Esikkogu kolm ring jõudis ilmuda veel enne, kui Karl Martin Sinijärv 18 aastaseks sai. Viimased tekstid minu mäletamist mööda, mis said sinna sisse antud, olid kirjutet 87. aasta detsembrini. Tegelikult sisaldab see valimik nii-öelda minu keskkooli lüürikat või keskkooli laule. Eluaastatest 13 kuni 16. Aga mis pani siis keskkoolipoisi laulma, kuidas tuli see teadmine, et sõna kaudu välja elada ennast? Eks kirjutavad ju paljude, et mitte öelda peaaegu kõik. Ja küllap minul juhtus lihtsalt olema piisavalt häbematus, et minna ja neid tekste kellelegi pakkuda. Õigupoolest saineid lihtsalt sõprade hulgas loetud Ta loetud ning ka teised tegid seda. Viisin härra sangad vikerkaarde päris suure hunniku või esinejad lihtsalt mõttega, et noh, et on hakanud ilmuma uus tore ajakirja vikerkaar, täkki ilmutavad midagi. Ilmutasidki. Muidugi eneseteadvus tõusis kohe ole oluliselt, et kuna praegu vaatan just selle vana käsikirja peal tema märkusi, siis vähemalt osaliselt on need kattunud sellega, mis ma pärast tulen samadesse tekstidesse ise teinud, nii et jõuda midagi õiget. Aga kasseti kogu koostamisel juba maksis ainult autori tahe või oli veel kõrvalt nõuandjaid ka koostamise juures? See läks jälle tegelikult täpselt nõnda. Ta tuli, härra Sang, kes ütles, et tead, niisugune asi on nüüd plaanis. Ja et sa võiksid olla üks nendest, keda me seal ilmutaksime. Ma ütlesin, et tore on, mõne aja pärast tuli jälle härra sang ja ütles, et anna luuletusi selle peale, mina andsin luuletusi, andsin kohe palju, jälle möödus mõni aega. Osa nendest valis härra sang välja. Küsis, kas oled valikuga rahul. Vaatasin, ütlesin, olen küll, mis mul muud öelda, mina ainult panin tsüklitesse järjekorda. Moodustasin seal mingisuguse niisuguse tervikuga kompositsiooni, külastad küllaltki kaootilist tekstidest. No selge on see, et ilmselt niikuinii noorelt kirjutate, asjust täiesti ühtset tervikut kokku panna ei anna ja kui sealt vähemalt mõnigi hea tekst saab jääma, siis hea seegi. Põhiliselt, mis mind selle kogu juures rõõmustab, on see, et ta üldse ilmus ja see, et ta tõepoolest on vähemalt selles mõttes terviklik, et ta sisaldab puhtal kujul koolipõlve paremikku. Kool, kus te õppisite ja mil ajal on need luuletused kirjutatud, oli? Seal Tallinna teine keskkool ja tõepoolest ma ei ole kunagi kooli vahetanud. Ei hakka siin oma kooli kohta seisukohta avaldama, kuivõrd mulle nõukogude haridussüsteem üldse süsteem kui niisugune on võrdlemisi vastuvõtmatu. Aga fakt ise, et mul õnnestus seal püsida kuni lõpuni, näitab, et midagi väärtuslikku seal, vähemalt selles koolis konkreetselt pidi olema. Ja kool lõpetatud. Läksite. Siis läksin Tartusse, alguses kaugõppel, siis kanti ülepäevasse eesti filoloogia osakonnas, tähendab jätkasin nii-öelda õpinguteed. Aga muidugi ei saa jätta mainimata, et süsteem on kõikjal. Ja süsteem on see, mille vastu tuleb võidelda kogu hingejõuga ja on nii või. Ma ei tea Muidugi minu oma maitse kahtlemata on palju inimesi, kellele istub rohkem nii-öelda korrektne vorm, korrektne teadmiste omandamine. Minu maitse on natukene teistsugune, nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda, kuigi halva maitse vastu võideldakse. Pooldan mitte niivõrd hariduse väärtustamist, kuivõrd teadmiste kättesaadavuse väärtustamisest. Mida pakub Tartu teile praegu siis? Tuur pakub palju häid võimalusi viibimiseks heas loomingulises seltskonnas kirjutamiseks ja just selles liinis kulunud väljenduda, eneseteostamiseks olen tõesti sattunud, kui paljude huvitavate inimestega jällegi kulunud väljend küll aga õnneks