Vikerraadios jätkub Eesti vabariigi juubeliaasta sari, meie riik. Seekord teine saade Eesti riigivanema. Riigivanem Konstantin Päts. Olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti vabariigi ja oma südametunnistuse ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti vabariigi ja eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Riigivanem Jaan Tõnisson. Siis valada vaid eesti rahvas omariikluse tähe all. Kasvada kultuuriliselt, tõugelda majanduslikult ja üldide vooluteedel vastu minna paremale tulevikule millel on olnud suunatud minevikus paljude inimpõlvede soovid ja igatsused. Riigivanem Jüri Uluots, palun vastu võtta minu sügavam tänu. Avaldatud lugupidamise ja usalduse kihist. Olen teadlik selles vastutuses, mis minul ja kõigil Meil lasub ning püüan seda vastutust koos teiega kanda oma parema arusaamise järgi. Riigivanem Kaarel Eenpalu Kindel ei ole jätnud meid maha iialgi ja tänu sellele oleme meie olnud Eesti saatuse rajamisel võidukad. Eesti riigivanematest räägib selles saates ajaloolane Küllo Arjakas, kust nad pärit, mis maakonnad on andnud Eestile riigivanemaid? Ma ütleks, et ilmselt ei ole eriline avastus ega ka mitte eriline üllatus et nii või teisiti need maakonnad, mis läinud sajandi lõpupoolel lõpukümnenditel olid ikkagi majanduslikult kõige arenenumad, kus talud olid iseseisvunud, kus hoolitsed tee tulevase põlve haridusteest hoolikamalt kui, kui võib-olla mõnes teises maakonnas. Need maakonnad olid ka tulevaste Eesti poliitikud kaasa arvatud ka riigivanemate taimelavaks. Ja kui me tõepoolest täpsemalt jälgime, milline maakond millise riigimehe andis siis jääb esikohale kindlalt Viljandimaa jõukas, rikas mulkide maa, mis iganes, kuidas seda ka nimetatakse. Viljandimaa andisterwel? Neli tulevast Eesti riigivanemat. Nimetaksime siin Jaan Tõnissoni, Viljandimaa kindlasti ühe kõige kuulsama poja. Aga Jaan Tõnissoni kõrval nägid Viljandimaal ilmavalgust veel Ants Piip, August Rei ja Jüri Jaakson. Järgnevat ta tuleb juba päris mitu maakonda, kust on pärit kaks tulevast Eesti riigivanemat. Virumaal sündisid Otto August Strandmann ja Juhan Kukk. Pärnumaalt on pärit Konstantin Päts ja ja Friedrich Akel. Tõsi, Akele pärast ka natukene vaieldakse, sest maakondade piirid on ka vahepeal liikunud jääk sageli päris sünnikoht jääb ka rohkem, võib-olla sinna Viljandimaa kanti. Ja samuti Läänemaa, Läänemaa sündisid Jaan Teemant ja Jüri Uluots. Ja Tartumaalt on pärit Kaarel Eeemm palu Tartu lähedalt Vestneri vallast. Tõepoolest, Viljandimaad, me saame pidada möödunud sajandi lõpukümnenditel suhteliselt edukaks, suhteliselt heal järjel olevaks maakonnaks, samal ajal näiteks Pärnumaa ja veel vähem Läänemaa ei lähe sugugi nende nende kriteeriumite alla. Ja, ja päris mitmete riigivanema sünnikohad on ka praeguseks ikkagi väiksemal moel tahvlitega või muul moel ka tähistatud. Kui me vaatame nende päritolu, on selge, et nad on ikkagi kõik talurahva hulgast talu peremeeste perekonnas sündinud. Tegemist oli ikkagi tulevaste esimese põlve poliitikute ja esimese põlve haritlaste ka. Ja ega kellegi puhul ei saa rääkida, keda nad oleks kätte saanud vanemate kodunt nüüd väga tugeva baasi või pagassi. Kodu oli alushariduse, hindamine oli alus, need väärtused tuli nendel tulevastel riigimeestel enda kasuks ära tarvitada ja hilisemas võitluses siis tõusta poliitikasse, tõusta poliitika esirinda. Missugune haridus? Milline elukutse valik andis parimad