Eurovisiooni lauluvõistluse eel nägi Ivo Linna unes. Mis koha ta saab. Tegelikkuses läks teisiti, koht oli parem kui unes. Robert Lepikson, millised olid teie unenäod enne kohalikke valimisi? Mul on õudselt kahju, et ma ei näe und, ei värvilistega midagi muud, ilmselt ma lihtsalt ei mäleta, sest väidetakse, et inimesed näevad alati olnud. Ja ma ei ole kunagi mingisuguseid ette määramisega niukseid asju, uskund. Just elu on ikkagi kaunis reaalne asi ja, ja see, mis ära teenitud on, seega saadakse ja tavaliselt. Kas te olete saanud viimasel ajal korralikult välja magada? Ei, ikka nädalaid ei ole saanud, sest kampaania oli hirmus kiire ja, ja viimane nädal, see on möödunud selliste läbirääkimiste tähe all ja valimise ööse lõppes kell pool neli, siis kui noh, nagu lõplikud tulemused või siis nüüd need tulemused siis, mis esialgsel lugemisel saadi trükitud kujul kätte. Kuidas teil enda arvates valimised läksid, kuidas läks mäng? Mäng läks hästi ja kui ma meenutan neid EMORi küsitlusi, mida me tellisime siis Reformierakonna toetus oli 33 protsenti ja meil üheksa ja pool tegelikkuse vahe 1000 häält. See on siis kuulus süsteem, mille abil neid hääli korrigeeritakse nimekirjade järgi. Mis andis need kaks kohta rohkem. Tegelikult oli ju nii, et Keskerakonna liit sai ju 2000 häält rohkem kui meie. Siis tuli Reformierakond ja siis oleme meie. Kuidas vaatate sellele, et valimas käis vaid iga teine Eesti elanik? See on üks kurb lugu ja ma kujutan ette, et kui nüüd räägitakse siin seoses valitsus oletatava valitsuskriisiga, et et noh, siit on väike samm erakorraliste valimisteni, siis nüüd rääkida ilmselt ei taju olukorda, sest ma usun, et allapoole inimese läheks sellisel juhul valima inimesi saa narrida. Te olete poliitikamaailmas valge vares, kui nii võib öelda, kas see, mida valimisjärgsetel päevadel vanade kalade suust olete kuulnud ärritab teid või võtate võimuvõitluste rahuliku südamega? Mina võtan asja kaunis rahulikult. Valge vares selles mõttes võib-olla, et ei ole millegiga mustaks maalida, vähemalt poliitikas mitte mujal, küll iga asjaga püütakse, aga aga seni edutult. Ja ma kujutan ette, et see on niisugune võimuvõitlus lihtsalt kohtade pärast, nii nagu Toompeal käib seal portfellide pärast, nii käib seal linnas ka ainult lihtsalt kohtade pärast. Ei ole ju mingisugust vahet nendes valimisplatvormides, emaili reformile ei ütleme Parempoolsetel ja isegi võib-olla nendel vene demokraatidel mitte. Nii et jutt käib ikka ainult sellest, kes kamandab ja siis kui kõneldakse, et noh, meie muutuste loosungil, keegi on tee peal risti ees ja no see pole tegelikult tõsi. Ja nii kurb kui see ka ei ole, on samasugune lugu alati ka siis, kui käib mingisugune ministrikohtade ümber kemplemine. Sest ei ole ju võimalik, ehkki koalitsiooni moodustada erakondadele, kelle poliitilised platvormid täielikult erinevad. Et taandub ikka sellele, kes kus istub. Kui Reformierakond püüab meelitada teid oma parteisse, kas vahetate parteid? Kindlasti mitte, ma olen juba korduvalt öelnud, et ma ei ole müüdav. Kas võiks olla edu teie sellelaadsel üritusel meelitada Reformierakonnast Keidule? Ei, me ei ole sellist üritust osutades teinudki ja me oleme deklareerinud, et meil on 12 inimest ja V12 oleme koos, oleme nii kaua koos, kuni on vähegi võimalik moodustada parempoolset eestikeelseid koalitsioone. Kas Tiit Vähi tegi teile ettepaneku kandideerida Koonderakonna nimekirjas linnapea kohale? Ei, see asi käib natukene teistmoodi, tähendab meie valimisliit on 40 protsendi ulatuses parteiline. Ja me hoidsime kõik oma saadikukandidaadid siis tol ajal kokku ja ja siis istusime vaheaja, pidasime natukene aru ja panime paika oma platvormi põhiseisukohad ja siis valiti eestseisus ja, ja eestseisus siis võttis kätte, valisid selle potentsiaalse linnapeakandidaadi ja küll meil oli neid rohkemgi ja sellepärast olingi mina nagu kandidaat number üks. Ja Me oleme kogu aeg selle seisuga kõike seda teinud, nii et tegemist ei ole Koonderakonna nimekirjaga. Ja kui saatuse tahtel on saanud sinna või valija tahtel on õigem öelda on sattunud sinna volikogusse inimesed, kes kuuluvad ka koonderakonda, siis siis. Ma meenutaksin siin Mustamäe tänase linnaosa vanema sõnul, kes ütleb, et ega tema küll ei tea, kus meeskonnas keegi missuguses erakonnas oli. Et seda sai nüüd peale valimisi teada töö käigus linnaosa juhtimisel ei jõudnud see nagu üldse oluline ja sedasi unustati. See ei ole niivõrd poliitiline üritus, ei ole Toompea, see ei ole riigikogu. See on ühe suure keerulise koosluse juhtimine. Ja oleks väga kurb, kui kui ühesõnaga hakatakse juhtima seda Tallinna linnaelu lähtuvalt lähtuvalt erakonna huvidest, erakonna printsiipidest, siin on ikkagi linnavalitsus, on linnakodaniku teenistuses ja siit tuleb lähtuda. Küsitakse, kunas ja kuidas te Tiit Vähiga tutvusite? Oi, see on ammu aega tagasi, see oli siis, kui oli see hirmus keeruline aeg Eesti riigis, kui kõik müüsid ja ostsid ja vahetasid ikka sedasama metalli ja ja siis riik keelas selle vahepeal ära ja ma olin siis ühe erafirma peadirektor, kes selle asjaga tegeles ja me olime ainukesed, kes mingisuguse tootmistegevusega selle juures olid seotud. Tähendab, noh, me vanu elektrimasinaid lammutasime, võtsime selle otseselt sellest välja. Selleks oli terve tehnoloogiaga tsehhi Muuga sadama territooriumil. Ja siis oli ilmselt peaministri nõu vaja. Kui Tiit Vähi kutsus mind nõu andma, siis Mart Laar järgmisena