on. Ning meil on kuidagi väga meeldivalt välja kujunenud konkreetne seltskond, kellel on, kui me käime koos ja ei saa öelda, tegeleksime just süsteemse teadmiste omandamisele muu sellisega, aga süsteemitult imbub meisse rohkem. Ma olen selles veendunud. Sest et tõesti räägime väga paljudest erinevatest asjadest. Ja loomulikult põhirõhk On loomingulisele tööl, kuigi noh, ei saa öelda, et me tuleksime seal viie või kuuekesi kokku ja kukuksime kirjutama. Aga hästi kokku klappis. Seltskond on kahtlemata väga inspiratiivne õhkkond ja see aitab tugevalt. Ja kui vestlete vaidlete, kas siis näiteks enam esteetika valdkondades kui näiteks poliitika? Poliitika kristluse rahvuslus ja säärased praegu väga populaarsed alad on meile põhimõtteliselt, et võib-olla niisuguse absurdi inspiratsiooni jaoks kuivõrd nendest ei ole vaja seltskonnas vestelda, sa võid osta hommikul ajalehe ja sa saad teada niikuinii niivõrd palju arvamusi, et ei ole mõtet sinna veel mõnda lisada. Aga küll on huvitav poliitilisest, et olukorrast välja noppida neid absurdi ebemeid, mis võivad muutuda teataval määral inspiratiivseks. Sest ei saa eitada, et kogu praegune poliitiline elu on tihtipeale väga kurioosne. Et seda, et otseselt nüüd tõsimeeli arutletaks poliitilisi probleeme, seda vist tõepoolest ei ole kordagi olnud, naerdakse ja nokitakse millegi kallal. Mis on see, mida te tahaksite väljendada praegu või, või missugustes sfäärides. Teie luule mõte liigub. Ma ei ole sellele kunagi mõelnud, kirjutab programmilist luulete. Reeglina, või kui, siis on see võrdlemisi absurdne programm. Isamaaluuleperiood lõppes minu jaoks umbes seitsmendas klassis. Ja kahtlemata oli ja revolutsioonilised meeleolud oli ja ja kõik nii niisugused asjad olid, aga see on möödas ja ma ei tunne praegu mingisugust vajadust tegutseda sellel alal sel lihtsal põhjusel, et on nii palju inimesi, kes teevad seda minu arust paremini. Seetõttu mind ka väga huvitab saada raadiost kuulma kuidasmoodi loetakse minu kogu avaluuletust sel lihtsal põhjusel, et ma kirjutasin ta otseselt iroonilise luuletusena. Ja kuigi ma tegin seda juba vist 87. aastaga kevadel, aga praegu mõjuks ta minu meelest just eriti iroonilise, kuivõrd see rahvusluse laine on nagu ikka, väga suureks kasvanud. Ja võib-olla see on eksluuletusi, mida, mida ma arvan, et tore on, et ta natukene hilinenult ilmuse teda ei saa liiga tõsiselt võtta. Võib-olla kõige programmilisem luuletus, minu jaoks on salatants ruumi tühi sellest kogusse. Samanimeline luuletus esineb ka minu järgmises kogus, mis peaks ilmuma aja pärast, nüüd loodan, et ta võib-olla selle saate ajaks on juba ilmunud. Nüüd me nagu üritame neid asju oma eteksin kiirendada riikliku kirjastusega, nagu pärast seda, kas ette enam eriti tegemist teha ei tahaks. Nüüd on võimalik juba kvaliteetselt raamatuid teha ka ilma selleta. Ja hea on. Seda küll, kui saame jalad alla, võib-olla siis jääb ikka raamatu kasumist midagi ka nii-öelda seltskonnakassasse, mille pealt aidata, kui oma kulu muutuks liiga kulukaks. Aga kirjad, raamatud on küll omad, salatantsud on nii-öelda programmilik, võib-olla see seetõttu, et, et ta on väga kaootiline väljendub suurepäraselt minu sisemuses rõõmsalt laiutavad kaost ja peidab mõndagi. Nüüd järgmine kogumis mul tulekul on, kannab pealkirja anarhia on eriti kaootiline. Sisaldab kogu sürrealistliku absurdset, Klosonaalitsevad, futuristlik ja kõike muud sellist pahna, mida ma olen jõudnud kokku kirjutada viimase poolteise aastaga. Ja kolmanda kogu käsikirja, mis mul nüüd ta on valmis. Mis peaks tulema