olulised sel ajal niikuinii. Ja, ja me rääkisime noh, nii emaga kui nende ema kolleegidega nendest sündmustest ajaloolises kontekstis. Ja ma arvan, et mulle seal üsna varakult selgeks see, et et kui väga on meie arusaama ajaloost mõjutatud tänasest mõtlemisest ja võib olla olising kõrvallakse algselt oli see, eks ole, selline samasugune, selle ajalooline arutlus oli nõukogude ühiskonnakriitika, eks ole, see missugune õudne ühiskond see oli, ma mäletan, kui varakult mulle selgeks tehti, kui palju on valet selles, mida ma kuulen koolis ja lasteaias ja, ja mida ma loen ajalehest. Et see kõik selline teadlikkus sellest, kuidas kuidas nad kõik need ajalugu ja tänane päev ütles, et asjad omavahel seotud on. Et see kõik oli niivõrd põnev ja, ja, ja noh, samal ajal olles, eks ole, niisugune noor inimene, selles kontekstis toimus mingi tohutu ajalooline mullistus ja suunas mind justkui pealtnäha sinna sellesse ajalooõpingutesse. Ja samal ajal mulle tundus, et nendes ajaloolistes, kes kaanhale muuseumis olid, et nendes oli säilinud selline illusioon, et ajalooline tõde võiks nagu midagi objektiivselt olla. Aga samal ajal oli, oli alutasitud kogu aeg selle üle. Et see on hoopiski väga erinevate huvigruppide poolt saanud katkutud, eks ole, selle 90.-te alguses oli juba selge, et et, et need versioonid ajaloost on mingis mõttes nagu võistlevad. Ja kui see oleks teemana, oleks ülikoolist pakutud ajaloolastele. No võib-olla olekski olnud, aga kui mina nüüd siis nagu lõpuks jõudsin sinna sisseastumise ukse taha, siis ei tutvustatud meile seda ajalugu sellisel moel vaid ilmselt ma ei mäleta enam, aga ma mäletan, kuidas mingit sissejuhatav tutvustava ajaloo loeng oli selline, et pärast seda loengut Ma läksin ja ütlesin, et mul paberit, mis ma olin sisse pannud ajalukku, võtsin välja ja olin täielikus segaduses, mida edasi teha, ja siis ma natuke aega niimoodi sekesin seal ühest sisseastumise kohast teise. Lõpuks maandusin sotsioloogias. Mis oli siis ta oli vist teine, jah, see oli meie aastakäik, oli teine sotsioloogia kursus üldse Eestis, mis esimene oli vist 29, meie omanduses, alustas 91. Ja, ja seal ma siis seal ma siis olin ja meid oli üsna vähe muidugi päris tore kursus, aga, aga noh, väga tihedalt meil tegelikult kahjuks ei suhelnud, et et see oli niisugune, oli ikkagi väga õpingute keskne minu jaoks aeg. Ja ma hakkasin üsna varsti huvituma noorteteemast. Ma isegi täpselt ei ei mäleta, et mul oli juhendajaks oli hästi selline tore ja, ja emalik, juhendaja aasa must ja ja tema huvi oli kultuurisotsioloogia vastu kuidagi ma seal ilmselt mingit noorte vabaaja kultuuri selliste teemade juurest sain kuidagi selle noorte uurimiseni ja mind hakkas, mind hakkas huvitama Noorte uurimise ajalugu. Kui niimoodi võib ütelda, mingis mõttes ajalugu oli ka, eks ole, jälle jälle siin sees, et just kuidas noori kujutatud sotsiaalteadustes läbi 20. sajandi ja ma kirjutasin oma bakalaureusetöö just sel teemal ja minu arvates kohutav kõneleja minu retsensendiks sattus Eduard Raska, kes oli tol ajal, minu meelest oli see tol ajal mitte sisekaitseakadeemia, vaid riigikaitseakadeemia, kas ta polnud sel ajal selle rektormittena igal juhul ta oli minu retsendid ja ta kutsus mu siis otse sellest bakalaureused pingis nii-öelda, kutsus sinna tööle sinna tollasesse