kutsus Tiiu Silvest nõu andma. Ja sealt see tutvus algas siis see nagu sedakorda soovitatud, kuidas teha, ja siis kui oli Emexi loomine, siis noh, see oli nagu järgmine täpselt samas ahelas. Keegi küsib, kas olete Tiit Vähi peale vahel tõsiselt vihastanud? Ma ei, üldiselt ei vihasta niisama kergelt ja, ja võib-olla mõni asi tundub tema tegudes niisuguse noh kaine loogikavastane, aga need on need poliitilised mängud ja kui nüüd takkajärgi hakkad analüüsima, siis siis oli sealgi oma mõttekäik ja ja ega selleks ongi ta peaminister. Kude ühestajate, kas te olete pika vihaga? Absoluutselt mitte ma, see on minna kaunis raske üles ärritada ka see on poole tunni pärast kadunud. Kättemaksuhimuline ei ole. Absoluutselt mitte, ma olen elus võib-olla ühe niisuguse niisuguse pahateo sellel sellel ajal teinud, ma olin kadetitehasest peainsener ja ma olin niimoodi tülisema part orgiga kes allus minule kui üks jaoskonna juhataja ja samas, kellele olin mina sunnitud Te ei koosolekul olles ise parteitu aru andma, kuidas käib tootmine ja kuidas käib talveks ettevalmistamine ja jumal teab veel mida. Ja see muidugi oli ükskord ühe tüli aluseks ja, ja tõepoolest see on ainuke kord kedagi nii põhimõtte pärast töölt vabastanud. Te ütlesite, te olite parteitu, kas te pole kunagi kuulunud kommunistlikusse parteisse? Ei ole. Kuidas te olete suutnud seda teha? No ju ma olen, siis ei kuulu ilmselt selle nomenklatuuri hulka, kuigi öeldaksegi tähendab punased direktoreid seal koonderakonnas, aga aga ma olin jah, Gazette sealse peainsener ja see oli küll liidulise alluvusega ja sinna läks tükk aega ennem kui mind ametisse kinnitati. Ma olin KT väga pikalt just nimelt põhjus oli seesama partei. Parteitus. Kas Tiit Vähiga jahil olete koos käinud? Ei ole. Jahimees ei ole, ta üldse ei ole. Isiklik relv on onu. Olete kasutanud? No ma olen, kui vähe aega oli siin ennem, siis ma ikka olen käinud tiirus laskmas ja see on kunagi ma olen selle spordialaga pisut tegelenud, nii et see on niisugune. Mul on olnud need õige mitu, ma olen neid vahetanud ja ja niimoodi spordi mõttes meelsasti, ma kasutan sellist 5,6 millimeetrist vana head Margoolini tüüpi sportrelva. Aga mul on, jah, mul on Glocki relv ka. Mercedese son tõlviku kaasas. Mitte kunagi, see oli, oli niisugune buum omal ajal, kui see luba taotleti ja, ja siis oli mul teda vaja, sellepärast et tagajärg on, võib olla väga raske neid aegu edu ette kujutada, mis, mis toimus, kui see metallindust püüti niimoodi rajale kindlale peale suruda, see oli see mees, kes seda pidi tegema ja. Kellele midagi ei meeldinud ja kes olid igasugused salakaubavedajad ja illegaalsed metalli importijad, eksportijad, nendel oli ainukene tee oma äri jätkamiseks läbi emeks ja, ja loomulikult ei, võikski siis selle eest raha ja tahtis teada, kui palju ja mida viiakse, kust pärit on ja, ja siis noh siis oli see nagu üks enesekaitsevahend, mingit ihukaitset mul pole kunagi pidanud. Enesekaitse kursustel olete käinud, milleks ei ole vaja? Mitmes firmaste praegu tegev, olete. Ma mul on aktsiaid ikka õige mitmes firmas ja ma ise ei ole otseselt tegelikult mitte kusagil, sellepärast et noh, tegelen ju valimistega. 1989. aastal palkas riigivanema poeg Heldur Tõnisson teid Avantecki direktoriks. Miks teie koostöö lagunes? Noh, koostöö lagunes. Ütleme nii, et tüli sai alguse ühest sellisest seigast, kui minu meelest ära Tõnisson ajas sassi selle firma taskujama tasku, kuigi firma kuulub 100 protsenti temale. Ja see on võib-olla lihtsalt niisugune mõtlemise stiili vahe ja ja ilmselt tal oli vaja teha investeeringuid mujale, selle rahaga. Tegelikult sättisse mind kui juhti väga halba olukorda, kus olin pidevalt võlgu klientidele õigemini siis firmale võlgu. Ja, ja sealt see mõtted läksid lahku ja ilmselt ma arvan, et võib-olla õpilane lihtsalt, sest tema õpilane ma olen olnud ja ma olen talle äärmiselt tänulik kõige selle eest, mida ta mulle õpetanud. Ma arvan, et ma ei vääriks, on õpetajad, kui ma talle lõpuks üle pea ei kasvaks. See firma lõpetanud tegevuse minu teada küll, mis on Tõnissonist saanud? Ei ole temaga vestelnud, ei ole teda näinud aastaid, minu teada elab ta Šveitsis Edasi ja. Postimehe suuromanik Palju on räägitud sellest, et välismaalased kavandavad Eestis kohalikud riigi ärimehed üle ja võtavad siit, mis võtta annab. Kas meil on muretsemiseks põhjust? Ma arvan, et meie areng on jõudnud ikka nüüd juba nii kaugele, et sellised asjad ei õnnestu, see on niisugune. Soomlastel on lausa kohe väljend see Neuko business ehk teisisõnu see on see stiil äri ajamiseks, mida tehti Nõukogude Liiduga, kus noh, mingisuguse väikese kingituse eest tehti miljonilise ärisid. Loodan, et see Eesti riigis enam läbi ei lähe, kindlasti see alguspäevil nii oli. Ja mina näen ka ausalt öeldes ühetaolise analoogse taolise juhtumina seda seika, kui tee rentida seda Katariina kaid, ma olin kaitseministeeriumi kantsler. Ja ma näen seda umbes analoogse juhtumina. Odava raha eest saada selline tükk kätte. Ei tea milliste plaanidega ja kui väga pikaks ajaks ja noh, täna see asi on kohtus need on riigikohtusse kaevanud, mina külases enam ei osale, kuid kuid ma leian, et ma olen talitanud õieti, et ma püüdsin seda nii palju kui võimalik blokeerida. Käes Erastamisagentuuri peadirektorile Väino Sarnetile soovitakse, et ikka veel tagasi talusse minna, kus on tema koht või on tema erastamispoliitika pärast Viru hotelli naeruväärselt odavalt käest andmist