Meie elu möödub soojas tukslevas ihus mille olemasolu igati enesestmõistetavaks peame. Kui paljud meie seast teavad umbkaudugi, kus asub põrn ja milliseid ülesandeid täidab või mille poolest erinevad kõõlused ja liigesed, sidemed või mis kasu on lümfisõlmedest? Mis te arvate, mitu korda päevastest silmi pilgutad? 500 korda 1000? Mõistagi pole teil sellest aimugi, vaadake, inimene pilgutab päevas silmi 14000 korda. Nii sageli, et silmad on ärkveloleku ajal 23 minutit suletud. Ja ometi ei peame sellele üldse mõtlema, kuna keha täidab iga päev ja igas sekund, nõudmata seejuures hetkekski Meie tähelepanu sõna otseses mõttes loendamatul arvul ülesandeid. Neid on kva triljoneid. Miljoneid, vilets Siljoneid ligi miljoneid. Need on muide kõik päris arvud igatahes nii palju, et seda pole võimalik isegi ette kujutada. Sekundi jooksul, mis on möödunud selle lause lugemise alustamisest jõudis keha toota umbes miljon. Punaverelibled juba kihutavad, need mööda keha ringi ringlevad soontes hoiavad neid elus iga punaverelible, teeb kehale peale umbes 150000 tiiru, varustades keharakke korduvalt hapnikuga ja siis vaevatuja kasutuna laseb end taltsalt teistel rakkudel hävitada. Ikka selleks, et meile kasu tuua. Inimkehas on kokku seitse Octiljonit 10 astmes 27 aatomit. Mitte keegi ei oska öelda, mis tekitab neis seitsmes Octiljonis aatomis sellist soovi meie kehas kokku saada. Lõpuks on ju tegu mõistatuseta osakestega, millel puuduvad mõtted ja eesmärgid. Ja sellele vaatamata tulevad nad kogu meie olemasolu vältel toime arvutute inimesed töös hoidmiseks vajalike süsteemide ja konstruktsioonide, ülesehitamise ja käitumisega teevad inimesest inimese annavad meile kuju ja vormi ning pakuvad võimalust nautida harukordset ja äärmiselt meeldivat seisundit, mida tuntakse kui elu. See on suurem töö, kui me arvata oskame. Lahtipakituna võtaksime enda alla tohutu pindala. Näiteks laiali laotatud kopsud kataksid ära tenniseväljaku ja nende siseste hingamisteede pikkus ulatuks Londonist. Moskvani. Inimkehas olevate veresoonte pikkus on piisav, et maakerale kaks ja pool korda ring peale teha. Aga kõige tähelepanuväärsem on inimese DNA. Seda on igas rakus meetri jagu. Ja teades, kui palju on rakke siis kujuneks kogu inimkehas sisalduvat DNA üheks niidiks liitmisel. Selle pikkuseks 10 miljardit miili ehk ulatuks kaugemale kui Pluutoni. Mõelge selle peale üht ainust, inimest on kokku nii palju, et ta ei mahuks Päikesesüsteemi ära. Inimene on sõna otseses mõttes kosmiline olend. Aga inimkeha aatomid on vaid ehitusmaterjal. Need pole sugugi elusad. On raske öelda, kust elu täpselt algab. Elusorganismi väikseim, talituslike osa on rakk. Selles osas on kõik ühel meelel. Rakk on täis igasugu toimekaid tegelasi, ribosoomid ja proteiinid, DNA RNA mitokondrid ja igat seltsi salapärased mikroskoopilised osakesed, kuid eraldi võetuna pole ükski neist elus. Rakk ise on otsekui lahter. Pisike ruum kõigi eelnimetatute kooshoidmiseks. Omaette vaadatuna on sõjaga täpselt niisama elutu nagu iga teine lahter. Ja ometi, kui kõik need elemendid kokku saavad, tekib elu. See osa on peadusele tänini hoomamatu maa tegelikult loodan, et see jääb alatiseks nii. Kõige tähelepanuväärsemaks teeb asja ilmselt see, et millelgi pole otseselt juhtrolli. Kõik raku komponendid reageerivad teistelt komponentidelt saadavatele signaalidele sebivad sagivad ja põrkuvad otsekui autod autodroomil. Ja ometi on kogu selles