Tere tänases näitleja tunnis kohtute Rein Ojaga. Intervjuu on lindistatud 28. mail 92 küsib Pille-Riin Purje. Saates esitamiseks on Rein Oja valinud William seikspyrisonetid ja näitleja soovil laulab aeg-ajalt Tom veits. Räägime siis kõigepealt sellest, kust see tee algas, mis lõpuks teatrini välja viis. Ma arvan, et tegelikult minu valik oli üpris juhuslik. Nooruses ma tahtsin tegelikult arhitektiks saada. Mõisa lõpetrold, ehituse ja arhitektuuri juuda suutis oma elukutse mulle nii huvitavaks teha, et selle tõttu ma siis Mõtlesin küll, et et hakkan, ma joonistasin päris normaalselt ja joonestan ümber normaalselt. Lapsepõlves käisid minu pildid veel välisnäitustele. Aga tema oli see, kes meid vennaga kogu aeg teatrisse vedas, vaatame igasuguseid etendusi. Ja enamuses just täiskasvanute etendusi, ma mäletan, ma olin viiendas klassis vist või kuuendas, kui me käisime vaatamas, ütleme, tammuri lavastatud Fausti draamateatris, mis mulle tegelikult jättis väga sügava jälje, kuigi ma olen hiljem kuulnud, et ta ei olnudki nii hea aedades, nagu mulle mulje jäi. Ja, ja päris niisugune valik, et ma, et ma läheksin just lavakunstikateedrisse proovima exceli tingitud kõigepealt sellest, et sinna toimusid eksamil varem kui teistesse kõrgkoolidesse, miks mitte proovida eriti veel see, kui sulle keskkooli lõpus on alati see hirm oli sõjaväe k. Ja teiseks noh, mu koolivend Mart Pukk, kes kutsus kaasa tule, tule, ja nii me läksime ja koos saime sisse ka. Aga millal ma otsustasin, et ma lähen proovima, see toimus kuskil pärast kuuenda lennutibla või lavastust suveöö unenägu. Ja siis ma otsustasin, et proovin. Teine asi. Tõnniga Me käisime proovimas. Pargis oli kunagi niisugune maja, mis praegu, millest on varemed kahjuks järel. Ja seal oli niisugune väike teater nagu nuku, rahvariaatori käpik, tänuga käisime seal proovimas aasta või poolteist või kaks, ma isegi ei oska täpselt öelda, kui kaua me seal olime. Käisime isegi rahvateatrite festivalil. Ütleksin nii nagu nagu Voldemar Panso raamatus on kirjutatud selle Ita Everi kohtet, Ita Ever, ütlen, et kuidas temale roll tuleb, et käime tükk aega kõrvuti, siis võtab lollal käest kinni. Juusa teater mul samamoodi kogemata käest kinni haaravad paberi, sinna sisse läks. Ma reisist väsinuna heidan sängi, et liikmeid kosutada unes eas mu keha puhkab, vaiment tunne bängi, sest siis mul algab rändamine peas. Sest siis mu mõtted, kui tee on kauge su juurde palverännuviivad mind lahti hoiavad mul silmalauge ja pimedas, kui pime otsin sind. Ning minu hingekujutluse pilgud suvarju näevad, nägemata need kui kalliskivi sünges öös savilgud ning vana musta taas kauniks teed. Ja nii mu liikmed päeval mõttetööl on sinu ning mu enda pärast tööl. Seesama aeg, mis kunsti peenelt voolib, kõik, mis on armas silmale ning hea. Nii julmalt vähe enda tehtust hoolib, et kauni näo teeb näotuks õige pea. Sest aeg ei puhka, soojad suvekuud viib ära, hukutab nad talvevilus, mahl tardub külmast juba raagus puud ja lume all kõik õilmitseb ning ilus. Ja poleks suve sunnist õiehingust meile klaasis piiskadena vangis siis. Kas miski meenutaks kesk tuulte vingust veel ilu, mille talv meilt ära viis. Ent lillest Mill küll närtsinud õis ja leht on alles lõhn, ta olu kõrk ja. Lavakunstikateedri kaheksas lend on selles teatriloos mingis ebamäärases seisus või on öeldud, nagu see oleks olnud kuidagi õnnetu lend, kuidas seestpoolt vaadates ja nüüd distantsilt mõeldes tundub see õppimise aeg seal. No ma arvan, et meie õnnetus on pigem kõrvaltvaatajale rohkem sellepärast et, et enne meid lõpetas legendaarne, seitsmes lendlehes loodeti väga valju ja kellest on ka tulnud üpris palju. Ja me oleme siis nagu selle seitsmenda lennu noh, varjus. Ja teine asi on see, et me oleme ka esimene lend, kellega Panso peaaegu üldse enam ei tegelenud. Ja meid õpetas Kaarin Raid ja ma võin öelda, et tegelikult meie lend on. Ma vabandan, väga lugupeetud teatrikriitikud naisteatritegijate ees, et me oleme niuke naistelend, selles mõttes naiste lend, et meie õpetajad olid kõik naised, mõned üksikud meesterahvad olid, ma mäletan, Tõnu Saar, Karl Ader. Sel ajal veel. Ja noh, mõned üldainete