Globaalsed eestlased. Tervitused Tallinnast, minu nimi on ainasterfel ja te kuulate vikerraadio saatesarja globaalsed eestlased, kus meie eesmärgiks on luua mälupilt 100-st silmapaistvast Eesti inimestele maailma ning üksteiselt õppida on kena jõuluaegne aeg ning mul on hea meel. Ta ta meie saate külalist, kelleks on genematuga. Kadri Coop, tere tulemast saatesse. See on huvitav improvisatsiooniline saade, kuna me mõlemad sattusime olema Tallinnas ning kaadrey õppis Stanfordi ülikoolis ja oli San Francisco lahe piirkonnas aastatel 2014 kuni 2017 ning alles nüüd tegelikult õnnestus meil esimest korda kohtuda. Ja võib-olla alustuseks olekski hea rääkida, et kes või mis on genematega. Kinematograaf on siis inimene, kes töötab filmi režissööri alluvuses ja tema ülesandeks on siis vastutada kõige selle eest, mis läheb filmi pildi kokkupanemise sisse. See algab siis operaatorist, kuni siis lektrikuteni, kes filmi võtteplatsil töötavad ja siis kinematograaf lisaks sellele tehnilise osapoolel, tema on ka vastutav ka kunstilise osapoolest, et ongi siis inimene, kes väga tihedalt töötab filmirežissööriga koolset, seda filmi visuaalset visiooni ellu tuua. Ehk siis inimene, kes vastutab selle visuaalse kompositsiooni eest, mida stsenarist on mõelnud ja mida siis on kuidagi tõlgendanud? Just, ja siis sama inimene, kes režissöörile peab väljendama, et tõesti meil sellise eelarve juures ei ole võimalik neid asju reaalsuseks teha või, või siis vastupidi. Praegu elad sa Los Angeleses ja, ja enne kui sa Los Angeles läksid, siis olid veel New Yorgis ja siis enne seda Solid Stanfordis. Võib-olla alustame sellest enne Stanfordiaegsest ajast, et kuidas. Ja võib-olla siis äkki hakkame, kes pärast keskkooli Ma käisin Gustav Adolfi gümnaasiumis ja panin nagu suhteliselt hea õpilane, aga mul ei olnud kunagi. Ma nagu ei teadnud, mida ma, kuidas ma oma energiat ja erinevaid andeid võiksin rakendada, et ma nagu tegin alati viite asja korraga, puudus visioon, et milleks või kelleks ma tahaks saada. Ja suure tuhinaga läksin korraks Tartu Ülikooli ajakirjandust ja, ja suhtekorraldust õppima ja kukkusin sealt siis välja nädala aja jooksul, kuna see ei tundunud minu rida olevat. Ja siis, kui ma olin Tartu ülikooli seljatanud nädala ajaga kolida amsterdami, kuna mul oli seal üks sõbranna ja elasin oma sõbranna juures ja läksin tööle kohaliku kohvishopi nagu Amsterdam-eestilis kobisoppi. Natuke pärast seda otsustasin, et et oleks vaja minna kooli ja siis ma läksin tegelikult Amsterdamis ülikooli ja selle aja jooksul ma, kui me seal Amsterdamis ülikoolis olin, siis ma õppisin ka veel Singapuris ja ja pärast ülikooli lõpetamist läksin Pekingisse elama ja hiina keelt õppima. Ja pärast paari aastat seal Aasias otsustasingi või tegelikult tasuks mainida, et kui ma seal Pekingis olin, siis ma nagu esimest korda sain aru tegelikult, et ma tahan oma tulevikku seada filmindusega ka, ma ei olnud veel jõudnud järeldusele, et nagu, kui, kuidas täpselt siis ma hakkasin tööle ühes kohalikus dokumentaalfilmiproduktsioonifirmas ja esialgu mul oligi selline ülesanne lihtsalt teha kõike seda tööd, mida keegi teine ei taha teha, et siis ma olengi nagu siuke jooksu jooksupoiss. Ja kuna mul see hiina keel oli tolleks hetkeks nagu vestlustasandil, selge, et siis ma tihtilugu käisin seal pekingi mööda ringi ja uurisin kohalikelt, et kas saaks neid nagu filmi värvata või et kas tohiks nende kontori sõlmida või no ühesõnaga, kõik sihuke nagu sibi Sibindus. Pärast, kui ma olin seda natuke aega teinud