riigikaitseakadeemiasse ja seal ma siis üldse püüdsin õpetada tulevasi korrakaitsjaid vangivalvureid ja need olid Dalai, minust märksa vanemad, nii et ma olin niisugune natukene kummalises olukorras, noor inimene, seal, seal seal ka. Igatahes see oli väga põnev, põnev ja õpetlik aeg, et kuidas üldse õpetada niisuguses olukorras samal ajal, tähendab see oli vist ma arvan, et kuskil meie stuudio viimastel aastatel ja siis minu magistri õpingu alguses hakati Tartus õpetama antropoloogiad erinevate õppejõudude puhul minu meelest juba enne oli seal vist Jaan Kaplinski. Ja hiljem olime terve rida välislektoreid, keda siis ja noh, näiteks ka sotsiaalteaduskonda loonud erinevad õppejõud olid ikkagi noh, väga väga teiste vaadete ja teiste teadmistega ja ja lõpuks siis oli meil seal ka nii-öelda esimene Eesti antropoloogiadoktor keskel, oma doktoritunduvalt, hiljem oli Toomas Gross õpetas seal igatahes sellel väljal Vii viibimine riismaa, mingi arusaamani, et sedasama noorte teevad, võiks uurida nagu mingist teisest rakursist. Ja kuna antropoloogia üheks huviobjektiks on olnud teine, teine kultuur või teistsugune inimene kelleni sihukesi veidrusi ja kombeid uurida, siis noh, võib nagu mingis mõttes eristada antropoloogia ajaloos on olnud selline õli õilsa metslase pilt ühest ühelt poolt kes on jäänud kuidagi puutumata niisugustest halbadest mõjudest raha mõjust või, või, või, või ühiskonna sellise kaasaegse ühiskonnailmsetest mõjudest või kes elavadki sides harmoonias Maide looduse ja üksteisega ja nii edasi ja nii edasi ja teisest küljest nisugune arenemate jõhker, rumal barbar, keda peaks kuidagi arendama, tsiviliseerima ja reformima. Ja minule hakkas tunduma, et võiks noori mingis mõttes samasuguste nähtustena vaadelda, et noored on olnud ühiskonnas sageli selline teine mingi grupp, keda peaks ühelt poolt Jakas reformima, lähtume kasvatama või teisest küljest nägema sellise süütu ja õilsa ja puhta rikkumatuna ja samas ka eksootilise annaks ära nagu need nagu need võõrad kultuuritki. Ja ma tegin oma magistriõpingutest siis ühe aasta läbi Helsingi ülikoolis õppides antropoloogiad ja kirjutasin magistritöö noortest kui teisest eesti meedias, kus, kus ma siis näitasin ka selle mudeli esinemist sellest, kuidas noori meedias kirjeldatakse veel selline nagu selline esimene pool, kus ma veel sotsioloogina tegutsesin ja mingis mõttes hakkasin sellist antropoloogia huvi noh, juba nagu realiseerima mingis mõttes minnes minnes sinna vahetustudengina Helsingisse ja pärast neid magistriõpinguid sain ma stipendiumi Cambridge'i ja seal ma uurisin juba siis laste laste teemat, ma kirjutasin ma oma magistritöö seal lapstööjõust Indias. Ja tegelikult see teema nüüd väga ei kõnetanud, et see oli nagu selline võõras ja tundmatu piirkond, aga noh, mingis mõttes väga suurt valikut mul seal ka ei olnud, et, et et see, mismoodi Eestis koheldakse tudengeid vaid vaheldii, vähemalt tol ajal tudengeid võrreldes sellega, mismoodi seda tehti, Cambridge'is oli see erinevus oli küllalt suur ja ma ei tundnud ennast kunagi kolleegina, nagu ma ennast Eestis ei tundnud algusest peale. Aga igal juhul tekkis mul seal viibides ja võib-olla teiste selliste õppejõudude mõjuväljas huvi arengu antropoloogia vastu. Et kui need, siis kui neid noori ja lapsi uurides