Vikerraadios jätkub Eesti vabariigi juubeliaasta sari meie riik. Täna saates Eesti riigi vanemad. Riigivanem Konstantin Päts, olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti vabariigi ja oma südametunnistuse ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti vabariigi ja eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Riigivanem Jaan Tõnisson. Vastu minna paremale tulevikule millele on olnud suunatud minevikus paljude inimpõlvede soovid ja igatsused. Riigivanem Jüri Uluots. Palun vastu võtta minu sügavam tänu. Avaldatud lugupidamise ja usalduse eest. Olen teadlik selles vastutuses, mis minul ja kõigil meil lasub ning püüan seda vastutust koos teiega kanda oma parema arusaamise järgi. Riigivanem Kaarel Eenpalu Eesti riigivanemate saatust vaatleb, saatis meie riik ajaloolane Küllo Arjakas. Sa saatus oli raske, saatus oli traagiline, saatus oli sedavõrd raske ja traagiline, et vaevalt meie riigivanemat kahekümnendatel või kolmekümnendatel aastatel üldse oskasid ka kõige oma halvemates unenägudes üldse näha millega neil tuleb kokku puutuda 1940. aastal ja järgnevalt sa saatus oli sedavõrd raskelt, vaevalt nad seda kellegile ka soovisid oma poliitilistele vastastele või mõnedele teistele vastastele. Aga nii ta oli, saatus iseendast Juhkata dub samm, aga mis tabas teisi tuhandeid ja kümneid tuhandeid rahvuskaaslasi. Nii et sellest vaatevinklist riigivanemate saatusekaaslasi on on kümneid ja kümneid tuhandeid. Ja kui me vaataksime nüüd ükshaaval, siis me saaksime eristada need riigivanemad, keda arreteeriti D ja kelle elu viimased päevad möödusid Venemaal erinevates vangilaagrites. Venemaa vangilaagrites surid Kaarel Eenpalu 27. jaanuaril 1942 Juhan Kukk neljandal detsembril 1942 ja Ants Piip, kelle elupäevad lõppesid pisut küll juba varem, esimesel oktoobril 1942 Ansbibsuri Solicamski vangilaagris, Juhan Kukk Arhangelski oblastis ja, ja Kaarel Eenpalu siis jätkas toonase nimega küll küll kiirahv. Me näeme mitut riigivanemat, kes lasti maha maha lastud riigivanemaks reas on kõigepealt Friedrich, kel kolmas juuli 1941. Ja Tallinn on ja, ja maha last ilmsesti ka Jüri Jaakson 1942. aasta aprillis, 20. aprillil. Küllaltki suure tõenäosusega lasti mahaga Jaan Teemant, 1941 juuli ja ka Tallinn on, aga nagu öeldud, see on ikkagi suure tõenäosusega. Nüüd natukene keerukama saatusega, oli Konstantin, teen päts, kes samuti vahistati. D kes tõsi, 40. 41. aastal kuni suure sõja puhkemise nii ja las teistsugustes oludes. Aga kes ka 41. aastal Venemaal arreteeriti järgnevalt samuti vaevles erinevates vanglates kas ja kinnipidamiskohtades. Ja Konstantin Päts suri 1956. aastal 18 jaanuar toonase Kalinini vana või siis praeguse Twerry lähedal Borašavo psühhoneuroloogiajaamas. Elades kõigist represseeritud riigivanematest kõige kauem. Jah, täpselt nii. Ja kõige kauem riigivanematest sõlas August Trei, August Rei ja Jüri Uluots on kaks riigivanemat, kellel õnnestus põgeneda ja pääseda pagulusse. Augustreil õnnestus põgeneda juba 1940. aastal Rootsi ja hiljem viiekümnendatel aastatel tal 60.