Tänasest kiske programmis Persona arhiivist kohtute pianisti ja kirjaniku Käbi Laretei ka, kes pühapäeval, 14. juulil saab 80 aastaseks. Saatejuht on Marie Lenk ja saade on lindistatud viis aastat tagasi. Kui Käbi Laretei külastas Eestimaad. Kuidas te elate, Käbi Laretei praegusel momendil väga hästi, mul on siin hea olla kodus. Teil on imeilus vaade siit olümpiaaknast. Kas vana kodu paistab ka vana kodu toomel? Mul oli siin palju kodus ja ka see, see kodumis meil Toompeal oli kohtu tänaval seda vana siit lähedalt, mitte tänavat, aga, aga kogu Toompead see on nii ilus. Kui paljudel on Rootsis selliseid sõpru, kes teile aeg-ajalt helistavad ja küsivad ikka, kuidas sul läheb käri? Metsikult, palju, metsikult, palju kõiksugu rahvustest, eks ole, rootslasi, eestlasi, teisi büroo, kes tulevad teistest maadest. Mu õde elab Šveitsis. Mul on sõbrad Ameerikas ja, ja Saksamaal ja Inglismaa, ühesõnaga mul sõbrad võtavad mul palju aega ja muidugi mul on õudselt hea meel, et niisugused suhted on olemas. Väga head sõbrad, kas te olete varem ka niimoodi õega siin kokku juhtunud? Me käisime ükskord koos siin isegi ykskord, käisime siin muidu üksinda, ta elab Šveitsis nii et temal on pikem tee ja ta tuleb siis mitte nii tihti, kui mina käin. Ja seekord siis tuli. Seekord on meil tore koos olla ja kui teil on probleeme, kas räägite neist oma sõpradele või jätate need kõik enda kanda? On alati midagi, mida kellelegi ei saa rääkida kah oma lähematele, see on ju elus niimoodi mõned mured, mõned mõtted, aga ma olen väga avameelne inimene juba algusest peale ja mul on väga, väga head sõbrad, tõesti mõned sõbrad, kellega ma kõik kõik eile võin rääkida, kui paljude elus oled. Ja üldse teiste inimeste arvamusega arvestanud. Mul on see tähtis olnud. Minul on tähtis olnud. Ma ma ei saa nii hoolimata elada, mul on siiski tähtis olnud, mis teatud ausus inimeste poolt minu vastu ma ei taha valedega ja poosidega ja rollidega elada. Ma tahan kuidagi otse ja mida vanemaks ma jään, seda rohkem mul tähtsaks läinud. Õigi küsimusi, õigeid vastuseid, huvitavaid asju, mis mind huvitavad, sellest rääkida ja mitte niisama seltskonna juttu ajada, seda mul ei ole aega teha enam. Kas tütar ja poeg kipuvad ka vahel ema, õpetas? Muidugi õpetavad, aga neil on õigus. Väga tihti on õigus siin. Kuule küsib, kas olete pärast raamatu ilmumist tundnud südamevalu mõne mõtteavalduse pärast olete ende kirunud liigse avameelsuse pärast. Kas teate? Jah? Tähendab, ma ei ole kirurg, aga, aga minu raamatut tõlgitakse ju eesti keeltes maal, nad on kirjutatud rootsi keeles. Ja siis, kui ma kirjutasin enamik nendest raamatutest, siis ei olnud Eesti veel vaba. Ma mul ei olnud aimugi, et keegi neid raamatuid siin loeb ja ma võisin kirjutada oma sugulastest teatud mõttes nii avameelselt kui ma tahtsin. Ma teadsin, et keegi neid ei tunne, isegi nimes ei tunne midagi, aga kui nüüd tõlgitakse, siis ma tean, et nad tunnevad ennast ära. Ja siis ma olin natukene justkui liiga avameelselt, nemad võib-olla seda ei hindaks. Nii et ma muutsin teatud osad lihtsalt ära, ma mõtlesin ei selleks ma ei kasuta neid ära, et et nad ennast ära tunnevad ja võib-olla nad kriitilised või neile ei meeldi see. Siin on selline kiri. Kui ma teie raamatut minevikku heli lugesin, mõtlesin ma sellele, et kui praegu keegi kirjutaks selliseid armastuskirju nagu kirjutatud eile neljakümnendatel aastatel, siis peaks nii mõnigi kirja saatjat imelikuks oma tunnetest rääkimine, armastuse avaldamine ei ole hea toon, vähemalt meil Eestis mitte. Mida teie arvate sellest asjast? Ma olen seda tõesti näinud, kui ma nüüd eestlaste oma sõpradega koos olen, et siin nii avameelselt ei räägi. Ma usun, et see on vist tingitud sellest, et et teil on okupatsioon olnud täitsa avameelsed, ei ole kunagi julgenud rääkida inimestega, ütleme võõrastega või nii ja selles on niuksed, too on kujunenud, et isegi lähematele sõpradele täiesti avameelselt rääkida oma elus, mõtetest, oma soovidest. See oli kõik muidugi enne okupatsiooni enne sõda hoopis teisiti ka Eestis, aga ma usun, et eestlane on natukene kinnisem inimene, kui ütleme teatud rahvuse inimesed ja see kirjakirjutaja mul, mis selles raamatus ette tuleb, see on üks itaallane ja muidugi see on hoopis teine asi, itaallased räägivad ju, kõige eest sai, istud rongis ja reisid kuskile ja nad küsivad, sur lahutustes ja sul lastest ja su