on, on areng väga kesksel kohal, et kuidas ja miks mingit ühiskonnagruppi nagu muuta ja mõjutada siis hakkas mind huvitama see, kuidas teisi ühiskondi muudetud näiteks mõjuta mõjutatakse, püütakse muuta, mõjust mõjutada ja ma tahtsin just sellele teemale liikuda ja, ja siis ma järgmised paar aastat pärast seda magistrikraadi Cambridge'is hakkasin ettevalmistusi tegema doktorantuuri astumiseks ja selle aja jooksul ma õpetasin Eestis ja Inglismaa muuhulgas õpetasime ühte gruppi koolitajaid Eestis keda enne mind oli koolitanud maailmapanga mingi, ma ei tea, koolitajad, Ühte gruppi nad kirjeldasid seda teistest, kirjeldasid seda üsna hirmsat kogemust, sest need koolitajad ei suutnud kuidagi arvestada seda kohalikku kui konteksti Eesti konteksti. Ja just see niisugune nagu mingis mõttes põrkumine muutus minu jaoks hästi huvitavaks, et kuidas püütakse nagu arendada teisi ühiskondi mingite mudelite ja eesmärkidega, mis on pärit kusagilt mujalt. Nii et jah, jällegi oli, oli siin oli siis minu soov oli minna ja näha, kuidas niisugune kogemus inimesi mõjutab, mis selle kogemuse käigus juhtunud. Ja lõpuks ma siis 2001 alustasin sellise doktoriõpinguid inimestega, olles Londonist selline pikk-pikk-pikk lugu, ma ei tea, kas kattis need kõik ära või isegi seal midagi katmata. Ma olen mõelnud selle peale, et, et kui vaadata ühiskonda nagu kummi eba Ta, kus üks ots kummi ebaaasta on selline selts, aegsem seltskond, kes liigub kiiresti Eesti aja, kes saab kiiresti aru ja tahab kiiresti muudatused vastu võtta. Ja siis teine pool kummist pall ei ole nii, ta ei pruugi olla nagu mitte nagu Taevukesega, ta ei ole nii vastuvõtlik, ta lihtsalt konservatiivsem ja ettevaatlikum. Ja siis on loomulikult seal ka seltskonda, kes lihtsalt kardavad ja, ja siis, kui sa seda kujutad ette, et üks kummipoole nagu lahti ja teine on nagu peaaegu telliskiviga kinni, siis mida kiiremini see üks otsesest liigutusest, seda pinge sellesse Scummis ja siis mingi hetk, kui sa kaasatuste ei toimu, siis tahes-tahtmata kuskil kuskil käib pauk ära, et kas siis kus see siis juhtub, sest see sõltub nagu konkreetsest olukorrast ja metafooride nagu ta on, et sa ei saa lõpuni viia. Et kuidas vältida ühiskondlike rahutuste tekkimist näiteks tuntud mõtle juhtimisemat läbiter trage kehtesse 92. aastal, raamatu mille nimi oli vist juhtimise väljakutsed 21. sajandil, siis, siis, siis üha globaliseeruvas maailmas saavad nii-öelda poliitilised riigipiirid peamiseks takistuseks nii ettevõtetega ühiste huvidega inimeste jaoks, kes tegutsevad piiride üleselt. Et seal on see, sul on see suuri nagu globaalne pilt. Ja nüüd, kus internet loob ühise ühiste huvidega selliseid kohort, et et kui, kuid mille liikmed peavad alluma erinevate erinevatele õigusruumidele, kus nad parasjagu viibivad, siis tekivad pinged, mis ühelt poolt võivad olla nagu ohtlikud või lihtsalt telliks silmas või siis või siis või siis hoopis teistpidi, et need muutuvad võib-olla piduriks uute ühiskondlike struktuuride loomisel, sest et ma ei tea, kõik maailma maalapid on juba asustatud ja uusi sotsiaalseid innovatsioone ei saa enam väga teha. Ja siis samal ajal sina oled uurinud nagu väga lokaalselt seda tasandit kuskil keskses külades tänapäeval, kus internet on kättesaadav ja ma olen globaliseeruv, et kuidas saab maailm