Vikerraadiokava jätkub saatega meie riik Eesti okupeerimiseni punaarmee poolt, teise maailmasõja käigus katkesid kõik sidemed välisilmaga. Meie vahel oli langenud raudne eesriie. Täielikus vaimses isolatsioonis käivituspäevast teise kestev nõukoguliku mõttelaadis tantsimine. Neljanda kvartali ja aastaplaani täitmine meie pöördusid ja ettevõtteid on jõudnud ping samasse järku. Mitmed publikud ja pühapäev on aastaplaani juba täitnud. Esimeste seas on Järvakandi tehased Viktor Kingissepa nimeline teraviljakombinaat Tallinna kunstsarvetehas. Aga Kohtla põlevkivi, kaevurid täitsid aasta plaani juba kaks kuud tagasi. On lõppenud Nõukogude Eesti esimene põllumajandusaasta. Suvi ei olnud kerge, sest sõja järelmõjud halvasid veel tugevasti mitmeid tootmistööalasid. Sellele vaatamata võime rahuldustundega märkida tulemusi. Viljavarumise aasta. Plaan on täidetud ennetähtaega 22. detsembril, kellega tähistab Nõukogude Eesti töötab talurahva ettevalmistusi valimisteks Nõukogude Liidu ülemnõukokku viljavarumise ennetähtaega. Esimene katse rajada sõna silda üle raudse eesriide okupeeritud kodumaale tehti Vatikanist. Jõulu esimesel pühal 1948 alustas Vatikani raadio eestikeelseid saateid. Laudeetur Jeesus Kristus. Kiidetud olgu Jeesus Kristus siin Vatikani raadiolainepikkusel 25,55 31,10 41,38 ja 196 meetrit. Tänases saates kuulete jõulupõimiku praegusest Petlemast. Hääl Vatikani raadiost kuulus Vello salule nimi, mis tol ajal oli veel tundmatu eesti kuulajale öelnud midagi neile, kes võisid hakata jälitama selle kandjat või tema sugulasi Eestis. Kõneleja oli lahkunud Eestist. Endel Vaherina. Professor Salo eestikeelsete saadete edastamine Vatikani raadio kaudu oli teie mõte leid. Kas teil on meeles, kuidas ja millistel asjaoludel te tulite sellele mõttele? Ta õieti teine maailmasõda paiskas mind Rooma, kuhu ma jõudsin jaanipäevaks 1945. Ja minul oli tollal kui üheksateistkümneaastasele selge, et sõda on lõppenud, aga võitlus Eesti vabaduse eest ei ole mitte lõppenud ja et mina kindlasti seda võitlus nende vahenditega, mis mina leian, kuidagimoodi jätkan. Ja selles joones oligi siis, kui ma kolm aastat hiljem hakkasin vaimulik kuks valmistuma, sest olin olin järele mõtelnud, mis oleks Eestile kõige rohkem vajab. Ja ma arvasin just seda lootust, mida ristiusk annab ja jõudsin Rooma siis Novembris 1000 1948. Ma õppisin Šveitsis ja Hollandis vahepeal, aga see oli siis matemaatika füüsika. Ja kuna ma teadsin, et läti ja leedukeelsed saated käisid ja meie kodumaa oli nagu raudeesriide taga, nagu öeldi ja keegi läänes ei rääkinud siis ma võtsin kätte lihtsalt ja helistasin Vatikani raadidirektorile. Et teil on nagu läti ja leedukeelsed saated juba olemas, et kas ehk võib-olla kuidagimoodi saaks teha ka eestikeelseid. Ja ma nagu väikselt ehmatasin, kui ta ütles, et aga muidugi, et me oleme tahtnud juba ammugi teha, aga ei ole kedagi, kes keelt oskaks. Millal te saate peale hakata. Ja siis oli muidugi kivi minu kapsaaias ja ma ei osanud talle ütelda. Aga kuidas see siis nüüd tuli? Esimesena anti mulle tõlkida paavsti jõululäkitus 1948. Esimesel jõulupühal lugesin ma selle Vatikani raadios ette. Ega sellele ei eelnenud katsetööd. See oli ka esimene töö. See oli esimene tõlge ja ma vaatan teda praegu nagu vaikse häbenemisega. Aga kui ma vaatan seda esimest jõululäkitus on need jõululäkituses on kõik Rahuteemalised siis paavst räägib seal lõpus Toomus paatsise nimelisest noortemajast Roomas, mis oli hiljuti sisse õnnistatud