Kui kogu rahvas Kaheksas märts 1943 suure isamaasõja 625. päev. Sokolov, küla stepis, lõuna pool, Harkovit. Pealetungil on fašistid. Kell 17 30 jõudsid fašistide tankid kiriku juurde. Reediš kandis sellest ette Yaroshile jääda kellatorni vaatluspunkti enam ei tohtinud. Ülemporutšikk years oli haavatud. Koos reedishiga tuli ka tema alla. Nende kohal purunes kellatorn. Reitš lonkas, tal oli raske käia. Oota karja. Rolf mõistis olukorra keerukust, ent jäi oma kohusele truuks kuni lõpuni. Me ei tagane, ütles ta. Ja asus võitlejate ridadesse, kes kaitsesid kirikut. Ta heitis tankitõrjepüssi taha. Nii komandöri kui ka võitlejana oli Yaros sõduritele eeskujuks. Ta vaatas veelkord tähelepaneliku pilguga automaatorid ja teisi võitlejaid. Tegutsege mõistusega poisid asjata ärge granaate raisake. Laske vaenlane lähemale tulla, visake kindla peale, selge. Kahurilask ja pikk tankikuulipilduja valang tõstsid üles tihedalt tolmupilved ja kui tolm hajus, nägid kõik, kuidas surevasvodniku, Reidiši suust nirises verd. Jaroshi nägu oli samuti verine. Kuid ta jätkas tankide ja jalaväetulistamist. Veel üks haav. Verised sõrmed kleeppasid päästiku külge, kopsuli läbi lastud pea käis ringi ninast ja suust tuli verd. Ent viimast jõudu kokku võttes tulistas Yaros lähimat tanki ja vigastas sõda. Seejärel heitis ta tankitõrje granaadi teise tanki pihta, mis oli vapra ohvitseri kaevikule hoopis ligidale jõudnud. Keegi ei loe kunagi kokku vapra tshehhi sõjamehe haavu. Umbes kell 19 tabas kuulipilduja valang Sokolov küla kaitsejuhti, et tema keha kadus vaenlase tanki roomikute alla. Hukkus, kui ideid taganenud. Sõjamälestuste lugejad teavad kuuldud katkendi päritolu, see oli võetud Ludwig Svoboda raamatust usu Lukist. Prahani teavad ka seda, missuguse olulise sündmusega 40 aastat tagasi oli tegemist. Just nimelt seal. Sokolov all sündis Nõukogude Tšehhoslovakkia sõjameeste internatsionaalne võitlusvendlus mis sõja edasises käigus üha süvenes. Kolmanda tankiarmee koosseisus astus seal esmakordselt lahingusse esimene üksik Tšehhoslovakkia pataljon alampolkovnik Ludwig Škoda juhtimisel. See väeosa oli formeeritud tsehhi patriootide palvel nõukogude tagalas kusjuures selle varustamise oli Nõukogude väejuhatus võtnud enda peale. Pataljon võitles šokolaad kaitstes mehiselt, kandes sealjuures paratamatut kaotusi seal langenud vaprale sõjamehele. Ottokar Yaroshile anti postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus. See oli esimene kord, kus välismaalane selle nimetuse sai. Kogu 1942. 43. aasta talv oli erakordselt sündmusterohke ja sõjasündmuste pikka ritta mahtus loendamatul hulgal kangelastegusid sõjaajalugu, kui ei tundnud seniajani nii hiiglaslike mõõtmetega ja nii sügava dramatismiga strateegilisi operatsioone, nagu neid pakkus toonane talvekampaania. Sõja näitelaval olid korraga miljoneid mehed, kümned tuhanded suurtükid ja miinipildujad, tuhanded tankid. Selle talvesündmustest oli loomulikult kesksel kohal Stalingradi epopöa. Kuid ühe lülina punaarmee võitude ahelasse kuulus ka Velikije Luki vabastamine eesti sõjameeste osalemisel. Nüüd aga astume mõttes sõjakaardi juurde hindama talvekampaania käiku ja tulemusi. Meid abistab sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Vare. Pärast Stalingradi lahingut algas meie vägede üldpealetung, mis kestis umbes jaanuarist kuni märtsikuuni 1943. Stalingradi lahingus tegutsesid kolm meie rinnet, aga juba seepealetung toimus 11 rinde jõududega. Passiivseks jäi ainult põhjas asuv karjala