eeldused siirdumiseks poliitikasse. Parimad eeldused tollel ajal, aga mitte ainult tollel ajal võid ka praegu, kuivõrd riik, jah, riiklus on ikkagi seotud tihedalt õigusega omavalitsusega ja nii edasi siis kui me jälgime, kui me analüüsime tulevaste riigivanemate haridustase. Ta on kaks kooli, kaks kõrv kooli, mida peaks nimetama ja, ja esile tooma. Kõigepealt Tartu Ülikooli kasvandik ja, ja just õigusteaduskonna lõpetajatajana tuleb ära märg, keda Kaarel Eenpalu, Konstantin Päts, Jüri Jaakson ja, ja neist veel varasemal ajal, Jaan Tõnisson ka viies riigivanem Friedrich hakkel oli lõpetanud Tartu Ülikooli aga tõsi küll, hoopis teise teaduskonna arstiteaduskonna. Tema oli spetsialiseerunud silmaarsti erialale ja mitmete andmete ja mitmete mälestuste järgi oli ta omal erialal ka ka väga hinnatud spetsialist. Teise ülikoolina peax mainima Peterburi Ülikooli Peterburi, mis oli ju Eestile ikkagi üsna lähedal, mis tollel ajal oli ka maailma kultuuri ulatuses väga oluline. Linn ja kahtlemata ka Peterburi Ülikool kuulus Venemaa kõige tugevamate ülikoolide hulka ka nagu ka Tartu ülikool Peterburi ülikoolist on samuti viis tulevast Eesti riigivanemat saanud omale hariduse ja kõik jällegi õigusteaduskonnast juura, advokaat tuur. Ja need nimed oleks siis Ants Piip, August Rei, Ottostrand man, Jaan Teemant ja, ja Jüri Uluots. Ja natukene kõrvalharu hariduse poolelt ja Juhan kukele, kes lõpetas, tõsi küll, nüüd erinevate andmete järgi, kas Riia polütehnikumi ja mingitel andmetel jällegi Riia Polütehnilise Instituudi, noh, võib arvata, et ka see kool ajapikku oma staatust muuta disja ja väga täpselt ma isegi ei oska öelda, mis oli täpselt Arra härra Juhan Kuke diplomile kirjutatud, tema erialaks. Aga see, et mitmetel meestel oli tegelikult üsna selge valik. Kui me vaatame nii-öelda ülikooli lõpetajaid, Ants Piip bioei läinud sugugi mitte kohe poliitikasse, vastupidi, talle pakuti tõsist akadeemilist karjääri ja üsna kohe peale Peterburi Ülikooli lõpeta tamist, ta jäi ka sinnasamasse ülikooli juurde tööle. Samuti Konstantin Päts ka mõnede mälestuste järgi oli kõhelnud, ka tal oli pakutud akadeemilist karjääri. See näitab ikkagi, et tegemist oli vaieldamatult väga silmapaistvate isiksuste, ka, kellel oli võimalik valida elurada päris mitmel võimalusel ja kes, kui ei oleks tulnud neid olusid, mis viisid Eesti riigi tekkeni, kui nad ei oleks läinud silmapaistvalt poliitikasse, siis ma ei kahtle, läkski, et väga paljud nendest oleks endid väga tõsiselt väga märgatavalt väga ulatusliku pärandiga realiseerinud endid hoopis teaduse vallas ja, ja mingil moel ka paralleelselt ju tegeleti isegi poliitiku aegade kõrval. Ants Piip ja Jüri Uluots olid teatavasti väga pikka aega ka Tartu Ülikoolis tööl. Nad olid vaieldamatult omal erialal silmapaistvad õpetlased väga tugeva teadusliku produktsiooniga ja praeguseks on Tartu Ülikooli õigus õigusteaduskonnas juba rida diplomitöid tehtud ka nende puhtalt teadusliku pärandi uurimisel. Mälestuskild teiselt tasandilt üliõpilane värdi Velner, hilisem Valga maavanemeksamit andmas professor uluotsale. No tema hoiu ladusa jutuga aga eksamitel oli tema väga närviline. Ja siis ma mäletan, kui minagi eksamil käisin, siis tolle aja jooksma, mis ma ees solivast olin üks kaks minutit. Kui ma saan siin seda esimest eksamit, õiguse üldõppereisi Silverdust ja siis tema suitsetas, sina olid, see oli üks kallim paber SEE seal ja siis vähemalt tema pool