Magasin esimest ööd oma asunikkonnis oma surivoodil, keset lõpmatust. See on muidugi nali nimetada seda krägisevat vankuvat Rootsist toodud suvitaja sängi, nii me keegi ei tea ega tahagi teada ega peagi teada saama, kus ja millal. Ja kas see pole lõpuks ükskõik. Päris keset ööd keset muidugi täiesti valget, ainult õrnalt hallikat ööd, ärkasin küll üles, süda tagumus, nagu oleksin täiesti uues ja tundmatus kohas, nagu oleksin läinud pikale reisile, kas pole, siis kuulasin selle öölaagri hääli. Rebane klassis, kaugel laksutas ööbik. Siis kostis ulgumine kõrge ja meloodiline, kaks korda, nagu neil kombeks on. Talvel õppisin selle ära talveõhtutel, kui lumi lõi viimase valguse käes, sügaval sinatama ja kohe pidi langema. Pimedus. Tulgusid alati kaks korda ühe teatud meloodiaga. Šaakalid, lõpmatuse uusasunikud, nagu minagi. Rebane jäi vait. Tuul oli samuti vait jäänud ega kraapinud enam sirelioksaga vastu seina. Selle oksa lõikan hommikul ära. Näe, laulurästas juba ärkabki, väljas on suur valge, olen maganud, mitu tundi, on päikesetõusu maha maganud, aga mis siis? Õhtul, kui käisin veel üht-teist oma talvekorterist ära toomas, hõikusid poisid oma alles noorte häältega seal üleval taevas tuletorni tellingutel tipus, kõige kõrgemal kõhevil sellest taevas olekust ja uljusega oma hirmu peletades. Nad keerasid viimaseid polte kinni ja nende tehtud tuuleorel näeb tõesti täiuslik välja. Võib-olla mõni neist poistest jääbki tellingu püstitajaks, saab elu jooksul meistriks ja ehitab tellinguid kõrgetele vanadele kirikutornidele. Ja kõigis tornides elavad alati mingid linnud, ta juba tunneb neid. Aga ikka veel mäletab ta lõpmatuse, tuletorni, tuule käes vabisevadia, laulvaid tellinguid. Ikka igal varasuvel plaanite sinna tagasi minna, vaatama seda paik võib-olla ronida mööda tuletornitrepp üles laterna juurde, räägitakse ju, et sinna lastakse need turiste peab vaid helistama igivanale, majakavahile, kes tuleb oma majast natuke jalgu järele vedades, aga ometi päris kiirel sammul ja kõlistab suuri võtmeid. Aga kevad-suvi on tellingu püstitaja kõige kiirem aeg. Veel see, see torn tuleb raudu panna, tellingutes mähkida nagu titt kõvasti ja emalikult. Ja nii läheb suvi mööda on juba augustikuu pimedad ööd ja tuletorni juurde minek läheb meelest ära. Võib-olla alles ükskord, päris vanana ta ikkagi võtab kätte ja tuleb pole siis siin enam ka majakavaht, minust rääkimata. On uued inimesed. Tunneb ta selle paiga üldse ära, tunneb ja ei. Vahepeal on mööda läinud elu ja ükski koht, kuhu sa elus tagasi lähed, Pole, see, kus sa kunagi olid. Mina arvasin ka, et tulen siia millegi juurde tagasi. Et uurin seda ilu, mille leidis siit kord luuletaja, kes istutas mu hinge kindla soovi siia ükskord tulla. Elama ammu enam ma ei uskunud, et ma seda kunagi ka teen. On ju teisigi maid koole mõelnud minna, aga elu möödub, elu möödub nii ruttu. Ometi 27. oktoobril müksas posti, paadi, vöör, lõpmatuse sadamakaid ja ma laadisin oma talvevarustuse maa. Aga ma ei teadnud veel, et jõudsin täiesti uude paika. Ma ei teadnud, et minust saab siin asunik ühel leitsilikul ranna vallil, kus seisavad küll kaks onnikest, aga kus keegi veel pole