rinne. Meie vägede peale toimus Ede edela suunas, tähendab Branski ja Voroneži edela lõunadel endise Stalingradi rinde Taga-Kaukaasia rindevägede jõududega. Nende vastu tegutsesid fašistlikud armeega kokku umbes 100 diviisi ehk üks kolmandik nendest jõududest, mis oli Nõukogude Saksa rindel. Hitlerlik väejuhatus kartis, et vägede grupp A, mis tegutses Põhja-Kaukaasias, võib sattuda piiramisohtu ja ta võttis tarvitusele kõik abinõud, et väed Põhja-Kaukaasias ära viieni. Esimene tankiarmee miidigi sealt Rostovi kaudu Donbassi ja kahjuks ei suutnud meie väed seal äraminekut täielikult takistada. Hiljem sõjaajaloolises kirjanduses on palju sellest räägitud, et meie väed oleksid pidanud energiliselt tol ajal pealetungiva Rostovi puhul, et üldse oleks võinud sisse piirata, kui kõik need väed, mis olid Põhja-Kaukaasias. Veebruaris 1943 jõudsid meie väed Rostovi alla ja Aasovi mere äärde Rostovi ise vabastati. 14. veebruaril. Need vastase väed, mis suutsid vältida otsest purustamist jõudsid kas siis osaliselt Rostovi kaudu veel Donbassi või siis taganes šamaani poolsaarele. Ja juba detsembri lõpus 1942 algas Ukraina NSV territooriumi vabastamine. Meie väed astusid Luganski oblasti territooriumile. Kuid seitsmeteistkümnendal veebruaril rinne jäi peatud minusse jõel, kus ta siis juba jäiga terveks suveks. Samal ajal Põhja-Kaukaasia rinde väed alustasid veebruaris 1943 kuumanima Tamani poolsaare ja Novorossiiski vabastamist. Ööl vastu neljandat veebruaril 1943 teostasid meie väed dessantoperatsiooni Novorossiskist edelas Juusne ase Reykayastaniska juures. Koboli dessant staniskamis kaku juures, kus meie väed läksid kaldale. Aga juba viiendal veebruaril tegid fašistid seal vasturünnaku ja sellele järgneski seitse kuud rasket võitlust nõndanimetatud väikesel maal, Kaheteistkümnendal veebruaril. Kuues armee vabastas Krasnodari Kubani maakeskuse ja algasid ägedad lahingud Omaani poolsaarel, mis kestsid juba pikemat aega. Vahetult samal perioodil tähendab 1000 93. aasta jaanuaris, veebruaris, märtsis viisid meie väed läbi rida operatsioone millest igaüks erines millegi omapärasega. Nii näiteks 13-st kuni 27 jaanuarini 1943 viisid Varonise rinde väed läbi Ostrakovskiroshi operatsiooni. Seal purustati reise Ungari ja kaheksanda Itaalia armee üksused üldse. Selle operatsiooni tagajärjel purustati 15 diviisi täielikult kuus diviisi kandis raskeid kaotusi ja selle operatsiooni tagajärjel said meie väed võimaluse üle minna varoonis Kastorne operatsiooni läbiviimisele teise saksa ja teise Ungari armee vastu. Operatsioon toimus 24.-st jaanuarist Seitsmeteistkümnenda veebruarini. Selles osalesid ka Brjanski rinde väed selle operatsiooni tagajärjel purustatud 11 vastase diviisi seoses meie vägede edu käest onni jõe ülemjooksul. Rostovi põhja pool vaenlase kaitses tekkis umbes 400 kilomeetri laiune nõrgalt kaitstud ala ja see andis meie vägedele soodsad tingimused anda lööke fašistide vägede keskgrupi paremale tiivale. Ja teisel veebruaril algaski Branski ja keskrindevägede pealetung Kurskija Harku suunal. See kulges edukalt. Kaheksandal veebruaril vabastati Kurski linn, üheksandal veebruaril Belgorodi ja 16. veebruar. Ukraina suuremaid keskusi Harkov aga juba 19. veebruaril. Fašistid kogusid suured jõud üle 30 diviisi ja andsid tugeva vastulöögi karkumist kagu pool Donbassis ja 16-l märtsil võtsid tagasi Harku ja Belgorodi ja seal seal rinne peatus kuni suveni. 