õppejõud, noh ott ojamaa õpetas lääne kirjandust, aga mis puudutab erialase, siis väga tugevalt vajadusega naised hindasid ka naised. Alles hiljem võeti küll üksikuid mees lavastajaid, kes meiega nagu proove ja etendusi tegid Hendrik järge ja Mikk Mikiver. Jaa, Grigori Kromanov, käisime tunde andmas, kavansu andis meile veel kolm tundi, ma mäletan elt. Aga mõjutas ikkagi, Kaarin Raid ja ja Kaarin Raid on väga naiselik naine ja väga huvitav lavastaja, ma menetleme esimesel kursusel, vaatasime tema punniewa potitehast ja noh, Raivo, sellest muidugi eriti päevakohane ja rääkida sellepärast, et praegune Punievamati tehase on ka väga hea mulje tookord ka jättis väga hea mulje, kusjuures nad on kaks absoluutselt erinevat lavastust, aga ilmselt see ikkagi mingi märgijaid. Ma tükk aega oli mõnda Kaarin Raidi käes, et keegi teine nagu meile juurde ei tulnud. Ja aga ma ei arva, et sellest meile mingit kahju on tulnud inimesed, kes meie kaheksanda lennu ütleme, lõpetanud, millest on suhteliselt normaalsed inimesed ja peale selle aega veel on ja võib-olla veel kerkima. Ja siis tuli suunamine noorsooteatrisse. Ma mängisin samal ajal just seitsmenda lennu, ütleme vilistlaste tükis Kodood oodates seda poissi. Ma, ma arvan, et maja või selle kaudu sattusin sinna noorte. Ma võiksin minna noor teatrisse võib olla, kutsuvad Lembit Peterson, kuidas seda saadet kuulata? Ta võib muidugi sellele vastu vaielda. Midagi teisiti. Aga ma kujutan niimoodi, et kes kahjuks ära läks Plats on noorsooteatris ennast hästi tundnud. Ette kogu aeg. Mul on olnud mingisugused perioodid mis on seotud lavastajatega. Võib-olla see oli minu õnneks, et ma pärast konservatooriumi sattusin kohe sõjaväkke. Niisugune aeg. Kus, kus ma võib-olla ei olekski, suudavad pinnale ujuvad, oli alt ära kadunud ja kui ma tulin tagasi teatri, siis ma olin parajalt hästi nii vaba, et ma võisin minna mere Hausoga koos rannateatrit tegema. Ja siis on väga pikk periood, mis on mul seotud just nimelt naerdaga, arusaadav. Folkrolle. Ja väga huvitavaid rolle Merlevakus pärast Merle äraminekut oli jälle nagu hetkeks niisukene tühi aeg, siis võiks nii-öelda siis A, Kaarel Kilvet avastased akordionit mänginud, ütleme niimoodi. Millest peale akordionimänguni kasvas ka välja see, et Edgari nimetage mind tihemini kasutama. Ja kolmanda lavastajale, kes mu elus on suurt rolli mängida, muidugi Mati Unt, kellega ma nüüd viimase aja siis töötanud, lilleks tema ära, eks vaatame, mis edasi saab. Kuigi Kilvetiga ma olen kogu aeg samamoodi edasi tööd. See lavastus olen kolmeteistaastane. Sealt on mul väga hästi need õpetajate kujud meeles, mind huvitab, et olid neil ka konkreetsed prototüübid, äkki oma kooliajast? Väga paljudelt õpetajatelt ja ma kooli ajal. Ma ei oska öelda, kas mul oli see silm, aga ma huvi pärast ikka vaatasin, inimestel on, kõikidel inimestel on mingisugused Isikupärased kas kas žestid või mingid juures, aga, aga ma ütlen seda, et selles etenduses konkreetset õpetajat mitte ühtegi. Kõik on mingisugune ikkagi segu. Tähendab, ta on ikkagi mingi üldistus ja isegi mitte ainult minu oma, vaid me tegime seda ühiselt, siis paljud poisid ja tüdrukud, kellega me koos seda etendust tegime, rääkisid, aga meil oli eesti keele õpetaja jälle niisugune ja meil oli jälle mõni teine õpetaja jälle. Vot temal oli see ka veel juures ja nii need tulid. Põhimõtteliselt kestis iga tund umbes ütleme kolm või neli minutit. Ega sellega ei jõua lahti mängida, eriti mingit seesmist karakterit seal välisteni sihukeste joonte peale peategi tegema. Aga ta oli väga hea kool karakteri kokku, ma lugesin alale 17 erinevat Ja ma olen mõelnud ka sellele, et huvitav, kuidas nii hästi naisõpetajate kujusid on tabatud ja, ja ka muud rollid on sul hiljem olnud näiteks senikaua, kui sa ei tule, seal on. Et tantsud naiselikkuse teemadel. Siis tantsimise kohta ma tahan ühe asja öelda seal ainukene asi, millega meie kursus muide kuulus oli, tähendab, et Helmi Tohvelmani oli meiega väga rahul. Et ühte asja kuidagi lõikasime, oskasime tantsida. Aga kahjuks see ei tule mujal kuskile välja ja ma ei arva, et vahele kul mingi eriolukord olen, aga lihtsalt