Täpselt nädal aega tagasi tunnustati Eesti muusika ja teatriakadeemia uues uhkes saalis kõiki neid, kes pälvisid Kultuurkapitali aastapreemiad. Ja noore filmitegija preemia pälvis Marta Pulk. Tere tulemast ja palju õnne näide. Tegelikult On see selline esimene väga oluline tunnustus sulle kui režissöörile, kui ma ei eksi, vastutajana milline tähendus sellel sulle on? Sellel on väga suur. Tähendus ühest küljest, nagu ma ütlesin, oma tänukõnes, mingis mõttes naljakas ta noore filmitegija preemia, et kui sa oled pikalt filmi teinud noh, pikalt on ka suhteline mõiste, eks ole, aga et see on hea meeldetuletus noor filmitegija ja tähenduse poolest, et üks asi on see tunnustus ja õlalepatsutus, teine asi on väga suur, rõõm on ka sellest, et see annab aja jällegi natukene inimesele mõelda, mis on võib-olla kõige suurem kingitus, mis kellelegi teha saab, nii et preemia läheb vaati asjata. Tegelikult astusid sa filmikooli 12 aastat tagasi, see oli 2008. aastal, see on selline tunne, nagu oleks näiteks vahepeal 12 klassi ära lõpetanud, aga selle eriala puhul see vist on täiesti loomulik, et tunnustused tulevadki. Alles siis. Absoluutselt, ja ma arvan, et paljud inimesed ootavad, tunnustas üldse eluaeg, et selles suhtes tasub olla, et olla tänulik ja mitte viriseda, et miski peaks varem tulema. Aga et mingis mõttes filmitegijatena, ma arvan, et me Eestis elame natuke ka vanajumala selja taga just selles mõttes, et mujal maailmas see, et sa alla 35 eluaasta teed näiteks režissöörina, täispika filmi ja nii edasi on ikkagi üsna haruldane. Et meil siin on väga noortena väga palju võimalusi teha asju, mis mujal maailmas ei oleks võimalikud. Et elu suurel skaalal 10 aastat midagi tegema, mis teil 12 aastat ei olegi mitte midagi seni nuusata, eks ole, inimesed teevad neid töid 30 40 50 paremal juhul 60 aastat. Et võtan tänuga vastusele noore inimese tunnustuse. Sinu puhul tuleb ikkagi ära märkida see, et kui sa koolifilmikooli õppima läksid, siis Sa ei astunud üldse mitte režissööri erialale, vaid Sa tahtsid õppida monteerijaks. Vastab tõele, õppisin montaazirežissööriks nii sisema paka kui magistri, tegin tegelikult montaažirežissöörina, olen enne enda filmide tegemist Monteerinud väga palju teiste inimeste silme. See, kas ma tol hetkel väga tahtsin montaažirežissööriks, on muidugi omaette küsimus, sest ma arvan, et väga tihti ennast mingi kunsti erialaga sidudes tegelikult võib-olla ei tea ka täpselt, mis see on. Ja see oli äärmiselt õpetlik ja väga, väga põnev aeg, mida ma ka oma režissööritööd kannan endaga kaasas. Aga ma arvan, et võib-olla oli see tollel hetkel lihtsalt natukene mingisugune ebaküpsus või, või teatav enesekindluse puudumine, mis ei lubanud selles hetkes veel režissööri rolli võtta. Me ilmselt on sul režissöörina olemas ka mingisugune käsitööoskus, mis tuleb igal juhul kasuks absoluutselt, ja ma teen alati seda nalja, et režissööri tihti üritatakse taandada kuidagi nagu tehnilisteks töötajateks, mida nad kindlasti ei ole, vaid montaažirežiimi montaaž on sisuliselt 50 protsenti, ütleme siis 49 protsenti dramaturg ja 49 protsenti puhas psühholoogia ja siis need kaks protsenti on see tehniline oskus, mida võib igaüks ära õppida, kuidas käsitleda programmi, kuidas ta ütlevad asjadega tehniliselt. Et selle dramaturgi ja kooli nii-öelda andis montaaž hästi-hästi tugevalt ja ma ei kujuta ette, kus ma oleksin seda saanud veel intensiivsemalt ja põhjalikumalt, nii kiiresti õppida. No ma kujutan ette, et tõesti see montaažirežissööri kogemus on midagi, mida sa kannad endaga, eks ju, pidevalt ka praegu veel kaasas. Aga kui palju oled sa mõjutatud või inspireeritud sellest, et sa oled tegelikult natuke aega vist õppinud ajalugu Tartu Ülikoolis? Miks sina ajalugu õppima, siis? See oli väga naljakas, sest sellepärast filmikool ei olnud sel aastal katseid ja mudeli midagi oma eluga peale hakata ja mind on ajalugu alati väga väga huvitanud, tegin koolis kaeraeksami, aga kui ma siis ühel hetkel sealt ajaloost ära tulin ja sattusin oma vanasse kooli, nägin oma. Ütlesin talle, et kuule, et ma nüüd läksin filmikoolist võttis, jumal tänatud, ma mõtlesin, mis asja sina sealt ajaloost otsida. Siis saime ühiselt naerda selle üle, et ma arvan, et minu pool ja see ajalooharidus on ikkagi äärmiselt pisikene või ei ole eriti märkimisväärne, vaatamata sellele, et on loomulikult äärmiselt huvitav nagu, mida sa läksid sealt