12-st veebruarist kuni 27. märtsini 1943 kestis keskrindevägede peale tuugarjollija Brjanski suunal. Edu polnud siin just eriti suur, kuid ta sundis vastast loobuma. Roševid veasma plats Tarmist, mis oli väga lähedal Moskva. Lihtsalt platsdarmi olemas oleks suur väegrupeering kogu aeg otseselt ähvardas Moskva. Teisel märtsil Kalinini ja läänerinde väed alustasid seal oma pealetungi, režeerib Esmal liiklust ja 130 kuni 160 kilomeetrit ja likvideeris ohu Moskvale. Aga samal ajal Kalinini rinde väed jätkasid pealetungil Veliki Luki suunal. Viieteistkümnendal veebruaril algas looderindevägede pealetung timinanski platsdarmi likvideerimiseks. Samuti lahingus staare Russaal. Seitsmeteistkümnendaks märtsiks oli see operatsioon lõppenud ja Dievjanski platsdarm, mis oli eksisteerinud seal umbes poolteist aastat juba ja kujutas endast otsest ohtu oktoobriraudteele, kui nad olid suunatud Bologoe jaamale. Ma ei tea, kas kuulajal tekkis seda loetelu kuulates kujutlusoperatsioonidest ja rindejoone liikumistest 1943. aasta alguskuudel, millel oli edasiste sündmuste ettevalmistamisel oluline tähendus. Mõndagi jäi sellest loetelust välja nagu Leningradi blokaadi läbimurdmine, millest on meie saadetes varem juttu olnud. Märtsis pealetungi torm rahunes, sest ükski armee ei saa lõpmatult peale tungida. Esiteks on inimvõimetel oma piir, teiseks on tarvis täiendada relva ja sõjamoonavarusid. Kolmandaks on tarvis põhjalikult läbi mõelda edasine tegevuskava analüüsides selleks seniseid kogemusi ning tundma õppides vastase kavatsusi ja võimalusi. Muidugi on rahulik olukord rindel vägagi suhtelise tähendusega. Ka selles olukorras ei saa keegi püssi varna panna, kuid tehkem nüüd kindralmajor Vello Vare abiga. Kokkuvõte suure isamaasõja selle etapi tulemustest. Pärast Stalingradi lahingut strateegiline initsiatiiv oli juba meie väejuhatus käes, kindlalt ja lõplikult arenes pealetung laial rindel. Meie väed liikusid edasi 600 kuni 700 kilomeetrit. Vabastati 490000 ruutkilomeetri suurune territoorium, kus elas umbes 15 ja pool miljonit inimest alates novembrist 1942, kaasa arvatud Stalingradi lahing. Kuni märtsini 1943 purustati Nõukogude Saksa rindel üle 100 fašistliku diviisi. Fašistid kaotasid üle 1,7 miljoni mehe, 24000 suurtükki ja miinipildujat umbes kolm ja pool 1000 tanki. 4300 lennukit. Purustati Itaalia Rumeenia, kaks armeed. Ungari armee. Olukord, mis tekkis Nõukogude Saksa rindel pärast meie vägede edukaid lööke, sundis hitlerliku väejuhatust paiskama siia läänest itta täiendavat jõuda. Nii näiteks alates 19-st novembris 1942 kuni 30. märtsini 1943 toodi läänest ära siia Nõukogude vägede vastu 33 diviisi ja kolm brigaadi. Sõjalisest seisukohast vaadatuna olid tulemused head kuid oluline oli ka nende võitude poliitiline tähendus. Kõik rahvad võisid veenduda selles, et Nõukogude liit suudab Fassistidest jagu saada ja nad hävitada. See ergutas okupeeritud maade vastupanuliikumisi veelgi suurema energiaga tegutsema. Hitlerlike anastajate vastu. Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal tugevnes rahvahulkade nõudmine. Kiiresti tuleb avada teine rinne. Sõjal on palju palge pooli sõjaõnn võib olla heitlik. Tänased võidud võivad homseks nulliks kahaneda ja vastupidi. Tänane lootusetu olukord võib aga homme saada võidurõõmuks. Kõik sõltub inimestest sõltub nendest, kes sõjameest juhivad ja kasvatavad teda kõige vajalikuga varustavad kuid sõja palge pooled. Eks need ole ka eriskummalised. Sõjamehe saatused meelest ei saa minna lõik praegu Kiievis elava Nõukogude Liidu kangelase Ludwig kuristi Saaremaa laevaehitajate järeletulija