1918. Üks. Veebruari päev. Hägu sellepärastlõunal käis Tallinna äärelinnas salkkond püssimehi majast, May otsiti trükitöölisi vahis, algal läks korda mõned töölised kodudes kinni püüda. Tabatud toimetati Päevalehe trükikotta. Vahi alla võetud trükitöölised pandi päästmise komitee päevakäsku laduma. Õhtu eelolevat kaks meest, mõned trükitud teadetest majaseintele üles kleepinud. See on fakt, millele oli rajatud kodanliku Eesti riigi tekkelugu. Järgmisel päeval ütles Oleviste kiriku saksa koguduse pastor oma jutluses järgmist. Reformatsioonitulekust saadik ei olevat meie maa ajaloos teist nii tähtsat päeva kui tänane kus meie suurelt saksa isamaalt meile päästjad ja vabastajad tulnud meie loota jumala peale ja paluda temalt, et ta meid jäädavalt meie suure saksa isamaaga ühendaks. Meie loodame, et jumal meid hoiab ka veidra väikese riigi värdja eest. Jutt on ikka sellesama kodanliku riigi sündimise loost, kommenteerib professor Paul Vihalemma. Ametlik seisukoht kodanlikus Eestis oli niisugune, et see riik kasutati 24. veebruaril 1918 hiljem, kui eesti kodanlus läks saksa hitlerlaste välispoliitika teenistusse siis hakkate niisugust juttu ajama, et riik on asutatud hoopis 28. novembril 1917. See oli sel ajal neile muidugi otstarbekohasem, sellepärast et siis polnud tarvis rääkida saksa okupatsioonist, vaid Ta võis ajada nõukogudevastast juttu. Sest tegelikult oli ikkagi siiski nõukogude võim. Faktiliselt muidugi tekkis see riik. Eesti kodanlus sai riigivõimu oma kätte detsembri algul võiks öelda 1000 918. aastal pärast saksa revolutsiooni, kui 150000 meheline saksa armee Baltimaades ei tahtnud enam Antanti imperialistide huvides siin nõukogudevastast sõda pidada. Okupandid andsid võimu Eesti kodanlasele üle. Ega jah okupantide nii-ütelda ülem juhatusel siin ei jäänud midagi muud üle. Kui need oleks sundinud näiteks saksa sõjalaevastiku Tallinnasse, et see hakkaks nõukogudevastast sõda pidama, aga siis võib-olla oleks võinud nii olla, et laevad oleksid isegi Nõukogude võimul üle antud. Mitte mis puutub 24. veebruari eellugudesse, siis võiks seda öelda, et seitsmeteistkümnenda aasta lõpul, kui saksa valitsus hakkas Baltimaade okupeerimist ette valmistama siis saadeti salajased kullerit Saksa välisministeeriumi poolt Eesti ja tehti siis Eesti kodanlastele ettepanek, nemad kuulutagu kodanik, Eesti riik välja, see oleks siis üks Saksa protektoraat riik. Ja paluks, et Saksa väed tungiks teesti. Selle seisukoha pooltult Päts, Laidoner ja ka Rootsis asuv Tõnisson, kes Saksa saadikule sedasama see ettepaneku tegi. Et kullerid teatasid sellest ja hiljem veel kodaniku Eesti tegelased saatsid saatkonna veel Saaremaale, mis oli okupeeritud sealse komandöri sekretär-Fi jutule. Neil oli ülesandeks tehtud, tähendab eesti kodanlastele vabariik Haapsalus välja kuulutada. 21. veebruaril aga juhtus nii, et päts ja tema kaaslased, kes sõitsid Haapsalusse, neid peeti esimese Eesti polgu sõdurite poolt kinni. Ja need elast neid läbi. Konstantin Päts tunnistab ise. Umbes 20 versta siinpool Haapsalut peatas meid salk esimese Eesti polgu soldatid kinni. Meie kihutame neist mööda, kuid näeme, et kõik püssid laskevalmis, seavad. Peatume, küsime, mis nad soovivad. Saame kuulda, et Saksa väed juba Haapsalus. Et nemad sealt olla ära põgenenud. Näeme, et meie sõitsoldatitele kahtlane näib olevat ja lühikese omavahelisi arupidamise järele otsustame tagasi sõita. Nii et Eesti sõjameeste täägid takistasid päästekomiteel