otsima. Mida inimene ikka otsib ajaloost seaduspärasusi, veenas mingisuguseid mustreid, see teemana käib ka minuga ju kaasas. Aga lihtsalt, et kui sa tead, et sul on ajalugu õppida üks aasta ja ma teadsin, et ma ei jää sinna siis tegelikult esimesel aastal ajaloost, pitsa, sissejuhatus ajalooteadvusesse, sissejuhatus arhiivindusse sisse juhatas sissejuhatusse. Et pole, aga mis mina tartus veetsin, ma lihtsalt ei jõudnud õpe selle osani, mis mind võib-olla kõige enam oleks huvitanud. Aga sa oled lõpetanud ka väga tugeva keskkooli, sa oled õppinud Pärnu sütevaka humanitaargümnaasiumis, kes sealt pärineb ka huvi ja armastusfilmi tegemise vastu. Nii võib öelda küll, et sütevaka on üks väga kummaline kool kõige paremas mõttes, et üks asi on see, et et tegemist nagu tuge tavakooliga ja et ainult riigieksamite tulemustest jätkuvalt teevadki häid tulemusi ja saavad selle eest palju kiita. Aga see on ka üks väga kummaline kool just nimelt selles mõttes, et et selle kooli hüüdlause on vabadus, loovus ja vastutus. Ja see on selline kool, mis annab hästi palju inimesele ruumi ise mõelda, ise mingit initsiatiivi võtta, kus õnneks tänaseks tahaksin igasugused valikained äärmiselt tavalises kõigis koolides, aga minul siis 13 aastat tagasi kooli lõpetades olid. Mulle tundub mingid võimalused seal koolis, mida tol hetkel peale muudes koolides ei olnud. Et kindlasti jah, seal me hakkasime vaikselt filmi katsetusi tegema. Mis su esimesed katsetused olid? Ma ausalt öeldes mu esimesed katsetused olid tegelikult veel varemgi oli, et siis kui ma käisin Pärnu hansagümnaasiumis, mis oli ka väga äge kool siis ma arvan, et see kõik käis kuidagi kirjanduse Tõnni kõrvalt, et meile anti ülesanne. Minu kirjanduse õpetaja Tiiu Sarv andis meile ülesande ilmselt valmistada ette kas luulekava või midagi. Ja meie otsustasime, et me teeme selle asemel siis filmi, mis ma arvan, tol hetkel oli selline Blair, which laadne mingisuguseid kummalisi VHS kaameraga filmisime, mis kellelgi kodus oli, tol hetkel tuli Pärnu rand tohutult käes, oli metsikult lumine talv, hästi jääs ja siis me avastasime sellise õudusfilmi sellest, kuidas me läheme mingisugusele ekspeditsioonile neljakesi oma klassikaaslastega, kuidas, mis kõik siis järjest ära kaovad. Ma arvan, see võis olla tegelikult mu esimene filmikatsetus, mille peale on praegu väga naljakas mõelda, et kas see on kusagil alles. No eelmise aastanumbri sees tuli välja sinu esimene täispikk dokumentaalfilm, see oli kinoteatri eksperiment millest ilmselt iga kuulaja ühte või teist on kuulnud. Ja lõpuks sai sellest film hoopis ühest tüdrukust Aliisiast, kes oli noor tütarlaps, kes ka mingis mõttes kuidagi otsis oma teed kogu selle filmi tegemise ajal, kui palju sa ise selle aja jooksul kuidagi ennast mõtlesid tagasi just nimelt sinna Pärnusse, kus sa olid ka sellisel teataval teelahkmel, mida edasi teha? Väga palju, väga palju ja see on võib-olla see, miks noh, miks see film sai selline, nagu ta sai, eks ole, et eks igaüks meist olgu see dokumente testidest, filmi tegijatest, kunstnikest üldse, kui me valime mingisuguse aines või, või subjekti, eks me ikka otsime temas teemasid, mis meid kõnetavad. Ja ma arvan, et minu jaoks nagu vaadates Elisse peale see, et mina näen seal neid teemasid, mida näen mina, keegi teine vaataks sedasama inimeste näeks hoopis teise küsimus, eks ole, keegi teine võib-olla olekski teinud, pannud sinna filmi interaktiivsed kaardid Eestist ja sellest, kuidas sa sõidad autoga mööda Eestit edasi-tagasi, kui palju kilomeetreid vaene inimene teatriteekonna läbib? Mina näen alistades neid teemasid ikka sellepärast, et need on mulle endale kusagilt justkui tuttavad. Ma tunnen nad ära ja nad kõnetavad mind. Ja ma arvan, et selle filmi tegemise jooksul ilmselt ka üks põhjus, miks meil omavahel kujuneski nii lähedane suhe on kindlasti selles, et et see film andis mulle võimaluse, justkui võib-olla nüüd mingi täiskasvanud inimese perspektiiviga vaadata üle mingit läbitud teekonda ja seda, mis küsimuste ees ma ise olen olnud. Et igal juhul on ta ka minu jaoks hästi isiklik suhe. Ja see lugu kindlasti sai sulle, eks ju aja jooksul isiklikuks ja nii, aga kõigepealt kutsuti sind kampa ja öeldi, et jäädvusta meie eksperiment, kas võtsid seda mingil määral ka sellise nagu tellimustööna? Et kui ma seda vastu võtsin, siis ja ma mäletan, kui ma kohtusin Pauliga, Paul rääkis mulle selle loo ära, mis