tõsiseltvõetavaks muutunud. Tähendab, mul on niisugune tunne, ma olen nüüd seal agentuuri nõukogus ja kohtun härra Sarnetiga kord nädalas. Mul on niisugune tunne, et seal on asjad pisut muutunud. Ja samas ma olen täiesti veendunud Need läbirääkijad ja kogu see agentuuri oma mehhanism on selline, mis mis ei, ei ole päris hästi kontrolli all ilmselt. Ja seal on palju selliseid juhtumeid on, millest pärast on üles kerkinud pahandus. Ja härra Sarnet on äärmiselt jäärapäine ja ta püüab suruda ja pressida asju läbi, mis on selgelt, et noh, ilmvõimatud ja minu meelest Madelaga eelmine kolmapäev ütlesin, et noh, sellega lihtsalt ärritab inimesi, kes otsustavad teatud küsimuste üle. Ja muuta sellega ei saavuta. Aga ma leian erastamispoliitika Mele aetud valesti sellega, et on püütud saada maksimaalselt raha, on see sätitud põhikriteeriumiks riigi huvi on kuskil mujal, riigi huvi on seal, et see erastatud ettevõte jääks tööle, annaks kasumit, maksaks makse ja kindlasti oleks tööhõive. See on tegelik riigi huvi, ühekordsest müügist saadud raha ei ole üldse mitte põhiline. Ja kui me nüüd selle viru võtame Te, siis viru näide tegelikult, et võib-olla päris klassikaline ei ole meil jaajaa, et mar odavalt on müüdud. Ja eks ta kahtlemata ka nii oli, aga samas on täna Viru suurepäraselt funktsioneeriv ettevõte on teinud kõik oma lubatud investeeringud ületanud, on ennast täiesti välja ostnud ja maksab hoolega makse. Nii et selles mõttes noh, ühest ühelt poolt odavalt müüdud, aga teiselt poolt asi toimib. Mida ei saa kaugeltki väita paljude teiste ettevõtete kohta, mis on suhteliselt kallilt müüdud ja kus tänane omanik ei suuda investeerida. Kas teie olete ka midagi tagasi saanud maad või? Minu isa sai pikaveres mingi 39 hektarit maad tagasi ja, ja minul on, ta kinkis selle mulle, kuna need on 82 aastane. Ilmselt sellepärast, et noh, tema lastest mulle ainukesena on poeg, eks et see maa siis nagunii edasi läheks. Aga, aga mina lasin seal päev teha maaparanduse ja, ja oja peale silla ja tahan veel talvel seal natukene neid oja kaldaid puhtaks raiuda. See maja on korras, ma ei oska temaga midagi teha või põllumees ei ole, aga, aga korrastab olema hoolitsust, peab olema ja. Ja keegi kirjutab, lugesin hiljuti lehest, et ühe noore mehe kätte on välismaapankurite abiga koondunud ligi 20000 hektarit metsamaad. Kas see on teie arvates positiivne tendents Eesti majanduses? Kindlasti mitte tähendab seda enam, kui see maa on ostetud. Ma leian, et see ei ole päris õige ja ja kuna ei ole kontrollitud tegevus, kust pärineb see raha ja kes on see tegelik omanik siis ühel päeval märgata ja leida, et mingisugune suur osa Eestimaast kuulub kellegile teisele. Tiit Madisson töötas kunagi teie alluvuses, ta oli Emexi Pärnu osakonnas laoplatsi üle. Kas see, mis temaga mõni aeg tagasi juhtus, oli teie jaoks üllatus või oli see loogiline jätk sellele, mis ta teie juures korda saatma? Tiit Madisson ei, asjad ei ole mulle üllatus selle pärast, et nii naljakas kui see ka tundub, ükskõik mida Tiit omal ajal välja mõtles kõikide võttis täie tõsidusega, see võib kõrvaltvaatajale tunduda täieliku absurdini, aga ta oli selle kohta täiesti terve pildi joonistanud ja öelnud, et vot see, see saab teha niimoodi ja kuidas seda organiseerida, kuidas seda teha, ta võttis kõiki asju tõsiselt. Mõttes mingisugune täiesti eluvõõra asja välja, aga võttis seda täie tõsidusega, kusjuures noh, tal oli ka plaan, kuidas seda ellu viia. Ja minu, mina tõmbaksin lausa paralleele selle, selle riigi riigipöörde või oli siis ta, mis ta oli katse ja ütleme Emexi Pärnu osakonda sauna ehitamise vahel mõttekäikudes ja käitumist siis ei näe siin vahet, kusjuures Tiit on suurepärane organisaator ja pani selle Pärnu osakonna alguses väga hästi käima, aga kahjuks pärast läksid asjad viltu, kui ta ajas nüüd rahakotid sassi, hakkas oma erakondlikku tegevust tormiliselt arendama, siis riigis on seadused ja ilmselt ta on niisugune elukutseline väike Kingissepp. Ta ei, ta ei saa aru, et olukord stabiliseerub ja, ja riiki tuleb hakata teenima teistmoodi. See on tema, tema tragöödia ja. Aga ma leian, et riik käitus õieti selle riigipöördekatse puhul. Nii et tal ei ole liiga tehtud Minu meelest mitte, see karistus ei olegi üldse mitte pikk ja kui ta rääkis, et ta tegeles, see ei olnudki mingisugune riigipööret, see oli kaitseliidule raha välja pressimine, sest tegelikult noh, väljapressimise eest on siin Eesti riigis rangemad kohtuotsused kui riigipöördekatse eest. Milles seisnes teie arvates ärinaise Enelin Meiusi fenomen? Kui ma takkajärgi analüüsin siis noh kogu see keiss on tegelikult üks suur petturlus, tegelikult inimene võttis laenusid ja elas laia elu ja tegi, alustas, laiasid, ärisid. Ja ei tundnud absoluutselt muret selle üle, et see on ju tegelikult võõras raha, mille baasil kõik käib ja nagu tal polegi mingeid kohustusi siis üldse tagasi maksta. See on hämmastav, see on sponsoreerida, mingisuguseid üritusi, mängida, lahket andjate jagati soris, jagati võõrast raha. Minul on see täiesti arusaamatu, vastuvõetamatu. Neid põhjuseid, miks firma võib põhja minna, on mitmeid. Näiteks võib põhjuseks olla see, et firma juht käib naistes või siis mängib hasartmänge. Kas te olete nendest kiusatustest alati vaba olnud? Mina olen oma tegevust alati mõistusega kontrollinud ja, ja mul on nii siukseid. Kaks kiusatust on üks, on see autovõidusõit ja autod võib-olla ja teine on fotograafia, millega