Head vikerraadio kuulajad tänane portreteerida Aarne Kivistik on oma elu pühendanud orienteerumise ja suusatamise arendamisele Eestis. 1933. aastal sündinud Märjamaa noor mees sattus suuresti juhuse tahtel Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda ning jäi ülikooliga seotuks pooleks sajandiks. Kivistliku teened orienteerumisspordi propageerimisel Eestis on tähelepanuväärsed. Ta jõudis sportlasena NSV Liidu koondisse, kuid oli ka hinnatud õppejõud, kirjamees, rajameister ja organisaator. Võistlejahingega mees võttis veteranide jõuproovidest osa lausa 84. eluaastani. Terviserikke tõttu tuli seejärel võistlustest loobuda ning enne meie intervjuud muretses palju näinud mees, kui hea vestluskaaslane ta on. Võin aga kinnitada, et jutt sai põnev. Saatejuht Johannes vedru soovib teile head kuulamist. Vikerraadiol on väga hea meel olla külas Eesti spordi ühel võib-olla kõige rohkem jõudnud inimesel üldse. Härra Arne Kivistik. Suur tänu, et võtsite vastu selle pakkumise ja olete vikerraadio vanaraua saate tänane külaline. No see on nüüd natukene üle pakutud Mida ma selle all mõtlesin, et et olete palju jõudnud, siis tõesti kui vaadata seda, et et kus sfääridesse kõik, olete tegutsenud, orienteerumine olnud kõige olulisem valdkond spordi mõistes, aga te olete olnud nii õppejõud ülikoolis, tegelikult ise sporditegija NSV Liidu koondise tasemel, te olete olnud väga suur organisaator just orienteerumise alal, te olete kirjutanud spordist väga palju? No minul, noore inimesena tekib küsimus teile, et kust te võtsite selle oskused nii palju jõuda, elus oma aega hästi planeerida? Minul oli väga hea õpetaja Felix vale ja tema üks soovitusi oli niimoodi, et eta mõni asi ka homseks ära kõike tena arade. Ja siis natukene liiga palju. Kahnustasin gaasiu. No kas vahepeal siis tundsite ise omal nahal, et et sai liiga palju ette võetud? Ei, seda ei tundnud õppes orienteerumise ja suusatamise. Ma tahan rõhutada, et suusatamisega oli niivõrd palju tegemist ette, ei jäänudki aega mõtisklemiseks. Kas me räägime teiega siin Peraküla kandis, kus te nüüd elate, ütlesite enne, siis sellel aastatuhandel olete sisenenud Te olete ju tegelikult pigem maalt pärit Märjamaa kandist ja, ja vahepeal elasite Tartus. Ma tean, et loodus on teie elus ka olnud väga oluline, mida te olete väärtustanud, ehk siis. Kas mõnes mõttes võib öelda, et te olete ringiga nagu tagasi jõudnud, et alustasite eluga võib-olla looduse keskel, siis vahepeal elasite linnas Tartus ja nüüd olete juba päris pikka aega maal tagasi. Noh, niimoodi võib küll öelda, aga ma käisin hiljaaegu mõni aasta tagasi ka veel Märjamaal annus Otteriga kohtusin, käisime oma lapsepõlvekodus ja nägin seal naabrist ärasus, Ühte linnamäge, millest mina üleüldse ei teadnud lapsepõlves ei teadnud, et see on sõkke Linnamägi. Ja sellest kirjutate oma raamatus siin ka, mis siis eelmisel aastal avaldasite, et öelge, kui palju see teie kodukoht seal Märjamaal üldse muutunud on, kui seal käisite, vaatasite ringi ja mis mälestusi see tõi teile pähe? Seal oli ära tunda see talukoht. Sellel olid kõik paekivist ehitusdetailid. Aga aed ja kõik muud olid ära lagunenud. Metsakasvandus Meie lähim talu oli maha põlenud ja nüüd on ka seal teised inimesed elavad uues majas. Härra Kivistik, mul on tegelikult olnud tahtmine teilt ühte küsimust küsida. Teil on perekonnanimi selline, mis on Eesti spordis mitmeti väga oluline, et sama nimega on siis üks meie kuulus laskesportlane Elmar Kivistik, et öelge, palun, kas teil on temaga mingisugune teadaolev sugulus ka, olete temaga kunagi elus kokku puutunud või lihtsalt nimi ühendab? Elmar kivistikuga ei ole kokku puutunud, aga ma olen seda raamatutes teinud ja endised meie vega kauge sugulus on ka olemas. No Elmar Kivistik tegi tegusid 30.