Globaalsed eestlased. Te ütlesite Californiast, minu nimi ana kannasterfeld ja te kuulate vikerraadio, saatesarja globaalsed eestlased, kus meie eesmärgiks on luua mälupilt 100-st silmapaistvast eesti inimesest üle maailma ning üksteiselt, mida mul on hea meel tervitada meie tänast saatekülalist, kelleks on 2014. aasta Grammy laureaat ning aastakümnete jooksul mitmeid koore ning orkestrid üle maailma juhatanud Eesti koori ja orkestri dirigent Tõnu Kaljuste. Ta on asutanud Eesti filharmoonia kammerkoor Tallinna kammerorkestri ja algatas 2006. aastal naissaarel toimuva Nargen festivali. Meie vestlus leidis aset Tallinnas kohvikus kohalik head kuulamist. Tulemast saatesse täna. Tere, sinu isa, dirigent Heino Kaljuste asutas Ellerheina ja sa oled nimetanud teda oma esimeseks muusikaliseks mõjutajaks. Et kui võib küsida, et milline oli see kodune keskkond, elas kasvades? No see oli klaverit mängides ja isa lastekooris lauldes, nagu jagunes, kaheksa muusikaline teekond alguses. Eks isa pani oma vana klaveriõpetaja juurde minna, nii et. Ta oli nagu seda teed juba ise katsunud ja siis arvas, et selle klaveriõpetaja kaudu saab kõige parema hariduse ja siis see, kui hakkasin lastekooris laulma, siis sain aimu, mida seal muusiku ja dirigendimaailm endast kujutab ja eks siis mõjutas. Kas mäletad, milline oli esimene muusikaline pala, mis selle sügava jälje ütlesid, et kui mõtlema, et ja võib isegi öelda, et oli Zoltan koday õhtulaul, see oli lastega lauldes meiesugune eriline, mis alati alati jättis nii kustumatu mulje nad Smitte kuulata. No kas kodune keskkond või see teadmine, et perekonnas on muusika? Kas see oli nagu tekkis varajane huvi, et mis on sinu elukutse või sa tekivad hoopis ajapikku nõelu kutseks? Ta kujunes ikka tunduvalt hiljem. Alguses olid lihtsalt harjumused ja huvid, aga vaata see protsess, kuidas ühest väiksest noodivihikust või partitorist tekitatakse mingisugune teos ja elamus ja emotsioon. See tehnika, kuidas dirigent seda teeb, seda, kui seda lapsena näed ja sul hakkavad mingisugused oma mõtet selles suunas liikuma, eks need, need olid nad põhilised mõjutajad. Üks asi on osalemine nagu koorimuusikas, teine oli lisama klaverimängudega. Kolmandaks, selle aja inimesena on mul põhienergia, tuli ikka ta naguniisugusest Led Zeppelini eestiaanisust hevirokist rohkem. Mainisid Sotheegeldi töödelt. Justkui pealtnäha on glamuurne, kuid selle tahame tohutu töö muusikutega muude materjalidega, inimestega, heliloojaga, no see on juhtimine iga igas juhtivas töökohas on täpselt samasugused asjad töö inimestega ja, ja aga mis on dirigendi puhul juhtivate puhul tihtipeale ähmane, on see, et dirigeerida saad sa ainult siis, kui sa suudad ette mõelda. Ja dirigenditöö tegelikult ongi niisuguste ettevalmistavate liigutustega juba eelnevalt näitade tulevad karakterid, tulevad tempot ja no ütleme, niisugune muusikaliselt kvaliteete ja teie komisjoni juhtiva koha peal igas valdkonnas, ainult seda ei ole tihtipeale tajuda, kas inimene, kes juhtiva koha peal anda, mõtleb ette või mitte. Kui sa alustasid, siis mis oli kõige raskem asi teegid juures nagu kogu seda partituuri alt üles haarata ja ja eriti see muusika, mis ei ole