-te algul. Ta oli ka päris juhtival kohal pagulaseesti tegevuses. August Rei suri 29. märtsil 1963. aastal. Nagu öeldud, ka Jüri Uluots pääses põgenema küll juba üsna haigena, 44. aasta sügisel. Ja Jüri Uluots üsna ootamatult suri juba üheksandal jaanuaril 1945. aastal. August Rei põrm tuhastati. Jüri Uluotsa säilmed puhkavad Stockholmi metsakalmistul siiamaani. Veel peaks mainima ühte riigivanemat, kelle saatus nüüd erineb jällegi nendest, keda sai nüüd pisut põgusamalt või pisut täpsemalt ka käsitletud nimelt dotos trand man. Vana riigimees valis enesetaputee 41. aasta veebruaris. Kui tal oli tulnud kojukutse ilmuda NKVD-sse ülekuulamisele. Siis otsustas ta valida vabasurma. Ta enesetapp toimus kodutalus Kadrinas. Teda maeti üsna tagasihoidliku tseremooniaga siselinna kalmistule Tallinnas ja võimalik, et see oli ikka vana vana riigimehe viimane võit, et ikkagi tema säilmed puhkavad ka kodumaakodumaa mullas. Nimetamata Eesti riigivanematest jäi Jaan Tõnisson, kelle saatus tus paraku ka siiamaani täpselt ja dokumenteeritult on teadmata. Päris arvestatavad artiklid viitavad sellele, Jaan Tõnisson, ilmsesti samuti, kus Tallinnas 41. aasta juuli esimestel päevadel on päris palju sellist materjali mitmete tema saatusekaaslaste kohta ja mitmeid viiteid, et ka Jaan Tõnissoniga võis nii minna. Tõsi, väga palju mälestusi on ilmunud, nagu oleks teda nähtud erinevates Venemaa vangilaagrites, kes, kes kaugemalt näinud, kes koguni lähemalt näinud. Olen isegi mõnda skeemi näinud, kuhu, nagu oleks Tõnisson maetud tuttama surma järel. Aga, aga need versioonid on, on siiski küllaltki kahtlased. Ja noh, tahaks võib-olla siinkohal avaldada lootust, et siiski seda tööd õnnestub jätkata ja teatavat, et kas siis ühelt poolelt mõnede uute dokumentide leidmisega või teiselt poolelt ka olemasoleva allikakriitilise lähenemisega läbitud ütlemise järel saada siiski ühesem ja, ja suurem selgus. Ja, ja võimalik, et mainiksin ära ka Haado Birgi tusse, kes küll mitmete kriteeriumite järgi siia riigi vanematarit Ta päriselt ei sobi. Ka tema oli nende meeste seas, kes arreteeriti. Tema suri teisel veebruaril 1942 Sosva vangilaagris enne seda, kui oli täide viidud, siis otsustada teda maha lasta. Laias laastus Eesti riigivanemate saatust jagasid ka pea kõik valitsuse liikmed kelladega. Meie riigivanemad olid siis erinevates valitsustes lühemat või pikemat aega koostööd teinud kui need statistilised andmed kokku võtta. Ta peaks üldpilt olema selline, et Eesti vabariigi ajal töötas ühtekokku kokku 89 ministrit. Nendest enne 1940. aasta traagilist suve oli manalateele läinud 11 nendest 10 loomuliku surmateel ja teatavasti teedeminister Karl Kark, kui oli üks esimese detsembri 1924. aasta riigipöörde ohvreid. Välisriikides oli 40. aasta suve seisuga kaheksa ministrit. Nendest kuus töötas Eesti vabariigi välisteenistustas kas siis rahvasteliidus või või erinevates saatkondades. Ja kaks ministrit olid juba eelnevatel aegadel läinud teistesse riikidesse elama. Minister kartov Brasiiliasse ja, ja minister annusson, Ameerika Ühendriike, ketas ja baltisakslaste ümberasumise lainega K4 kunagist ministrist oli läinud juba Saksamaale elama. Nii et 65 oli neid riigimehi, kes jäid siis nõukogude võimu haardesse. Ja, ja 21. juulil ka nendest meestest üks Theodor rukk sooritas samuti enesetapp bow. Ja järgnevalt siis 40. aasta suvest kuni 41. aasta suveni. 