See oli majakavaht, kes ütles, kui olin talle sügisel novembris kuulutanud, et kavatsen talveks lõpmatusse jääda. Maja kuni esimeste ettetulevate raskusteni. Neid talveks jääjaid on siin enne ka nähtud. Olin südamepõhjani solvunud, kelleks majakavaht mind õige peab. Aga need olid väga kasulikud sõnad. Need tulevad nüüd iga kord meelde, kui mõni raskus siin mu teele satub. Õieti muidugi ei sattunud mitte teele, vaid hinge. Mõtled kasvõi veeautomaadile, millega ei tea, mida teha, kuhu panna ja kuidas ühendada. Ja hing läheb raskeks või pigem nagu öeldakse, süda. Just ütlustes on alati oma tõde. Süda on see, mis raskeks läheb, seda on kohe tunda. Südameraskus vajutab vastu kõhtu ja ulatub sealt taldadeni välja, surub need vastu maad. Oled kohe palju kilosid raskem, hakka või jalgrattaga trenni tegema v automaadi probleemilt läheb mõte väga osavasti millelegi üldisele, oma elusaatusele või maailma allakäigule kliima soojenemisele, suurele tormile. Mis ükskord ikka su onnid merre puhub, nagu üldse kõik. Ja süda kaalub juba mitu tonni ei saa enam paigastki, jalad maas kinni. Hea on, kui, siis tulevad ikkagi meelde majakavahi kuldsed sõnad esimestest ettetulevatest raskustest, mis sind südamepõhjani solvasid ja seetõttu ka seal südamepõhjas hästi alles seisavad, tekitavad trotsi. Kas tõesti, kas tõesti see nüüd ongi see esimene ette tulev raskus? Ei iial, saab veel näha majakavaht. Ja isegi kui sa kohe probleemi lahendama ei asu, on paar tonni südame pealt lisatud jõuga ja vägisi puhtalt kangekaelsus, sest et näidata, siis juba oled võimeline naeratama. Kas või kõveralt. Aga siiski, naeratus on raskustele nagu pühitsetud vesi kuradile, Nad hakkavad vingerdama ja muutuvad siis siniseks suitsuks, mille lõpmatuse alati abivalmis tuul kohe minema kannab. Mis ei tähenda ju, et veeautomaat oleks teisaldatud või maailma allakäik kasvõi natukenegi aeglasemaks muutunud. Aga mis see loeb? See ei loe mitte midagi. Kas neil päevil, kui sa naeratad ja elu on kerge, lakkab maailm alla käimast sinu keha vananemast või kasu tulevase elupaiga suuonni ehitus neil päevil vaksa võrra rohkem edasi nihkub? Ei ja ei, sa lihtsalt naeratad ja ongi kõik. Seni igatahes pole esimesed raskused veel ette tulnud, see tähendab, on tulnud küll. Aga tänu majakavahisõnadele on alati meeles olnud neile naeratada, kui mitte kohe samal päeval, siis hiljemalt teisel hommikul ikka. Nii kui ma 27. oktoobril tükkis oma kolaga viimaks lõpmatusse saabusin, hakkas kohe teisel päeval lund sadama. Maa peal seda ei näinud, aga õhus lendas kõva kirdetormiga suuri valgeid räitsakaid. Talv tervitab mind, mõtlesin sest talveks maaline tulnud. Küürisin oma talvekorteri põrandaid, läigatasin musta pesuvett trepilt õue ja valged räitsakad muudkui kihutasid akna tagant mööda, kütsin ahju ja pliiti, tuba läks soojaks ainult korraks. Aga küürimisest oli mul niikuinii palav. Tahtsin neisse tubadesse selles peatuspaika sisse elada ja selleks on põrandakalts alati hea abivahend. Elasingi sisse. Aga varsti kohe pidin jälle välja elama. Lõpmatusel olid minuga teised plaanid, ei jäänudki maa selleks talveks sellesse suurde