lahendada füüsilise intellektuaalse maailma vältimatut konflikti. Niimoodi, et ühiskond, mingisuguse ühiskonna, mingisugune keskmine liigub mingisuguses mõistlikus tempos ja ei teki konflikti. Kõigepealt selle selle niisuguse erineva kiirusega edasiliikumise teema juurde võib-olla kuluksid ära üks üks näide jälle ja, ja üks asi, mida antropoloogid teevad, sageli on selliste lugude rääkimine võib-olla nüüd seda lugu väga pikalt ei saa siin rääkida kõigile asjadele väga pikalt vastata. Aga et äkki see kuidagi nagu aitab edasi liikuda sellele teemale ka. Et mul on üks tuttav, Ta, kellel on samuti Cambridge'i ülikoolist, temal on doktorikraad. Nii et ta oli seal oli selline väga andekas noor inimene, aga ta on pärit töölisperekonnast ja kusjuures piirkonnast, kus erinevate muutuste käigus viimase mingi ma ei tea, 20 30 aasta jooksul on töökohad kadunud, nii et ühesõnaga tegemistele siis tegelikult ei ole tegemist mitte töölisperekonna võsuga, vaid tegemist on inimesega, kes on siis töötute perekonnast ja osades peredes, sellistes piirkondades on see töötus juba mingit kolmandat põlvkonda enam-vähem või isegi pikemalt kehtinud. Ja ühesõnaga see inimene sai siis sai siis oma andekuse tõttu stipendiumi, suutis liikuda Cambridge'i, suutis selle doktoritöö ära teha, aga mis tal puudusid, olid sotsiaalsed oskused sellises keskkonnas hakkama saamiseks, mis on, seda akadeemilist keskkonda iseloomustab. Ja see ei ole mitte siis lihtsalt eks ole, oskus akadeemiliselt rääkida, mida ta ilmselgelt väga hästi suutis vaid oskus, või nagu kogemus liikuda ülemises keskklassis ja, ja nüüd ühiskonnas, kus selline kihistumine on väga pikaajaline, nagu Inglismaal on see oskus ääretult oluline ja tema siis nüüd seale avastades, et ta tegelikult ei suuda selles seltskonnas adekvaatselt toimida, et tal puuduvad mingisugused omadused, mis tekitaks temast piisavalt uhkust selle üle, kes ta on, kust ta pärit on, mis on tema perspektiivid, et ta ei suutnud nagu ennast selle doktorikraadi abil niisugustest eelmiste põlvkondade needusest lahti murda, vaid tänaseks on ta selline sügavast depressioonist töötu ja, ja ta kirjeldab ainult seda, kuidas tema teised sõbrad on ennast juba tapnud näiteks. Ja mida ma tahan sellega ütelda on, et et see Telliskivi, niisugune metafoor on mingis mõttes seotud meiegi ujutlusega sellest, missugune, missugune on see ülejäänud seltskond, kes ei ole edukas ja mina tahan väita, Nendes on seda edu tegelikult palju rohkem, kui me eduvõimet palju rohkem kui ühiskond vastu vastu oskab võtta, mitte suudab, vaid oskab võtta või on valmis võtma vahel mõni ühiskond lausa eks ole, takistab seda, et, et oleks edukaid kuidagi kuidagi liiga palju, et see edu edu Limiteeritakse mingite mingite kuuluvustega, eks ole, et sa oled teatud õiges etnilisest grupis või, või, või rassilised klubis ja nii edasi ja nii edasi. Ja ühesõnaga et ma arvan, et osalt on see osakond, see on nähtus, mille mida peaks saama muuta või võiks püüda muuta sellega, et me väärtustame kõiki elusid palju võrdsemalt, kui me seda praegu teeme, mida vähe on inimestel tunne, et need ühiskonnas hinnatakse, et ka nende elu on väärtuslik, seda vähemalt püüavad soovivad sellesse panustada, seda vähem nad soovivad selle kummikummiriba otsast kinni hoides edasi liikuda või