Taavi kahe Maarja, Maarja, Maarja. Põnev ja vastuoluline austraalia eesti muusik Olev Muska On märtsikuise eerik2 TVd persooniloo fookuses. Kuna mees ise on erakordne, olgu hoiatuseks öeldud, et ka saatelõik ei ole traditsiooniline tele, vaid hoopis tunnetuslik rännak, mis on täis seninägematuid, haruldasi arhiivikaadreid Välis-Eesti mandril toimunust. Muska puhul muidugi oleks tegelikult materjali terveks saateks või ka terveks filmiks lausa mitmeks, sest kahtlemata on tegemist ühe välis-Eesti kõige huvitavama kultuurikandjaga, kellel muideks oli lapsena muusikatundides raske. Ta ei suutnud teistega muusikat analüüsides arvustades kaasa rääkida, sest nii, nagu seda toona koolis tundus labane ja õõnes. Muska jaoks oli muusika midagi intiimset, millest kergemeelselt kombeks. Patareide jagamine ei tulnud kõne alla. Noorena mängisin kitarri ja tegi sõpradega bändi. Ühe sõbraga oli tal eriti hea intuitiivne klapp, mille sarnast ta ei enne ega pärast kogenud pole. Nende ühine loometee jäi aga lühikeseks, kuna sõber sai mootorratta õnnetuses hukka. Pärast seda tuligi muska ellu elektroonika, selleks et jääda. Ta ei pidanud lugu sümfooniaorkestrist, kuna seal on nii tohutult suur värvingute ballett. Tema enda sümfooniaorkestris õnnega süntesaator. Värvide teemal olles ei saa mainimata jätta, et Muska visuaalse ja helikunsti vahel vahet ei tee. Tema jaoks on see üks kontiinu. Sugulaste kaudu jõudis kunagi ammu raudse eesriide tagant Austraaliasse eestiplaat teiste seas Veljo Tormise muusikaga. See lõikas Muska olemusest sügavalt läbi ja tema edasine loomide on kogetuga väga otseselt seotud. Ka muusika üks kuulsamaid projekte, isegi Rolling Stone siinilt ülistava plaadiarvustuse pälvinud ansambel Kirju oli kantud sellest samast tormise vaimsusest. Ja kui ta selle projektiga perestroikaaegsesse Eestisse saabus, toimus laval ka äärmiselt südamlik kohtumine tormis endaga. See olegi loomingulise elu üks olulisemaid verstaposte. Austraaliasse naastes tegi ta ettepaneku Sydney Eesti majja helistuudio luua. Ettepanek ei läinud läbi ja see on ilmselt üks väliseesti muusikaelu suurimaid tragöödiaid. Kui palju rohkem põnevat ulgu Popi ja ka alternatiivi meil oleks olnud, kui see õnnetu toakene noortele antud oleks. Olgugi, et need, kelle arvamus loeb muskaat, tunnustasid eile Välis-Eesti üldsuse silmis kandma mingit ohtu. Võõrsil vabas ühiskonnas sündinud äärmiselt loomingulise isiksusena oli Muska juba varakult võtnud sihi ka väliseesti kultuurimaastiku omatahtsi harida. Sellega käis kaasas huumor, yriteerimine, väljakutsete esitamine ja vanade traditsioonide liigestest lahti painutamine. Ega kultuur muidu ei ela, kui seda ihu ja hingehigi ja verega enda ja teiste seest välja ei võlu. Niisama siidikindad käes, tolmunud lippude varjus vanu mõtteid, mõelda Musk aega tema seltskond ei tahtnud. Selle asemel otsis nende muskaia, ütleb nii head ärkadest ja muidu tarkadest koosneb andekas kamp oma identiteeti aktiivselt ja täiesti ise. Kuidas see välja näha võis? Vaat täna õhtul püüan sellele Kell loetud minutid vältel aga siiski efekteevee raames mingi vastuse anda. Valdav osa täna esitlusele tulevast audiovisuaalsest materjalist on pärit olev, mis ka isiklikust koduarhiivist otse Austraaliast. Maarja Maarja.