-te aastate lõpus, Eesti laskurite ka ja, ja teie olite sellel ajal siis ütleme et see oli teie lapsepõlv ja sõjaaeg samamoodi nägite seda sõda ka päris lähedalt ikkagi kõrvalt, te olete sellest ka kirjutanud? Üks tänapäevane noor inimene võib olla väga hästi, ei kujuta ette, et kuidas ühte noort meest mõjutada võib. Kas sõda jättis teile ka mingisugused mälestused, sellised, mis, mis te siiamaani endaga ühes? No see siia maa natukene oma raamatusse kirjutasin siia. Aga mäletan vehkast täpsed. Üks kuupäev oli 1941. aastal, kui sakslaste eelsalgad tulid Märjamaale ja inimesi, millised olid need lillekimpude ka kõik vastu võtmas selle poolest, et samal aastal varem oli olnud suur köitistamine inimesed olid vene nõuste vasta see hoiakuga. Jah, ja te kirjutate, et te olete ise ka üks üks seal rivis, siis, kes ma saan aru, läkski saksa sõdurit tervitama, et et olite siis ikkagi laps ise pisike. No mina olin laps ja mina minust muidugi tervist sealt ei olnud, aga, aga lihtsalt see päev, kui sakslased saabusid, venelased ära läksid, aga ega ma eriti täpseid plannestusi ei ole. No kui te rääkisite küüditamisest, siis ma saan aru, et see 49. aasta küüditamine läks teist ikka päris päris lähedalt mööda, tegelikult. Kui nüüd aus olla, siis mina olin oma vanavanemate talus ja ja mina sellest küüdi tõmbrisest ise suurt midagi ei tea. Meid see asi ei puudutanud, aga siis, kui ma ülikooli astusin 53. aastal siis jätsin kirjutamata oma isa, kes oli politsei ja langes 42. aastal Velikije Luki alla. Rääkige oma lapsepõlvest, Märjamaal, et kui palju seal juba sport teie elu kujundas. Ühes Wordis võiks nii palju olla. Täpsemalt võiks rääkida keskkooli ajast, sest et algkoolis maakesin Ühes väikeses koolis ja ega see mälestusi eriti ei ole. Aga keskkooli ajast oli meile tuli noor õpetaja Tallinna kehakultuuritehnikumist Sulev siirmets. Silmetsa tuli Kaasas mõned paarid nuklesiid või, või need naalikud ja kümnevõistluse punktide kohal, nii et me salva vanemaks saades ühe päevaga teha kümnevõistluse ära. Mis teil kõige tugevamale oli kümnevõistluses, kas te mäletate? Oh ei mäleta, aga aga ma tean, et 100 meetri jooks oli 11, kuus. Sel ajal ei olnud maal veel ees spordikoole ja mina pidasin kooliedetabelit seinal väga paljudel alasel. Ja õpilased ise hakkasid võistlusi kooserdama. Võistlusi tehti selleks, et kohta edetabelis parandada. Aga neid poisse Märjamaa kandis, kes teiega koos sporti tegid, et neid ikka leidus, ei pidanud üksi päris tegema. Ehiks Helle Laan oli, vorstitõus oli päris suur ja peale selle oli veel näiteks laskmise peedeedee tabeli võistlusi. Vorsti tegemine oli kõvasti au sees ja just õpilaste enda poolt ka. Muidugi, ega ma ei saa öelda, et õpetaja seenemetsa ei olnud sellel aga ka ise tegime palju ora. Näiteks minu koolikaaslane Erki haljasmaa, kes Läks ülikooli kehakultuuri teaduskonda aasta enne enne mind tema võitis üleliidulised võistlused ära ja sisseastumisel kohtusin temaga ja ta oli võistlustel auhinnaks saanud lata ja see oli juba niisugune spordi poole kallutada ja et me ise olime, eks samuti. Ka mingi taseme. Kui palju te