hingeelust ja lihtsalt võõrad inimesed küsivad sind välja ja Ameerikas samuti. Ess seda ei ole, mina pean veel sellega harjuma, mina olen liigagi avameelne, võib-olla minu. Mul on ükspuha, kas inimesed siis minust räägivad või mitte, ei räägi see mulle, ma ei hooli sellest, mul ei ole nii, ma ei ole nii tähtis enese silmade ees, aga nüüd armastuskirjad, ma olen mitmelt saanud niisuguseid haruldasi pik kirju, mis sel ajal kah veel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel palju rohkem kirjutati kui nüüdsest nüüd telefonidega rääkimine ja televiisori vaatamine, siis kirjutati palju rohkem kirju ja pikki kirju ja täieris avameelseid ja, ja hingelisi kirju. Kui palju teie lapsepõlvekodus armastust olite, teate, minul oli see suur, haruldane õnn oma lapsepõlves kohata inimesi, kes mind tõsiselt võtsid. Mitte nüüd just minu enda vanemad, aga, aga nende sõpradest mõned täiskasvanud, kes minuga rääkisid nagu oma väärsetega ja kes mind kohtlesid aupaklikkusega respektiga ja avameelsusega ja see on minu, minule kindlasti hinges jäljed. Ja ma, ma kadestan iseennast, kui ma mõtlen, mis ma lapsena olin ja mõtlen, võrdlen seda nüüd lastega, et kui vähestel on kedagi täiskasvanud inimestel, kellele sa võid usalduslikul täna rääkida kah oma kõige mustemad mõtted ühesõnaga pimedad või piinlevad mõtted ja kes sust alati aru saab ja kes sind aitab. Ja seda niisuguseid inimesi on minu elus palju olnud, aga just et lapsena oli mul ka niimoodi. Perekonnas oli hea õhtu kondaga muidugi mamma kritiseeris ja kasvatas ja papa palju ei hoolinud nii nagu on. Olete ühes intervjuus öelnud, et teie olete püüdnud oma lastest kasvatada inimesi, kes julgevad oma tunnetest ja üldse kõigest kõnelda. Kas teie kasvatus on vilja kandnud? Täielikult täielikult? Ma ei tea, kas minu kasvatusest on olenev olnud või nende eluviisist ma tõesti ei tea. Mõlemad mu poeg Daniel, kes on 34 aastane ja tütar, kes on üle 40, nüüd vaevalt neljakümnendad. Nad on väga avameelsed inimesed, julged inimesed ja ja räägivad oma tunnetest nii minuga kui kui sõpradega. Nii et see on. Ma ei tea, kas nüüd eriti haruldane on, aga, aga minul on hea meel, et nad niisugused on, sest et ma leian, et et see painab inimesi, kui neil nii palju kanda on üksinda, eks ole. Ma leian, et peab teistega oma saatust jagama ja niisuguseid inimesi on alati, kes enda enesel lähedal seisavad ja peab neid leidma. Ühesõnaga, ja peab usaldama. Ma leian, et hüppa vette küll küll ujuva õpid. Kas lapsed on mõlemad abielus? Tütar on abielus ja mul on kaks lapselast, aga poeg ei ole veel abielus. Kuidas te oma väimehega rahul olete? Ma armastan teda rohkem ja rohkem. Ma alguses leidsin noh, ühteteist, mis nii võõrastav oli minu iseloomule tan insener, aga ta on amatöörpianist kah ja tema, tema elu suur kirg on muusika ja Salme muidugi 11 leidsime. Aga nüüd mul ikka rohkem paistet, ta on üks väga ise integiteediga inimene, nii et ta ei lase ennast mõjutada, ta ei ole edev selles mõttes, et mis, mis rolli ta peab mängima? Ta on ise nii nagu ta on. Ja kui sa teda tundma, siis hakkad teda armastama ja ma olen väga õnnelik selle üle, et nende abielu on kah nii väga usalduslik, kui neil probleeme on, siis räägivad need läbi, nad saavad sellest ülejäänud, nad lähevad edasi ikka koos ja see on, see on tõesti. See ei ole minu teene üldse, ma, ma leian, et see on suur kingitus minule. Siin on selline kiri, kõik ei pea eluraskustele vastu, Ühed hakkavad jooma, teised oma keha müüma, kolmandad võtavad endalt elu. Kas teie olete kunagi murdumise äärel olnud? Ja muidugi muidugi on olnud väga raskeid aegu, ma olen läbi teinud nii nooruses kui vanemana, ma pean tõesti ütlema, et ma olen järgi mõelnud, mis on mind läbi aidanud. Ja ma usun, et teatud määral see, et mul enese elukutse ja mitte ainult elukutsuvaid kutsumus on olnud, eks ole, muusika mind väga aidanud, sest et muusika on alati seal olnud, ei ole kunagi truudusetus, eks ole. Ja mina olen muusikaga töötanud ja üks töö, mis sind täiesti sinu keskendust nõuab, see aitab üle paljust raskest. Ja, ja ta juskui troostiks kaht muusika tõesti Treostiks olla. Nii et seal muidugi on mul õnne olnud, et mul just niisugune elukutse on juhtunud olema, aga ma usun, et inimesed kellel on mingisugune need ülesanne või siis jälle lapsed veni see kuidagi aitab raskustest üle. Ja noh, muidu või võitlus elu on on väga