Keskööprogramm. Tere õhtust, lugupeetud kuulaja, tänase keskööprogrammi stuudios on katteril leini. Hiljuti tähistas Estonia selts oma 130 viiendat aastapäeva Georg merele pühendatud mälestusõhtuga. Estonia seltsi liikmed olid kogunenud teatri talveaeda, et kuulata Georg Merepoegade, Lennart ja Indrek Mare mälestusi oma isast. Õhtuprogramm juhtis Peet Lepik. Seni aastaga 1900 langes Georg mereelu suurte muutustega aega. Indrek meresõnavõtt mõnas kuulajate silme ette. Ta ei saa elukäigu möödunud sajandi esimesel poolel. Ma tahaksin peatuda mõningatel sellistel momentidel, mis mõjutasid isa kui isiksuse kujunemist, arengut ka siia esinema tulles või osa võtma sellest koosviibimisest. Ma mõttes jagasin oma isa elu kahte periood, see tähendab see aeg, mis oli enne minu sündimist, mida ma tean ainult tema jutustuste järgi teiste jutustuste järgi ja selle järgi, mis ta on meile mõningad kirjalikud mälestused jätnud. Teine periood, kus ma siis noh, mitte otse sündimisel, ta, kus ma juba hakkasin maailmaelu tajuma ja kus mul tekkisid juba iseseisvad mälestused. Ja täna seda tähtpäeva tähistades ma mõtlen, et peaks ka meenutama neid inimesi, tänu kellele meie vennaga siin oleme ja tänu kellele isa üldse ilma valgus sai. See on meie vana ema juuli kipper, kes sündis 1864. aastal saarel Jõgevamaal paljulapselises kümnelapselises perekonnas ja kes hiljem töötas hulk aastaid Peterburis laste kasvatajana, Koernandina valdas perfektselt kolme keelt eesti vene saksa keelt ja kelle eludega ristus siis Peterburis Otto Meriga, kes oli sündinud 81. aastal Harku vallas ja nende kooselust sündis esimene poeg Konstantin, kes oli siis minu isast 11 aastat vanem. Kuna vanaisa sai siis nagu siin juba juttu oli, veskirentniku koha Peterburi ligidal sässi jõe ääres Chana kus sündis siis ka isa. Ja üks esimesi elumuutusi oli siis tagasitulek Eestisse. Ja see toimus selle tõttu, et isa oli kogunud küllaldasel hulgal raha, et osta siin Tallinnas kinnistu maja. Ja 1904. aastal oli lasta ennast valida linnavolikogu liikmeks. See sai ajendiks, et pere tuli siis tagasi alaliselt Tallinna elama. Ja siin algas siis isa koolitee. Algul siis algkool ettevalmistusklassid ja see oli nüüd isa iseloomu ülesnäitamine, et ta täiesti nii üteldud omadusi pealekäimise jonniga nõudis, et ta hakkab õppima reaalkoolis ja tegi kõik need ettevalmistused ja sisseastumiseksamid õnnelikult läbi. Ja 1909. aastal astus reaalkooli, kus ta siis õppis kuni seitsmeteistkümnenda aastani, lõpetas selle eranditult viitega. Ma tahtsin seda just nimetada, et reaalkool mul tundub, oli see üks põhilisi mõju avaldajaid tema kogu haridusteele ja tema huvide ringile. Ja ma hea meelega võib-olla tsiteeriksin teda ennast. Paari kohta mis puudub, tähendab tema õpinguid reaalkoolis. Ja muidugi, mitte üksnes kooli ise, vaid just need õppejõud, kes tol ajal olid real koolis tuli mul käia kaheksa aastat järjest, 1909 kuni 17 olin kooliga enam kui rahul olin temale puhk. Meie õpetajate hulgas oli terve rida niisugusi, kes minusse on jätnud sügavaid jälgi eluks ajaks. Nende eesotsas oli minu silmis minu noor vene keele õpetaja sõtkov. Ta oli mulle väärtuslik mitte selle poolest, mida ta pakkus vene keele alal. Ta polnud sel alal eriti nõudlike, vaid selle poolest, mida ta pakkus oma aine kõrvaltooliks, harituid ja peenetundelisemat