elanud ega surnud. Nii et mul tuleb kõike seda teha esimest korda nagu üldiselt kõigil ja alati igal pool. Ükskõik, et siin sellel kaljusaarel elas kord luuletaja, elasid linnukuningad, et siin elas ennemuistse aja rahvas kõigi oma kommetega ja tütarlaps oma igatsusega ja too üksindust armastav meremees laas, kes kuulis häält. Mina elan siin esimest korda. Ma ei teadnud ka muidugi, et kevadel, maikuus ronin ma redeliga oma veidi vankuma onni, mis õieti on üks armetu laudadest kuur otsa viilule, et lüüa üles viilu nurka pääsukesele pesa aluseks lauajupp ja sajand redeliga allagi. Aga jään täiesti terveks ja pääsuke võtabki selle omaks, imelugu küll, muidu on nad alati nii kangekaelsed, mitte ei lähe sinna, kuhu sa neile pesaaluse teed, vaid kipuvad ikka sinna, kuhu nemad tahavad tuppa. Ja nelipühapäeva hommikul tuleb ta lennuga päris suur valge sulgnokas sätib selle pesas agana tuul see lõpmatuse tuul, sellele meeldib ju kangesti sulgedega mängida, see võtab ja lennutab valget sulge oma asuniku, põllulappi koha lõus, aga pääsukam, kärmem. Ta püüab lennult uuesti kinni ja viib pessa tagasi. Margit rääkis, kuidas nende kanaaed on kevad otsa väikeseid linde täis tassivad aga kanasulgi oma pesadesse suured valged suled. Seal pesakujunduse mekk pluss ultra-son vaieldamatu Kutši. Mis siis, et tuul neid ära viima kipub. Ega ilu ja täiuslikkus peagi nii kergesti saavutatavad olema. Ja mina ei saa ikka veel lõpetatud seda oma sinist raamatukest, kuigi juba mitu peatükki tagasi tundus üks lõpp, nii ilusa ja pidulikuna. Ma juba kahtlen, kas tal üldse lõpu ongi. Sest täna tahan kindlasti veel kirjutada temast ohakaliblikad, Vanessa kaarduli. Asi on selles, et meil suvistepühadel õitsevad lõpmatuses ussikeeled ja neid on seal saare keskel merest jäänud paeklibu lainetel terve meri. Ja ussikeele kerged õie tõlvikud on just seda värvi sügavalt aga samas läbipaistvalt sinised nagu lõpmatuse meri mõnel kevadõhtul. Tegelikult ei ole seda värvi muidugi mitte miski muu kui see meri. Sinine, mõnikord selline, ta ei mahu siia maailma ära. Aga nüüd on ussikeeltemaise sinise aeg ja päike paistab sellest läbi ja õhus selle kohal lehvib terve pill, kuldseid liblikaid. Pilv. Veel miski, mida ma eluski näinud pole, sest ma ütlen, ükskõik, elan ma siin veel ainult selle tunni või mitukümmend aastat ikka jääb kõik alles nägemata kõik. Ja kõik saab nähtud. Kõik peab saama, kus muidu pääsed. Teekond viib täna ainult tuletorni juurde ja tagasi. Aga juba tagasi tulles on see uus tee. Valgus on muutunud veel heledamaks, ussikeelte sinine hõõgub veel maisemalt ja liblikate kulunud tiivad õhus paistavad puha läbi, nagu hakkaksid ka nemad juba valgusesse ära sulama, sest kulunud nad on. Nad lasevad ennast lähedalt imetleda, pole väga pepsid, nagu ilusad suured liblikad tihti on, lubavad endast piltigi teha. Nad tulid Aafrikast. Ma ei tea, kas otse. Aga miski pole võimatu. Nende tiivad on täiesti kulunud, selle mustri saab kokku panna veel vaid tükkhaaval, võttes ühelt selle teiselt teise fragmendi. Nad tulid siia surema nemad kohe kindlast ja ilma mingi remontikata. Lihtsalt. Aga enne veel imevad nad lõpmatuse sinistest ussikeelte õiest