ja kõrvalt veel inglise keelt õpetanud, siis mul tekkis selline tunne, et et tahaks nagu natuke suuremat kontrolli omada selle terve selle protsessi juures, kui sa lihtsalt kellegi alluvuses töötad, siis mingi hetk mulle tekkis nagu tunne, et ei ole loominguliselt väga sihuke rahuldav ja otsustasingi, et oleks aeg hakata enda filme tegema ja siis ma natuke nagu selle selle digitaalkaamera näpus, kõndisin ringi pekingi vahel hakkasin tegema siukseid, intervjuu, filme endast kohalikest töölistest ja samal ajal praktiseerisid oma seda hiina keelt ja tegingi vaikses, eks. Väikses eks ju see seeria neid lühifilme ja siis ma otsustasin, et oleks vaja nüüd kandideerida kuskile magistriprogrammi, et, et oleks nagu aeg teiseks etapiks. Ja kuna ma olin seal Hiinas juba natuke teine, on sihuke eriti Põhja-Hiina on ikka päris karm koht elamiseks. Just see elukvaliteet ja kultuurilised eripärad ja õhusaaste kõik. Et siis ma olen otsustanud, et oleks ja kolida kuskile, kus pole n elanud ja niimoodi süsteem short nagu tekkiski. Tamperes Singapuris Pekingis õppisid ka juba filmindust või? Ma õppisin enamasti teoorias, ma olin natuke mingeid filmikursuse teinud, aga praktikas ma olin ainult võib-olla mingi ühe või kaks lühifilmi näinud. Ja enamik minut teadmises filmist oligi see filmiajalugu filmiteooria kriitika, selles Mullen bakalaureusekraad ka. Ja siis, kui ma nii nagu oli siin, siis ma mingi hetk tudeerisin veel neid tundisel Pekingi filmiakadeemias, see mul läks meelest mainida, jah, mul oli tegelikult, miks ma sinna läksin, oli see, et ma olin otsustanud, et ma tahan, nakatab Hiinas filme tegema, et mul oleks vaja selleks hiina kohalikus filmikoolis haridus omandada ja ka koos sellega nagu filmi filmimine, hiina keel. Ja seda teed ma nagu alustasin, aga lõpuni ei jõudnud, kuna see Hiina moodi õppetöö ikkagist ma olen lääne inimesena suht selline kuiv ja ma ei teagi nagu siuke ütleksin, represseeriv. Valdkonnas nagu jah, et üldiselt õppejõude siin väga ei huvita, mis su mõtted on, et pigem on see lihtsalt istud selle, kuuled ja võtate neid märkmeid ja siis on test ja sa oledki nagu üks mutter suures masinas. Ja nüüd sa jõuad Stanfordi ülikooli, mis mind seal ees ootab? Templis oli muidugi jah, täpselt vastupidine kogu see õpe, maastik ja metoodika. Seal ma õppisin dokumentaalfilmi ja idioot. Ja selle programmi raames, see oli sihuke hästi väike programm, kaheksa inimest terve, terve kursuse peale. Ja pool sellest ajast me õppisime filmiteooriat ja mingil määral ajalugu ja siis teine pool. Me tegime enda filme. Selle aja jooksul on ma tegin neli neli lühifilmi. Kas need olid kooli poolt näidatud teemad või on sul mingi oma suund, mida sa otsid? Täiesti oma suund, et üldiselt ma arvan soodustataksegi, et inimesed valiksid selliseid teemasid, mis neil mingil määral isiklikult puudutav või huvitab, et siis sa üldiselt oled võimeline minema rohkem sügavuti selle teema arendamisse. Ja mis on need teemad, mida sind isiklikult huvitavad? Naljakas, et kesi tagasi vaadates kõik need minuni filmi tegelesid nendega morbiidne tegelesid mingil määral teemaga Mortaalsus või siis nagu surm ja ma ise ei ole selle peale eelnevalt mõelnud, et ma ei ütleks, et ma olen nüüd filmitegija, keda huvitavad siis ainult surmaga seonduvat temaatikat, aga aga kuidagi nagu niimoodi kukkus välja. Ülikooli ajal nii-öelda kõrvalisi projekte ei olnud, peamine energia läkski kooli peale. Jah, et ma arvan, et ikka Ameerika ülikoolide olles õppinud Euroopas ja Aasias ja Ameerikas