raskusi täis, seda peabki ütlema lihtsalt avameelselt. Paljud inimesed tunnistavad, et nad vajaksid psühholoogi või isegi psühhiaatri abi kuid samas pelgavad nad vastuvõtule minna ja eriti pelgavad seda tuntud inimesed. Eestimaa on väike, siin armastatakse lobiseda ja mis veelgi hullem, teiste nõrkustest ja hädadest kasu lõigata. Ta, meie ajalehed ja ajakirjad on täis sedasorti lugusid. Teie olete psühholoogi juures käinud, oleme ühest intervjuust lugenud. Millised on teie kogemused? Minu arvamine on, et igal inimesel oleks vaja hea psühholoogi juures käia reeglipäraselt. Sellepärast psühholoog, tähendab, psühhiaater on üks arst ja tal on, tal on kohustus vaikida vaikimiskohustus, mina usun, et eesti arstid kah seda tõsiselt võtta. Või peab ühe hea arsti Sis leidma, kes keda sa usaldad. Arstil on see elukutseks kuulata, mis inimese südame pääl on ja see ainult kuulamine on juba inimesel kasuks. Et kellegile inimesele, kes ei ole sellesse probleemi sisse segadus, kas su mees või laps või armuke või keegi teine, sellega sa võid avameelselt rääkida teatud punktini, aga siis kui temaga probleemid on, sa ei saa, siis hakkate riidlema või kaklema või, või lööma võimis. Psühhiaatriga räägid kõik need probleemid ära ja sul tuleb, läheb ikka selgemaks. Kui sa ise jutustad, läheb sul selgemaks, kus probleem on ja isegi lahendused leiad sa ise selle abil, et keegi sind kuulab. Ja ta annab tund aega või kolmveerand tundi ja see on makstud. Nii et sul ei ole kunagi halb südametunnistus, et sa nüüd seda koormat probleemidega, see on professionaalsus. Ja, ja mina leian kõikidel inimestel muidugi hääd sõbrad on head, aga üks psühhiaater on selles mõttes veel parem. Et tal on. Tal on see vaikimise kohustus ja ta on kogenud. Mina käin ühe juures reeglipäraselt, kes on 65 aastane mees, ta on lastearst olnud, ta on naistearst olnud ja lõpuks psühhiaatriks. Eks ole selle elukutse valinud? Sellega ma võin kõike rääkida ja ta ütleb paar sõna vahele, mis aitavad edasi, mis näitavad minule nagu peeglis, mis, mis ma olen, kes ma olen. Mismoodi ma peaks tegutsema. Küsitakse, mis töögade veel peale klaverimängu ja kirjutamise olete leiba teeninud? Oh sellega klaveri mängimisega ma olen raha teeninud, aga kirjutamisega raamatusse kirjutada ei saa rikkaks kuidagi. Aga mul on eluaeg kõiksugutöid olnud, tähendab kui me ilma koduta jäi, me siis ma pidin raha teenima sekretärina, tõlgina, keele tundidega, muusikatundidega turneed ega opereti seltskonnad, ega ma ei saa üles lugeda, kui palju töid mul on olnud, tõesti metsikult, sest raha oli vaja ja olime vaesed, meil ei olnud varandust, mitte midagi ei olnud. Süüa oli vaja, sõda oli sel ajal, nälg oli kah Rootsis. Kõik oli kaartide peal ja nii et seda, seda tunnet ma tunnen, kuidas peab lihtsalt leiba teenima. Nii et klaveritundide eest maksmisega oli ka probleeme? Oi, sellega oli palju, õpingud olid väga kallid, sellepärast ma pidin ise maksma. Kuna ma välismaalane olin Rootsimaal, siis ei võetud mind konservatooriumisse vastu, sest seal oli prii konservatoorium ja välismaalasi võetud tol ajal vastu, nii et ma olin täitsa omapead. Pidin maksma oma tundide eest käisin eesti helilooja Eduard Tubina juures kompositsiooni õppimas ja teiste juures teooriat solfedžo ja, ja klaverimängu ja ja isegi dirigeerimist õppima, nii et ma olen kõik need ise maksnud. Keegi kirjutab, ma tean mitmeid andekaid noori, kellel oleks eeldusi konservatooriumi klaveriklassi pääseda, kuid kes kahjuks ei ole sellest ise huvitatud. Põhjus on väga lihtne. Pärast konservatooriumi lõpetamist pole neil oma erialaga midagi peale hakata, kui ka mingi koht leitakse, ei tasu see ära, makstakse vähe välismaale tööle pääsevad vaid vähesed. Milline on teie arvamus sellest asjast? Ma pean ausalt ütlema, et välismaal ei ole see situatsioon mitte teistmoodi. Nii palju on pianist, nii palju on heliloojaid, nii palju muusikuid. Rahvusvaheline konkurents on nii suur, see on üks, üks hirmus võitlus. Nii et meil Rootsis on täpselt samad probleemid. Kui lõpetad õpingud ära, mis sa siis teed? Lihtsalt otsid kohta ja ei ole dirigentide lon täitsa võimatu. Sest nad ei saa ju harjutada ilma, et neil oleks orkester ja orkestrid võtavad ainult niukseid, dirigendiks on tuntud juba niiet algajatel sellel alal on väga raske ära elada, ma pean ühte asja ja ütlema, et kui selleks inimene küllalt andekas