Me ju ei pruugi niimoodi arvata, kui higistamine on inimeseks olemise seisukohast elutähtis. Just vana hea ilu- ja võluta higi on teinud inimesest selle, kes ta täna on. Šimpans sidel on higinäärmeid meist umbes poole vähem ja niisiis ei suuda nad keha nii kiiresti jahutada kui inimene. Neljajalgsed jahutavad end enamasti lõõtsutades, mis pikaajalise jooksmise ja sellega kaasneva raske hingamise puhul kohe kuidagi tulemust anda ei taha. Eriti kuumas kliimas ja karvaste loomade korral. Palju parem on teha nii nagu meie erritada vedelike läbi nahapinna, kus need aurustades keha jahutavad ja meid oma laadseteks elavateks kliima seadmeteks muudavad. Antropoloogia, professor Nina Jablonski on selle kohta kirjutanud nii keha katva karvastiku suures osas kaotamine ja kehasoojuse higinäärmete abil jahutamise võime omandamine andis meile võimaluse kõige temperatuuri tundlikuma organi aju oluliseks suurendamiseks. Just niimoodi aitas higi meil tema sõnul targaks saada. Me higistame ka puhkeolekus, olgugi märkamatult. Aga kui sellele lisada aktiivne tegutsemine ja rasked tingimused, saab meie veevaru kiiresti otsa. Pieter staak kirjutab oma raamatus. Viimane hingetõmme hoiatavad lood inimese vastupidavuse piiridest. Et 70 kilogrammi kaaluv inimene sisaldab veidi enam kui 40 liitrit vett. Kui ta midagi tegemata jõuda istub ja üksnes hingab, kaotata keha higistades, hingates ja urineerides kokku umbes 1,5 liitrit vett päevas. Aga kui ta füüsiliselt pingutama peaks, võib veekadu kasvada 1,5 liitrini tunnis. Selline veekaotus osutub kiiresti ohtlikuks. Ränkades tingimustes näiteks kuuma päikese käes kõndides võib inimene vaevata välja higistada 10 kuni 12 liitrit vett päevas. Ime siis, et palava ilmaga tuleb keha vedelikuvaru pidevalt täiendada. Kui inimene ei saa vedeliku juurde, hakkavad teda juba kõigest kolme kuni viie liitri vedeliku kaotamise järel piinama peavalu ja letargia. Pärast seda, kui on kaotatud kuus või seitse liitrit vedelikku on tõenäoline vaimsete häirete kogemine. Kui 70 kilo kaaluv inimene on kaotanud veidi enam kui 10 liitrit vedelikku. Järgnevat šokk ja surm. Teise maailmasõja ajal uurisid teadlased, kui kaua võiksid sõdurit kõrbes ilma veeta toime tulla eeldusel, et nad olid teele asumise eel korralikult joonud ja järeldasid, et 28 kraadise kuumuse korral võiksid nad liikuda umbes 72 kilomeetrit 38 soojakraadi korral umbes 24 kilomeetrit ja 49 kraadi korral üksnes 11 kilomeetrit. Inimese Hydi koosneb 99,5 protsendi ulatuses veest. Ülejäänu on poolenisti soolia, poolenisti muud kemikaalid. Kuigi sool moodustab higist vaid kaduvväikese osa, võib inimene palava ilmaga kaotada kuni 12 grammi kolm teelusikatäit päevas ja selline kogus võib olla ohtlikult suur. Niisiis on oluline täiendada nii soola kui ka veevaru. Higistamise käivitab adrenaliinitulv just seepärast hakkamegi stressi korral higistama. Erinevalt ülejäänud kehast ei higista peopesad füüsilise pingutuse või kuumuse vaid üksnes stressi tagajärjel. Valedetektori kasutamisel mõõdetakse just emotsionaalset higistamist. Higinäärmeid on kahte tüüpi. Ekriin ja apokriin, näärmed. Ekryn näärmeid on arvukamalt