Kontsert muusikute sõnul järellainetus uudisele, mille järgi on rahvaluule arhiivi jätkamine senisel kujul suure küsimärgi all, kuna asutus jäi ilma teadusrahast. Pärimusmuusik ja Heino Elleri nimelised muusikakooli pärimusmuusika osakonna juhataja ja õpetaja Eeva Talsi ütleb, et rahvaluule arhiivile on olnud oluline roll tema kujunemis ja arenguloos. Kui mina hakkasin õppima seda muusikat, ei olnud mul võtta seda vanaisa või kellegi vanavanaisa, kedagi, kes mulle õpetaks seda stiili ja siis ma pidin kuulama neid vanemaid arhiivisalvestisi, kus oli salvestatud vanu pillimehi, tohutult virtuaalseid, väga ägedalt mängivaid, ma kuulasin neid ja lõpuks kirjutasin isegi töö eestipulkade erinevates tüüpides. Ma avastasin, et on nii palju erinevaid pulka tüüta neil vaid mind on tohutult palju inspireerinud see materjal. Samas pole Talsi sõnul rahvaluule arhiiv ainult koht, kus muusikutena inspiratsiooni otsida vaid ka koht, mille kaudu ja abil eestlaste pärimust edasi kanda ja õpetada. Muusikuna ma saan käinud rääkida, mina olen laval justkui seal, sära on, aga need inimesed, kes töötavad seal arhiivis, neid ei näe, aga nad on nii oluliselt nemad oksuv süda, kes järjest aitab, meid näitab, tutvustab meile seda tohutut, imeilusat varasalve, mis meil on ja läbi mille me saame väga palju tõlgendada ka ennast tänapäeval. Miks me oleme eestlased, miks me oleme sellised nagu me oleme? Seal on nii palju erinevaid aspekte. Mõnes mõttes on kontsert ka protesti märk, mille abil üldisemalt humanitaarteaduste rahastamisele tähelepanu tõmmata. Haridus ja teadusministeeriumi asekantsleri Indrek Reimanni sõnul ei saa aga rahvaluule arhiivi näit oli üldistada, et kogu humanitaarteaduste rahastus lonkab kahte jalga. Probleem, mida praegu arutatakse, on tõstetud justkui rahvaluule arhiivi finantseerimata jätmine ja see on vale rahvaluule arhiiv saab, saab eraldi, rahastust, ei sõltu projekti rahastusest ja see jätkub ja see, mis, milles ei olnud siis kirjandusmuuseum, edukas oli teadustegevus, mis on projektipõhine, see raha ei läinud ära humanitaarteadustes, selle said teised Eesti humanitaarteadlased endale ja sellisel kujul probleemi, nagu, nagu esitatakse, ei ole. Kaisa Reimani sõnul väita, et Eestis oleks humanitaarteadustel raskem rahastust saada kui reaalteadustel sest konkurss on kõikidel aladel. Kõik on toimunud konkursi alusel ja umbes tasub ka küsida, et miks siis Eesti Kirjandusmuuseumi konkursil edukas, et see küsimus ei ole ju ainult hindajatele, vaid see on ikkagi kindlasti kirjandusmuuseumi enda suunas.