ma tegelen juba kuskilt sealt neljandast klassist alates. Rohkem mul neid eriti ei ole, muidu ma kontrollin täiesti ennast ja kontrollin loomulikult nendel aladel ka, aga aga maksimaalist ja, ja kui ma Ta on fotograafiaga tegeleda, siis ma tahan ikka alati võimalikult häid objektiive võimalikult häid kaameraid ja vahendaga kvaliteeti. Ja teisest küljest mis puudutab autovõidusõitu, siis, siis noh, seal ka ikkagi ainult tulemuste peale ja noh, see, et need tänavasõiduautode, minu hobi, et mul täna mingi kurbade silmadega Mercedes, siis ma ei näe seal mitte midagi halba, ma võin seda endale lubada ja ma kunagi ei osta neid liiga palju alati minu eest ära osta midagi muud, seal selle, see kadu selle autovahetuse juures polegi nii suur. Kas selliseid mehi olete kohanud, kes on oma firmad maha mänginud, ütleme seal kuskil kasiinos või? Ei ole? Ei, sest selle, see on võimalik ainult teatud vaimse tasakaalutuse korral ja ma ütleks nii, et too aeg, kui tehti raha siin metallide ja igasuguste muude asjade müügiga, paljudel inimestel raha hästi kergelt tuli. Sellest on nüüd mõned aastad möödas, see raha läks niisama kergelt ja, ja nad on täna ikkagi sealsamas kuskil otsivad mingeid juhuäri. Mina nende hulka ei kuulu. Millega seletate seda, et te olete jalgadel püsinud ja edu saavutanud? Siin on, ma arvan, kolm põhjust, üks põhjus on see, et ma olen hirmus töörügaja ja olen sealt võtnud eeskuju oma isast. Teine on see, et kindlasti on mul olnud õnne, mul on vedanud. Ja kolmas on võib-olla see haakuvad sedasama teise punktiga, et et see nõndanimetatud äriõnn ja, ja kõik see ja head suhted, ütleme, partnerid seega potentsiaalsete partneritega on tingitud ikkagi sellest, et et normaalselt inimese moodi elatud, pole pettusega tegeletud ja pole mingisuguseid noh, sobimatuid asju ette võetud. Ja ei ole kunagi aetud viimast penni lõhki. Ja on püütud alati äripartnerile vastu tulla ja mõista ja see annab sellise suhtumise ja hea niisuguse õhkkonna ümberringi ja, ja siit see tuleb, seda ma nimetaksingi õnneks nagu makstakse pärast kõik selline käitumine ja kõik selline olemine nagu pärast pärast pika perspektiiviga tasub ennast alati ära. Nii et ma arvan, et see nii Kas vastab tõele, et teil on Venemaal tehased justkui paljusid ajakirjandusväljaandeid olete rahastanud? No ma olen siin natukene mänginud siin mõne ajalehega ja tegelikult praegugi, aga see on ütleme nii, et see sõnumilehe või siis tolleaegset Eesti sõnumite tegemine, see sai ikka rohkem sellest alguse, kui tekkis mõte, et, et see oleks ju suurepärane mäng. Ja ma hea sõbra Hans Luigega ma selle mängu mängisime tookord. Ja kõik muu on sealt nagu riburadapidi juba tuleb. Lihtsalt on tekkinud olukorrad, kus tuleb võtta vastu majanduslikke otsuseid ja, ja sellepärast on need asjad niimoodi muutunud. Ja eks me omal ajal Hansuga siin mängisime selle postimehega ja, aga sellest on juba palju aega tagasi, nii et see vahetas neid avalikke nii palju ja, ja lõpuks me enam nagu ei kontrollinud asja, nii et. Praegu olete päevalehega seotud. Kuidas teile tundub, kas meie ajakirjandusturg on täis või mahuks sinna veel midagi? Kardan, et meile ei mahu siia enam midagi, meil võiks siitki mõne ära koristada ja, ja saada võitu võib-olla kvaliteedi arvelt. Kaks päevalehte siin on ilmselt palju ja sellest selle all kannatab tegelikult lehtede sisu. Selliseid tõsiseid probleemartikleid ja uuringuid ei ole võimalik teha. Kuna see makstakse kõik kinni reklaamiga reklaami paljude väljunud peale jaotub, siis ei ole lihtsalt raha ja püütakse siis selliste odavate asjadega noh, ütleme nii, kiire uudis. Skandaalne uudis, mõni niisugune väike poriga kallamine, see on see, mida inimene kohe tahab lugeda, kohe haarab ja see on see, millega püütakse saavutada lugejaskonda juba polaarsust. Ainuüksi selle nimel, et on väga raske inflatsioon ja kui tahad vee peal olla, siis tuleb midagi, tuleb selleks töötada. Ja ma arvan, et olukord oleks palju mõnusam, kui sealt midagi ära kaoks ja, ja ma usun, et selle ajalehe kvaliteet kindlasti tõuseks sellelegi Hallese Ajakiri on meil tohutult palju. Pean kahetsustundega tunnistama, et mõned eriti ei loe ja seal nad on niisugused kerged ja igaüks püüab midagi kirjutada ja ma ei kujutagi äriinimesena ette, kuidas nad üldse ots otsaga kokku tulevad. Kui teil oleks võimalus juttu ajada ameerika rikkama mehe arvutigeeniuse keetsiga, kelle varandust hinnatakse 42-le miljardile dollarile mida te temalt küsiksite Midagi täiesti ärivälist, ma arvan ja, ja ma olen täiesti veendunud, et ta ei tegele ammu enam selle töö ja tegemisega raha nimel ja ta teeb oma omale meeldivat omale vajaliku ja omale kui inimesele vajalikku tegevust. Ja see, see raha tuleb, see on lihtsalt kõrval kõrvalprodukt, ütleme nii. Kusjuures noh, reegel on see, et asi ei tohi käia miinusesse, eks ole, aga, aga see, kui palju ta kasumit toob, see on juba mingi muu, see on juba võitlus asja pärast ja, ja ja sisu ja ideede pärast ja see ta teenib, selle juures on täiesti loomulik. Ma arvan, et see niikuinii Selline hirmus teenimise himu on, ma kujutan ette, võib-olla sellise noh, esimese 500000 või miljoni, aga edasi edasi läheb juba mäng mängu pärast ja ma ei tea, ma ei, ma ei usu, et kõik hirmsasti nüüd rahatähti loevad, õhtul läheb siis kodu, teeb kartulikoti lahti, läheb veel ületajad, sain jälle natuke juurde või, või vaatab, kirjutab kõik oma pangaarvet paberil, liidab. Keegi kuulaja