on, siis ta võitleb ennast läbi kuidagi ta ta katsub ja leiab ja nagu mina käisin opereti vanade operetistaaridega turneel Põhja-Rootsis, igaveses, külmas pakases ja väikestes kinodes mängisime kõik seda ma olen läbi teinud, lihtsalt ära elada. Lõpuks aegamööda on siis see karjäär kujunenud, eks ole, kui õnne on. Õnne peab ka olema, aga üks, üks kirg peab seal olema, kui seda kirge ei ole, siis parem midagi muud teha. Kuivõrd palju on aidanud teie karjäärile kaasa see, et teil olid kuulsad õpetajad ja kuulsad abikaasad? Esimene oli dirigent, teine filmirežissöör. Õpetajad on mul väga palju tähendanud. Otsisin õpetajaid eluaeg, isegi kui ma juba üle 40 aasta olin, läksin välismaale, tahtsin leida kedagi, kes mul just seda õpetas, mis mina otsin, mis mul veel vaja oli. Abikaasad on üks nii ja teine nii dirigendist, abikaasa oli mul palju abiks, sest me mängisime koos, temal oli endal orkester. Me tegime karjääri koos. Ingmar Pärmaniga abielus olles oli see mul, eks ma ei saanud mitte mingit abi tema kuulsusest, sest et vastupidi takistas mind, ma pidin oma oma nimel üle elama ja, ja õieti mu mees tahtis hea meelega, et ma istuks kodus ja oleks rohkem temaga, mitte ei oleks kogu aeg turneedel. Vaatame järgmist kirja. Kui ma pisikese tüdrukuna klaveritunnis käisin, küsis ühel päeval minut, et aja mitu tundi sa kodus harjutad, vastasin, et iga päev kolm-neli tundi järjest ära harjuta järjest, sõnas õpetaja. Kui sa suureks kasvad, ei ole sul enam nii palju aega. Mängi 10 15 minutit enne kooliminekut koolist tulles ja enne õhtusööki. Nii muutub klaverimäng, et sinu elu lahutamatuks osaks. Olen oma õpetaja soovitatud tüki meetodit siiani kasutanud, nii kui mul vähekenegi vaba aega on, mängin klaverit. Elukutselistele klaverimängijale selline meetod ilmselt ei sobi. Ma mõtlen, et see idee on väga hea ühele lapsele, sest et laps lapsel ei ole nii palju kannatust istuda tund tunni järgi ja see läheb igavaks ja siis rikub selle kogu selle huvi ära. Professionaalsele on sellest ajast liiga vähe, lihtsalt et üks tükk võtab rohkem kui 20 minutit, eks ole, üks pooletunnine sonaat, sa pead teda harjutama mitu korda läbi, mitu, mitte osa sellest ja, ja repertuaari on palju vaja õppida, nii et ühesõnaga minul on kogu päev selle peale läinud, aga ma kunagi ühes jutis ei Ale harjutanud rohkem kui üks tund, sest ma leian, et, et kontsentratsiooni, keskenduse võime inimesel on piiratud. Nii et siis pead jälle kas aeda minema, jalutama minema või jalgrattaga sõitma või, või liigutama või gümnastikat tegema või lugema või midagi ja siis jälle edasi või kohvi jooma. Aga, aga see harjutamine võtab palju aega, sest see ei ole mitte ainult tehnika harjutamine kära, õppimine, pähe õppimine, uusid, õppimine, vanu tüki kordamine. See, see võtab aega. Kas neis kohtades, kus te esinemas olete käinud, on saalis alati ikka klaver olnud või on tundnud hakata enne kontserti klaverit otsima? Keegi küsib nii? Teate, sellel vanal ajal, kui ma noor olin ja kui ma nendes väikestes linnades mängisin Rootsis lihtsalt täitsa primitiivsete Soludes, siis tuli küll ette, klaverid olid alati olemas, aga võib-olla triip klaverit ei olnud ja neil ei olnud pähe tulnud üldse, et on vaja. Klaverid olid häälestamata, olid tolmused, mõnel puudusid klahvid, mõned olid klahvid ära näritud, kuidagi niimoodi, niiet pidiviilima neid halbu klavereid. Ma olen oma elus tuhandeid näinud ja mänginud ka sunnitud olnud mängima. Aga nüüd muidugi kontsertmajades, kus ma mängin, siis on ikkagi korras. Enam-vähem, muidugi, alati on raske uue instrumendiga peale hakata, ma olen kodus harjutanud kõiksugu ilusaid nüansse ja siis seda ma ei saa alati teha. Nendel klaveritel aga, aga enam-vähem klapib. Räägitakse, et kuulus pianist Depahman oli alati enne esinemist hädas klaveritooliga kordoli, tool kõrge, kord madal. Ühes proovis pani keegi klaveritooli alla raamatu. Debahmanistus veidi tõusis siis püsti, tõmbas raamatust ühe lehe välja, naeratas rahulolevalt ja hakkas mängima. Kas teil peab ka tool millimeetri täpsusega paigas olema? Jah. Ma tunnen seda situatsiooni ära, jama, vahest naeran ja ma mõtlen selle üks teine pianist oli vene pianist, käski, kes samuti tegi nihukest teatrit laval. Aga ma ikka rohkem tule selle järele, et, et kui sa pid kodus teatud täpne kõrgus, kui sa mängid sõnaga käevarred on teatud positsioonis ja mida täpsem