Erika Salumäe, Te olete 13. Persona saatekülaline sel aastal ja mulle tundub, et see 13 on üks imelik arv küll. Me pidime teiega tegelikult eile kokku saama, aga võta näpust tegijaid ja päris raskelt haigeks, kuidas täna tervis on? Noh, mis ta on? Olen tööpostil, aga ikka jah, palavik on üleval veena, eks gripiviirus vist on siis ka minul on kätte jõudnud lõpus. Ja midagi teha, palavik on, aga tuleb tööle tulla. Ja aasta lõpp ja tegemisi ja sai ka vahepeal komandeeringus oldud andunud paberit sinna juurde ja vaja palju küsimusi lahendada ei anna oodata, kas te olete pisut ka ebausklik, kas te usute niisugustesse asjadesse, et vot 13 ja kui veel reede ka on, et see on väga paha? Vastupidi, minu jaoks on alati 13 olnud kuidagi hea number ja võib-olla mitte nii, aga tippspordis kunagi olin siis võib-olla olen rohkem juhuslikku. Mingid märgid siiski olid selleks, kes te olete niisugune inimene ka, kellel peab kindlasti kuskil üks talisman olema ja mul on olnud alati talisman. Ta oli selline asi, mis vot võtsid kätte ja tundsid, et vot see, vot see on see asi, mida ma tahaks nüüd kaasantsi aasta kanda, et toob mulle õnne. Ja nad olid päris erinevad hoolitsused, mängu mängukannid, sellised karvased kutsikad või, või ükskõik midagi või oli hoopis midagi mingi kivi. Nii et noh, mul on alati midagi kaasas olnud küll jumalalt nuusuta. Ja mingil määral küll kas enne võistlusele minekut palusite ka jumalat, seda ma tegin ja seda rohkem ma võib-olla seda jumalasse meeles pidanud just siis komandöriks spordiga tegelesin. Kas nüüd jõulude ajal on mahti ka kirikusse minna? Tahaks küll minna Kaarli kirikusse, seal maal ristitud, kas jõuluvana tuleb? No ma loodan, ikka tuleb mäletate ka oma lapsepõlve jõulud või mitte eriti hästi? Võib-olla see oli ainult lapsepõlves, oli siis oli tore aeg, kui hakkas koolivaheaeg ja siis tuli lund ka kuidagi rohkem. Siis siis seda need jõulud nagu ei olnudki siis jõulud seal ikkagi näärid rohkem ja uue aasta vastuvõtt tahtsid nagu rohkem mäletan, aga mis puutub jõulurahu ja seda siis, seda küll mitte eriti. Kas te olete kunagi jõuluvanale kirjaga kirjutanud? Ei ole. Ja see aasta arvatavasti tuleb tehase ausalt öelda, siis oma majas on mul esimesed jõulud, need ja uue aasta vastuvõtt, et seal on palju sellist vaja ja noh, ma olen juba nagu nimekirja teinud. Kas te olete seda tüüpi naine? Teile meeldib kõike ise teha? Ei vaja, teiste inimeste või kodus? Ei ikka vaja. Meeldiv on näiteks mul kodus vennad aitavad või sõbrannad tulevad või? Ei, ma ei ütleks, et ainult kõike ise teeks. Vaatame siis neid kuulajate küsimusi ka, te olete seoses oma tööga käinud palju lastekodudes. Kas elu lastekodudes on muutunud paremaks või on see ikka niisugune, nagu see oli siis kui teie lastekodus elasite? Ütlen ausalt, kui ma nüüd olen aasta aega siin tegelenud sellega just ka väga palju lastekodudega siis minul oli see vapustav, et eriti noh, ma olen, puudutan Tallinna, kuna olen Tallinna volikogus töötan laste kodusi, siis minu jaoks oli see vapustav see, et see on veel hullemas seisuses, kui mina olin seal lastekodus. Noh, võib-olla on küll väike tüdruk veele, aga no ikkagi mingid mälestused jäävad ja lasta, lapsel jääb ta ikkagi suuremana veel meelde. Ja kui mina nägin seda lastekoduseisvumis, toimub siin, siis oli täitsa nimodi löök ja, aga nüüd ma näen, et sellesama väikse aastaga on väga palju hakatud tähelepanu pöörama sellele ja, ja ma usun, et õige pea saab seal väga suure pöörde üldse Eestimaal mis on kõige hullem siis praegu lastekodus, mida oleks vaja teha? Kõige hullem kindlasti on see üldse nende seis, kuidas nad elavad seal nende elamistingimused, need vajadused, mis meil üldse on alates heast söögist ja, ja mööblist ja ja kõigest muust tarbijast, kooli tarbijast võib-olla isegi nii raamatutest ja nii edasi ja nii edasi eluks vaja õppivale lapsele. Ja noh, kindlasti kuulates siin tihti isegi lapsi ja, ja ütleme siis neid toetajaid, kes tahab neid lapsi toetada, siis eks probleem ole ka seal kindlasti pedagoogides ja kindlasti tuleb sellele hakata mõtlema, et kas teha täienduskursusi või et noh, see on ikkagi ütleme siis selle sotsialismiõpetusel ja see on tunda, kus lastekodus teie olite. Mina olin Abja lastekodus, see enam ei ole alles ja süvendati Muraste lastekoduga nüüd kui vanalt ära tulite, sealt ma olin siis seitsmeaastane mind lapsendati ja ma arvan, et ma sattusin sinna päris nii noh kolmeaastaselt võib-olla niimoodi juba seitsmeaastaselt mind lapsendati ja siis ma tulin Elvasse elama ja kuidas teie elu siis edasi kujunes? Kõigepealt alguses oli kõik väga lilleline ja kuna mind väga-väga tahtis isa, siis isa mind tõesti väga armastas. Tema nimi on Aksel Salumäe ja ja siis juhtus selline õnnetus, et isal oli insult kahe aasta pärast ja ma kaotasin ta uuesti. Ja minu jaoks oli see väga suur löök. Aga mis puutub edasi, siis noh, elu läks päris keeruliseks, aga. Ma ei tea, ma ei sooviks seda rahvale rääkida, sellepärast et et mul on ka inimesi kõrval, noh, ütleme kui nüüd