Keskeprogrammi valik kavas on Persona. Saatekülaline on teatrimees Eino Baskin, kes seitsmeteistkümnendal juunil tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas te elate, härra Baskin? No ütleva tervislikest aspektidest lähtudes korralikult selles mõttes, et kui inimesel on peale rasket südameoperatsiooni ja 50 päevalt koomaseisundit antud veel 15 aastat elada, nüüd on 15 aastat no siis peab iga vaeva vool, ütleme aitäh jumalale, mis ma oskan öelda. No tähendab nagu vanal inimesel 70 aastasel ikka haledad koomikud, orjad ülesse minagi, siis oled ju surnud? Jah, peabki midagi krigisema kuskilt, eks ole, muidu oled juurde, et see pole enam elu, kui sa tõusid ja kõik on okei. Kas selle 15 aasta jooksul suuremaid probleeme pole olnud? Probleeme muidugi igasuguseid, aga need probleemid on olnud niuksed millest sai nagu üle politseivererõhu probleemid ja ja neeruprobleemid ja igasugused asjad valeke. Kui inimene on väga pikka aega niukses koomaseisundis, siis tavaliselt, kui apteeki ei pääse kõikidesse kohtadesse koheldakse pähe ja nõnda edasi plussets operatsiooni aeg on küllaltki pikk, miks seal kaheksa, üheksa tundi kunstliku hingamise all, siis võivad tekkida paratamatult igasugused vaiksed tüsistused. Aga nagu praeguse kuulus tomograaf on niisugune aparaat, mis näitab teil enam-vähem kõik ära. Aga kus neid hoitakse niukses kinnises kambris või niukses horisontaalse solekus, no see näitab, et ei ole see asi nii hull, et elada võib veel paras. Kas tabletti neelata oli roll ja ma olen selles mõttes võrdlemisi täpne inimene, võib-olla see hoiab mind kärakat, ei võta tablette neelan teel alt niimoodi täpipealt samal kellaajal, kui ütleme, on kokku lepitud arstiga. Need on kaks asja, mis ma geeni peale ka, millest ma kinni ei pea. Seal see, et ma ei pea dieeti ja võtan kaalus juurde, söön torti, magusat jäätist ja kommi ja eilegi sõin torti. Tähendab, küsimus on selles, et ta seda kaalujälgimist mul ei ole. Korra olen juba proovinud, lähen sinna roosikrantsi tänavale kaalujälgijate kampaaga, siis kuidagi nagu hoog rauges, poole teeb, aga kui niimoodi teile peale vaadata, siis küll ei ütle, te olete ülekaalus, vaatamise peale ei ole aga tunne olema, kõht peaks väiksem. Kas te muidu olete niisugune viinavõtja mees elus olnud vä? Ei ole, kui ma olen nüüd eluaja jooksul joonud, kübeegolerid viin ära 70 aasta jooksul viskame sealt 15 aastat maha, ega laps ei hakka jooma, siis võib-olla 10 pudelit. Võtan tipsutan konjakit, viis grammi, 25 grammi niimoodi, kui tunnelevad kehvalt, väsinud peale värske, proovi. Isegi vahel peale etendust, kui tulen aga enne etendust enne prooviavad, mitte kunagi 51 aastat olen ma teatritöötajaid, mitte kunagi, et purjus pole ta kunagi olnud. Ei tea, mis seisund see on. Ja kõva kahjuks olin, olin peale esimeste partimiseks piibunurka. Mina tõmbasin 15 aastat viipuse pärast Roman, minu poeg Pippudele kaifi, Tallinnas oli kõva kaifedeeaa, suitsulõhn oli toas ja ja võitsime piibud ülejaks. Nüüd tõmbama. Ma orgatega pilutagust. No siis arvestage sellega, et 50. eluaastal ma lõpetasin suitsetamise siis üks 35 aastat olen ma suitsetanud suitsu lõhna, kannatate praegu käin. Kui ruumis suitsetatakse, siis kas mina lähen ära või nemad lähevad ära? Töö juures, kus ma direktor olen, siis ma võin öelda, et mingi kõrvale, kus ma olen tavaline liige seal siis paraku palun ärge suitsetage või siis minema. Kui tihti ka teie tuttavatele helistavad, et küsida teie käest, kuidas te elate, kuidas teie tervis on? Väga vähe, väga vähe sõpru on üldse väga. Vanasti oli suur ringkond inimesi, kes eelistas näitlejaid, oli palju ja kolleege üldse igalt alalt tegime ju palju tööd, igal pool raadio, televisioon, diaatrist, raadiot ja olid ka muidu. Tuttavaid oli palju. Praegu, kui selle kuu jooksul näiteks kaks inimest on helistanud, üks on ette õnne soovinud ja üks on küsinud, kuidas läheb. Üks helistas Iisraelist, üks esitas Ameerikast. Kolleegid ei, nad ei, võib-olla seeder, kaks minu ealistel on see natukene üle jõu käiv. Öötariif on odavam, aga siis juba magavad kõik. Aga ise olete helistaja ja minul kõvad arved, kahjuks mina võin rääkida pool tundi telefoniga ja no mul on ka mõned inimesed, kellele ma helistan. No ütleme, kellega tööd parajasti teen, lautoridoy lavastaja, kunstnik oli ikka veel rääkida võitjaatriootkonna omavahelised jutud ja nõnda edasi. Mobiil on olemas, nii et mobiiliarved on küllaltki suured, see näitab seda, et ikka palju helistada. Kas te olete elus niisugune ise otsustaja olnud või, või vajate ikka sõprade tuge ja nende arvamust? Ja loomingulise inimese tööd ja tegemised vajavad alati mingisugust nõu olla totalitaarne olla diktaator, olla ainuotsustaja on juures kurjast. Teine aga vot nihukest asja, siis ma ei saa aru, mina näiteks oma kollektiivse 19 aasta jooksul, meil on