elust. See algas märtsi keskel 1943, kui Ludwig kuristi juhitav 30-st tankibrigaad osales heitlustes Harkovi piirkonnas. Kuid laskem asjaosalisel endal jutustada. Arco vallutati, vallutati walki, meid suunati lõunasse, Krasnograd peale ovatka piirkonnas kästi mul peatuda. Samal ajal hitlerlaste Mansteini grupp andis löögi vasakul tiival. Laskurkoondised, korpused ja diviisid ei pidanud vastu ja taganesid ning löökanti meie tankiarmeele üle. Meie armee aga oli kaugele ette jõudnud. Peale tungisid värsked saksa tankikorpused, mis olid siia paisatud läänest. Vallutasime ogavadka asula ja ma kandsin ette. Lubage vaenlase löögi alt välja tulla. Korpuse komandör, sinkovi vastas sellele vastu pidada. Minu käsutada olid kolm tanki ja luurerühma. Ülejäänud tankid olid valkjas remondis. Ka tagala oli maha jäänud. Ei olnud mürsk ega kütust. Kolme tankiga vallutasime Okowatka. Seal ühines meiega üks üksus motoriseeritud laskurpolgust nime poolest küll pataljon, aga selles polnud ruudu, jagugi mehi. Sakslased piirasid meid ümber. Mõistsin, mida tähendas käsk vastu pidada. Hukkuge, aga ärge taganege. Ütlesin siis oma asetäitja poliitalal. Istuge tankidesse ja murdke Walkesse läbi. Ise jäin koos jalaväega. Püüdsime tankide kannul läbi murda, kuid me ei jõudnud nendega sammu pidada. Tankid murdsid läbi, aga meie ei suutnud läbi tungida. Sellest tekkis tol ajal legend minu langemisest lahinguväljal. Kurist jäi piiramisrõngasse ja hakkas koos tema juurde jäänud meestega end vaenlase tagalas varjama. Võtsin ühenduse põrandaaluse organisatsiooniga, mis oli jäetud vaenlase tagalasse. See organisatsioon oli kandnud raskeid kaotusi. Kui ma nendeni jõudsin, palusin, teil on side, aidake mind omadeni jõuda. Mulle vastati, et see, mis oli, seda enam ei ole. Tuleb nendega jääda. Aga kuidas jääda? Seal oli vilja ele vaator, kuhu mind suunati. Kohtusin taas põrandaalustega. Ütlen selgituseks, et see sündis juba Poltaava lähikonnas. Direktor vormistas mind tööle. Mulle anti erariided. Tegelikult olid kõikele vaatori 30 töötajat, partisanid, kes olid meie vägede taganemisel kohale jäetud. Olukord oli keeruline. Sakslased alustasid uuesti vallutatud maa-alal puhastuse aktsioone. Ühel hommikul, kui olime just tööle jõudnud, sõitsid kohale autod sakslastega. Meid kõiki, aeti autodele ja viidi Poltaava laagrisse. See ei olnud sõjavangide laager, vaid nõndanimetatud puhastuslaager. Seal olid mitmest rahvusest inimesed. Mõne aja pärast pisteti valgevenelastele eestlastele ja teistele, kelle kodud okupeeritud alal leivapäts pihku ja öeldi. Minge koju oma asi, kuidas pärale jõuate. Venelased, grusiinlased, ukrainlased ja veel mõned rahvused jäeti laagrisse. Muide, mina panin ennast kirja venelasena. Nimesid meil polnud, olid ainult numbrid. Rivistati meid üles, nimetati gruppi, vanemad viidi sõjaväe garaažides ja töökodadesse tööle. Ühel päeval sõitis laagrisse saksa kindral, käskis mehed üles rivistuda, käis rivi eest läbi ja näitas näpuga, et see ja see. Ta määras väliselt tugevamad ja tervemad mehed, plassovi armeesse, küsimata kas tahad või ei taha. Need paigutati eribarakki, anti uued riided ja määrati külluslik toiduportsjon. Ülejäänud mehed viidi raudteeasulasse, kus taas oli viljavarumispunkt. Meid paigutati koolimajja. Ega meid vangideks nimetatud. Meile öeldi, et oleme kuritegelike kalduvustega inimesed, keda tuleb ümber kasvatada. Selles piirkonnas olid puhastuse aktsioonid juba läbi viidud ja rahva mälestus tapatalgutest värske. Meid hakati