keegigi kuulab seda Elvast ja ütleme kas või minu ema, kes paljudes asjades ei olnud süüdi et toimub palju selliseid raskeid momente minu eluteel, siis ma ei tahaks olla praegu sellega nagu haiget teha, sest noh, ma ikkagi teda väga armastan ja ta mulle elu andnud väga ilusa kooli higi kuule ja küsib, mida öelda nendele inimestele, kes kavatsevad omale lastekodust lapse võtta suurema kui sülelapse, mida öelda, no kõigepealt inimene ise peab teadma, et ta perekond peab olema täiuslik, et lapsel on isa ja ema ei ole sugugi paha, kui oleks ka veel vana jama. Oh, ta peab ikka päris valmis olevaks mitmekski üllatusteks, sest lastekodus kasvanud laps, tal on hoopis teine vaade maailma, võib öelda vähemalt alguses. Ja loomulikult paremal laskev kodustate laps, mida väiksemana mida nooremalt, seda parem. Et ta ei saaks veel tunda seda ühiskonnas, noh, ta tunneb eraldatust siiski. Et see sõna isa, ema vajadus on ikka iga inimesele niivõrd lähedane jajaja, teatud kompleksid võivad väga kiiresti lapsel hakata tekkima. Ja, ja siis see on väga oluline, kuidas siis lapsevanema oskab seda hakata suunama ja andma lapsele niivõrd mõista, mõistma, et ta suudab, et laps ütleb talle ema, isa täitsa loomupäraselt, et aga ei hakka nimetatud nime vihjaid, eks. See on väga oluline roll tegelikult. Ja see on väga raske. Kas olete elus teinud mõne suure vea, mida ei saa enam parandada ja mida te ikka ja jälle kahetsete? Küsib keegi. Nats vigu on palju tehtud. Võib-olla mida ma kahetsen tõesti, et ma ei, ei lõpetanud muusikakooli. Mis võiks viga, ma ei tea. Rohkem ma nagu ei oska öeldagi. Igast heast on kuidagi tulnud hea, nii et. Sellist rasket ma ei, kui keegi ütleks, et kas ma tahaks teistmoodi teades ma ütleksin, ei tahaks. Kas on vahetevahel kahju ka, et sporditegemise katki jätsite? Kolm-neli aastat oleks võinud ju veel teha. Nüüdseks enam ei kahetse. Kuna nüüd tunnen, et ma siiski tegin ja vajutasin punktile õigel ajal on ka väga suur oskus õigel ajal maha tulla. Ja tippspordis on see väga raske, on ta raske veel senini mulle praegugi. Näed unenägudes seda veel kõike järgi ja tihtipeale tulevad niisugused nüansid järsku otseselt pähe löövad, nii et näed, midagi tuleb jälle meelde mingisse igast või kerge ta ei olnud see maha jätmine, aga ma ei kahetse, sellepärast et ma ei karda, sellepärast et ma sain seda teha õigel ajal ja et ma olen saanud endale ka kohe järje järgmise. Kas trenni teete veel? Liigutan küll ennast, kuigi mul on selleks olnud nüüd vähe aega, aga põhimõtteliselt ikka ka noh, niimoodi üritan need kolm korda nädalas vähemalt treenin. Sest 16 aastat tippsportlasena see olnud ikka väga raske koormus ja see võib anda tervisele väga kiire löögi, kui nüüd üldse ei liigutaks ennast peale seda. Kosmoi leskordete maletaja elu NSV Liidus sundis olema kiskja enamik Nõukogude maletajaid, võib-olla on see rängalt öeldud, olid kiskjad, kui lähemalt vaadata, kas ka teie kuulasite oma alaga kiskjate hulk? Sugugi mitte kuigi huvitav, see ei ole, et meil oli duell, alad. Aga ma usun, et kui võtta nüüd oma treeneri sõnu Leonovi sõnum siis sellel ajal, kui tema tegeles tema käis Roomas olümpiamängudel, Melbourne'is, siis vot siis võiks seda nimetada kiskja la aktsiis on mingeid reegleid ega seadusi. Ja sprint on küllaltki selline julm ala selles mõttes. Aga kuna meil olid pandud siiski piiratud ära niivõrd seadustega ja määrustega, siis me ei saanud seda kiski oleks nimetada, meil oli just vastupidi, meil oli see kassi-hiire mäng, tähendab, siin oli ainult peataktika, kiirus, plahvatus. Ja, ja ma ei saaks öelda, et see oli kiskja ola. Kui kaotasite, kas saite ka peapesu? Oleneb, kuidas kaotasin pea pidu sain siis, kui rumalasti kaotasin. Kui kaotasin, olin kõike targalt teinud, lihtsalt jõu poolest, siis mitte iialgi sellist asja ei toimunud. Kui püüda protsentuaalselt määrata, siis, kui suur protsent teie saavutustes on looduslikku annet ja kui palju seda, mida on võimalik üldse treeningu higi ja vaevaga juurde õppida, küsitakse. Ma vastaks võib-olla niimoodi sel juhul, et kui ma oleksin juuniorite klassis ja tulen juunioride maailmameistriks siis ma ütleksin, et seal protsentuaalsus andele võib öelda isegi kindlasti 80 protsenti. Aga kui ma olen juba klassis, kus on juba olümpiamängud ja kus on meeste ja naisteklassid siis on, paneksin pooleks. Sest tegelikult kõige suurem anne on antud. Momendil on ikkagi see, et sa oskad tööd teha. Ja see järjepidevus, see on kõige suurem anne tippspordis. Kui teil 1987. aastal küsiti, kuidas te lõppenud aasta kokku võtaksite, vastasite teie oli seletamatult raske, mõtlesin, isegi kui olümpiamängudel selle töö peale kaotan. Pole mõtet elada. Kas kaotada on tõesti nii hirmus? On tähendab, oleneb võistlustest ja, ja kaotada hirm on siis, kui, kuivõrd mitte hirm, aga see valu, vaata, mis valu on siis väga raske, kui sa tead, et sa oled selle nimel, vot siin ma ütlen, palud jumalat ja, ja siis tunned, et sind võidakse karistada millegi eest, näiteks, et ma olen ühe treeningu vahele