saama tehnikaga oled, mida nõudlikum saaled, seda täpsem peab su liigutus olema sul äkki palju kõrgema lihtsalt siis on sul teine liigutus, sa mängid vale toone. Nii et mida täpsemaks saada ja mida rohkem saad viimistletud, oma tükke, seda täpsemalt sa nõuad, et need klaveritoolid on harilikult seatavad, aga, aga vahest ei ole. Ja siis minul on nad väga distid kõrged ja siis nad toovad ühe tooli teise järgi ma proovin ja panin nooti peale telefonikatalooge ja nii et ma tunne seda situatsiooni väga hästi ära ja siis ma mõtlen nüüd nad leiavad, et ma olen täieline, diiva ja primadonna, aga see on lihtsalt sellest olenev, et, et sul on üks täpsus liigutuses ära õpitud ja seda sa pead kordama. Kas te olete publikule mänginud ka kergemat muusikat? Publikule, nokk, järgimad, kuidas öelda? Jazzi, ma ei ole mängimas, Mulle meeldib džäss väga, meeleolu, muusikat, noh, sõpradele olen mänginud, aga mitte avalikult. Kas teil endal on ka õpilasi olnud palju õpilasmalev õpetajaga olnud, ühes konservatooriumis ja Jaka Rootsis sokkumist väljas, ühes niukses muusikaülikoolis olin teatud noh, teatud nädalatel aastast reeglipäraselt pidele õppinud õpetajaks. Praegu ei ole teil õpilasi? On küll, on küll üks üks viis õpilast, son, kes mängivad kah kontserditel ja nii nad käivad teie juures kodus sõin, mul on stuudio ühel, kus on mul kaks klaver, mul on kokku neli Sawesiteks üks klaver on niisugune, mis on digitaalklaver, mida ma saan kah kõrvade klappidega mängida, et õhtul hilja, kui on vaja harjutada või hommiku vara või pühapäeviti et naabrid ei kuuleks, vahel päris, aga just. Ja siis on tiibklaver, millel mängin. Aga mul oli stuudio, kus on kaks, mitte eriliselt kõige paremat klaverit ja siis ma istun kõrvuti õpilase käe, siis me saame ära seletada neid asju ja seal ma harjutan ka Kuulon kõvemaid asju harjutada, kui ma mõtlen, et võib-olla naabrid kuulevad, mul on väga head naabrid, kes ainult komplimente teevad, aga siiski ma ei taha segada. Kui ma noor ja kodutu ja õnnetu ja põgenik olin, siis oli mul väga traagilised elamused sellega ühes korteris ütles mulle üks omanik, et teie asemel võiks siin kaks rootslast elada ja ma lihtsalt värisesin iga kostuma pidin harjutama ja ma otsisin oma sõprade hulgas tuttavate hulgas, kus ma võiks harjutada, nii et see oli väga piinav aeg. Hiljem kuma omanduse korteri ostsin, see oli juba nüüd ütleme 20 aastaseni. Siis ma leidsin niisuguse katusekorteri, kuidas öeldakse üleval kõige kõrgemal ja et ei oleks liiga palju naabreid seal jumaliku terrassiga ja vaatega ja kõik ja ostsin ära ja siis oli ainult üks formaalsus veel teha. Nad aktsepteerivad selle, mingisugune ühing oli, kes pidid siis ja ütlema, helistavad mulle äkija, ütlevad, ei, me ei saa teid võtta vastu, sest te olete pianist. Ja see oli mulle suureks šokiks, ma olin väga tuntud nimi juba Jeni ja siis tuli välja, et nendel olid teatud reeglid, et ei tohi ametit nendes majades, kus nüüd omandus, korterid on mitte. Ja sellepärast nad ehitasid mulle siis keldris ja selle stuudio stuudio muses saadik olemas, aga siis ma kolisin sealt ära ja jätsin omal stuudio alles. Aga nüüd uues korteris on mul kahe korruse korter, niiet ülemisel korrusel, siis ei kuule mind keegi. Alumisel korrusel oma, see tiibklaver ja naabrid tulevad ja ütlevad, et miks te rohkem ei mängi, ei kuule muusikat üldse ja ma olen hästi isoleerinud selle toa, nii et nüüd ei ole mul mingisugust ja kui ma abielus olin, Ingmar vähmaniks, me elasime majas peale lahutust. Ma elasin ühes teises väikses ridamajas. Nii et siis ei olnud probleem, kas lapsed oskavad klaverit mängida? Ei oska, nad mõlemad on klaveritunde võtnud ja vaat just nii on, mul on see mulje olnud, et et ei ole see kirg olnud nii tugev, et igavad õpetajad või puudulike aeg on siis neid mõlemad väga muusikahuvilised ja väga musikaalsed. Aga nendest ei oleks pianisti saanud niikuinii, seda ma, ma saan aru. Kas teil on ka mänedžer, kes teie kontserttegevust organiseerib? Mul siiamaani olid mitu mänedžer, tähendab üks rootsi mänedžeri ja siis Ameerika ja Itaaliani. Seda on nüüd natukene seal muud tund Rootsis, nii et mänedžer oli, teil on teine ülesanne, nad ei ole enam nii sinu hoolikalt sõbrad, kes kõige eest hoolitsevad, vaid sa pead ise kaunis palju tegema. Ja kuna see mind väga väsitav ja aega tabelis on kah kontserdite arv palju vähenenud, mul ei ole