ka seal oma viis-kuus inimest, kontorise, saame hästi läbi ja loominguliselt, kui tekivad mingisugused probleemid, räägitakse ära ja teil ei ole mingit vastuseis olnud? Ei vist ei ole, ma olen ise loonud selle teatri aja ja vala kirjutab, millal näitleja või teatritöötaja või teletöötaja raadiotöötaja hakkab vastu. No tele- ja raadiovõib-olla vähem sellepärast et meie ei, ei kuule ega ei näe publiku külastatavus sadamast aru. Jah, aga kui me näeme publiku külastatavust, näitleja mängib, saal on täis ja aastast aastasse on täis ja kõik seal rahvas käib. Mis mõtted tal on siis pretensioone esitada juhtkonnale, kes seda repertuaari paneb? Mis mõtet on tal lavastajaga grillida, kui ta näeb, et resultaadid on head? Ta võib grillida siis, kui loominguline juht on impotentne, tähendab loominguliselt, kui ta ei suuda enam mitte midagi teha, kui tal on juba skleroos, kui ta unustab, kuidas lavastuslik töö on juba niukene, algeline ja tahetakse uut eksperiment noort. Aga minu kõrval töötavad ju kõik noored inimesed ju vanu ei tööta ja kõik on ikkagi enam-vähem noored 40 aastase mehena jumalaid. Nii et küsimus seisneb selles, et seda konflikti pole olnud, ega ma ise olen ka niimoodi sättinud, neid konflikte ei tule. Võib-olla südames mõtlevad nii, nagu ma tean. Südames kindlasti otsivad uut peanäitejuht, ma olin ise palunud seda leidki otsigenteeki kandidaadid selgeks pange tegime niisuguse kasti isegi töö juures, kes alaja paberit, kas te ise tahaksite? No ma pole veel avanud, mil laps on kokku, et hooaja lõpus lava tegime kasti ja igalühel on õigus visata see paber anonüümselt ärge kirjutage oma nime alla mädal lihtsalt vaadata, keda te soovite. Seal hakkab liikuma laual. Olek ikkagi või kestab, kuidas te draamateatris tekkinud olukorra peale vaatad? Alati on rabateatris, kui keegi ära läinud ja keegi tulnud on alati olnud mingisugused voolused. Ma ütleksin voolust selles mõttes, et ütleme, kui ma toon näite, näiteks kui mina tulin teatrisse, siis peale tööks oli Rebane rebast eriti Tuli Tammur Pärnust noor õitsev lavastaja, noh nagu Nüganen praegu tema ümber käis, niuke oreool nii tammuri ümber on, oli siis tol aega oreool, esimesed aastad oli fantastiline, ühtegi tööd, kõigi, kõik olid õnnelikud. Teade ja paati ja seal oli juvad ajada. Kadus ära võimalus tööd normaalselt teha, juba juba kollektiivis tekkis probleem. Peaks uue juhi saama, läks tema ära, tuli Panso jälle eufooria, jälle kõik teretulnud. Hansuga oli pisut teistsugune lugu, Panso kuni surmani oli ikkagi väga respekteeritud inimene. Tähendab aga Venemaal, kus ma olen töötanud näitsikute ostonovofoli Medete teatris, ma töötasin seal üks aeg. Siis oli muidugi kummardasid kõik teda, ta oli niukene, fantastiline isiksus, inimene, resultatiivne tiibur, kelle juures ma töötasin, oli täpselt sama. No siis nad surid, eks ole, peale surma on juba teine mänglases mõttes hakatakse uut otsima. Aga Arusoo puhul oli vist üks viga tehtud selles mõttes, et oleks pidanud üks aastat töötama ja võtta endale abiliseks inimesed, kes on juba tükk aega teatris olnud selles konkreetses teatris, kellelt võib nõu küsida, oleks õige vist luua üks väikene, niisugune konsiilium nagu tohtrite puhul. Kolm, neli, viis, kuus, juhtivad näitlejad asjalikud ka ja koos teha mingisuguseid äkilisi liigutusi. Tõsi, aga ta tegi üksinda ja tõi kaasa inimesi, kes olid teatrist nii kaugel nagu mina kosmonautikas. Saate arvavad, siis tekivadki need probleemid, näitlejad olid ahistatud, vaat milles oli ahistatus. Sa teenid näitleja, palk on väike ja kui sa tahad. Esinema lähed kuskile, sa pead peanäite üldsaama lubaseleks siis keelatakse veel ja siis ei luba Ta veel ja siis ei leita. Kompromisslahendust ärritab näitlejad, näitleja loominguline potentsiaal kukub, et ei suuda enam normaalset tööd ja need läheb närviliseks, tal tekib viha. Viha ei too endaga kaasa kunagi positiivseid loomingulisi protsesse ja sealt tekkis ise käärimine. Ega siis karusoo lavastaja, pedagoogina minu meelest väga tubli. Ta võib väga ilusaid töid teha, jumal hoidku ta tark inimene aga nähtavasti loominguline talent, jäädvustada tiivne juhtimine, need on kaks väga erinevat asja. Siin minu arvates allik tegi muidugi vea või teda panipaik. Ma ei tea, mis poliitilised tagamaad seal olid, aga fakt oli see, et see oli vist vale, õige oleks teda kutsuda lavastajaks. Teatrisse ei anda talle võimalust maksimaalselt lavastada. Aga Niukest, diktaatorlust ja nihukest nõudlikkust, mis Karusool on, seda ma pooldan. Aga ta väljendub pisut teistsuguselt, ma olen ka nõudliku, võetakse viina, ma vallandan. Kui tullakse hilja etendusele või magatakse etendus, ma võin vallandada töölepingu või katkestada. Ma väga aru, andestan selliseid asju. Aga selle juures ma saan olukordadest aru, kui see on stressist tingitud või inimene elas üle