tööle saatma. Hakkasin taas otsima sidet partisanidega. Sattusin kokku kohaliku kooli direktoriga, kellega mul oli ülimalt avameelne jutuajamine. Saanud teada, kes ma olen, viis ta mind kokku põrandaalustega. Kohtusin viljavarumispunkti direktoriga, kes rääkis, et tal olevat käsk töötada seal kuni meie vägede tulekuni. Tema ülesanne oli tööinimestega. Osa saadeti üle rindejoone, osa partisani salkadesse oli olnud sissekukkumisi, hulk inimesi oli hukkunud. Minult küsiti, kas mul on võimalik põgeneda. Jaatasin siis öeldi. Hea küll, teie põgenete, kuid teid on nähtud paljude inimestega koos, need inimesed lastakse ju maha. Mis te ise arvate ennast päästeste hukutate? Teised nii ei tohi. Seepärast tuli mul mitu kuud viibida laagris, kust oli küll võimalik põgeneda, aga ma ei tohtinud. Põgenesin alles siis, kui meid oli uude kohta üle viidud. Õige momendid, kui meie tankid läbi murdsid, olime parasjagu tööl, laadisime veokeid. Meid valvasid sakslased. Kohe, kui tanki mürinat kuulsin, lasksin jalga minu järel, kaks venelast. Jooksime majade vahelt läbi, kartulikuhjade vahele. Tekkis segadus. Tankimürin kisa-kära, sakslased ei teadnud, mida teha, meid taga ajada või oma nahka päästa. Lõpuks panid plagama. Asulasse, tulid juba meie tankid, nendega koos oli ka jalaväediviisikomandöri asetäitja. Olin hämmastunud, nii suur ülemus kõige ees tuli. Ent tol ajal oli tihti nii, et diviisi komandör ise oli tagapool, asetäitjaga saadeti eesliinile operatiivülesannet täitma. Nõnda oli seegi kord. Läksin tema juurde teretasime, tegin teatavaks, kes ma olen. Mind kui vaenlase tagalas olnud, määrati koos teistega kontrollimisele. See muidugi võttis omajagu aega, kuid lõpuks ikkagi sain rindele tagasi. Kuigi jutustus oli äärmiselt põgus, võib sellegi põhjal järeldusi teha. Hämmastav, kuidas Ludwig kurist suutis vaenlase ees lõpuni varjata, et ta on kommunist ja tankibrigaadikomandör. See ametikoht oli tankivägedes küllaltki kõrge ja vaenlane oleks rõõmustanud nii tähtsa väejuhi vangivõtmise üle. Hämmastab Ludwig kuristi visadus, kui ta otsis sidet põrandaalustega distsiplineeritud ja kohusetunne, kui tuli alluda korraldusele laagrisse jääda. Olles hiljem kuni sõja lõpuni brigaadikomandör, kirjutas ta oma sõjamehe biograafiasse rohkeid eredaid lehekülgi, mille tunnustuseks oli Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht. Saate alguses me rääkisime tsehhi rahva vapra poja Ottokar Jaroshi kangelasteost Sokolov kaitsel. Mai alguses 1945 vabastasid lutid kuristi, tankistid, otakarjaroshi sünni- ja kodulinna myyerniki. Üheksandal aprillil 1943 avaldas ajaleht Pravda juhtkirja pealkirjaga Hitleri Poola kaastöölised. 25. aprillil 1943 tegi Nõukogude valitsus oma sellekohase noodiga teatavaks suhete katkestamise Poola valitsusega Londonis. Nõukogude valitsuse noodis oli öeldud. Poola valitsuse käitumist viimasel ajal NSV Liidu suhtes peab Nõukogude valitsus täiesti ebanormaalseks, mis rikub kõiki reegleid ja norme. Kahe liitlasriigi suhetes. Mis põhjustas selle kategoorilise demarši? Kui lühidalt vastata, siis Poola reaktsioonilise emigratsiooni, valitsuse avalik vaenulik hoiak ja tegevus meie maa vastu. See väljendus vägagi konkreetselt paljudes sammudes. Nimetagem siinkohal neist olulisemad. Teatavasti sõlmiti 30. juulil 1941 Poola valitsuse ja NSV Liidu valitsuse vahel vastastikuse abistamise leping võitluseks hitlerliku Saksamaa vastu. Seda lepingut hakati realiseerima Poola väeosade formeerimisega nõukogude liidus. Meie valitsus tõotas selleks luua kõik vajalikud tingimused ja see lubadus ka täideti. Eraldati vajalikud õppebaasid Poola sõjameeste väljaõpetamiseks. Nõukogude Liit andis Poola valitsusele väljaõppekulude katteks laenu 300 miljoni rubla ulatuses. Peale selle veel 100 miljonit rubla Poola kodanikke peamiselt sõjaväelaste perekonnaliikmete abistamiseks. 