Luuletaja tuli siia sobitama, ta ei teadnud, et ükskord jääb talveks mitmeks talveks. Võib-olla ka teadis südamepõhjas, et ta ükskord kirjutab, üks suvitaja tuli, aga lahkunud ei ole, ehkki meri ammu lahkunud. Võib öelda, et luuletaja jõudis siia oma elu laineharjal just sealt alla libisedes ja pigem alla libisedes, et valmistuda uueks tõusuks. Tralzin raske tõus on alati raske liiguda kuitahes ilusale harjale. Pealegi oleks ju harjal vaid hetkeks korraks ringi vaadata seda silmipimestavat hingematvat vaadet. Sest kohe tuleb ju alla tagasi minna. Õieti küll edasi. Tipus on õhk liiga hõre, et seal elada saaks. Võileivahinna eest ostis ta endale hüti metsalagendikul sellesama, mille viimaseid koitanud lauajuppe Mahju ajal kui veel ajanud, sest ilmad on juba täiesti soojad. Ei tahaks nagu uskuda, et talv ongi läbi. Ka luuletaja hütt lasi igast otsast tuult läbi ja ahjuks oli seal vaid vana budisevast savist leivaahi. Pliit oli ka. Pliidil keetis luuletaja endale teed ja see oli peen kunst pidi jälgima vee keemaminekut soojendama kandma vaatamata ei tõmbaks üle kahe või kolme minuti olenevalt sordist. Tollal peeti nii sugusT veega mängimist, veiduruseks või eriliseks peenutsemiseks. Luuletaja loomulikult oli oma ajast ees. Samas, kui tal polnud raha ja enamasti tal polnud, kuivatas ta kord juba leotatud teekotikesi pliidiserval. Aga see oli peen kunst, sest pidi teadma, milline kotike mitu korda juba käigus on olnud. Luuletaja oli perfektsionist. Tema köögiaknast paistis mets, lõpmatuse vanad viltused, männid. Toa aknast paistsid kiviaed ja väike värav, kus rada kaupluse juurde viis. Sest tollal ja oli lõpmatuses veel selline asutus. Samuti sirelipõõsad. Ukse ees õitsesid kevadel lumikellukesed. Terve väli lumikellukesi. Sel päeval lumikellukesi 100.. Nad jäljendasid koovitaja häält. Luuletaja oli pärit metsade keskelt. Ta oli sündinud siis, kui inimesi veel tõesti sündis, ka metsade keskel ja sealt laante ja rabade tagant oli ta kaasa saanud ühe nägemise ja kuulmise. Meil nüüdse aja inimestel neid enam pole, on vaid jäänused. Kui me oma nägemist ja kuulmist väga teritame, allutame nad kõvale paastule ei vaata ega kuula kõike seda, mida inimesed vaatavad ja kuulavad ja mida nad väga tähtsaks peavad ja mida nad isegi kutsuvad uudisteks. Kui pole midagi kulunumad, kui need niinimetatud uudised siis me võime saada aimu, milline see nägemine ja see kuulmine olla võisid. Maailm muutub meilegi korraks nagu natuke läbipaistvamaks ja läbi kostvamaks. Maailm. See vana hitt, mille seinad lasevad läbi nii tuult kui ka linnulaulu. Aga luuletaja polnud iial oma elus näinud merd. Tähendab muidugi juba oli, aga ta polnud iial oma elus elanud mere kaldal. Ta tahtis teada, kuidas see on, sest üks luuletaja peab oma elus kõik teada saatma. Ja tõeliselt teada saada. Ei kolinud ta mitte lihtsalt kuhugi mere äärde, ei, ta maandus otse keset lõpmatust. Tema hütt asus tõepoolest saare keskel metsa sees ja hüti õue ja põllu taga kasvas suur mänd. See oli lõpmatuse kõige suurem ja vanem puurahvas rääkis, et see on sama vana kui lõpmatus isehakanud kasvama, niipea kui esimene maanukk merest küllalt kõrgel oli kerkinud. Rahvas on teadagi kuulus liialdaja, aga liialdustest on mõnikord harjul tõde. Mul on üks ülesvõte, kus luuletaja, väike, lumivalgete, pikkade