veel sündinud, no ütleme, heliloojate uued partituurid. Ma arvan, et väga lihtne on minna sinna muusika sisse, kes on maailmas juba kõlanud. Aga olla selle niisuguse materjali uuris, mis ei ole veel kõlanud, see tähendab, et tema niisugused tõlgendused on veel maailmas sees, kui neid tuleb üldse. Et tundmatu helilooja tundmatu teos ja selle viimine niisugusesse ühiskondlikesse teadvusesse muusikaellu see võib-olla on kõige huvitavam osa sellest dirigenditööst ja, ja see, mis oli alguses väljakutse, kas kas on jätkuvalt samamoodi uute materjalidega samamoodi? Absoluutselt, siin ei ole midagi. Üks asi, mis paelub mind, kui ma näen, eks ole, et erinevad eesti dirigendid erinevates maailma paigus esitavad kontsert tegevad kontsert, õigemini et kuidas ja kas üldse erinevad maailma orkestrid ja koorid erinevatel kultuuridel dirigendi pilgul. No igal pool on oma kultuuri omad tavad ja selles valdkonnas ütleme näiteks koorimuusika valdkonnas määrab hästi palju inimeste emakeel, kus kandist neelad, vokaalide jaamised, värvid asetsevad, kuigi maailmas kõik keeled, mis on loodud nada sõnad tähendavad peaaegu ühte sama asja ja mõttest saame aru igal pool, aga Need värvid on erinevad ja ütleme, kui on tegemist vanema folkloori või vanema muusikaga, siis aga huvitav on jälgida, kuidas vokaalkultuur on maailmas nii eri värvi läinud. Aga orkestri standardkõla kultuurne, romantilise sümfooniaorkestri emane, see on maailmas küllaltki standardne, seal on juba tööd kallimad, pillide paremad mängijad määravad hästi palju kuhu kõla pildist. Aga samahästi võib öelda, et et me võime omada hästi suurt lahmakat, head valget marmori, aga see materjal iseenesest tihtipeale ei pruugi mängida sinna, sinna peab ikka lisanduma väike kunstnikest sellest marmorist midagi teeb, nii et tihtipeale materjal iseenesest ei ole väärtus, need siin kohapeal peame oma paekivi käest hakkama saama. Kas või kui palju erineb kooli juhtimine, orkestrid, reageerimisest, Molm sellele küsimusele meeldib alati vastata nii, et major muusikat, muusikat teevad nii koorid kui orkestrid. Aga spetsiifika on erinev ja selle poolest erinebki, et nats orkest trit juhatades selles valmistamisprotsessis pead lihtsalt olema kursis võrratult rohkem erinevate pillide ja nende karakteritega. Vokaalmuusikas on see informatsioon palju väiksem. Kas samamoodi on maailma eripaigus erineva kõlaga saale ja see on juba niisugune asi, mis on igal muusikul juba paratamatus? Igal pool kõlab muusika erinevalt. Ja mul ekstreensanud olukorrad on olnud kui Rootsi raadio kooriga tegime Norra Turmee, järsku sattusime kirikusse, kus ei olnud resistade, 32 lauljat ütles ette mahuks. Ja sa pead leidma mingisuguse variandi, kuidas sündmus toimuks. Aga sümfooniaorkestrikontsertide puhul niisugused eksperimendid lihtsalt ei, on mõeldamatu, et need on ikka kohad, kus 100 inimeste ikka ära mahub. Vokaalmuusikas on ootamatuid asju rohkem, kui me räägime saalidest, räägime dirigentidest, siis tavaliselt deegentan esitus, ahel vähemasti publikule seljaga. Kas sa tajud või nii-öelda loed publikult suhet publikuga. Sell sellel teemal on kõik need dirigentide seljad erinevad ja minu lugemine on tihtipeale hästi