nad tahavad teha ja ma tean, et ma mõtlesin lihtsalt, et inimene peab millegagi nagunii raha teenima. Kui ma saan teenida režissööritööga, siis on ju väga tore asjast noh, meie oma projektid väga tihti väga kaua läheb aega, kui neil hakkavad, sul on midagi sisse tooma, ega siis ei ole see sumba tihtilugu väga märkimisena. Aga see kuidagi võimaldas mulle selles hetkes seda, et ma ei pea tegema suvalisi töid ja ma mõtlesin, et, aga väga tore ju ühtlasi et täispikk film, okei, aga et selline kinoteatriprojekt, et järelikult kui ma servaga nagu metsa keeran, siis ei kaasne sellega mulle mitte midagi. Lihtsalt et see kinoteatriprojekt, et justkui mulle tundus olevat poisid, vastutavad selle eest, see oli see lähtepunkt, et ma kuidagi võtsingi seda väga rahulikult mõeldes. Kinoteater on inimesed, kellega ma väga hea meelega koostööd teeks ja see tundus lihtsalt selline tore ettevõtmine. Aga elu on näidanud, et ma ei ole veel ühte asja elus ära õppinud ja tegema tööd kui tööd. Et ei ole vist ühtki asja siiani oleks kätte võtnud ja teinud seal nii vähe kui vajalik vaid, vaid iga projekt, milles ette võtta, et selleks, et oleks üldse mõtet seda teha. Sa vaatad sinna sisse, sa vaatad nii sügavale, kui sa saad ja siis ta muutubki su enda omaks ja siis sa annad sinna juba endast kõike, siis nii see kõik läheb. Et ma arvan, et filmi teha ei ole nagu võimalik, tellimustööna, kui sa teed seda tellimustööna, siis see, mis sealt tuleb, ei ole, filmis on mingi teine asi, mingi audiovisuaalne teos. Aga ma ikka idealiseerida seda kino ja ma arvan, et me igaüks ise sinna ennast sisse panema, et selles oleks miskit. Aga kas sa oskad kirjeldada seda hetke, mis hetkel saab ühest tööst, see, mida sa armastad üle pea kõige? Oi, see on hea küsimus. Ma arvan, et see läheb märkamatult, et see on seotud mingi iseenda tööeetikaga, kuidas oma samme seada, võib-olla ongi nii, et ühel hetkel sa avastad, et sa oled sinna ennast juba nii palju pannud et sealt ei ole enam tagasiteed. Et see ei ole noh, minu jaoks vähemasti ei ole see olnud nagu otsuse koht, vaid see on paratamatus. Aga sellel filmil läks väga hästi ja lisaks sellele, et see on toonud sulle tegelikult kaks preemiat sellel samal nädal tagasi toimunud pidulikul galal siis seda käidi palju vaatamas, seda oli ikkagi edetabelite ülemises otsas. Käisid kindlasti palju ka ise kinos publikuga kohtumas. Mida sealt kõige rohkem küsiti? Ma arvan, et kõige levinum küsimus on ikkagi selline, et kas Alyssa tahtis ka pooleli jätta, ma arvan, et kõige enam küsiti tegelase kohta, mis on iseenesest väga hea märk, et inimesed vaatavad seal nagu tund ja kolmveerand ekraanil ära ja, ja siis nad tahavad selle inimese kohta veel rohkem teada, et, et ta läks neile nagu korda ja ma arvan, kõige rohkem küsitakse just nimelt selle kohta, et kas temaga on ikka kõik hästi, kuidas teil läks, kuidas te selle üle elas. Aga et filmitegijana kohta, et igasuguseid huvitavaid küsimusi, väga huvitavaid küsimusi, ma mäletan, üks inimene, kes siis tegi kohe otsa lahti ja ütles, et ma mõtlesin, ma küsin lihtsalt ära, et aga et näed dokumente filmirežissöörina, et mis seal üldse teha saad. Selline, kui nii ilus, tõehetk selles, et kui sa tegeled kunstiga, mille ülesandeks on suuresti olla nagu nähtamatu, siis ise inimestele pahaks panna, kui nad arvavad, et see tegelane ja see lugu ja nii edasi, et nende sünnivad siin ekraanil ise ja sina oled lihtsalt justkui kaameraga kohal, eks ole. Et väga huvitavaid selliseid mõttevahetusi sellistes küsimustes tihtilugu sünnivad, väga huvitavad mõttevahetused ka nagu kohapeal, aga mis su peale ma arvan, et ma vastasin midagi sellist, et ma arvan, ma tegin selle matemaatika kähku läbi, et see film on tund ja 48 minutit pikk ka, onju ja selle sisse mahub siis, see on siis 108 minutit, eks ole, 108 minutit. Kui palju on selles sekundeid peale on sekundis kaadrike ja seal vist mingi 224000 kaadriku siis ma ütlesin, et vot see tähendab 224500 otsust iga kaadri lõppude lõpuks alati sellest, mis nurga alt miski võetud, kuni selleni, mis helisada saadab, kuidas me sinna juurde käsitlen teksti, dialoog ja nii edasi. Et need kõik on lõpuks montaažireas nagu otsused, need ei juhtu iseenesest. Et ma mäletan, keegi seda filmi kommenteerides ütles väga armsasti. Et kui režissöör nägi elu hakkab juhtima seda filmi teises suunas, et siis ta ei seisnud sellele vastu. Ehkki see oli väga armas