noorsooteatris üksi jäänud, ju ma siis kandsin sellest teada. Aga mis puudutab naisi, õpetatakse kolmeteistaastane, siis väga palju mängisid tookord osa. Osa võtnud või sellest protsessist osa võtnud Anne Veesaar ja Katrin Soukas mulle ette ka oma õpetaja, kuidas nemad ja eks ma nende pealt ka natukene vaatasin, kuidas asi käib ja oma siis eks sellel ajal oli kool ju väga, kuidas ma ütlen, feminiseeruvateleb enamus õpetajad olid tegelikult naise meesõpetajaid oli väga vähe. Siis tuli neid naisi, mängid. Juhtumeid, kus meesnäitlejaid väga täpselt minu meelest seda naiselikkust tabavad, huvitav, millest see ikkagi tuleb, et mehed oskavad seda mingit naiselikkuse olemust nii hästi ära tabada või on äkki tõesti nii, et et näitlejatel kunstnikel on mingi naiselikum loomus või? Emmeri hea küsimus, ma, ma ei ole selle peale mõelnud, ma püüan seda seletada raskemalt looduse nõu mõistnud mehele ja naisele erineva rolli. Mees on see, kes riskib ja viib edasi, aga kui ta ainult režissööriks edasise elu võiks puruks minna, siis naine on see alalhoidlik pool, kes hoiab sellest kinni, mis juba on. Ja, ja selle tõttu ma arvan, et see on lihtsalt mehelik omadus, on märgata neid asju võib-olla paremini. Ja teine asi on see, et ega naist järele tehes ütleme, mehel vastutustunnet ja vastupidi, meest järeldusi tehes. Naisel ei tohiks olla vastutustunnet, sest et sellel hetkel oli kõik mehed võrdsed või kõik naised võrdsed. Kui mees hakkab meest järele tegema, siis paratamatult ise kui need samast soost vildis. Osa asju on ikkagi väga isikupärast endale. Teda mõjutab ilmselt rohkem Maar. Neid momentide tabamisel võib-olla noh, selles mõttes vastassool võib-olla kergelt Mulle tundub, et naised meest küll niimoodi nii hästi tabada ei oska, vähemalt ma tean ikka rohkem juhtumeid nii filmidest kui teatrist, kus mehed naisteks. Kehastavad väliselt väliselt tabada naist ütleb, seesmiselt ei ole see, ma arvan. Nii kindel, aga tegelikult muidugi teine asi on ka lihtsalt rohkuses. Maailma teatriajalugu on enamasti alguses meeste teatriga, naised ei mänginud teatris ja selle tõttu on ka enamus rolle kirjutatud, et kui me vaatame, kas või eks ole. Et enamus tükis Oliveri meestele seal on mõni üksik naistele öelda, sellepärast et neid mängima poisikuna naised mändide kohta. Kogu klassika on kirjutatud niimoodi, et nad 80, mõnikord isegi 90 protsenti meeste rollid selle tõttu selleks on vaja rohkem meesnäitlejaid. Selle tõttu on ka meesnäitlejaid rohkem, selle tõttu saavad nad rohkem naisi kehastada. No kui siin jutt Shakespeari peale läks, siis soovid sa kommenteerida seda, miks sa otsustasid just Shakespeare'i sonett siin saates lugeda? Tal on 700 keskkooli ame kohustuslikus korras omal ajal õpi inglise keeles Expedia sonett. Küll kaks tükki pähe küll kogu selle kooli jooksul. Ja hiljem lavakunstikateedris, noh, Peeter Volkonski õpetas meile sonett lugemist ja sellest on mulle kuidagi jäänud. Ma ei ole vist eriti originaalne, kui ma ütlen, et näitekirjanikest mulle lihtsalt meeldib. Kuna üksi dialoogi esitada ei saa, eks sanetid valida. Kas seoses selle autoriga või siis ka üldse on mõni unistuste roll? Kui ma astusin lavakunstikateedrisse, siis tegelikult küsiti seal samamoodi, et kas on olnud mõni unistuste roll. Kas on praegu, mida te tahaksite väga mängida, mina ütlesin kahte asja, mina ütlesin, et mina tahan mängida teil unes piirid. Ja mina tahan mängida polooniast. Kuule, ma olen teatris mänginud need ja need eriti ei huvitanud kareda komisjoni küsida, miks kolooniast kirjeldavad Hamletit, siis ma ütlesingi, et sellepärast, et kõik ülejäänud tahavad Hamletit, malambolooniast ja muuseas kolooniast. Ma mängisin ka Mikiveri kolmanda kursusetöös meiega Hamletiga proove tegi, nii et ma isegi seal mängida. Aga mis unistuste rollidesse puutub, siis. Ta on niikuinii, oli ka liigula, näiteks oli, oli mul unistuste roll, ütleme mingi aeg. Mul on niisugune tunne, et ta peaks olema nüüd noorem. Lihtsalt. Aga teisi ma parem ei ütle. Tegelikult ei tohiks endale laste tekitada, sest et maailmas aeg-ajalt on unistus, oli kujunenud tunduvalt igavamaks kui mõni muu, mida, millest ei osanudki