juustega paljasjalgne mees seisab lahkelt naeratades suure männi all. Sest ta naeratas ikka lahkelt maailmale. Kuidas sa saadki maailmast kõike teada saada, kui sa talle ei naerata. Kui mossitad maailm ja esitab siis vastu, ei avalda enda kohta midagi. Mänd on pildil temast tohutu, palju suurem. Kuigi ega luuletaja ei olnud muidu mingi väikemees. Keskmist kasvu oli, sest ma pole iial luuletaja kasvu peale mõelnud. Kuigi olen teda elus paar korda näinud. Minu jaoks oli ta luuletaja. See tähendab hiiglane. Ja õieti see väike valgete juustega mees seal suure männi all ei lähegi mu peas temaga hästi kokku. Mulle tundub, nagu oleks pigem suur mänd ise need luuletused kirjutanud. Nüüd luuletaja muidugi surnud. Juba mõned head aastad. Paar aastat pärast tema surmade vahel veel ilmus mulle tänaval unes ja ühes ilmsi nägemises. Kaks suve tagasi elasin 10 päeva tema kunagises hütis. Sain aru, et seal teda enam küll ei ole. Kui siis veel natuke seal metsaservas mis paistis tema köögiaknast ja miskipärast kõige rohkem maja otsas õues kadakate all. Seal ma ainult istusingi toas peaaegu üldse mitte. Tuba tundmus kummaliselt elutuna, nagu mõni tuba on, või elu seal on nii sügavalt ära elatud, et sinna pole midagi enam järele jäänud. Aga pärast luuletajat seal toaski ei enam, päriselt ei elanudki. Oldivaid ajutiselt suvitati. Aga maja hommikupoolses otsas, kesksuvehommikute soojuses kadakate varjus oli iseäralikud helge ja kerge. Inimesed alles magasid. Ma kuulsin, kuidas merehääled kostsid luuletaja õuele, kuigi see õu on merest nii kaugel, kui lõpmatus üldse olla saab. Hiljem sain teada, et need viis kadakad oli ta oma käega istutanud. Kui hüti sügisel maha kisti, tuli kahe tapeedikorralt välja üks luuletaja akvarell. Ta oli ise selle sinna alla jätmas Shelli knopkad ega seinale kinnitatud ja kujutas vaadet, mis sealtsamast aknast avanes ja kus need kadakad olid alles väikesed. Koid olid küll muist vaadet nahka pistnud ja sinna asemele oma mõistatusliku joonise lõiganud. Aga vaade oli siiski äratuntav. Suur mänd murdus tormis paar aastat pärast seda, kui luuletaja oli lõpmatusest ära kolinud. Tema tüve tüügas on ikka veel püstivihmadest, tuultest, suvedest ja talvedest hõbehalliks poleeritud. Mis puusüü vägeva lainelise mustri hästi välja toob, seisab seal nagu monument. Minu jaoks ongi luuletaja monument. Kui tal üldse mingit maist monumenti vaja on. Puutüügas pole muidugi igavene, aga kõik monumendid on naeruväärselt ajutised luule enda igaviku kõrval. Mitte et neid või teisi värsse tingimata mäletataks veel sajandite pärast ja mis igavik need sajandit, Jon. Aga igavik on neis sees kohe algusest peale. Nüüd ja praegu. Kui mina esimesed korrad lõpmatuses viibisin, seisis mänd veel püsti, nägin temagi ära sellest tormist, milles ta langes, on möödas umbes 33 luuletaja surmast 12 ja sellest päevast, kui ta siit äkki lahkus. 