jätnud või või, või mingi tunni tegemata jätnud või päeva vahele jätnud. Ja kui sa oled seda teinud ausalt, ja põhimõtteliselt sa oled vastasest üle ja kaotada võid, et näiteks meil oli, et kumm võis lõhkeda ja kukkuda ja mida te selle näol siis ma arvan, et see oleks tõesti väga raske pauk. See oleks tõesti väga valus, kui ühelt golfitähelt küsiti tema suhtumist võitudest ja kaotustest, siis ta ütles, et võitu tuleb võtta nagu igapäevast asja ja kaotust, nägu ergutavat vaheldust. Spordis on see tegelikult päris õieti öeldud. Spordis on see täitsa hästi öeldud, sellepärast et staatus, see on järelikult järgmine etapp, stiimul on see. Seda peab ju parandama. Näiteks meie alas, kaotas, on jälle, kuskil on tehtud viga ja seda tuleb parandada. Niimoodi, et noh, see oleks küll, võib öelda täitsa ergutus. Aga see ei pruugi olla tavaelus, see on hoopis midagi muud, kui mitu korda oma spordikarjääri jooksul olete tahtnud spordist lahkuda. Mitu korda olete mõelnud, et aitab mulle küll mõned minema? Võiks öelda, nii, et kindlalt koha kaks korda mõlemad peale, mõlemad võite olümpiamängudel peale souli ja peale Barcelonat. Olen ma kinos mõelnud, et tahaks lahkuda. No siis oli selline emotsioon, et nagu oleks nagu kõik ära teinud. Ja meil noh, on ikkagi tippsaavutus, on see kõrgem, on rohkemat nagu ei lähe, marsivõistlus ei ole, on ikkagi olümpiavõitja, oled sa ühe kahekordne kolmekordne, see on omaette nüüd teema aga siiski kui nimetatakse siin nimetatakse lihtsalt olümpiavõitja säänse tippsaavutus ja siis noh, see tunne tekib, et nüüd nagu nagu kõik tehtud, et oleks aeg hakata nagu midagi muud vaatama. Sest ei ole see ju tippsportlase elu lõpmatu. Et noh, neid mõtteid oli siis, kui keegi küsib, mis mõte tekkis teil siis, kui nägite Barcelonasse Eesti lippu tagurpidi? No kui vaadata, siis ma raputan lihtsalt pead seal. Pärast nagu pidasin aru, selles oli veel Eesti elu mulle nii küllaltki võib öelda võõras, sellepärast et ma olen ikkagi rohkem alguses Venemaale, siis rohkem välisriikides ja ja siis, kui hakkasin peale Barcelonat endale teed rajama Atlantasse, mis läks väga läbi suurte raskuste, siis olen mõelnud sellele peale küll, et näed, kui õieti tegelikult tõusis, eks meil siin kõik olla veel pahupidi, nii et. Seda võib täiesti seostada sellega, keegi küsib, mis on olnud teie spurdi karjääri jooksul kõige dramaatilisemalt situatsioonid? Kõige dramaatilisemalt on kindlasti olnud mul ranglu murud. Ma olen läbinud viis operatsiooni selle tippspordiajal. Ja üks autoavarii võib olla treeningprotsessil sõideti sisse, kaks purjus noormeest olid roolis. Ja see võttis mul hooaja ikka päris tublisti maha. Võib-olla need on kõige dramaatilisem need asjad üldse olnud spordis. Kas hulluks minemise tunnet on ka olnud, vahel? Ei ole? Vot seda ei ole küll olnud, ma olen lugenud küll sportlastest, et selline tunne on, et nad nüüd kasvõi keeravad ära peast segamini, et saada oma seda saavutus kätega, minul ei ole seda olnud kuidagi. Üldiselt mul on küllap psühholoogiline ala ka. Et võib-olla enda nagu noh nagu jälgida ennast rohkem, võib nii öelda igati. Nii et selles mõttes mul ei ole seda veel olnud, küll. Aga psühholoogivi olete pidevalt vajanud või mul nagu eraldi psühholoog ei olnudki, sest mul oli treener ise üks hea psühholoog ja ma nagu ei vajanud. Treener oli, mul ise on olnud muidugi ajaloolane ja praegugi ajalooga aga ta on olnud tõesti väga hea psühholoog, nii et noh, selles mõttes mul eraldi abi küll ei ole vaja olnud. Teid abistas on viimastel aegadel meie tuntud imetohter Heiki Krimm, mis teil mõttes oli, kui te Heiki poole pöördusite? Tähendab, Heiki on minu suhtes üldsegi sensitiiv. Kui huvitav see ei ole, räägivad sellest ja aastatega, mina temas ei näinud palju selliseid asju, võib-olla ta teistega tegeleb, aga minu jaoks oli Eiki kõige olulisem. Esiteks tal oli noh, Eestis vist ainukene, ma arvan, on laser selline väikene kaasaskantav ja ta ravis sellega lihaseid ja mul oli väga tugev rebestus, et oleks võinud lõpetada üldse karjääri. Ja ma mulle soovitati Eiki kriimima, käisin ta juures, ta ravis mind mõned mõned päevad kuskil ravi, ma sain sellest üle hakata treenima ja siis teadesse Leikite ta hästi ja kokk on ja me läksime just laagrisse, kus ise tuli valmistada, seda ei oleks mina saanud teha, ei oleks treener saanud teha. Ja, ja äike oskas väga hästi massaazi teha. Saime kokkuleppele, et nagu see nagu ühe kärbselöömine Colemase massöör olema seesama sektor ikka natuke arstiabis ka, kui on vaja. Ja sellega nagu läks ja mis puudu sensitiivide Mäikega nagu sellel teemal eriti ma ei tea nagu kokku ei puutunudki. Sellist otsest ei olnud ja võib-olla ma ei tea. Mulle sensitiivide suhtes alati on jäänud selline mulje, et siis ma pean ise liiga nõrk inimene sensitiivi juurde pöörduma, tavalist inimene peab ikka iseendaga hakkama saama. Kui suure osa oma tervisest olete andnud tippspordile, mis organid sellel alal kõige kiiremini kuluvad? No tervisest võib öelda, et jah, päris suure osa ja