üksildase majja, mis oma kahe korstnaga seal mäekünkal juba ligi 100 aastat lõpmatuse metsikuid tuulid otsinud. Nagu öeldakse, lihtsalt seisnud seal vahetanud omanikke. Praegu on kahevahel pooleks ammu juba kord elas seal ühes pooles kirjanik temal ammugi surnud kirjanik. Aga temast on järel ilus paekiviastmetega aed, mida põhjatuule eest kaitseb del paekivimüür. Kirjanik ladus selle oma kätega. Ainus transpordivahend oli tal kahe rattaga käsikäru ja sellega nähti teda lõpmatuse teedel lõputult midagi vedamas. Kui tulid külalised, peeti pidu ja võeti viina, kuni viin, mis külalise toonud, olid otsa sai. Kirjanik elas neis külmades tuulistes tubades nii mõnegi talve. Nüüd käivad tema lapsed ja lapselapsed seal suvitamas. Ja üks neist oligi lubanud mul seal kasvõi terve talve elada. Kui vastu pead kavatsesin pidada. Olin selle talve kõik juba enda jaoks välja mõelnud, et kuidas ma käin sinna üksildase saare otsa suuskadega läbi üle rinnuni hangede, sest see kahe korstnaga nagu mingi ähvardav maja asub lõpmatuse äärmises ääres teistest majadest, inimestest nii kaugel, kui saab mitu kilomeetrit. Talvel kostab sinna alati luikede hääli. See on tõesti väga üksildane paik ja ma olin oma hinge ja oma kopsud-maksad seal talvitamiseks valmis pannud. Aga seda ei tulnudki, kui sain juba põrandad pestud ja oma vähesed asjad mööda kappe ja riiuleid laiali laotatud. Kui olin juba mööbliga tubades ümber tõsta, jõudnud ikka sisse elada ja parajasti aias ringi vaatasin, mis seal veel enne talve tegema peaks. Kuulsin maja juurest nagu kellelegi käimist. Olin selle üksiku paiga hääled juba nädalaga nii selgeks saanud, et inimese käimise kuulsin kohe ära. See oli Marcus, kes tuli vaatama, mis ma seal teen ja kauaks mõtlen jääda. Valusin Marcuse tuppa ja tegin pliidi alla tule, et oleks mõnusam. Markus tõi suitsulesta ja õlut. Istusime pliidi paistel, Markkus jäi õlut, mina teed. Ära minnes mainis külaline, et ma võin teine õhtu sauna tulla. Kui aega on. Muidugi oli mul aega, aega pole, on lõpmatuses alati vale vastus. Marcuse maja asub kohe tuletorni all, aga enne sauna tahtis Markus mulle veel midagi näidata. Ühte kuuri. See siin, kus ma praegugi neid ridu kirjutades istun, on kuur ja vanad tsaariaegne tuletorniülema kuur või ait. Ja Markus on sellest ühe elamise kõpitsevad säilitades muinsuskaitse range silma all kõik sele koitanud palgid. Kuuri ühe küljeaknad on otse põhja ja seal üle lageda kadaka. Nõmme on täiesti lage meri. Nii kuidas ta kunagi on, kui just udu või pimedus teda ei varja. Markus küsis, ega ma hoopis siin ei taha talvituda. Olin nii üllatunud, et suutsin vaid midagi kobiseda. Õieti see oli ju olnud minu unistus juba väga-väga ammune, nii ammune, et ma olin ammugi otsustanud selle maha matta. Sest niikuinii ta ju ei täitu. See unistus talvest tuletorni all. Aga unistusi sa võid maha matta või jälle hauast välja kaevata, nii palju, kui tahad, see neile ei loe. Neil on sinuga omad plaanid. Kui olete juba korda elavaks unistanud, siis võid nad unustada. Ükskõik. Tegelikult sa muidugi ei unustanud, aga tõrjud meelest küüditati kuhugi mälu Siberisse. Aga nad elavad