palju seotud sellega kui võrr, vot sa ise sellest muusikast, mida sa parajasti üle oled. Kui see on muusika, mida sa oled dirigeerinud sadu kordi ja Hansu pealuu sees siis on sul aega tajuda üha rohkem niisuguseid nüansse, mis on väljaspool sind ka publikut ja selga ja akustikat ja nautida seda suuremat ringi, aga kui on tegemist värskema teosega või peaaegu esiettekandega, siis siis jah, see selja peale Sutter, et eriti ja ka need. Teistpidi võib ju rääkida ka sellest, et publikud on ju niivõrd erinevad möödunud Londonis ka ühe päeva jooksul kogeda kuivõrd erinevad inimesed tulevad erinevatele kontsertidele. Nii et seda senisest tüüp publikut ei ole olemas. Ikka tekib mingisugune kogukond, kes tajub muusikat ühtemoodi sümfooniaorkestri publikuni ühtemoodi koorimuusika, teine vaatasin ühte videot. Sai siis Arvo Pärdi 80. juubeli eel Adamo passiooni, kus sa ütlesid, et kui mingi hetk mingi teos plaadistatakse, siis tekib sellest nii-öelda nagu nagu aedu ja tekib nagu üksainus reaktsioon ja ja tihti Stas salvestatud versiooni kontserdil. Taasesitada on kole raske. Kui palju üldse on ruum dirigendile interpretatsioonis. Kui töö käib näiteks heliloojaga koos Marwan nii palju, kui on lavastaja näitemängu intepteerimiseks tõepoolest neid varieerimisi andnud, võrreldes näitemänguga loomulikult vähem, sest mingisugune tempo ja suutlikkus vastavalt muusikale ette kirjutatud ja ütleme, kui sa interpreteerib barokkmuusikat, siis selle artikuleerimine ja tempod ja kõik nüansid sõltuvad teksti selgusest. Kui on sul avangardmuusikat ja sul on hoopis teistsugused kõlaväljad, siis nende hoopis teistsugused printsiibid ja noh, mis ma võin öelda uimaseks plaadistuses oli niisugune printsiip, et Arvo Pärdi sümfooniaid ma võtsin nagu ühe teosena, et need neli sümfooniat, mis ta on kirjutanud siis ma püüdsin teha ühe plaadi peale kõik need neli sümfooniat, mis tähendas seda, et teise sümfoonia ja, ja ka neljanda sümfoonia tempodes. Ma tegin väikseid korrektuure, räägin mõningaid teise sümfoonia, blokitalise seeria tehnikaga kirjutatud teos ja hästi palju Alatoorikat. Ma vähendasin tunduvalt seda aega, mis oli esiettekannete ajal, ütleme, teine sümfoonia kõlas 13 minutit ja siis minu dirigeerimisel nüüd selle plaadi peal, selle idee tõttu kestis teos ainult üheksa minutit. Nii et üks sümfoonia neli minutit lühem, see on päris suur vahe. Ja, aga kui vaatad partituuri, siis seal ei ole midagi valesti tehtud ja vale. Seal on võimalik, selles muusikas on võimalik saada nii, et kõik oleneb partorisse kontekstist. Rääkisime, hellitas kõladest ja, ja ma olen isiklikult huvitatud sellest, mismoodi sa seda näed, et mul on hästi tundlik helidele ja aga seal pidasid ühe loengu arhitektuur läbi eetri 2014. Ja seal saiaksid Niguliste keek akustikast. Mainisid, et mainisid vaikust, kyla justkui jääb kogu aeg üha vähemaks. Kas sa näed sama trendiga Eestis ning kuidas sa näed, et saab üldse taastutvustada nii-öelda vaikuse kaotanud inimestele selle tähtsust? Ma arvan, et, Mõttepausid on poleeritud, maailmas juba ammu välja lõigatud. Ühesõnaga inimene, kuidas ta mõtleb muusikese, kuidas ta liigub mingis informatsioonis, see on ära pakendatud tihtipeale