välja Soomes ka mõne kuu jooksul. Sinna on siis sama perioodi niisugused lüürilikumade ja võib-olla tõsisemad asjad kokku kogutud, kuigi ma ei taha sellega üldse väita, et anarhia oleks mingisugune lõbus kogu. Kas teadlikult või alateadlikult on teil eeskujusid Sõrrealistide hulgast, kas mingit hingesugulust või, või äratust kunagi olete saavad, noh, ma ei tea, Laabanilt vehinilt. Mõningal määral küll, igatahes nad mulle väga meeldivad ja ma ei armasta otseselt jäljendada kedagi või kui, siis see oleks igaühele selge, et see on parodeerimine minu meelest. Mind on mõjutanud kõik, keda ma olen lugenud. Ja lugenud olete palju, ilmselt? Kaootiliselt küllaltki palju, aga ilma erilise süsteemita, kui ma nüüd pean niimoodi kohe nimetama mõned luuletajad, kes mulle kas väga meeldivad, sest nagu ma ütlesin, ma jäljendanud nagu otseselt ei ole, kui välja arvata meie suurepärane luulevorm, üsna puudulik. Siit muidugi koheselt välja Visnapuu, eks ju. Peale selle eesti luulest, kui nimetada Barbarus, mulle väga meeldib. Talvik muidugi ka üldse mul on niisugune maitset kuidagi väga vastandlikud stiilid istuvad hästi ka muusikase ka kunstis. Vene luuletajatest Majakovski on mulle väga meeldinud üldse fu'd, turistide seltskond on ikka kahtlemata rõõmus praegu stiili, nimetamegi oma seltskonnaga, etno kud turismiks, lääneluulest, siin on nüüd naljakas, mul millegipärast paar Ameerika niisugust minimalistliku tüüp päris meeldima hakanud. Ram sarva Jan, üks Armeenia päritoluga New Yorklane Clark huulil. Ja noh, seal see on küll mitte enam nii väga moodne, see on kuskil 60.-te aastate lõpp, 70.-te algus, selle aja seltskonda, aga ega siin ju päris viimase aja luulega kursis olla võrdlemisi raske. Nüüd viimane asi, mille ma kätte sain, oli brokli poeedi, poetess i Julija Vino gradi luulekogust treid, samurai ka, väga tore asi. Aga ma ei tea, minu meelest maailm praegu mandub otsustav sõna tuleb öelda siit. Kapitalism, nagu öeldakse, roiskub, roiskub sellega. Ta ei roisku või kuidas öelda? Vaim vaikselt mandub paraku. Nii palju, kui ma olen aru saanud, kuidagi motiivid hakkavad korduma, vähemalt selles väheses, mida siin on õnnestunud kätte saada, on niisugune mulje jäänud. See oli siis põgus tutvus Karl Martin Sinijärve mõttemaailmaga ja tema luulet laerneid Indrek vajuma. Nüüd loo loo Me laule Eesti vajab, neis tõde on ei, pelgalt rõõm või lust. Las näevad kõik, et varisenud ajad on Mil muusale võis vabalt, näita ust. Las loevad, kõik klas mõistavad, kui võivad. Las Loita laul, mis südamesse laeb ja vastsed pungad õide löövad, kõikjal. Sõnad kui uhked me oleme olnud, kui uhkeks me saame veel kisendanud avarustesse, hüüdlauseid, humanismist, armastusest, isamaast, elust ja surmast. Mu tüdruk, mu maa, minu rahvas. Mis tüdruk, mis ma, kelle rahvas? Kui uhked me oleme olnud. Sõnad kui vormid, mis tühjaks on jäänud, kui uhkeks. Me saame veel sõnad mängida, saatuse kätte ja elu meie peegelpilt veel. Kõik see maksab enda eest kätte. Dekadentline küll läbi puhta armastuse lennul puhast kunsti otsides põrkan vastu elu. Siiski seda trotsides, kui märkan, et purunes mu mõtiskelu ja hukkus ideaal. Vaim enesele kõrged sihid, sõja ja mõte laseb lendu nagu noole. See usub igavesti pöörangel inimsusepoole, kes otsib seega leidma pea. Ehk selles peitubki ta loome areng, et iga uus on puhtam hellem. Parem. Aeg-ajalt armastan. Vahel ma armastan neid, kes mind üldse ei salli. Vahel ma armastan üksinda, kõikide eest. Nende, kes iial ei usu, et nende hinged on hallid nende, kes iial ei aima et kunagi lükkan nad eest.