karpi, seda suitsetas tolle aja jooksul ära, nii kui ta ühe võttis, nii teise pani, ühe võttis teise või nii, et ta läks väga närviliseks. Eriti läks ta ärilises, kuid poissi oskalt. Aga minul seda häda ei tulnudki, minul oli soine peas ja masin Maximide magast. Mälestuskild professor uluotsa eksamil, Heinrich Mark, hiljem Eesti vabariigi peaminister presidendi ülesannetes eksiilis. Eesti õiguse ajaloost oli aga üks üliõpilane kirjutanud konspekti ja mina õppisin selle eksami selgeks selle konspekti järgi. Kuid ma ei teadnud ja keegi ei öelnud mulle selles konspektis oli üks viga, mida professor uluots teadis. Ja tema eksamil alati katsetas, kas seda eksamineerija teab või ei tea. Ja ma kukkusin muidugi kohe sellega sisse, tema avastas, et ma olen õppinud tema konspekti järgi ei ole tema loengutel käinud, tema väga hindas oma loengutel käimist ja tema loengute saal oli alati üliõpilasi täis, nii et ta ei tundnud mitte isiklikult üliõpilasi. Mullu aga see konspekt siiski korralikult ära õpitud ja ta pinnis mind siis igasuguste kuupäevade ja muude küsimustega. Ja ma kõik teised küsimused vastasid korralikult. Aga uluots ütles mulle lõpuks siis, et teie oskate küll, aga teie õppimise meetodondeid rappa viinud te saate kolme? Kes olid Eesti riigivanemad oma poliitilistelt eelistustelt oma maailmavaatelt ja kuhu nad asetasid poliitiliselt? Skaalal see on huvitav küsimus, sest kindlasti tuleb meile silma etega praegune Eesti poliitikaelu ja, ja ütleme selle poliitikaelu viimased neli-viis viis-kuus aastat, kus teatavasti on ju päris palju olnud mitmete parteide tekkeidja reorganiseerimise ja lagunemist see, kus on toimunud üleminekuid ühest parlamendirühmast teise ja vahepeal veel kolmandasse selle tänapäevase vaatevinkli taustalt jääb mulle mulje, et ikkagi tookord, kahekümnendatel aastatel või isegi veel varasematel aegadel inimesed, kes olid oma poliitilise valiku teinud, nad olid selle valikuga ikkagi koos läbi läbi pikkade aastakümnete. Tõsi, ka mitmetes mälestustes võib ju märgata, kuidas üks või teine poliitik noorus eas liikus, millalgi olid nad rohkem sotsialistlikult meelestatud ja mõnede trükiste mõju all ja hiljem kasvasid nendest tublit kodanlased, aga vähemalt selleks ajaks kaks, kui nad tegid oma erakondliku, vali, kui selleks ajaks oli ikkagi asi kristalliseerunud ja hiljem ei mindud kaasa nende päevapoliitiliste tõmblemistega, mida kindlasti ka ka sellel ajal oli kui me vaataksime neid üksikuid poliitikuid personaalsemalt. Teatavasti erakondade loomise laine algas juba Eestis 1905. aastal, kui kuulsa tsaari manifesti ka lubatud erakondade eksisteerimine ja Jaan Tõnisson. Esimese Eesti poliitikuna asutas ka esimese Eesti poliitilise partei terve hulk Jaan Tõnissoni kaaslasi, 1905.-st aastast läks temaga ka 20.-tesse ja hiljem. Tõsi, sellest seltskonnast oli ka kõrvale liikujaid, aga see on ka arusaadav, sest noh, Jaan Tõnisson oli esimene esimene partei üldse hiljem. Tasemel teatud isikute pinnal siiapoole, sinnapoole nihkeid oli teine, selline tõsine parteide loomise laine tuleb 1900 seitsmeteistkümnendal aastal pärast veebruarirevolutsiooni, kui samuti Eesti ühiskonnas üsna energiliselt arutatakse, millised on nüüd variandid, autonoomia, föderatiivne Venemaa, milline on meie koht? Üsna palavikuline poliitiline elu, mitmed vanad erakonnad, reformeeruvad, mitmed uued asutatakse. Ja kui me selles valguses jälgime tulevasi riigivanemaid, siis