magusat nektarit ja munevad noortele ohakavartele oma munad. Ja kui hästi läheb, saame suve lõpus imetleda uut põlvkonda ohakaliblikaid täiesti kulumata, alles nüüdsama lahti volditud tiibadega Nemad teadmata küll midagi oma vanematest ja nende teekonnast peavad soodsates sügistuultes jälle kursi lõunasse võtma sinna, kus suvi iialgi ei lõpe. Kirg kirjutada on sama pöörane kui kirge ehitada. Mõlemad kurnavad kired, nad väsitavad su surmani. Aga ikka ei saa pidama ei majad ega raamatud. Valmi all Nad lihtsalt lõpetatakse ja pooleli. Ja kas tahetaksegi lõpetada? Ei maksa muiata nende meeste üle, kes pool elu just selle teise poole kõpitsevad, mingi suvila köksi või pööningutoa kallal seda iialgi valmis saamata. Enne surevad targad vanamehed sest haarates jälle naelte ja haamri vaaderpassi akutrelli järele, tõstavad nad relvad korraga kolme koletise aja, ruumi ja surma vastu. Nad püstitavad, et seekord langeks nad vangistavad tüki ruumi, et seekord enda jälle vabastaks. Ja kuigi seekord tuleb õige pea, trotsivad nad ikkagi seda vana kavalat külalist tehes näo, et täna neil küll ei ole aega teda vastu võtta. Tuba alles pooleli pole, kus kallile külalisele eestedki pakud? Üks vana tool, vaid segasaepurune ja lihtsalt pole aega. Näe siit akna ääreliist ei ole üldse korralikult nurka lõigatud, irvitab inetult vaja uus jupp võtaja ilusti nurgas aega. Sest isegi too tüütu külaline teab, et enne, kui viimane liistu jupp pole paigas pole miski veel valmis ja ehitajal pole aega surra. Külalise kannatlikkus Pole küll siiski otsatu ja võitlus kolme vaenlasega jääb lõpuks alati pooleli. Üldiselt jäävad kõik ehitused pooleli, neisse lihtsalt kolitakse sisse. Kui tegemist on ettevõtte ehitatud majaga, koostatakse vaegtegemata tööde akt. See koostatakse alati ilma selleta pole õiget kolimispidu. Mina olen oma asuniku, onni, oma venesse, millega kavatsen seilata üle selle aja ookeani või ajalae, mis mind mu sadamast veel lahutab, juba sisse kolinud, aga vaegtööde akt tuleks paksem kui kogu see raamatukene, koostan parem nimekirja tehtud töödest tänast julgustada. Niisiis on ehitatud kaks kuldnokapuuri. Teises olid kuldnokad sees ja paras ports linnupoegi kasvas seal suureks ja lendas välja ka. Kuulsin nende isemoodi hääli mändilise karakates. Esimene lend välja kohkumus maailma suurusest, lõpmatuse avastamine, mis nende jaoks sellel päeval algas, kui turvaline oli seda vaadata pesa suust nokk lahti, ussikest oodates, kes tuli ussike, ma mõtlen varem või hiljem. Nüüd korraga on see kõik sinu päralt ja sina selle, mine kuhu tahad. Õnneks on olemas teised, kelle järel lennata, kus nad nüüd on, mu väikesed kuldnokad? Tegelikult ma sellele väga ei mõtle. Nad lähevad meelest niipea, kui nad on läinud. Eile mõtlesin puuritki külalistetoa viilu otsalt maha sest lõikasin sinna akna, et pööningule ka valgust oleks. Ja aknast avanes ootamatult nii kena vaade abajale lahele nagu luuletaja sõnus riimides, et kauguse võib võtta lihtsalt käte vahele ja visata maha ja togida jalaga. Et jäin seda imetlema ja otsustasin, et sinna kambri peale tuleb ka ikkagi kamber ütleme, kajut, aknaaugu sisse saagimine ja ühe üleliigse aknaraami