küsib seal, kus on raha, seal on võitlus, kellega teie olete võidelnud. See ei ole päris nii. Võitlus on mingisuguse konfliktsituatsiooni lahendus, võitlus võib-olla noh, kas või näiteks seesama valimisvõitlus aga see on ka rohkem võistlus. Võitlus on siis, kui. Keegi on püüdnud teid alt vedada, keegi on teile mingisuguseid kahju tekitanud ja te võitlete selle eest, et seda korvata või seda tagasi saada, vaid see on võitlus. Normaalne äri ei ole võitlusse, on pigem võistlus. Jaa, kui vaadata selliseid pikaajalisi projekte enam, millega mina olen tegelenud, siis siin on ikkagi tegemist partnerite vaheliste suhetega juba nii et ei ole nii et ma võtan teil mingi enampakkumised, kes rohkem maksab, see saab tihtipeale on kindlam ja pikas perspektiivis ka oluliselt tulusam teha väiksema marginaaliga äri ja kui siis tekib olukord, kus ütleme, hinnapoliitika ostu poole pealt läheb raskeks, siis on võimalik alati kaubelda selle hinna, nende marginaalide üle ka oma ostjaga. Et see on ikka nii, et kuidas kutsa külale, nõnda nõnda noh, siis ka vastupidi, eks ole. Et see asi on kõik kahepoolne ja siin ei ole, ei ole niisugust võitlust, see on minu meelest niisugune idealiseeritud ettekujutus, võib-olla sotsialismiajast pärinev, et kapitalismi raha tegemine, see on pidev võitlus Persona saates vastab kuulajate esitatud küsimustele peaministri majandusnõunik Robert Lepikson. Kas allmaailma esindajad on püüdnud teiega sidemeid luua või vastupidi, on püüdnud teie jalgealust kõigutada? Ma ei ole kunagi mitte kellelegi ka mitte kuskil nii oluliselt tülis olnud ja noh, ütleme tänase allmaailma asju ma tean väga vähe. Küll, aga tolle metallibuumi ajal kõik Need, kes keda sellega seostati, vähemalt olid sunnitud läbi Emexi käima ja algperioodidel oli neil otseselt minuga tegemist, ehk teisisõnu mina olin see mees, kes sõlmis Emixi vahenduslepinguid. Kaadrit ei olnud veel, inimesed ei olnud välja kujunenud ja mina seda värki pidin vedama, vastutama. Siis nägime, olid enam-vähem küll kõiki ja tänaseks on neist meestest suur osa juba mulla all, aga aga osa neist on jõukad mehed, osa neist on sellised, nagu nad olid, siis ütleme ja olla ka erilisi probleeme ei ole olnud. Jaa, jaa. Ma arvan, et see on ikka sellepärast, et kõiki lubadusi on peetud ja, ja püütud ausalt äri ajada ja ei ole ma teinud kunagi mingit vahet, kas tegemist on mingisugusel allilma tegelase või kellegi teisega. Kui inimene tuleb metalli müüma ei ole minu asi küsida. Kui hind sobib, siis see tehing tehakse. Risike käib, on teid ähvardatud? Noh, tol ajal oli igasuguseid asju ette, aga viimasel ajal mitte üks üks pahandus on olnud küll kunagi näiteks auto ära, aga aga selle ma sain ka tagasi, niiet. Kas ärimaailmas on kergem töötada naiste või meestega? Mina olen äri ajanud ikka rohkem meestega, kuigi on väga häid naisi minu alluvuses töötanud seal ehk siis näiteks ja isegi päevandeki aegadest ma mainiksin siin kindlasti ära Mari Raski, kes oli minu asetäitja. Ma hindan inimesi selle järgi, kuidas nad suutelised ennast mobiliseerima ja kuidas nad suhteliselt kiirelt tegutsema. Tihtipeale kiire tegutsemise efekt on palju suurem kui lõpuni läbi kaalutud. Uimerdamisel ma ütleks isegi nii. Ja provorask muidugi on tõeline tõeline niisugune töörügaja ja kiire ja niisugune, noh see on väga meeldiv koostööpartner. Tema töötab edasi, tujusid üks Ameerika produtsent, kes tegeleb showbusinessi. Ka ütles kord, et ma ei naera kunagi nende kuumikute naljade üle, keda ma olen palganud. Niipea kui ma seda teen, küsivad nad suuremaid honorari. Kas teie olete olnud sedasorti ülemus, kes ei ole pidanud paljuks töötajatele kiidusõnu jagada? Et minu suhted alluvatega on üldse väga naljakad selles mõttes, et ma alati kiidan selle eest, kui midagi on hästi tehtud, ma olen olnud äärmiselt nõudlike kõva käega. Ja mul ei ole seda ausalt öeldes isegi mitte ette heidetud, sellepärast et. Ma olen ise raban samamoodi. Ja tavaliselt siis alluv ette heida, kui ta näeb, et ülemus rabab. Kui aga ülemus istub konjakit ja sõimab alluvaid, siis on muidugi pilt teistmoodi. Ja sellepärast ilmselt. Ja ma olen kindlasti inimesi kiitnud. Mul ei ole küll ühtegi Comendi tegijat, mine alluvuses kunagi olnud, ma olen tööinimesi otsinud ja alati maksnud maksimaalselt hästi, kui seal maksimaalne tulemus. Kas teie olite seotud vähi 10 käsu ettevalmistamisega mõeldud on meie majanduspoliitikasuundi? Noh, uudishimu, tsemine võib olla tegelikult iga majandusnõunik on mingil määral seotud sellega, mis, mis majanduselus toimub. Otseselt nende paberit kirjutamisega seotud ei ole, ma tegelesin selle valimiskampaaniaga, aga ega seal nendes 10. käsus on sisuliselt kokku võetud see, mida me oleme seal ju korduvalt omavahel rääkinud. Nii et see ei ole nagu mingisugune totaalselt uus programm, seal on lihtsalt kontsentreeritud pandud paberile see, mida, mida me seal Koonderakonna ütleme noh, majandusinimestega omavahel oleme kõnelenud ja kaasa arvatud peaminister Tiit Vähi Kui rääkida piiblis kirja pandud 10-st käsust, siis öelge, mille vastu teie olete kõige rohkem eksinud? Ma arvan, ei ole seda hingamispäeva pühitsenud, ei ole puhkepäevi pidanud. See õnnetus on mul küll ja kui ma kujutan ette, kui ma peaks praegu kuskile kaheks nädalaks puhkusele, niiet midagi teha ei saa, et mul ei ole telefoni kaasas ja ma vist lähen esimese kolme päeva järgi hulluks. Ma olen elus nii elada, et ma ei jälgi mingisuguseid välja kujunenud