saksa vägede pidulikku vastuvõtmist ja nendega koos Tallinna marssimist. See on ära toodud ühes kodanliku Eesti ajakirjas nii et 21. ei tulnud sellest asjast midagi välja. Ja Saksa okupatsiooniväed tungisid Eesti. Polkovnik Põder korraldas asja nii, et esimese Eesti polgu sõdurid sellest teada ei saanud. Et järgmisel hommikul juba saksa väed okupeerivad, arreteeriti bolševistliku meelestatud sõdurit paremalt ja põder vähese arvu esimese Eesti polgu Zoltatidega jäi siis saksa armeeteenistus. Võiks ka seda märkida, et. Käisid veel Petrogradis ja küsisid nõu Inglise, Ameerika Ühendriikide ja prantsuse saadikute käest, et mis nemad sellest Saksa ettepanekust arvavad, et paluda Saksa väed sisse ja siis organiseerida seda saksa protektoraat. Riiki. Nendelt kindlat seisukohta ei olnud, aga vastu ka mitte. Nähtavasti eesti kodamised kartsid, et kui nüüd Saksamaa kaotab sajad, siis neil võib muidu pahandust tulla. 24. veebruaril olid Saksa väed juba nõmmel peatusid seal ja andsid võimaluse siis etisti kodamised kleebiks mõne manifesti eksemplari nüüd seinale. Nendel muidugi ei olnud peale trükitud, nii nagu esimestel manifesti eksemplarid üle 21. veebruar vaid juba 24., kui neil üldse sõda oli. 25. marssisid Saksa väed Tallina nõndanimetatud päästekomitee, mille eesotsas oli päts, selle liikmed võtsid neid Tallinnas siis orkestriga vastu. Päts, proovis sekretär jutule minna, aga sekka tortada jutule siiski ei võtnud ja hoopis hiljem teatas muidugi, et tuledel sellest protektoraat briigist pedagi välja. Kommentaar Viktor Kingissepa raamatust, kellele iseseisvus, kellele ikke? 25. veebruaril leiame päästekomitee ülempäästja sekendorfi võõrusest. Paraku ei ole ükski kiirkirjutaja ega päevapiltnik seda ajaloolist külaskäiku paberile pannud ja seepärast on meil ainult kuiv tõsiasi teada, et Eesti vabariik sekendorfeeskojas ootamisel Pätsi poolt surnuks haigutati. Missuguseid veriseid lahinguid on Iseseisvuslased omaatest löönud? Nad on ühest eeskojast teise rännanud. 25. veebruaril Saksa riigikantsler teatas riigipäeval et Saksa väed ei ole mitte Baltimaadele läinud selleks et neid maid saksa riigiga liita, vaid sealt tekkinud riike oma kaitse alla võtta. Muidugi ei öeldud, missugused need riigid on aga siis 18. aasta sügise poole juba, juba isegi aprillis hakati organiseerima balti hertsogiriiki see hertsogiriik siis pidi kehastama seda rahvaste enesemääramisõigust, olgugi et saksa rahvusest isikuid Eestis oli vaevalt üle ühe protsendi. Siis päts hakkas Inglismaale orienteeruma ja Saksa okupandid saatsid koonduslaagrisse. Aga sügisel, kui kaotus oli juba päris kindel siis kutsusid sealt tagasi ja tegid temale ülesandeks. Kui saksa juba revolutsioon oli tekkinud, et päts, siis moodustaks juba omavalitsuse. Pätsi valitsuses oli juhtiv positsioon niinimetatud põllumeeste erakonnal. Selgituseks kommentaar akadeemik haaralt Haabermannilt. Ja siis sääraseid tapma, mis ta on, nõuliseteluriga lõi. Aga teisest küljest võiks mõelda nii-öelda majanduslik seis ja kapitalide kavandamine taga, mis talle ka loendis Nendest siis kaks kindralit siis oli seal kristliku rahvaerakonna sheavõid kaunis ebamäärased tegelased, keda kuulsamaks sai nendest piiskop Rahamägi, kellel ka nii-öelda alkovi seiklused nii kaugele Laelanesitleta isegi valitsuse otsusega oma ametist lahtilesti. Selle kohta räägiti, et lendab metsa, ladvad kohisevad, mis metsas sünnib, sellest presidendist aimu. See oli nii sümbol, siis