noh, kindlasti ma arvan, need, kes on kannatajad, on liigesed ja, ja meile ütleme minu jaoks võib-olla kui plahvataja seda sprindi ala on üldse selline ala, mis kõigepealt võib-olla võib hakata mõjuma südamele. Kuna sprint on selline ala, mis ei anna jaotada oma noh, ütleme distantsi plahvatusala, kus sa pead andma täiesti maksimaalselt välja kuskil 100 meetri peal oma viimase jõuga üldse, mis seal on. Aga see on südame tööle kõige rangemaid, kui ütleme, pikamaajooksja või viga maa sõitja võiks köita, võib endale ära jaotada selle siis sprindis ei ole see võimalik ja siis muidugi siin, seda me võib-olla lihas kõige suurem kannataja. On teil probleeme olnud? Ei, ma ei kurda. MI kurda nüüd ikka kehti arsti juures ennast kontrollimas ka ma ei armasta arste ja ma ikka püüan mitte käia, aga noh, vahest ikka niisuguseid apsakaid tuleb, aga noh, eks ma püüan siis natuke trenniga ennast taastada ja, ja noh, mõnes mõnikord läheb endale üle ja aga noh, paar korda mul on tulnud käia küll ju midagi teha. Kas spordikarjääri ajal pidite ka vitamiine väga palju. Nii ja taastuvaid aineid tuli päris ohtrasti neelata, sellepärast et soolade väljaminek on ikka niivõrd suur, kui meil oli ka kuus tundi treeningut päevas, siis lihtsalt liigeseid ja kõik muu oleks järgi tulnud ja lihased et neid tuli kasutada, midagi anud, tehase oli vajadus organismile. Kas te alati uurisite ka, mida teile sisse söödeti? Uurisin küll, aga mul on olnud üks apsakas ja see oli ennem Atlantat ja see annaks minu, võib-olla see õnnetu esinemise ma ei ütleks küll mitte õnnetu, aga annetan ta minu jaoks, ma tean, et ma olen, olin selle jaoks parem muidugi ette valmistatud oligi see, et arvatavasti mul tehti vitamiinisegu, oli selline. Aga vot segudele on selline omadus vist, et teatud ained lähevad kokku ju siis noh, mul ei olnud see vastuvõetav minu organismile ja mul tekkis selline mürgitus. Ja see andis mulle suure suure löögi Atlanta olümpiamängudele. See juhtus liiga hilja ja seal oli arstide abivajaja. Ma ei jõudnud enam ära taastuda. Kas kukkumishirm on teid pidevalt saatnud? Heaviskuma esimese rangluu murdsin kukkumisel ja siis peale seda, see hirm on olnud mul kogu aeg kaasas või on üldse selline alad kukkumine, võib-olla iga treening ja päev on treeningul möödunud, et ei ole kukkunud, ikka lõid risti ette, et kõik on hästi läinud. Nii et see on olnud minuga kaasas küll. Ja seal ei tea kunagi, kuidas kukud, sa ei pea selleks nagu valmis olla. Tähendab siiski kogemus on üks suur asi trekisõitjale siiski teatud määral on need libisemise, ütleme kummi, kumm läheb katki või keegi läheb külge, siis libime libisemist on küllaltki ühe ühtemoodi, siis me oskame nagu rattavalitsemine on hoopis teine, kui oled ikka kogenud ja, ja väga palju sära välditud, ikka päris niimoodi viimased aastad. Ma ütleksin, et ega neid kukkumisi eriti olnudki, sest oskasid juba näha ennem situatsiooni ära, et on kukkumisoht näiteks kasvõi seegi oskasid vältida, juba treeningud toimusid ka maanteel, tegite maantee sõitu kõvasti oime, tegime maanteel väga palju treeninguid ja me nimetame seda musta tööajaks, on siis kevadperiood, tall, kuni kevad meil minu maantee aastateistkümnendale 24000 kilomeetrit, palju siis päevas ära sõitsite umbes. No suvel vähe magad, talveperiood lõunalaagrites ikka tuli niimoodi 120 ja ja oli ka päev, kus tuli kokku peaaegu 200 kilomeeter. Aga maanteesõidu peale pole kunagi mõelnud. Alguses mind pandi maanteesõitjaks ja, ja ma mäletan, siis oli veel liidu koondise Aecus liidu koondise peatreener ja siis treki peatreener äärepealt oleks kaklema läinud, et kuhu ma siis lõpuks Tunadest, noh, ma olin siis universaalne, tegin kõiki. Aga siis ma olen maantee nagu ühel võistlusel ei hakanud meeldima, kuna see oli väga otsustav tiimis, siin ei saanud individuaalselt oma jõudu oma paremust seda näidata. Ja, ja siis noh, selles karjas seal võib sõna otseses mõttes võidelda, oli päris raske. Ja mulle tundus nagu Trek nagu puhtama alana ka, sest maantee ikkagi iga iga iga vihmase ja iga sellise lörtsida ilmaga ja ma tundsin, et mul oleks varem kohe ikka nagu nemad ütlevad, parketisõitjaks lähen ikkagi trikitrekisõit, valisin selle tee. Kas pidasite ka päevikut, kus oli kirjas iga stardiaeg ja koht ja enesetunne ja tulemus ja võitude ja kaotuste põhjused. Ja mul on need tarvikud kõik olemas. Sellepärast et päevik on väga hea aabits meile jälle uueks hooajaks. Nii et need olid alati olemas. Kas pidasite paralleelseid teispäevikut, kus olid muud asjad kirjas on? Mul on küll, aga see oli algusperioodil, kui ma väga palju kirjutasin, aga siis lõpupeole hakkas nii palju reise juba olema ja välisriikides ja, ja nii palju muutusse, elu kogu aeg. Et selline eraldi päeviku pidamine nagu jäi ära viraasiu näiteks, mis on kirjutatud. Ma ei ütleks, et need on päris nii õnnestunud raamat, aga tol ajal võib-olla ei saanudki seda kõike kirjutada, mida tahtsid. Aga see on kõik ikkagi minu päeviku alusel kirjutatud päevikute alusel. Kas enne suurvõistlusi ei püüdnud ka