40 aastat. Pärast seda ta enam ei luuletanud. See tähendab luuletus küll ja õige paljugi. Ja need luuletused on paremad kui paljude teiste omad ja mõnede arvates on need isegi tema parimad. Sest need on tavalised, tavaline peab tavalist ikka kõige paremaks. Sealt edasi tema arusaamine ei ulatu ega peagi ulatuma. Lõpmatuses, mida luuletaja omas keeles, mille ta lõpmatuse kirjeldamiseks välja töötas, kutsus hüperboreaksijat hooleks, jõudis luuletaja väga lähedale ilule. Lähemale ta ei jõudnud ja päris lähedale ei jõua keegi sest kõik me oleme vaid inimesed. Kuigi luuletajas, eriti kui ta ilule on liiga lähedale jõudnud, on midagi ebainimlikku ja see tekitab inimestes võõristust. Võib öelda, et luuletaja söödi lõpmatusest välja. Aga kindlasti ja kindlasti see pidigi nii minema. Kui juba ollakse luuletaja ja ilul külas käinud, ei ole elus enam juhuseid, sest nähist nähakse läbi. Tol ajal asustas lõpmatust veel vanarahvas, see polnud enam too ennemuistne rahvas, kes elas siin mõistagi ennemuiste, see tähendab enne sõda. Kuigi mõned vanarahva vanemad liikmed pärinesid veel ka nende seast. Aga see vanarahvas kujutas endast selgesti mingit segast, vaheetappi, nadolid, värvikad nadolid, karakterid, aga ei tea, kust oli sel ajal lõpmatusse siginenud õelus, keelepeks vimm ja kelle vastu see pöördus, sellel polnud pääsu. Võimalik, et sellele siia maha jätnud sõda. Aga võimalik. Kui kadus vanarahvas, kes sõda veel mäletas, kadusid ka õelus keelepeksu pim nagu neid poleks iial olnud. Ja õigust öelda, on mul raske mõista, kuidas nad siin üldse iial olla said. Aga said. Nagu öeldud, oli tollal lõpmatuses veel kauplus, mis kuulus riigile nagu üldse kõik. Ja poodi pidada Raimund. Ja kuigi tema naine oli poes viina müümise teatavatel põhjustel ära keelanud ja nii seda ei möödudki, kogunes kogu lõpmatuse vanarahvas. Iga pühapäev poodi aia õlut, seal ikka müüdi, kui oli ja olenes ka, kellele vanarahvas pidas poodi üldiselt enda omaks ja suvitajatele ning uustulnukatele seal eriti midagi ei anta. Lihtsalt ei antud ja kõik. Raymond pööras selja või ütles otse näkku pole kuigi kaup oli leti peal või tema selja taga riiulis vaid pruune lipsusid ja vahel ka odrakruupe p või siis igaüks osta nii palju, kui tahtis ja räime tomatis, sest tollal oli lõpmatuses meri veel kala pungil täis. Ka luuletaja sai kõik need aastad peamiselt kala, mida ta ise merest püüdis. See võis muide olla üks tema vastu tekkinud vaenu salajasi põhjuseid. Mitte see, et ta püüdis, ei, igaüks võis püüda merd, ei pidanud enda omaks isegi see kiivas ja imelik vanarahvas. Aga luuletaja mitte ainult ei püüdnud vaid ka sai. Ja sai rohkem kui keegi teine. See ei mahtunud vanarahvale hinge, sest eks olnud luuletaja ju ainult maarott, pealegi veel luuletaja. Nad ei teadnud, et tõeline luuletaja näeb. Ja kui vaja, siis näeb ta ka kalakohti ja kalade teekonda ja elu läbi vee ja pimeduse ilma et ta ise sellele mõtlekski. Sest tema arvates peaksid kõik niimoodi nägema. Legend, mida vanarahvas ise õigeks pidas ja edasi jutustas, pajatab luuletaja lahkumise põhjuste kohta aga hoopis lugu sellest, kuidas luuletaja ükskord tuli. Kauplusesse oli jälle pühapäev ja kogu vanarahvas ja ka mõned suvitajad, kuna oli suvi, olid sinna kokku kogunenud. Et miks pühapäeval väga lihtne, see oli ainus päev nädalas, kui pood avatud oli. Oli see riigikaval nõu, et takistada lõpmatuse rahval maale kirikusse sõita või pigem Raimundi naise, kes leidis, et nii raiska mees kalleid tööpäevi, kui kodus midagi teha ja talitada võiks? Ei tea. Igatahes pühapäev oli tollal lõpmatuses poe ehk Äripäev. Aga rahvas pidas seda ikka kui püha. Kõik panid oma paremad maal käimise riided selga, mõni mees sidus kaela isegi kauplusest ostetud