selle valiku, mille nad teevad pöörde ajal selle juurde nad ka jäävad. Jüri Jaakson koos Jaan Tõnissoniga jäävad rahvaerakonna juurde. Ants Piip, Ottostrandman Juhan Kukk. Nemad on kolm silmapaistvat tööerakonna asutajat ja Tööerakonna liikmed. Läbi järgnevate aegade. August Rei kuulub Eesti Sotsiaaldemokraatia algatajate hulka, olles Sotsiaaldemokraatliku töölistepartei asutaja Taijaid ja rei kui sotsialist, on tuntud läbi kahe aastakümne. Jaan Teemant Konstantin Päts, kes tegid oma valiku põllumeeste kogude poolel. Nemad lähevad ka selle erakonnaga läbi pikkade aegade hiljem peale Eesti vabariigi teke, kui mõned uued rühmitused luuakse. Eelpool mainitud silmaarst Friedrich hakkel kuulub kristliku rahvaerakonna asutajate hulka, mida, mida rahvakeeles kutsutati taeva Liiduksesse partei õige nimi tundus liialt pikk ja keeruline. Aga aken oli ka selle parteiga tema parematel päevadel ja, ja halvematel päevadel. Niiet et see on mõneti tähendusrikas, sellist närvilist üle pamist poliitikute äratõmbamist vähemalt tipptasemel ei tuntud ja, ja oma valiku juurde jäädi. Põhimõtted ei ole vahetatavad põhimõtted jah, väga kergelt ei ole vahet atavad, tõsi, eks allpool tasemetel jo teatavaid liikumisi oli aga kuna kõik riigivanemat olles kas erakondade tajad olles vahepeal erakonna esimehed, nemad jäid ikkagi enda põhimõtetele truuks ja, ja ainsaks erandiks ja, ja selle tõttu ka kõige tuntumaks erandiks on siin Kaarel palu keda ka selle tõttu ühed nimetavad silmapaistvaks poliitikuks ja teised nimetavad jällegi politikaaniks ja suhtuvad temasse tunduvalt kriitilisemalt. Kaarel Eenpalu oli küll tõepoolest mees, kes valiti parlamenti kolm erineva nimekiri ja koosseisus. Ta alustas samuti Tõnissonile lähedaste kaastöötajate reast ja valiti esimesse parlamenti rahvaerakonna kaudu. Järgnevalt liikus ta Jaan Tõnissoni pooles Konstantin Pätsi poolele ja ja valiti parlamenti Põllumeeste Kogude nimekirjas. 20.-te lõpul hakkab ta usinalt koostööd tegema. Asunik ei ikka. See ühendas just seda seltskonda, kes olid maareformiga endale maad saanud niinimetatud uusi talunik uustalude pidajaid. Ja, ja järgnevalt läheneb Eenpalu jällegi põllumeeste kogul. Läheneb Konstantin Pätsile ja teatavasti kolmekümnendatel aastatel 30.-te teisel poolel olid nad ju kõige lähemad kaastöötajad Eesti poliitilisel Eesti poliitilisel maastikul. Heliülesvõtte aastast 1936 katkenud Kaarel Eenpalu kõnest rahvuskogu valimiste eel. Inimesed oleme kutsutud enese riikliku korra rippumatu korra võitlemisele. Härra ehitus viia lõpule, viia katuse alla, viia olukorda EP peale igavate võitlusse meie põhiseaduse ümber. Eesti vabariigi ehitus ujuneks kindlad ja püsivad kõigiks järgnevateks. Ja teine moment, mida ma peaksin nimetama ka nende ülehüppamist ajal Eenpalu siiski varastanud mandaati, see tähendab seda, et kui ta oli ühte parlamendirühma valitud tud siis oli ta selle rühma koosseisus ikkagi enam-vähem lõpuni. Ta ei teinud selliseid trikke, mis on praeguses Eesti riigikogus eelnevas Riigikogus, kus ühe nimekirjaga on parlamenti, valiti tuut Jaagus, üsna kergel vahetatakse parlamendifraktsiooni, noh tookord sõna fraktsioon ei olnud Eesti poliitilises leksikas, tookord nimetati neid parlamendirühmadeks. Niiet nentides tõepoolest Eenpalu poliitilist osavust, ütlen ma jälle tema tunnustuseks, et ta ikkagi piltlikult öeldes mandaati ei varastanud, mis ka tegelikult ju praegult väga paljudele valijatele