niivõrd osavalt. Ma arvan, et näiteks need inimesed, kes on kuulanud esimesel jaanuaril vini valdsem vini mustikas on Ain saalist siis need tajusid sel aastal võib-olla üle tüki aja, kuidas üks dirigent järsku need valsid nii vaikselt ja rahulikus tempos, Etegantsid. Ühesõnaga kõik tempod on näinud algsetest palju kiiremaks koos meie eluga muutub teatud ajastu muusika seeditakse kiiremini läbi ja sama, sama on ju nende muusikateoste lauset lõpud ja algused, et kui palju inimene hingab ja kui palju tal on segane, sisemist rahu, kui ta seda esitleb, see tähendab ka teatud pause ja teatud mõttepause. Need olgu see nüüd ütleme, Viini valsid või olgu see kaasaegne muusika tendents on olnud pikemas perspektiivis. Need, kõik läheb kiiremaks, kõik tempod lähevad kiiremaks, nii et see selles mõttes Arvo Pärdi piduluseles maailmas on silmatorkav. Et see ta suudab oma kompositsiooniga seda pidurdust korraldada. See on see, mille pärast teda hinnataksegi. Vähemalt mulle tundub, et Eesti Sellise koja ja klassikaline muusika on ja muusikud ise ka all pälvinud üsna palju tähelepanu maailmas ja on üsna kõrgetasemelist. Mis on Meie muusika juures see, mis paneb ülejäänud maailma meid märkama? Ma arvan, olulised on kaks asja. Esimene, et sa saad aru, mis on selle ameti rahvusvaheline tase ja professionaalsus. Ja teine on see, et sa oled leidnud oma kohalikus kultuuris teoseid ja väärtusi, mida maailmale jagada. Need kaks asja Kui need on paigas, siis sa ei mõtle selle asja peale, et näe Peame ennast mõtlema suureks või et saagem eurooplasteks. Saagem eestlasteks, ükstaspuha, nende, ma arvan, see on igas erialas, kui sa oled oma eriala tipp-professionaal. Ja see tipp on võib-olla niisugune veidi kummaline saa seal ees, aga lihtsalt et sa tunned oma ametit ja tead oma kultuuri ja keskkonda siis see juhtub kõikidega üle maailma. Ja ta lihtsalt selles suhtlussfääris, nagu vana see muusikaelu üks, üks liige, üks värvidest, selles vaikses vikerkaares. Kes rahva oma muusika ei saa kunagi olla niisugune, mis, mis kõiki inimesi nüüd maakera peal. Üheselt mõjutab, aga küll, keda mõjutab, kas või osaliselt. Ja ta hoiab seda rikkust, mis selles kultuuris on, nii et sinu küsimuse peale vastaks niimoodi kuidas sa kirjeldaksid või kuidas sa tajud noore pealekasvava põlvkonna suhtumist. Kvaliteet muusikas? Muusikas on õnneks anneta äratundmine küllaltki kergelt. Inimestel, kellel on hääled, kel on oskused, kellel kes on hakanud juba varajases nooruses õppima see haridustee tagab nagu mingisuguse selge stabiilsuse. On palju erialad, kus inimesed alles hakkavad maailma sisse minema peale keskkooli või kui isegi peale ülikooli. Selles mõttes muusikud. Koolitus hakkab vaata fotot kolme, kolme nelja aastaselt pihta. Et see on üks asi, mis, mis on selge, et kogu aeg kõik läheb paremaks kohaks. Ja, aga anded on siiski alati haruldased. Kes, kes oma erilisi mälupulkasid juba varem, kui mälupulgad loodi ja omavad erilist kuulmist erilist mälu ja et see need on. Need, on anded, mis on olnud ütleme sajandeid tagasi harukordsed, vähestel ja nii nagu on paljunenud. Kõik need muud oskused on aga muusikutaja andekaid muusikuid tohutult palju rohkem kui sajand