isegi selle täpselt samamoodi sinna etteotsa jõuda. Ja, ja noh, ma arvan, et see on niisugune niisugune igapäevane aktsepteerimine ja tunnustus, et et erinevad huvid ja erinevad elud on, on kõik ühtemoodi ühtemoodi väärtuslikud, et oluline on ühtemoodi, eks ole, mingisugune memmekene kusagil kusagil külakeses, kes oma kartulimaad seal harib ja, ja samamoodi on väärtuslik, eks ole, mingi mingi start uper kusagil kusagil kõrgustes, et neil on kõigil nagu oma väärtus inimestena ei saa seda kuidagi eitada, et kõik me oleme inimestena väärtuslikum ei saa Evannekstist niisugusse skaalasse ja kui see väärtust jõuab nende inimesteni, siis annab palju rohkem valmis osalema selle sellest sellest kummist kinni hoidmise silma ilma telliskiviks muutumata. Nii et noh, võib-olla nagu see, aga noh, teine asi, mis, mis on oluline, on leida mingeid ühiseid, jagatud eesmärgid, mis tõesti midagi laad, mis kõigile midagi loevad ja neid asju ei olegi nii palju tegelikult, et mulle tundub, et uus põlvkond jõuab selleni hõlpsamalt mingis mõttes kui, kui minu põlvkond, et et me oleme väga kinni selles rahvuslikus, sellises ideaalis ja selle selle arendamises, noh, mind, mis on minu meelest nagu sellega nagu väga palju praegusel hetkel, kui just sõda kuskilt kallale ei tule, siis sellega väga tegeleda, võib-olla praegu enam ei peaks sellele keskenduma. Et vahe mind hämmastab, selline selline noh, endiselt selline üsna võitlev ja, ja rämehäälne, selline rahvuslus ja ja minu meelest Eesti uus põlvkond näitab, et see ühine meid kõiki ühendav, kõigile ühiseks eesmärgiks olev eesmärk on, on loodus, looduskeskkonna hoidmine ja, ja, ja see tegelikult loob ka need punktid, mis ületavad füüsilisi piire. Kui meil on olemas niisugused eesmärgid, siis ega me tunnistame, et kliimamuutuse vastu võitlemine, ühiskeskkonnaressursside säästlikum parem kasutamine on miski, mille nimel me kõik peame vaeva nägema, sest muidu meil ei ole nagu tõesti järgmisele põlvkonnale mitte midagi pakkuda. Et selle eesmärgi eest seismine, Ma arvan, ühendab seda inimkonda sedavõrd, et suudetakse ületada ka neid füüsilisi piire, mis praegu näiteks noh, niisugust digitaalset koondumist samade eesmärkide nimel noh, praegusel hetkel juba tõkestab Et sa puudutuselt mitut täitsa mitut punkti, mida ma tahtsin ka uurida, Ta edukust ja ühiseid eesmärke ja rahvusidentiteet. Et rahvusidentiteedi oluliseks pidamist on, on ennast üsna üsna lihtne selgitada minevikuga ja ajalooga ja ka sellega, et üks miljon eestlast on ikka üsna lühike pink. Samal ajal sina õigustatult rääkinud minu arust sellest, kuidas, kuidas me oleme Eestis loonud sellise edu kultuse teadlikult või alateadlikult unustades selles ühiskondliku arengu tahaplaanile. Ehk siis ehk siis minu küsimus on, et kas eeskujude ja nende kogemuste jagamine ühiskondliku teadlikkuse tõstmiseks on üldiselt sinu arvates OK tervitatav ning kuidas sinu arvates võiks seda teha nii, et inimesed oleksid uute asjade õppimise või ümbritseva suhtes rohkem vastuvõtlikumad, et, et, et ei oleks sellist nagu õpetamise nahetusena professori nagu efektideta õpetajad me teame ise ka, kuidas, Ja ei nad kindlasti eeskujule kogemuste jagamine tervitatav, aga see peab olema võimalikult mitmekesine, mulle tundub, et võib-olla Eestis on natukene seal kallak on, on