teeb muret. Tõsi, ega ju sellest ajast väga täpseid mälestusi ei ole ja, ja ma ei oska siinkohal kirjeldada, kuidas olid Eenpalu suht et oma rühmakaaslaste oma parlamendirühmakaaslastega, mõni kuu enne valimisi, kui oli juba selge või, või oli juba teada, et siiski Eenpalu minema läheb. Eenpalu oli kahekümnendatel aastatel ka mitmes valitsuses ja kui ta ühest valitsusest, et valitsuse vahetuse järel, kui ta kaotas oma ministrikohast, ma vaatasin küll, et Tõnissoni ajaleheneegreid ajalehe jüngrid ikkagi varastasid üsna kõvasti, mis tähendab seda, et ikkagi ka Tõnissoni pooldajad noh, kasutasid neid võimalusi, mis olid ikkagi Eenpalu kallal õiendada. Aga vähemalt parlamendirühmad tookord olid, olid üsna püsivad ja need nihked, mis võib-olla nüüd vahetult valimiste eel tuli, et see on päris huvitav probleem, mis vajab kindlasti uurimist, mida ei ole kindlasti ka kerge mitte uurida, et kuidas need suhted ikka kolitsest ja küll riigivanemat tulevased riigivanemad jäid oma poliitilisele valikule truuks. Aga väiksemaid nihkeid nii-öelda teise kolmanda ešeloni seas ka tollel ajal ikkagi ikkagi oli, sest poliitika oli, oli ikkagi dünaamiline. Riigivanema amet ei ole eluaegne. Piiranguid võib seada seadki ju juba põhiseadus. Jah, otsesed piirangud tulevad põhiseadusest, otsesed piirangud tulevad Parlamendi meeleoludest. Parlamendi meeleolud sõltuvad valijat tõst, valijate meeleolud sõltuvad ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Kindlasti on see õnneks, et riigivanema ametikohta ei ole eluaegne. Uurijal oleks küll tunduvalt lihtsam, siis me võiks tegeleda ühe kahe riigivanem, aga aga tookord riigivanema ametikoht oli tõepoolest poliitilise karjääri tipp poliitilise karjääri kulminatsioon. Aga kui nüüd teatud koalitsioonimuutusega see ametikoht oli kaotatud, et ega elu läks enamjaolt ikkagi edasi. Kui me selle küsimuse vaatenurgast jälgiksime meie riigivanemat tegemisi hilisemal ajal, siis kõigepealt on kaks väga selget grupi ühet, kes jätkasid poliitik, kas jätkasid poliitikas, kas siis parlamendi tasemel jätkasid ministritena mõnedes hilisemates valitsustes jätkasid diplomaatilises teenistuses. Või on ka mõned nimed, kes ikkagi lepivad sellega, et riigivanem oli poliitilise karjääri tipp pea. Ja järgnevalt ikkagi tõmbuvad ka natukene sellelt poliitiliselt eliidilt kõrvale, lähevad ikkagi muudele erialadele. Ja kui alustada sellest teisest poolest Jüri Jaakson, kes teatavasti aastatel 24 25 juhtis seda niinimetatud väga laiapõhjalist ehk seinast seina koalitsiooni. 25. aasta lõpus puhul, kui sa valitsus laguneb. Jüri Jaakson valib selgel teise valdkonna Eesti rahanduse ja aastatest 1926 kuni 1940 on Jüri Jaakson Eesti Panga president. Sellega on seotud ka Eesti rahandusreformid 20.-te lõpul ja kogu rahanduspoliitika läbi 30.-te aastate. Ja on päris selge, et Eesti pank, kas Eesti Panga president ikkagi poliitikaga ei tegele, kindlasti tal olid ju sidemed oma vanade kaasvõitlejatega, aga vähemalt otseselt vähemalt nähtavalt ikkagi Jüri Jaakson enam poliitikas ei osale. Teine mees, kes ka kõrvale tõmbub tipp-poliitikast on Jaan Teemant, kes tegelikult oli ju mitu korda riigivanema ametikohal 1932. aastal nagu märgitud, viimast korda ja hiljem valib ka tema advokaadid. Advokaadi praksis 30.-te keskel, 30.