inimesi, keda mul üldse on tulnud kohata. Peamiselt tema mõjutusel ärkasid minus varakult huvid kirjandus liste, esteetiliste, kõlbeliste ja filosoofiliste küsimuste vastu. Nagu hoolas aednik, ei püüdnud tema meid painutada oma meele järele, vaid aina avardas meie teadmisi, süvendas huvi ja ergutas silmaringi laiendamisele lugemise kaudu. Teiseks heaks mõjuks oli ajaloo õpetaja Sprekkelsem, kes meie kohalikus muinasteadusest oli tuntud arheoloog. Alalist huvi, mõte ja loodusteaduse vastu aitas minus süvendada meie loodusteadlane, praegune zooloogia professor Piiper oma teadusele väga andunud mees. Aga inimlik ja delikaatne. Teatud mõju menupärasele elule oli ka meie vanaldasel prantslasele õigemini kentslasel sees. Ta oli avarate kirjandusliku kunstihuvidega inimene palju lugenud ja näinud. Kuni 1900 seitsmekümneteistkümnenda aastani oli kool suur osa minu maailmast. See on üks selline oluline moment tema kujundamisel ja teine moment, millest võiks rääkida, neid muidugi oli rohkem, kui kaks oli see vanema majandusliku kitsikuse tõttu pidas Tallinnas pantsionaati ja nagu vanasti nimetati, võttis vastu, siis kostilisi ja tema juures käisid siis vanad söömas küllalt väljapaistvad tolle aja inimesed ja nende juures elas siis Edward Huubel ehk Mait Metsanurk ja Mait Metsanurk on olnud talle väga suureks eeskujuks just keelte õppimise alal. Sellepärast Mait Metsanurk oli siis Tallinna Teataja toimetuse liige ja IGA PÄEV Lottemaa kirjutuslaual olnud värsked inglise saksa lehed, kus siis sai eluks ajaks teatud sellise tõuke. Selliseid episoode võiks veelgi meelde tuletada, kuid üks asi, millest veel siin juttu ei olnud juba hilisemal eluperioodil. Kui ta oli 26 aastane, siis toimus tema elus väga suur pööre. Nimelt ta abiellus meie tulevase emaga Aliis Hingmann Meriga kellega nad olid pikki aastaid koos töötanud. Etas ema oli seal sekretär-masinakirjutaja. Ja kui nüüd tuletada mõningaid niisuguseid episoode meelde juba sellest ajast kus mina häält hakkasin tegema, siis muidugi on meil vennaga vist väga hästi meeles see, kui isa jutustas oma Ameerika-reisi muljeid. Ameerika reis oli siis toimunud 30. aastal kestis tal vist kaks või kolm kuud ja kuna ta tegeles fotograafiaga imekombel on säilinud ka väga palju fotosi sellest tänapäevani veel. Ja vaadake, tol ajal kolmekümnendatel aastatel oli see veel nii suur haruldus kui lähedaste hulgast keegi sattus Ameerikasse, kui ta just päriselt ümber ei asunud sinna elama. Et see oli võrreldav umbes meie ajastu selliste uudistega nagu kuu peal käimisega. Lõpmata esitasime küsimusi ja lasime teda jutustada nendel teemadel. Teine teema, mis pakkus väga suurt huvi, oli siis tema viibimine Bianka vanglas 18. aastal ja põgenemine Eestisse, mis oli meile lastele, pakkus suurt põnevust. Ta oli alles 39 aastane, ei olnud 40 täis. Kui lõppes kogu tema riigimehe lehike karjäär ja ajakirjanikukarjäär seoses siis 40. aasta sündmustega. Publitsistikat avaldas Georg Meri nii eesti kui võõrkeeltes. Näitlejana riigimehe poliitilisest mõttelaadist luges Peet Lepik ette Georg Mere kolmekümnendatel aastatel kirjutatud artikli Rauskajaile. Eesti on täis räuskajaid. Kui otsustada ajalehtede järgi, mis ometi kujundavad esindavad avalikku arvamust siis poole Eesti rahva armsam ajaviide on mustata teistpoolt, kes muidugi samaga vastab. Rausatakse