liiga ühesugune, selline edukas ettevõtja on võib-olla see selle pildi keskmes ja, ja kui seda edukad ettevõtjad seal ei oleks üldse, siis oleks samamoodi kallutatud pilt, et noh, selles mõttes nagu üritada noh, meedia peaks ta üritama võimalikult mitmekesist pilti edust või edu võimalustest luua ja näidata seda, seda võib-olla väga erinevate erinevate niisuguste lugude kaudu, et noh, võib-olla siin üks selline ilusti tähelepanu saanud näide sellest, et eks ole, et meil on ühte tüüpi mingis mõttes ühte tüüpi peremudel see eduka peremudel, kui otsitakse sellist aasta ema, kellel on kui mingid sellised kriteeriumid täidetud. Et noh, neid lugusid ja nende edukate heade perede lugusid on ju niivõrd erinevaid. Ja aga samal ajal ma arvan, et sul on õigus, et kallutatud tegelikult kasvada välja ka sellisest meediamudelist, kus on üksikisik alati tähelepanu tulipunktis ja, ja võib-olla on hea siis seda vähendada seda muljet, mis sellest tekkida võib, noh, et, et näed, et on olemas edukad inimesed ja minul neid eduks vajalikke omadusi ei ole, järelikult mul ei ole isegi mõtet püüelda kuhugile, et võib-olla seda saaks lahendada selle kaudu, kui nüüd üksikisikut suunata, kirjeldada, kirjeldama seda alust, millest nende edu on välja kasvanud või, või noh, lihtsalt seda konteksti või vedamisi või seda tugemistaksele neile on tulnud, olgu see siis perest võis otsast positsioonist muidugi ega inimesed ei taha ja alati tunnistada, et see on millegi muuga seotud või on keegi nende teetsil silunud ette, et igaüks tahab ikka näidata ennast selliste selts meid mani või hundina, eks ole. Nii et nad nagu ei oleks iga eduloo taga teised inimesed aga iga edukas peaks ikkagi tunnistama seda, mis on seal eduni viinud ja just nimelt tänu sellele me näeme neid tõkestusi, mis võivad teistel olla paremini ja, ja selle kaudu, nagu võib-olla murendame seda üksiku edukultust, mis aitab, aitab nagu laiendada seda baasi, millelt igaüks võiks ennast tunda eduka ja väärikana. Minule tundub, et kui ma, kui ma vaatan avalikku sellist dialooge näed tihti seda, et keegi ütleb, et riik võiks inimeste eest rohkem hoolitseda, teha seda teist või kolmandat, et mulle tundub, et me kipume tihti unustama, et riik, need, me oleme, meie ise, see kõlab küll klišeelik on, aga aga kõik inimesed, kes midagi teevad, on ikkagi inimesed, nad ise kuidagi sinna jõudnud. Loomulikku konkurentsi pole teha, kõik saame mõjutada protsesse, et meid ei valitse robotid. Et ning Eesti-suuruses riigis on see oluliselt lihtsam kui, kui soojemates riikides. Kuid mida oleks tarvis teha, et ühelt poolt mitte süvendada jõuetuse tunnet, mis võib viia üks kõiksuseni ning teiselt poolt, mida inimesed tõstavad Alexis konstruktiivsed ning mitte ründavad. No vot, see on mingis mõttes just täpselt nagu sa ütled, et see on ühiskonna kui terviku ja selle kaudu igaühe ülesanne, kuidas, et lasta tekkida sellisel üldisel hoiakul, mis heidutab inimesi, mis mingis mõttes määraksele sünnimomendil, mõned nii palju kehvemasse, positsiooni stardirajal ja teised paigutab kaugele ette. Nii me oleme, eks ole, ebavõrdset mingis mõttes oma võimekuses ja, ja nagu ma enne rääkisin ühiskonnavõimes ära tunda iga inimese väärtust ja, ja osad on see muidugi mingist hetkest edasi raske, kui me avastame, kui me ütleme, et