võrreldes kõikide nende võrreldes minu ülikoolidega Euroopas ja Aasias, siis Ameerikas on kindlasti see õppemeetod põhineb siis sellel, et õpilasi maksimaalselt neid koormata, et seal tõesti ei ole niimoodi nagu Eestis meil siin inimesed käivad poole kohaga tööl, vahest isegi täiskohaga tööl ja siis omandavad õppekraadi, et see lihtsalt ei ole võimalik, kuna sa pead sajaprotsendiliselt ennast ülikoolile ühenduma ja noh, samamoodi oli ka minul, et ega ma nädalavahetused nädala sees, et kogu aeg oli niisugune 12 tundi järjest seitse päeva nädalas. Ja ja siis päästan foidis oleksid New Yorki. Stefani veel pärast aastaks ja tegin tööd kohalikes või noh, alguses töötasin interjaoks, mis on seesama kiibitootja ja pärast seda intellid tegin diiler siis sealsamas Silicon Valleys ja seal on noh, kuna praegu seal on niisugune tohutu tekk, buum olnud juba pikemat aega siis seal on hästi kummaline piirkond, kõne tegelikult ka ei ole iimi või meediapiirkond otseselt, aga seal on hästi palju raha, mis läheb meedia tootmisesse, kõik need firmad alates Facebookist, Google'ist kuni väiksemate startup idele, neil on kõigil vaja oma mingit kontenti produtseerida, et noh, eriti veel nüüd Kõsala Facebook toodab oma originaal. Muidugi küsitled Content originaalis. Oma oma sisu, isa filme, nagu hammas on. Et siis ongi kõiksugused need kohalikud kreatiivselt, inimesed on nüüd tehnikafirmadest. Et liigume, liigume kaheks edasi, ma tahaks väga jõuda sinna selle Hiina projektini. Aga vahepeal on peatuspaik New York. New Yorgist tegelikult olles ma seda Hiina filmiprojekti alustasingi, et ma olin seal, tegin jälle friilenci ja kuna natuke kauem võttis aega, et ennast seal sisse elada, et New York ongi isegi huvitav filmikeskkond, et seal toimub hästi palju filmi. Aga kui sa otseselt ei noh, mis mõnel määral on igal pool tõsi, et kui sa kedagi ei tea, siis on raske nagu ennast ringkondades sisse süüa. Nüüd olla seal ees, ma tunnen, et l ees on kergem, isegi kui sa ei tunne inimesi, et New Yorgis on suht sihuke. Kuidas ütled, käsi peseb kätt, et et inimesed, kes on enne koos töötanud palkavad need, keda nad juba teavad, et seal mul oli päris palju aega tänu sellele, et mul ei olnud väga palju tööd ja siis Mul olid mingid säästud ja mul oli üks klassivend, kes oli samamoodi selles minu Stanfordi dokumentalistika programmis käinud aastaid enne mind. Ja keda ma olin Hiinas kohanud, kui ma seal veel elasin ja me hakkasimegi rääkima, et tahaks teha filmi koos Hiinas. Ja mõned kuud hiljem olimegi tulnud lagedale sellise kontseptiga või ideega et et teha selline noh, me ise kutsume seda nagu fantaasia dokumentaalfilm, et selle meetodil natuke erinevad sellest traditsioonilisest dokumentaalfilmist, et kaamera lihtsalt filmib seda, mis toimub, et meil oli palju tugevam selline režissööri käsi mängus. Ja meid mõlemaid huvitas väga see Hiina inimeste fotograafia lummus kindlasti, aga nagu täpsemalt see kuidas on palju linnasid ja linnaseid ja asupaik Hiinas on ehitatud siis mingisuguse lääne idee linna nagu näiteks Pariis või Inglise mingisugune kohalik, väike linn järgi ja meid huvitabki, kuidas sellised? Ei teagi, mis on nüüd niisugune sõna oleks aga sellised nagu ma ei taha päris libalinn öelda, sest tegemist on päris linnadega, aga sellised nagu matkitud linnad, et et kogu see kultuur ja see tegevus, mis toimib nendes linnades, mis on ehitatud Euroopa linnade järgi. Ja siis selle filmi raames me käime võib-olla, et siis üks kaks nii kolmes erinevas piirkonnas või linnas, mis on