Täna kõneleme inimesega, kes annab autogramme. Ütleme tavaliselt, et meil on kiire, et meil on palju tegemist, aga nende tegevuste hulka ei arva me peaaegu kunagi allkirja andmist. Miks ei pea lihtsalt vajalikuks. Aeg, mis sellele kulub, on tühine, küllap ka meie allkirigi pole tähtsate kirjas. Aga kui allkirjas saab autogramm? Küllap siis muutuvad kõik suhted. Küsimusele, kes annavad autogramme, on üpris lihtne vastata. Kuidas antakse autogramme, sellele pärimisele oleks vast märksa keerukam leida sõnastust. Aga ometi ka olulisem. Sest eks ole see omamoodi inimese lakmuspaberiks. Täna kõneleme inimesega, kes annab auto tramme. Jemps hooldris. Olgu tema sümboolseks autogrammiks intervjuu. Kahe kirjaniku kohtumine, Aadu Hint ja Tseemsoldrid. Nõnda võiks sõnastada meie intervjuud. Ühelt poolt meie rahvakirjanik, kes inglise ametivenna romaani kütt on eesti keelde ümber pannud teiselt poolt Seimsooldrid, kelle tiitlite ja auhindade jada üles loetlemine võtaks kaunikesti aega. Tahaks meelde tuletada ainult kõige viimast kõige kaalukamad Lenini rahupreemiat. Saada see preemia üheaegselt näiteks Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretäri seltsimees Brežneviga ja Tsiili presidendi Salvadori Aliendega. See tunnustus kõneleb ise enda eest. Nädal tagasi viibis Siim suundrid, kirjanik, publitsist, ühiskonnategelane, neli päeva Eestimaal teistkordselt Tallinnas. Meil aga oli seetõttu võimalus võtta temalt intervjuu. Rääkige Eesti kuulajatele midagi oma noorusest. Kas teil on nooruses olnud mingi kogemus, mis oleks mõju avaldanud teie hilisematele aastatele, nagu Vilde kirjutab oma esimestest riibulistes? Minu lapsepõlv oli väga sarnane Tom Sawyeri ja Huckleberry finni omale. Ma elasin väikeses Austraalia kõnnumaa linnas. Sealt voolas läbi suur jõgi. See oli poisi jaoks väga tähtis, sest jões oli palju kalu, mida võis püüda. Jõgi oli meile muidugi Meil olid samuti niisugused asjad nagu Missisipil. Vanad aurulaevad, vana laevavrakk, millega me sõitmas käisime. Seal istus umbes 20 jalga vees. Kõik, mis me sealt leidsime, oli nagu arheoloogiline leid pärit umbes sajandivahetusest. See oli tore. Minu kodulinn oli väike aga omapärase kultuuritasemega. Minu isa oli ajalehe toimetaja. Ma sain korraliku muusikalise hariduse. Üldse oli mul väga hea lapsepõlv. Ja kui ma sooviksin oma poegadele õnneliku lapsepõlve, siis paremat ma ei oskakski tahta, kui seda oli minu oma. Hiljem sain ma teada, et ma kasvasin üles lääne suure majanduskriisi ajal. Muide, foldrits on sündinud 1918. aastal. See kriis avaldas rusuvat mõju. Kellelgi ei olnud mingit perspektiivi isegi tarkadel intelligentsete poistel neist lihtsalt ei tulnud midagi. Tegelikult oli nii, et minu eakaaslaste küpsemisaeg langes kokku teise maailmasõja algusega. Sõja alguseks saime täiskasvanuks. Oma lapsepõlve kogemusi hakkasin kasutama siis, kui ma hakkasin kirjutama. Mul on sellest ikka veel nii palju kirjutada, et ma ei saa järele jätta. Teebiograafias on kirjutatud mehelt, kelle käest kuulsite esimest korda maksismist. Mu hea, aga see tuli hiljem. Kui ma olin 15 aastane, puutusin kokku ühe raudtee lasega. Ma kasvasin üles väga konservatiivses inglise perekonnas ja alguses ma hakkasin sellele mehele kangesti vastu vaidlema. Ta ei tahtnud minu perekonda häirida, aga samal ajal ta teadis, et kogu minu mõttekäik oli vale. Ta tahtis