kompliment, siis ma mõtlesin, et, et see on naljakas, kuidas inimesed ei taju, et elu on kogu aeg seal. Elu ei, juhi nagu filmiküsimus on selles, et noh, mis valikud sina teed selle elu sees, aga see ei ole noh, et kunagi satu selliselt, et enne polnud mingit elu, oli mingi konstruktsioon, esis elu hakkas asju kuhugi juhtima. Et paratamatult nagu loo jutustaja, nagu sinu ehitusklotsidega ongi elulised sündmused, siis see kõik on nagu mingid piirid meil on, aga meil on väga palju valikuid sellest, kuidas me seda lugu jutustanud, millest me seda lugu jutustame, kellele me seda lugu jutustame, mis omakorda tingib selle keele. Et dokumentaalfilmi režissöör on hämmastavalt rikkas eriala vaatamata sellele, et, et sa mängida elu endaga Teine film, mis oli ära toodud ka sellesse preemiasse, noor filmitegija oli sinu dokumentaalfilm kodumaa karjed, täiesti teistsugune kui aasta, täis draamat. Ja siin ma küsiksin nende valikute kohta, mis hetkel ja mille ajel sa otsustad, et vot just sellest teen ma filmi. Üldse elus sa mõtled? Ma arvan, et ma olen neid otsuseid väga erinevatel põhjustel vastu võtnud, on olnud asju, mis tunduvad head mõtted aga võib-olla kuidagi kaalutletumalt ja siis on mingid asjad, mida sa lihtsalt tunned ära. Et näiteks kodumaa karjed sündis selliselt ja ma kasutan võimalust lõpuks ometi vabandada, no teatri ees, kellelt ma selle pealkirja varastasin, on kogu aeg, mõtlesin, see film oli välja tulemas, kas tehakse neile kirjutama, et kuulge, et need, andke andeks, et selle töö pealkirjaga, et sa ei suuda enam millegi vastu vahetada, see on ainus õige nimi. Aga see film sündis selliselt, et aastal 2017 oli aprillikuu, oli Toompeal meeleavaldus ja siis metsa majandamise poliitika. Parasjagu oli Riigikogus arutlusel mingisugune eelnõu. Ja ma otsustasin, et ma lähen sinna, sest et see oli päevasel ajal mul oli parasjagu just see päev vaba ja ma läksin sinna kohale ja inimesed kõnelesid, seal olid siis poliitikud, olid eksperdid, olid inimesed, kes olid tulnud otse riigikogu saalist. Oli aprillikuu selline, väga hämar, hämar, hämar, hämar, aprillikuu ja lörtsi 100. taevast alla ja neid kõnesid saanudki peetia peetiasid ikkagi väga tore. Järjest külmem hakkab vaikselt, varbad külmuvad juba ära ja siis ühel hetkel öeldakse, et nii, nüüd on kõik ametlikud kõned peetud ja tema avatud mikrofoni sinna avatud mikrofonile, nagu seal palus sõna üks vanem daam. Proua, ma arvan, ta võis olla hilistes seitsmekümnendates, tal oli kilekott, rippus käe otsas ja siis ta võttis selle mikrofoni, ronis sinna paku peale, väga tähenduslikult oli mingisugune kõne pidamiseks. Ronisin, paku peale lörtsi, peksis talle näkku ja mikrofon vilises ja teda oli jäänud kuulama võib-olla mingi 30 40 inimest. Ta hakkas rääkima oma lugu või et ta rääkis sellest, kuidas tema ise on lastekodus üles kasvanud. Et iga kord, kui seal kuidagi raskeks läks, mida juhtus tihti. Et siis ta Läks ikka metsa, et metsast leidis tema pelgupaika ja metsast leidis tema seeni ja marju ja see oli alati justkui tema jaoks mingisugune selline rahukoht. Ta tahab lihtsalt väga-väga tänada neid inimesi, kes on täna siia tulnud ja et, et inimesed jätkuvalt nagu seisavad selliste asjade eest. Ja ma tean, et ma vaatasin seda naist ja mõtlesin, et sellest peabki ilm saama. Et eestlane, kellele üldiselt ei ole üldse omane ronida üldse, tulla tänavale, avaldada meelsust, õnneks nüüd järjest kasvab selline komme, aga aga väga pikalt, ainus viis, kuidas meid tänavale sai, oli see, et võtame internetist mingisugused osised ära, et siis kui see interneti kallale lähed, siis inimesed tulevad välja, et muidu me oleme ikkagi üsna selline. Ma ei tea, kas inertne rahvas olnud või kuidagi harjunud sellega, et et meie sõna ei kuulata. Ja õnneks see kultuur on nagu muutumas, aga aga et mida tegelikult väljendab see kui üks inimene tuleb ja räägib mingil ühiskondlikul teemal noh, tegelikult ju sellest, mis on tal hingel. Ja kui palju meist endist ja meie suhtest ise lendasime suhtest oma riiki ja oma oma rahvuses oma nagu kaaskodanikesse peegeldub tihtilugu nendest väga väikestest sõnavõttudest. Noh, et kui sa näed korra selles ühes veetilgast, et siis tunduski kuidagi küsimus, et kas ma oskan selle kuidagi ka ekraanile tuua selle kui isiklikud andmed muret tegelikult. Ma räägin muidugi oma tunnetest ja oma isiklikest muljetest seda filmi vaadates, aga mulle nii tohutult