teadsite, kui palju te kursis oli ikka, et mis toimus näiteks siin Eestis, spordis? Üldiselt käisid lehed näiteks, saite neid lugeda ja kas midagi teadsite ka sellest, et mis kuskil laias maailmas toimub, näiteks? Teadsin oli tromadel, 500 meetri jooksjad olid Eestis üleliidulisel tasemel. Fields Bel ja Veetõusme ja need tulid Liidu tšempion tööks ja nii edasi, nii et ja nüüd ma tena aasta astun siin kõvasti oma onu asja sortima Jarno veskama onneks kassides, kus on vanade ajalehelõiked ja vihikud, nende välja lõikatega kleebitud. Ja siis keha koltuur kaane peal olid seal Keres ja, ja muist kuulsusi olil. Et need olid teil siis olemas, neid lugesite? Ja ja need on praeguses vööndil olemas, tulevased põlved võivad kallu kujuta, kui tahavad. No see, et sattusite nagu päriselt spordi juurde, et võistkond võttis sõrme ja andsite käe ja siis juba kõik, et ma saan aru, et see oli teie elus ikkagi võrdlemisi selline juhuslik valik, lõpuks, sest et ülikooli läksite algselt ikkagi natukene teise plaaniga või vähemalt ülikooli katsetel läksite natuke teise plaaniga. No enne olin käinud mäetehnikumis, sinna läksin selle võrra suhteliselt, seal oli stipendium kõige kõrgem, aga seal mulle meeldid. Ja järgmisel aastal vargik toimunus täiesti juhuslikult. Et ma kohtasin helgi haljasmaad ja teiseks, et ma andsin lootust teaduskonda oma pabereid ja seal oli ulatus vastuvõtu ruumi saalnest Allad trepist ja seal oleks vennad, sega kaua vahele, aga ootama sõda. Aga kehakultuuris oli vähe ja, ja siis ma lasin tuua oma pabereid ja sealt läks asi väga kiiresti läbi. Tähendab selle otsuse tegemine, mis sai edasesse edu suunalt. Just nii oli, sest et ülikooli juurde ühte või teistpidi jäid ikkagi aastakümneteks. Kuidas tõmm, õppejõude, mäletate, Felix barrest natukene rääkisite, aga kui tugeval tasemel olid need õppejõud, kes teile ülikoolis õpet tantsid? Praeguse ülikooli ka ei anna siin asigi ennast võrrelda. Nüüd tahetakse asjad ära ajada tütooriumis. Aga meelde käis selle asi ikkagi väljas ja asja pildid Pikridki praktiliselt selgeks saama. Mis teie valiks siis oli, et kui ülikooli läksite seal kas oli kohese suusatamise pool, mis neid huvitas või pidid nii-öelda ju oma spetsiifika valima orienteerumine, kui selline ei olnud, siis vist selline valik üldse, mida oleks saanud teha? Ei olnud seerumi, sest see Eestis teatudki selles ja seda tuli alles 50.-te lõpus, aga kergejõustiku olin ma kõige rohkem teinud. Aga suusatamise õppejõu pärast Orisin ma suusatamise sesse. Felix palee oli tulnud sõjaväest ja oli ka muhe vanahärra oli ja, ja unustamatud oleid kährikulaagrist. Aga kui ülikooli lõpetasite, siis tegelikult eile tuli appi üks huvi, ma saan aru, mis teil oli ja mis tegelikult siin laual täna peegeldub, kus me istume, et näitasite mulle oma oma seda kirge fotograafia vastu, aga ma saan aru, et teil tegelikult huvitas teid ka filmimine ja see oli üks asi, mida te ikkagi päris pikki aastaid tegite. Kuidas teil see huvi tekkis, et kaamerat hakkasite käes hoidma? Seda ei ole meeles, aga kudu kutsus ülikooli tööle jääma. See määramine oli kevadel tööle, algamine oli septembris ja septembris, sest temale ei olnud enam kohta jama, pidin suusatamisse minema. Ja suusatamine oli veel õnnelikum, sest et Ants Gross oli minu esimene tööandja. Ja seal siis tegelesite muuhulgas ka sellega, et filmisite ka NSV Liidu koondise suusatajaid, et saaks siis teha sellist võimalikult tolle aja mõistes