ehitatud linn Euroopa linnade järgi ja siis me jälgime neid inimesi, kes seal elavad. Ja kes siis omanid foto, Photoshop uute teevad ja me üritame nagu aru saada, et millised on nende ideed seoses selle nii-öelda plaanitud foto. Võib-olla tasub mainida ka, et Hiinas on see foto teema natuke teistsugune, kui ma olen mujal näinud, et üldiselt seda enam, et paljudel inimestel ei ole võimalust reisida enda külast või linnast või riigist väljapoole siis sellised nagu fantaasiarohked fotoshuudid on väga populaarsed, kus siis inimesed erinevatel tähtpäevadel kõige kõige populaarsem on enne abiellumist ja selline väga väga nagu pikk photoshoot, mille raames ta siis panebki erinevaid kostüüme selga ja tihtilugu seal on siuksed, erinevad muinasjutulised Süsed, mida mängitakse läbi, et kas siis ongi, et olen inglise lord ja minu tulevane abikaasa on siis võib-olla mingisugune kuningliku õukonna liige ja nüüd me oleme siin romantiliselt selle võlts Buckinghami palee taustaesisel terror poose. Et see on nagu tervislike kultuur ja siis müritasimegi seda erinevaid inimesi jää järgides natuke lahti pakkida. Ja see on väga hea, sest et järgmine küsimus on see, et mis oli see põhjus, miks taheti riigist välja saata? Ja seda juhtus paar korda isegi, aga üldiselt ei olegi rohkem põhjuseid vaja, kui kahel valgel nii-öelda inimesel kaameraga mööda mööda hiinalinna ringi, kui mingisugust hiinalinna ringi tampida, sest see on juba piisav põhjus ja et üks nendest kohtadest, kus me filmisime, oli tegelikult ka autonoomne regioon, et see provints on, seda kutsutakse Sise-Mongoolia provintsiks. Seal on Mongoolia vähemusgrupp, kui nii võib öelda ja ma kahtlustan, et nad, Hiina riik natukene niimoodi ärevalt ja jälgib nagu kõik, mis seal, mis seal regioonis toimub ja ma arvan, teine osa asjast oli ka see, et tegelikult me olime sellises linnas kus ei toimunud mitte midagi ja kui sul kaks valget inimest kaameraga hakkavad mööda linna ringi panema, siis kui politseinikele just midagi tegemist ei ole, siis see nagu liikuvuse moving liiklusid, märg. Ja kuidas ta väljasõitu sellest? Oi issand, et kõik see, mida ma seletan, on nii absurdne, kui puudub, nagu see arusaam sellest Hiina inimese mõttemaailmast kontekstist, et esialgu meil oli tegelikult juba mitu päeva jälgitud, et üks valge auto kogu aeg sõitis järgi igal pool, kus me kõndisime ja ja lõpuks, kui, kui meid nagu sinna jaoskonda viidi, siis see on ikka täielik košmaar. Siis me pidime andma oma selle Sa ütledki oma tunnistuse või nagu, et sa, nad küsivad küsimusi, küsivad küsimusi ja vastad ja neil mingi hetk puudus tõlk ja kuna ma ise nagu hiina keelest piisavalt aru, et ma saan aru nendest küsimustest, aga eriti veel sellises kontekstis ma nagu ei usalda enda keeleoskust, et ma tahaks nagu hiina keeles tunnistust anda. Ja siis mingi hetk ma nagu hakkasin natukene märatsema, et ei ole ühegi seadusega vastuolus, et mina pean hakkama hiina keeles neile mingit tunnistust andma ja pärast veel hiina keeles mingile dokumendile alla kirjutama ja siis ma arvan, et kui nad nägid nagu et eks lääne neiu nii vihane nagu mingi hetk lihtsalt nõustusid mulle selle ukse avama ja lihtsalt kõndisin, mängi minema. Aga teine, teinekord me olime natuke suuremas linnas ja ja siis olid asjad keerulisemad, et üldiselt noh, kuna me mõlemad olime Hiinas nii kaua elanud ja natuke nagu tajusime seda tagada, osta siis paljugi sellest metoodikast olin nagu meis hirmu tekitamine, oli see eesmärk, et ega üldiselt noh, neil ei olnudki nagu mingisugust