ja ütleb, et ehitage kogu maailm rahumajaks ja siis lõpetab niimoodi. Selles lootuses palume kõige kõrgema abi kõigile rahvastele, eriti neile, keda enam kui teisi sõda, rahutused ja hävitamine ähvardavad ja kuidas võiksime täna püha sünnipäeva eelõhtul jätta mõttes veel kord külastamata seda palessinat, kus hoolimata vaenutegevuse lõpetamisest veel ei ole kindlat alust rahule? Eks ole, see kõlab nagu tänapäeva raadiosõnumis oli 50 aastat tagasi ja me rääkisime otse mikrofoni, tollase salvestamist ei tuntud ja meil oli isegi veel nii vaikne seal Vatikani linnaaias, kus stuudio oli vanas tähetornis. Et aken oli lahti ja mõnikord suveajal laulsid ööbikud sinna vahele ja meie saateinsenerid naljatasid, et me oleme vist ainuke ja maailmas, kus ööbikud olen sõnaõigus. Aga igatahes sellega oli nagu minu üks siht saavutatud, et kodumaale sai sellega lootust antud ja ma olen kuskil kirja pannud, et 1951. aastani kolm aastat olin mina nagu pioneer, kes ainsana niisugust tööd tegi. Siis tuli Ameerika hääl ja teised. Ameerika hääl alustas eesti keeles kolmandal juunil 1951. Telli oli kaheaastane edumaa, kaks voolanud. Ja jah, igatahes noh, nad ei tahtnud oma kallite liitlaste vastu vist rääkida, kuna Vatikani raadio põhimõtteks oli jällegi, et igal pool, kus on katoliiklasi, sinna tuleb ka anda informatsiooni. See oli teatud mõttes ka siis proportsionaalne, et kui palju kuskil katoliiklasi oli. Nii, läti keeles oli kaks nädala saadet, seal oli pool miljonit katoliiklasi ja Eestis oli alla 3000. Nii et kui meil ainult üks nädala saade, siis see oli suhteliselt väga hea. Venekeelseid oli ainult neli nädalas, ukrainakeelseid ka samuti kaks, aga seal midagi viis miljonit liitlast. Kui suur organisatsioon oli Vatikani raadio? Vatikani raadioajalugu ei ole nii hirmus pikk ja keeruline aga tuletagem meelde, et alles aastal 1901 sai Markooni hakkama esimese ülekandega Inglismaalt Ameerikasse seal õiget primitiivne. Aga see oli see sama Markooni, kes avas koos paavst pius, 11. ka esimese Vatikani raadio saatja ja see nimelt Markooni nimeline 10 kilovatine lühilainesaatja kõige moodsam maailmas tollal see oli 12. veebruaril 1931. Ja see sama saatja oli ikka veel käimas siis kui Pius XIII järgmine paavst pühitses sisse 50 kilovatise USA ja see oli alles 1951 samuti 12. veebruaril. Ja noh, siis olin mina juba seal rääkinud kolm aastat ja ma olin selle pühitsuse talituse juures. Ja tollal oli meil saateid 27. keeles, sealhulgas ka ladina keeles. No aasta 1950 oli juubeliaasta või püha aasta ja seal rikkamate maade piiskopil ütles, et oi-oi kui vilets saatejaamu kirikule paavstile tuleb nüüd midagi annetada. Ja 10 aastat hiljem ümmarguselt 1962 paavst Johannes 23. avas siis sajakilovatise lühilainesaatja. Ja tollal oli meil siis 30. keeles. Ma arvan, et praegu on, aga juba üle 40 keelekuu saadetakse. Muidugi tollal oli üks prioriteete, kui mina alustasin just need raudeesriidetagused maad, kes ei saanud kas üldse mingit informatsiooni katoliku kirikus või siis Vassitud ja, ja moonutatud informatsiooni. Kes langetas otsuse näiteks eestikeelsete saadete edastamise küsimuses kas selleks oli eeldatav paavsti nõusolek või langetati otsus alamal tasemel? Kindlasti alamal tasemel antud juhul see oli kuskil ülevalpool ammu juba otsustatud. Ja põhimõtteliselt juba saate oma loomisega, et see on kontaktiorgan, kirikupea ja kõigi kiriku liikmete vahel. Ja siis eriti nende suhtes kehtis see, kus kommunikatsiooni kuidagimoodi