meeldis see, kuidas kogu see film ja kõik need inimesed, keda seal me nägime ja täiesti ilma igasuguste kommentaarideta, et nad olid nii pidulikud, nad olid nii tähtsad ja nad olid kuidagi nii üles tõstetud. Ütle, kuidas režissöörina teed seda, et isegi miski, mis võib mulle isiklikult mõjuda nii vastikuna, on kuidagi nagu nii austusväärne Mulle tundub, et minu asi nagu filmitegijana on vaadata kõigi inimeste sisse, kes mulle kaamerat jäävad ja eriti selle filmi puhul tundus mulle tähtis, et mina ei pea võtma nende suhtes nagu positsiooni. Ja küsimus ei ole minu maailmavaadetes, vaid noh, minu jaoks on küsimus selles filmis oligi nendest põhjustest, mis meid välja ajab. Noh, näiteks et kui on olemas palju inimesi, kes imestavad selle üle, et miks tõrvikurongkäigud on nii populaarsed et siis väga suur hulk neist inimestest on seal sellepärast, et, et neid kutsutakse koos laulma noh, et see oli ka Eesti vabariigi 100. aastapäev, kui palju on inimesi, kes lähevad hommikul kell seitse Toompeale vaatama seda mingisugust lipu heiskamist, nagu neid inimesi on väga palju, nad tulevad sealt perekondadega tagasi nende inimeste jaoks päev on pidupäev ja väga tihti neil tegelikult ei ole võimalust seda pidu pidada. Nad vaatavadki, nad võivadki vaadata telekast, kuidas tähtsad inimesed kätlevad, aga nemad tahavad ka tähistada seda enam kui me. Ma ei tea, kui me räägime vabariigi aastapäeva nendest lavastustest, näiteks, eks ole. Et ma olen üldiselt väga seda meelt, et inimestel on õigus luua ja teha kunsti ja küsida ka valusaid küsimusi ka selles vormis aga mulle tundub, et me peame aru saama, et meil kuidagi ühiskonnana koostoimimiseks on vaja ka neid ühiseid pidusid ja väga tihti, kui neid meile ei anta, siis sinna jääbki selline täitmata nišš kus pakuvad inimestele tegelikult väljundit tulla, kokku olla rõõmsad, laulda koos isamaalisi laule ja nad tulevad. Ja see omakorda rakendub mingisuguse poliitvankri ette, on nagu kurb ja paratamatu. Aga mulle tundub, et see on mingi asi, mis väärib äramärkimist, et inimestel on alati mingi põhjus, keegi ei tule sinna mingi abstraktse idee pärast, iga abstraktse idee taga on mingisugune väga reaalne põhjus selle inimese enda elust. Miks see teema teda nagu kõnetab ja mulle tundub, et täpselt selle lugupidamisega ma peangi inimesi, vaatame ükskõik mille eest nad siis tänan. Sellest ma saan täielikult aru, miks sa dokumentalisti ikkagi ka oled sellise noh, ma kujutan ette, tundlad on nagu ka kõikidel sellistel ühiskonnakriitilistel teemadel väga erksad. Sa paned tähele seda, mis meie ümber toimub, aga ka oma ainukese lühimängufilmi oled sa teinud just nimelt neil teemadel kohtuvad inimesed arsti ukse taga ja seal läheb lahti see, mis toimub tegelikult meie ühiskonnas. Jah, tõsimängufirma omad sündis tegelikult enam-vähem samal ajal kui ka kodumaa karjed tegelikult eks need teemad selles hetkes olid minu jaoks hästi aktuaalsed just nimelt seetõttu, et maailma enda ümber väga kiiresti muutumas. Ja sulle tundub, et kõik ei pane praegu tähele või noh, et kui paljud inimesed, kes peaks seda praegu märkama, kes peaks sellega kuidagi tegelema, kes peaks adresseerima neid probleeme nagu tegelikult ainult valavad justkui õli tulle, et ma arvan, et neil aastatel, siis mis see oli siis 2016 17 oli see kõik kuidagi hästi terav ja, ja, ja sellest tulenevalt ka omad sellisena sündis küll huumorivõtmes mulle meeldib, kui neis asjades on natuke nalja. Ma tahaksin korraks peatuda ka sellel, et sa käisid mõned aastad tagasi Peruus. Sa käisid Werner Hertzogi juures, kes on dokumentaalfilmimaailmas, ma saan aru, väga suur nimi. Ja ma korraks mõtlesin sellele, et kui sa lähed siit eestist Peruusse, siis ma kujutan ette, et umbes iga nurgatagune võib mõjuda teatava kultuuri šokina, aga sina astusid kuidagi nagu veel mitu sammu edasi ja leidsid sealt üles naised, kes teenivad raha. Prostitutsiooniga just miks see oli, ütleme siis see vene üldsegi meistriklass. Selle vorm oli säärane, et iga filmitegija pidi tegema 10 päeva jooksul valmis ühe filmi. Ükskõik, kas sa teed siis dokumentaalfilmi mängufilmi, seal ei ole vahet. Küll aga oli eelduseks see, et see, mida sa lood, sünnib seal kohapeal, et sa ei tule valmis kirjutatud stsenaariumiga. Ürita seda kuidagi nagu paaniliselt selles vormis ja kohas ära teostada. Ja minu jaoks selle filmi selle filmi nimi on vida Leegre. Selle saamislugu on tegelikult