-te teisel poolel on ta ka üsna teravas opositsioonis nii Konstantin Pätsi kui kui mitmete Pätsi kaastöötajatega ja sellisest suurest poliitikast ta ta samuti loobub. Juma valiku muule erialale tegi ka Juhan Kukk, kes teatavasti oli riigivanemaks aastatel 1922 23. Järgnevalt ta läheb Eesti Tarbijate ühisuse tookord nimetati veel sõnatarvitaja tühisuse keskühisuse esimeheks ja kolmekümnendat aastat. Üle 10 aasta on ta ametikohaks balti puuvillavabriku direktori ametikoht ja ja tipp-poliitikas jääb ta kaugemale. Ülejäänud riigivanemad jäävad ikkagi poliitikas ja, ja mis ka jällegi silma torkab, silmapaistvalt palju on seotud kas välisministeeriumiga või siis välisteenistusega. Ja siin võiks mainida näiteks Friedrich, kel oli järgnevalt Eesti saadikuks Saksamaal ja Rootsis. Ants Piip esindas Eesti riiki Ameerika Ühendriike, ketas ja, ja piip esindas Eestit ka väga paljudel rahvusvahelistel konverentsidel üritustel. August Rei töötas riigivanema ametikoha järje all mõnda aega jällegi välisministrina, hiljem samuti diplomaatilisel tööl 30.-te lõpul saadikuna Moskvas ja kaotostrandman töölt tas saadikuna Prantsusmaal ja, ja veel mõnes lääne Lääne-Euroopa riigis. Kindlasti oli minu arvates Eesti riigile kasulik, et riigivanema valisid välisteenistuse ja, ja valisid ka diplomaatilise töö. Sest ikkagi Eesti puhul oli tegemist väga uue riigi, ka Eesti olusid nimetamisväärselt ei tuntud ega ei teatud. Ja on selge, et kui ikkagi eesti riik kas siis diplomaatilisel tööl või mõnel esinduslikul rahvasteliidu üritusel kui ikkagi Eestit esindab mees, kel nimekaardil on märgitud toot, endine riigivanem endine peaminister, on selgelt ikkagi seda meest võetakse kraadi võrra võib-olla teistmoodi kui mõne teise uue ja äsja tekkinud riigi diplomaati, kes eriti kuhugi ja kellegi poolt läkitatud. Nii et ma arvan, et nad tegid ka välisteenistustas siiski päris hea tööd Eesti esindamisel Eesti huvid teadvustamisel ja, ja kindlasti see, et nad olid olnud riigivanemad, avas võib-olla nii mõnegi ukse või avas vähemalt mõne ukse pisut hõlpsamalt, et kui tegemist oleks olnud nii-öelda tavalise kaadri diplomaadi, ka mõne välisteenistuse töötajaga. Teiselt poolt on ka terve hulk riigivanemaid, kes ei pelga ära ministri tööd. Ja siinkohal on kindlasti kõige silma paistvam ka oma saavutuste poolest, teiselt poolelt jällegi oma aja poolest Kaarel Eenpalu kes oli ühtekokku kaheksas erinevas valitsuses siseminister ja see on mõistagi Rekkor kõikide riigivanemate hulgas olla kaheksas valitsuses. Minister on päris hea saavutus iseendast. Et see saavutus võib-olla mingisse raamistusse läheks, ma peaksin nimetama võib-olla ka rekordi meest. Eesti vabariigi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Del töötas August Kerem 12 korda erinevates valitsustes erinevatel ministri ametikohtadel. Viies valitsuses oli ta põllutööminister, neli korda võttis ta kaitseministri portfelli endale kanda ja kolm korda sobista jällegi teedeministriks. Aga ka kuus riigivanemat olid päris mitmes valitsuses erinevatel ministri ametikohtadel, kõige edukamalt siis veelotos trand man kes oli neljas valitsuses ja siis tulevad juba kahe valitsuse ministrid Ants Piip, Friedrich hakkel, Jüri Jaakson, Jaan Tõnisson ja Juhan Kukk. Kindlasti see, et nad olid mingil ajal ministrit ja mingil ajal riigivanemalt see andis neile ju väga head poliitilist kogemust. Oskasid olla ministrid, oskasid olla ka kabinetid diees sast olla riigivanem, see tähendas ikkagi sisuliselt juhtida poliitilist abielu, korraldada selle kombinatsiooni ehk poliitilise abielutööd. Enamik