diplomaatiliselt minu vaateid muuta, rikkumata kontakti minu perekonnaga. Ma tutvusin temaga tema poja kaudu, kes oli minu parim sõber. See oli suurepärane mees. Ta andis mulle väga häid raamatuid lugeda, oli väga kannatlik minuga. Mina tulin välja oma rumalate argumentidega, tema vaidles targalt ja suunas minu mõttekäiku. Ta andis mulle Dickensilt lugeda. Muide, kui mu isa streikida Siis ta oli küll konservatiivne mees, aga tal oli suur aukartus kirjanduse ees. Tema andis mulle lugeda natul France'i valgel kivil. Mul on see raamat praegu kodus alles. Muide, prantsuse on võtnud selle pealkirja kreeka mütoloogiast mille järgi inimene pääses õnnelike unelmate riiki, kui ta magas valgel kivil. Õnnelike unelmate riigi all, mõtle France inimkonna kommunistlikku tulevikku. Siim Soldrid jätkas. See on väga revolutsiooniline raamat, ma hakkasin isaga just selle põhjal vaidlema. Minu isaga oli nii et ta oli haritud ja intelligentne mees, aga ta vaated olid nii kivinenud ja jäigad, et võimatu oli neid murda. Minu sõbra isa tõi mulle ka kultuuriteoseid lugeda. Isa tundis mul Volteeri väga hästi. Aga ta arvas, et mul pole vaja seda lugeda. Mul on meeles, et kui ma 14 aastaselt jumalat palusin ei olnudki eriti usklik. Ja siis ma mõtlesin, et jumal ei ole seda ära teeninud. See oligi mul Voltäärilt. Minu sõbra isa oli väga kannatlik meest oli tööline, tegi rasket tööd, tema õpetaski ning poliitiliselt mõtlema. Ta muutis mu elu igas mõttes. Minu tõeline elu algas tema kaudu. Teeme nüüd väikese kõrvalepõike Tseemsoundritsi biograafiasse. Pärast kolledži lõpetamist Melbourne'is töötas Tseemsoundrits paar aastat ajakirjanikuna kuid järjest tungivamaks muutus tema soov Euroopasse pääseda, et suurtest maailma ajaloolistest sündmustest isiklikult osa võtta. 1938. aastal pakubki ta ennast töölisele Euroopasse siirduvale kaubalaevale ning teenib siin oma sõidukulud tasa 18 naela taskus, asuta Londonis tööd otsima. Ta saab koha, teenis sketši juures, kuid järgmisel aastal ta vallandatakse, kuna ta on osa võtnud ühest tööliste demonstratsioonidest. Mõnda aega elata vaba ajakirjanikuna varsti pärast teise maailmasõja algust läheta Skandinaaviasse. Teemsool retsi reportaažid paistsid juba algusest peale silma autori tõearmastuse ja suure üldistusvõimega. Nii kahelnutega Soomes olles punaarmee võidus ning avaldas seda ka oma reportaaži tehes ning sellepärast saatis Mannerheim ta 1940. aastal Soomest välja. Uudritsi teekond viis nüüd läbi Rootsi, Norra ja Nõukogude Liidu Balkanile ja Lähis-Itta. Siin sai temast juba tõeline sõjakirjasaatja ning ta jäi selleks kuni sõja lõpuni. Tahe kõike kaasa teha ja oma silmaga näha vista ühelt rindelõigul teisele kontinendilt kontinendile. Ta on teeninud nii mereväes, õhujõududes kui jalaväes. Nii mõnigi kord sattus ta riskantsetesse olukordadesse. Nii läks ta 1940. aasta hilissügisel koos inglise austraalia vägedega Kreekasse. Kui saksa fašistlike armee Kreeka vallutas, põgenes ta väikese paadiga Kreeta saarele. Pärast saksa langevarjurite maandumist saarel õnnestus talle ühe tank laevaga Egiptusse pääseda. Pärast rasket vigastust ja mitmekuist ravi Austraalias siirdus ool Ritz kõigepealt jälle Põhja-Aafrikasse. Malaisias õppis ta tundma džunglisõda jaapanlaste vastu. Uus-Guineas külastas ta võitlevaid üksusi. Kui toimus Stalingradi lahing, oli katsensoldrits seal samuti