riitisse suhtumisele rahvasse suhtumise kohta. Keda hüüti ta peale muu roppude lugudele järjest siis opositsioon, töörahvaerakonnad ja mitmesugused teised nimetasid just parajasti külasse sel ajal võimalik oli. Ja ka sealt käis läbi küllalt palju neid kujusid, keda kodanlus üksteise järele tervelt likvideeris. Kuidas kodanlikust Eestist sai politseiriik, kuidas riik oma sisepoliitikat korraldas, ei mahu tänase saate raamidesse. Piirdugem riigi tekkeloo endaga. Sellest jätkab professor Paul Vihalemm. Edasi võiks seda märkida, et Eesti kodanlus ise muidugi ei uskunud seda, et imperialistid jätaks selle kodanliku Eesti riigi püsima, sest ükski fantanti riikidest kodanik Eesti valitsust ega riiki ei tunnustanud. Me teame, et esimesena tunnustas alles Nõukogude riik Tartu rahu sõlmimisega teisel veebruaril 1920. Pärast Tartu rahu. Võiksime öelda. Siin jäi siis kodanlik riik püsima. Ja on päris selge, et sellest Tartu rahulepingus oli ette nähtud, et siin ei saa luua pärismaiseid sõjalisi baase, mis on juhitud Nõukogude liidu vastu. Ja kui, siis 39. aasta suvel kodanike Eesti oli juba niivõrd saksa sõiduvees. Et kõige tähtsamad saksa sõjaväejuhid külastasid juunikuul 1939 Eestit. Kuidas organiseerida nõukogudevastast kallaletungi, siis teist Gordonit päts nägi ära, et imperialistid teda nii-ütelda kõvasti alt olid vedanud. Et tegid seda veebruaris, 18. aastal tegid seda ka 39. aastal. Nagu sellest lühikesest keelevaatest nähtub on kodanliku riigi sünd väga tihedasti seotud imperialistliku Saksamaa okupatsiooniga ja okupatsioonirežiimi probleemidega Eestis. Miks oli siiski kasulik 20 neljandat veebruari pidada omavalitsuse ja oma riigi tähtpäevaks, kui Irina on, et see päev ei tähendanud õieti muudkui kui rahvuslikku häbi. Igaüks tahab ikkagi oma riiki ja fermart nii-ütelda vanemaks teha. Teiseks oli muidugi see, et Pätsi sünnipäev oli 23. veebruaril ja 24 terrori siis riigi sünnipäev, mille eesotsas päts väga kaua aega oli. Tõnisson nyt pooldas seda uut teooriat, et kodanik Eesti riik on siiski novembris 17 loodud. Tema sünnipäev seal veebruaris ei olnud. Aga nii faktiliselt võttes muidugi tekstama detsembri esimestel päevadel, kui ta reaalselt nii-ütelda riigivõimu kätte sai. Aga see oli siiski tunnustamata ja ori fantaldi imperialistide poolt ette nähtud likvideerimisele. Nemad võtsid ju 19. aasta keskel vastu otsuse et koltšaki, valitsus, see on ülevenemaaline valitsus ja mingisugust autonoomiat kodanikule läheb, Eestil ei killustatud. Tuleks tähelepanu juhtida sellele et kuigi Eestimaa on väike maamiljonilise elanikkonnaga, on ta siiski kahe maailmasõja ajal. Küllalt selgelt seda näidanud et suured imperialistlikud riigid kasutavad ära väikerahva kodanlikke juhte, petavad, näid ja kui vaja, müüvad neid maha ükskõik kellele. Peaasi, et oma imperalistlike sihte teostada sunnivad neid sõdima. Seda me näeme ka fašistlikust okupatsioonist. Seda vast kodanlus Eestis ei arvanud, et ta temale mingisugust riiklikku iseseisvust annab, arvas vähemalt seda, et kapitali omanud vähemalt kätte jääb. Fašistliku okupatsiooni ajal ei teostatud seda. Kogu nende endine Kapitali omand loeti Saksa riigi omaks. Jätkame kaasaja maailma selle sündmusi vaatama, siis kahtlemata mõistame teda paremini. Kui me tunneme oma kodumaa ajalugu hästi. Kuuldud saatest üks. Veebruari päev võtsid osa professor Paul Vihalemm. Akadeemik Harald Habermani loeti ette väljavõtteid tolleaegsest. Ajakirjandusest koostas Ene Hiion.