midagi katastroofilist. Vaat peab väga paenlik olema nendes küsimustes talijaid. Ja kõige jubedam on see, kui näitlejaid Jaama repertuaariplaani aastaid. Kahe kuu pärast kolme kuu pärast viiekuulist, kelle juures ta hakkab mängima, kas tal järgmine aasta mudu loominguliseks uimuutu, kas see nii-öelda järgmine aasta onu rooside aasta tema jaoks siis tal tekib, eks ole, mingisugune optimistlik hotents. Oi pagana teadmise leeri, järgmisel aastal mängin Hamletit, mängib Juliat järgmisena Taisto mängin. Mängin Ophelia ja, ja siis ta hakkab mingisugune rõõm tekkima, et vot see aasta saab olema huvitav. Sellepärast ma muidugi ja draamateatri olukord praegu on ikka viidud täiesti äärmuslikku olukord teatri, publiku külastatavus draamas õudsalt langenud tükid on tulnud välja ka ütleksime pooltoorelt ebahuvitavalt. Naljakas, kui suures Draamateatris on ainult paar tükki all saalis, mis rahvas toovad seal Pereringmäng ja veel midagi, ainult ülemine saal töötab, sest ülemine saale väike 100 kohaga ja teiseks seal on kvaliteetsed etendused, sellepärast et noh, need lavastajaid, keda sinna kutsuti, olid potentsiaalselt võimelised seda tegema. Aga lõppude lõpuks mingisugust tragöödiat Parim teater Eestis, parimaid näitlejaid Eestis, ma olen täiesti veendunud, et ta saab jalad alla, läheb edasi. Vanalinnastuudio maja saab? Ma kardan praeguses situatsioonis seoses selle kohutava raha defitsiidiga ja selle nende mängudega seal Toompeal raal suhtes. Ma arvan, et see kolmikliit ei ole suutnud selline otsustama praegu raha küsimuse, me oleme ainult raha küsimuse taga. Laar ütles, maja tuleb, president ütles tulema, meid puksiti sauna tänavalt välja. Kõige naljakam oli see, et nüüd hiljuti võeti uus otsus vastu, et et võib ehitada vanalinnas eritingimustega, tähendab, meil olid eritingimused, teatrit oli vaja praegu Laar ütles. Saate maja, otsime alternatiivseid variante, otsisime välja variandid, esitasime siiamaani vaikus, valitsus ei ole otsustanud, sellepärast on vaja 10 15 20 miljonit on vaja pangalaenuga mingisugust manga laevu, aktsepti ega vanane, stuudio ei ole mingisugune päevakorral, küsimus pole Narva Kreenholm või või, või, või, või põlevkivi või või Veeber, kui elekter või Telekom mõttes. Sihukene, väikene niukene Kirmukene, kui kaua te äsja olete need ajanud? Mina olen ajanud reaalselt seda asju kuskil kümmekond aastat oli juba Viru tänaval, kõik oli okei ja siis tuli omanik, no järelikult see poleks omaniku tulnud, poleks Eesti vabariik, ei olnud, oleksite teater vist paigas. Aga nonii, oletada karaski, oleks nooleks, oleks praegu mitte kolmikliit, oleks Savisaar, ütleb peaminister. Ega mina ei ole kindel, et siis oleks ka teater tulnud? Ma minu meelest ma arvan, et Laari kultuuri lembelisuses ei ole vaja kahelda. Minu arvates inimene, kes skulptuuris suhtub hästi, mina olen vana näitleja, kes väga hästi näeb saalis inimesi, kes külastavad meie teatrietendus. Mäletan, kui me prügikasti mängisime ja Ivo Eensalu mängis laari. Lauristini Alaristasitsiaalise, naersid Nonii südamest naerda, ainult see inimene, kes tõesti naudib seda, aga mitte ei teeskle, jätab laenama. Kui te seal linnavolikogus istute, kas vahel on niisugune tunne ka, et no milleks ma siia küll tulin, milleks seda vaja? Absoluutselt eriti viimane kord, kui hakkas trall peale, täpselt nagu loom peal iga 10 minuti tagant, opositsioon võttis aja maha Voogia vahtra, seal niisugust kaks aktiivseteni, mees, kes lihtsalt nämmutavad probleemi ainult vihavaenu mõtet tõestada, nüüd keskerakonnale ja Vene erakonnale, nüüd mängime sulle tagasi selle, mida sa teed, toomiad, mina pole riigikohus, ma ei tea. Muidugi kui seal padja ja tekiga peab tulema, nagu kiisk ütles. Iga õhtu istu hommikuni välja. Eks ta muidugi tigedaks, eks ta teeb tigedaks. Mina ütleksin niimoodi, ma ei ole mitte ühegi erakonna poolt. Vaat ma, ma olen selles mõttes, kui ma volikokku läksin, ma teadsin seda, et ma tahaks iseseisvalt arutada probleeme. Ma tahaks iseseisvalt vastata küsimustele, ma tahaks iseseisvalt lahendada neid puudujääke või toetada nende lahendamist. Aga nüüd tuleb välja, et ma olen erakonna pantvang. Koalitsioon, sa oled ju pantvang. Inimesed ei saa sellest aru. Kui sa hääletad vastu, siis sa oled otsekohe streecurešer, sa oled otsekohe must lammas valgete lammaste hulgas. Sa pead siis, no maksimum erapooletu olema õige hääletama nii, nagu nemad tahavad. Esiteks ei ole väga palju küsimusi, kus ma ei ole jurist, ma pole majandusteadlane, kus mul on isegi raske nii spontaanselt momentaalselt seda asja otsustada ja, ja vot sellepärast taru ongi seal olles kõik selline tunne, oli mul seda jura? Üks kuulaja küsib, miks teiesugune mees, kes ei kuulunud kommunistlikusse parteisse, kes isegi vihkas kommuniste astus nüüd keskerakonda. Endised parteiliikmed on ka Mõõdukate