pruuni kunstsiidist lipsu ning naistel olid jalas kontsadega kingad. Muidugi kuni kaupluse mõttelise väravani tulid nad paljajalu ja panid alles seal kingad jalga sest mõeldamatu oleks olnud nendega mööda kruusa seid põndakuid kaaperdada. Iga maja juures tõi kaupluses oma raba ja see oli justkui kirikutee, mida käies mõeldi kõrgemaid mõtteid. Vähemalt korraks ja suvel ilusa ilmaga. Luuletajaid oli õieti kauplusele kõige lähemal. Luuletaja käis suvi otsa paljajalu, sest jalanõusid, eriti veel õiget suurust muidugi kaupluses ei müüdud või kui, siis ainult rangelt omadele. Ja nii saabust ühel ilusal suvisel pühapäeval ka kauplusesse mõistagi. Paljajalu. Võib-olla oli tal parajasti mõttes üks luuletus, see tegi ta näole eriti lahke ja natuke eemal viibiva ilm mida on kerge tõlgendada kõrkusena. Ega ta ei saanudki aru, miks teda niimoodi vaadatakse ja miks, Raimond, kellega nad muidu täitsa hästi said äkki just nagu selja pöörab. Ta oli tulnud paljajalu. Ta ei austanud vanarahva kombeid, mis nägid ette pühapäeval tullakse kauplusesse, kingadega ja ülikonna kuues isegi kui selle kuuega pärast õllepudel käes, mõnusasti kadakapõõsa all külitatakse. Isegi kui need ülikonna kuued mäletavad kõiki neid külitamisi vägagi hästi. Igatahes sellest paljajalu tulekust tehti legend ja seda räägite edasi, kui põhjust, miks luuletaja ühesõnaga lahkuma pidi. Mina arvan, et ta pidi lahkuma, sest tema luuletused, mis ta lõpmatuses ja lõpmatusest kirjutama pidi sai kirjutatud. Et ta tundis, et ilule lähemale ta enam ei pääse. Või ei julge pääseda. Sest lõppude lõpuks on ka luuletaja tavaline inimene, täiesti tavaline. Ka tema väsib. Kui kaua jõuab inimene joosta ülesmäge? Tipuni? Ja aga see tipp on just seal, kuumaanide jõuab tipus, kui see on küllalt kõrge, on lumine ja külm, seal puhub jäine tuul ja taevas on muidugi tumesinine, sügav, põhjatu, võimatu. Muuseas avastas luuletaja ühe lõpmatuse huvitava omaduse. Suvel see justkui tõmbub kokku, justkui kaob. Ta ei saa muidugi lakata, sest lakkamis võime ei kuulu lõpmatuse omaduste hulka. Isegi kui ta tahaks, ta ei saaks. Nii nagu inimene ei saa olla lind. Suvel passib lõpmatus lihtsalt veidi nagu põõsa taga. Ma ei tea. Kui ma ei oleks siia kõige esimest korda sattunud hilissügisel kas ma siis seda kohta üldse oleksin ära tundnud? Mäletan seda kõige esimest käiku vaid kui unenägu. Aga see kindlasti toimus, mitte unes pidi olema 1981. aasta sügis, kas oktoobri lõpp või novembri algus, niisiis täpselt sama aastaaeg kui see, mil ma nüüd viimaks päriselt siia saabusin. Kellega ma tookord tulin, see tähendab, kes mu kaasa võttis, ei mäleta, olid justkui ühed vanemad tüübid, teadlased, kes tollal siin väga käia armastasid ja kellele piirivalvega enamasti loa andis, sest teadust peeti tähtsaks. Eks nad minu endaga kaasa võtsid, ei kujuta ette, võib-olla lihtsalt sellepärast, et ma väga kindlasti tahtsin. See oli mulle justkui elu küsimus. Ma olen tähele pannud, et kui sa midagi väga kindlasti tahad, kui see on sulle elu küsimus siis teised on nõus tahtmisele järele andma. See puudutab mittemateriaalseid asju. Mitte midagi ei mäleta, ma ka ei piirivalve formaalsustest ega isegi paadisõidust. Sealt kaugelt sisemaaülikoolilinnast oleksime nagu tulnud ööbussiga, nagu siis kombeks oli. Mis siin tehti? Kalja? Kindlasti