teie rivaalid või, või nende tuttavad kuidagi teie tuju ära rikkuda, et tulemus tuleks kehvem? Ennem suurvõistlusi me eriti kokku ei puutunud. Tavaliselt olime kuidagi nagu eraldatud, meil olid boksid, kus meil olid kõik oma asjad ja, ja varustus ja me oleme kõik ikka eraldi ja tuju ära rikkuda, kui sa ikka endale ei lase seda ja kus sa tead, et milleks sa võimeline oled, siis ega teda rikkuda on lihtne, ei olegi. Ma arvan, et see on noortele veel, kes on juuniorid ja sellised, kes ei ole veel kogenud ja, ja noh, ütleme psühholoogiliselt niimoodi eriti mitte veel küpsed ja valmis, siis nendele võib see küll olla. Aga minule see ei, ei ole vist või vastuvõetav olnud, et keegi saaks mul tuju ära rikkuda. Teenus on olnud palju suuri rõõmupäevi. Kas olete kunagi õnnes ka purju joonud? Purju joonud? Arvaneb vinti, olen küll joonud ja ja siis ma mäletan, sai punast veini võetud, noh Hispaania oma veinid on ju väga sellised maitsvad ja ja kindlasti ma olin seal päris niimoodi vinti peale seda suurest õnnest. Milliseid sõimusõnu kasutate kõige sagedamini, kas kõik venekeelset sõimusõnad on selged, küsib keegi. Venekeelset sõimusõnad on küll selge, taga ma ei kasuta, kui ma kasutan sõna, siis on mul see libisev nagu sõna kurat ikka läbi. Palju räägitakse sellest, et liikumine vähendab kehakaalu. Teie olite pidevas liikumises, kui palju teie siis seda kehakaalu kaotasitega? Minu võistlus võis võtta maha kaalu, see toimub kolmneli päeva alates siis esimesest päevast lõpetades viimase päevaga siis neli, viis kilo võis alla võtta. See oli tegelikult võistlust oli ikka rohkem selline psühholoogiline mäng ja pärast sõite nagu need kilod jälle tagasi või. Tähendab, see ei tulnud ikka kohe, sest pinge oli veel mitu nädalat veel otsa. Aga kui jah juba asi maha rahunes, siis tuli hakata võtma lihtsalt juurde. Minul oligi see probleem, et ma olin seinte jaoks natukene liiga vähe kaalus. Oli aegu, kus treenerid olid, vaata et ei läind laua juurest ennem ära, kui supp või praadion söödud. Tuli isegi sundida, nii et mul ei olnud sellist erilist suurt kaalu, kaalu muutust. Ma olin niigi alakaalus, ei olnud suurt maha võtta, eriti aga sõita ja kõike, mida, mida tahtsite. Absoluutselt kõik. Kuna meil oli ikkagi ala, mis kuulutas niivõrd tugevalt energiat, siis söö sa jäätist või kommi või pirukaid, ükskõik mida kõike võiks lubada, aga minu magusasööja üldiselt kuuleme nüüd jutu sekka üht laulu linti ja sellel lindil laulab Erika Salumäe. See laul, mida te laulsite ka Eesti televisioonis ei olnud sugugi teie poolt esimest korda esitatud laul Te, olete parim laulnud. Ma olen laulnud veel Kuldse Trio kassetile. Aga võib-olla teil on selles mõttes ebatoo, oli ebaõnnestunud, see toimus enne minu suurte laagrisse sõitmise spordiajal ja, ja mul oli päev jäänud aega lennukini ja kui Mihkel Lianski helistas mulle, et te ikka tuleme, laula meile selle jalgratturi valsi siia peale, siis ta küsis, et mis tämber sul on. Ma ütlesin, no kuula mu häält ja siis pane tämber, et mina ka ei oska midagi öelda. Aga tulid liigad, kõrget oktavit, toonid olid ja noh siis selline tunne nagu tütarlastekoorist või kuidagi sai ära pingutatud, seal ausõna, otseses mõttes. Et jah, esimest korda see laul mul ei olnud, mis ma televiisoris esitasime. Nii et kui jõuluvana tuleb, siis panete kasseti mängima ja polegi endal vaja midagi teha? Ei, ma usun, et ma ei korda seda, eks Holone, teisi laulgi tagavara ja mida on Eesti teie olümpiavõitude heaks teinud, kui palju te olete Eesti spordiorganisatsioonidelt abi ja toetust saanud? No võtame siis souli 88, kui kingiti mulle maja, mis on Pirital ja kus ma praegu elan. Minu arust on väga kaunis ilus kingitus. Ja mis on teinud spordiorganisatsioonid, noh näiteks praegu sain ma komitee liikmeks ja olin esimesel istungil seal siis väga meeldiv oli kuulata, et ka ja võitlejaid On hakatud siis niivõrd meeles pidama ja aru saama, et see on ikkagi olnud nende üks elutöö. Ja praegu siis tingitakse seda, olümpiavõitjad hakkavad saama noh, niinimetatud pensioni elu lõpuni ja ma ütleksin küll, selles mõttes iga olümpiavõitja on selle ära teeninud. Nii et noh, selliseid toetusi ikkagi on meie spordis. Aga mis puutub Tibscoltiminemisse, siis noh, minule selline raske aeg tegelikult selles mõttes, et meil oli see ülemineku aeg ja, ja siis olid need raha seal seal väga segamini ja nüüd võib-olla hakkab see asi tasakaalustama. Siis, siis minu jaoks oli küll väga raske, siis ma eriti seda suurt toetust just ei saanud, aga oli olemas enne Atlanta ajal näiteks oli rahvusvaheline olümpia liikumine või kuidas nad nimetasid, seda sealt tuli ka mul mingi toetus, kuna mu tulemused olid nii kõrged. Ja see toimub ka praegu. Ja võib olla no niipalju, et siis ei olnud veel olümpiakomiteel ja üldse alaliitudel ei olnud veel eriti head, tundus koostööd või ei olnud üldse süsteem hästi paika pandud. Aga nüüd selle, selle nimel minnakse ja ma arvan, et kui minu poolt ütleme, sellel ajal, kui ma valmistasin otseselt ja nii suurt hooldus