ja just need toodavad vesist higi, mis palaval päeval särgi läbi lõotab. Apokriin näärmed asuvad valdavalt kubeme piirkonnas ja kaenlaalustes ja toodavad, mis koossemat ja kleepjamat higi. Just jalgade Ekriin näärmete toodetud higi tegelikult küll jalgade higi, keemiline lagundamine. Bakterite poolt on nendel lopsaka lõhnabuketi taga. Higi iseenesest on tegelikult lõhnatu. Lõhna tekkeks on tarvis baktereid kahte peamist haisu põhjustavat kemikaali, isoleerhapet ja metaan. Diooli toodavad bakterid ka mõne juustusordi laagerdus ning just seetõttu võivad jalad ja juust tihtipeale üsna ühtemoodi lehata. Naha mikroobid on igal inimesel suuremas osas omased just temale. See, millised mikroobid kehal elavad, sõltub üllataval määral sellest, millist seepi või pesupulbrit me kasutame. Kas eelistame puuvillaseid või villaseid riideid, käime duši all enne või pärast tööd. Mõned neist mikroobidest on püsielanikud, mõned jäävad paika nädalaks või kuuks ja kaovad seejärel märkamatult otsekui rändsuguharu. Igal ruutsentimeetril nahast on end sisse seadnud umbes 100000 mikroobi ja neist vabanemine pole sugugi lihtne. Ühe uuringu kohaselt tegelikult kasvab bakterite arv vannis või duši all käimise järel, kuna nad uhatakse voltide ja uurete vahelt välja. Isegi kui me proovime end piinliku hoolega kasida, pole see sugugi lihtne. Selleks, et arstliku läbivaatuse järel käed korralikult puhtaks saada tuleks neid vähemalt minut aega vee ja seebiga pesta. Ja seda standardit on paljude patsientidega tegelema pidaval inimesel sisuliselt võimatu järgida. Just sel põhjusel saab igal aastal keskmiselt kaks miljonit ameeriklast haiglas viibides mõne tõsise nakkuse ja 90000 neist sureb selle tagajärjel. 2007. aastal New Yorgi ülikoolis läbiviidud uuringu tulemusel järeldati, et suurem osa inimeste nahal elab umbes 200 erinevat mikroobiliiki kuid liigid on inimeste lõikes ääretult erinevad. Kõikidelt katseisikutel olid esindatud vaid neli tüüpi. Teise laialdast vastukaja leidnud uuringu Põhja-Carolina osariigi ülikooli poolt läbi viidud inimene ababioloogilise mitmekesisuse projekti raames lasksid 60 juhuvalimisse kuuluvat ameeriklast võtta oma nabast tampooni proovi, et teada saada, millised mikrobioloogilised õudused end seal varjavad. Kokku leiti projekti raames 2368 bakteriliiki, millest 1458 olid teadusele tundmatud CDd iga naba kohta keskmiselt 24,3 teadusele senitundmatut mikroobiliiki liikide arv inimese kohta jäi vahemikku 29 kuni 107. Ühelt vabatahtlikult leiti bakter, mille esinemist väljaspool Jaapanit, kus katsealune kordagi käinud ei olnud poldud selle ajani registreeritud. Antibakteriaalsete seepidega on see häda, et need tapavad nahal valimatult nii head kui ka halvad bakterid. Sama lugu on käte desinfitseerimisvahenditega. 