kvaliteetset analüüsiga suusatajatest nende liigutustest. Noh, seal oli nii, leidus, usuvad, et kui ka akule näiteks, aga ka muid oli maailma koondusel filmisime ja tegime sel ajal Alma tasemega filmilõka mis muidugi praeguse ajaga ei anna võrrelda, aga, ja on ikkagi Olete seda meelt, et natukene see kõik on siis kuidagi teie elus edasi kandunud ka sellesse fotograafiasse, mis praegu huvitab või on nagu seotud. Tähendab ilmselt foto oli aluspõhjaks, aga kino on ju seesama asi, ainult et on liikuv klienti ja ja siis ma käisin ka Moskvas 57. aastal nõusnik eest taandöölil filmimas liidu meistrivõistlusi. Kudu kutsus mind, aga hiljem ise läksid meie teed suhteliselt lahku. No need aastad seal 50.-te lõpus, kuuekümnendatel olid siis need, kus tegite õppejõu tööd ja teiselt poolt oli see enam-vähem aeg, kus siis ma saan aru, et esimest korda puutusin kokku orienteerumisega. Ma käisin matkamas ja minu ja matkakaaslasel oli vere joola koppel ja lugesin hilissügisel lehest, et Reola Kopen on tulnud orienteerumises Eesti meist esimees ehk Eesti mõistlik. Ja mina loen seda lehest ja imestan, et kuidas see mees hästi meistriks tulla, kui ta minu minust arvamuse põhjal kuigi palju parem ei olnud. Ja siis otsustasid, et kui asi niimoodi on, siis tuleb ise ka proovida seda. Ja selle seola Koppeli eeskujul eksin seemest kordo Orest Sõõrumaa ja siis sattusin esimest korda oli öine Elvas ja sattusin kokku Madis asemega kes jõudis mulle rajal järgi ja mina arvasin ennast ei kuula lohis nagu koti järgi tuli välja, et Mul oli teine aeg, Madis Arro järgi. Nagu pärast tõdesid, et kui selle alaga juba rohkem kokku puutunud, et et ikka päris niimoodi viisakas teha jale orienteerumises. See sai esimesel või teisel aastal selgelt, et tuleb ikka oma ihuga ja oma tarkusega teha. Härra Aarne Kivistik. Orienteerumine kui spordiala oli tõesti sellel hetkel Nõukogude liidus ikkagi spordiala, mida väga ei tuntud-teatud ja Eestis vist samamoodi nendel esimestel aastatel. Kas te ise üldse teadsite, mis alas on, kui te sellega kokku puutus, oli teil üldse mingi ettekujutus sellest? Mäletate? Tuli läbi joosta üks maastikuraada, mis oli ära märgitud. Kohtunikud kirjutasid selle ajakaardile ja selle põhjal otsustati Tegelikult need inimesed, kes pidasid orienteerumist spordi, ollakse vaks spordialaks, olid Madis Arzu ja, ja Ilmar Kask. Mina selles osas ei pretendeeri. Aga nii ta oli Aga pärast, kui te juba olite orienteerumisringkondades tuntud inimene, siis kui tihti tuli ette veel seda, et tuli selgitada inimestele, et mis asi see orienteerumine üldse on? Kui nii võtta, siis praegu käib kogu aeg käib inimeste juurde meelitamine selle abile selgitamiseks lasi ära ja kui õnnestub, siis tuleb mõni juurde. Aga raha, kui see aeg on? Ai anna üldse võrrelda. Kas selles mõttes, et inimesed teavad nüüd rohkem? No kõigepealt orienteerumise asi on läinud niivõrd palju alasid on olles seega seotud selle ja, ja joosta, suusatada kas see asetaks rattaga ja matkatakse ja ei tea, mis asju veel. Minu ajal oli Ülgoles. Endel Isopoli ja tema meelest oli kahte sorti olnud neeru vist üks oli kontrollpunktide läbimine ainult ja teine oli nendes ka lisa annete lahendamisega. Ja praegu on saanud see seiklusspordiks. Olete te vaadanud praegu ka nüüd siin viimastel aegadel kui orienteerumisest siin vahepeal isegi televisioonis tehtud ülekandeid eesti keeles ka, et olete sattunud vaatama mõnda neist? Jah, on nii palju, kui