norme. Ma leian, et sellised noh, Taali mõisted ja kõik need on nõrgale inimesele, kes ei suuda ennast ise paika panna, oma tegusid kontrollida ja siis valib mingisuguse reeglistiku. Ja tal on endale lihtne öelda, et noh, et, et nii kõlbani tehta. Inimene, kes endaga hakkama saab ja kes oma käitumist olemist ja tegemisi kontrollib suudab igas olukorras ise otsustada, mis on õige, mis ei ole õige. Ja seepärast noh, ma ei austa eriti selliseid moraali ja, ja käitumise ja igasuguseid muid taolisi norme. Sellepärast et selline norme nii tehakse, et tegelikult näiteks käitumise ütleme laua taga söömise. Niisugune head kombed on täiesti loogilised. See, kuidas need noad-kahvlid seal taldriku ääres on, see on täiesti loogiline. Ja tegelikult täna noh, kui alati arvatakse, et valge veini jääb alati kindlasti kala juurde ja punane mängib liha juurde, siis täna Euroopas sellist sellist kohta enam pole. Inimene võtab seda, mis talle talle, mis talle maitseb küll, aga ta valib kasse, vein on raske või ta on kerge, kas seda kõlbab juua päeval või kõlbajuva päeval? Asi kas valge või punane kriteerium. Nii et ma saan nendest asjadest jah, teistmoodi aru ja, ja arvan, et kui kui ikka enesekontroll on piisav ja siis nii on kindlasti õige otsustaja tuleb alati vastavalt olukorrale. Kui küsida inimeste käest, mida nad kõige rohkem kardavad, siis vastab enamused, et kuritegevust meie politsei on nõrk, pole raha, millega vahendeid muretseda. Nõrk on meie päästeteenistus, tulekahjude kustutamine kõrghoonetes on küsitav. Raha vajab kaitsevägi. Kui oleks teie teha, kas valmistuksite kõigepealt sõjaks ja alles siis mõtleksite oma maakurjategijate ja loodusjõudude vastu võitlemisele või ei ole seni? Minu arvamine on ikkagi lähtub objektiivsest analüüsist ja subjektina, ütleb mida. Mis puudutab väliskaitset, siis peab tekitama sellise olukorra, kus potentsiaalne ründaja leiab, et rünnak on seotud nii paljude, nii suurte kaotustega, et ei võta seda lihtsalt ette. Keegi ei arvagi, et läheb madinaks. Meie tänane seis on muidugi väga nukker. Mis puudutab seda siseolukorda, siis minu meelest on härra raske olnud suurepärane siseminister ja, ja asi on oluliselt paranenud. Kindlasti on suur osa ka kaitsepolitseil, kes on väga efektiivselt tegutsenud. Ja loomulikult on seda vaja ka arendada, aga me oleme täna olukorras, kus, kus kõigeks ei jätku. Ja mina tegelikult pooldaksin sellist krediidiliini, mis puudutab ütleme nii välis- kui sisekaitset, ehk teisisõnu mina oleks võib-olla jaganud neid vahendeid pisut teistmoodi, oleks tuleva aasta eelarvesse oleks võib-olla vähendanud natukene seda kaitseministeeriumi rolli ja võtnud siiski peale mingisugused kohustused mitte seda, et oleks, vaadake, need on niisugused huvitavad asjad, seda raha ei ole otse vaja. Relvatootja finantseerib selle asja ise, sidevahendite tootja finantseerib ise, autotootja otsib ise selle koha, kust antakse liising. Valitsusel oleks vaja ainult otsustada seda, et järgmistel aastatel eelarvetesse tehakse samasugused investeeringud ja sellega seda garanteerida, mina ei pea seda laenuks, aga noh, peaminister peab seda kui laenu. Ja sellepärast ta sellest on nagu keeldunud. Loomulikult raha on vaja, on vaja investeerida. Teine asi, kui otstarbekad, investeeringud on selle kaitseministeeriumi koha pealt pisut kahtlane, ma sealt ära tulin, siis on seal küll selget teadmist, minist, relva vaja on ja kes need parasjagu toodab ja ja minu meelest ei ole sellisel päris praegu, kui selge. Teisest küljest noh, politseile on kõik väga hästi selge. Aga tekib üldse küsimus, kas need üldse neid mehi nii palju vaja on, võib-olla oleks nad vähemas koosluses palju efektiivsemad. Ja üleüldse ma ei saa aru sellest, mismoodi käitub liikluspolitsei, tähendab see, mina nimetaksin seda rohkem aktsiaseltsi radar kui liikluspolitseiks tegelikult liikluse reguleerimisega, liikluspolitsei ülesannetega, sellest on võetud töö alla ainult üks kiiruse mõõtmine. Kindlasti täiesti väär ja kui, kui meil õnnestub mingi koalitsioon siin Tallinnas kokku panna, siis ja mina mingi otsustaja sealjuures olen siis minu esimene käik oleks see, et ma kutsun Tallinna prefekti välja, ütlen talle nii, et te saate 10 miljonit Tallinna linna käest, aastus. Seda ei tule. Kui isa korda majja. Esimene samm korra suunas on kohe see, et te panete 10 autot seina äärde, mehed tänavale, kaheksast viieni patrullima ristmikel ja korda looma ja nii edasi, nii edasi. Ilma autot rahulikult, mis siis, et vihma sajab. Mujal maailmas käib nii ja, ja vanasti oli politseis ja tore lugu küll inimene võeti tööle. Kõigepealt käis jala, siis see külgkorvi istuma, siis sai mootorratta rooli taha, siis sai autosse, siis autorooli taha, nüüd on niimoodi, et tuleb tööle, kus mu auto on? Me ikka mõtleme asja natukene valesti, ma arvan. Kuidas suhtute Tallinna tänavatel keerivatesse inimestesse? Ei ole tegelikult väga kursis meie sotsiaalkindlustuse asjadega küll aga näiteks kui ma näen neid kuskil Saksamaal, siis ma tean, et nad teenivad endale lisa, sest seal on niivõrd tugeval tasemel sotsiaalkindlustus ja nad on täiesti kindlustatud, meil pole mitte mingit vajadust tänaval kerjamas, kes seal istub, kerjus mingisuguses ülimoodsas elektri jõul töötavas ratastoolis jaa, jaa, mängib mingit pillikest ja kerjab raha. Selle ratastooli ta seal sotsiaalministeeriumis tõenäoliselt ja, ja saab ka toiduraha. Et põhimõtteliselt ma suhtun sellistesse