üle. Nemad ei sure. Kuid vahepeal olin ma jõudnud juba unistada enda talveks hoopis sinna, üksildase kahe korstnaga majja, keset tuuli ja metsloomade käimist. Metsloomad on seal julged ja inimesest suurt välja idee. See on juba täiesti nende ala. Nüüd äkki pidin selle kiiruga valmis unistatud unistuse maha matma, sest justkui armukadedusest ärkas ellu ja ronis oma hauast välja, too teine ja tõeline, nii et tollest vahepeal juba valmis unistatud talvitumisest surnud kirjaniku majas hakkas isegi kahju. See oleks ju ka olnud ilus. Kui palju ilusat jääb elus olemata. Ja kui palju ilusat, täiesti mõeldamatud, ilusat saab elus teoks. Unistused on uskumatult visad ja kannatlikud. Ei, nad pole surnud, nad talvituvad Iberneeruvad oma hauas nagu liblikanukud, kas või 40 aastat, et soodsa hetke tulles sealt ikkagi välja ronida, tiivad küljes ja puha. Aga muidugi asusin ma sellesse kunagisse tuletorniülema kuuri. Esimene armastus, kui ta äkki sama noorena, kui tookord su ette astub on võitmatu. Ja nüüd on see talv möödas. See unistuste talv, mu elu kõige ilusam. Eilse põhjatuulega, mis puhus küll juba üle tumerohelise rooja helekollaste nurmenukuõite tuletas ta ennast veel meelde. See tuul oli nagu lubadus. Ma tulen tagasi. Parem oleksin ma mõistnud seda kui ähvardust külma veel tagasi tulen. Nüüd oli see magus tootus. Näeme jälle. Jah. Ma loodan küll. Mu armas talv. Sest siin sellest tuletorniülema vanas kuuris, kus keegi inimene enne mind polnud elanud ega surnud sai talvest mu kallim. Senini oli talv olnud muu kibedaim vaenlane, alati oli ta tulnud kuidagi üle elada. Nüüd ootan ma teda tagasi nüüd kevadel sest kevadel läheb mu kallim pikale reisile, aga ta lubas, et kui raudrohuõied jälle Valendavad heina nädala sees on see märk, et varsti anda tagasi. Raudrohuõis meenutab muidugi lund, kui ta helendab seal sügisõhtuvidevikus. Viimane valgustäht, enne kui kõik pimedusse kaob. Panin lõpmatusse talvituma tulles küll hoolega reisivarustus soetanud, aga rohu teed olin ikka maha unustanud. Viimastel aastatel ma polnud neid palju joonud ka aga nüüd oli mu maitsemeel korraga muutunud. Reis lõpmatusse oli kõigepealt kaks nädalat edasi lükkunud ja tundus, et jääb üldse ära. Sest sel nädalal, kui tulema pidin, ein äkki raskesti haigeks. Palavik tõusis viis päeva järjest üle 39 kraadi. Seal oli nagu mingi lastehaigus. Viimati oli niimoodi palavikus väikese lapsena. Ükski toidupala alla ei läinud. Viimaks kirjutas arst antibiootikume, sain terveks ega surnudki ära. Nagu ehk vanasti oleks juhtunud. Aga maitsemeel muutus üldse keha muuta. Kõigepealt väga nõrgaks. Paranemise esimestel päevadel polnud ma mitte üheksa, vaid 90 aastane. Üle õue minek oli pikk, teekond võttis palju aega. Ajas lausa naerma. Ma sain tunda, kuidas läheb, üle õue. 90 aastane. Ta läheb, see võtab lihtsalt palju kauem aega, läheb ja itsitab enda ette vanainimese naeru, mida keegi ei kuule. Aga ilmselt oli too haigus vajalik ettevalmistus lõpmatusse asumiseks. Puhastuskuur enne elu otsustavat reisi, reisi oma surmapaik. Nii ma sellest mõtlen. Sest kuhu siis veel on mõtet reisida? Maitsemeel oli korraga tõesti