on spordiülekanded, mis piiratud liikumisvõimega inimene ikka muud teeb, kui sporti vaatab. Ja Tartus tehti nüüd uuel aastatuhandel Ühed võistlused raekoja platsilt, kus olid suured puhkpilliorkestrid ja ei tea mis asju kõik või olid kohal. Aga meie tegime kuuekümnendatel aastatel tudengitele lõbustamiseks öised võistlusi ja sama klassi põle ainult kaardid olid väga kehvad. Kui palju siis orienteerumine muutunud on, et kui te vaatate nüüd, kuidas tänapäeval tehakse ja ka neid ülekandeid, võib-olla siis kas midagi üldse on väga sarnast veel või kõik on, kõik on ikka päris erinev juba. Orienteerumistegevus on jäänud samaks, aga kõik see tehnilised vahendid siis need on niisugusel tasemel, et minu pea kõiki asju ei võta. No seda enam, te pidite omal ajal olema väga loominguline, just siis, kui kaartidega oli seis kehvem, et olen lugenud seal kuuekümnendatel aastatel, et ikka siin Eestis kasutati päris palju ja veel tsaariaegseid kaarte ja nii edasi, mida siis suurendati ja millega orienteerumisvõistlusi läbi viidi, et kui keeruline oli see kaardi leidmine üldse ja, ja see oli selles mõttes tõesti keeruline, et tegelikult ju väga paljud asjad olid salastatud toona. Kaartide saamine oli üldse sihukene peenikene värk, et neid ametlikult saadud, saadi veel kolhoosid ja metskondade kaarte, jõed, lillad valguskoopiad olid nendega võistlused seal umbes viis aastat või niimoodi olid need põhilised olid 62 63, olid võlaaeg orienteeruv mõisas. Öelge mulle, et mis oli see teie jaoks, kui te orienteerumisega rohkem tegelesite tegelema hakkasite, mis teid orienteerumise juures võlus? Mis teile meeldis selle juures niimoodi, et, et sellest saigi teie kõige olulisem väljund. See oli konkurss Eesti tasemel, teiste inimestega tähendab oma vanuse ja tasemega sellega, et kas ma järgmisel võistlusel olen oma konkurentidest varem või ei ole, see oli see kõige suurem edasiviiv jõud. Teil oli selline spordimehe hing sees, et tahtsite võita. Noh, seda seda võis tahta, aga, aga see on väga harva läks korda tähetunde. Kui inimesel läheb kõik raja läbimisel korda, need tuleb ikka haruharva ette. Te olete välja toonud ühe olulise perioodi, mis on siis seal 60.-te aastate lõpus, 70.-te alguses, ehk mida te olete ise nimetanud siis kaardi revolutsioonina? See oli aeg, kus need orienteerumiskaartide võimalused siin Eestis paranesid oluliselt ja see vist oli ka võti, et orienteerumisest, mis oli suhteliselt selline väike ala ühe korraga sai sellest ka rahvaspordi mõttes ikkagi palju suuremale. Orienteeruma sai tehtsamaks siis, kui 67 68. aastal oli võistlus aega ja ma käisime Soomes, Eesti eestlased ja selle valge sinine oli meie endi hulgas, tõusis kõvasti arvamine, kui spordialast seda kaarti, revolutsiooni, kes asja basemeid teevad, need kutsuvad seda aega kaardi evolutsioon. Nii et ta ei olnud mitte mitte nii väga kiire, aga Kuuekümnendate lõpus käisime Soome kaardil, mis oli esimestel maailmameistrivõistluste kaardil ja nägime siis nisukene peab. See ideaalkaal oli pontšo, palju seal võistkonnas võis olla, kas 20 inimest sai need, kes käsid ja nägid seda, mis moodised alma tase, katsed tehti? Tahtsime kõike teha järgi, aga muidugi meie oskused ja võimalused tehnilisest võnulsust seda ei saanud. Üks hästi oluline algatus, mille te käivitasite, mis ei olnud küll Eestis päris esimene, aga mis kujunes väga oluliseks, oli siis Tartu päevakute traditsioon ja see sai alguse sama muutis teie