suvalise liikumise tulemuseks sujuv ja koordineeritud tegevus mitte üksnes rakus, vaid terves inimkehas. Kuna rakud suhtlevad teiste meie isikliku sisekosmose erinevate osade rakkudega. Raku südameks on tuum. Selles sisaldub raku DNA terve meetri jagu, nagu juba juttu oli kokkupakituna ruumi, mida võib julgelt kirjeldada olematuna. Nii suur kogus DNAd mahub rakutuuma sisse ära seetõttu, et see materjal on erakordselt õhuke. Selleks, et panna kokku kõige peenem juuksekarv läheks tarvis kahtekümmet miljardit kõrvuti seatud DNA ahelat. Iga inimkeharakk tegelikult küll iga tuumaga rakk sisaldab kahte DNA koopiat. Seepärast ongi seda materjali piisavalt, et jõuda Pluutoni ja kaugemalegi. DNA eksisteerib vaid ühel eesmärgil DNA taastootmiseks. Inimese DNA on lihtsalt kasutusjuhend inimese valmistamiseks. DNA molekul, nagu te kõik ilmselt teate kui mitte tänu bioloogiatundidele Sis arvututele. Telesaadetele. Koosneb kahest ahelast, mida ühendavad omavahel sidemed ja mis moodustab kuulsa Kerduva redelikujulise struktuuri ehk kaksikHelixi. DNA jaguneb omakorda pikemateks kromosoomi nimelisteks lõikudeks ja lühemateks individuaalsete eks lookusteks, mida nimetatakse geenideks. Kõik geenid kokku moodustavad inimese genoomi. DNA on erakordselt stabiilne, see peab vastu kümneid tuhandeid aastaid. Just tänu sellele on tänapäeva teadlastel võimalik saada sotti väga kauge mineviku antropoloogiast. On küllalt tõenäoline, et 1000 aasta möödudes pole enam alles ühtki Teile kuuluvat eset. Ei kirjaehetega mõnda kalliks peetud perekondlikku reliikviad. Aga teie DNA on päris kindlasti olemas ja leitav, kui vaid keegi võtab vaevaks seda otsima hakata. DNA edastab informatsiooni silmapaistva täpsusega tehes vaid ühe kopeerimis vea iga miljardi kopeeritud ühiku kohta. Ja ometi annab see kokku kolm viga ehk mutatsiooni igal raku jagunemise kohta. Keha võib suurem osa niisugustest mutatsioonidest tähelepanuta jätta kuid mõnikord on nelkestvamat tulemused. Seda protsessi nimetatakse evolutsiooniks. Kõikidel inimese genoomi komponentidel on vaid üks konkreetne ülesanne meie pärilusliini ja olemasolu kestmise tagamine. On kummaline mõelda, et geenid, mida me kanname, on pööraselt vanad ja pole võimatu vähemalt siiani. Et ka igavesed. Meie sureme ja kaome aegade uttu. Aga meie geenid elavad üha edasi ja edasi. Kuni meie ja meie järglased jätkuvalt paljunema. Ja mõtle sellele, kuidas meie isiklik pärilusliin pole elu algusele järgnenud kolme miljardi aasta jooksul kordagi katkenud võtab lausa tummaks. Selleks, et meie saaksime olemas olla, on kõik meie esivanemad enne lusika nurka viskamist või mingil muul moel taastootmisprotsessist kõrvaletõrjumist jõudnud edukalt oma geneetilise materjali uuele põlvkonnale edasi anda. Seda võib lugeda arvestatavaks edu ahelaks. Konkreetsemalt annavad geenid juhiseid valkude tekitamiseks. Valkude arvele läheb suurem osa kehas toimuvatest vajalikest protsessidest. Mõned neist kiirendavad keemilisi reaktsioone ja neid tuntakse ensüümide nime all. Teised edastavad keemilisi sõnumeid, kandes nime hormoonid. Kolmandad ründavad haigusetekitajaid ja neid nimetatakse anti kehadeks. Suurima teadaoleva inimvalkude rühma moodustavad titiinid, mis aitavad kontrollida lihaste elastsust. Nende keemiline nimetus koosneb 189-st 1000-st 819-st tähest ja võiks olla pikim sõna inglise keeles. Kuid sõnaraamatut ei tunnista kemikaalide nimetusi. Mitte keegi ei tea täpselt, mitut