muutunud ja kohvi ma enam juua ei saanud, aga kangesti tahtsin äkki rohuteesid. Midagi sai veel surnud kirjaniku aiast viimased piparmündi melissi lehekesi, aga kirdetuulekülm oli neid juba näpistanud ja isegi kibuvitsamarju oli see sügis vähe. Ainult raudrohi Valenda Sadala väljadel, mida suvel niidetud oli ja siin-seal kadaka nõmmel, kus rohi suvekuumusega ära oli kuivanud ja sügisel uuesti kasvama hakkas. Neist õitest ma siis keetsin endale teed ja ootasin talve. Talv ei tahtnud veel sugugi tulla, hoopis soojaks ja ilusaks läks nii, et tundus juba, et ma saan lõputult rohu sees valgeid õisi korjata ja neist maitsvat kibedat teed keeta. Iial varem polnud ma raudrohu teed armastanud, vastupidi selleks alla vaid suure surmaga ja arstirohu nime all. Korraga ta maitses hea talv aga aina lasi ennast ikka veel oodata. Õieti lasi ta ennast oodata terve talve nagu üks õige armuke, kunagi. Lõpuks tuli hoopis kevad. Aga kuigi päike paistis veel novembrikuus pehmelt ja soojalt ja tundus, et talve ei tulegi, korjasin ma siiski pisut neid valgeid õisi ka tagavaraks panin kuivama sest talv ikkagi korraks tuli ka, astus läbi, aga sellest piisas, et need sõbrakesed raudrohuõied kaoksid. Neid lihtsalt polnud enam, nagu oleksid nemad talve saabudes ise reisile läinud. Seal, kus nad veel eile Valendasid. Mitte midagi, kui hästi otsida, ehk leiad mõne pruunika rootsu. Aga on need üldse nemad. Nüüd on nurmenukkude aeg ja eile õhtul ma käisin ja korjasin neid oma asuniku kohaväljalt. Seal nad on head rammusat ahmi peoga. Need kuivavad nüüd siin mu talvekorterikapi otsas. Varsti pean ma selle kapi selle akna vaate maha jätma, sest tuleb suvi ja minu aeg siin saab otsa. Ja oma onnis saama juba elada küll, vähemalt suvel. Pealegi hakkab riik kohe-kohe siin kuuri kõrval oma tuletorni remontima tulevad töölised püstitavad selle vanahiiglase ümber kolinal metallist tellingud saaks küll ka lihtsamalt, tuletorni kõrval seisab roostes hammasratastega vints suur ja natuke viltu maa sisse vajunud majakavaht jutustas mulle sellega tõmmati vanasti mees üles torni peale, seal ta siis kõikus ja lupja torni valgeks. Tuletorn pidi alati olema lumivalge ja ka ilma tuleta kaugele merele paistma. Nüüd pole sellel enam tähtsust riiki remonditorni mitte kui meremeeste elupäästjat ja oma ääretute valduste piiritähist vaid kui muinsusobjekti. Selleks tulevadki mehed kuskilt kaugelt sisemaalt ja ehitavad kolinal tellingud, mis lõpmatuse tuulte käes kindlasti toredat muusikat tegema hakkavad. Aga kuna mehed tulevad kaugelt sisemaalt, siis ei oska nad paljusid asju ette näha ja nende tulemine viibib. Nad mõtlesid, et lõpmatus on koht nagu teisedki ja tegid ehitushankele oma pakkumise. Muidugi liiga odava lõpmatuses lähevad kõik pakkumised lõhki ja kõik ehitajad pankrotti. Aga tulevad uued, ikka sama lihtsameelsed. Kuid see kõik ongi hea, sest nüüd nende tulemine viibib ja minul on mu armsaks saanud talvekorteris veel natuke armuaega. Ja mis veel tähtsam. Kuldnokad saavad oma pojad enne suureks kasvatada. Kindlasti saavad. Sest need teevad seal tuletorni müüri sees juba kõva kisa. Kõige esimesed kuldnokad