2016. aastal keelustas USA toidu ja ravimiamet 19 antibakteriaalse seebi tavapärase koostisaine kasutamise põhjendusega, et seebitootjad polnud suutnud tõestada nende ohutust pikaajalisel kasutamisel. Mikroobid pole ainsad, kes meie nahka asustavad. Just praegu kasutavad meie pead ja muid rasvaseid pindu, kuid ennekõike siiski pead karjamaana tibatillukesed demodeks Foliku Loorumi nime kandvad lestalised. Taevale tänu, need on reeglina nii kahjutud kui ka nähtamatud. Nad on koos meiega elanud juba nii kaua, et ühe uurimuse kohaselt on nende DNAd võimalik kasutada selleks, et jälgida meie esivanemate sadade tuhandete aastate taguseid rändeid. Nende mõõtmeid arvestades on inimese nahk nende jaoks nagu üksainus pirakas kausitäis krõbedaid maisihelbeid. Kui silmad kinni panna ja kujutlusvõimet kasutada, siis kuulate, kuidas nad krõmpsutavad. Nahale on omane veel üks asi, mille põhjust tihtipeale ei teata. See nimelt sügeleb. Kuigi suures osas on sügelust lihtne selgitada. Sääsehammustused, lööbed, kokkupuuted kõrvenõgestega on siiski väga palju, ka seda, mis jääb seletamatuks. Seda kuuldes võib teist peatust kihu hakata kratsima erinevaid kohti, mis hetk tagasi sugugi ei sügelenud. Üksnes seetõttu, et ma sügeluse jutuks võtsin. Mitte keegi ei tea, miks me oleme sügeluse osas nii vastuvõtlikud ega isegi seda mitte, mis seda silmnähtavate ärritite puudumisele vaatamata ikkagi põhjustab. Mitte ükski aju piirkond pole konkreetselt sügelusele keskendunud. Niisiis on seda neuroloogiliselt sama hästi kui võimatu uurida. Sügelus selle seisundi meditsiiniline nimetus on Bruriit. Tekib naha väliskihis ja paaris niiskemas paigas, peamiselt silmades, kurgus, ninas ja pärakus. Olgu meie muud kannatused millised tahes, põrn ei hakka kunagi sügelema. Sügamist uurides on selgunud, et kõige suuremat kergendust pakub selja sügamine sellal kui kõige meeldivam on pahkluu kratsimine. Kroonilist sügelust põhjustavad väga erinevad haigusseisundid, ajukasvajad, insuldid, autoimmuunhaigused, ravimite kõrvaltoimed ja veel palju muud. Üheks selle kõige vaevarikkamaks vormiks on fantoom sügelus, mis sageli kaasneb amputatsiooniga ja kindlustab õnnetule kannatajale sama hästi kui katkematu kiheluse millest lihtsalt ei ole võimalik vabaneda. Aga kõige hämmastavam vaigistamatute kannatuste juhtum on tõenäoliselt seotud patsiendiga, kellele viidatakse lihtsalt tähega M. Tegemist on Massachusettsis pärit hilistes kolmekümnendates naisega kel tekkis pärast vöötohatise põdemist otsmiku kohal asuvas piirkonnas talumatu kihelus. See muutus sedavõrd väljakannatamatuks, et naine kraapis umbes poole teised tollise läbimõõduga lapilt peanaha täielikult maha. Ravimitest polnud abi eriti ägedalt kratsisid emm seda kohta magades koguni nii hullusti, et ühel hommikul ärgates avastas ta ajuvedeliku mööda nägu alla nõrgumas Tauli kratsinud puruks oma koljuluu jõudnud ajuni. Praegu umbes 12 aastat hiljem suudab ta väidetavalt end suuremaid vigastusi põhjustamata sügada. Kuid kihelus pole kuskile kadunud. Mis kõige hämmastavam naine sisuliselt hävitas kõik kratsitavalt nahalapil olnud närvilõpmeid kuid hulluks ajav sügelus ei kadunud sellegipoolest. Kuid mitte ükski meie väliskestaga seotud müsteerium ei suuda tõenäoliselt tekitada suuremat nördimust kui inimesele omane veider kalduvus vananedes juustest ilma jääda. Inimese peas on umbes 100 kuni 150000 karvanääpsu. Kuigi kõigil on see arv erinev. Keskmiselt kaotame päevas 50 kuni 100 juuksekarva ja mõnikord ei kasva need enam tagasi. Umbes 60 protsenti meestest kiilaneb 50.