14. augustil 1941 NSV Liidu kõrgema ülemjuhatuse ja Poola väejuhatuse vahel sõlmitud kokkuleppes nähti ette, et NSV Liidus formeeritakse kaks Poola diviisi kusjuures relvastuse ja varustuse annab nõukogude valitsus. Poola Londoni valitsus nimetas ka NSV liidus asuvate vägede ülemjuhataja. Selleks sai kindral Vladislav Anders. Poolakate väljaselgitamiseks ja koondamiseks lubati meie maal 20. punktis asutada Poola saatkonna esindused. Peale selle määrati ametisse 421 Poola saatkonna usaldusmeest. Sellega tagati, et loodavate diviiside formeerimine kulgeks algusest peale. Ladusalt. Võib muidugi tekkida küsimus, kust saadi meeste kontingent nende diviiside jaoks. See polnud probleem. Sel ajal viibis NSV liidus arvukalt Poola kodanike ka sõjaväelasi. Kui punaarmee 1939. aasta septembris vabastas Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa oblastid intervjueeriti seal asunud Poola sõjaväeosade isikkoosseis kes enamikus paigutati mitmele poole NSV Liidu territooriumile ning keda rakendati mitmesugustel töödel ka kaitsetöödel. NSV Liiduga taasliitunud aladelt pärinevad sõjamehed aga lasti koju. Peale selle oli meie maale rohkesti põgenikke Poolast, samuti neid, kes juba enne sõda olid sõitnud siia tööd otsima. Muide, Poola vägedesse astus ka Poola rahvusest NSV Liidu kodanikke. 1941. aasta sügiseks oli kaks Poola diviisi juba välja õpetatud. Mis oleks olnud loomulikum, kui seal Nõukogude maale raskel ajal, kui vaenlane seisis Moskva väravatel, oleksid need diviisid asunud rindele oma liitlaskohust täitma. Kuid rindele Neid ei saadetud. Selle asemel nõutas Poola Londoni valitsuse peaminister kindral Vladislav Sikovski Nõukogude valitsuselt nõusoleku suurendada Poola vägesid kuue diviisini kus oleks kokku 96000 meest. Samuti soovis ta, et formeerimiskeskused viidaks üle Kesk-Aasiasse, kus kliimaolud paremad. Hiljem pidid kõik diviisid koos rindele minema. Nõusoleku uute diviiside moodustamiseks ta sai, kuid meie kõrgemale ülem juhatusel ei olnud nendele enam relvi anda, kuna sel ajal oli relvadest ääretu puudus. Relvad pidi saadama hiiglastelt, kes aga midagi ei andnud. 1942. aasta kevadeks olid ka uued diviisid välja õpetatud ent ikkagi venitati nende saatmisega Nõukogude Saksa rindel ehkki ettenägelikumat Poola sõjamehed seda suisa nõudsid. Reaktsioonilisel Poola pagulasvalitsusel polnud mõtteski saata oma mehi võitlema koos punaarmeega. Neile ei mahtunud pähe, et Poola võidaks kunagi punaarmee jõududega vabastada. Inglaste taga kihutamisel, kes kartsid oma asumaade, eriti India kaotsiminekut hakati Andersi armeed 1942. aasta märtsis hoopiski Iraani üle viima. Sama aasta augustiks oli sinna viidud juba üle 75000 Poola sõjaväelase ja üle 25000 eraisiku. Poola Londoni valitsuse niisugune käitumine ei vaja vist mingeid kommentaare. Oli veel palju seiku, mis Poola Londoni valitsuse nõukogudevastast hoiakut kinnitasid. Kuid Poola reatsionääride kõige häbitumaks sammuks oli kaasaminek Hitleri propaganda füürerite alatu väljamõeldise ka, nagu oleks 1940. aastal Nõukogude organite korraldusel hukatud Smolenski lähedal Katõnis suur hulk Poola ohvitsere. Tassi avalduses, 21. aprillil 1943 märgitakse. See