ma näen, küll tulevikus on, saavad olema teised olümpiaolümpiale minejad tublisti rohkem ja paremini kindlustatud, et tuua häid tulemusi, kui hea mänedžer tee iseendale olite, kuidas praegu tundub, ma olin selles mõttes nii palju, kui ma suutsin, ma leian, et üle keskmise, aga ma ei saanud olla hea mänedžer, sest minu töö oli siiski teha sporti. Ja kui ma ikka iga päev pidin ära kasutama kuus tundi ja siis on võimatu, et ma saaks olla üldse menetlusel, aga tuli olla. Ja, ja niikaua ma suutsin olla, kui treener oli veel minuga ja ta läks viimasel nagu minutil ära mis on ka väga arusaadav, lõpuks. Aga sportlane ei tohi olla mänedzer, selleks peab olema treener. Ajakirjanduses kiidetakse ülemäära teisejärgulisi tulemusi. Olümpiavõitja Jaan Talts ütleb ühes intervjuus. Minu ajal oli teisiti, kuuendaks jääjatest ei räägitud ja sportlasi ei rahuldanud siis kuuendad kohad. Teisejärgulist võib sportlasest tekkida kergesti tunne, et rohkemat pole vaja. Rahulolu uinutab. Mida teie arvate Taltsi sõnadest, see oleneb sportlasest iseendast, inimesest, iseendast kas ta laseb uinutada või mitte, sellepärast et minu kool ja minu treener oli alati lause üles ehitanud, et Eerika, unusta ära, tänane võitja, Tom, aga kuue võidu nimel töö. Et seda enam ei ole. Ja seda mulle väga tihti rõhutati ja see pandi tööga neil kohe noh käiku nagu selline protsess, kõik, et hakkab uus etapp ja ja. Mul ei ole mingit saavutust olnud ja me hakkame jälle, tuletan meelde seda nullkoht. Ja mis olid meie miinused ja plussid ja nii edasi ja nii edasi. Nii et mis puutub puinutamise, siis ma arvan, et see oleneb kõigest selle tiimitööst nagu treenerist sportlasest iseendast aga teisejärguline noh, kuues koht, tegelikult me ei saa neid võrrelda, näiteks ma kujutan ette, et kui nüüd mina hakkan rääkima kuskil 20 aasta pärast, et vot minul oli nii ja teil on nüüd palju parem, siis ma leian, et see ei ole õige, aeg läheb edasi ja, ja nõuded on üha kõrgemaks läinud ja pingutused ja ja kõik muu on ikkagi meeletult praegu raske. Ja ma ei saaks mitte kuidagi selles mõttes lubada endale öelda, et minu ajal oli nii aja, teie ajal on nüüd parem? Ei ole, tippsport on ikka niivõrd ränkraske töö, olgu ta siis mis ajastul tahes ja ikkagi ma leian olla maailma kuues või maailma kaheksas on väga-väga suur saavutus, kuidas te olete üldse rahul Eesti spordiajakirjandusega? Keskmiselt võiks öelda, sellepärast et ma arvan, et spordiajakirjandus peaks rohkem ala teadma ja võib-olla noh, ütlen praegu, mina olen näiteks sumoliidu asepresident, see ei ole küll olümpiaala, aga enam rohkem rõhutatakse, et seal on 2008 olümpiaala. Siis väga paljud spordiajakirjandus tuli ka sellist nagu ütelus, et mis sumo ja juhuse asi ja ei tohi seda teha, tähendab, me tahame, et meil Eestis see noh, ükskõik mis ala tõuseks. Me tahame sporti hoida üleval. Ärge siis tehke negatiivse, tehke alguseks ikkagi, kuid vähemalt saavutuse siis ärge hakake kõhklema, et kuidas ikka tuli või niimoodi see tuleb, seda autos iseendas tuleb välja tuua ükski saavutus tippspordis enam ei ole niisama tulnud. Need ajad on nagu möödas, et tõesti võis paljajalu joosta ja, ja võita ja, ja niimoodi niimoodi, et noh, spordiajakirjandus peaks nagu sellest aru saama, et iga hea saavutus tulevad tegelikult esile tuua. Ja see hambastiimul sportlastele endale, Te olete spordis saavutanud kõik, mis on võimalik saavutada. Praegu on teil uus töö ja teisse suhtutakse teisiti, te peate end veel kord tõestama, kõike tuleb otsast alata, see ei ole ilmselt kerge soomite kerge. Nagu alustasin spordiga Jansse kerge ja täpselt on praegu siinses töö juures ei ole see sugugi kerge, aga. Ma ei tea, ma olen sellesse töösse juba sukeldunud ja ta hakkab mulle üha rohkem meeldima. Nii see räägib juba sellest, et nagu jalad hakkavad vastu maad saama selle töö juures, et hakkan ikkagi üha rohkem sellesse kohanema ja ja mul hakkab nagu endas ka rohkem usku olema. Selle töö juures. Ma näen siin väga oluline, kuigi te peate Edgar Savisaart oma õpetajaks, on teie ametikoht selline, mis eeldab oma õpetajale nõu, jagamist ja tähelepanu juhtimist ühele või teisele probleemile. Te olete nõunik, mis nõu te annate? No põhimõtteliselt ikkagi minu ala ja rohkem ma olen praegu sidunud ennast, mis puudutab lapsi ja lastekaitset. Noh, muidugi on ka sees inva ja pensionärid on. On selge see, et Edgar Savisaar ei jõua igale poole ja selleks ongi nõunikud, kes annavad seda Nõukogude, küsib, et kuidas on see probleem näiteks lahendatud, kui tema ette tuleb see näiteks mingisugune kiri või probleem, siis oleme meie need nõuandjad ja aitame selle probleemi lahendamisele. Ja anname temale siis aru, et see on põhimine, osa meil sellest nõuniku tööst tema suhtes. Täna oli teil vastutada Tower, mis nõude siin täna inimestele andsite ja millist abi täna põhimõtteliselt olid mul kodanikud, kellel oli probleeme näiteks korterivõlgadega. Siis oli probleem siin üks lastekodulapse probleem oli, vajasid psühholoogi abi, kuna ta on võetud ühte perre ja