mitte tegude pärast, vaid erakondliku kuuluvuse pärast. Päästrauskajaid ei võta keegi tõsiselt, kuid Rauskamist seda Eesti avalikkust iseloomustavat näed, peab võtma tõsiselt. Selleks on tõesti viimane aeg. Sest pikapeale Rauskamine ripub rahva hingelist tasakaalu. Ta süstib hinges alaväärtuse mürki. Kui kõik on haritud, kui riiklikus elus ei leidu paigakest, kus tõrv Ajad on tihanud jääda eemale, millele siis rajada rahvuslik enesetunne, kust saada õhutust riikliku ehitustöö jätkamiseks keset suurenevaid väliseid raskusi. Rahvusliku alaväärsuse tunne, mis upitas võimule Hitleri võib meil kujuneda ainult iseseisvusaegse töö maha kiskumiseks, sest see töö oli senini kantud hoopis vastupidisest meeleolust, rahvusliku enesetunde paisumisest, selle asemel, et kindlustada ja toetada rahvuslikku enesetunde kasvu ning tõusta rajal meie poliitilised ringid, jutumärkides oma enamikus püüavad endid upitada Rauskamisega. Õnn kaasa. Ärgu siis imestad tagu, et riigi autoriteet on tühjaks raisatud ja et rahvas hakkab endalt küsima, kas ta õieti ongi riik rahvaks loodud, kas tal on ka eeldusi enese valitsemiseks. Ja lõpuks ütleb ta. Noorem põlv on juba haaranud selektsiooni protsessist, kuigi alles nõrgalt ja sageli ülekohtuselt. Ta rühib ülespoole, ta on tugevam nii iseloomult kui kultuurilt ja tehnikalt kuigi mitte ülbuselt. Sedamoodi, kuidas ta astub ellu, kujuneb täiesti spontaanselt generatsioon Nende võitlus, mille tulemused on ette teada. Aeg töötab nooruse kasuks siis ja alles siis võib Eesti avalikust elust lõplikult kaduda. Haiglane Rauskamine, mis meid kisub kultuuriliselt alla skorpioni tasemele. Georg mereelu peale 1940. aasta aja Kuulat meenutas Hindrek Meri episoodiliselt peatudes eelkõige isa iseloomuomadustel. Pean ütlema, et ta ei suitsetanud, tarvitanud alkoholi, kuigi Ta ei teinud mingisuguseid etteheiteid oma poegadele, kui need seda tegid. Ja meie majas ei olnud kunagi ei suitsetamise ega alkoholikeeldu. Aga ta lihtsalt ei pidanud sellest lugu. Ja kui tähistasime tema seitsmekümnendat juubelit, siis ta nii tagasihoidlikult mulle ütles, et kuule, ole kenad, vaata kuskilt üks pudel konjakit, et võib-olla tulevad kolleegid, vanad tuttavad, õnnitlevad, siis oleks ikka hea, kui neile. No ja siis ma seda ka muidugi tegin. No võiks veel väga palju selliseid episoode meelde tuletada, mis olid seotud nii puht niuksed isiklike omadustega. Ta oli küllalt optimist, ta kunagi ei avaldanud raskustunne, nii nagu täna meil iga teine inimene seda teed. Seda imestasin, mina ei ole selline. Ja ka kõige raskematel aegadel, kui kauplustes ei olnud midagi saada enne muutis seda kõik huumoriks kui hädaldamiseks ja üldse vaatas tulevikku optimistlikult, käis meeleldi Nõmme turul ja kohtusse, sageli adu hindiga ja teiste tuttavatega ja ja nii edasi. Füüsiliselt oli ta väga tugev, sest et võimlemine oli tema elu, harjus ta iga päev võimlasse ja püüdis seda ka meile sisendada seda vajadust. Ja ta ei olnud haige inimene. Kuid seal võib öelda, et tal puudus selline töömehe sest ma mõtlen füüsilise tee osas ta oleks hea meelega tahtnud puutööd teha ja müüri laduda, remonti teha, aga mul oli alati natukene kahju vaadata, sest et need asjad ei tulnud nii hästi välja kui ühel meistrimehel. Kui me Venemaalt tagasi tulime, püstitas ta kaks eesmärki, milles ta korduvalt rääkis. Sest