natukene pikem, et mul oli kunagi mõte, et ma tahaksin rääkida naistega, kes siis töötavad kas seksitööstuses või siis näiteks striptiisi tantsijatega. Et ma tahaksin nendega rääkinud nende esimesest armastusest. Aga see mõte jäi kuidagi kuhugi ajukurdude vahele istuma. Ja kui ma seal Peruus olin, siis meil anti kätte sinna käestingu kataloog, fotod ja kirjeldused inimestest, kes on nõus mäeprojektides kaasa lööma, neid oli ligi 200, hästi, paljud neist olid lapsed, sest et oli koostöö mingisuguse kooliga ja nendega selliseid väikest käestingu videot, tutvusta ennast umbes räägi paar sõna. Ja iga kord, kui keegi lastest ei tähenda, et talle meeldib laulda, siis oli palutadega, laula midagi ja ma vaatasin neid videosid, ma pidin minema järgmisel päeval võtta, siis mul ei olnud õrna aimugi, mida ma filmima hakkan kusagil keset vihmametsa, sa oled nagu ja mingi pinge ka justkui õlgadele, sest et sa oled, et nagu justkui mingisuguse meistri õpipoiss selles hetkes, kes on üks väheseid inimesi, kellele ma tõesti alt üles vaatan või olen vaadanud filmitegijana. Üks väheseid aga igatahes minu jaoks hästi oluline režissöör. Ja ma vaatasin neid laste videosid ja iga kord, kui neil paluti laulda, siis need laulud, mida nad laulsid, olid mingid sellised ballaadid, sellised armastuslood, hispaaniakeelsed ja mulle tundus nii kummaline vaadata neid lapsi laulus millestki, millest me mitte midagi ei tea ja samas nii kohutavalt hingestatult. Et mulle järsku lõi sellega kokku hoopiski naiste lugu, tuli kuskilt kuklast üles ja mulle tunduski, et et võib-olla sidudes neid kahte nagu üht naiivsete süütut ja võib-olla teisalt äärmiselt elukogenud nagu vaadet, et selles on midagi ja nii sai see mõte alguse. Ja siis tuli lihtsalt otsida üles viis, kuidas sealkandis pääseda ligi. Ütleme siis me Hegeli, kuidas on eesti keeles viisakas öelda bordell. Sparta Maldonado piirkond on illegaalne kaevanduspiirkond ja selle tõttu on seal tohutu tul hulgal inimkaubandust. Seal öeldakse, et umbes 70 protsenti naistest on kogenud mingil kujul väärkohtlemist. Selle 150 tuhandese linna kohta on tuhandeid sekstöötajaid. Sest et väga palju ongi sealkandis lihtsalt seda, et on mehed, kes teevad tööd nädalasest, teevad tööd nädalas vahetusel tulevad, joovad seda raha seal linnas maha, eks ole. Ja kuna tegemist on illegaalse kaevanduspiirkonnaga, siis sinna ei ulatu väga palju ka nagu võimu käed. Ja sellest tulenevalt need paigad, mida ma siis nägin, olid minu jaoks kahtlemata äärmiselt üllatavad, et paljusid neid paiku nagu majadekski nimetada, on võib-olla palju, et sellised betoonpõrandaga garaažid, kus elatakse koos lastega, leiab see oli päris kummaline, äärmiselt huvitav, äärmiselt hariv kogemus mu enda jaoks. No pean küsima seda, et kuulajale tuleb võib-olla ka öelda seda, et et see film, ehkki see teema võib meile mõjuda kuidagi põikena, sest see film on kõike muud kui seda, sa oled tõesti saavutanud nendega ilmselt väga erilise kontakti, nad on kuidagi väga õrnad, aga haavatavad seal kaamera ees. Kuidas nendega üldse kontakti said, sellepärast et nad vaevalt et kõnelesid sinuga puhtas inglise keeles. Ja ma alustasin seda uurimist kuidagi läbi nii-öelda linnavalitsuse või otsides inimesi, kes naistega tegelevad ja ma leidsin ühe naisterahva, kelle nimi oli pätid, oli kuuekümnendates kes selle ise endine sekstöötaja, kes selleks hetkeks käiski mööda neid niinimetatud paare, nagu neid seal kutsuti ja käis naistele jagamas kondoome rääkimas neile suguhaigustest kutsumas neid tervisekontroll, ehk siis justkui selline ühenduslüli siin MTÜ, mis ühendustüli nende naiste ja selle nagu abi või riikliku struktuuri vahel, mida nad väga vajaksid, aga mis nendeni tegelikult mitte kunagi ei ulatu. Ja päti arvasite, loomulikult läheme loomulikult ma võtan kohe kaasa. Ja me arutasime pikalt, et kuidas seda nagu üldse teha, et ma ei saa ju lihtsalt astuda kaameraga sisse öelda tere, mina hakanud filmi tegema ja me leppisime kokku, et alguses ütlesite, et mis iganes olen assistent mäletasin veel enamiku tehnikast maha, et ma olen assistent, et ei oleks kohe ära tunda, et mul on mingi statiiv näiteks kaasas. Ja kui mul kellegagi naistest tekib justkui hea kontakt, et siis ma ütlen, et kuule, tere, et tegelikult me tahaksime sinuga teha intervjuud. Ja nii me siis sinna kohale läksime. Jõudsime esimesse paika kohale ja vaatamata meie kokkuleppele sekundiga