tagasi. Eestis on minu meelest selle haridusega küllaltki hästi asjalood. Olnud mitmeid aga üks olulisi koorimuusika valdkonnas, Remuleerigeerikson Rootsist tema oma plaadistustega sümfooniliseks muusikas, Claudio Abado, kelle käe lõpuks ma töötasin koos mitu aastat, kui Rootsi raadio koori peadirigent olin. Et nad on jah, hästi, palju mind mäletan. Võib-olla on seda ka nagu raske öelda või tee siiski, et alustasin sarnase kysimus. Lõpetame ka, et millised oleks need mõned või noh, kaks kolm teost, mis on sinu elu läbi aegade kõige enam. No me rääkisime alguses seda Zolton, kodaja õhtulaulud, mida, mis lapselapsest meelelised, lapse east kõige rohkem sinu hinge nagu liigutus seal eestises Alton kodaja. Aga, aga kui hakatakse rääkima praeguse kogemusega ja kogu selle muusika suhtes, mis oled dirigeerinud, siis ma praegu tegelen ühe niisugusega teosega, mis mind on tohutult vapustanud. Ja ma pole veel seda dirigeerinud, aga ma vajan juba öelda, et see on niisugune eriline Partsitud, mida ma tahan õppida ja mis on viimasel ajal kõige rohkem raputanud sealt homo sadesse surmatants. Et see on kaasaegses muusikas mulle üks niisugusi. Aga kindlasti peaks selles vastuses olema kõik hästi palju Pärdi ja Tormise muusikat. Ja kõige lõpetuseks ma küsin küsimuse, kui temaga esitan kõikide ära saatekülalistele, et kui sama töö käigus mööda maailma ringi käid, siis kui keegi küsib, milline on Eesti, kuidas keeldadestid. Et milline on Eesti tööd, kus on Eesti ja tihtipeale ilma selleta, et keegi on küsinud on peale mõningaid kontserte inimesed saatnud, sõnumeid jäänud ja nüüd me saame aru, mis on Eesti kuulnud, ütleme, kes on kuulnud, kas tormist või Pärti täiesti, need on niisugused kaks karakteristikud meile. Niisuguse küsimuse puhul on see niisugune libe maa hästi suur sest see maa on sajandeid olnud kogu aeg väga erineva liikumises. Aga praeguse aja Eestit võib iseloomustada küll sellega, et siin on hästi palju huvitavaid algatusi, mõtteid ja siiski veel hästi palju puhast loodust. Et see niisugune sünergia tehnoloogia ja vanal ana ja kauni looduse vahel. Et need mõlemad võimalused on olemas, kui sa siin maal elab. Ja kui mõelda globaalsemalt, siis see on ju väga õnnelik kombinatsioon. OEG tähistas oma sajandat aastapäeva. Jätkub veel mõned mõned nädalad, milline oleks sinu soov Eestile järgnevaks 100-ks aastaks. Ja no vat kuna keeleliselt kõlab see nii nagu noh, ma peaksin vananema male või oma sugulasele ütlema, et mis ma talle sünnipäevaks soovin. Siis siis vastus oleks muidugi elujõudu ja ja et sõda ei tuleks. Need on peamised asjad, mille peale hakkad kohe mõtlema. Et me võime lasta suust välja igasuguseid unistusi ja ka selle pisikese rahva jaoks on võib-olla see kõige olulisem, et see miljon saaks rahulikult edasi areneda, sest niisuguseid tapariistu, mis miljoneid lühikese aja jooksul suudaks maailmas hävitada, on juba nii palju toodetud. Et me peame selle peale mõtlema kõige rohkem. Nii et see, see väikene põhiseadus räägib, et see keel võiks olla aegade lõpuni. Aga, ja see kõik muutub naljaks, kui maailm muutub sõjakaks. Praegusel ajal. Aitäh, täna on midagi rääkida. Jarmen, olime kohvikus kohalik teritsetallil.