initsiatiivist seal seitsmekümnendatel aastatel. Kuidas te selle mõtteni jõudsite ja kui palju jõudu see nõudis, et väga suurt ikkagi ürituste sarja niimoodi käima lükata? See päevaku idee mõeldi välja 64. aastal Tallinnas ja, ja sealt läks asi käima. Meie tegime kuulduste põhjas, teise polnud seal käinud. Tegime töörahva neljapäevakut 66. aastal, tähendab, kaks aastat hiljem need ei saanud mitte. Iga aasta tunnu. Hakkasime tegema 71. aastal ja siis juba kohtuorderit võis Pädakute nime all ja esimene võistlus oli rohkaa jahuma juurest tuli 192 võistlejat, see oli umbes paarkümmend inimest vähem kui Tartu maratonile tuldi 1960. aastal. Vot see on üks huvitav periood teie elus, et kus te olite õppejõud ja tegelikult ju ka ise spordimees ja ja organisaatorid kõrvalt ikka mõtlen seda, et kuidas te ja päevad välja siis nägid ja kui palju te magada üldse saite, pidite kõik need asjad ära mahutama oma ellu ja kõik olid olulised rollid. Ega sellest magamise ajast puudus või tulnud ülikoolis oli kasutada palju kanaleid. Spordi oskan see söök, mida võib-olla teistel ei olnud ja üks oli näiteks suhted bussipordiga. Saime väga hästi kama helklusega ja seetõttu oli ka inimesi tuli meile alati juurde. Peale selle oli ülikoolis rota Brent. See oli niisugune natukene kehvema tasemega, aga sellest kujunes välja ülikooli trükikoda. Ja selle Rolssaabletiga olid ka väga head suhted, põsed tüdruku, ma vaatasin siin välja naastud Ülikooli Rostabrindi, meie koolvasime väga kõvasti. Metsüklesime kaarte ja tükesime raamatuid. See oli oli nagu jumala kingitus. Aga peale selle võis kasutada ka kinoaparaati ja nii edasi. Nii et need olid asjad, mis ootasid orienteerumist. Kes need inimesed olid, kes orienteerumisest huvitusid, kui juba võistlusi rohkem toimuse siin päevakut toimusid ja inimesed tulid, ise võib olla mõtlema ja pakkuma välja, et võiks kaasa lüüa ja võib-olla võib-olla ise aidata, rada koostada ja nii edasi, et kas te mäletate, et mis inimesed need olid, oli nüüd igasugustest valdkondadest või äkki keegi oli, keda oli rohkem? Üldiselt selle all asfalti, et orienteerumine meeldib eelkõige projekteerijatele ja, ja üliõpilastele, et teisi inimesi tuli vähem jäädes. 60.-te aastate aktivistid olidki nendest valdkondadest peaaegu päris spordiks sai orienteerumine 80. Kas see oli 81 83 kooliesimees liidu meistrivõistlused olid ja hakati juba asja vastu suuremat huvi tundma kui anti välja ametlikud Nõukogude Liidu meistes. Esimesed Nõukogude Liidu meistrivõistlused orienteerumises Leningradi oblastis. See oli ajalooline sündmus ühe spordiala arengus Nõukogude liidus. Aarne Kivistik on üks võistluste inspektoritest. Suurema orienteerumisega puutusin ma kokku 63. aastal, kui olid esimesed üleliidulised võistlused ja nüüd on siis selle 18 aastat üle elanud ja saan esimestel ametlikel meistrivõistlustel olla ka asjamees juba mitte enam osavõtja. Mitu võit, edu teile nendelt üleliidulistel jõuproovidelt siis kiri on jäänud? Mul on õnnestunud tol korral nii individuaalselt kui teates tulla üleliiduliste võistluste võitjaks. Tahtsin ühest teemast veel teiega rääkida täiesti eraldi ja see on teie töö kirjamehena ja raamatute autorina ja inimeste harjana. Et ühelt poolt õppejõud ülikoolis, aga teiselt poolt ka ka materjalid laiemale avalikkusele, te olete päris palju kirjutanud. No eelkõige küll orienteerumisest ja suusatamisest ja matkamisest. Kuidas ta siis selle kirjamehe Soone endas avastasite