mulle räägiti sellest väga palju lahti ja mul oli anda seda Mul just tänagi tuli siin üks noorte nõustamiskeskuse projekt, pidasime nõu ja andsin siin nõu, kelle poole pöörduda. Siis siin on suurte laste peresi emad, tulevad, on probleeme ja siis oli veel üks probleem kindlasti ja väga huvitav, Nad ei tulnudki päris probleemiga, aga vahest on päris hea, kui Noonikule tullakse nõu andma ja see on väga hea, kui tuli pime tüdruk tuli siia koos emaga ja andis päris mitu nõu ja ma palusin, et nad nende ema teeks selle nimekirja valmis, mis nad mulle siin ette lugesid ja ja seal on päris huvitavaid mõtteid, näiteks üks sellest, et miks pimedal kogu maailmas on see niimoodi, et valgusfooride pimedad ei saa üle. Et miks ei võiks olla see rajal pimedate jaoks meil seda ei ole ja, ja mõtleme kasvõi selles suurlinnas, Tallinnas ta peaks olema, ütlevad ka väga palju välismaalasi käib ja käivad ka siia, et see oleks neile suureks abiks ja muidugi minu nõue on praegu seda nüüd hakata teostama näiteks edasi korrakaitsekomisjoni, siis ma kindlasti selle esitlen, need ja kes teab, võib-olla mõne mõne kuu pärast juba võib seda tulemust näha. Nii et sellised, iga mitmekülgsed probleemid tulevad siin olete mõelnud ka tuleviku peale, kas tahate Riigikokku ka minna? Ma olen selles mõttes mõelnud küll. Ma arvan, et ei ole veel täis, soovis võib-olla selles, aga võib-olla mõne kuskilt poole aasta pärast ma võiks seda öelda täpsemalt. Aga ma leian, et ma olen ikkagi veel vähekogenud. Mul on väga palju vaja teha siin tööd enne kui, kui ma olen valmis, et olen riigikogu ikkagi liige ja võin tõsta kätt ja hääletada ja anna anda siis ka kas nõu või ükskõik mida siis ma arvan, et selleks on vaja veel natukene aega kunagi käsitleda seda, et kui spordikarjääri lõpetajate hakati treeneriks nüüd enam seda soovi ei ole. Treenerina ma ütleksin niipalju, et ma võiksin olla alati ja nõu anda kui treener. Aga kui töötada treeneri erialal, ma seda ei sooviks. Igal juhul mujal, võib-olla veel, aga mitte Eestis. Võin ka öelda, miks kuna minugi treener sellepärast lahkus, et senini ei ole suudetud lahendada treenerite palgad ja kõik muud probleemid, siis noh, rääkimata veel. Kuidas saab treener treenida õpilasi, kui ta ise ei ole kindlustatud sellest ja noh, üldse siin on väga palju selliseid probleeme, mis näiteks minul absoluutselt ei meeldiks, kui ma töötaksin treenerina. Ja ma leidsin, et ei, et see ei saa olema minu töö, tippsport muudab tahes või tahtmata naise külmaks enesekeskseks, ehkki julmakski. Kas nüüd Miide spordile olete selja pööranud, tunnete, et olete muutunud pehmemaks, naiselikumaks, kas te olete muutunud? Ma ei ütleks, et ma muutunud olen, võib-olla natuke rahulikumaks küll selles mõttes, et võib-olla ma olin natuke rohkem nagu noh, kuidas öelda emotsionaalsem või närvilisem tippspordiajal siis oli iga päev minutile kuidagi kallis, alati mul oli selline tunne, et noh, et midagi jääb tegemata või hirmulise aega oli koovad, nii vähe tundus, ma olin tohutult kohusetundlikuma, tegin tippsporti, aga ma arvan, et ma ei saa öelda, et ma nüüd ei ole, aga, aga noh, see oli oma kohusetunne. Ja siis ma võib-olla jah, selles suhtes praegu ütleksin, et ma olen nagu muutunud rahulikumaks ja mul on öelnud ka sõbrad ja sõbrannad, et ma natuke ikkagi muutunud, et suhelda nagu on juba nagu mõnusam ja Juta pidi hoopis teine olema juba ja noh, eks kindlasti siis midagi on muutunud. Teie pulmades kirjutati ja räägiti omal ajal palju tol ajal antud intervjuudes lootsite sellest abielust üsna palju, kuid ometigi läks kõik teisiti. Teie abielu jäi lühikeseks, kuidas nüüd tagantjärele tundub, miks see nii läks, kas oli nooruse rumalus? Ma arvan, et jah, et mitte niivõrd rumalus, aga see oli kiirustamine, ma loeksin niimoodi. Ja see oli ka veel see, et noh, eks mina olin ka siis olümpiapilvedes ja peale olümpiat ja siis võib-olla küllaltki noh, võib öelda, pime olin. Ja ma midagi halvustavat öelda, et meie Frediga saaks midagi halvasti läbi või me saame, me oleme väga head sõbrad ja me saame läbi ja, ja ta isegi on mulle helistanud, kuna ta on väga järsk töökoha sädelev tööl hästi ja ta tahab aidata isegi mul lastekodudes mingeid üritusi teha ja noh, selles mõttes me saame väga hästi läbi. Aga lihtsalt, et kooseluks jõuame, mõlemad ei olnud veel valmis. Ja ma ikkagi veel läksin edasi jo ja sporti tegema vanem pidevalt Kärol laagrites, selge see, et sellest ei saanud tulla normaalset perekonda. Kas see abielu on teinud teid kuidagi ettevaatlikuks? Seda kindlasti jah, seda kindlasti ei tea, nüüd kas ongi plussiks, miinuseks, aga ettevaatlikuks teinud küsitakse, milliseid kuulujutte olete viimasel ajal enda kohta kuulnud. Ahneid on igasuguseid ja ma ei reageeri, ma olen sellega harjunud, juba. Mõni ütleb, et kui räägitakse kuulujutte, siis pole veel kõik kadunud, mind mäletatakse ja, ja see on hea. Mina olen ka alati töötanud, Vatku all poleks ka, enam ei räägita ka, olgu siis ta halb veaga taalsete halvast ikka rohkem tahetakse rääkida. Te