nad, aga mõned inimesed ongi täiesti jämedad või isekad või jõhkrat mingid tegelased, kes või sellised noh, kes ei, kes ei taha ja keda ei huvita osalemine, aga eks sellised inimesed tulevad kusagilt mingisugusest sellisest põlastavastembeldamisest ja võib-olla see toimub juba lapsena noorena. Vääde kunagi aastate eest küsis Mul ühel konverentsil, eks. Vist ettevõtja minu ettekanne oli võrdsusest ja tema selle järel küsis, et kuidas ma ette kujutan, et peaks käituma näiteks kui on kaks last, kellest üks on ilmselgelt andekas ja teine andetu ja tema eeldus oli, et ambetule tähelepanu pööramine on ressursside raiskamine. Ja minu jaoks oli selline küsimuse asetus juba iseenesest absurdne, sest me suudame niikuinii nõnda vähest tüüpi andeid ära tunda ühiskonnas ja kui me määrame kellelegi ükskõiksusest, sest temas ei avaldu juba kasvõi lapsena mingeid andeid, mida mingil hetkel väärtustatakse, siis palju suurem ressursside raiskamine kui miski muu. Ja ühtlasi loob selline inimeste ükskõiksusest jätmine ju niisuguseid kibestunud ja põlglikke ja mitte integreeruvaid, mitte arenevaid inimesi. Ja mingis mõttes ausalt öeldes, kuidas ma talle ette heidan, seda, tal on isegi õigus mitte tahta osaleda sellises ühiskonnas, mis teda niimoodi kohelnud. Need võrdsus on mingis mõttes võrdse võrdne kohtlemine, võrdne väärtustamine. Võrdsuse sõna on niisugune Eesti kontekstis selline väga laetud. Aga ikkagi niisuguste võrdsete võimaluste loomine ühelt poolt ja inimestest või ligimeestesse võrdselt suhtumine, see, see, see tuleb nendest võrdlustest. Edukas edutu, tuleb selline ebavõrdne suhtumine ja kui need niisugused suhtumised on meil aluseks, siis me ei saagi nõuda, et see, kes on määratud virelema või häbisse või enese põlgusesse, saaks olla konstruktiivne. Kui me mõtleme, kuidas luua konstruktiivselt kriitilisi inimesi, siis näed, need peavad olema need või need saavad olla ainult need, kes on need, kes ennast võrdsena kogevad, keda võrdsetena koheldaks, eks ole, kui mind võrdsena kohelda, kuidas ma üldse arvan, et ma võiksin panustada sellesse sellesse ühiskondlikku diskussiooni niisuguguse, väärika, konstruktiivse, osalejana. Kas on mõnda sellist raamatut mida sa sotsiaalantropoloogia soovitaksid nii-öelda algajatele, et nad peaksid üks raamat, mida sa pead lugema, et sellest maailmast aru saada, et siis, mis oleks. Võib-olla ainult selline üks selline väga sümpaatne raamat, mis ka on eesti keelde tõlgitud ja hästi klassikaline teos. Marcel Mossi kink mis kirjeldab seda sellist keeruliste sotsiaalsete suhete virvarri, mis, mis meid kinkimas hoiab ja kinkima paneb ja mis rolli kink üldse mängib ja kuidas see kõik on seotud ühiskonna alalhoidmise või lagunemisega ja see on minu jaoks hästi hästi põnev ka selle tõttu, et et nendes külades ja üldse noh, nagu viimaste viimase aastaga jaoks on nagu Eesti ühiskonda jälgides mulle tundub, et, et, et see on ka üks koht, kus me näeme seda lagunemist, seda niisugust sotsiaalsete suhete lagunemist ja, ja seda selle, selle lagunemise mõju inimestele, kui enam ei osatud kinkida ei julgetud, ei julgetud enam kingitusi teha samal viisil kui enne, kui korraga muutusid kõik need asjad, mida saigi, keda ja kuidas see väga paljusid inimesi ja on mõjutanud ja nagu ilma jätnud teistest inimestest ja teiste