ja Mistrit, mis teid kõige rohkem pani seda tegema? Kirjameestesool on tegelikult on selle keskkooliajast, kui ma hakkasin ajalehtedele kirjutama ja mõned kuud olen Märjamaatrakt Tšipo Sactory oma ajalehekutseline töötaja, kellel muidugi mingisugust kvalifikatsiooni ei olnud, aga, aga lihtsalt meeldis kirjutada ja ja siis ma kirjutasin sellele Paat traktorijaamale, see ükskord saadasse ilmus ja kirjutasin 11 lugu, et ei olnud pikad, aga asi võis hakata sealtpeale, kui ma ülikooli läksin, siis tulnukpõlves maa midagi peole konspekte ei tahtnud kirjutada. Sest ana kuur sula peadmis hirmsasti ajasid vastavalt välja. Neid makett ei võtnud ja see kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel pakasest ülikooli õppejõudude käest ka kirjutamist ja ja siis ise hakkas selle uuesti tõusu. Mis te ise tunnete, on kõige olulisem raamat, mida te olete kirjutanud. Eks ole mälestusteraamat, vanad ajad, vanad rajad, asjad on kõik settinud aegade jooksul ja ja võib-olla kibedad mälestused on meelest läinud, aga head meelestus on järel. Aga ega seda ei saa lugeda õpperaamatuks. Praegu on hästi moes ühtepidi ja teistpidi on hästi lihtsalt ühiskonnas teravalt üleval see küsimus, et kui palju Eestis ja kuidas peaks metsa majandama ja kui paljudeks metsa raiuma. Te olete ikkagi väga palju eesti metsades ringi käinud ja võib-olla nüüd päris mitte viimasel ajal, aga varasemalt ikka. On teil ka mingisugune nägemus, et mis on üks kõige õigem selline poliitika, et kuidas, kuidas seda Eesti metsa peaks hoidma ja kui palju oleks seda mõistlik raiuda? Ma olen seda näinud, et väga paljudel Eesti tippmaastikel, kus võistlused ja täiesti metsas maastikul praegu enam seda asja ei ole, näiteks vihmased võistlused, mis mina kaasa tegin, olid Orselt elumise MM Eestis 2016. aastal. Lasnal seal olid, hoiti metsa nii kaua püsti, kui võistlused olid ja pärast sõda lõigati kõik see väga ilusal maastikul igatise mets maha ja Harreteerudel pole siin enam kunagi. No lähemalt 20 30 aasta jooksul asja, nii et see ise ütleb seda ära. Tõite siin ise ühe teema veel, ehk siis see on teie soov ja harrastuskäia ka veteranide võistlustel ja maailmameistrivõistlustel olete käinud, sealt medaleid võitnud. Mis teid siis ikka hoidis väga kõrge vanuseni, selle juures ikka tahtsite minna ja, ja teistega jõudu proovida või iseendaga, et oli see ikka see, mida te mainisite enne, et soov, et teisega ennast võrrelda ja mõnes mõttes võidumees olla. Ma loen ennast võistlejaks 84. aastani ja kuna lootsin edaspidi käia lemmidel vanuses 85 ja, ja näiteks rihmad, Rooden kohti ei arva, et võitis seal seal väsalaid, siis. Mulla kunagi telliti Eesti artikleid ajakirjale orienteeruja ja MM-ides sealma. Tõin välja, et et Eesti on peaaegu nendest väikestest riikidest kõige suurema osavõtjate arvuga ja Läti ja Leedu on osavõtjad alati seal vähem ja milles asi on. Ja, ja tulin siis, kui sellele järeldusele, et Eestis on väga häid organisaatoreid ja need ei ole mitte üksi Mati Poom. Tallinnas, vaid teed on klubidel samuti ja nad on välja kujunenud olnud aktivistide koolkond, kes peab inimesi sinna, kus ise ei käida, mida mitte midagi vaatamas. Käiakse see osa vaatamas, et igalühel on erinev motiiv käimiseks, kes tahavad medalit võita, see on esimene motiiv. Ja viies motiiv on Lähen matkama või seda rada läbi alustama, ilma et ma lüüakse ühtegi jooksusammu teha. Te ise seal korra vahetumise paiku saite kogeda ju ka väga huvitavaid