unist. Samu kloori indajal päev Sammenderaskilol Sammin vajuff, Sammindel varis fos Samm in their kaaments Võu New fänguldil. Sama Verfoogsanud Hauns. Võõreenid faaennsonjoy verest. Võistlusele oun, tan vao meist ikool võssa, Uuey. Mõnud uhkeks teeb ta kunst, mõnd sünnipära mõnud varakus, mann jälle keha jõud, mõnd õnnestavad rõivad, karra sära, mõnd jaht, head hobuse ja koeratõud. Ning Igalise loomul. Igal tujul on oma rõõm, mis muudest paremini näib. Kuid minu õnn ei ilmne sellel kujul neist asjust kõikides ta üle käib. Su arm on mulle parem sünnipärast ja kallim kui on kalli rõiva hind ning rõõmutoovam reibast jahikärast. Kõik uhkus minu on, sest oman sind. Ent olen armetu, sest võta mult kõik selle ära, võid ju armutult. Kui sina leiad kord, et olen kerge ja pilke pilgu alla seadma, vead siis sinu poolel, ehkki selja Hergema võitlen reetiast rääkides vaid head. Siis oma nõrkustelt ma kisun, kate, neid hästi teades, kõik naad kogun looks ja loendan enda küljes palju patte, et sulle au mu hülgamine tooks. Ja sellest tuleb minulegi kasu, kes hellitan mõtteis ainult sind. Ma ennast laimates saan ohtra tasu, mis sulle võit teeb topeltvõitjaks mind. Kuulun sulle. Kaitsta end ei taha, vaid sinu heaks, ma kannan kõike paha. Mind süüdistajad vähem kui on sünnis, ma olen heaga tasunud su headust. Et unus mul su armas ukse künnis ja rikkunud ma olen tänu seadust, et võõraste jaoks olen võtnud mahti ja sinu kallist õigust neile andnud, et purituultele mul olnud lahtimis kaugele su silmist. Mind on kandnud Ooeksimuste kohta arved, pea ja kahtlustust veel kuhja, omalt poolt mind kurjustavam pilgu märgiks sea. Kuid ära lase lendu vihanoolt. Sest mul on õigustus, eks nõnda just ma proovinud su armupüsivust. Meie meeles oli intervjuu vendade ojadega ja mulle jäi sealt meelde see, mis lollide kohta ütlesid et ei ole tippõnnestumisega tippu ebaõnnestumisi, et on mingi pidev stabiilne neli pluss. Aga on siiski mingeid südamelähedasemaid rolle, mida tahaks esile tõsta või mida eriti meeldivat mäletada. Ma olen veendunud selles, et kui näitleja mängib mingisugust rolli ka isegi äärmiselt halvas etenduses, siis ta tegelikult ei tohiks endale kunagi tunnistada, ta mängib halvas etenduses, sest ta millegipärast mängib halvemini. Ja, ja ega ma olen, selles mõttes ei tahagi neid eelistusi hakata tegema, on rolle, mis on minu arvates, mida ma olen mänginud liiga vähe aega, mida ma oleks tahtnud noh, pikemalt mängida ja need enamasti kahjuks kuuluvad selle vabaõhuteatri juurde, et mängida põhimõtteliselt ainult kaks kuud suvel ma pean siin silmas, ütleme sedasama ilule, Spiegel siis pean silmas. Electra saatus, leid, aga loomulikult Meelis on mängida kolmeteist-aastasega, me mängisime seda ligi 200 korda, nii et selles mõttes ma olen tegelikult ammendanud selle lollimängimise järsk viimane roll alati meeldib kõige rohkem ma ütleks siis praegu moraal, mängiks hea meelega edasi viima. Mitmed kriitikud on öelnud Kadi Herkel sellest kirjutas, et üks meie teatriprobleeme olevat näitlejad kannavad rollist rolli üht ja sama maski. Kas see sinu jaoks on probleem? Kas oled nii tundnud, et sul on oma mask? Kindlasti on, igal inimesel on oma isikupära, mingid asjad, mis domineerivad aastate jooksul, mida rohkem sa näitleja oled, seda rohkem on sul asju, millest sa kindlalt oskad kinni hoida. Seda teadet tähendab, et ütleme, et kui lavastaja sulle siit ei anna, siis mul on olemas oma kaitsekilp, mille taha ma suudan ennast peita. Et ma sellega, nagu öeldakse, ujuvpinnal iseennast avastada on niikuinii raske. Kui keegi käib siis enamasti kordadel ennast. Ja tegelikult kordadki ennast sellepärast, et ega, ega seal täpselt nii rikas ja vaene, kui sa oled ja selle tõttu ma arvan, see mask, mida rollis trolli kantakse, ta on hinnanguline. Seda saab hinnata kõrvaltvaataja noorte näitlejate puhul eriti kiputakse rääkima stampidest. Tegelikult aastamplidestab kuskil 40 50 sealtsamast autos, on, sul on eluaeg olnud, sellest hakatakse rääkima omapärast, kui isikupärast. Ja kokkuvõttes ütlen sedasama lause, mis ma kuskil juba intervjuus olen öelnud, et parenikeks heas tamp, kui hall, täiesti