hulgas on ka Isamaa hulgas, on ka ahva erakonna hulgas jaan ka reformi hulgas, neid on väga palju endiseid kommuniste. Küsimus ei ole selles mõju Keskerakonna sõna- küsimusele, selles ega kõik endised kommunistid ei ole vihkamis väärt, mul on koolivend surnud kahjuks oli partei liige teine koolivend Simon Levin, eks kuulus eesti advokaat oli partei liige. Aga ma tunnen neid inimesi läbi ja lõhki, nad olid sunnitud seda tegema, muidu nad poleks saanud isegi elementaarset töötajana kaitsta. Advokaat ei saanud olla parteitu, seal pidi olema mingisugune no täiesti ekstra originaalne situatsioon. Ja kui sa tahtsid veel karjääri mingil moel teha, mis ainult karjääri tähendab, ega karjääri ainult rahakotis. Võib-olla loominguline karjäär. Kuid näitlejanna peanäitleja olla advokatuuri advokaat, olla loominguline karjäär. Süüdistada, et nüüd sa olid partei liiget, nüüd matame su sellega, maaelus on olnud. Aga no nende hulgas oli muidugi niisugusi inimesi, kes tegid väga palju halba. Miks ma ei astunud kommunistlikku parteisse seepärast, et termilise kommunistlik ühiskond oli mulle vastunäidustatud. Aga mitte sellepärast, et x ja y olid parteilast. Näiteks toomekava sain läbi väljas, ega ma sain läbi. Aga rist Laanega ei saanud. Vaino oli minu kõige suurem vaenlane, eks ole, nii kui nii võtta käbi nagu omal ajal, ma mäletan väga raskes situatsioonis, kus mu ema õde suri ära ja meile ei antud viisat sõita Belgiasse, matma väehaiget inimest, kes suri. Mu ema ei saanud viisat, ma läksin. Ma sain, tähendab, isiklik, mingisugune arusaam oli vaatama, et selle peale, et minul ei olnud üldse viisat, väljamaale sõita, aga sain ema jaoks kahtemedi lastud. Ema sai, küsiti, kas tee või ema. Sinu ema, tähendab, mida ma tahan öelda, ma tahan öelda seda, et siin tuleb lähtuda pisut teistsugused peab aru saama sellest, et igas seltskonnas, igas erakonnas, igas poliitilises rühmitused on olemas häid jalgu, tulemus, valgeid, musti, arme niimoodi noh, pitserit siiski külge varavaid, nüüd solid enne kunagi kommunist. Gretskile puhul siin paar päeva tagasi, nüüd arenes diskussioon. Ta on nüüd, eks ole, endine haridusminister kes oli venestamise poolt, eks ole. Ja nüüd ta tegeleb selle probleemiga teises nii-öelda aspektist lähtudes. Mina ei tunne teda. Mina arvan, et küsimus tuleb väga individuaalselt arutada. Kui tõesti ilmneb, et ta oli eestlase vastu mingil moel, siis kahtlemata ei tohi teda lasta seda täita. Kahtlemata kahtlemata ligi ei tohiks lasta. Aga ma ei tea, ma ei tea probleemi ja seepärast ma jään erapooletuks. Minult praegu küsitaks. Teie käest küsitakse, mida te oma isast ja emast olete kõige rohkem õppinud. Isa oli kohutavalt töökas, ema oli kohutavalt töökas sipelgad, mina pole näinud ühtki päeva, et isa ema mõiste tähendab vabad päevad, puhkused oli nende jaoks vastunäidustatud. Asi emale, juuksur, kosmeetikaga, piss pidevalt, tegelikult tal Tartu Ülikooli lõpetanud majandusteaduskonna, ta oli väga haritud inimene. Meeldis talle õudselt sekkuafööri töö käis Prantsusmaal õppimas. Ta valdas keeli, ta tegeles kosmeetikaga oma äri vene päeval, muide, ma siis minu ema äri praegugi eksisteerib Vassili nimelt isali tekstiilispetsialiste insenere, kes tegeles tekstiiliga, töötas Eesti päevildik stiilis. Kumbki ei olnud parteis kunagi kuulnudki, ei tegelenud poliitikaga, isa oli niisugune hästi eestimeelne inimene. Ta oli haritud inimene, valdas keeli perfektselt saksa ja ja, ja, ja inglise keelt ja. Väga töökas inimene. Kuskil ma olen nagunii emasse kui isasse, ses mõttes Isaivad kunagi viina. Isa oli töökas, isa armastas oma elukutset kuidagi. Oli kõrge talent, ütleme, seal tantsis noorus palju ja õde oli väga hea tantsijanna ja üks õde, kes Tallinnas tantsis kunagi marssellis. Need, mis ma õppinud olen, arvan, kust korralikust kindlasti peole korralik. Väga palju omistati mulle naerul, mu ainus laps. Suvel me ikka olime alati Narva Õisus koos oli, meil on, meil ei olnud oma suvilat, Isoss, kaheksandal aastal Väikse pisikese auto, see oli ka kõik meie olnud eriti rikkad, aga ei olnud vaesed. Me olime keskmikud mingisuguseid Šveitsi pankadega asju. Aga isa oli tarkpoliitikas väga hästi orienteeruv, tema oli see, kes tuli 40. aastal ütles. Kui venelased tulid, ütlesid, ütleksite ära sõitma. Tema oli see ja kui 41. aastal juunis hakkas sõda, siis juba järgmisel päeval ütles ta nüüd peab siit ära kolima. Kiiresti sakslane tuleb ja siis me oleme kadunud. Ta nagu vaatas vette, sest 14. Kui väikesena ennast mäletad? Ma mäletan ennast siis, kui prantsuse lütseumis õppisin, tähendab, see oli neljandas viiendas klassis? Mäletan, tegu ei kontserdisaalis Estonia prantsuskeelsed etendused, niuksed, kooli etendused, mina mängisin kaasnäht. Luuletusi lugesin prantsuse keeles, mäletan. Mäletan mõningaid õppejõude, mäletan Ernesaksa