oli päti neile lood rääkinud. Marta on Eestist filmida ja viis naist siis vanuses on need olid 19 kuningaga vanem oli 34, viiekesi tüdrukud istusid seal tõesti nagu linnukesed oksa peal mul seal diivani peal rivis vaatasid mulle suurte silmadega otsa, räägi, mis sa tahad, mis sa teha tahad, mis sa teha tahad. Ja mina olen täitsa shokis, oota nüüd vä? Et lähen, ma tuleks homme umbes, ma võtan tehnika, tulen homme, teeme siis intere, homme reede, homme reede, siis meil on kõige kiirem tööpäev ja siis nädalavahetus juba, et sa siis tule esmaspäeval. Esmaspäevani ma ka ei saa oodata. Siis saadki aru, et ainus võimalus praegu on tehase intervjuu siin praegu. Okei, mul statiivi, kena, ma panen selle kaamera siis kuhugi nagu padja peale kuni ehitatoolist isetekkelise statiivi ja nii me esimese naisega, kelle nimi oli nagu maha istusime. Ja selle intervjuu kulg, ehkki see oli mulle ette valmistatud, ma ju teadsin, mida ma tahan küsida, aga et see toimis kuidagi hoopis teistmoodi kui ükskõik mis intervjuu mu varasemas elus. Et sina tead saatejuhina väga hästi, et esimesed paar küsimust on selle jaoks, et inimene kuidagi üles veenduda, kust sa pärit oled, mis sa siis tegid alale mis tavaliselt ongi küsimused, millele on inimesel lihtne vastata. Ja esimest korda elus ma sattusin situatsiooni, kus ühelegi küsimusele ei olnud lihtne vastata. Sest kui sa küsid kelleltki, kust sa pärit oled ja ta ütleb sulle, et ma olen pärit hingama Riiast, ma tulin sealt ära 11 aastaselt, sest mu vanematel ei olnud mul süüa anda. Läksin kliimasse, elasin San Sebastiani väljakul koos teiste sama vanade lastega, kes nuusutasid kaliimi kuni tema juurde seal samal aastal tuli keegi naine, kes ütles, et tule minu juurde tööle. Ma annan sulle süüa. Et selle naise elu oli kulgenud selliselt, et oli 34 teinud, selle hetkeni lugema, õppinud ta luges piiblit, aga ta ei osanud tegelikult lugeda, et kolmeteistaastaselt sai ta oma esimese lapse. Tema vanemad enam omaks ei võta, sellepärast, mis ametis ta töötab. Ehkki ta alustas seda tööd 11 aastaselt, sellepärast et vanemad ei suutnud tema eest hoolt kanda. Et need on ta ikkagi nende põlu all. Et on selliseid elusid, kus mitte ükski küsimus ei ole lihtne kus mitte ükski küsimus ei ole lihtsalt lahtirääkimine ja mingis mõttes inimesed, kes nii marginaliseeritud, et tegelikult on neil vahel väga hea meel, kui sa tuled, küsid sind päriselt huvitab ja ma arvan, et sellel suuresti põhines ka meie selline kontakt, et need on inimesed, kes ei huvita väga kedagi. Ja kui sa lähed, sa hoolid ja sa küsid ja sind huvitab, et siis tegelikult on inimesed väga hea meelega valmis oma lugusid rääkima jagama. Võib-olla sellepärast, et see on üks väheseid viise, kuidas ennast inimesena tunda. Ja pole kahtlustki, et sellised kohtumised, sellised kogemused mõjuvad mingil määral ilmselt isegi elu muutvalt ja sul läks tegelikult seal Peruus väga hästi, sellepärast et Werner Hertzogi valis selle filmiga parimate hulka välja. Aga kui sa mõtled üldse üldiselt, sellele tuled sa Peruust tagasi või oled sa just näinud esilinastuma oma esimest täispikka dokumentaalfilmi? Kuidas end uuesti reele tagasi saada, kuidas filmitegijana leiad need uued asjad, millele pühenduda täpselt samamoodi nagu see, mis. Ta on olnud, see on kõige raskem küsimus üldse, sellele ma ei ole veel vastust leidnud, et Eestis filmitegijana tegutsedes on sul alati töös kolmneli projekti korraga muudmoodi ei saaks. Ja mina olen selles äärmiselt priviligeeritud positsioonis. Ma sain viimased pool aastat enne aasta täis draamat väljatulekut töötada ainult ühe projektiga, kodumaa karjed tuli välja märtsis ja sellest edasi pool aastat, ma töötasin ühe projektiga ja kujutasin ette, et see imeline situatsioon, kus ma saan ühe projekti valmis salongi tühi plats nagu puhas maa ja ma nüüd mõtlen, siis ma nüüd mõtlen rahulikult, mis ma järgmiseks, mis alustel, millest praegu mulle tundub, et see on väga halb mõte. Et arvan, et igal inimesel on toimimiseks vaja iseendale teatavat hulka nagu valesid illusioone ja ei tasu tekitada hetke, kus ühtegi ei ole. Et see pidevalt tegutsenud mingis mõttes ongi nagu võti, ma arvan, mingit pidi me kõik saame aru, et miks on ka õõnes ja noh, et ei ole vaja teha filmi filmi tegemise pärast, aga aga et see on nagu keeleoskus või et ta peab kogu aeg aktiivne olema selle jaoks, et ta püsiks ja areneks. Et kui sa ei räägi, siis