katkestatud või, või väga raskendatud. Nii et sel puhul, nagu ma alguses ütlesin, mulle öeldi, et oleme ammu juba tahtnud teha, aga ei olnud kedagi, kes oleks rääkinud, ilmselt ots oli tehtud ja sellel minule vastajal direktoril ei olnudki vaja midagi otsustada, vaid küsis, millal te saate peale hakkab. Kas Vatikani raadios oli kesktoimetus ja rahvustoimetused? Oli mingi keskne juhtiv struktuur. See on nüüd nii ja teisiti tähendab Vatikani raadioülesanne on pidada sidet kirikupea ja liikmete vahel. Nüüd iga kord meil ei ole oma informatsiooni piisavalt kirikus, ei, paavst ei kirjuta mitte iga päev entsüklikaid ja ringkirju ja neist suuremaid kongresse ja ei ole ka ja siis on ruumi mitmesugustele asjadele. Nii et meil oli teatud obligatoorne osa oma informatsioonid ja selle jaoks oli siis niisugune ületan koostatud. Kui ma ei eksi, siis aegade jooksul ta inglise, prantsuse ja itaalia keeles kolm või neli erinevat väljaannet. Ja siis nende sektsioonide juhatajad valisid sealt see, mis on nende kuulajaskonnale kõige huvitavam. Aga see noh, ütleme 15 minutises saates teinekord 10 minutit oli nagu vaba valiku asi. Nii et oli olemas mingisugune keskne organisatsioon, kus koostati meie oma informatsioonide niisugune lühikava, kus kõigi sektsioonide juhid võisid võtta ja peale selle oli siis kogu katoliiklik ajakirjandus, aga ka muudma, näiteks arvustasin Eestis ilmunud raamatuid ka seda, kui oli poetess Marie Underi sünnipäev, siis meil oli tema usulisest luules deklamatsioone ja see käis täpselt selle saatja ülesande juurde. Alguses meid hoiatati küll selle eest, et lihtne inimene, kes kuulab raadiot, mõtleb, et kui teie ütlete midagi, et see on paavst, on rääkinud. Aga et nii see ei ole, et ametlikult Me oleme ainult poolametlik. Vatikani häälekandja, ametlik on ajakiri ACTA apostolitse seedis. Isegi Oservatuure romaanu tuntud ajaleht on ka poolametlik. See ei kanna mitte täit vastutust, et kõik nii on, nagu nagu baas mõtleb. Ja sellepärast öeldi, et olge ettevaatlikud, et ärge ärge ütelge liiga palju või liiga suure veendumusega, kuid ei tea, et paavst tõesti. Seega rahvustoimetused rahvustoimetajad olid suhteliselt suveräänsed. Ja meid hoiatati ka selle eest, et et mitte poliitikasse sekkuda. Ja selles suhtes ma kardan, et kontroll oli väga vilets sest nii palju ma rääkisin tollal väga hästi vene keelt ja ma kuulasin ukraina saateid ja minu arvustada, patustasid seal liiga vahel võltsialil Ukraina natsionalismi üle ülearu, aga noh, see on minu alandlik arvamine ja mina ei olnud ka mingisugune keele kandjad, oleks läinud kuskile ütlema, aga minu arvates see ka tolleaegse seisukohtade põhjal ei olnud õige, et meie kui kirikusaatja nii palju teeme. Iseasi, kui ma küsitlesin näiteks meie saadiktormad. Ja tema ütles oma arvamuses, on selget, seda ütles härra Torma Eesti vabariigi saadik ja mul ei ole seda vaja mitte kellelegi kommenteerida ega vabandada. Nii jõudis teave vabas maailmas tegutsevatest eestlastest meieni. Vatikani raadio tolleaegsetel, salvestustel on jääv väärtus, nii mõnelgi öeldu kinnituseks Vello Salo intervjuu algusminutid Rootsis elanud kirjanik Karl Ristikiviga 1964. aasta viiendal jaanuaril siis neil päevil 35 aastat tagasi. Olgu lisatud, et Eesti raadio heliarhiivis puudub Karl Ristikivi nimi ja hääl hoopiski tänaseni ära Ristikivi, kas jutustaksite meie kuulajatele oma romaani viimne linn sündimisloost, kust tuli näiteks mõte kirjutada just templiordu-ile? Esialgu ei olnud mul