alust seal, et kui sa selle ise ära tabad, siis ma arvan, sa oskad natukene rohkem manööverdada seda. Kas selle töö tulemust on võimalik kuskil näha inimest? Jah, kusjuures meestena just tegin seal viimaseid subtiitrite lihvimisi, et film on nagu lõpukäigus, me üritame siis järgmisel aastal mõnele festivalile ta saada, et praegu alles kandideerime. Ja siis kuidagimoodi viis sind su teekond Los Angelesse. Kas sa oled ka need õppinud Tais paljudes erinevates kohtades haridusasutusi külastanud? Heino aine õppur, kusjuures juba noorena ma ütlesin oma vanematele, et ma tahan kuni 30. eluaastani koolis käia, et siiamaani ma olen oma sõna pidanud jah, et kui ma mingi hetk tekkis selline tunne, et kui dokument Taal filminduses töötad, siis tihtilugu sa kannad mitut mütsi, et sa oled siis operaator, produtsent isegi vahest oled. Kes on see inimene, kes kõik selle materjali kokku keevitab? Ma ei oska öelda, sest ma tahaks öelda monteerija. Ei, ma arvan, et see kõlab natuke rohkem suupärasemalt Montööria isegi vahest ma olen olnud Eli Eli naine ja ühesõnaga tekkis selline tunne, et ma pean Enda mõte meelt ja siis oskasin nii mitme erineva valdkonna vahel jagama, et ma tunnen, et ma ei suuda üheski nendes valdkondades olla maksimaalselt hea. Ja tolleks hetkeks ma olin juba jõudnud sellisele arusaamisele, et tegelikult, mis mind kõige rohkem, mida ma kõige rohkem naudin selle filminduse juures on, on kaameraga töötamine ja see visuaalne pool ja et, et tahaks nagu keskenduda ainult kunstiliselt selle kaameraga töötamise peale ja samal ajal tekkis ka tihke, et tahaks nagu dokumentaalfilmist väljapoole töötada, et mitte ainult toki teha, vaid ka töötada erinevate mängufilmide kallal. Ja kuna see on palju tehnilisem valdkond, et kui sa teedki nii-öelda mängufilmide või siis nagu nagu mitte dokumentaalfilmide ala, siis seal on hästi palju erinevaid noh, põhiliselt nagu tehniliselt tehnilisi, aga kunstilisi asju, mida mina, mina ei teadnud ja kõige kiirem ja efektiivsem Viisneid omandada tunduski, et oleks vaja minna Ameerika filmiinstituuti õppima sedasama kinematograafiat. Ja seda saad end nüüd, kui kaua? Pole nii kaua see kestab? Poolteist aastat on veel jäänud ja plaan üldiselt on selline tahakski siis jääda täiskohaga kinematograafiks arvatavasti esimesed mingi kolm kuni viis aastat enamasti Los Angeleses ja siis tavaliselt pärast seda aega tekivad juba need pakkumised üle üle maailma. Nüüd sa oled, sa oled teinud erinevaid projekte seal õppinud erinevates kohtades, nagu rääkisime. Et kas sa tunnetad nende erinevate eluperioodide jooksul, sa oled nagu leidnud oma stiili või sa veel otsid seda, et milline on nagu Kadri kooblik, kinematograafiline stiil. Jah, see küsimus ikka aeg-ajalt tuleb esile, mingil määral ma tunnen, et jah ja mingil määral ei, samas ma pean ka ütlema, et ega hea kinematograaf tal mingil määral ta alati loob uue stiili vastavalt siis sellele, mida see konkreetne film endast kujutab ja mida ta nagu mida ta nõuab, et minu arusaam heast kinematograafist seisneb selles, et ma suudangi luua visuaale ükskõik missugusele projektile, olgu see siis kas Coca-Cola reklaam või olgu see siis mingisugune perekonnadraama või hoopis dokumentaalfilm. Olles seda nüüd öelnud, ma leian, et ongi hirm, mingisugused sellised ühised jooned, et ma arvan, et ma olen kindlasti kuskil selle evolutsiooni nagu keskmele võib-olla minu enda Ja vaata, selles on kes erinevused, kas sa teed enda filmi filmi, mida sa ise nagu mille režissöör 100-ga oled või siis