ajad olid ju väga rasked. Et ta peab oma ülesandeks lennartile kindlustada kõrgharidus ja minule keskkoolis. Tegelikult läks isegi paremini. Tema üheks niisuguseks väga raskeks läbielamiseks viimastel aegadel, kui ta oli juba nii tuntud Šexperioloog oli see, et ta sai Inglise Kuningliku Shakespeare'i ühingult kutse osaleda Shakespeari alasel konverentsil ja jooksis keskkomitee ja, ja Kultuuriministeeriumi vahet ja kõik kogu aeg lubasid lubarty talle luba anda. Aga see väljasõidu luba jäi saamata, et see oli talle väga raskeks löögiks. Ja ma võiksin veel öelda, et ta oli tohutu töövõimega. Ta oli tohutu töövõimega inimene, ta oli kadestamisväärse töövõimega inimene. Ta tõlkis otse kirjutusmasinal ees, tal ei olnud mustandit tema käsikirjas, kui ta käsitsi kirjutus puudusid parandused, mahatõmbamised, mida mina kui tema poeg ei suutnud ära õppida. Kahjuks. Ja mida veel võiks öelda, et tal oli absoluutne mälu? See üllatas ja tegi ta minu silmis üliinimeseks. Sellepärast mul ei olnud kunagi vaadata entsüklopeediast või mingisugusest märk sõnastikest asju. Ma olin nii mugav, et mul oli tarvitses ainult esitada temale küsimusi ja ma sain vastused. Kahjuks muidugi vahele. Need vastused kujunesid nii pikaks, et mul ei jätkunud kannatust neid lõpuni kuulata. Aga tema mälu oli absoluutne üks, selline näide oli. Me hakkasime inglise keelt temaga õppima ja võtsin raamatu. Ta vaatas raamatute, ütles, et kus see on Moskvas välja antud, see pole üldse inglise keel ja et viska see kohe minema. Võttis raamaturiiuli pealt ingliskeelse ajalooraamatu. Ta ütles, et vot siit me hakkame neid õppima ja lõi selle keskelt lahti ja seal oli just nelsoni mingisugust merelahingus tõttu. Ja ma jõudsin võib-olla 10 rida lugeda. Ja, ja siis järgnes kahetunnine laeng Nelssonist tema meeskonnast ja kõigis võistluskaaslastest. Selleks saksa-inglise keele õppetund lõppes. Sellega ma lõpetaksin. Ja ma teid kõiki, kes te olete siia tulnud, et seda tähtpäeva ära märkida, aitäh. Täname see oli väga huvitav ja huumoriküllane esinemine. Ja kui ma praegu vaatan Hindrek märtsis minu silme ette, järsku kangastasid need aastad. 1950, kui arreteeriti Georg Meri kolmandal korral. Kuigi Hindrek Meri ütles siin, et tema ikka hädaldab vahel, siis ma ei märganud küll absoluutselt midagi. Tema käitumisest tol korral. Alles hiljem selgus, et isa oli Indrekule arreteeritud ja ma mäletan, et ta oli sunnitud minema keskkoolist kaugõppesse et keskkooli kõrvalt taksojuhina raha teenida. Georg Mere saatuse teistpoolt meenutas ta vanem poeg Lennart Meri. Lähemalt jutustas Lennart Meri sellest, kuidas ta juba kõrgemas eas isa Shakespeari tõlkima asus. Ma võtan praegu üsna kunstlikult ühe väikese episoodi mis langes aega pärast seda, kui isa oli kolmandat korda Vene vangist vabastatud. Vabadus temale tähendas seda, et ta algul töötas männikul betoonitöölisena ja teenis seal raha sest oma tõlketöö juurde ta astro ei saanud. Männikult läks ta edasi ehitama Hiiu Villa ele vaatorit. Tiiu Viljasalv kui rääkida eesti keeli. Mina elasin sel ajal Tartus maalin juba ülikooli viimasel kursusel, leidnud endale ühe tööotsa ja see oli vanem teatel Eesti vanim teater ja mõnes mõttes ka võistleja. Ja minu ülesanne oli siis lugeda ja Ants Lauterile, kes oli meie peanäitejuht, teha ettepanekuid mängukava suhteliselt. Ja kui ma