üldse kavatsust kirjutada templiordust, küll aga oli mul juba pikemat aega meeles mõlkunud kirjutada viimsest linnast. Viimne linn või viimne kindlus. Sõna linn on ju meie vanemas keelepruugis Kahekordne tähendus. Mu silmade ees oli pilt sellisest kindlusest, mis viimseni vastu paneb ka siis, kui kõik võitlus tundub juba mõttetu. Võib-olla oli see mõte sisendatud Heiti Talviku luulest, kus ta ütleb, meie kohus on püsida tüüril kõigi lootuste avariiski, kas see tähendab, et seda viimset linna tuleb võtta sümboolselt, aga me ei tohi siiski liiga kaugele minna sümboolika otsimisel. See linn, millest mu raamatusse jutt, too on täiesti konkreetne linn ja sündmustik põhineb ajaloolisel sündmuslikud. See esialgne viimne kindlus ei olnud aga seotud mingi kindla aja ja kohaga võiks ütelda, et ma seda esialgu kavatsesin, umbes samas stiilis kui hingede öö. Alles hiljem sai see endale konkreetse kuju, oleks huvitav kuulda, millal ja kuidas see sündis. See sündis ühenduses sellega, et hakkasin kirjutama ajalooliste romaanide seeriat suurest murranguajast Euroopa poliitilises jaga vaimses ajaloos. Siis sattus mu pilk Atconi langemisele, mis lõpetas ristisõdade ajajärgu. Aga kindlama kuju sai see kavatsus alles kolm aastat tagasi, kui ma viibisin Rhodose saarel. See saar on geograafiliselt, aga ka ajalooliselt Euroopa äärmine eelpost lõuna idas Väike-Aasia ranniku lähedal. Talle kuulub praegu Kreekale aga 14. ja 15. sajandil kuulusse Johan niitide ehk hospidali ordule. Sealset võimsat keskaegset linnamüürid ja muud mälestusmärgid Juhan niitide ajast jätsid mulle sügava mulje. Samuti ka jutustused linna kaitsmisest ja lõpuks selle langemisest sultan solimani kätte. Aga roodus ei sobinud minu plaaniga juba sellepärast, et see langes alles aastal 1522. Pöördusin selle pärast tagasi Aconi juure, mille langemine oli ka palju suurema üldpoliitilise tähtsusega. Paljude intervjuude hulgas ma nimetaksin mõned nimed, seal oli Karl Ristikivi siis doktorid Almaja, Nicolaus Sarret, Tallinast, kes aga samuti läände sattusid. Nemad pidid neljakümnendatel aastatel ehitama katoliikliku haigla Tallinnasse ja juttu, siis sellest siis. Hollandi eestlaste organisatsiooni esinaine Evelin fante said siis Eesti vabariigi saadik August Torma, Kaarel Pusta ja veel suur hulk isikuid, kellest niimoodi kodurahvas sai teada, kus nad on, mis nad teevad või et näiteks New Yorgis ja Stockholmis on eesti meeskoorid, kes minu palvel salvestasid laule, mida siis esitlesin ka raadios ja rahvusvaheline konventsioon oli niisugune, et kui ühel saatjal on abi vaja, siis teised saatjad abistavad tasuta. Ja nii näiteks Stockholmi Eesti meeskoor läks Rootsi raadio jutule ja seal stuudios võeti üles, ei maksnud mulle mitte kui midagi. Ja neid ma lasin siis muidugi laulda. Babolf nagu eesti keeles öeldakse, et oleks mitu korda võtta, sest tavaliselt oli siis saate alguses lõpus midagi. Ja Ma kirjutasin häda sunnil ise ühe tükikese, see oli Kristus on surnuist üles tõusnud, suruma aga surma maha tallanud, mis on traditsiooniline ülestõusmise aja tervitus õigeusu kirikus. Ja kuna see on ka roomakatoliku kirikus täiesti tarvitusel, siis ülestõusmispühade ajal see oli siis iga saate alguses ja lõpus ja selle laulsid siis itaallased tollal, mis keeles ikka eesti keeles ja noh, kõige huvitavam oli selle järelmäng, et Süüria kõrbes laulsid kanadalased eesti keeles araablastele seda. Sest meid paluti ühel ekskursioonil ühes, see on kuulus vanalinn, pal müra, aga