Gustav Ernesaks, kes andis klaveritunde. Mäletan üht kui teist niimodi. Mul on mulje pisteliselt. Aga juba kuu, kui ma ära sõitsin, Venemaal evakuatsiooni, ma olin koos emaga. Me olime Kasahstanis. Seal ma mäletan kõike ideaalselt. Maalin töötasin suures hobusefarmis, no siis ei olnud see farm. Hobusetööstus, rüütleme, kus valmistati hobuseid ette raske raskeveohobuseid. Olin tallipoiss. Teenisin oma leivakaarti, sellega ema oli raamatupidaja. Esinemisega hakkasin teenima 47. aastal, kui läksin punalipulaevastiku teatrisse, mis oli Draamateatrimajas. Ja olin inspitsient ja massistseenides tegin ka esimesed kopikad ja rublad sain sealt. Mind võeti teisele kursusele, mis oli täiesti enneolematu juuriga teatrikooli ei võeta tavaliselt teisele kursusele, tuleb etapiliselt kõik läbi teha, sellist üliandekas siis noh, ju siis ma komisjonile tundusin andekale. Kui esimene kord proovisin kinoinstituuti, Raadik oli siis minister, siis mind vastu ei võetud. Kroonoviga kahekesi Grigori Kromanov ja proovisime teatriinstituuti, siis oli, komisjonis oli lautori apalla ja Kaljo alla ja maantee ja oh jumal, kes nad seal kõik olid, ei mäletagi täpselt praegu. Siis Tinn ja võeti vastu. Ja siis saadeti teid draamateatrisse, ei, ainukene, kes lõpetajatest sai Draamateatris ainult ja kohe nii tulin kuue pärast mängisin hämariku. See oli mu niukene esimene, noh, kuidas öelda. Tõmbenumber, kui vaid nii-öelda rahvas käis seda tükki paarsada korda vist vaatama. Kas see on teie sünnipäevi on alati tähistatud. Kui te mõtlete nüüd lapsepõlve peale Ja ikka ikka elava sõja päevil ka ikka teed mingisugune kringele mingisugune tordikele ja mingi midagi on ikka olnud niimoodi, kui vanemaks jäänud koju sel teel juubeleid olen pidanud 50 60 65. Abikaasal on ka südamega probleemid ja, ja tal on raske operatsioon 15 aastat tagasi klapi rike, tartus, opereeritud ta. Kui meid võrrelda 15 nemale 15, on minul temal rohkem midagi vist 17 kui meid võrrelda, siis mina olen kangelane tema kõrval märksa väeti märksa raskemas seisundis. Ja isegi ma ütleksin niisuguses seisundis. Praegu peab väga ettevaatlik olema igas igas igast küljest. Kuidas te kolinaga tuttavaks saite? Jah, 61. aastal me abiellusime, lihtsalt läksin puhkama Tulatooriumise temaabukesed Pärnu sanatooriumis, sanatooriumis saadakse tuttavaks, näiteks ühes lauas süüakse, jalutatakse mere ääres siis istutakse kohvikus, siis minnakse õhtul rannasalongi tantsima. Ja et see tera, et see tera nagu ütlevad prantslased kuni siis pulmadeni välja. Te olete juba lahutatud jaamale, siis vaid laut. Ja siin küsitaksegi, et te olete nii kenasti alati Ita Everi kohta öelnud ja imetleti teda siiamaani, aga miks te lahku läks? Ma arvan, et seal oli kaks põhjust, üks põhjus oli see et me olime noored, väga noored, eks ole, suhtes titaan, kaks aastat minust noorem. Olime noored, kui abiellusime teatris väga palju tööd, suured rollid, devali juhtiv näitlejana, mina olin siiski noh, küllaltki suure koormusega näid. No meeldida võib ju sul hakata ükskõik kes. Tekkis romaal üks väikene romaanikele, teine rumaluke, laulan seal väikene romaan. Väikel omanikest tekkisid armukadeduse, tekkisid stseenid. Ei olnud konkreetselt isegi põhjust, aga vaat siis ühe niukses stseeni ajendil tuli Akimuv kuulus režissöör komöödiateatrist Leningradis tuli vaatama eskaadri Uku, mida ma järvetiga mängisin. Jäiki tegi mulle ettepaneku, et ma tuleks Leigri tema teatrisse tööle, mina näitlejana meelsedale valekult Rotsiks läksid ära. Et no hea küll, et see elu ei klapi nii hästi, et aga me olime muidugi siis veel abielus. Läksin ära, aga olin paraku seal juba mitu aastat ära. Selle aja jooksul muidugi tekkis juba täielik lõhe. Ja kui tagasi tulime, ilusti leppisime kokku, istusime kohvikus, ajasime juttu. Kuule, lähme ikka vist lahku. Poja pärast oli veel probleeme, mõtlesime, et kuidas poisi poisil oli siiski poisi pärast oli ikka probleemses pois ilma vanemateta, kuidagi nagu noh oleks muidugi ahistatud situatsioonis, aga no kuidagi ma nägin teda pidevalt. Ei, ta nägi teda pidevalt ja kui Eestisse tuli. Ja läksime väga sõbralikult lahku ja sellepärast ma veel ei ole viha, kõige suurem paradoks on see, mina helistan peaaegu iga õhtu praegu Idale. No kuidas läks, etendus? No kuidas, kuidas, kuidas sa tunned ennast talle siin vahepeal nüüd hääl avaneb, helistades võõras häälega, on saadik ära mängida, lähen vaatan siis kui ma vaatan seda helistama. Mina helistan. No räägi, mõtteid, arvamusi, imetlusväärne. Mitte mingisugust komplitsitrutšermul kunagi all polegi skandaale olnud. Mis kolina juures teile väga meeldis? Vaat mulle meeldis, seda oli väljaspool teatrit. See oli, peab, ei olnud seda igavest õhtust teatri jutusele oksendamiseni paslik rääkida, päeval teatrisse jõuda, teades jälle, kuidas sa mängisid, mida sa tegid ja mida