64-st valitsuse liikmest vangistati 48. Ja, ja kui väga täpne jällegi olla siiski ka ühel nendest arreteeritutest vangistatutest õnnestus põgeneda. Selleks oli minister Rebane tooliga diplomaatilisel tööl olnud. Ja kui teda koos teiste vangidega viidi Venemaale 41. aasta suvel siis laev lasti põhja ja hulk vange pääses Loksa lähedal maale rannikule. Kaasa arvatud ka ka Rebane. Järgmine laine ühelt poolelt põgenemis, yht teiselt poolelt repressioone tuleb mõistagi 44. aastal. Rida ministreid lahkus koos selle suure pagulusse siirdumisega, mis oli 44. aasta suve lõpul, sügise hakul ühtekokku, kus siis 89-st Eesti vabariigiministrist jäi üldse puutumata Ta kolm ministrit. Aga tegemist on ikkagi üsna vähetuntud inimestega, kes olid ka väga-väga-väga lühikest aega valitsustes. Aga ega ükski neist ei pääsenud ilma varjamiseta ilma elukohtade vahetused ta ilma neid karme jälitusaegu rahulikult üle elamata. Ja, ja nendest meestest, kes arreteeriti, kes vaevlesid pikemalt Venemaa vangilaagrites, kuidas teadaolevatel andmetel kodumaale jõudis vaid kolm ministrit, et nendest võib-olla kaks on päris tuntav tud nime Paul Kogerman. Tegemist on ju rahvusvaheliselt tuntud põlevkiviteadlasega kunagise haridusministriga samuti pääses kodumaale ka haridusminister Aleksander veider man ehk eestipärase nimega Veiderma kes oli ka kaheksa aastat vangilaagrites invaliidistus ja, ja 54. aastal pääses kodumaale. Ja, ja kolmanda, kolmanda ministrina siis rahandusminister Peeter Kurvits, kes oli samuti invaliidistunud invaliidi na saadetud veel edasi vangilaagrist asumisele Kirovi oblastisse ja, ja hiljem ka sai siis võimaluse koju tulla. Vaataksime nüüd sellise vaatevinkliga, et milline riigivanem kõigepealt arreteeriti ja mis põhjusel on selline pilt, et kõige esimesena arreteeriti 23. juulil 1940. aastal Jaan Teemant. See on siis tegelikult ju paar päeva pärast Eesti NSV väljakuulutamist ajal mil Eesti NSV, noh, mingite väga formaalsete kriteeriumite järgi oli veel iseseisev ka ei olnud ju, vähemalt veel NSV Liit too tollel hetkel inkorporeeritud. Nagu öeldud, 23. juulil 1940 arreteeriti Jaan Teemant. Ja, ja päev hiljem, 24. juulil oli Kaarel Eenpalu hool kord. Mõlemad mehed arreteeriti oma kodus Jaan Teemant Tallinnas oma kodus oma korteris ja, ja Kaarel Eenpalu le tuldi järele tema kodutallu Harjumaale Arukülla. Kolmas riigivanem, Harreteeritute reas oli siis Konstantin Päts, kes vahistati 30. juulil 1940. aastal samuti kodutalus Tallinna lähedal Kloostrimetsas. Järgnevalt on siis mõned kuud nagu suhteliselt vaiksemad Daega. Oktoobri keskel tullakse Friedrich hakkelile järele ja joosta, pool detsembri keskel tullakse Jaan Tõnissonile järele. Vähemalt mulle teada olevatel andmetel on siiamaani Juhan Kuke arreteerimise päev kuidagi jäänud mulle teadmata. Ta küll käib mitmelt poolt läbi, et ka see oli 1940. aastal. Aga paraku ma ei julge praegu öelda täpset kuudega ega ega kuupäeva. Järgnevalt olist randmanni korr. 1941 veebruar. Strandman valis teise tee. Ja paar kuud hiljem juunikuu 14. juuni. Traagiline 14. juuni, teiste seas arreteeriti ka nendel päevadel Ado Birk ja ja Jüri Jaakson. Ja kõige viimasena arreteeriti 41. aasta suvel Eesti riigivanematest, siis Ants Piip. Kas ei ole põhjendatud küsimus, miks need mehed ei põgenenud? Miks nad ei läinud õigel ajal välismaale. Kas nad tõesti ei aimanud, et oma saatust kui sündmused hakkasid juba kohutava kiiruga lähenema? See on huvitav küsimus, mis jääb Barakuga vastamata küsimuseks. Sest tõepoolest, Jaan teemanti või, või Kaarel Eenpalu puhul, noh, nemad olid ühed esimesed, keda arreteeriti. Hiljem tuli terve hulk teisi. See on küsimus ühelt poolelt, kui palju üldse toonased riigimehed Nendes oludes veel omavahelist sidet või kontakti julgesid pidada või said pidada? Mitmetest mälestustest