staapideta igavus. Pigemini. Ma mõtlesin nende sinu rollide peale, tundub nagu domineeriks mingi teatud tahumatu tüüp noh mitte just väga kõrge intellektiga jaga kuskilt paheline ja see, mille kohta näiteks orbudesse reetne ütles ankeedis lülitumine endast, madalamasse maailma. Kas on kerge mängida endast, ütleme, rumalamad. Noh, võiks öelda niimoodi eputades jumala siis nii tark, et ma ei pea enam targana näima lavad mul ei ole vaja seda muljet jätta, et ma peaks lavalt mõjuma väga targad. Kusjuures ma olen mänginud ka ka tarku rolle, näiteks Merle karusoo lavastuses Püha Johanna, see tähendab, see vooriki trahv oli ikkagi suhteliselt tark mees. Ja ja. Marana on natuke teine asi, sellepärast et seal on nii, et, et see on, seal on laval inimene, kes mängib rolli. Aga muidugi see orbude tükk lihtsalt on selline. Seal on aja, selliseks muutud. See inimene on emotsionaalne. Sorbadesse muuta. Lõpuks kese, takk, salat, sulart, see ta on, et teda tänaval ära rikkunud selle poisi, eks ole, kes võib niimoodi enda eest seisma, mingit haridust saanud ei ole, eks ole, see ei ole ju passis. Ja tal ei ole aega isegi enne elu üle järele mõelda, siis teda tegeleb kogu aeg sellega, et teenid endale oma vennale elatist, kui seda vaadatakse selle pilguga, et ahah, seal rumal. Aga me laval tunnistust täita, teine asi on see, et kui palju ta siis madalam on tegelikult sellest elust, mis meil siin ümberringi toimub. Ma elan niisuguses kandis, kus ma näen aguli lähedal seal Wismari ja luise tänava vahel kus on väga palju sellelaadseid inimesi, kes, noh, ma kujutan ette, et on tunduvalt madalamal tasemel kui need arvud või need ja ka neid laval mingil määral kehastat. Reed Neymari ütlen nii palju, et kes Lutsu tagahoovis on ka lülitamine madalamasse vahel. On parem olla halb kui halvaks peetud ja kergem teada ennast eksivad, kui saada teiste kohtu ette veetud süüks arvatav kuid sündimata pat. Sest teiste sohi pilgud mind ei paita, kui välja löö mu vere mänglev uhk. Mis hea, näib mulle seda kurjaks laita või viga mitmekordselt kurjema nuhk. Olen, mis ma olen. Nende reeglid ei kõlba minu süüde mõõdupuuks. Ei jää ju raisus kõverpeeglid muusirgust kujutades loomutruuks. See keelepeks. Peab üldist pahet silmas, et kurjal võim on kurjade maailmas. Kes võivad valu teha, kuid ei tee ja oma võimutegudes ei näita Moid üles küttes külmad on, ei kee ja kiusatusele end ei lase läita. Kui neile taevas avab helde süle. Nad säästavad, mis looduselt kord said. Nad isandaks, on oma ilme üle kui teised, kõik on nende teenrid, vaid. Ent suvelill, mis laotab lõhnu häid ehk üksnes enda jaoks, küll elab, sureb umbrohust, alatumaks saab, kui täita, reostavad ja tõuk ta juuri pureda. Ka kaunis rüü. Kroos roiskub hoopis Iisramalt, kui malts. Su arm ja hellus pühib märgi maha, mis keelepeks moodsajate lõi? Sa kiidad, mis mul sead ja siluda, paha, ning teiste jutt mind häirida ei või. Sa oled mu maailm, vaid sinu keele võib kuulutada mulle au või laitust. Kõik muud ei loe. Moderas kestas, meel ei tunne teiste torkeid ega paitust. Ei ole mulle teiste hääli vaja, nii kõrvad kinni, olen hoolest prii, mis räägib sarja ja, või meelitaja ükskõiksust, sellist põhjendan mani. Mu meel ja mõte. Sul on nii truu, et siin maailmas surnud näib kõik muu. Aga tango jäidet? Sellega meil natuke teistsugune lugu, Poola lavastajad käisid vaatamas seda tangot siis nende jaoks oli see TTK liiga sümpaatne, ütlesid nad, et praažikele niimoodi kirjutanud. Poolakate jaoks ei ole, kirjutavad ja siis siis ütlesid, et ta on nii, et ta meeldib neile liiga palju, et ta ei tohi nii palju meeldida, mõtlesin jah, aga vaadake, mis laval toimub. Ta meeldib kahele naisele kohe kindlasti. Üks on vanaema ja teine on emadus, võtate endale armukeseks, eks ole. Järelikult teataga saalis naistele mingil määral meeldima. Järelikult ta ei saa algusest peale, et mul on läbinähtav, et on täielik niukene. Ja minu arvates me mängime seda niimoodi. Ma ei mänginud täitsa. Ilmselt see ongi mingi näitlejapoolne distants, mis mis loob selle väärtuse juurde või noh, selle suhte annab ja, ja minu meelest teine väga oluline asi sinu rollides on huumor humoorikas