võeti õhtul viina. Ei mingit mälestust sellest. Aga saar on meeles. Ma sain teda näha. Sain näha midagi, mida olin juba näinud luuletaja värssidest, mis ta lõpmatusest kirjutanud oli. See raamat oli selleks ajaks juba ilmunud ja mingil moel minu kätte jõudnud. See väike mustade kaantega raamat oli võlupikksilm, millega ma sealt umbsest sisemaa linnast vaatasin merele Saarele lõpmatusse. Ja nüüd olin seal. Mäletan pehmet kollakat valgust, mis kõik endasse mähkis. See polnud üldse see aastaaeg ega see maailm, kus tulnud olime. Too esimene käik kestis vaid paar päeva. Aga sestpeale ma teadsin Kui järgmisel suvel tagasi saabusime teaduse huvides kõik lõpmatuse lillekesed üle lugeda ja kirja panna. Olin segaduses ja pettunud, sest ei leidnudki enam meest. Ei seda paikkamis mind hilissügisel ära teinud oli ega sedagi, mida olin vaadanud läbi luuletaja luuletuste võlubik silma. Ma ei teadnud, et sellel on üks lihtne põhjus. Suvi. Suvi on igal pool ilus ja tavaline ja petlik. Kõige parem aeg ühte paika saabumiseks on hilissügis tõene aastaaeg. Igal juhul kõik luuletaja luuletused mis ta siin kirjutas, on kirjutatud, kas lõpmatuse talvest, kevadest või sügisest suvest ei ühtegi. Suvel saabusid luuletajale külla lapsed ja naised, sõbrad ja nende sõbrad. Üldse oli igasugu tegemist pidi ehitama ja mõnede arvates viiski luuletaja lõpmatusest ära üks naine. Tema kallim tuli suvel ja võttis luuletaja sügisel endaga kaasa nagu rändlind oma kaaslase, sest räägitakse too kallim olevat lõpmatus talunud. Selles osas ei saa talle küll midagi ette heita, sest inimlikus mõttes lõpmatus ongi talumatu. Igav ja õudne. Aga tal on ka üks teine külg, kes seda ei näe. Sellele seda ei näidata. Ja pole vajagi. Tegelikult on kõik need põhjused, millega ma katsun siin seletada luuletaja äkilist lahkumist, lõpmatusest, kuhu ta ometi jääda oli tahtnud. Kitsarinnaline külarahvas tippu välja jõudmine, rahutu, kallim, natuke väljamõeldud, elus pole põhjuseid, on üks suur põhjus ja see on igaühe elu ise. Ainus, mida me kindlasti öelda võime. Luuletaja sõitis ära nii nagu ta ükskord tulnud oli, postipaadiga, teadmata, et ta jääb nii mitmeks talveks sellesse hüti, mis laseb tuult läbi lõpmatuse kõiki tuuli ja kus toidu poleks, pole tihti võtta muudkui kõva kuivatatud kala mis tuhliste peal pehmeks keedetud ja leiba, mis muutunud on Paeks. Niisamuti ta nüüd kaleks, tern täis maalitud pappe jäigi temast ahju taha kuivama, sest lisaks oli ta ka maalikunstnik. Ja lõpmatusse ei tõstnud ta enam iial oma jalga. Tal polnud vaja. Kuidagi oli ta teoks teinud selle triki, et oli lõpmatusega üheks saanud ja see tuli temaga igale poole kaasa kosmos kui kutsikast, aga kuhu ta ka ei läinud. Ülejäänud elu elas luuletaja väikeses linnakorteris mille aknast paistsid vaid vastasmaja aknad ja sein ja tänaval kõndivad inimesed. Korter oli esimesel korrusel ja selle akna allan kitsas tolmune mururiba. Sinna istutas luuletaja männi. Ime küll, see kasvab seal tänini ja on hoolimata tahmasest linnaõhust, mida just okaspuud ei talu, sest nemad ei langeta iga aasta oma okkaid koos tolmu ja pahmaga maha, nagu nende õed lehtpuud targasti teevad. Isegi ilus kaar. Inimesed käivad sealt mööda ja keegi ei tea, see igihaljas puu on tegelikult luuletaja kelle riimides laulab lõpmatus oma laulu.