eri tüüpi valkusid inimkehast leida võib, kuid erinevate oletuste kohaselt võib neid olla mõnisada 1000 kuni miljon või enamgi. Geneetika suurimaks paraduksiks on tõsiasi, et me kõik oleme väga erinevad ja ometi geneetiliselt sama hästi kui identsed. Kõikidel inimestel on 90 9,9 protsendi ulatuses identne DNA ja ometi on võimatu leida kahte täiesti ühesugust inimest. Minu ja teie DNA erinevus seisneb kolmes või neljas miljonis variatsioonis, mis on üldarvuga võrreldes kaduvväike kuid põhjustab ometi suuri erinevusi. Lisaks on igale inimesele umbes sadakond isiklikku mutatsiooni ehk geneetiliste juhiste variatsiooni, mis ei klapi täpselt kummaltki vanemalt saadud geenidega vaid on iseloomulikud üksnes talle. Seda, kuidas see kõik toimib, varjab suures osas endiselt saladuseloor. Vaid kaks protsenti inimese genoomist tegeleb valkude kudeerimisega ehk teisisõnu teeb vaid kaks protsenti midagi silmnähtavalt ja ümber lükkamatult praktilist. Me ei tea, millega tegeleb ülejäänud osa. Tundub, et suurem osa sellest on lihtsalt olemas. Täpselt nagu tedretähnid nahal. Mõnest osast ei saa üldse sotti. Üks iseäranis lühike lõik, mis kannab nime alu element ehk järjestus kordub meiegi noomis enam kui miljon korda ning mõnikord on selle keskel esindatud olulised valkusid kodeerivad geenid. Nii palju kui sellest hetkel aru saadakse, on see jupp täiesti kasutu kuid moodustab ometi 10 protsenti meie geneetilisest materjalist. Seda salapärast osa nimetati mõnda aega tagasi rämps-DNA-ks, kuid nüüd on see saanud viisakama nimetuse tume Teeenna. Teisisõnu, me ei tea, kuidas see toimib või miks olemas on. Mingi osa sellest osaleb geenide reguleerimisel kuid kõik muu tahab alles uurimist. Inimkeha võrreldakse sageli masinavärgiga, aga tegelikult on selles midagi palju enamat. See töötab aastakümneid 24 tundi ööpäevas, enamasti vajamata korrapärast, hooldamist või varuosade paigaldamist vajab tööks vett ja teatavaid orgaanilisi komponente on pehme ja tihtipeale üsna kena vastu tulelikult liikuv ja nõtke, taastoodab end innukalt, viskab naljatunnet kiindumust, rõõmustab loojangu kuma ja mahedalt paitavad tuulekese üle. Teate te veel mõnda masinavärki, mis selleks suuteline oleks? Pole vähimatki kahtlust. Inimene on tõeline ime. Aga tegelikult saame me sama öelda ka vihmaussikohta. Ja kuidas meie oma imelist olemasolu kasutame. Vähemalt suurem osa meist teeb seda end minimaalselt liigutades ja maksimaalselt süües. Mõelgem sellele, millist rämpsu toiduks tarbima ja kui suur osa meie elust möödub enam-vähem vegetatiivse seisundis helendava ekraani ees vedeledes. Ja sellele vaatamata kannad keha meie eest enamasti aastakümneid heatahtlikul ja imelisel viisil hoolt ammutab erinevast toidukraamist, mida me sisse ahmime, toitaineid ja hoiab meid toimivana reeglina võrdlemisi kõrgel tasemel. Enda tapmine elustiiliga võtab väga palju aega. Keha hoiab ja kaitseb meid ka siis, kui me enam-vähem kõike valesti teeme. Suurem osa meist on ühel või teisel viisil selle elav tõend. Viis suitsetajad kuuest. Ei haigestub kopsuvähki. Suuremal osal inimestest, kes on ideaalsed infarkti kandidaadid jääb saamata. Praeguste hinnangute kohaselt muutub kehas iga päev üks kuni viis rakku vähi rakuks. Ja immuunsüsteem saab need kätte ja hävitab. Mõelge selle peale. Meid tabab 10 kuni 12 korda nädalas tublisti enam kui 1000 korda aastas meie ajastu kõige kardetud haigus. Ja iga kord saab kehast meie