suhtumine oma tegelaskujudesse. Minu arvates ei ole siin elus üldse ükski asi nii tõsine, et ta peaks väga tõsiselt võtma madusid, aga naljakad kui ma vaatan seda, kuidas inimest maetakse, nähe aru, et see on paljudele kurb sündmus mulle endale ka on olnud kurb sündmus iseenesest. Aga see, mis seal toimub, on tegelikult ikka täitsa naljakas. Tegelikult on see ka ikka täitsa suur teatriga see, kuidas ta läbiviijaks, kuidas juhendatakse kuidas vaikselt taladele aladele orkestri läheb ära, Annabel, saad aru, et see kõik see on, tead, naljakas tähendab ja kuivamatuste naljakad siis ülejäänud asjad ei ole hoopiski, mida ta siis tegelikult. Ja selle ma arvan ka see, et, et inimesele kindlasti saalil talveks tunduma midagi naljakas. Talle peaks tunduma midagi väga kurb olema läbi raputatud kõik ja puha. Aga ma ei arva, et ta peaks tulema teatrist koju ja siis selle teatrietenduse põhjal tegema endale mingisuguse otsuse. Ta on mulle niimoodi teatanud? Ei, mina arvan, et teatril on natuke teised vahendid, tähendab, et ütleme, teha pea lahti, see tead, ülesanne, minu alad ikkagi meelelahutus. Ma ei mõtle meelelahutuse all mitte ainult nalja või pulli. Ma mõtlen ka nuttu ja, ja, ja ka kaasaelamist, aga et kui, kui see teater on möödas, siis see teater on tegelikult, eks ole. Mitte nii, et ma kannan kogu aeg midagi edelast, kallasin taha tükk aega uuesti teatrisse minna, inimene ei peaks? Ei peaks unustama, et ta teadis, las ta on, tuleb välja, on ikkagi teada. Ta on ju teada, et elu nii palju tõstetud. Ekslikus kant. Hundilavastustes tuleb see väga täpselt välja liigutada. Rõhutatakse mikspärast tundi, ma arvan, et ka Silveti lavastustes näiteks on täpselt sama moodi, et, et ei ole nii. Ja päris tõsiselt võtta, selleks on vaja ka Elmo Nüganeni lavastustes vahelises kõikas, avaldan Ivanovic või ma vaatan seda. Armastus kolme apelsini vastu. Bay kumbagi lavastust tegelikult ei võta surmtõsiselt. Teil mõlemal on olemas mingisugune mingi venekeelne Russismi, ütleme mingi vimka sees. Ringi pööratud. Ma lugesin üle seda 83. aasta intervjuud seoses Püha Johanna lavastusega ja seal küsis Sirje Endre 27 aastaselt trein ojalt, on tal mõni tunnussõna oma eluvaate väljendamiseks. Sa mäletad, mis vastasid, ma oleksin rõõm. Ja kuidas täna, peaaegu 10 aastat hiljem. Mis sõna nüüd oleks? Kõigepealt ütleme, et see 27 20 seitsmeselt ja siis ma ütlesin seal need 10 aastat 18-st edasi või üheksa, üheksa aastat, kui ma astusin sisse, küsiti mehe käest peaaegu samamoodi ja ma ütlesin ka erateatrite kõik rõõmuga tega. Ega ta mingi piinlik oma tööd võiks üldse rõõmuga. Optimism tegelikult aitab palju, ma ei ole igas asjas kindlasti optimist, mõnikord on mul ka käegalöömise meeleolu ja kõiki elu läbi. Ma ei saa öelda, põhimõtteliselt see on parasiit, sõnastatud niukseid põhimõtet tegelikult ei ole. Ma olen põhimõtteliselt rõõmus nii ei saa, aga, aga, aga oma olemuselt kindlasti ma olen optimistlik, aga mis siis aitab, kui annete N halvemad või käegalöömise meeleolud ma kunagi, kui mul teate, see oli niisugune passiivsem aeg, siis ma hakkasin väga tõsiselt tegelema. Tegelesime juba enne, aga ütleme silma suuks päris tõsiselt idamaistesse võitlusstiilides. Sealt jõudsime selle tai chi, ehk siis niisugune Hiina hingamisharjutuste juurde, see on mind aidanud tegelikult üpris palju või kan, enesetunne on kehva ka isegi siis, kui pohmell näiteks niisugune ka sellisel juhul aitavad need harjutused, mis meil tookord siis õppisin, küllalt palju ja muide ütles triikimine kohutavalt hästi, triikimine käsi on soe ja liigub noh, umbes samamoodi nagu nendes hiinavõimlemises. Kui kõik riigid muide õudselt rahustav leiad. Ma tean, et ma kuskilt lugesin, et, Kas see oli selle aasta, mis siis kõige esimene Eesti maetakse emand missis emandana eesti keeles kes ütles, et ei tohi lasta meestel oma sokke pesta ja triikida oma värk. Ja vale jutt streikimine rahustab. Ja selles samas 83. aasta intervjuus oli ka niisugune mõte öeldud, et iga inimene peaks olema suuteline midagi tegema lisaks oma põhitööle oskama midagi muud. Ja kindlasti on mul mingid algteadmised, ütleme, maja ehitamisest muuseas, see