liitlasvägede maandumise juures Alžeerias. Ta võttis osa liitlasvägede sisse Varssimisest Lõuna-Prantsusmaale idas saatis ta Nõukogude väeosi nende võiduka sõjateel. Kuni Saksamaani välja. Selle pingelise ja peaaegu et tervet maailma haaranud tegevuse kõrval olitseimsoundritsil sõja lõpuks valminud kaks romaani. Auasi ja merikotkas. Sõjaaegsed rännuteed tõid Simson pritsiga Tallinna. Te olite Eestis esimest korda 1944. aastal. On seal püsinud, mida te mäletate sellest külaskäigust ligi 30 aastat tagasi? Siis domineeris igal pool sõda. Ma ei näinud Tallinna, vaid nägin sõda ja minu muljed Tallinnast, Don sõjamuljed. Ma mäletan, et linn oli purustatud, mitte hävitatud, vaid purustatud. Ma ei suutnud tookord uskuda, et need majad kõik jälle üles ehitatakse. Ja sellepärast oli väga meeldiv minna üles Toompeale ja vaadata ning veenduda, et nad tõesti on üles ehitatud. Külastasite Vilde nimelise kolhoosi, missugused on teie muljed? Kolhoosid on toredad paigad, seal oli mitu asja koos seakasvatus, karusloomafarmid ja kalad. Mulle meeldivad kalad, sellepärast ma läksin kohe neid vaatama. Kolhoos jätab väga tugeva mulje ja minu jaoks kahel põhjusel. See on saanud oma nime kirjanikult. See on väga huvitav seos põllumajanduse ja kirjanduse vahel. Teiseks, ma leian, et see on väga hästi organiseeritud majand, Tuutlik majand. Ja seda oli hea vaadata. See paistis juba välja, oli näha, et inimesed elavad seal õnnelikult. Kõik oli korras, hästi planeeritud, midagi ei olnud laokil. Vaherepliik Aado hindilt, see kolhoos annab ka kirjandusauhindu ja ma mõtlesin seda ka. See on ju imetlusväärne. Ma olen mõelnud, et kui 10 kolhoosi suudaksid koos preemia välja anda, siis oleks seegi uskumatu. Aga et üks see on võrratu. Ma küsisin pärast esimehe käest, kes preemiaid määrab. Ta ütles, et žüriis on kolhoosi liikmed ja kirjanikud. Ma nägin neid premeeritud raamatuid. Üks esimesi kõige esimene oli sirge raamat. See oli peaaegu lagunenud, sest seda oli nii palju loetud. Teosterid lugenud, sajad inimesed. Kui te näete väga ära loetud raamatut, siis iga kirjanik peaks olema õnnelik, et raamatukogus on niisugune raamat, sest seda on lugenud paljud inimesed. Me käisime ka ühes majas ja see oli nii raamatuid täis eesti autorite töid ja tõlgitud teoseid et neid ei olnud kuhugi panna. See oli ühes tavalises kolhoosi peres. Mida te teadsite eesti kirjandusest enne, kui te siia tulite? Ma olin lugenud tõlkeid niisugusest väljaandest nagu suured litrid, see oli isegi spetsiaalne number eesti kirjandusest möödunud aasta augustis. See andis mulle hea võimaluse tutvumiseks. Sealt ma lugesin Vilde jutustusi hindi jääminekut, see oli väga huvitav jutustus Beekmanit. Aga ma arvan, et me teame väga vähe, sest väga vähe on tõlgitud. Eesti kirjanduses on minu arvates huvitav see et see on ikka veel maaelu, kirjandus, Arvot, Simson lihtsalt maainimestest kaluritest. Ka teie elus on ju saartel, siin pöördub külaline Aadu Hindi poole, suur tähtsus. Meil on samalaadne kultuurmaa põhjaosas Šotimaal. See on sarnane oma hoiakut iseenda suhtes. Ma arvan, et meie teadmised eesti kirjandusest on alles kujunemas. Aga teil on ju ka suurepärane potis koidule. Ma olen lugenud temalt ka teisi tõlkeid peale suudekkleidritsi omade juba tükk aega tagasi. Meister oldris, eesti lugejad, tunnevad teid hästi. Jättis väga sügava mulje, kui nägin, kuidas