siis postiga isa alati eeskujulikult käekirjaga väga selgesti kirjutatud kirju mis aga selle tõttu ta töötas mitte sulepeaga, vaid suruõhuhaamriga olid pisut nii väriseva käega kirja pandud, aga lustakad, lõbusad ja enesekindlad, muid kirju majale Dageskkonnagi saanudki. Sul tekkis niisugune mõte, et et ma saaksin ju oma kohta ma töökohta kasutada ka tema huvides ja ma kirjutasin talle, kas oleksid nõus mõnda šveiks pidi näidet tõlkima. Sain otsekohe jaatava vastuse ja siis ma läksin Ants Lauteri Vambola Markuse juurde. Vambola Markus oli sel ajal Vanemuise direktor ja ütlesin, et ma tellin teatrile ühe Shakespeari tõlk agama tellida anonüümselt ja ja nõnda teatri kunstinõukogule ka anonüümselt edasi. Ja kui see tõlge on siis niisugune, et ta ei kõlba, siis jääb see minu teada. Kui tõlkekvaliteet on niisugune mees teatud rahuldab, siis ma avaldan ka selle nime. Teatril mingit riski ei olnud ja mehed olid võib-olla natukene imestunud. Aga mitte väga, sest kohe tulid Cornelli kellad peale. Mul tuli Riiga sõita, partituuri tooma ja nii edasi. No lühidalt, nagu te teate, see tõlge õnnestus. Ja mul tuli siis ka vaada tõlkija nimi, mida ma tegin ja ma nägin, et direktor Marcust see õieti mina nagu ei puudutanudki. Aga Ants Lauterile oli täiesti ilmselt niisugune hea meel ja igal juhul huvi. Ants Lauter oli sel ajal Tallinnast saadetud Tartusse, noh nagu poole tee asumisele. Nii sündis mõõdu osta. Ja ma olin tükk aega uhke selle peale, siis mulle tundus, et ma kättpidi tõmbasin, isa ühel tööjõul, mis tema elutööks muutus. See muide ei olnud mitte kannapööre. Ast kirjandus oli meil kodus alati. Noh, niisugune nähtamatu perekonna liige. Ma ei tea, miks, aga ema miskipärast suruge salati Shatuubriaani. See on mul väga hästi meeles, aga isa luges enam-vähem kõik. Hüva, mul oli selle tõttu kahekordselt hea meel, et lavastus sai hea hinnangu ja et see lavastus julgustas isa. Jah, tema elu teise poole suureks sisuks. Aga see ei tähenda mitte, see oleks elu esimese poole kuidagiviisi kõrval kat. Nii palju kui ma hommikul mäletan, oli hommik isale alati seotud raadioga. Alati, teades, mida hommikused Briti lehed kirjutavad. Ta ei olnud kunagi väljaspool maailma. Ja kui ta oli juba mõnda aega surnud, astus Janseni poes, mis on Vabaduse puiestee ristub Jansen, aga ma püüdsin seal vist doktorivorsti osta. Tulemusteta. Aga üks vanahärra astus mõjud, ütles, et kas ei ole mitte seltsimees mett? Ma ütlesin, et olen küll, mis siis, ta ütles, et. Mul ei lähe kunagi meelest ära see õhtu, kui me tulime pakanooli juba rank. Ja meeleolu oli sant. Ja isa võttis kätte ja kogu õhtu deklameeris Hamletit. Ja siis oli see mees läinud, sest ka tema arvatavasti otsis doktorivorsti. Ma ei teagi, mis ta nimi on, aga aga midagi muutus mulle muidugi selgemaks. See ei olnud mitte tema kolmas vangistus. Ja see asjaolu, et ma juhtimise vanemast töötama, mis ta Shakespeari juurde viinud. Shakespeare oli algusest saadik teda jälitanud kui ta reaalkooli kirjandustundidest rääkis. Mis ta ütles. Shakespeari Me lugesime muidugi inglise keeles. Götet Me lugesime saksa keeles. Ja Puškini. Ise. RE. Ka asi. Ja inimesi? Siin viimati. Kapi laul valas mulle praegu silme ette Georg Meri kuju. Sellest olen räägitud ja ma ma tahaksin jagada seda siin seltsi liikmetega. Georg Meri oli väga pikk, sirge, väga rühikas