jõudsid lõpmatusse veebruarikuu viimasel päeval. Ja just tuletorni otsast kuulsin ma nende vilet. Võtsin parajasti kuurist jalgratastega osanud algul reageeridagi. See oleks justkui olnud üks tuule imelikest häältest, millest siin puudu pole. Siis taipasin kuldnokk talvega, nad lähevad meelest ära nagu kõik. Talv on suur valge kustutuskumm. Kui sellest majakavahile rääkisin, teadis ta kohe ja sealt alt neljanda akna kõrval, seal on neil pesa. Majakavaht peab siin üldiselt kõike ja alati täpselt, mida, umbes nii oli ka see kuldnoka pesa kohta käiv teade Shuu anud korrekt. Aga pesakoopaid on torni sees veel ja veel. Kuldnokad armastavad seda vana torni, see on nagu mõni muistne kalju, mille õõnsustesse nad oma kodud on rajanud. Aga tuleval kevadel, kui nad jälle lõpmatusse tagasi jõuavad, nad oma vanu armsaid kodusid eest ei leia. Sile valge sein riiklikult üle krohvitud. Aga egas kuldnokk sellepärast leinama jää ega munemata jätta. Otsib teise turud ja õõnsused, kuigi nende peale läheb kindlasti kõvaks võitluseks. Kõige paremad saavad ikka neile, kes kõige enne kohal on. Kuigi see kõige enne tulek on ohtlik, eluohtlik. Kui palju on liig varaseid kuldnokki märtsi tuiskudes hukka saanud. Aga ega teised sellest hooli tulevad ikka. Igatahes sel kevadel saavad nende esimeste vaprate pojad tuletorni vana müüri sees suureks ja tuule tiibadesse. Ehitajad alles korjavad oma tellingu torusid kokku ja nuputavad, kuidas need selle raha eest, mis nad riigilt küsisid, lõpmatusse läkitada? No selle raha eest muidugi ei saa, see on selge, eks, mis, tule nagu ikka, müts näpus, taas riigi palge ette ilmuda, silmad Vilamas ja pelk tehtud süüdlane. Et nii auline riik, palun, kas saaks teie üliaulise tuletorni valgeks krohvimis tarvis veel nii mitu raha? Riik kortsutab kulmu, teeb noomivat häält, räägib korrast ja paragrahvidest. Aga eks ta lõpuks ikka eraldab Torisedes ja vastu tahtmist tagatoast karbi seest läheb, toob nagu alati kõik rikkad vanad mehed, susside lahinal, kui midagi enam parata pole, pole kuni karp, Andrei. Aga saab iial tühjaks. Ehitajad ja muud meistrimehed, kes pakkumise koostavad, ise salaja ikka selle karbi peale mõeldes üldiselt usuvad, et see on põhjatu, et riigil on tagatoas rahamasin, mis pole ju ka päriselt vale. Vähemalt oli see niimoodi jälle vanasti. Tõeliste riikide ajal. Ei tea, nüüd on kõik justkui. Aga mis see minu asi on? Mina loodan, et kuldnokapojad saavad suureks, enne, kui järg piir pääsukeste käes on saavad need kauge sisemaamehed oma torud püsti ja sügiseks on tuletorn jälle lumivalge, nagu õndsa tsaariajal ja üldse kõigi nende riikide ajal, mis torn üle on elanud. Ja mina saan oma lõpmatuse raamatukaelne valmis sest see on minu südamele sama armas kui kuld nakadele, nende haisvad ja karjuvad pojad. Ja veel, ma loodan, et ükskord jälle Valendab rohu sees raudrohuõis. Ja siis ma olen neid juba varem helis suvel nende tõelisele õitseajal endale terve koorma talveks korjanud. Ja võin oma onnis raudahjupaistel kevadeni nende mõruleotist rüübata. Ega ma sellest õnne kujutelmast enam kuhugi edasi mõelda ei oskagi. Talv on unistuste horisont.