sa laval jälle teenemis Aummedelemis, prooni. Tema oli elukutselt lennunduse insener. Ta lõpetas Leningradi lennunduse kooli. Aga tal jäi tervislikel põhjustel diplom saamata ja ta töötas tehnikuna. Ja tema ala oli lennunduse mõõduriistade tähendab tehnoloogiat. Õppis omapärane elukutse. Me ei rääkinud kunagi, teades, et me ei rääkinud kunagi leedundusest. Me rääkisime ainult oma perekondlikke elu probleeme, see oli üks probleem. Teine oli see, et varsti sündis tütar ja tütar jäi haigeks ja meil oli kolm aastat suured rasked probleemid tütre pärast. Tütar tuli ära. Nii et meil oli ühine mure. See viis meid kokku veelduvusenamini. Siis planeerisime nagu teist lastaga, arstid ütlesid, et ei ole seda mõtet enam teha. Minu tervislik seisund, tema tervislik seisund ja nii edasi. Aga no kuidagi siis ma hakkasin väga palju reisima, vaadake, kui inimene reisib meremees meremeeste perekonnanimedega kombel, seisavad kaua viivad püsti, püsivad koos sellepärast et sa oled pool aastat eemal, eks. Lausa vabandust, lits ei ole, eks ole, hakkame hommikust õhtuni ringi jooksma, kui ta on korralik inimene, ootab ära oma meest. Ja mees on korralik inimene loogiliselt, sest mere peal, mis sa seal ikka teed? Tuled tagasi oled jälle kaks, kolm, kuus kuud koos, ise need kaks kolm uut tunduvad mesinädala, ta läks ju. Eks mul oli umbes sama suur situatsiooni ja kui ma juba stabiilselt jäin tööle statsionaari draamateatrisse 69. aastal, kui ma tulin siia, no siis selleks ajaks oli kõik need rasked aastad juba mööda läinud. Sellepärast elasimegi lauldi koos vanasti vaigusega hoidsid meid, tema hoidis mind väga, kui mai oli, ta aitas kohutavalt palju. Eks koer on ka vistid palju aidanud. Mul on praegune niuke äge koer, neli aastat vana Monic niukene, äge äge koer. Me magame suvilad rahulikult, sest ükski päike ei tule meid tülitama, sest ta sööb ära ta niukene loom, õpetatud Taani, aga ta, ta on tark ja ta teab, ta teab neid. Kui tuleb võõras, heatahtlik võõras, siis ta ei tee midagi. Aga kui inimene tuleb niimoodi, öeldakse võsast välja? Ma ei tahaks temaga kohtuda, vaata, räägitakse, Tseevitab koera annab energiat. Aga ma olen tähendanud huvitavaid asju. Praegu puuke palju meie lase seda kunagi sündinud on viimasel ajal aga näiteks talvel või niivõrd laial on väga halb. Vot ilmastikku magneti päeval kõik midagi muutub. Nagu tunneb seda ja tuleb, hüppab diivanile kõrvale ja lamab üks kümmekond minutit. Naine ütleb mulle, et tead, huvitaval kombel maks ennast paremini tundma ja siis läbi säära nurka oma kohale. Ka minu puhul on olnud paar korda niukses. Ma panen ta ta autosse tahaistmele istuma, kui jään, peatun kuskil, eks võimalus ronib ette. Tähendab tahab olla kõrval, aga mitte alati hea korraldada, muidugi, teil on emasid, koerad alati olnud ajude. Miks nad ei jookse ära jooksu ajal, nad ei lähe minema, meil ei ole tervist selleks, et mööda metsi otsida mööda tänavaid. Ma näen, mismoodi need need isased jooksevad ja perenaised jooksevad hullumeelselt mööda Tallinna tänavaid järele karioodiga, kurat, eks, ja väiksem, eks seal, eks, ja lihtsalt ei lähe kuskile. Kaks meetrit. Te ei lähe meilt meist eemale. Ütlevad, et linnakorteris suure koerapidamine on patt. Mida teie sellest arvate? Toitu saab ta kord päevas, toidame teda, tähendab selle toiduga, mida müüakse valmistoiduga. Lisame natuke, võib-olla vahetevahel annab natuke liha konti ja nii edasi. Ja, ja kolm korda päevas väljas. Vanasti sai naine, nüüd ta enam ei saa üldse. Mina tõusen raudselt kella kaheksa, tema juba teab. Kell 800 ootamist ukse ees ja lähme jalutama, kui palju? 40 minutit. No praegu maal, kui ma olen tundide viisi 40 minutit lõunal viidanud, pissima no ütleme seal 15 20 ja õhtul, kui etendus ei ole tunnike ikka jalutada, see on mulle väga paras koerale normaalne, pole midagi häda, see ei ole minimat. Mõned aastad tagasi te kuulsite, et teie maja Pärnu maanteel näeb väga hull välja, kas nüüd on asi paremaks läinud? Hoovi poolt on ta samasuguses olukorras, aga tänavapooltega majal väliselt ei ole üldse muutunud, aga see-eest natukene tehtud korda küll paremini. Uksed on ees, normaalsed, lifti ikka töötab, enam-vähem värvitud on ees kodaja, tsiviliseeritud Toman. Ameerika Kanada standard aga aga no enam-vähem enam-vähem korralik, võrreldes nende Lasnamäe ja Mustamäe ja Õismäe trepikodadega, kus kõik need poiss, kastid on põletatud ja suitsukonid on vajutatud vastu seina ja kirjutatud mingisuguse spreiga kõiksuguseid. Te tunnete ennast kindlana, keegi tõid välja tõstma ei hakka. Peremeestega kuni surmani. Minul ei ole niisugune tunne, et tähendab, kui ma maksta ei saa aga no see on juba teine küsimus, oma maksta ei jõua, täht. Nonii tark peab elus olema, natuke mingit säästu peaks ikka tegema, vähemalt saaksid siis seda üüri maksta ja seda elementaarset