temast ei ole rohkem järel kui varemed ja seal oli üks noh, küüni moodi, Mayama ütleksin mis oli katoliku kirik, kus ei olnud isegi altarit mitte sees. Ja kohalikud usklikud neid oli ikka umbes neli 50 tulid meid paluma, et kas ei peaks meil ühe jumalateenistust, siin pole tükk aega preestrit käinud. Ja meie muidugi Tjajad homme. Ja siis poisid tulid õhtul minu juurde, ütles, et kuule, et me mõtlesime järel, et kui me laulame ühe Kanada jõululaulu see araabia mentaliteet ei, ei tunne sellest midagi rõõmu. Aga vot see sinu tükikene, et, et me oleme nüüd juba natuke siin araabia maailmas olnud, see on sedamoodi. Ja nii juhtuski. Sised, kanadalased laulsid eesti keeles araablastele. Oli see sel ajal, kui teie tegutsesid Lähis-Idas. Ja, ja nimelt noh, sellega on ka veel üks täiesti seiklus seotud. Ma kirjutasin ette, kuna oma õpingute käigus pidin minema Jeruusalemma ja nimelt Araabia osasse Jordaania osasse. Kirjutasin nende raadiole, et kas teie salvestaksite minu jaoks üks kord nädalas ja siis on minu asjuvad Makureeriga saatan Vatikani ja ja see oli siis esimesest jaanuarist 1964. Ja siis tuli lahke vastus, et jah, seda võime võime teha. Aga kui ma ühel ilusal päeval see oli, ainult mõni nädal hiljem läksin sinna, oli direktor ukse peal, ütles, et me ei saa teie jaoks enam salvestada. Sest Vatikani kiriku koguma oli avaldanud dokumendi juutide kohta ja see oli araablastele liiga hea, liiga hästi räägitud juutidest. Ja sellepärast keelustati eestikeelne saade. Mina sõitsin siis iga nädal üks kord taksoga Jordaania pealinna Ammani kus oli üks Ameerika informatsiooniagentuuri väike stuudio väga heade aparaatidega, väga niisugust, noh, vooditekid rippusid kõigil pool ümberringi. Aga see tegi kvaliteetset tööd ja siis taksoga tagasi 150 kilomeetrit või siis ei olnud seal Lähis-Idas eriti kallis ega midagi, midagi erilist. Aga see oli jah omaette seiklus, mulle keegi mingisugust põhjust ei öelnud, miks riigiraadio keeldus salvestamas, aga noh, see oli siililegi selge, nagu öeldakse. Ja nüüd mina sain, seal tähendab Vatikani raadio juures töötada õieti ainult kaks perioodi mitte kokku, isegi mitte kümmet aastat, tähendab 1953. Ma sõitsin õpingute huvides Saksamaale ja tollal ei olnud see tehnoloogiliselt võimalik organiseerida saateid teisest kohast. Ja Roomas ei olnud lihtsalt kedagi, kes oleks saanud seda tööd teha. Nii palju palka ei oleks niikuinii makstud, mingisugust hüvitust siis juba 53 sai, alguses oli täiesti armastuse töö. Nii palju palka ei oleks jõutud maksta, et üks inimene selles suhtes võinud elada. Aga siis ei olnud ka seal, ütleme teist tudengit Roomas ka mõned teised alad, kes oleks võinud sealt heas eesti keeles seda teha. Nüüd õpingud tõid mu Rooma tagasi 1962 ja siis ma hakkasin uuesti peale, kui esimene perioodil umbes viis aastat, siis teine oli neli aastat. Ja mul on väga hea meel, et ma sain siis niisuguse tähtsa sündmuse nagu teise Vatikani kirikukogu eeltööd ja käigu ja lõpu ilusti läbi kommenteerida. Kirikukogusid ei ole mitte eriti tihti. Kui teine Vatikani kirikukogu oli 1962 kuni 65, siis eelmine oli 100 aastat varem 1008 70 ja enne seda oli viimane, see kuulus Trento kirikukogu 300 aastat tagasi ja niisugust kirikuloolist suursündmust kaasa elada, kommenteerida, see on minu arust suur asi ja kodumaal said ka seda kõik kuulda. Olgugi et just kirikukogu ajal ma pidin kolima Jeruusalemma ikkagi õpingute huvides, aga siis ma sain juba seal lindistada ja selle lindi