mees. Ja kui ta kõndis nõmme tänavatel, kus ma teda sageli juhtusin nägema siis tahes-tahtmatult tekkis mulle mingi täiesti kummastav tunne, et see mees ei ole mitte siit, vaid on välja astunud kuskilt Kosovodi raamatu lehekülgedel. Ta oli nii teine. Ta oli nii endasse süvenenud, alati jäi mulje, et ta justkui kõneleks iseendaga ja kuulataks iseennast. Tema näoilme. Ta oli väga au, paklik, tal olid tugevad lõuapärad, ta sisendas aukartust. Nüüd väga huvitav oli kuulda sellest, et, et Šveits piiristust temas juba juba juba ammu jäeto tsiteeris laagris Hamletit. Mina pean kõige tähtsamaks rõhutada tema julgustüki puhul seda, et et vaevalt leidub palju neid mehi, kes oleksid olnud selleks võimelised. Niisuguses eas. Georg Meri jõudis eesti keelde seada Shakespeari kogutud teoste põhiosa täpsemalt 32 teost, millele ta lisas ulatuslikud kommentaarid. Tema tõlgitud tekstidest noppis Estonia teatri näitleja Tõnu Tamm välja kaks monoloogi. Minul küll ei olnud raske seda tänast õhtut ette valmistada ja see oli väga lõbus ja väga huvitav, sellepärast et ma sain üle hulga aja seitse paksu raamatut riiuli pealt maha tõsta, tolmust puhtaks pühkida, need lapataja lapetaja nakata siis tekkis raskusi, mida võtta, mida jätta. Ühel hommikul ma pesin hambaid ja vahtisin ennast peeglist, ütlesin, et oi Roomeo jaoks Ma ja liri jaoks noor ja nii, nii, mul tuli äkki meelde kunagi kunagi ammu keskkoolipõlvest nähtud Vanemuise lavastus Veneetsia kaupmees, kus Ants Lauter mängis Shailokid. Ja siis ma otsustasin, et ma loen teile Forgiks saata ühe ühe laagi neljandast vaatusest. Kui te mäletate seal kohtupilt, kus Shailock nõuab endale kas tüki liha või kolme tuhandet tukatit. See liha oli inimese küljest vaja lõigata. Kaupmees Antonio käest. Tee kõrvus, tead mis kavatsus mul on? Te küsite, miks ennemini valin ma naela raipe liha, kui et võtan 3000 tukatit. Kui mind mu majas töötab rott ja raiskan 10000 tukatit et lahti saada. Ei salli mõned praokil sooga seapead on neid, kes hulluvad, kui näevad kassi ja kuuldes torupilli jorisivad ei pea ka panekust. Me, isand, kihk nii sunnib kirgi nagu tuju on. Nii nagu pole teada põhjust, miks ei kannatada praokil suuga seapead või kahjutud ja tulutoovad kassi või karvast torupilli. Kes neid vihkab, saab vahel vasta, tahtmist tunda, hätta jääb, tüütab teisi, tüdinud ka ise. Nii minagi ei taha ega või muud põhjust ette tuua. Teise katkendina alistunud on välja märgutse monoloogi roomiaste Juuliast. Ütle kes on kes? Haldjast ämmaemand. Ta kujult on imeväike kui Ahaadi kivi, raehärra sõrmusel. Ning sõidukis Milraki sees on väikese kihulased. Teeb sõitu ülemagajati, nina ja tõllakson tal pühi pähklikoor. Kas orava või vana vaglad treitud, kes iidsest ajast haldjaid dollasemaks. Sel kodarad on härma kohimadist ja kate tehtud rohutirtsu tiimust. Veorihmad hämmelgate peenest võrgust ja taolised niiske läikega. On hallis kuues sääsk. Piil pise muusikesest pidagoogib laisk tüdruk oma musta küüne alt. Ööst öösse, nii tapab ta. Ilmub peasta arvuloil. Kui õue härra põlvil Seneb, miks? Kui advokaadi sõrmid näeb lõivu kui daami huuli, suundusi? Kuid tihti näeb neid vinnidega, piinab Sitsiilia õhkkol Hald, leib, maiustustest. Ta kohtumehel tormab üle ninaprotsessi, haistaks õhussi ning vahel kümneis põrsa sabaks kah käib kõditamas mina kirik härral. See näeb