kellegi teise jaoks, et kui ma isale režissöör, minuned, pildid või minu, minu, see visuaalne keel on väga, ma ütleks, askeetlik ja askeetlik, aga samas nagu intiimne, et ei oskagi nagu rohkem sõnadega väljendada. Aga aga nüüd, võrreldes sedasama, mida ma ennemgi siin sinu kohta nüüd küsida, siis Ameerika ühises Euroopa ja Aasia, et kuidas sa seda kirjeldaksid ka sellesama valdkonna hea, et selles samas ütleme kinematograafia või fotograafia kompositsiooni kontekstis, et mida, mida sa näed, et neil on nagu ühist, mida sa näed, mis neil neil on erinev ja kuhu sa näed, kuhu see valdkond üldse liigub? Ja ma kindlasti näen, et Euroopa filmile üldiselt mitte ainult visuaalselt, aga temaatiliselt on palju minu jaoks ikkagi hingelähedasem ja palju kunstilisemalt ma ütleks julgem. Et Ameerikas tihtilugu, noh, rääkides visuaalsest poolest, et väga palju on sellist standardtoodet, et no kogu see Hollywoodi mitte kogu suur osa, mis Hollywoodis toodetakse, on ikka suht selline standard, et sa võidki võtta selle Formula ja, ja siis samamoodi oma neid kaadreid raamida ja ongi film valmis, et ma leian, et Euroopas on hästi palju filmitegijaid ja ma ütleks isegi tänu sellele, et Euroopas paljudes riikides soodustatakse kunstfilmi arengut vähemalt rohkem, kui seda soodetaks, soodustatakse Ameerikas. Et siis ongi palju sellist loomet, mis on väga. Ma arvan, et Ameerika kontekstis eksperimentaalne ja selline noh, ütleks, et mitte kommerts ja asi on jällegi selline suur koht, et ma nagu võrdlusesse panna ei oskagi nagu Euroopa ja Ameerikaga. Seal on tõesti nagu. See ma ei jäängi vastuse võlgu, kuna ei ole asi ainult hiina, et et mina oma aja sõitsin enamasti Hiinas, aga samas Aasia siin ju linn ja filmitööstus ja meil on, et ma ei oskagi nagu niimoodi üheselt kohe võrrelda. Aga kunstlikult jah, ma leian, et ma arvan, et nii mõnigi maailma kinematograaf leiab oma suured inspiratsioonid Euroopa filminduses. See on tegelikult väga huvitav selles kontekstis, et Ameerikas siis tundub, et kasutatakse asju, mis töötavad, nagu sa ütlesid, et minnakse kindla peale välja, et see peab toimima euroopesse Seksperimenteeritakse ja tihtipeale ettevõtluses on vastupidi. Aga kui ma sinna vaikselt sinna ettevõtluse poole 70 sihtisin rohkem tehnoloogia poole, sest et kuidas tehnoloogia, uue tehnoloogia areng mõjutab kinematograafi tööd. Väga ma just mõtlesin siin paar päeva tagasi lugesin artiklit erinevates valgustus varustusest nagu, mida kinematograafid kasutavad tänapäeval ja noh, see ongi põhiline, et nii palju uut tehnoloogiat, mis võimaldab mis võimaldab palju efektiivsemalt ja kiiremalt ja loomingulisemalt neid visuaale luua. Et tehnoloogia ja kinematograafia areng on väga tihedalt seotud omavahel. Kas sa oled ka jälginud Eesti ettevõttes Digital Sputnik arengut? Sputnik olen sellest kuulnud, aga aga kas ma pean nüüd mulle meelde tuletada? Mida me sellest ei ole midagi distas? Sputnik on siis loonud päris palju uut uut lahendust just valgustuse valdkonnas, kuidas saab modulatsiooni ka mängida valgusti hoitega ja, ja nii edasi täidi nagu kolmde filmide puhul ja, ja nii edasi. Jah, mul tuleb meelde isegi vist kellegi kommentaar. Ma ei mäleta kus, aga kas sa tead seda Eesti Eesti firmad, kes toodab neid erinevad valgustusi ja tuleb meelde küll, aga ma ei ole nagu peakski vaatama. No minu tehnoloogiat me kasvatatud poiss just viimasel ajal pais paljude tuntud filmide Puhul Starvurs roogu on näiteks või Star is Born ja tegelikult päris palju filme, aga ka teleasju, et kuna