kisa. Sest minu pension on 1700, naise pension on 800. No ja natuke lisa veel praegu töötades ma ei, ei, ei, ei vaata seda rahakoti iga päev, et nüüd varjud jõuan osta midagi leiba või ei, praegu niisugust olukorda ei ole. Ma elan keskmiselt vabale rikkasega vabal vaene. Näiteks see, mis on teie kui näitleja ja teie kui lavastaja nõrgemad küljed Lavastuslikult on võib-olla nõrgem külg see, et ma ei ole kunagi riskinud võtta selliseid väga sügavaid intellektuaalseid. Tõsiseid traagilisi naine on teinud sellepärast, et mulle žanri istu. Aga näitleja lavastaja peaks tegelema mõlema poolega nagu veel ja kui ka tragöödiaga. Sisend kontseptuaalne probleem, võib-olla alati süvene kontseptuaalselt. Siis ma olen väga laia ampluaaga näitleja, ma võin kõike mängida, Maega kõiki mänginud, aga miks ma kinos näiteks teinud ei ole, ma olen siiski väga spetsiifilise välimusega näitleja ei saa kõike teha. Ja ka teatrisaal on küllaltki spetsiifiline, sest et ma olen nii palju estraadi teinud, lavastajad ei julge mula mängida seal Richardit või esimeste armastajate või no esimest olen palju mänginud, komöödia, teadsin, mängisin palju, siin olen ka mänginud lõbust. Oma raamatus te kirjutate, Voldemar Panso oli armukade teiste tööde suhtes, aga kuidas teiega on, kas kadeduseuss närib ka vahel kolleegide tööd? Vaat, siin me erineme Paansuste, minul ei ole seda kadeduse uss. Nüganeni läheb hästi ja minul on hea meel, et inimesel läheb hästi. Kui ma näen tema lavastusi ja näen, et seal on tõesti mille üle rõõmustada, mina tunnen sellest rõõmu, aga vaat kui ma näen keskpärasust hallust, põlen tigedaks tama poja puhul. Ma olen alati väga skeptiline. Kui ta lavastab, aga kui ta mängib väga Lavastajana on probleeme minu jaoks minu jaoks sealsamas ta võib teha ka väga huvitavad. No ma jään klubi näiteks, noh rahvas nautis ja võttis ja vaatas ja lavastaja asi pole ainult Toomas kalja asja, näitlejate asi, lasteaia. Järelikult tähendab, tähendab öelda, et ta ei saaks seda tööd teha, siis oleks ka loll ja rumal. Aga ma lihtsalt olen pretensioonikas. Teiste puhul. Millal te Eesti raadios hakkasite? Kehvake ja, ja kevad murrab sisse ja see oli Panso, Järvet ja Baskin tegime kolmekesi. Need olid niuksed, siis ei olnud ju telekat, inimesed jooksid seda kuulma, nii nagu praegu joostakse kuldset triot. Kui palju estraadiõhtuid olen ma teinud meelejahutaja, sest ma ei räägi aga enne seda Mele trupiga sajuga tehtud kuulda, mängi estraadimänge, kuuldemänge väga palju, ma ei tea, neid on ju kohutavalt palju olnud. Kas sellist traadi pärast on ikka väga palju ebameeldivusi teel olnud, on? Radioloogiasektor oli minu töövorstidega do jumala lesk, kvalifikatsioonid on olnud ja ega need vanglaasjad, mis mul olid omal ajal need olid ikka seotud ideoloogiliste probleemidega mõnele härrale või siis seltsimehele ei meeldinud üldse, et ma Eestis tööd teen ja räägin praegu siiski leida süüd. Karl Vaino ütles, et Baskin saab rahvakunstnikuks üle tema laiba. Nii tooli ja ega ta ei taha, siis otsiti see päev, kus teda ei olnud ja tehti ära bürool ja siis tehti ära restorani ka vastu, aga siis sel ajal ta kuidagi nagu nõustus mulle, rääkis kadunuke Tiit Koldits. Väga täpselt oli ideoloogia agitatsiooni propaganda ülem. Ta rääkis mulle täpselt vastuseisuni moega, siis ainult vainu, siis oli veel väga vastu ja ma ütleksin isegi, võib-olla isegi rohkem, kirjutas üles tolmuks Johanson, kui ta tänaval mind nägistad. Niukse armu täis muidugi tänaval, aga isegi praegu ta tahab üle tänava ahmitte jumala pärast silmi näha. Neid oli palju neid inimesi, kes ost olete andestanud neile ma olen üldse selline inimene, et ma väga kiiresti unustab kõike halba ja olen andestanud paljudele sõda. Ja pidada madeletan tänaval inimesi, kes kirjutasid minu kohta kaebusi ja need kaebused olid minu toimikus siis, kui uurija neid mulle vanglasse tõi. Need, inimesed jalutavad ringi, praegu teretavad, küsivad, kuidas läheb. Kuidas tervis. Aga mis ma pean tegema, sülitama läkovi või karjuma või tõmblema või noh, elu on niukene, midagi pole teha, nagu öeldakse, laviia. Küsitakse, millal te viimati südamest naersid? Kui ma head saadet vaatan, mõju head komöödiat näen, vanaeran, minu naeran pisut teistsugune professionaalse inimese, kes on eluaeg komöödiaga naerumis hoteis. Karmo naeran just ootamatu nalja ülemis, tõesti anekdoot, väga naljakas. Ja äkki või, või see, mis mind parem, naer võib isegi nii olla teised äragi saalis ja mina naeran, sest mina naeran seda, mida teised aru ei saa, et sa naljakas. Minu jaoks on näiteks mingisugune allegooria, mingisugune mõistus elavi niisugune ridade vahelt välja loetud mõte tekitab nalja. Aga teine vaatab väga tuimalt, seda üldse ei saa aru, aga vaatan meneelivada lähedgessoni, vaatan, vaatan juba. Vaata seda neegrit väga, mulle meeldib see väga