asjadesse hästi ja, ja tihtipeale ei ole seal taga mitte see rahapuudus, vaid see on elustiil. Kas olete kirjusele raha andnud? Kunagi olen kindlasti jah, aga Eestis mitte. Moskvas on palju, seal ka mitte? Kunagi vist nii, päris algupäevil ma esimesi kordi välismaal olin, aga nüüd noh, Saksamaal siis põhimõtteliselt näide. See ei päästa olukord kindlustanud mitu isiklikku autot, teil on? Kas te teate autodesse kõike? Ma arvan, et päris põllusaate ise auto parandamisega hakkama. Ei, kindlasti mitte omal ajal, kui autod olid sellised, nagu nad parasjagu voliduda, mõned Ladad ja Moskvitšid ja siis kindlasti sain, siis ma ise ehitasin, värvisin, pastandasin ja teen kõike muud tööd ka, keevitasin. Tänane auto ei ole enam nurga taga remonditav ja ei ole üldse mõtet proovidagi. Nii et auto vea otsimine käib ju arvuti abil, arvuti lühendatakse mingisugune tester autotester külge ja see kohe, mis viga on, kuni läbipõlenud Bernideni. Nii et selline isetegevus sealjuures. Oletan, et mulle sellist nõukogude aegset ratsionalüsaatorliku tegevust, kus kus lääne konstrueerimisbüroo poolt välja, sedasi tuli paremaks teha ja seda tegi tingimata mingisugune vend, kellel oli keskeriharidus ja, ja 20 aastat tööstaaži. Omal ajal käis jutt, et habeajamismasin Harkov, esimene Nõukogude liidus tol ajal välja tuli. Oli sellepärast nii hea, et Nikita Hruštšov oli käskinud seal üks-ühele maha võtta ja mitte ratsionaliseerida. Kui vana te olite, kui te esimese auto saite? Juhiload, ma sain 26 aastat tagasi. Sealtkandist pärineb ka esimene auto ja ja see oli Adleri juunior triumf, 36. aasta väljalase ja mul on siiralt kahju. Kunagi müüsin sellepärast, et noh, ma sain toodavad, müüsin talle häält, aga see oli võrratu. See oli tehniliselt täiesti huvitav eksemplar. Neljakäiguline käigukast eespool mootorit ja 23 hobujõudu ja kaalus mingi poolteist tonni sihukeste suurte laternate kant suurte tiibade peale. Igavesti kihvt asi, olite kõva mees. Eitja nägin taga nii palju vaeva ja otsisin, kust need laternad nikerdada ja kus seda kere puhastada ja värvida. Avariiolukordi on olnud tõsiseid Tänavaliikluses on mõned kriitilised situatsioonid olnud loomulikult, aga, aga see teine abi, mis on seotud, ütleme siis autovõidusõidu ma ise olen rooli taga, jääradadel ja ringradadel. Aga noh, teatud niisugust kogemust ja, ja ju siis seda meelekindlust nii palju on, et noh, mõned korrad ma olen täiesti põlluga keeranud. Jäähokis pidi olema nii, et see, kes on uisutada, eriti ei oska, pannakse väravasse. Kas rallis on nii, et see, kes roolis kõige parem ei ole, pannakse kaarti lugema? See ei ole kindlasti nii see kaardilugemine, täiesti omaetteamet ja, ja seda peab tegema ilmselt kuidagi rahulikult, tasakaalukalt täpselt ja Raido ka sõitmisest on võib-olla raske raske selliseid järeldusi teha, Raido on tulnud rallis samal ajal vormelisõidust ja need mehed on selliseid, kes kõige rohkem oma silma usaldavad. Ja see tähendab seda, et nad ei sõida kunagi väga kiiresti. Professionaalne rallisõitja sõidab teistmoodi, tema usaldab seda legendi. Selle koostatakse koos piloodi jutu järgi, eks ole. Ja noh, Markoga Me oleme nüüd sõitnud ikka tükk maad kiiremini ja, ja ilmselt ka edukamalt ja. Meil nagu klapib. Kas te loete rohkem kaarti või olete roolis? Rallis, ma loen, loen kaarti, aga samas ma sõidan, jääradasid ja siis ringrada ja, ja ma arvan, et sel aastal on vist on vabaklassi pronksmedal nagu olen ikka tee peal ikka seisnud, kui siin sai nalja, kui palju. Viimane kord mõtlesin, et ma proovin ühte head või noh, tõelist ringrajaautod ikka rentisin Soomest ühe BMW. Ja kuna ma olin sõitnud selle neli päeva kogu aeg, siis, siis oli halb üllatus, tagavedu on hästi võimas, alguses ikka neid pirueti uhkelt tehtud. Aga võidusõit lõppes kurvalt selle autoga, selles mõttes, et selle auto kardaan läks keskelt pooleks, mis on noh, täiesti harukordne nähtus, aga noh, nii juhtus. Maailma kõige raskemaks ralliks peetakse Pariis-Dakari rallit. 14000 kilomeetrine teekond kulgeb läbi Sahara kõrbe Senegali kas teie oma kogemustega julgeksite sellise teekonna ette võtta? Julgeksin kindlasti, aga mina seda niimoodi kvalifitseeriks, mis asi on maailma raskeim ralli, sellepärast et sellel rallil ei ole suuri kiirusi, seal on pikad katsed, see on hoopis midagi muud kui mingisugune MM etapp. Ja noh, ka MM-etapil ei sõideta tegelikult see keskmine, ütleme, meie taseme sõitja sõida kunagi nii kiiresti kui siin Eesti Eestis kodus. Siin see, et eksiga pööraselt kiiresti, kuna rajad on noh, tuttavad ja palju kordi läbi sõidetud. Kiirus siin, kus saab 10 korda rada läbi sõita, enne võidusõitu on oluliselt suurem. MM-il saab kolm korda sõita. Kas politseinikud on teid kiiruse ületamise pärast Tallinna tänavatel kinniga pidanud? Mäletan ühte juhtu küll seal päris ammu. See oli kuskil seal pärnamäe kalmistu juures metsa vahel kus küll linna piir, aga kus ei ole isegi ühtegi maja silmapiiril ja siis ma sõitsin 70 30-l võeti load ära ja siis ma olin maru pahane selle peale ja, ja lõpuks siis selgus, et need mehed olid seal lihtsalt raha teenimas, aga ei olnud need sinna keegi saatnud. Ja ma olen alati nõus maksma trahvi selle eest, kui ma olen rikkunud mingisugust reeglit. Pean seda õigeks, et seda tuleb teha ja seda tuleb küsida ja võtta, aga kui seda näiteks raha teenimiseks, siis ma noh, ei aktsepteeri seda, ükskõik millise tulemust siis ka ei oleks. Olen kõikide minu käsutuses olevate