laupäeval kaks Järvakandi tehase töölist tulid teie juurde ja palusid autogrammi. Te rääkisite neile luu, roinak nihest, teie romaanikuid peategelasest. Ma olen kindel, et ka teised Eesti kuulajad tahavad seda lugu kuulata. Nagu te mäletate, on küttis jutu Tropperist, kes kaitseb oma jahipiirkonda. Niisugune mees oli Kanadas tegelikult olemas, tema tõeline nimi oli roismis, teised tegelased on jäänud samaks. Suvel käisid rikkad ameeriklased tema järvedel kala püüdmas. Ühel suvel tuli sinna üks väga rikas daam Chicagost. Ja ühel päeval nägid nad lennukeid nende kohalt üle lendamas. Taandusis roilt. Mis lennuk see on? Roy ütles, et nad otsivad uraani. Daam küsis, et miks ei võiks nemadki seda teha. Ninad läksidki, linnakus sai lennukeid üürida ja nad üürisid ühe spetsiaalse lennuki ning sõitsid üle kogu Roy jahipiirkonna ja leidsid, et see on täis Urani. Samuti ka piirkonnad, mis piirnesid sellega. See naine, kellest me praegu räägime, oli väga tark naine. Ta läks tagasi Chicagosse, asutas kompanii ja märkis ära piirkonna nagu Jack Londoni aegadel ning pani Roy kompanii direktoriks. Roiaga ei teinud sellest väljagi. Ta püüdis ikka endiselt loomi oma piirkonnas edasi. Ka kõik teised traktorid märgistasid oma piirkonnad ära, aga neil ei olnud niisugust juhti nagu roil. Naine teadis, mida teha. Aeg läks edasi ja sinna piirkonda rajati suured uraani kaevandused. Suurimad Ameerikas. Ta müüs selle mao ära, mis tähendas seda, et Roy oli äkki poole miljoni omanikuks saanud. See pandi tema nimele Chicago panka. Kõige kummalisem oli, et ta ei puudutanud seda raha üldse. Ta ei uskunud seda, käis ikka jahil ega muutnud oma eluviisi. Ainus asi, mida ta tegi, oli see, et ostis endale alevis väikese maja. Tal ei olnud seda naist, keda maa romaanis kujutan. Tal ei olnud ka venda, kes raamatus kodunt ära läks ja kadus. Tegelik roll ei saanud tervise pärast enam metsa tagasi minna. Tal oli südameatakk ning ta pidi linna jääma. Ta oli sellest uuest ümbrusest ja sellest, et ta ei saanud tagasi minna, nõnda häiritud. Ja ühel talveööl tegi ta oma elule lõpu. Ta ei tahtnud enam elada. Sellest võiks tulla romaani teine osa arvabadu Hint. Häda on selles, et see on liiga dramaatiline. Nagu te isegi teate, kui on vaja draamat välja mõelda, siis on see palju kergem. Aga see on liiga dramaatiline, kõik see, mis tegelikult juhtus. Ainus, mille võiks kirjutada, oleks Mcnööri tegelik lugu. Ma kirjutasin küll ühe raamatu viimane põder. Üks romaani tegelastest lähed samasse jahipiirkonda tagasi. Läheb laskma viimast põtra, kes sinna veel on jäänud. Ja seal ma räägin natuke ka riist. See on väike raamat, ainult 20 lehekülge. Pisut traagiline lugu, väikeseks kirjanduslikuks vahepalaks kuuletanud katkendit Seim, sool, retsi romaanist kütt. Katkendis on juttu teose peategelase toimek, nöör, põgenemisest tagaajajate eest pärast seda, kui ta on käidud loomi küttimas looduskaitsealal. Taevas oli hall ilmaga lumesaju jaoks liiga külm ning päeva jooksul läks veelgi külmemaks. Olles juba pikast põgenemisest välja kurnatud, andis ka külmneid märksa teravam, mõni tunda ja kippus ta pidevast helistamisest niiskeks muutunud aluspesu kangeks tõmbama. Ainult liikumisega suutis ta veel oma keha soojas hoida. Hetkekski seisatades hakkas ta Lõlisema ning tundis jõudu oma liikmetest kadunud. Tund, millal tagaaiad talle järele