võib-olla uuesti suud lahti teha ongi raske. Enne meie kohtumist ma vaatasin, et sa oled tegelikult olnud ka kaks aastat Eesti kinoliidu juhatuse aseesimees. Ütle, miks ühele noorele filmitegijale on kuidagi oluline ka sellistes organisatsioonides kohal olla, kaasa lüüa, kaasa mõelda. Sel hetkel, kui meie kinoliitu läksime mis oli siis kas aastal 2016 või noh, kinoliit oli organisatsioon, mis väga pikka aega oli filmitegijate eneste jaoks natuke nagu varjusurmas ja ühel hetkel tundus justkui oluline, et see tundus olulise võimalusena oma valdkonna heaks nagu suuremalt ka midagi ära teha. Ja mingi suure hurraaga teiste noorte kolleegidega sai sinna mindud ja kaks aastat seda tööd tehtud ja mul on, mina mäletan, seda tööd, jätkab praegu uus juhatus ja genotsiid Nende viimase nelja aasta jooksul on absoluutselt leidnud nagu oma koha oma tähtsuseni filmitegijate jaoks oma koha, nagu võrdse vestluspartnerina, nii filmi Instituudi kui kultuuriministeeriumiga. Ma arvan, Eesti filmivaldkond oli väga pikalt sellises seisus, et meil oli väga lihtne nii-öelda, et te ei saa ju omavahelgi aru, mida te tahate, miks me siis peaksime teile raha andma, nii et kõik omavahelgi kaklete. Et õnneks need ajad on, on kaugemal kodanik ja filmivaldkonnas on ikkagi äärmiselt selge, kui on kõlavad arutelud ja on kaugeleulatuvaid visiooni sellest, kuidas see valdkond võiks toimida, kuidas saaks kõige paremini õitseda. Ja ma arvan, et see on meie kõigi ühine vastutus, et see praeguses maailmas nii oleks pisikesi. Õitsemisele aitab kindlasti kaasa ka see, et paar päeva tagasi kuulutesse nüüdiskultuuri häälekandja müürileht välja filmikriitikute konkursi, mida nad on varasemadki korraldanud. Ütle, kas sina oled oma filmide eest saanud? Piisavalt professionaalset kriitikat. Ma arvan, et mina olen, ma arvan, et olles teinud seni ennegi lühifilme, siis lühifilmid kahjuks jäävad väga paljust tähelepanuta ja mulle meeldiks, kui ka lühifilmide suhtes oleks rohkem tõepoolest analüüsivat filmikriitikat täispikkade osas ma arvan, et olukord on täiesti tõsiseltvõetav. Iseküsimus on see, et kui palju ja mis pilguga üks autor peab oma filmide kriitikat lugema, mis hetkel ta peab seda lugema. Ja et paljud meist ikkagi vaatamata sellele, et meil on väga häid kriitikuid siis paljud meist ikkagi tunnevad puudust, et sellist kriitikat, mis tõepoolest analüüsib, mis otsib autoripositsiooni ja tõuseb kaugemale nendest meeldib, ei meeldi faktoritest. Et seda võiks olla ikkagi veel rohkem. Aga see lugesid neid, mis sinu filmide kohta ilmus. Mitte kõiki, aga mõningaid? Jaa, jaa. Ma tegin selle vea, et ma lugesin kohe pärast esikat, see oli halb mõte, siis ma jätsin väikse distantsi vahele ja lugesin siis. Pole saladus, et Eesti filmil on olnud ka tõesti hiilgavad ajad, inimesed käivad jälle kinos, neil on oluline vaadata, mis meie kinos näidatakse ja mida tehakse. Mis sind ennast viimasel ajal vaimustanud on? Ma arvan, et viimast Sest aastatest ja nüüd vabandan, kui ma kellelegi ära unustanud, et ma arvan, minu jaoks on olnud november üks äärmiselt sellene põletav ja puudutav ja vaimustust tekita film. Mul on hea meel, et dokumentalistika seal nii palju eripalgelisi asju. Ma arvan, et Eesti vabariik 100 andis väga-väga olulise nagu tõuke sellele, et mis suunas me filmi tegemine ütleme siis, vormiliselt rahaliselt peaks minema. Ma loodan, et see jätkub ja et seda siis hakatakse täitma ka nagu sellise sisuga, mis on meile kuidagi omane, mis lood on ammu ootel ja et kõik nad ei pea, oleme paraadportreed, nii nagu nad olid Eesti vabariik 100 raames vaid et meil on nii tohutult palju huvitavaid lugusid, mis ainult ootavad jutustamist. Ja ma väga loodan, et see võimalus nagu tulevikus mitte ei kahane, vaid, vaid kasvab. Aga sinu enda tegemistest, kas juba anti teed remonti, aga ütle, kas praegu uued filmid on töös või? Ma ise kogud veel mõtteid? Ütlemegi need mõtted on töös, et nagu iga filmitegija teab mõtteid, on meil sadu ühe päeva jooksul, ma arvan küsimus on selles, et kuidas ära tunda see, mille külge ennast järgmisena haakima pead. Filmi tegemine on imeliselt pikaajaline protsess, mis võtab sest kõik. Et ta on ikkagi selline abielu. Et mulle tundub, et peab hoolega valima, kellega, millega sa ennast seod ja millistel alustel. Aitäh, Marta Pulk, klassikaraadiosse tulemast ja veel kord, palju õnne noore filmitegija preemia puhul, aitäh ja aitäh kutsumast.