kumab ikkagi läbi. Ühed ütlevad, neil polnud võimalik põgeneda, teised ütlevad, nad ei tahtnud põgeneda. Kolmandad ütlevad rega Nad ei aimanud, mis neid e-soo tahab. Sest ikkagi enamik arreteerimisi toimus ju öösiti toimus vaikselt ja ükski neist nii tõsist saatust ette ette ei aimanud võimalik kätt 41. aastal, kui olid ikkagi juba sajad ja sajad inimesed tundmatusesse kadunud ja selline käest kätte suust suhu jutt üha levinud. Selleks ajaks oli ka kontroll riigipiiride üle merepiiride üle kindlasti tunduvalt tõhusam. Võimalik, et sellise ettevõtlikkusega oleks ka tookord paatidega läbi lipsanud nagu mindi hiljem nagu lipsoti ka sõjaolukorras isegi kahe poole sõjalaevade vahelt läbi. Aga ilmsesti ikkagi enamik ei tahtnud nii riskantset sammu ette võtta. See oli nende maa, see oli nende rahvas. Ilmsesti ka tookord ei osatud adekvaatselt hinnata NSV Liit, too mäletati seda vana venelast, kelle koalitsiooni ajal kokku puututud ja noh, arvata, et küll ikkagi venelaste õnnestub ka kaubale saada ja kui ikkagi üks või teine ametikoht on kaotatud ühest või teisest ametikohast loobutud, noh, et sellega on nagu küsimus lahenenud. Ja kui ikkagi see arreteerimise laine väga massiliseks oli läinud. Kindlasti tulid siis oma psühholoogiliselt kaalutlused juba teadmatus, ebakindlus, hirm ei tea enam, kelle poole pöörduda, keda usaldada, mis hoob kuskilt võib tulla. Ja nii tõepoolest arvestagem ka sellega, et rida inimesi olid ju ka tookord juba viiekümnendates aastates, kas kuuekümnendates aastates? Ega selles eas nii vastutusrikkaid otsuseid, et nii kergekäeliselt enam ei tehta? Loodetakse ikka, et ega mul ju mingit veretööd ei ole, Nõukogude Liidu ees võib olla, kuulatakse üle, äkki lastakse lahti. Kui nad oleks teadnud, mis nendega tegelikult juhtus. Kindlasti nad oleks hakanud otsima teisi teid ja, ja hakanud otsima võimalikult varakult. Riigivanem Friedrich Karl Akeli tütar Asta draide. No isal ei leidnud põhjust mõttes mina oma esivanemate haudade juurest ei lahku. Äraviimist töötas papa jälle Niguliste tänaval oli üks polikliinik ja seal töötas isa silmaarstina ja sealt vastuvõtult tulles kodulävel, siis võtke ta kinni, ma ei elanud seal meil nõmmel. Vanem õde elas vanematega ühes majas. Ema ei olnud sel momendil kodus, ema oli leent kuhugile. Ja kui isa oli koju tulnud, siis olid tal särgi jooksnud madrused jala ukse vahele pannud. Isa ei saanud oma järelust kinni tõmmata, Helleksid siis. Muidugi seal oli siis mingisugune häälitsemine või mis oli vanem õde alla tuli. Ja nägi seda siis, kuidas isaga väga halvasti käik, tee pangitleda istuva ühe keerleva klaveritooli peale keerutati seda klaveritooli ja. Ja naeruvääristati teda. Kell tõmmati taskust ära, sõrmus käest, tuli vana mees juba tollel. Papa oli 69 aastat vana. Järgmine aasta oleks seitsmekümneseks saanud. Võib ette kujutada, mida tema üle elas, oli tõugatud ta küünarnukkidega ja püssipäradega ja väga inetust ja ikka naeruvääristatud mingisuguseid naerukooli, see asi, kõik sündinud selle peale vaatamata väga. Te ütlesite, et tema ära viidud olid madrused, madrused ja ja millal see oli? See oli ikka 40. aastal oktoobris 41, siis ma käisin kuni mai küüditusi minema, käisin siis ikka seal Patarei vanglas pakke viimast. Ega teda enam ei eiei, kohtumist oli või ei olnud, ei võimatult, aga pakki võeti vastu pakku võeti vastu, isik oli nii hea meel, ikka kisa olemas on ja et kas siin on, siis