jõuavad? Ei saanud enam kaugel olla. Ta hakkas vihkama pakast, hakkas vihkama paksu Lundmis mähkus jalgade ümber ja hoidis teda tagasi. Ta hakkas vihkamatiga Jelsakut, millest üle ronimine nõudis talt lisapingutusi, hakkas vihkama iga metsatuka läbi, mille tal tuli endale rada rajada. Üha enam leidis ta ennast sellele mõtlemast, et koorma kergendamiseks nahad seljast kusagile maha jätta. Kuid sama pinge, mis hoidis teda edasi liikumas, sundis teda jätma ka nahakoormat edasi oma selg, nahad ta seljas polnud mitte ainult raha või midagi, hoopis enamat, et need olite määratute pingutuste silmaga nähtav ja käega kombatav tulemus. Nad olid võiduasitõendiks inimesi mõnitava looduse üle sama looduse üle, kes ükskõik, see hoolimatusega suhtlus, praegu ta meeleheitlikku olukorda laskmata lumel sadama hakata ning aidates seega ta vaenlasi. Ta vihkas taevast, kaljusid puid, järvi vihkas hirvi, kes iga päev tema eest mööda vilksetasid ookersiga põõsastes oma rada, ränduvad Scunksi rebast ja ta jälgi lumel. Ilvest, hunti ja puudel ked istuvat punast oravat. Kogu teda ümbritsev maailm oli saanute, vaenlaseks ja oma kurnatuses oma meeleheites naist olevat valmis seda igavesti vihkama. Ning lisaks sellele, kui ta oli vihaste kurnatusest peaaegu nutma puhkemas, kuulis ja varsti taga nägi sinist suusk lennukit ringe tehes mürises lennukroy pea kohal. Õnneks kaldus, päevib õhtule. Roy sööstis uuesti metsa lennukaga, kartes öö kätte jäämist, pöördus tagasi ning croidiaadised, vähemalt enne uut päeva teda ei tabatud. Ning et see uus päev toob talle kas võidu või kaotuse. Missugune on kirjaniku osa tänapäeva ühiskonnas? Te olete kirjanik, ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Missugune on nende omavaheline suhe? Tänapäeva kirjaniku ees seisavad suured probleemid, ma arvan, ent kunagi pole olnud ühtegi suurt kirjanikku, kellel poleks olnud kindlaid ühiskondlikke vaateid. Kõige tähtsam on hoida tasakaalus oma kirjanduslikku tööd ja ühiskondlikku tegevust. Ja see nõuab kahesugust distsipliini. Esiteks te teete seda, mida te peate oma kohuseks samal ajal peatade aru saama inimestest, kellel ei ole üldse mingeid ideelise veendumusi, kes on segaduses ja kahtlevad ning kellel on ka emotsioon, millel ei ole midagi pistmist kindla maailmavaatega. Sotsiaalses mõttes võite te seda näha kõige paremini noort inglise kirjanikke juures tänapäeval pärast niinimetatud ideeris segadust. Paljud eriti luuletajad on jõudnud tagasi ideelise selguse juurde. Tegelikult on inglise luule nagu uuesti sündinud, sest meie noored luuletajad on omandanud kindla maailma. Vaata. Ma mõtlen kõige nooremaid. See on nii-öelda reaktsioon noorte vihaste meeste liikumisele, kes ei tahtnud tegeleda poliitikaga ja püüdsid luua uut tasapindu ühiskonnas, nõudsid, et neid mingil määral tunnustataks. Nüüd on meil uut laadi silmapaistvad noored inimesed. Mõned on neist töölisklassist pärit Nadon poliitiliselt teadlikumad noored. Nad tegelevad väga aktiivselt poliitikaga. Näiteks Vietnami küsimuse vastu tundsid paljud haritud noored huvi. Kas te võite öelda midagi inglise noorsooliikumise kohta? Missuguseid tendentse saab seal eristada? Väga noored on väga huvitatud poliitikast, näiteks minu 19 aastane poeg Toomas. Kogu see põlvkond on väga poliitiline. Kõik nad pöörduvad marksismi poole, aga üsna kummalisel viisil. Nad jõuavad sinna nagu