saata kurjeriga Vatikani, kus muidugi oli kas tagavarasaadet lindistatud nii-öelda ajatute teemadega, et kui midagi juhtub, selle pärale viia ka. Ja seda ma pidin kontrollima, siis ise raadiost, et kas tuli see saade, millest ma rääkisin, võiks öelda, et eelmises saates või selle peole saates nii ja seal oli kuuldavus ja ei, seal ma sain ainult valitsuse aparaatide abiga, sest kes lühilainet tunneb suunatud saated. Kui ma olen 90 kraadi selle selle suuna suhtes, siis seal on kuuldavus kõige viletsam, aga spetsiaalaparaadiga sai tuli väga ilusti kätte. Minu poolt. Ei olnud seal nüüd suuremat teha, kui kirjutada päris mitmele tuttavale Soomes Rootsis, et nad kontrolliksid kuuldavust, sest tollal 50 aastat tagasi oli seda väga vaja ei olnud veel nii täpselt välja rehkendatud või ei olnud nii täpset mehaanilist kontrolli selle üle, kuidas lühilainesaated pärale jõuavad. Ja hiljem ma sain väga-väga palju kuulaja reportaaži siis Soomest, kuna seal oli suur lühilaineklubi ja lühilaine harrastajate organisatsioon. Te saite vastuseid raadioamatööridele teateid raadioamatööridele. Ja kes vajasid teatud kraadi või eksami tegemiseks näiteks viie kontinendi saateid, kuulanud 24 tunni jooksul ja mina saatsin neile siis vastava kuues Ell kaardi Vatikani raadio ametliku tunnistada, et jah, tema, sellel päeval on seda saadet kuulanud. Ja ühtlasi see andis selle mingisuguse pildi või ettekujutuse kuuldavusest Eestis. Ja kindlasti eriti kuna Soome ja Rootsi vahel oli juba oli juba see vahe märgatav. Huvitaval kombel mulle Stockholmi rannas tähendab Läänemererannas Stockholmi kohal. Sealt kirjutati, et kesklaenul ja paremini kui lühilaine. See oli muidugi õhtuti pimedas, sest need saated tulid ühel kesklainel ja kolmel lühilaineribal. Ma mäletan, preili Aime Luht kirjutas kuuldavuses Helsingis ja ütles, et kuuldavus oli väga hea, välja arvatud saate lõpus, kui te ütlesite kellaaega, siis lainepikkuseid ja see oli kindlasti Tallinnas ega, ja siis mis pandi kõrgemate tuuride peale. Kui hea ettekujutus ja ülevaade oli teil Eesti olukorrast mis siin parasjagu toimumas oli millised olid rahva meeleolud? Te alustasite 48 jõulu esimesel pühal, kolme kuu pärast oli juba suurküüditamine märts 49. Ega minul ei olnud rohkem informatsiooni kui meie Eesti ajakirjandusel, mis mul tollal kõik oli kättesaadaval. Te mõtlete, missuguse Eesti ajakirjandust? Tollal ei saanud nõukogudemaalt midagi tellida veel see tuli alles pärast Stalini surma tükk aega, te mõtlete väliseesti ajakirjandust ja muidugi näiteks Eesti Päevaleht, mis ilmus Stockholmis ja kus Eesti organisatsioonidel oli ka omaette niisugune Pealtkuulamisteenistused kõiki eesti saateid, mida lühilaine saateid oli ju rootsis selgesti kuulda. Et neid kuulati, salvestati, analüüsiti Briti ajakirjandusele edasi aga ka see kasin info, mis jõudis siis suusõnaliselt või salaja välja toodud kirjade kaudu või ka paadipõgenike kaudu, mis jõudis läände. Ainult et kiriklikust seisukohast see ei olnud mingisugune prioriteet nendest asjadest rääkida, mis kodumaal on. Mis mul aga olid, olid näiteks kooliõpikud. Ja kui füüsikaõpikutes oli räägitud Voltast Galvanist, Ampeerist, siis üks minu saade oli sellest, kui head katoliiklased olid. Ja see oli muidugi minu minu kompetents täiesti õigustatud sinna panna, et et kui ateistid ütlevad, et teaduse ja usu vahel on ületamatu kuristik siis tsiteeri ühte noort soome heliloojad, kes ütles, et on õudselt palju usku vaja, et tänapäeval ateist