küüditati meid ärajas püdiktiga ema ära ja siis vot selles ajas, meil on teadmatus, isa, Kohk. Eesti riigitegelaste ränga käekäigu vahetuid, tunnistajaid on vähe teada ja vähe leida. Siiski teab professor Ants Piibu vangipõlvest rääkida endine välisministeeriumi töötaja Tamara Kask skolimowska kes nägi meie riigivanemate ministrit Liepaja laagris kama jõe piirkonnas. Laagri niinimetatud haiglas. Ja siis oli muidugi kohutav koht. Niisugune tavaline barakiruum, kahekordsed narid, aken kuskil nurgas. Kas ainukene aken ja akna ees niukene pingi moodi asi, kus sai toitu jagatud, mina neid toidujaga jääma, olin sanitar Ma olin õde. Ja ma olin ka ambulatoorium õdedele. Nii et hilisõhtuni sai tööd tehtud. Haigetele anti kaks korda päevas 200 grammi leiba, halli leiba. Muidu sai musta Aegetele antinud kõhulahtisus. Nojah, seal oli sisse õunapuu nimeline ajakirjanik, keda võeti frakis kinni. Siis oli meie endise kooli direktori poeg Saul. Siis oli Friedrich endise välisministri Akeli poeg Friedrich Fritzakel, nagu me teda hüüdsime, siis oli Estonia Vass, Nikolai Sursed. No talvel on seal väga vähe vähe aega, valgust. Need mõned tunnid, ainult see aken ei olnud ka midagi valgust ja siis ainult pirru valgusel, siis sai toitu jagatud õhtul ja hommikul. No ja siis ambulatooriumis oli meil professor Peep, oli meil. Thernikuks Eesti vabariigi välisminister ja temal oli Stalini pilt olnud. Ta tundis mind ära, sest ta on minu ajal olnud kaks korda minister je siis ütles. Vaata et oli aeg, kus mina olin teie ülemus, nüüd olete teie minu ülemus. Huumoriga, tema oli, no lihtsalt pärnik, teatas niisugune nagu valvur või ambulatooriumis ja küttis. Nisukesed. Tähtsamad isikud olid seal. Aga välisministri, tema käis Moskvas läbirääkimisi pidamas ja siis Stalin Kingston oma pildi. See oli baaside lepingu sõlmimise ajal ja, ja ja, ja sõpruse märgiks sõpruse märgiks kinkis Stalin talle oma allkirjaga portree ja see oli tal kaasas. Nõgenduseda nägin ja ta lootis, et see temale annab teatud eeliseid. No vot, ja siis ühel ilusal päeval tullaksegi teatatakse, et professor piip kutsutakse Moskvasse. Meile on muidugi kohutavalt hea meel koriasse, mida üks talle midagi viisakamalt riiet ma mäletan, mul oli paar froteeräti kaasas ja tal ei salli ega midagi, siis ma pesen selle puhtaks, tõin temale salliks. Siis oli meil eesti soost pagar, oli oja, oli ta nimi, on, mäletan tema kuskilt kraapis kokku heledamat jahu, tegi talle ühe saiapätsi kaasa või niukse leivapätsi heleda. Ja tuli ette saan sinna meie laagri väravate, see oli niisugune läbipaistev. Sõrestiku oli see värav. Me jooksime muidugi teda kõik saatma ja temal olid pisarad silmas, istus sinna saani peale, lehvitas meeleja. Ja hiljem ma kuulsin, ta suri teises Laaks. Lihtsalt teise laagri viidi teada ainult üks niisugune inimeste mõnitamine, niukene häbematu mõnitamine, koste tulgetkel uskusid töötada, viiakse ja Me uskusime, uskusime teater tema ise ka ilmselt, aga loomulikult. Me korjasime, igaüks andis midagi talle. Küll pesu, küll ma ütlen, et andsin selle rätikud talle kaela, et tal oleks salli moodi midagi. Teatavasti ta näitas seda pilti ka siis laagri administratsiooni. Ja ja teate, irvitati inimestele, vot see on see Venemaa mood, millega me ei olnud absoluutselt harjunud. Meil, ma ei kujuta ette, eks ole. Töötasin sellistes kohtades, kus inimesed, inimesed, ikkagi inimese moodi, ta rääkis sulle midagi, siis