-ks eluaastaks märkimisväärselt. Üks mees viiest saavutab selle seisundit 30.-ks eluaastaks. Sellest protsessist teatakse vähe, kuid nii palju on ometi teada, et vananedes hakkab hormoon nimega tyyhüdrood testosteroon kehast tembutama ning annab peas asuvatele karvanääpsu telekorraldused. Lõpetada. Nina sõrmetes ja kõrvades aga tuurid üles võtta. Kastreerimine on kiilaspäisuse puhul ainus toimiv ravivõte. Arvestades seda, kui lihtne on mõnel meist juukseid kaotada on juuksed paradoksaalsel kombel lagunemise suhtes võrdlemisi vastupidavad ja peavad teadaolevalt haudades vastu tuhandeid aastaid. Kõige positiivsem oleks ilmselt asjasse suhtuda niimoodi, et kui mõni osa meist on sunnitud keskeale alla vanduma, siis ei ole karvanääpsu kokkuvõttes kõige suurem ohver. Kiilaspäisuse kätte pole küllap veel keegi surnud. Tõmmake sügavalt hinge. Küllap oletate, et teie kopsud täituvad turgutava eluandva hapnikuga. Aga nii see küll ei ole. 80 protsenti sissehingatavas õhust moodustab lämmastik. Seda elementi leidub atmosfääris kõige suuremas koguses ja see on olemasolu seisukohast elutähtis, kuid see ei tee koostööd teiste elementidega. Hingamisel liigub lämmastik kopsudesse ja sealt kohe jälle välja otsekui valesse poodi sisse astunud hajameelne poodleja. Selleks, et meil lämmastikust kasu oleks, tuleb sellele anda seltsimees altim vorm. Näiteks muundada see amoniaagiks. Ja selle töö teevad meie eest ära bakterid ilma bakterite abita. Me sureksime. Tegelikult poleks meid kunagi isegi olemas olnud. Niisiis on aeg oma mikroobe tänada. Inimkeha on koduks kümnetele triljonitele, tibatillukest, teleelusolenditele ja need teevad üllatavalt palju head. Tänu nendele saame umbes 10 protsenti kaloritest Nad lagundavad toitu, millest meil muidu kasu poleks ning muudavad selle käigus kättesaadavaks kasulikud toitained näiteks B2 ja B12, vitamiinid ja foolhappe. Inimkeha isenesest toodab kahtekümmet seedeensüümi ja loomariigis on see üpriski muljetavaldav. Aga bakterite puhul on Stanfordi ülikooli toitumisuuringute Instituudi direktori Christopher Gardneri sõnul sama näitaja 500 korda. Suurem. Toitumise seisukohast oleks meie elu nendeta oluliselt vaesem, ütleb mees. Üksikult võetuna on nad lõpmata pisikesed ja nende elu imelühike ühe keskmise bakterikaal vastab vaid triljon tikule dollarilise rahatähe omast ja tema elu ei kesta reeglina üle 20 minuti. Kuid kollektiivina on neil muljetavaldav mõjuvõim. Inimesel on vaid need geenid, mis ta sündides kaasa saab. Neid pole võimalik osta ega paremate vastu vahetada. Aga bakterid suudavad geene omavahel vahetada nagu Pokemon kaarte ja kasutada oma surnud naabrite DNAd. Selline horisontaalne geeniülekanne ehk horisontaalne geenisiire kiirendab ülivõimsalt nende võimet kohaneda kõigega, mida loodus ja teadus neile kaela saadavad. Bakterite DNA pole ka kontrolli osas nii karmi käega. Seega tuleb mutatsioone sagedamini ette ja see annab neile veelgi suuremat geneetilise kärmuse muutumise kiiruse osas ei ole meil võimalik nendega võistelda. Coli bakter näiteks suudab end päeva jooksul 72 korda taastoota