siis jõukast kogudusest und. Kui sõduril ta sõidab üle kaela, siis näeb unes kõrilõikamist, näeb lõkse möllakuid, poleerida mõõku ning sõõmu, viies üllalisest albust. See on sama mäe, kes öösi, sasi plaku hobustel kasimata juukseid toostideks. Mis lahti, kammi jälle toovad häda. Ning neidusid kes selili on heitnud see nõid käipaiinamas Ethan pumpliks tublit koormat, mis naise osaks on. Seesama lõi kõike oleidest, kes jõude, Jürmi aju lapsed on vaid tühjas kujutusest siginud. Mis olluse, Tolk hõre nagu õhk ning heitlikum kui tuulehoog, mis paitas just praegu põhjakaare jäetad rinda. Ent juba punnib kurjalt ära siit. Alg pöördud vihmars lõuna poole. Iluks, eks ole? Ja nüüd on mul rõõm anda sõna Eesti väljapaistvale poliitikule ja endisele välisministrile Trivimi Vellistele, palun. Austatud härra vabariigi president, lugupeetud perekond, Meri headest, taanlased, see oli 1974. aasta lõpul, kui me siin Tallinnas asutasime pisikese klubi, millele pandi nimeks toru ja see tõru klubi seadis algusest peale oma eesmärgiks käia kadunud ajajälgedele. Ja nii oli üsna ootuspärane ja loomulik tööks tõru klubi esimeseks külaliseks oli kirjanik Lennart Meri ja me rääkisime hõbevalgest, mis oli tol ajal väga kuum teema. Kuid on sama loomulik, et mõni aasta hiljem oli meie külaliseks Georg Meri. Sest üks meie teiseks eesmärgiks või õieti sedasama eesmärgi süvendatud teostuseks oli talletada memuaarollust. Nii nagu seda minu ülikooliaegne õpetaja Valmar Adams nimetas. Memuaarhullust tuleb talletada tulevikule ja me püüdsime seda jõudumööda teha oma väga viletsa vene tehnikaga, mis tookord oli meie kasutada. Mul on hästi meeles kaminaõhtu tõru klubis, kui külaliseks oli Georg Meri. Täna oli juttu siin sellest, et ta oli ka kehaliselt väga tugev. Ja tõepoolest see vaimu ja keha harmoonia jäi meile kõigile hästi meelde, see on mul tänagi silmade ees kas või selline detail tema jutustusest. Mismoodi noi tuli kallale ühele Georg meelesõbrale poliitvangile ja mismoodi Georg Meri välkkiire rusikahoobiga lõi selle blatnoi lihtsalt pikali ja ta ütles kergelt naeratades meile tõrus, et ma olin ju harrastanud ka poksi. Ja veel üks huvitav mälukilde tema jutustusest seitsmeteistkümnendast septembrist 1939 kui Georg Meri läks alla kirjutama viimast lepingut, mis Eesti Vabariik sõlmis vabana ja iseseisvana teise riigiga. Kui ta oli teel Tallinnast Moskvasse, tekkis suur raskus Leningradist edasi pääsemisega, kuna raudtee liiklus oli täielikult segada muide löödud selle tõttu, et just samal päeval tungis Nõukogude Liit kallale selja tagant Poolale ja selle tõttu isegi Eesti välisministeeriumi väliskaubandusosakonna peadirektor ei saanud normaalselt liigelda, et olla, et olla õigel ajal kohal Kremlis. Ja siis ta kirjeldas, mismoodi ta siis lõpuks Moskva vaksalis Leningradis suruti siiski ühte kupeesse. Teda pandi istuma kupee alumisele istmele, aga ülemisel naril istusid Vene kindralid, kellel olid kingad jalast maha võetud ja kelle haisvad sokid kõlkusid siis tema nina ees niimoodi. Nii sõitis ta siis Leningradist Moskvasse alla kirjutama viimast lepingut, mille Eesti vabariik sõlmis. Primaarse olluse kogumise tähtsust rõhutas oma sõnavõtus ka Lennart Meri. Seda küll sellest aspektist, et isikliku mineviku tundmine on oluline igaühe jaoks. Ühine mälu, heidab inimesed, moodustades rahva.