see oli nii. Ma ei kujuta üldse niisugust niisugust elu, et ma siiamaani ei mõista seda, kuidas võib nii valelik olla. Ants Piibu arreteerimise kohta on niimoodi enam-vähem kaks versiooni, mis teatud osades kakat tuvad. Sarnasus on selles, et see toimus tema enda kodukandis. Ühe versiooni järgi oli käinud ta maanteel jalutuskäigul ja maanteelt oli ta kinni võetud, et koos oma naabrimehe kolonel Viktor Muttika. Ja, ja teise versiooni järgi oli ta käinud vallamajas mingi korralduse põhjal ja oli vallamajas tagasi tulnud ja, ja jällegi tee pealt tee pealt kinni kinni võetud. Aga ühene on see, et tema kannatuste tee algas tema kodus Talgas Kiidjärvel ja, ja nagu öeldud, algas, siis koos oma koos oma naabri naabrimehega. Kuidas ka nüüd, Jüri uluotsal õnnestus varjuda? Ega sellegi kohta vähemalt mulle teadaolevalt väga täpselt ja, ja niimoodi dokumenteeritud tuttkinnitust ei ole. Ilmsesti nähes juba, mis toimub 41. aasta suvel uluvad varjus ja, ja tal õnnestus siis Lõuna-Eestis ennast varjata. Ta niikaua kuni sõjasündmused olid juba jõudnud sinna. Ja järgnevalt nagu teada, Saksa Saksa okupatsiooni ajal, oli ju Jüri Uluots üks juhtivamaid, üks kõige autoriteetsemaid Eesti vabariigi poliitik, kuid mis oli ka päris arusaadav, sest suur osa poliitilisest eliidist oli juba selleks ajaks arreteeritud vahistatud ja, ja ka Venemaale küüditati tatud. Kui ma vaataksime seda järjekorda tõepoolest, võime küsida, miks ikkagi alustati näiteks Jaan teemanti ka. Ja, ja, ja Kaarel Eenpaluga ja miks ka ütleme, Friedrich hakkel on seal nimekiri ja kõige esimeses otsas. President Pätsi puhul on see arusaadav, ta oli nii-öelda viimane president, kõige kõrgem riigitegelane, nagu teada ka tema vahistamine, tema äraviimine, tema elu Venemaal oli esialgu teistsugustes oludes. Aga ilmsesti Jaan teemanti puhul andis tunda see, et Eesti riigi algusaegadel 1918 novembris, 19. aasta algupoolel kuni asutava koguni kuni aprillikuuni oli Jaan Teemant töötanud ju Eesti vabariigi riigiprokurörina. See oli vabadussõjaaeg, see oli aeg, mil maha surutud mäss Saaremaal. See oli aeg, kui sõjatingimustes võeti vastu karme otsuseid. Ja ilmsesti just see oli üks momente, mis uutele võimukandjatele kõige rohkem vastu käis, miks nad tõepoolest kohe Jaan Teemant Jaan Teemant kallale tulid. Ja enam-vähem ka ilmselt samal põhjusel. Kaarel Eenpalu oli üks esimesi. Ta oli ju väga pikalt väga erinevates valitsustes olnud, siseminister. Ta oli võidelnud kommunistliku liikumise ja ametiühingutega, noh just nende jõududega. Keda keda uus võim arvas, arvas ennast esindavat. Ja, ja ilmsesti Akeli puhul võib leida Ta vaid seoseid. Akel oli 1924. aasta detsembris riigivanem ja ebaõnnestunud riigipöördekatse selle mahasurumine ja sellega kaasnevad kohtuprotsessid, otsused, et ka see oli üks põhjusi, miks võib-olla Akeli järele tuldi ennem kui, kui mõnedele teistele riigivanematele. Kui me jälgime natukene ka neid süüdistusi ja, ja riigivanemate käituma tumist ajal, kui nad on juba arreteeritud, vahistatud, kui nad on välismaailmast ära lõigatud. Toots on ju olemas päris mitmed toimikud, kus on võimalik ka lähemalt näha, kuidas ka selles üsna lootusetus olukorras Eesti Eesti riigi vanemad käituvad näiteks Jaan teemanti toimikut. Analüüsime nagu öeldud, oli ju suve keskel, 23. juulil juba arreteeritud Tod. Tema süüdistuskokkuvõtte pandi kokku, kuhu poole aastaga ja, ja see sai kolmandal jaanuaril