oli ka seal intervjuus kindlasti näiteks võimeline ehitama maja, see ei tähenda mitte seda, et ta selle ilmtingimata peab ehitama. Aga ta võiks olla selleks võimeline. Ja ma arvan, et osa suurem osa töid ma oskaksin oma maja ehitamise juures alise ärad. No võib-olla on ka sellepärast, et noh, et, et kui mu isa ehitas omal ajal suvilat, siis me vennaga löömisel kõvasti kaasa sellepärast oskab praktiliselt me oleme käinud, ma kujutan ette, et ma ostaksin, õpetada lastele enesekaitset. Seda ma kindlasti õpetad. Mingil määral ma olen õpetanud lavalist liikumist ja siis noh, mingil määral lavalist võitlust tänu sellele, et ma olen tegelenud garanteerida tänu sellele, et ma olen teinud taitseevee nendes. Ma arvan, et ma võib-olla mustaks masseerida. Ma arvan, et on asju, mida ma ma ei ole läinud otse juurde, nii et ma ei oska öelda, kui kaua ma sellega vastu pead, et kas ma tahan, seda ma nii paljude inimeste käest olen kuulnud, kes on proovinud teatrist eemale minna mõne aja pärast, nad hakkavad sinna tagasi tahtma meeletult, et nad ei saasta elule täielikku pööret teha. Enamus. Nooremas eas näitlejaid lavalt eemalt nähes ja üldse mitte tundes kedagi neist oli mul alati niisugune kujutlused. Näitleja on väga kompleksivaba vaba muredest. Särav kui oluline on näitleja jaoks tema töö seisukohalt olla iseendaga kooskõlas hingelisest tasakaalust. Nii ma küsin vahele, seal põhimõtteliselt teatril amps selles mõttes, et sul on su ema, on olnud teatrist veel kaua. Sa oled lapsena nende Slaviibinud teatri lähedal ja olen nukuteatris, mu ema töötas, ma vastan sellele, ma arvan, et näitlejad on täpselt samasugused inimesed oma sisemiste komplekside nendega nagu kõik teisedki. Meie elu on rohkem peo peal. Ju ju siis tuleb oma halva tujuga rohkem varjata, sest et noh, et võib-olla me mõjutame oma paha tuju või oma mingite kompleksid, et ega negatiivselt kedagi meid tuntakse nägupidi ära. Või õnneks kohati on mul niuke, tuleb kahjuks mõnikord on õnneks, mis tähendab seesmine harmoonia, mina ei oska sellele vastata, minu arvates on, on lõhki läinud. Sisemusega inimesed on mõnikord väga huvitavad, siis täiesti säravad inimesed on, on mõnikord täiesti huvitav, et kuidas kunagi. Ma ei arva, et see harmoonia endast eriti tähtis. Ega ma ei oska öelda, mille pealt töötajad kes ma, kas meil on laval välja oma komplekse või laval välja oma oma optimismi või laval välja seda, et mulle meeldib ennast näidata või ma ei tea, mis seal veel mul sellised hea olla. Lavale minna ei ole hea, seal vahepeal unustad, lihtsalt äraminek ei olnud ja see hetk sinna minna tegelikult veidi veidi. Mul isiklikult tekkis tõrge. Siis unustasin selle ära. Ma saan siis nii aru, et näitlejale no ma ei tea, kas see kutse eeldab või, või tuleb kasuks igal juhul hea kohanemisvõime. Loomulikult loomulikult kindlasti kohanemisvõimeline peavad. Ja partnerid on nii erinevad, kellega mängida, lavastada ühest erinevalt tuleb nendega kohanenud, ei ole midagi teha. Ka sellega, mis ümberringi toimub, tähendab. Ei saa, kui ma ei ole nõus selle ühiskonna korraga, näiteks ma ei saa astuda oma elukutselt eemalist, et tegelikult siis minu instrument labroost näitleja instrument on, on kogemus, nii et ei saa süüdistada, ütleme, näitlejad sellepärast et tema stagnaajal mängis mingites tükkides, mida talle pakuti, ei öelnud ära ja elan kuskil mujal. Kirjanik saab kirjutada sahtlisse, helilooja saab luua sahtlis näitleja isa, mängida sahtlis. Et oma instrumente alal. Just nagu näitleja, kel kinni keeley laval ning kes rollist välja kohkus või metslane, kel on nii äge meel, et südant nõrgestab ta raevu rohkus. Nii unustan end mina, hirmu käes, jääb lausumata armukõne anda. Ma hääbuvad, näin armastuse väes. Liig rängalt rõhub mind mu armu kandam. Lase rääkida mu pilkudel kõik tummalt, et mis mul rinnas valmis ehist vaatab armu pihtimus nii hell kui keelvist vaevalt iial sõnuks Palmis Lae armukirja näost, kui suu on tumm. Ta silmad kuuljaks muudab armu lumm. Ta suum, mis armutehtud, näis. Ma vihkan kuuldavale tõi. Mul armust raugel läbi käis viirg südamest. Ent tummaks lõi. Tal seda nähes leebus meel. Ta kahetses, et nõnda