lihtsalt võimalust neid neid korraldada ja, ja kogu seda Seemad organiseerida, nii et kahjuks noh, võib-olla mitte kahjuks, sest et ma nüüd olen ise oma karjääri katkestanud sellega, et ma vahest kirjutan, eks ole. Nii et see suvi kulub nagu kirjutamise peale või siis ma loodan, et ma tõesti mul on paar kontserti ees, aga ma tahan nii vähe kui võimalik harjutada ja ma tahan tõesti uue raamatu peale mõelda, rohkem paljud artistid on paika pannud ja isegi kuu, millal nad annavad viimase kontserdi, kuidas teiega on, kas olete ka niisuguste asjade peale mõelnud? Ma, ma tean, et ma olen, eks, hellitatud inimene selle tõttu, et ma ei ole Miti lauljana ja ka. Ja ma tean, et pianistid võivad mängida, kuni nad on üle 90 nagu Horowitz ja, ja Rubinstania mängisid oma tõelises vanuses sama hästi ruubinstainsai pimedaks mängis ikka veel. Horowitz oli üle 90 ja dirigendid saavad väga vanaks. See on üks teatud gümnastika Jeans sõrmede gümnastika ja ajugümnastika, mis noorena hoiab, nii et see vanaduse piir, mis muidu oleks inimesel kehaliselt ja hingeliselt seda, see on natuke venitatud juskui pianistidel jäädi dirigentidelt ja mitte viiuldajad ja siis siis on kuulmine väga tähtis, aga pianistid klahvid täpselt seal, nii et liigutused, see täpsus ei kao. Harjutamine pähe õppimine võtab võib-olla rohkem aega kui uusi asju pähe õppida, aga muidu. Ma ei näe mingit vahet, ainult et ma näen, et rohkem muusikas tuleb küpsust ja, ja see publikule head. Nii siin keegi kirjutab. Iga kord, kui mu isa kuhugi kauemaks läks, keeras ta raamatukapiukse lukku ja ütles. Panin kapi võtmekirjutuslaua sahtlisse, vaatad sa raamatuid lugema? Ei hakka ka. Kui ma esimesse klassi läksin, oli mul suurem osa isa raamatukapis olnud kuulsate kirjanike teostest loetud. Isa teadis täpselt, kuidas neid lugema panna. Huvitav oleks teada, mida tähendas teile lapsepõlves raamaturiiul? Minule tähendas see väga palju ja ma ma õnnitlen seda, seda inimest, kellel niisugune isa oli, nii kaval oli. Meie kodus oli kah raamatuid, aga mul olid koolis õnn ühte õpetajat, meil oli laenuraamatukogu koolis ja ja üks ajalooõpetaja, kes oli vaimustatud raamatutest ja literatuurist ja, ja soovitas ja iga neljapäev pakuti siis välja raamatuid lugemiseks ja ta tegi meil oma sõnadega need raamatud nii põnevaks, nii ka juba koolis. Aga juba väiksena hakkasin kaunis vara lugema. Nii et ma loen midagi metsikut, ma loen palju. Jaa, jaa. Piiri ma ei saa ilma raamatut elada, mul on reisil alati kohvrid raamatuid täis ja kole rasked ja pean maksma erimaks lennukil, aga ilma selleta ma ei saa elada ja ma leian, et see on niisugune suur rikkus oli inimesele, et ma tõesti õnnitlen seda inimest, kes niimoodi kirjutab. Kui teie kirjutaks avameelse raamatu oma eksabikaasast maailmakuulsast filmirežissöörist Ingmar Bergman ist saaksite te ilmselt väga palju raha. Kas selline raamat võiks teie kontaktid Ingmar Bergmani ka igaveseks lõpetada? Jah, kindlasti ma olen, ma olen ära ütelnud nendele pakkumistele Ameerikas, ma oleks praegu miljonär. Ja, ja meil on väga hea suhe temaga, ma tean, et ma seda suhet kunagi ei risk ei taha riskeerida. Ja kui avameelselt ühe teise inimese üle, kes on nii kuulus, rääkida, siis kasvab, kas sa natukene luiskad või, või teed seda ilusamaks, kui see on, või, või halvemaks või oma tunnete järgi. Aga mul ei ole seda tungi olnud, mul ei ole tahtmist olnud isegi mitte ilma selleta. Kas temale nüüd see mõjuks nii või naa? Mul ei ole siiamaani tungi kirju, seda ma kirjutan ainult siis, kui mul on tung millegist kirjutada. Sellest mul ei ole siiamaani olnud, aga Ingmar on mulle ütelnud, et kirjuta, kui sa tahad, kui sul on vaja kirjutada, kirjuta, ma ütlesin, ma ootan, kuni sa surnud oled. Selle nalja ja siis ta ütleb, et sa ei pruugi oodata. Sa võid kirjeldada, mis sa tahad, aga ma ei tee seda. Siin on selline küsimus, mida te olete oma abikaasadel kõige rohkem õppinud, mida olete neilt omaks võtnud. Ma olen mõlemast abielus väga palju õppinud, muidugi iga inimesega elamine on üks treening enda iseloomu tundmaõppimiseks ja see oleks raske. Kool. Ma arvan, et esimesest abielust ma Mul oli väga palju tuge just minu elukutsest. Mõlemad olid muusikud, me rääkisime muusikast, mängisime koos, käisime kahel klaveril mängimas ja tema dirigeeris, mina mängisin meil Inglismaal kuus, kontserdid, Saksamaal meil oli. Me jagasime seda, seda