tagaukse kaudu. Kahjuks on juba pikka aega ignoreeritud inglise töölisliikumise marksistliku traditsioone. Kui kõnelda praegu noortega marksismist, siis nad räägivad teiega nii nagu ei teaks sellest midagi, nii, nagu nemad oleksid ise selle avastanud. Nad on väga üllatunud, kui nad näevad, et teiega midagi teate. Jätkadeiza teadsid midagi. Nii, et nad alles alustavad. Alles teevad esimesi samme. Kuidas te vaatate inimese probleemile tänapäeva ühiskonnas? Ma soovin, et ma seda oskaksin lahendada, teaksin. Arvan, et probleem on selles. Ühiskond läheb mõnikord kiiremini edasi, kui inimene. Kogu sotsiaalne organisatsioon, moodne tehnoloogia, tänapäeva elu on kiirem kui inimene. Inimene on oma olemuselt aeglane. Ja meie kõigi viga on, et me arvame, et inimene on kiire arenguga. Asjad, mida ta loob, arenevad mõnikord kiiremini edasi kui tema ise. Inimene peab jõudma nii kaugele, et ta tunnetaks oma elukiirust. Läänes on probleem pealiskaudselt lihtne. Igaüks teab seda, kes elab seal. Üks kriis järgneb teisele. Kõik näib suurepärane. Aga kui te elate selles ühiskonnas ja natuke algul kestmist tasapinda, siis te tunnete iga päev, et kõik on kriisiolukorras. Pealispinnal võib kõik olla ilus, jõukas, aga kui te lähete kuskile majja sisse näiteks meie majja, siis kuulete, et gaasiarv on kahekordistunud. Elekter on kaks korda kallimaks läinud samu tüür ja kuid ei saa endale osta uut raamatut, mõttekordustrükki, vaid uut raamatut, mis maksab viis naela ja see on väga suur raha. Siste tunnetate, seda kriisiolukorda, milles me iga päev elame. Missugused on põhilised probleemid omani, diplomaat teises osas? Need on sarnased sellele, millest me rääkisime. Ma kirjutasin selle teose 1968.-st aastast tõstes seal üles probleemi revolutsiooni kahest aspektist. Võtsin jälle McGregori. Mul oli vaja meest, kes oli umbes samaealine, kes tegi selle kõik kaasa ja kes sattus uude olukorda. Ta jõudis arusaamisele, mis vahe on Iraani rahvusliku vabastusliikumise ja Lääne-Euroo Otto töölisliikumise vahel. Selle kõrval on McGregoril ka isiklik probleem. Tema naine, kes on harjunud küllaltki jõuka eluga, tahab koju tagasi minna. Ta on tüdinenud sellest temale kaugest võitlevast maast. Tegevus toimub Iraanis, on väsinud, tahad tagasi pöörduda oma endisesse jõukas ellu? Tema jõud on otsas, kuid McGregor on kogu oma rahutu elu nii elanud. Nii et huvide konflikt. Nad on tegelikult teineteisele väga lähedased ning peavad selle probleemi lahendama. Vahepeal on McGregor seotud kurdide ülestõusuga, ta näeb, kuidas noored lihtsalt Mägilased võitlevad oma õiguste omakultuuri eest. Nii et siin on nagu kaks tasapinda. Siin kerkib jälle üles isiksuse probleem, millest me juba eespool rääkisime. Kui paljudesse keeltesse on teie teoseid tõlgitud? Ma olen kuulnud, et 23 keelde põhiliselt Euroopa keeltesse, samuti jaapani ja heebrea keelde paar conraamatut. Mystery undrid. Me õnnitleme teid kõik suure tunnustuse rahvusvahelise Lenini rahupreemia saamise puhul. Mis te arvate, missugust mõju avaldab see tähtis sündmuste edaspidisele loomingule? Ma olen kindel, et see mind mõjutab, aga ma ei tea, kuidas kindlasti on vastutustunne suurem kuna olen saanud nii suure rahvusvahelise auhinna selle töö eest, mis ma olen teinud rahu eest. Püüan edaspidi teha veelgi rohkem. Aga kõige tähtsam on vastutustunne. Vastutustunne oma lugejate ees.