suust Alexis, muidu lahke keel ja rõõmsam otsus tuli uus. Ma vihkan lõpes, nõnda. Järg nagu päev taas tõrjus öö, mis kadus, justkui paharetkel nurjus taevas põrgutöö. Ma vihkan jäi. Kuid päästes mind ta jätkas, aga mitte sind. No praegu on küllalt ebamäärane ja kentsakas, võib-olla see teatriseisja muutvad trupid ja noh, Mati Unt läheb noorsest ära, nagu juttu oli ja ja osa näitlejaid lähevad ära. Sina kavatsed jääda truuks noorsooteatrile? Sõna- kavatsen jääda truuks mõnele teatrile kui institutsioonile. Ei ma arvan, et pane sellest üle, ma ei ole kunagi olnud mingi institutsiooni patrioot, seevastu rinda tagumine mul noorsooteatri ja ma olen eluaeg seal olnud, see ei ole, see ei maksa mitte midagi. Ma leian, et me võiksime liikuda tunduvalt rohkem. Kahjuks on meie kindlustatud lihtsalt niivõrd väike, et me peame kuskilt mingist institutsioonist noh, nagu kinni hoidma. Aga, aga tegelikult ei oleks põhimõtteliselt ei ole selleks vajadust. Ma jäin praegu naasnejataks, tema ei ole ka, kavatsevad noorsootöötajatest praegu, vähemalt järgmisel hooajal kindlasti mitte lahku. Situatsioon, muutus ma endale, uus direktor, meil tuli uus peanäitejuht. Kunstiline juht. Ma küll palusin, et need niisugused nimetatud kaotaks, ära võiks nimetada vaimne juht või vaim näiteks leid. Anija metsa on õigem tunduvalt mis juht ja selle vaimuga ma olen kindlasti koos nõus töötama. Huvitamine intrigeerib. Sinu pojad on ka mänginud juba mitmes tükis kaasa. Kas nad äkki tahavad näitlejaks saada? Sellest rääkinud, kelleks nad tahavad saada väga. Meil on mitmed elukutsed vahendiva läbi käinud, aga seal näitlejate laste õnnetus, et noh, et kõige mugavam võtta näitlejate lapsed mängima isa või emaga koosnev teatasid, hoiavad käivad ka laval ära ja siis tagasi ei pea kuskilt mujalt kutsuma, et sellepärast on see mugav. Ma arvan, et kui jah, ütleme, et mu laps oskab viiulit mängida, siis viimases Kaarel Kilvet lavastuses, siis ta mängis laval viiulit, siis oli ta nagu see õige mees Aga võib-olla läks väga uhke, kui jätkuks vendade ojade dünastia Eesti taval Vendade ojade dünaist. Kui see on külastasime, oleme esimesed dünastid kaheks. Vennal on kaks poega, need kaheksa tulevad minu kaks Pariisis ühelt poolt ja, ja ma ei tea klasse olla vaba valik. Ma ei oska öelda, milliseks, kui populaarseks, kui. Jonka tasuvaks kujuneb näitlejale uudse. Arvan, et tähendab muusikat võiksid lapsed õppida, keeli võiks ikka. Selle tõttu mul õnnelik. Laulavad poistekooris seitsmendas keskkoolis. Et ma arvan, et sellest pole veel. Sa peeglist näed need palgejooned, nüüd on aeg sul kanda uude näkku üle maailma ees, sul siis ei lasu süüd tühjaks jätad ühe naise süle. Sest kus küll neitsi on, kes õnnest loobuks sinu viljastatud saaks ta nurm? Või kes on mees, kes nõnda endast joobuks, et talle hea näiks, järelsoo? Sa oled ema peegel. Taas nii ligi ta kauge õitsva kevadkuu, sa tõid ka sina oma aknaist vanuiginii, nüüd seid kuldseid päevi näha võid. Kui aga ununeda soovid, sa, siis sured, üksi, kaob su kujuga. Mu silm ja süda, need on sõjajalal neil sinu kuju pärast kestabanaak. Mu süda hoiaks teda üksi alal, kuid silmale taga on magus saak. Mu süda eneses sind peita tahaks ses kambris, kuhu sisse silm ei saa, silm, vastaspool taas paneb seda pahaks ja väidab, et just temas elad sa. Ning lahendusi mõtte kohtu hooleks. Ja see, et lõppkord oleks tüli lool. SIND targa otsusega jagab pooleks pool silmale ja südamele pool. Mu silma rahuldagu väliskest. Mu südant arm, mis tuleb südamest. Mu kallil puudub päiksepilk jume. Ta suul ei näe koralli verevust. Kui lumivalge on tal, rind on tume. Kui uus on traat siis pea aastal, traat on must. Tean roose, kirjuid, valgeid vere, vaid ei õheta mu armsam roosipoisi. Et lõhnu olen haistnud hõrgemaid kui tema hingeõhk. Ka see on tõsi. Mul tema kõnet, et kuulata on hea ehk muusika on kaunim küll ei salga. Kui jumalannad sammuvad, ei tea mu kallim käies maha, toetab jalga. Ja siiski teda kallimaks, pean muist naist võrdlustega võltsilt kiidetuist. Jaa. Näitleja tunnis kõneles ning luges Shakespeari sonett Rein Oja. Saate koostas Pille-Riin Purje. Rein Oja soovil laulis Tom veits.