elu, seda natuke piduliku elu noortena, mõlemad, oma esimeses karjääris. See oli väga lõbus, meil oli, me olime mõlemad väga elavad inimesed, armastasime reisida ja armastasime välismaal olla. Ingmar Bergmani abielus, ma olen palju õppinud, sest et kui ma temaga abiellusin, mul ei olnud aimugi psühholoogiast. Ja tema oli seal väga-väga nii kogenud nende mõtetega. Tal on suur huvi inimeste vastu ja selle najal ta on nii kirjutanud kui filme teinud. Ja seal ma muidugi ka siin hoopis teistmoodi mõtlema hoopis teistmoodi huvi tundma hingeelu üle. Ja ma olen palju õppinud ikka õpin veel temalt. Kas Ingmar Bergman või mõni tema kolleeg on teile kunagi ka filmirolli pakkunud. Olen Ingmar Bergmani filmide sisi mänginud, mul on väikesed rollid olnud, palunud mind osa võtta. Ühes filmis ma olin ise mina ise, kes mängis seal kontserdil. Ühes filmis oli niux tema tädi nende lapsepõlvest, kes kah klaveril mängis ja kes olevat noh, olevat ilus olnud ja olevat hästi lõhnavad alati parfüümi peale jumala, eks filmima seda illusiooni teha. Aga muidu on, ei ole mul pakutud filmi osa, jah, ma olen ühes saksa filmis isegi ühe osa mänginud selle Klaus Manni raamatu järgi tehti üks Soome Saksa koostööfilm ja seal mul oli üks osa Peaosalise emana. Paljud noored tüdrukud unistavad näitlejakutsest. Kas teie pole kunagi selle ameti peale mõelnud mitte kunagi mitte kunagi mingit lõbu mul ei oleks sellest, kas näitlejad või nende sõbrad püüdsid teid vahel ka ära kasutada, selleks et teie kaudu. Ei näitlejad, professionaalsed elukutselised ei ole seda kunagi teinud, aga väga palju inimesi on katsunud mind ära kasutada, et nad Ingmar nende kirjutisi loeks nende käsikirju, nad on minu kaudu katsunud tema tema juurde pääseda ja nad ei ole seda saanud vahelduvat rolli mitte tahtnud oma peale võtta. Nii et selles ei ole mingit kasu olnud. Te olete oma elus andnud väga palju intervjuusid, teinud ka saateid televisioonis. Kas ajakirjandus on teile ka liiga teinud, kiskunud teid skandaalidesse ja kirjutanud väljamõeldud lugusid isiklikust elust? Mitte suuri, väljamõeldud lugusi, aga palju valesi muidugi, sest alati tuleb arusaamatusi, mina ütlen ühte asja, nemad saavad sellest valesti aru, kirjutavad midagi muud. Sensatsiooni Ma olen kannatanud väga sel ajal, kui ma Ingmar Bergmani tutvusin ja kui meid hakati taga ajama. Näiteks Inglismaal olid surnalisid midagi. See oli, see oli niisugune ja jaht meie järgi, et ma väga kannatasin selle all minu, ma teadsin, mu tütar, kes oli esimesest abielust kannatab vanemad kannatavad ja ma ei saanud seda ennast kaitsta. Kuna tema just filmimaailmasse kuulus ja seal on ju palju rohkem veel uudishimu inimeste eraelu kohta. Küsitakse, mille nahka teie abielud läksid. Jah, see mul endal küsimus, tõesti, see on suur küsimus, ma usun selle nahka, et ma inimesena on mul üks suur tung areneda kogu aeg ja see arenemise tee ei ole alati paralleelselt land minu meeste arenemise teega. Ja siis on teatud inimestel see suure anne oma arengut justkui teistmoodi siht teise sihi võtta ja kuidas öelda, katsuda ennast kohandada teise inimesega. Ja ma usun, et, et võib-olla kui teatud isiksused tugevad on siis ja lähvad üks noh, teed lähevad harulina natukene siis võtab väga palju jõudu ja väga palju tahtejõudu, kui sa tahad neid kokku viia ja siis sa pead midagi ohverdama ja need asjad, mida ma oleks pidanud ohverdama, ma ei tahtnud ohverdada. Ma usun, et midagi niisugust oli, aga nüüd ma ei taha hakata oma uuest raamatust rääkima. Aga Mul on niisugune ideed, ma tahaks oma raamatu kirjutamise kaudu jälile tulla sellele mis õige põhjus on ja ma usun seal õige põhjuses on midagi eestlust ka, et, et sellepärast ma ei olnud rootslane ja et mul on teine, teine kultuur taga, teine tagapõhi. Et see on teatud mõttes kahju põhjuseks olnud. Küsitakse, kuidas te tavaliselt oma sünnipäevi tähistate? Teate, see on niisugune keeruline asi, sest et minul, minul on sama sünnipäev kui Ingmar Bergmani ja tema on maal ja seal ta on minule ühe ühe maja mitte kinkinud, vaid lihtsalt laenanud, kus maga nüüd viimati suveti on juba 10 aastat olen ja tema ei armasta oma sünnipäeva pühitseda ja mina armastan, mina tahan kingitusi ja mina tahan tort ja mina tahan grindida kringlit, muidugi seal saarel keegi ei tee. Aga nii on siis mina olen üle võtnud pühitsemise ja tema lapsed ja lapselapsed tulevad siis