Meie mikrofon on avatud Tallinna vabastamisel langenud nõukogude armee sõjameeste mälestussamba juures. Siia saabus Eestis viibiv jaapani tootmise ametiühingute kongressi delegatsioon et austada 12 aastat tagasi langenud võitlejate mälestust. Jaapan on maa, kes palju kannatas möödunud sõjas ja sai esimesena tunda hävitava aatomisõja õudusi. Kaheksandal ja üheksandal augustil 1945 plahvatasid kauni Kirseid tema linnades Hiroshimas jalaga, saagis esimesed aatomipommid, hävitades mõttetult sadu tuhandeid inimelusid. Pole midagi loomulikumat kui jaapani rahva enamuse võitlus rahu ja massiliste hävitusrelvade keelamise eest. Ja täna, millal avaldati Nõukogude Liidu ja Jaapani ühine deklaratsioon, sõjaseisukorra lõpp, oletamise ning rahu ja heanaaberlike suhete taastamise kohta kahe suure naaberriigi vahel saabusid jaapani töölisklassi delegaadid siia et panna pärg möödunud sõjaohvrite monumendina. Kaugete külaliste delegatsioon saadetuna Eesti NSV ametiühingute esindajatest on jõudnud hallist kivist mälestussamba ette kus langetatud päi seisab nõukogude sõjamehe pronkskuju. Nad asetavad monumendi jalale elupuuokstest ja valgetest krüsanteem idest pärja. Sügava kummarduse austavat tõusva päikese maa pojad. Langenud võitlejate mälestust. Ja nüüd kõneleb delegatsiooni juht jaapani tootmisametiühingute kongressi esimees Fuku iti itikava estonia kinnin Soa kogno. Väina Haycho reisinud naiste me peame endale suureks auks asetada siia see pärg on Eesti langenud võitlejate mälestuse panna. Ta sõitnud siia, võisime oma silmadega näha teie kauget maad. Nüüd teame me, kui paljude ohvrite hinnaga võitsite te võimaluse ehitada oma suurepärast elu, mida nägime, sõites ringi mööda Eestit. Esimene Jaapani delegatsioon, kes on külastanud Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariiki, paistavad väljendame oma sügavaimat, austust kangelaste vastu, kes andsid elu teie tänapäeva õilsaid. Nagi. Tavapärane soovime Eestile parimat edu ja õitsengu tragani. Arenkodo võin oli taseme, puhake rahus, mehised võitlejad. Pärja valgetel lilledel on punased mustaga ääristatud lindid. Nendele on kirjutatud Tallinna vabastamise eest langenud võitlejaile. Jaapanitööliste Telegatsioonilt. Nii me aladimegi palume vilu naasta kaks 10. Neljas, päevade taguda. Dial oli kova vastus seeme, voidime neli ja kuulame. Ja seal oli järjest vead. Ja nägethüürides on kaigi poolingoiditud teene kaikija, Meide, Ruaketi. Ja juuli teen ühe liigagi. Jaldamatkustime, riigaan, riigikassa meil oli kova vastust kovi Kogokile, palun haigana. Siiale hävisime viisi üksi. Järjest on sujunud, kaikin pooli mõõtjat omasti. Salosin erin omaneieriestele. Vastus oli kova ylalutava paljon Voria eestile siia nostaja jotannienenule näele. Tihan, oota minule varsingindame heidan uusi Raskazarjamiiessaa suuri tuleva asunemies. Tervitussõnu asub ütlema NSV Liidu rahvakunstnik. Sergei oblast soo. Peame ta on mitte ainult NSV Liidu nimekamaid lavakunstnike, vaid ka eriti seotud Montaani praegu alanud külaskäiguga nõukogude liitu ja tõsi. Eks olnud ju Sergei obrast sov see, kes Pariisis käies tõi kaasa hulga Ilmontaani laule ning ühe ulatusliku raadiosaate kaudu esmakordselt tutvustas nõukogude inimestele nende praegust lemmikut. Püüame mikrofoniga tabada tema Kallid sõbrad, me oleme rõõmsad, et te olete meie sõbrad. Me oleme rõõmsad, et tulite meile külla. Me armastasime täita ja laulude pärast, kuid tundub, et teie olete ise veel meeldivam kui teie laulud. Ja nüüd Irmontan ise. Need on tema esimesed sõnad Nõukogude liidu pinnal. Ma tahaks öelda midagi eriti tähtsad, ütles Hirmontaal. Et ma olen erutatud kogu hingest. Ma ei ole poliitikategelane, kuid ma olen veendunud, et nüüd kultuurisidemed on rohkem vajalikud kui kunagi varem. Need sidemed on vajalikud rahvusvaheliste suhete parandamiseks ja eeskätt on nad vajalikud rahu kindlustamiseks. Ja ma võin öelda vaid üht. Ma olen väga õnnelik, et viibin praegu Nõukogude inimeste keskel. Nende sõnadega astus Moskvasse oodatud armastatud Pariisi laulik Irmontan.