mis tähendab, et kolme päeva jooksul suudetakse luua sama palju uusi põlvkondi kui meie kogu inimkonna ajaloo vältel. Teoreetiliselt võib üks bakterist lapsevanem vähem kui kahe päeva jooksul saada nii palju järglasi et nende kogukaal on suurem maa omast. Kolme päevaga ületaks tema võsukeste kaal mõõdetava universumi oma. Muidugi ei juhtu seda kunagi, aga needki arvud on sama hästi kui hoomamatud. Kui kõik Maal leiduvad mikroobid virna laduda ja tekitada kohe sinna kõrvale kuhi ülejäänud faunast oleks mikroobikuhi fauna omast 25 korda suurem. Teeme selle asjal lõplikult selgeks. See siin on mikroobide planeet. Meie elame siin tänu nende hea tahtlikkusele. Neil pole neid üldse tarvis. Meie ei püsiks nendeta ühtegi päeva elus. Me teame mikroobidest enda sees peal ja ümber üllatavalt vähe. Kuna hulluksajavalt suur osa neist ei kasva laboris ja nii, siis on nende uurimine üle mõistuse raske. Ma võin teile öelda, et käesoleval hetkel peab umbes 40000 eri liiki bakterit teid oma koduks nina sõrmetes 900 veel 800 põskede sisekülgedel 1300 kohe kõrval igemetel ja koguni 36000 liiki soolestikus ja seedekulglas. Kuigi kõik need näitajad muutuvad pidevalt vastavalt sellele, kuidas tehakse uusi avastusi. 2019. aasta alguses avastati Cambridge'i lähedal võlka sängeri Instituudis vaid 20-st inimesest koosnevat rühma, uurides 105 uut soolestiku bakteriliiki, mille olemasolu keegi polnud isegi kahtlustada osanud. Nende täpne arv on erinev nii inimeste lõikes kui ka samade inimeste puhul erinevatel ajahetkedel. Olenevalt sellest, kas tegu on lapse või eaka inimesega, kus või kellega on ta maganud, kas ta on võtnud antibiootikume ja kas ta on kõhn või paks. Kõhnadel inimestel on soolestiku mikroobe rohkem kui paksudel. Nende kõhnuse võib vähemalt osaliselt panna näljaste mikroobide arvele. Ja me oleme siiani mõistagi rääkinud üksnes liikide arvust. Kui mikroobid üksikult ette võtta, siis on nende arvu raske ette kujutada, veel vähem kokku lugeda. See küündib triljonitesse. Kokku kaalub meie iga ühet privaatne mikroobi last umbes 1,3 kilo. Sisuliselt sama palju kui aju. Aastaid on oldud seisukohal, et meie kõigi kehas on bakterirakke umbes 10 korda rohkem kui inimrakke. Selgub, et see kindlal toonil välja käidud arv on võetud ühest 1972. aastal kirjutatud uurimistööst ja tegelikult sama hästi kui oletuslik. Iisraeli ja Kanada teadlased viisid 2016. aastal läbi põhjalikuma hindamisprojekti. Jõudsid järeldusele, et igaühes meist on umbes 30 triljonit inimraku ja keskmiselt 30 kuni 50 triljonit bakterirakku olenevalt paljudest teguritest, mille hulka kuuluvad ka tervis ja toitumine. Niisiis on vastavad näitajad pigem ligilähedaselt võrdsed. Eraldi argument on seegi, et bakterirakud on tibatillukesed ja inimrakud nendega võrreldes lausa hiiglaslikud. Niisiis on inimrakud suuruse poolest rääkimata nende toimimisviiside keerukusest kahtlemata tähtsamad. Aga kui asjale geneetilise nurga alt läheneda, on inimkehas umbes 20000 tema enda geeni kuid bakterite omi suisa 20 miljoni jagu. Niisiis selles mõttes on inimene umbes 99 protsendi osas bakteriaalne ja napilt ühe protsendi ulatuses inimene.