võimalustega selle vastu sõdinud ja selliseid mehi püüdnud selle vahele võtta. Maanteel on muidugi probleeme olnud ja minu arusaam on, põhineb ikkagi jälle loogikal kui täna sõidab 110 110 kilomeetrit tunnis. Mul on omal olnud, ma olen ise sõitnud päris palju temaga. Ja sealsamas selle võiks Mercedes 110 kilomeetrit tunnis, siis vaadake Mercedesele tippkiiruseni veel teist nii palju laadal on 20 kilomeetrit veel ja mitte ei ole see inimeste ja ülbus ja arvamine, et oh, milline auto mul on, vaid tegelikult see on täiesti põhjendatud, kui selline inimene tunnetab, et ta võib sõita kiiremini. Ta on vähem ohutu sõites 30-ga kui lada, kes sõidab 110-ga. Ainukene koht, mida peab silmas pidama, on see, et kõrvalteelt tulija ei suuda endale aru anda, et sealt keegi nii kiiresti tulla. Aga tee peal püsivus ja pidurdusteekond ja kõik see on nendel autodel hoopis midagi muud. Rikkad inimesed on ostnud endale vanalinnas suuri kortereid ja maju või siis ehitanud linna lähedale uhkeid elamuid. Teie ostsite ära olümpiavõitja Jaan Taltsi maja, mis on ehitatud nõukogude ajal. Mis kaalutlustel selle maja valisite? Ma elasin Keilas, kus ma olin ühest majakarbist endale maja ehitanud ja, ja elu läks nii kiireks, et ei jaksanud enam edasi-tagasi Keila vahet kogu aeg sõita, nii palju aega läks kaduma. Ja abikaasal oli täpselt sama lugu, pidi kogu aeg tulema ja käima ja kummagi olen auto ja muud olnudki, sõitmine käis, aga ja kui siis midagi maha ununeb, siis on tund aega garanteeritud edasi-tagasisõit. Kaalutlused väga, lihtsalt mulle meeldib see rajoon või see on väga väike krunt ja mulle meeldivad suured toad, mulle ei meeldi siukseid pisikseid, 15 16, ruutmeetrised, niuksed, asjad majas on tegelikult viis tuba, praegu ka see sai korralikult ümber ehitatud. Aga nad on lihtsalt suured ja avarad ja, ja see on see, mis ma, mis ma soovin, muud muud nagu eriti pole, ei olnud üldse oluline, et see on Taltsi maja, kellegi teise maja. Kindlasti on täiesti ehitatud, ma järgi jäid seal tegelikult seinad ja, ja ütleme, noh, põrandad ruumide paigutus, kõike sai muudetud. Koeral on üks, üks, mis tõugus dogi suur ja loll. Loll ei ole teda korralikult õpetanud. Kunagi elasime nõmmel, millele sealgi oma maja isal tähendab. Siis meil oli üks tolleaegne lademe Ida-Euroopa lambakoer, nüüd pole enam kuulnud, räägitakse saksa lambakoerast, tegelikult on seesama koerend pisut suurem. See oli tõeliselt tark loom ja, ja. Mul on temast saanud väga head mälestused, aga see dogi on ikka täiesti noh Daniga tõesti rumal midagi teha ei ole ta nii ülevoolavalt sõbralik ja, ja ütleme nii kuri, kui keegi tuleb kuskilt mujalt. Ja samas on ta ka nii pealetükkiv, et ma tihtipeale olen sunnitud pidama oma autot õues ja koer on okupeerinud garaaži, elab seal nagu nagu täis peremees. Sest noh, kui külalised käivad, siis on võimatu, ta tuleb, topib ennast igale poole vaatamata keelamisele ja noh, heatahtlikult. Aga ta on hirmus suur, sabaga hakkab vehkima siis, siis noh, lüüakse ukse klaas katki, ei ole talle mingi probleem. Ta saab ülevoolavast rõõmust, seda mitte üldse halvasti. Kui praegu oleks teil võimalus midagi veel õppida, mida te õpiksite? Ei taha enam õppida. Tähendab, õpin kogu aeg midagi, tegelikult koolis käia ei tahaks. Sedasama valimistega näiteks õppisin, kuidas kampaaniat korraldada. Kantsleriks oleku ametiajal ma õppisin, kuidas neid. Ja tegelikult ma saan kogu aeg targemaks mul sellele tuliselt hea meel, kui midagi muud ei ole saanud sellest siis ma olen õppinud pööraselt palju ja see on ka suurim. Ma olen natuke liiga pehme ja hea inimene. Olete tunnistanud ühes intervjuus kaks aastat tagasi, kas täna võite sama öelda või on aeg teid muutnud? Alati noh, usaldavaks ja ja kontaktseks ja inimesed on muutunud ja eks ma olen kogenud, võib olla kohtudes erinevate inimestega teatud niisugusi pettumusi ja altvedamisi ja ja teatud selliseid noh, inimeste seal on väga erinev ja inimesed tihtipeale ei taotle mitte seda, mida nad peaksid oma kohal taotlema ja, ja võib-olla tänu sellele ma olen muutunud umbusaldavaks ja ja eks see käsi käega vähemaks läinud, selles mõttes, et noh, kui te ikka tahate asja ajada ja teate, kuidas seda teha, siis tuleb seda teha kõigil kogu tiimil ja kui seda ei ole, siis noh Robert Lepikson, kui seekord ei saa linnapeaks, kas peate valimiskampaaniale kulutatud raha maha visatuks? Jään oma väite juurde, et ma oma isiklikku raha valimiskampaaniale ei ole tänase seisuga veel kulutanud kui kampaania läbi, küll aga on ka teatud maksmata arveid ja võib juhtuda, et ma seda teen. Ma ei pea kunagi seda asjatuks kulutuseks, sest ma ei ole teinud seda eesmärgiga kuskile tingimata saada. Ei ole minu ambitsioon tingimata saada linnapeaks. Milline küsimus teile on? Kõige rohkem meeldis, selle esitaja saab auhinna. Vast kõige niisuguseks ma ei ütleks, et teravamaks, aga minu jaoks võib-olla naljakas küsimuseks oli see, et kas teil on Venemaa tehased sellepärast et see iseloomustab tervet rida arvamusi, mida minu kohta on olnud ja mida ma olen sunnitud kuulma, et küll ma omal mingeid sadamaid kaisid muule ja ei tea, mida veel. Ja, ja kuskil teen vähi kärje kuskil, teen kellelegi teisega äri. No sa iseloomustab kogu seda paketti, arvamusi minu kohta ja sellepärast ma arvan, et selles olla siis auhinnatav küsimus. Ja meil on teile ka väike kingitus, see on keskeprogrammi naljatundja, siin peal on üle 150 anekdoodi, Jüri Krjukov esituses palun.