sinna auku sobitamine võttis terve ennelõuna. Lõpmatuses ei ole väikeseid töid, aga õnneks ma ei saa seda iial selgeks ja lähen julgelt iga uue väikese töö kallale kavatsedes neid sel päeval ära teha, kohe mitu jõuab ühe, kaks. Ühe enne teise pärast lõunat. Enamasti jõuab veerand väikest tööd, ülejäänud kolmveerandit võtavad veel kolm päeva. Aga vähemalt oli pööningul nüüd valgust ja kui raam uuesti eest ära võtta, siis ka õhku palju õhku. Tuul oli just sealtpoolt idakaarest ost, nord ost, fresh briis ja tuhises uuest aknaaugust kohe suure vaimustuse ja uudishimuga sisse. Viies minema kõik lahtise saepuru, hiire sitta ja klaasvilla tolmu. See oli nelipüha nädala ilmad on kuidagi metsikud. Tuul oli kuiv, kuum. Ta võttis uue pööningu kohe oma valdusesse. Tõmbusin kõrvale, pööning kõmises selle tähtsa isanda sammudest ja pealegi kõmises mere kohal peaaegu terve päeva kõu mis alles südaööl kohale jõudis ja suure ilutulestiku korraldas, viskas rahet ja vihmapiisku vastu akent, tõstis raevukalt tuule pagisid, mis Natsutasid onni laevukese tappe ja sarikaid. Mõtlesin oma voodis külili keerates. Aga kui kord ikkagi tuleb, suur torm? Kas ta siis ka veel ainult naksub paadike? Olen küll talle põikpuid ja teogonaale suurte naeltega külgede külge peksnud. Ei tea, peaks ehk mõne kuhugi veel mõnes vaheseinad ja magasin edasi. Aga kuhu ma jäingi oma teostatud tööde aktiga? Õige kuldnokapuurid? Sekses vähemalt ühes osas nende tegemine võttis poole kahest hommikupoolikust, aga see oli juba ammu varakevadel ja kellel on iial kahju ükskord ammu raisatud ajast. Pealegi see polnud raisatud, sest niisugune on kõigi lõpmatuse elanike püha kohus ja deviis, mida nad ka teavad. Pöörds sõõrst. Me elame ikkagi linnuriigis, mis siis, et juba ammuilma kuningate ega lindude teenimine pole mingi väike töö. Nad igavesed Wemblad ja viguri Vannad, pöörased nõudlikud tujukat ilma igasuguse vastutustundeta. Aga hirmsat Sundjad, hullemad kui mõisnik parun, üleval juba enne koitu kisavad ja lendavad, muudkui jaga, olgu, olla ilmuvad ühel päeval ja nõuavad endale kohta, kuhu pesa teha. Šonöörgend, see on edasilükkamatu. Sa pead lihtsalt kohe võtma tööriistad pihta hakkama. Enne nad ei jäta. Seni nad lendavad, vidistavad tükivad. Ma nagu need suitsupääsukesed, kuni sa võtad redeli ja ronid üles, mõõdad ära ja tuled alla ja saed välja paraja lauajupi. Enne tuleb otsida kujult ja värvilt sobiv, millest välja saagida, ronid uuesti üles, ei hakka kordama seda haledat, kuigi õnneliku lõpuga lugu allakukkumisest. Siis ronid uuesti alla, sest olid võtnud küll akutrelli, aga valeotsikuga roninud uuesti üles ja Trierrv, palun väga. Pesaalus on kohal ja nad saavad kohe aru, nii valmis ruttu pesa peale teha, enne kui teised jõuavad. Ühesõnaga sexaskaks pääsuke juba haudub. Ja siis palun väga, ilmuvad välja need teised räästapääsukesed, kellel pesad juba ikka valmis võiksid olla, kihutavad suure karja ja kisaga ümber maja, mis sa teed jälle sama operatsioon ainult ilma alla kukkumata, seest laua juurde tuleb välja saagida keerulisema kujuga teise viilu otsa ääreliistu sid arvestades ja juba järgmisel hommikul on sellele savist serv peale