Eetris on Eesti Rahvusraamatukogu 100.-le sünnipäevale pühendatud saatesari 100 aastat raamatuid. Mina olen Peeter Helme ja minu vestluskaaslane on Eesti Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv ja olen endalgi seda küsimust esitanud ja tahaks uskuda, et ka Karl Martin on endalt seda küsimust esitanud. Millega üleüldse tegeleb üks raamatukogu kultuurinõunik? Antud hetkel istub siin ja kõneleb täpselt sellest, mida sa küsiti mõnest asjast veel. Ja nõunik on ju iseenesest selline huvitav ametinimetus, mis eri kultuurides tähendada kohutavalt erinevaid asju, mõnel pool on see lihtsalt selline tiitel, mis antakse tähtsatele inimestele, kes on ühiskonnas üht ühte koma teist teinud ja mõnel pool tähendab see midagi sootuks muud. Rahvusraamatukogus ütleme minu selliseks põhiliseks tegevuseks kirjandusega seotud sündmuste läbiviimine välja mõtlemine, läbiviimine, vaatamine, kuidasmoodi, nad haakuksid ülejäänud kultuuriliste sündmustega, mis raamatukogus toimuvad. Aga mitte ainult seda, muidu võiks ju lihtsalt öelda, et oled mingi sündmuste korraldaja või, või turunduse ja kommunikatsiooni, mingisuguse ala esindaja või kuidas iganes, eks neid. Eks neid ametinimetusi leiutaks üheteistsugustel. Aga kuna rahvusraamatukogus toimub pärilt palju ja väga mitmekesiseid kultuurisündmusi, siis tihtipeale lihtsalt tullakse ja küsitakse mingi mulle täiesti ootamatu asja koha pealt, et kui meil on siin siin osakonnas niisugune mõte kerkinud, me oleme seda arutanud ühte ja teistpidi. Tule tule ja kuula, mis meil laua peal on ja, ja võib-olla oskate mingit sellist head kõrvalpilku öelda ja natukene nõu anda. Arvis iial oli kunagi selline tore epigramm umbes aastal 1978 või, või nõnda, et nõuandja teadagi, annab nõu. Muidu sa tema ju vallandaks, ainult et see, kes annab nõu, tahab sinna kallatakse. Et, et ma arvan, et kultuurinõunik sellises mõttes on, on just niisugune isik, kelle sisse kallatakse hulgaliselt mitmesuguseid ideid ja mõtteidusid tühja algeid. Ja siis eeldatakse, et sa oled juhtudega säherdune kääritus, nõu, kuhu pannakse nii-öelda mahl sisse ja loodetavasti tuleb hea väin välja. Metafooriliselt öeldes ja, ja ehk parematel juhtudel nõndaviisi ongi. Ma usun, et kuna ma ei olnud ise varem raamatukogus töötanud küll aga mitmetelgi kirjanduse ja laiemalt kultuuriga seotud ametikohtadel, olgu Kirjanike liidus või meedias, siis siis mul on selline karvane tunne, et inimesed raamatukogus tahtsid niisugust loomingulist kõrvalpilku oma tegemistele. Mis, ma arvan, on igasugusele vähegi suuremale organisatsioonile alati Eesti tarvilik asi. Tosmates omada üht sellist head nõunikku või konsultant kusagilt natukene teistsugusest süsteemist või teistsugusest taustast, et siis sinu poolt õhku visatud mõttetöö võivad suured tagasi põrkuda hoopis ootamatul moel. Ja sellest võib midagi uut ja huvitavat tulla. Ja kuivõrd praegu on ju tegelikult niisugune aeg, kui raamatukogud võtavad üha enam endale niisuguse multifunktsionaalse kultuurikeskuse rolli siis üha enam ja enam läheb tarvise läherdusi, mõtteide särdusi, konksusi, töö, mida kultuurihuvilisele inimesele sõbralikult naha vahele ajada. Raamatukogu ei oleks tema jaoks pelgalt Paikus käia, raamatut lugemas, rahulikult tööd tegemas või midagi koju kaasa laenutamas, et see on üks oluline funktsioon, see jääb alles. Aga et ta saaks sealt alati head nõu, et tal oleks teada, et seal pidevalt toimub midagi põnevat. Ta oskaks hoida pilku peal, olgu raamatukogu kodulehel või astuks lihtsalt regulaarselt raamatukogust läbi kindlas teadmises, et mingitel aegadel midagi vahvat teda seal ees ootab. Ja omalamanade seal päris kindlasti minema ei lähe. Ja nõnda ongi, et meil on seal hulgaliselt pühi näitusi, meil on pidevalt vahelduvad uued näitused. Meil on kontsert, meile lõpuks tegutseb majas kaks teatrit veel täiesti korralik kohvik, kõigi nende juures toimuvat, kõigi nende programmi on võimalik siduda elava kirjandusega. Ütled ühe lausega tahaksin kogu selle pika jutu kokku võtta, sest ma olen lõpuks ikkagi kirjanike ja kirjanduse tausta pärast sinna ka tööle võetud. Siis, kui väga pikki aastaid raamatukogud justkui sellised konservid siis nüüd Me tahame, et raamatukogus oleks rohkem elavat kirjandust, rohkem kirjanikke ja seetõttu ka palju rohkem kirjandushuvilisi, mida elusamaks. Me suudame raamatukogu teha. Seda enam me võime loota. Ka järgmise 100 aasta pärast on see asi mitte sama uhke, vaid hulka uhkem veel.