olla. Nii et seda ma võisin täiesti tsiteerida ja ma arvan, et sellest oli kasu. Samuti. Ma mõtlen, et siin oli suur huvi selle vastu, kuidas valmistati ette uut eesti piiblitõlget. Ja seal ma siis intervjueerisin meie kirjanikke. Mis nemad sellest arvasid, mis mina ise, kui piiblispetsialist tollal juba arvasin, Eva, arvad seda kuulati hoolega. Olgugi, et dokumentatsiooni kuulamise kohta kodumaal on mul vähe siin ja seal nüüd 50 aastat hiljem tuleb välja, et keegi ütleb, jah, ma viiekümnendatel aastatel asusin Saaremaale ja seal segajat ei olnud ja seal ma hakkasin kuulama ja üleüldse huvid usuliste küsimuste vastu. See tuleb niisama nagu keskustelus välja. Aga siis esimese saate puhul 1948 seda ma olin juba kuulutanud Eesti ajalehtedes. Ja siis väliseesti lehtede ja muidugi välisestele. Kaua siin ei sealt. No aga need olid ju kodueestlasele kätte saama. Oli küll, aga jällegi mitte meie sõpradele oli ka väga kättesaadav, sest need, kes kuuldavaks kontrollisid, siis Rootsi ja Saksamaal ütlesid, nagu ma ütlesin, selle alguslause kiidetud olgu Jeesus Kristus, Secladjou aru uue, nii et seal oli partei väga valvas. Te kuulate jõulupüümikut Petlemast Vatikani raadios 27. detsembril 1964 Midagi ei takistaks ka eestikeelsel jõululaulul täna kõlamast kui meid täna rohkem siin Petlemas koos oleks. Kuid kümnetest eri rahvustest palverändurid kuulavad Aubaklikus vaikuses rõõmusõnumit ka kreeka ja ladina keeles, mida räägiti Jeesuse ajal. Nad ei ole ju siia tulnud oma rahvust esindama vaid meie õnnistegija sünnipaika külastama. Selleks et siin Jeesusele lähemale jõuda. Ja palverändaja mõtted jäävad peatuma lapsepõlvest tuntud laulusõnadel. Igal aastal jälle tuleb jõululaps neitsi Maarja sülle, et ei tunnistaks. Jah, jõulupühad tulevad igal aastal uuesti. Aga Jeesus-laps? Kas pole see ainult väga soov? Või ainult meie täiskasvanute välja mõeldud jutuke laste jaoks või siis mingi mälestustalitus? Nagu siin Petlemmas, kus Jeesuslapse kuju igal jõuluõhtul pidulikus protsessioonis sündimiskoopasse kantakse? Ei Jeesuse sündimise suursündmus ei saa sellisena korduda ja ometi tunneb palverändur väga selgesti, et Jeesus-laps täna uuesti tema juurde tuleb. Meie lunastaja sünnipaik särab küll tuledes. Võib-olla rohkemgi kui kodukirik jõuluööl, kuid too koobas, mida külastasime karjaste väljal. Need paljud koopad, kus nägime inimesi tänapäevalgi veel elavat see kõle ja rõske tuul, mis juuda mägestikus, lõõtsub kõik see on andnud lapsepõlvest tuntud Jeesuse sünniloole hoopis uue värvingu. Ei, meie õnnistegijat ei võetud vastu kellahelina ja küünaldega, tema ei tulnud syydijas ametiga vooderdatud hälli, vaid külma ja kõledasse maailma millel polnud oma lunastajale pakkuda nelja seinagi, vaid üksnes kariloomade eest võetud sõim. Tema tuli omade juurde ja omad ei võtnud teda vastu. Loeme Johannese evangeeliumi alguses, kas võtame meie tänapäeva kristlased Jeesuslapse vastu niisugusena nagu ta on, või katsume me ikka ja jälle jõulusündmust oma maitse järele ümber kohendada? Petlemmas on palju kirikuid. Nende kelladel on igaühel oma hääl, kuid need kellad ei kõnele mitte ainult erijumalakodade, vaid ka lahkarvamuste olemasolust Betlema kristlaste keskel. Siin on mitu kristlikku kogudust, mis üksteisega vähe läbi käivad. Kas see on jõululapse või meie tahtmine? Siin on ka islami tunnistajaid, siine kaja, mitte ainult kristlike kirikute kellad, vaid garaablasest. Muedsin hüüab ööd ja päeva oma mina redilt. Kas te saite kirju