fakt, et NSV Liidu vastane kampaania algas ühtaegu nii saksa kui ka Poola ajakirjanduses ja kulgeb ühes ning samas plaanis see hämmastav fakt, lubab oletada, et mainitud NSV Liidu vastast kampaaniat arendatakse saksa okupantide eel. Lepimuse põhjal härrasid Kurski ministeeriumi. Tegelikult asjaolud on juba ammugi teada ja kontrollitud kuid need kinnitati juba NSV Liidu välisasjade rahvakomissari asetäitja Andrei Võšinski avalduses inglise ameerika ajakirjanduse esindajale Moskvas kuuendal mail 1943. Nimelt tuhanded poolakad viibisid koos paljude nõukogude inimestega 1941. aasta suvel ehitustöödel Smolenskis lääne pool. Rindejoone kiirel edasiliikumisel jäid kõik nad hitlerlaste okupeeritud territooriumile. Fašistid õiendasid nendega veriselt arveid, nagu nad seda olid teinud paljudes kohtades poolas, nagu nad seda olid teinud hoovis, Kiievis ja mujal. Püüdes varjata oma roimade jälgi, otsisid fašistid kergeusklikke inimesi, kes usuksid nende alatud versiooni. Neid kergeusklikke leidsid nad Poola reaktsiooniliste emigrantide hulgast keda tegi hitlerlaste mõttekaaslasteks raevukas viha esimese sotsialismimaa vastu. Ja praegugi veel toovad poola emigrantlikud ringkonnad välismaal selle laimu aeg-ajalt taas päevavalgele, leides selles aktiivset toetust inglise ameerika reaktsioonilistes poliitikutelt. On selge, et igal kannatusel on piirid. Seepärast oli loomulik, et meile vaenuliku valitsusega ei saadud mingeid suhteid pidada. Kuid nõukogude liit ei unustanud oma internatsionaalset kohust Poola rahva suhtes. Alates 1943. aasta kevadel moodustati meie maal Poola patriootide liit, mille eesotsas seisis progressiivne Poola kirjanik Wanda Fassilesca. Selle liidu palvel võttis riiklik kaitsekomitee kuuendal mail 1943 vastu määruse Tadeus kosiusco nimelise esimese Poola diviisi formeerimise kohta. Tung diviisi oli väga suur. Esimesel septembril 1943 lõpetas diviis formeerimise ja väljaõppe ja suundus rindele. Lahinguristsed sai ta 12. oktoobril 1943 väikese Valgevene küla Lenini all. Muidugi oli diviisi väljaõpetamisega raskusi, sest enamus poola ohvitseridest olid koos Anders armeega ära läinud. Aega viitmata hakati noori ohvitsere välja õpetama, kuid suure töö tegid ära Poola diviisile juurde antud Nõukogude ohvitserid. See esimene diviis sai tulevase Poola rahvusliku sõjaväealuseks selle juurde nüüd veel üks meenutus, kuigi veidi hilisemast ajast. Rahva Poola lennuväge aitas formeerida praegune tallinlane erupolkovnik Eduard viik. Tema jätkabki. Ja meie poole Varssavi mee aitasime seda praagad vabastada. Pärast tuli niisugune käsk, et minu staap ja eszkaditriilide komandörid Rindel ja nemad nii püüdsid ja tahtsid ruutemiini võtta osa viimastes lahingutes, et aidata tähendab poola rahvast vabastada. Aeg oli niisugune väga raske talve, kõik lumi tuiskas ja madal pilvestigi oli ja valmistada lendurid oli väga-väga raske, märtsikuul juba lõpetasime kõik, siis oli käske me uuesti lendasime rindele. Meil ei olnud mitte ühtki kaotust, lõppes sõda. Öeldi, et on vaja valmistada Poola jaoks uue lennukaadri. Mind tähendab ja minuga üles üks 20 inimest meediatki Poola. Ja enne seda, kui mina sõitsin Poolast ära Lisage, et oma internatsionaalse kohuse eeskujuliku täitmise eest autasustati Eduard viiki, kahe Poola rahvavabariigi ordeni ja kolme medaliga. Sõda jätkus, hulk raskeid lahinguid oli selja taga, suur hulk seisis veel ees. Nõukogude rahvast sisendas kõigisse rahvastesse usku oma deviisiga. Meie võitlus on õiglane, meie võidame.