allkirjastatud tud. Sõdaga tutvustati Jaan Teemant Tilendale. Siis torkab ka üks nüanss silma nii Jaan Teemant, eriti kui ka näiteks Kaarel Eenpalu puhul nad ikkagi võtsid selle vaatenurga pealt, nemad tegutsesid Eesti vabariigi ajal Eesti vabariigi seaduste põhjal. Et see nõukogude jurisdiktsioon siin ei kehti. Et neid on üldse valel alusel süüdistada. Tuntud. Ja kui ka näiteks Jaan Teemant jõuab sõjakohtutribunali istungil, siis nendesamade kriteeriumite järgi, ütleb ta oma viimases, sõnas ta, palub veel ennast õigeks mõista. Enam-vähem samal viisil käituma ka Kaarel Eenpalu, kelle süüdiskusutus kokkuvõte pandi veel kiiremini kokku kokku juba 21. septembril 1940 tutvustati talle seda. Ja, ja kui ma loeksin selle sõnastuse, et siis kõlaks ta nii. Olles Eesti vabariigi siseminister, võitles Kaarel Eenpalu aktiivselt revolutsiooniliselt meelestatud Eesti töölisklassiga kommunistliku partei ja ametiühinguga, kasutades töölismasside vastu arvukaid repressioone, abistas rahvusvahelist kodandlust võitluses NSV Liidu vastu ja saatis sinna spioone. Tänase päeva vaatevinklist kuulates tekib küsimus, noh küll on ikka alles sõnastus. Ja kui Kaarel Eenpalu küsitaks, kas te tunnistate ennast süüdi, siis Karl Eenpalu ei tunnista ennast süüdi. Ka tema on hariduselt jurist ja terav mõistus ei ole teda aga kõige karmimates vanglaoludes maha jätnud. Ta vastab. Ta ei tunnista ennast süüdi ja talle inkremineeritavaid fakte ei saa pidada kuriteoks, sest tema tegevus toimus Eesti vabariigi seaduste raames. Ja, ja isegi vastupidi olles mitmetes valitavatesse ametikohtades, oli palju talle kohustuslik, see oli lihtsalt teenistus ja NSV Liidu kriminaalseadusega, teised NSV Liidu seadused ei saanudki üleüldse Eesti vabariigi territooriumil kehtida. Nii et toimiku materjalide põhi all jääb selline mulje. Uurija Ivanov nagu vangutab pead, palu nagu, nagu oleks süüdi, aga, aga ei ole ka. Peaks olema süüdi, aga näe, räägib ikka vastu veel. Ja, ja, ja selline mulje. Ja ma ausalt öelda päris mitmete toimikute lugemiselt kase õmblukene kaitsekase õbluke kem liin, mida võis saada toetudes juriidikale, palju siis see juriidika selles olukorras üldse maksis. Aga ka sellest Oblukesest võimalusest ikkagi riigivanemat haaravad kinni ja püüavad seda põhjendada ja, ja toovad 100 vastulausena enesekaitseks välja. Ei ükski riigivanem ega ka teadaolevalt nende lähematest. Teatest ministritest ei valinud ju hoopis teist teed nii-öelda rääkida lootusetus olukorras kõik välja ajada midagi teiste kaela, lootuses, et äkki õnnestub võib-olla niimoodi ise enda saatust kergendada. Ükski riigivanem ega nende lähematest kaastöötaja ratast sellisele teele ei läinud ja see on kindlasti tunnustus neile. Pigem isegi vastupidi. Mulle meenub Jaan Tõnissoni materjale lugedes. Kui tema käest küsida ja, aga kes olid teie lähimad kaastöötajad, siis Jaan Tõnisson tähendab mitut nime, kes tegelikult selleks ajaks olid juba manalateele läinud. Mõni oli isegi juba kümmekond aastat vaatad surnud ja, ja ülekuulamise ajal nimetab just neid mehi Jaan Tõnisson oma kõige lähemateks kaastöötajateks. Ma kujutan ette, et kui NKVD uurija oli hakanud materjali otsima, siis nende nimede kohta, keda Jaan Tõnisson oli nimetanud tanud, siis ei olnud tal selle niidiotsaga suurt midagi. Tehasest Need niidiotsad kuhugi ei viinud. Lõppenud saates meie riik vaatles Eesti riigivanemate saatust ajaloolane Küllo Arjakas.