omapärane Cosby ja mulle meeldivad niuksed ebataolfaikinitma väga, naersin eluaeg. Kas te kallale tulete veel? Olen, aga viimane aasta ei saanud käia. Paadiga julge, üksinda enam nagu väga merele minagi minagi merel oleks jõgi või järv lähedal. Emmeril mulle väike mootor, üksinda kui julge, üks kord juhtuslike paasi Peipsil, et mootor ütles üles, jõua sõuda ja tuli õun, äikesevihm ja tuul ja, ja, ja veel natukene oleks läinud, kui suuri kalu olete veetnud. Ükskord oli üks kolmekilone havi. Ja ükskord oli üks. Kuidas teil selle valetamisega lood, mäletate ka ikka aeg-ajalt valetamise probleem ja fantaasialend on kaks ise asja. Ma võin öelda. Kaheksasajagrammine, see tegelikult tuli 600-le mõttes ja, ja ma võin öelda, ütleme seal kolme kilone havi, aga tegelikult kaela. Ja võib juhtuda niuke Münchausen, lik niuke, mingi fantaasialend võib olla. Aga asjades, kus on printsipiaalne küsimus päevakorras, kus ma näiteks kollektiivi ees pean aru andma. Seal ma liialdamine võib-olla, jah, natuke liialdatud. Ta lubas, kindlasti aitas, pole, ma olen kindel, et te saate madalaid maja suurt. Aga tegelikult ta lihtsalt võib-olla ütles loodab. Aga ma arvan, et see, et mani optimistlikult ütlen, et ta ütles, et te saate, annab impulsi rokktrupile. Siin võib natuke lubada endale natuke fantaseerida, sellepärast et meie emotsionaalne laeng on äärmiselt tähtis loomingu jaoks. Küsitakse, millal tema esimese auto ostsite? Mul oli esimene BMW 38. aasta Saksa sõjaväes olnud BMW, mis üks eraisik 1500 rubla eest neis 54. aastal. Ja sealt hakkas siis minema, järgmine oli siis Mostvitšis oli Žiguli null üks, siis oli null kuus, siis oli, oli kolm, siis oli jälle null kuus, siis oli null kaheksa, siis oli null üheksa ja siis tuli, eks ole, juba tulid juba väljamaa autod siis oli. Ja siis olis Ford Sierra ja nüüd on Ford Escort. Praegused BMWd ja Mercedesed dist mööda kihutavad, kas vahel tunnete kadedust? Ei, ma ei taha, neid ei taha ida. Esiteks ära ajamine, üks asi, varvus, teine asi, kolmas bensiiniröövlid. Neljandaks, ma ei kihuta kuskile, ainult maale ja tagasi ja linnas. No pärnu otsa teen vaala tartu otsaga, milleks mul on vaja kaks laiali tunnis, sõit on piirang 90. Teie läheks veel, ma pealsest väga luupiirangust, ma ei sõida lausa 100, vahel luban endale. Ja kui näitab, et saad aru, sa sagemidega võin endale lubada, vahetavad, aga ma ei, rooli ei istu kunagi oma joono, tähendab, ma ei võta isegi elutage, mida. Missugune nendest Mercedest, mis kena autoga, mis siis minu autoga kenad liigub, hästi, uus, ma sain nüüd uue endale. Liiklusinspektorite ka probleeme siis pole olnud. Terve eluaja jooksul on vist üks auk olnud tõesti vanasti ja nüüd on vist üks trahv olnud kiiruse ületamises kuskil, kus pidi olema 50, mul oli 65 või 70 noomituse, sai vist isegi olnud trahvinud. Näiteks see, mis te arvate, kas teil on kaitseingel Hakkasin jumalat uskuma siis, kui ma olin väga raskes seisundis. Koomast välja tulin, siis tuli kirikuõpetaja tuli minu juurde. Siis pandi mulle rist kaela, seda pagana tänapäevani. See ei ole kullast. Raudselt aitab. Ma isegi olen tulnud niuksed asjad, no nüüd on niisugune kriisimoment. Loed kergemal olla? Küsitakse, millist perioodi peate oma tähetunniks? 10 aastat vist vanalinnastuudio algaastad? Te olete 70 aastane, kui vanade tegelikult ennast ise tunne. Ega me ei tule ja ennast kunagi eriti valama. Tunneme kuskil veel 50 60, mainib tööl, võiks välja võtta ja tervist nagu on, aga õhtuks kuskil ta kolmeks neljaks staadion puhata. Viitsi enam õhtu kuskile minna, vot ongi kogu vahe. Ei viitsi enam teateid minna, vaatama, kontserdi levinud sõita ei viitsi, väljamaale sõit. Pakutakse praegu kaks lavastust, Šveitsis pakutakse. Ja Soomes pakutakse ja mina ütlen ära ei no naise pärast ka, esiteks, ja teiseks ei viitsi enam rongidega sõita lennukitega lennata, tähendab levitsid bussidega sõita. Nuinits kõik on olnud, kõigel on. On seda vaja, sisu ei ole seda vaja, läheb ära. Aga see ei tähenda seda, et kui ma olin tol ajal ära, et ma hakkan nüüd, eks ole turukott käes, ainult turul käib midagi, mõtleme, mõtleme, plaane on üht, kui teist pakutud ka mõtleme. Praegu ei saa seda kõike teha, sellepärast. Suur tänu teile, Eino Baskin, selle intervjuu eest, missugune küsimus teile kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab auhinna. Kuule, see kaitseingli küsimus, selles mõttes palju jõgesid minu meelest seda tagasi tuld sealt kuskilt ülevalt. Et kas oled midagi näinud või kuulnud-näinud-kuulnud, midagi eriti ei ole. Kaitsiini probleem tekkis sealt muidugi. Nii et on olemas veel kord, suur tänu ja palju-palju tervist teile. Persona saate sponsor on Eesti Telefon. Persoone saate külaline oli Eino Baskin. Persona saate auhinna saab William pilv Tartust. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.