Eesti valitsusi olid ikkagi koalitsioonivalitsused. Vahe on selles, kas koalitsiooni alus oli pisut laiem või natukene kitsam. Sellestki on muuseas paar erandit, paar erandit, kus valitsus toetus ainult ühele parlamendirühmale ja see parlamendirühm ka enamust ei omanud kus tegemist oli sisuliselt ikkagi vähemusvalitsust. Ka praegu on seda üsna raske aru saada, sest üldiselt võim nõuab jagamist ja, ja neid osapooli, kes tahavad võimu jagamisele pretendeerida, neid on ju alati, olgu see siis Toompeatase või või Tallinna linnavolikogu tase või mõne teise Eesti linnavolikogu tase. Tookord siiski paar lühiajalist valitsust. Mõistagi oli riigivanema elu siis suhteliselt kerge, sest ta toetus ainult oma parteile. Ta toetus ainult oma parlamendirühmale kui oli 1920. 21. aastavahetusel Ants Piibu valitsus. See oli pisut enam kui kolmekuuline valitsus. Ants Piip toetuski ainult tööerakonnale ja valitsuse liikmed olid ka kõik tööerakonna liikmed järelikul, tants, piibul, kui, kui riigivanemal oli ikkagi suhteliselt kerge sellist kooslust juhtida, sest tegemist oli ikkagi mõttekaaslastega ühest ja samast erakonnast ja, ja ka piibu eel tegutsenud Jaan Tõnissoni valitsus pisut vähem kui kolm kuud püsinud Jaan Tõnissoni valitsus aastast 1920. Ka selles olid ainult rahvaerakonna ministrid, tõsi rida ministrid olid ka tollel ajal parteitud. Aga mida me jällegi ka tähele paneme. Eelpool märgitud Jaan Tõnissoni ja Ants Piibu valitsused olid ikkagi suhteliselt lühiealised valitsused, ka Eesti 20.-te aastate sisepoliitika mõistas kolm kuud, kas mõni päev rohkem, kas mõni päev vähem? Enamik riigivanemaid juhtis ikkagi valitsuskoalitsioone. Ja siin on selge suhe üsna hästi eristatav. Palju parteiline koalitsioon püsisid kagi kauem. Riigivanema elu sellest vaatevinklist oli rahulikum. Tõsi, tald oli muidugi rohkem tööd teha, kuluaarides rohkem tööd tuli teha erinevate osapoolte vahel, mitmesugustel teistel nõupidamistel ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja teises, kas erandiks jääb siis Jüri jaaksoni valitsus? See seinast seina valitsus, kus praktiliselt olid kõik koalitsioonis parlamendis esindatud jõud. Ka mõningad erandid tulevad varasemast ajast ja ka hilisemast ajast ka, kui me jälgime 1918. aasta lõppu ja, ja 1009, kas sa 119. aasta alguse sisepoliitilist olukorda, kui, kui riigi ees oli Konstantin Päts kui asutav kogu ei olnud veel kokku tulnud, me võime ka öelda, et ka tegelikult Konstantin Päts sellel ajal ikkagi toetada dos omavalitsusega väga ulatuslikule, poliitilisele skaalale. Ja, ja teiseks selliseks omapäraseks erandiks on ka üks hilisemaid Konstantin Pätsi valitsusi. See, mis tegutses 1932. aastal, mis teatavasti oli ju majanduskriisi üks kõige keerukam ka ma ei tea, kõige raskemaid aegu, millega kaasnes ka Eesti sisepoliitilises elus väga tõsine poliitiline kriis ja, ja Konstantin Pätsi 1932. aasta valitsust loet tee vormiliselt erakondadest väljaspool seisvaks valitsuseks. Seda nimetati ka töövalitsuseks 100 nimetatav olendiga usaldusvalitsuseks. Kuivõrd riigivanem Konstantin Päts kutsus valitsusse isikut, keda ta eelkõige isiklikult usaldas. Tõsi, sisuliselt nad olid ikkagi erinevatest erakondadest pärit, aga, aga see erakondlik seos tolle aja üsna komplitseeritud antud olukorras jäi natukene keerulisemaks ja natukene, aga võib-olla ähmasemaks. Eesti riigivanematest rääkis ajaloolane Küllo Arjakas. Kuuldu oli saade sarjast Meie riik.