nende tehnoloogia võimaldab siis täpselt juhtida valgustemperatuuri ja seeläbi kogu seda valgus atmosfäärini, mis jõuab siis helifilmilinale Tema käis meil koolis, kuna tegin ise sellesama kooli lõpetanud. Ja ta rääkis, mulle isegi meenub nüüd üks konkreetne kaader, mida nad filmisid sellise nagu valgusvalgust täis nagu õhupalliga, mis siis nagu drooni otsas liikles mööda metsa. Et võimalik, et sealt tulebki. Kui juba Eesti tuli teemaks, et kas sa jälgid ka Eesti filmimaastikku? Ma üritan natuke, aga tahes-tahtmata ma olen ikka päris asjast maas, ma viimane asi, mis ma räägin eesti filmidest. Ma tegelikult tellisin endale sellesama novembri DVD ja vaatasin selle ära. Aga enne seda ei meenugi, millal ma viimati eesti filmi nägin? Oleks tegelikult vahva kuulda, millised on sinu lemmikfilmi kinematograafilises kontekstis? Ja, ja kusjuures ma isegi kuna ma ise olen väga selline opereerime dokumentaali jaa jaa, mängufilmi vahepeal, et siis ma tahaks nagu esile kaks kategooriat. Tegelikult need oskused, mis lähevad dokumentaalfilmi filmimise, on ikkagist, noh, üldlaastus on need sarnased, mis läheb mängufilmi filmimiseks, aga need on nagu eraldi selline. Eraldi oskus on osata inimesi filmida, samal ajal kui, kui asjad võtavad aset dokumentalistikast alustades siis mõned filmid. Selline film nagu Fokoodi maare, inglise keeles, Vistan faire c eesti keeles on siis tuli merele marssali tagasi, see tuli välja võib-olla mingi kaks kolm aastat tagasi Itaaliast pärit filmitegija film ja ta ise veetis aasta või poolteist Lampedusa saarel, mis on Itaalia kõige lõunapoolsem saar, kus siis enamik nendest Aafrikast tulevatest immigrantidest leiavad oma tee Euroopasse. Ja ta veetis seal siis tervishoiu üksinda koos kaameraga filmides ühte kohalikku perekonda, kus elas, eks, võib-olla 10 viie või kolmeteistaastane noor poiss ja siis samal ajal nagu teises saare otsas toimuvad seda immigratsioonikriisi. Ja see on tõesti nagu üks näide, kuivõrd ilus võib olla dokumentaalfilmifotograafia. Ja et kuidas seda on võimalik saavutada? Ei, mitte mingisuguste valgustite on võimalik, et tal mõni valgusti oli kaasas, aga üldiselt kõik naturaalne valgus ja ta kordagi tegelikult ei võta seda kaamerat statiivi pealt ära, et see on täiesti nagu staatiline kaamera. Ja see film visuaalselt täiesti uskumatult ilus ja oma sisult on, lihtsalt ei teagi südantlõhestav. Ja ütleks üldse, et üks paremaid filmi nagu Euroopa immigratsioonikriisidest minu arvamusel et täiesti uskumatu, uskumatu kylm. See on siis teine osa, tema kas sa võid nii-öelda kaksiktrioloogiast, nende jõlagi on kolm filmi, ühesõnaga ta tegi kaks filmi samal temaatikale, aga siis ta lükkab säilinud, mis minu arvates on veelgi mõju mõjuvõimsam kui Kevin, mis on esimene, on ka visuaalselt lihtsalt uskumatult lummav ja seda hoolimata sellest, et ta tegeleb väga sellise julma temaatikaga, nagu seda on genotsiid Indoneesias. Ja ma mõtlen dokumentalistika valdkonnast. Mulle on alati meeldinud ka Austria siis sööri, Maicel kaeguakeri filmid, tal on sihuke triloogia ikkagi tõlkima, see kindlasti valesti välja, aga tal on triloogia filmimis leiavad aset erinevates maailma paikades, kus ta siis võtab ühe ameti ja ta külastab võib-olla kolme kuni viit erinevat maailma väga tundmatut soppi, siis jälgib inimesi, kes selles valdkonnas töötavad seal triloogiast, need filmid olid work invenste, Megan sündis ja siis on horis kori. Et kõik need kolm on täiesti uskumatu visuaalse keelega. Ja no muidugi nagu narratiivi poole liikudes, et