võistlusi, mida tollel hetkel polnud eestlased üldse väga oma silmaga näinud, vähemalt nii palju küll ei saanud olla, et üks nendest oli näiteks siis Vasaloppeti, kus te käisite ise võistlemas, et mis teil sellest meeles on, polnud midagi maailma spordi mõistes võib-olla nii kuulsat üritust enne väisanud, et kui sinna sattusite See oli tõesti, on üks sporditegemise tippvõistlusi osa Lopelsest käimise ja jaguma hiljemal, nüüd vaatasin, on mul foto. Mul on alati olnud seal kaasas omale ka sellest teinud pilte ja see oli väga suur eneseületamine. Seal sa üldse läbi sõita. Ma mäletan ühte, umbes raja keskel oli siis niisugune situatsioon, et ma olin surmväsinud ja istusin raja äärde palgivirna otsa ja mõtlesin, et kuidas, mismoodi ma saan 45 kilomeetrit on minna. Sõin suure šokolaadi ära ja siis läks asi kergemaks, sest asi hakkas alla lugema minema. Hakkas allamäge minema ja sinna oli lahutatud, tehislund ja pressitud uus jälg. Ja seda oli väga kerge sõita ja väga anna mäge minna. Nii et siis see päästis mind ära, mis oli ka seal nagu find-ist olidki. Mu käed kõik käel lühikesed lõugu kaaslased liigeses on, olid tulivalusad, sellepärast et ma ei saanud siin harjutada rattaga sõita, sain Arold kaks-kolm tundi, siis hakkasin turbot külmetama ja rohkem ei saanud olla. Sellega oli minu ettevalmistus väga kehva. Ja see aasta, kui te Vasaloppeti tusa võtsite, oli 92, mõnes mõttes vägev kangelastegu, et minna Vasaloppetile 60 aastasena esimest korda. Et see ikkagi väga tavaline ju ei ole. No mina sain pursaloppustile, Tartu maratoni komitee oli grupp ja sain, kuna ma olin ka marsatonile aasa asjaolud palju, siis sattusin sinna ja seal tehti ettepanek ja eelmisel päeval proovisin tükk tegu oli, et klaas jää peal. Suuskadega pasast määras ta. Aga kokkuvõttes läks see asi korda. Nüüd praegu, kui te olete siin juba varsti kaks aastakümmet, siis Loode-Eestis elamas, et mis, mis teil siin sellest ajast kõige rohkem meelde on jäänud ja mis on teil siin kõige olulisem olnud, et see pikk Tartu periood seisis milleeniumivahetusega läbi, aga siin olid uued väljakutsed? Emale tuli kahin, see on valikorienteerumine, kaardi tegi Andres Käär, aga mul paluti rasutada, teha ja panna Need, punktikohad, vorstid ja siis teha kaardid, täpsustused. Ja sellest sain väga hea ülevaate. Suures osas Osoodsi nõva vallast sain see osandes minust minule maastiku vastu veel suuremat huvi. Ja näiteks ma nüüd kirjutasin koguni ühe artikli, aga seda muidugi suuremas osas Eino marsistega, kes on endine geograafia kateedri juhataja. Läänemede saarte merest tõusmine ja seen Nõma kaardil ka. Tegime võistluse hiljem mine, nimi oli 28 järve lugu. Härra Arne Kivistik. Mida sport teile kõige rohkem andnud elus? Noh, et ma suutsin joosta 84. eluaastani neid võistlusi ja MM, ilus. See on kõige tähele, Polm pääseb, sellega võiks lõpetada. See on eeskuju vääriv ja väga inspireeriv, härra Kivistik, suur aitäh, et meid vastu võtsite. Ja ilusat suve teile ja ikka kõike kaunist. Noh, seda ei tea, kuidas suvi edasi läheb, aga vähemalt praegu veel naudin sõda ja käin järves ujumas ja kujun vee all 20 tõmmet. Ja metsa läksin ma ja metsa läksid. Metsale. Metsale. Kõrtsi läksid ka ja mõtlesin, et kants Kano jahimees ta. Piletiga oli meil alla kahjuks üles ei saaks ka nuia. Purju jäid saaja on ju jaanimaa ja porri karujahimees kah. Pullipõll jäi rullhari. Olen siin. Rikkaks karu ja. Ja ta ei ole ei kaks ja räime. Jätta.