tulite mõned päevad tagasi Jaapanis käisite koos Edgar savisaarega sumovõistlustel. Mis ajast peale suva mehed teid on siis huvitama hakanud? Sumomehed hakkasid mind huvitama maikuu sees, kui nad käisid minu juures ja, ja tahtsid Edgarit presidendiks, sa mind aseks. No ja siis mind huvitas, miks ma läksin sinna tegelikult see, et ma mäletan oma aega, kui tulin Tallinnasse ja jalgrattur ja vaadati jaani kõõrdi, et noh, mis see siis on, umbes mis ala see on umbes ja mis ma nagu maalt tulnud, et mis ma ikka siin noh, lõppkokkuvõttes korda saadan ja ja noh, küllaltki nii vilkalt vaadati ja samas oli noh, kui vaadata ka praegu, ega siis Sumalt kavandatakse nii nalja toonina rohkem. Ja ma mõistan seda ja nende meeste olukorda ka. Jaa, jaa. Palun väga tegelikult siit tulemuse me maikuus suutsime juba nii palju aidata ikkagi, et nad said terves koosseisus võis sealt Euroopa meistrivõistlustel Saksamaal, kus nad tegid puhta töö. Kuigi taas on juhused, ei olegi üldse meil nagu euroopas sumonsi rohkem kui ainult võib-olla Eesti on no saksa ka, aga seekord jäi alla. Tegelikult see ka nii ei ole, need lõpuks jõudsime MM-ile ja MMil 37 maad ikkagi osales ja Eesti ikkagi meeskonnas tuleb kolmandaks sõna ütlen, et see on fantastiline saavutus. Pluss veel meil tuli individuaal, valitsusel tuli pronksmedal, ma arvan, et see on väga tubli saavutus ja ja ikkagi ma ei väsi kordamast, et summal on tulevik ja rammumehed on meil Eestis olnud. Tänan teid siis ma arvan, et seda Tasuks tasuks järgida. Mis mulje nendest võistlustest üldiselt ees? Jaapanis? Ma ütlen, et väga põnev võistlus fantastiliselt huvitav, sellepärast et ta on väga kiire mati peale tegelikult nimetatakse tohi oks. Tokyo peal on paar koos mingid mõned sekundid ja nad pidevalt vahetuvad niimoodi, et ta on väga vaadata, vala ja siin ongi ettepanek, rist kas on loota, et ülejärgmine, aasta Euroopa meistrivõistlused võivad toimuda Tallinnas? Kas naisi oli saalis palju ka? Oli väga palju. Oli väga palju ja lapsi oli väga palju. Nii et ütleme isegi Saksamaal oli saal täis, sinna mahutas 4000, aga seal olid sellised ka veel. Need üle 4000 pealtvaataja Saksamaalgi Jaapani reisi ei olnud teil esimene reis, te olete varem ka Jaapanis käinud ja ma olen seal võitnud maailmakarikaetapi. Jah, ma olen seal ennem ka käinud oma spordiga. Mida jõudsite veel Jaapanis teha, mida jõudsite näha? Aga meil oli väga huvitav kohtumine ja meil oli Tokyo volikogu esimehega kohtumine. Me ei tahtnud seda seostada ainult kui võistlusega, kui me juba seal olime, siis ka omapoolselt siit näha ja kuulda. Nii et meil õnnestus käia paari suurfirmas vaatamas ja väikene ekskursioon teha ära ka mõnes linnakeses. Nii et Jaapan sai, nagu ma nägin ise ka need jaapanid hoopis nagu teise silmaga see spordiajal seda eriti ei saanud nii näha. Kuigi noh, minu ala oli selles mõttes hea, et ma jään Stahli saali sportlane, et maanteetreeningut ikka tulile ennem läbida, linn läbi otsida, kus need maanteed asuvad, et linn sai alati läbi nähtud ja aga ikkagi noh, see käimine, mis oli praegu ja mis oleks spordialal, on kaks eri asja. Siin ongi üks kuule ja küsimus, et kas mõni maailmapaik on teine erilise tähendusega, kuhu tahaksite ikka ja jälle tagasi minna. Kindlasti on Austraalia ja võin öelda isegi linna ärasena, Adelaid. See on mul eriti hea ja kallis paik ja Adelaide is on ka, tunnistas mind Adelaidi Eesti Maja president, Venemaa Rein puu siis ristiemaks, nii et mõnunadeloidis risti. Siin on selline küsimus, kuidas teile tundub, kui teie kauaaegne treener Vladimir Leoloog oleks jäänud teie juurde, kas teist oleks võinud saada kolmekordne olümpiavõitja? Üldse pole mitte välistatud, aga medaliomanik kindlasti. Millised on praegu teie suhted teie treeneriga? Just eile rääkisime telefoni teel ja ma loodan, et me õige vea kohtume temaga. Väga head suhted on meil muidugi. Kas tema oli see mees, kes ütles, et Erikamine poliitikasse? Jah, tema oli see mees ja ta rääkis seda juba ammu. Ta rääkis mitmeid aastaid ennem seda transpordi lõpetasin. Ei tea, kust see mõte tuli. Tema oli selline inimene, et ega tal on alati olnud aastate jooksul väga kuulsad sportlased, see tähendab seda, et ta tunnetab hästi inimesi. Ja ma arvan, et see oli ka üks see siis kui teile antaks teine elu. Kas elaksite sellesamamoodi? Kindlasti? Kindlasti elak, sellepärast et ma nimetan oma elu ikkagi väga rikkaks eluks. See, mis on elatud ja mis on tehtud, see ongi minu rikkus. Suur tänu teile, Eerika selle intervjuu eest ja üks palve on mul veel nende küsimuste seas tuleks nüüd välja valida üks küsimus, millele teile meeldis nagu kõige enam vastata, selle esitaja saab auhinna. Ma arvan, et see oleks viimane küsimus. Häid jõule ja ilusat uut aastat teile, samuti kogu eesti rahvale häid jõule, rahulikke jõule. Persoone saate külaline oli Erika Salumäe. Persona saate auhinna võitis Raul koort Rakverest ja Saadet juhtis Marili Lenk. Järgmine persona saade on kavas jaanuarikuus, jälgige reklaami vikerraadios ja Sõnumilehes. Kohtumiseni.