mätsitud sexascolm. Kuigi need kaks ja kolm on esialgu alles semiseksessid ehk pool edulood. Nüüd peab ju valvama, et nad oma pojad kaariku suureks kasvataksid. Muret on nendega palju. Aga mis teha, pead oma koormat kandma. Kui oled korda hakanud lõpmatuse ja ühtlasi linnuriigi kodanikuks, pead neid väikeseid sulissõpru nagu vanasti öeldi, ilma nurisemata teenima. Neljas. Kuigi ajalises järjekorras õieti esimene pool eduluu on puuriidad, neid on arvult kolm, kaks pikka ja üks lühike üks pikkadest on kadakapuurid, teised mänd. Neist kolmest riidast, loodan, jätkub kaheks talveks kaheks elusaks talveks, mida ma juba ootan. Aga oodaku nemad siiski veidi. Mul pole veel korstnat ega ahju. Kuid puuriidad on ja nende peamine ülesanne on muidugi olla linnu eluasemeks linud, jumaldab, puuritasid ja teavet, inimene teeb neid ainult ja ainult all. Miks muidu laob ta iga varakevad jälle uued riidad üles, kahtlustan veel paari lindu, aga linavästrikut on seal riida sees juba päris kindlasti. Pojad väljas veel pole. Nii et seni kah alles üks demees üldse. Nagu prantslane ütleks. No ja ongi üldiselt kõik, sest oma onni välispidine, soojustamine, tuuletõkkekangas, pruss, viil, tuuletõkkeplaat roolaud, see on juba mu eralõbu enda jaoks mitte niivõrd linnu tarvis, kui siis, vaid kaudselt. Et ma ikka talve üle elaksin. Talv otsa talle ilusti maja räästa alla pekitükke riputaksin ja tuleval kevadel jälle puuriita teeksin peenramaad kaevaks siin ja selle serva taas suure musta kastmisveenõu paneksin, kus ta põuaga juua saab. Selle nõu peal näeb linde, keda muidu ei näe leevikese baari seesikese paari kanepilinnupaar. Aga oot-oot, midagi oli siiski nagu veel muidugi puud, mitte need, mis riidas, vaid need, mis maas istutatud seitse vilja, kolm, muidu need muidu on muidugi pärnad. Needsamad, millest on juba juttu olnud, selle reisikirja esimestes keelates osa neist suurem osa jäi vanasse kodusse, kuhu nad kanamatsi rabasaarel sai deporteeritud, mulda torgatud. Aga kolmerännak jätkus veelgi. Emad kasvavad nüüd siin, lehed kenasti küljes, kadakapõõsaste ääres poolvarjus ja natuke ka tuulevarjus. Aga kus siirdada tuulevarju ongi, tuul sakutab nende õrnu lehti ja kadakateiba külge kinni seotud tüvekest. Aga pärn, lisapuu? Kes nad siin mulda torkas ja kes neid nüüd põuaga üle päeva kastab ja vaatab. Kui ta siin veel kaua oma suurt ja tähtsat külalist oodata saab, siis pakuvad need pärnakesed talle ühel päeval juba natukene varju. Ja mesilindudele net. Ja teistele lindudele peaalset. Nii et muidugi on ka need puud kõik teadagi kellele. Viljapuudest pole üldse mõtet rääkidagi, sest magus kirss on igal juhul linnu lemmik ploomid sinine, kollane muidugi ka. Nagu ükskord tuleb üks talv, kui too väike taliõunapuu kaks Arviniš on juba sammaldunud, tuulte käes viltu vajunud tüvega õunapuu, vanake ja hoopis üks meile praegu täiesti tundmatu asunik ning rändur vaatab selle onni trepilt talveõhtusse kus viimase valguse käes kõlguvad vastu taevast üksikud kollased õunad. Siis enne kui päris pimedaks läheb, lendab sinna puuvõrasse kindlasti üks tumelend. Rästas ja lööb oma tugeva noka õuna. Siis alles tuleb öö. Siis kui ta minema lendab.