kodu Eestist? Ma mäletan nimepidi kahte, mis tulid ja nendele ma vastasin ka raadiosaates ja üks näiteks on mul siin isegi näpu vahel, see on posti pandud 12. veebruaril 1962, kas Viljandi rajoonist, Birmastu sideagentuuris ja saatja oli üks salme Luik, keda ma ei tunne isiklikult, kui ta peaks veel elus olema, siis ma täna selle kirja eest. Ja see algab niimoodi, on pikem kiri. Väga austatud eesti teadustaja, tänan teid kauget Vatikani Raadios, Eesti teadustajat, et lasete kuulda jumala sõna igal pühapäeval kell 16 45, kuuleme ainul seda kuidagi ja siis tuleb kolm punkti. Siis ta räägib ka sellest, et ta on enne paania raadiot kuulanud, aga seal eestikeelset saadet, aga et sealt enam ei kuule, et kas ma tean ütelda, mis see on, või nõu anda. Ja kuidagi see kiri tuli pärale. Üks täpsustav küsimus varasema kohta, te ütlesite, et saatesse oli kuulda läbi avatud akna ööbikulaulu kus Vatikani raadio täpsemalt tasus Vatikanis loomulikult jah. Aga, ja tollal, kui mina alustasin, oli see nii-öelda paavsti aias seal üks kõrge Hendrik, kuhu oli vanasti ehitatud astronoomiline observatoorium. Aga nüüd, kui linna tuled läksid kõik aeg suuremaks, siis see segas juba vaatus niimoodi, et observatoorium viidi kastelgandolphose 30 kilomeetrit lõunasse ja see on ka muidugi praegu teda ei saa aiaks asjad kasuta selles vanas observatooriumis siis stuudiot ja minu ajal ehitati sinna üks korrus peale just nende stuudiote jaoks. Siis aga kui tuli põhjalik ümberstruktureerimine, uued suunatud antennid, ei oleks mahtunud Vatikani linna 44 hektari peal üldse ära. Ja siis saatejaam on Santa Maria Tigaleerija umbes 20 kilomeetrit Roomast põhja pool. Ja selleks on siis üks raadiosild, aga stuudiod jäid linnast väljas väljapoole. Ma arvan, et praegu juba keskmine eestlane teab, et Püha Peetri basiilika ees on sammaskäigud, kaarjad, sammaskäigud üheni, samasse tagant käib uks sisse niinimetatud auditooriumi, kus paavst võtab vastu. Noh, mitte väga suurima oma asjaga, ikka suuri suuremaid hulki, palverändureid, külalisi ja seal on ka uued stuudiod. Nii et seal me siis salvestasime. Et teise perioodi ajal siis tähendab kirikukogu ajal Algul te olite ainus tegija. Kas teil hiljem oli kaastöölisi või mantlipärijaid? Kaastöölisi tuli hankida, tähendab kui eestlased väliseisasid, hakkasid rändama. Siis Ma hoolitsesin selle eest, et ma saaksin nad ka mikrofoni ette midagi kirjutama või, või lugema või laulma. Meil oli näiteks deklamaator, õie Fleid Šveitsis ja tema tegi mulle terve Underi saate väga ilusasti. Siis kui ma teist korda Roomas pidin ära tulema piibliõpingute tõttu ja ka säält Jordaaniast ma läksin minema, Iraagist ma seda enam teha ei saanud, ma läksin Iraaki, sealt õpetasid seal, seal ei oleks kuidagimoodi saanud salvest, olgugi et ma kuulasin maad, et missuguseid makkisid on saada ja need on väga kallid, kallid riistad, kui kodus saab midagi üles. Tollal vähemalt oli. Ja siis katkes ja ma ei tea praegu õieti üteldagi, millal alustas Linda senna, kes praegu teeb Vatikani raadio eestikeelseid saateid ja need on ikkagi veel iga pühapäeva õhtul. Aga alles hiljuti ma sain teada, et need on internetis. Võib neid igal ajal kuulata. Muidugi, olukord on ju põhjalikult muutunud sellest ajast saadik, kui raud ees langes või kui me saime juba igasugust informatsiooni ise kätte, nii et nüüd ei ole see nagu enam nii tähtis nagu 50 aastat tagasi. Kuuldud saates kõneles Vatikani raadio eestikeelsetest saadetest professor Vello Salo