minu sünnipäeva pühitsema sinna. Ja kui ma kodus olen, siis on alati meie perekonnas traditsioon olnud, et tullakse kringliga voodisse ja äratatakse mind üles, nii et kui ma varem ärkan ja tean, et nad tulevad poeg ja tütar ja mõni veel siis poen jälle tagasi voodisse, teeskleme kohagaks. Kas te köögis tunnete ennast hästi, olete? Eaco? Ma olen päris hea kokk, mul ei ole palju aega, aga isegi kui ma üksinda olen, siis ma teen omale head sööki. Jah, mul mul väga meeldib. Maitseb hea söök ja meil on kah perekonnas juba vanaemad tegid väga hea söögiema, tegi head sööki ja, ja nii ma olen sellest ära hellitatud, nagu eestlased siin sünnipäevi peavad, siis on lauad lookas. Kas Rootsis süüakse ka palju? Ja Rootsis süüakse kah palju teistmoodi toite, kui külla lähed Eestis, siis pakutakse liiga palju toitu. Minu arvates mul on väga raske, sest ma pean ikka oma joone peale mõtlema ja, ja ma ei taha inimesi haavata, aga, aga inimesed Eestis on haavunud, kui sa kõike ise, mis nad on teinud Rootsis ei ole seni kuidas teie tervisega lood on? Lapsena ma olin palju haige, kui sõda tuli ja kui me põgenikeks jäime, siis siis ei olnud haiguseid ja see on. Psühholoogid ütlevad just, et, et siis kui suuremad mured tulevad, siis need väiksed hädakesed kaovad ära. Aga haigustest mul suuri haigus ei ole olnud, mul oli kaheaastasest tehti põlveoperatsioon lihtsalt kulunud liipe vahetati ära, eks ole, nii et nüüd ma käin natukene veel, ma pean treenima ja jalgrattaga sõitma ja ujuma ja nii täitsa normaalne olla, aga muidu mul siiamaani jumal tänatud, ei ole mingisuguseid tõsiseid haigusi, väga tundelik, ma olen olnud nii, et külmetus joonul väga tihti olnud teatud aegadel siis teatud aegadest peale jälle üldse ei ole olnud. Ma usun, et see on palju, hingelisega seoses. Küsitakse, kas teie lapsed on ka Tallinnas käinud? Mu poeg tuli esimest korda, kui ma Eestisse tagasi tulin 89. aastal, siis ütles mu poeg, kohed, mina tulen kaasa ja ma ütlesin, aga sa ei oska eesti keeltki. Nats Ma tahan tulla sinu kodumaad. Tema ja ta tuli, et tal oli see suureks elamuseks. Mu tütrel on väiksed lapsed ja see on natuke keeruline olnud, ta kogu aeg igatseb siia tule ja lastega koos. Ja tema perekonnas on mul kaks korda olnud üks eesti tütarlaps abiks ja nii, et nad on kuulnud eesti keelt. Ega lapselapsed ja nad on harjunud Eesti Eesti inimestega, nii et ma väga loodan, et varsti tulevad siia. Te olite vist väga närvis, kuid esimest korda tulit? Teate, mul olid niisugused hirm isegi kuna eks ole, kui me põgenikeks jäime, mu isa oli suursaadik Rootsis ja, ja teda kutsuti tagasi ja kuna ta seda okupatsioonivõimu ei tunnustanud, siis mõisteti surma, eks ole. Nii et mul oli see kogu aeg okupatsiooni ajal, see isegi kui Rootsist inimesed käisid sind oma sugulastel külas ja said lubad, siis mul oli see tunne, et kui ma Laretei nimega siin ilmun, siis viiakse mind kohe ära Siberisse ja see jäi kuidagi hinge kauaks ajaks, nii et kui ma tulin siia, siis mul oli ikka veel üks, siis ei olnud veel eesti vabaks 200 niisugune natukene kõhe tunne oli, see oli juba siis noorest põlvest siis kui ma olin 18 aastat maailma koduta jäänud. Ja muidugi see tunne läks siis üle ja nüüd ma olen nii õudsalt hea meelega, alati siin Öeldakse, et aeg parandab haavad. Kas tee haavad on paranenud ja aeg parandab haavad? Siis on muidugi teatud asju, mis muutuvad, valu ei ole enam valu, vaid muutub millegiks muuks. Nii et see haav võib-olla on alles, aga ta enam valu ei tee. Ma ei usu, et midagi ära kaob elust aga muutub peale seda, et ma oma viimase raamatu minevikku heli käsile võtsin ja hakkasin sellel teemal kirjutama, mis ma olen kaotanud ja mis ma olen leidnud ja mis minust on saanud selle kaotuse tõttu. Ma olin aru saanud, et ma seda lõplikku kodu ja turvalisust ei leia, see on võimatu, sest ma kaotasin oma kodu ära ja uus kodu ei ole mitte minu tõeline kodu. Ja, aga ma olen ka aru saanud, et ma võin seda seda suurt kannatust õnneks muuta ja seda ma olen teinud, et rikkuseks. Et mul on kaks kodumaad, kaks kodu, kaks hoopis erinevat turvalisust ja täieline, ilma turvalises sa seda elamine, seda ma pean aktsepteerima, see on minu saatus. Kordasime 1997. aasta saadet persona saates esines pianist ja kirjanik Käbi Laretei, kes 14. juulil saab 80 aastaseks. Saadet juhtis Marje Lenk. Järgmine saade persona arhiivist on kavas nädala pärast.