no viimastes näidetes minu arust muundlejaid on üks selliseid filme, mida ma võin juba visuaalselt mitu korda vaadata, igakordselt midagi uut leida. Tihtilugu ma pärast yhtegi ei viitsi ühtegi filmi enam vaadata. Ma ütleks munneiti, võib-olla siis vii niitsid keden. Ja kui ma nüüd kolmanda peaks mainima et see üks asi, mis mõõdab nii raskeks selle oma soovituste andmise kinematograafiavaldkonnas, on see, et tegelikult mulle ei meeldi soovitanud, et filmi, mis mul sisuliselt ei on aga väga palju on filme, mis sisuliselt on mitte midagi, ütlevad, aga visuaalselt on lummavad. Aga samas see ongi natukene kurb, vaat et kui sul ei ole seda sisu pakkuda ja siis seal lootsada efekti ainult visuaalselt, et ma siis nagu jätan praegu need kaks näidet. See on hea kriteerium. Ja nüüd lõpetuseks ka paar küsimust Eesti kohta. Sul on olnud võimalus tõesti erinevates maailma paikades olles kohtade inimestega ja kindlasti on tulnud juttu, kust sa pärit oled, et kui keegi küsib, milline on Eesti, mitte kus on Eesti, sest see on juba väga kulunud vastus, me oleme sellega juba seda saadet täitnud. Väga palju, aga milline on Eesti, kuidas sa kirjeldad Eestit neile? Mulle meeldib mõelda kohtadest läbi seal elavate inimeste et ega Eesti koht ka minu jaoks ei eksisteeri ilma nende inimeste ja nende iseloomujoonte, mida ma siia tagasi tulles alati taaskord avastan. Ja eriti nüüd, kus ma elan Hollywoodis siis tagasi Eestisse tulles mul meeldib, kuidas. Meil siin see olemine noh, iseloomu mõttes olemine on selline aus ja mitte üleliigset sõnadeta, et võib-olla aus ja lühike või et see on niisugune asi, mida pärast mitut aastat Ameerikas või läänes, noh, me oleme, käisin Läänes olenebki, küsib, aga Ameerikas vist elades ja eriti veel Californias elades, et siis see üleüldine nagu eufooriline jutt ja kiidusõnad, et mingil määral väsitab ära vähemalt eestlast. Et mulle meeldib see, et kui ma olen Eestis, siis siis on nagu vähem juttu ja rohkem tegemist ja kui inimesed komplimendi teevad, siis sa tõesti tead, et tegemist on suure Los Angeleses ei lähe hetkegi ilma, et keegi kuskil komplimenteeriks või siis ülevoolavalt positiivseid mõtteid sulle jagaks, et mingil määral on see hea, aga samas ka väga väsitav, kuna sa kogu aeg tunned, et sa pead samaga vastama, et muidu sa oled ebaviisakas. Et mulle meeldib Eestis, et sa võid nagu rahulikult vaikuses olla inimeste ümber ja selles ei ole mitte midagi halvasti või ebaviisakat. Ja võib-olla seda ma mõtlengi selle aususe all, et et siin ma kuidagi jah ei pea nagu neid üleliigseid sõnu tuulde loopima. See ongi nagu väga paljuski, kuidas ma Eesti enda jaoks lahti mõtestanud. Eesti tähistas sel aastal oma sajandat aastapäeva, Eesti vabariik siis õigemini milline oleks sinu soov Eestile järgnevaks 100-ks aastaks. Jah, ma just mõtlesin seda tagasi, siis ma tundsin mingisugusest näitusest nõnda ja see oli vist ka mingisugune rahvusteemaline, mõeldes tagasi sellele, kui palju Eesti vabariik on arenenud selle viimase tsirka kolme kümnendiga, et see on täiesti uskumatu. Ja kui selline areng jätkub samal tasandil sama kiirusega, siis mul ei olegi mitte midagi suuremat või paremat soovida. Aitäh Kadri, et sa võtsid selle aja nii-öelda improvisatsiooni, ei tulla. Et kohtades Tallinnas head kuulajad, te kuulasite vikerraadio saatesarja globaalsed eestlased ning meil oli külas Eesti kinematograaf Hollywoodis Kadri koop. Kui teil on mõtteid, ettepanekuid, kommentaare, siis kirjutage aadressil globasidessedatki email punkt com. Kuulmiseni.