inimestega suhtlemisest. Õnneks on see nüüd muutumas taas, aga, aga see on olnud, minu meelest on see selline teos, mis võib-olla heidab mingit uut valgust ühiskonnale, kui seal läbi lugeda ka mitte antropoloogiline. Kui inimesed küsivad, milline on Eesti, siis, siis kuidas sa vastad? No ma arvan, et nagu vist väga-väga suur osa eestlastest kipud kohe tundma vajadust paigutada Eesti võimalikult kõrgemale põhja kuskile Soome lähistele. Et see oli esimene reaktsioon, et jää jah, seal kohe seal seal Soome kõrval ja seda ma kuulsin hästi palju nende nende eestlaste suust, kellega, kellega intervjuusid Inglismaal tegid. Ja noh, kui on võimalik natuke pikemalt seletada, siis muidugi täpsustad juurde, eks ole, et Venemaa naabrusest kujunenud selline tilluke, võib-olla üks asi, mis näiteks mida ma kogesin hästi ega oma seda doktoritööd kokku kirjutataks, kirjutades seda ikkagi auditooriumile tol hetkel, kes Eestist suurt midagi teadnud. Et mul on, nagu ma olen edaspidi püüdnud inimestele Eestit kirjeldades rõhutada seda, et tegemist on väga tillukese riigiga ja kuna see nii väikeseri siis jääb kohe vale muljet, peaks olema kuidagi paik, mis sarnaneb ümbritsevatele, olgu siis Skandinaaviale või Venemaale või Balti riikidele. Ja ometi ei ole see nii, et noh, see väike nurgakene suutnud olla kuidagi väga teistsugune, et, et noh, et see, selle, seda ma võib-olla seletan juurde, mida, mida võib-olla teised inimesed ilmtingimata seda rõhutad. Minu minu jaoks oli see kogemus sellest, et ma pean kuidagi selgitama oma juhendajatele kasvõi retsept klientidele oli väga terav, et ei, see ei ole niisugune nagu kõik meie ümber. Ja noh, muidugi tuttavaid külla meelitada, eks ma räägin, kõik need imelised Laanet ja Tallinna vanalinna ja Skype'i ja järves ujumised ja marjakorjamised ja kõik muud kohalikud veidrused ära. Ja mingis mõttes ka suhtelise võrdsuse selle, et, et Eesti on ikkagi sedavõrd suhteliselt võrdne ühiskond veel seni et noh, minu, minu arvates üks oluline osa meie võrdsusest on väljendatud ka meie teatud tehtud edupunktides, näiteks PISA testide kõrged positsioonid on seotud sellega. Et Eesti ühiskond on, on suhteliselt võrdne, et meil ei ole niisugusi, meeletuid erinevusi mis tõmbavad selle keskmise alla nagu näiteks nagu näiteks Inglismaal ja ma arvan, et ka Ameerikas. Ma ei tea, kas Ameerika osaleb nendes PISA testides ja mis see positsioon on, aga me oleme ka märganud, et seal kõrgustes ta kuskil oleks. Ja viimane, viimane küsimus oleks siis, et ta Eesti saab Eesti vaba aeg, siis saab vähem kui aasta pärast saja-aastaseks. Eesti ise on oluliselt vanem. Milline oleks sinu soov Eesti 100.-ks sünnipäevaks? Ma ei tea, nii ilus number nagu 100 on, siis tuleb ikka see, mis on seal mingist ilusast laste lasteraamatust, ela 100 aastat veel, siis tuleb edasi jälle õnne sulle eluteel, aga võib-olla peaks seda kuidagi parandama, et paremat positsiooni õnne indeksis järgmiseks 100-ks aastaks. Suured tänud, sa oled, sa võtsid selle ajamata ja minu jaoks oli väga huvitav vestlus, et ma loodan, et me saame jätkata seda. Head saate kuulajad, sellega on meie tänane saade läbi. Kui teil on mõtteid, küsimusi, kommentaare või ettepanekuid, kellega ma veel võiksin saate teha, siis kirjutage mulle globaalsed eestlased hetki email from kuulmiseni.