päästja. Jah, muidugi, üksikutel juhtudel areneb vähk edasi ja võib tappa, aga üldiselt on vähk haruldane. Suurem osa keharakkudest teeb replikatsiooni ilma midagi untsu ajamata, läbi miljardeid kordi. Vähk võib olla sage surma põhjustaja kuid kindlasti ei ole tegemist elus sageli aset leidva sündmusega. Meie keha on 37-st koma kahest triljonist enam-vähem täiuslikus kooskõlas toimivast rakust koosnev universum. Meie ebatäiuslikkusest annavad elu normaalse kulgemise korral enamasti märku vaid valu. Kerge kõhuhäda, juhuslik sinikas või üksikvinn. Asju, mis võiksid meid tappa, on tuhandeid. Kui uskuda maailma terviseorganisatsiooni poolt koostatud rahvusvahelist haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilist klassifikatsiooni siis veidi enam kui 8000. Ja meil õnnestub vältida kõiki peale. Valdav osa inimeste jaoks on see päris hea tulemus. Otse loomulikult oleme ühestki otsast täiuslikud, kuna meie lõualuud pole evolutsiooni käigus piisavalt arenenud, et meile kaasa antud hambaid ära mahutada. Oleme sageli hädas purihammastega. Inimese vaagen on liiga väike, et lapsed sellest ilma sünnitajale sõnulseletamatut valu põhjustamata läbi mahuksid. Seljavalu näib olevat meid saatev paratamatus. Siseorganid ei tule enamasti enda parandamisega toime. Kui sebrakala süda viga saab, kasvatab see uue koe. Kui viga saab inimese, seda on lood halvad. Peaaegu kõik loomaliigid suudavad oma kehas sünteesida C-vitamiini, kuid inimene sellega toime ei tule. Me teeme läbi kõik selle protsessi etapid, välja arvatud täiesti seletamatul põhjusel. Viimane ehk ühe konkreetse ensüümi tootmine. Inimelu ei muuda imeliseks mitte tõsiasi, et meil on ka teatud puudusi vaid hoopis see, et neid on sedavõrd arvukalt. Ärme unustame, et meie geenid on suures osas pärit esivanematelt, kes polnud inimesed. Mõned nende seast olid kalad. Paljud neist olid pisikesed, karvased ja elasid orgudes. On olendeid, kellelt oleme pärinud keha. Üldise ülesehituse. Inimene on kolm miljardit aastat kestnud keerulise evolutsiooniprotsessi. Tulen. Meie kõigi käsi käiks palju paremini, kui me saaksime otsast alata ja luua endale keha, mis on välja töötatud just homo sapiens vajadusi arvestades lubades meil ilma põlvi ja selga kahjustamata sirgelt kõndida, ilma lämbumis ohuta, neelata, lapsi otsekui müügiautomaadist välja paisata. Aga seda meile võimaldatud ei ole. Meie alustasime oma teekonda läbi ajaloo soojas ja madalas meres hulpivate ühe rakuliste kämpudena. Kõik sellele järgnev on olnud üksainus pikk ja põnev, kuid samas särav juhus. 1902. aasta oktoobris kutsuti politsei korterisse, mis asus aadressil rüüdi fabuursenud onoree 157. Rikas kandis vaid mõnesaja meetri kaugusel triumfikaarest. Keegi mees oli tapetud ja varastatud mõned kunstiteosed. Mõrvar polnud endast maha jätnud mingeid silmale nähtavaid jälgi kuid õnneks oli uurijatel võimalus pöörduda abi saamiseks Alfons Pertti jooni nimelise mehe poole, kes oli osav kurjategijate tuvastaja. Berdy joon oli välja töötanud tuvastamissüsteemi, mida ta ise nimetas antropomeetriaks, kuid mida imetlev üldsus hakkas kutsuma Bertiljonaažiks. Selles süsteemis võeti esimest korda kasutuselekurjategijast tehtud ülesvõte. Igast kinni peetud isikust tehti nii otsevaates kui profiilis fotojäädvustus kuid ennekõike paistis Bertiljonaaž silma põhjalike mõõtmiste poolest. Mõõtmiseks oli välja valitud 11 väga spetsiifilist tunnust. Pikkus istuvas asendis vasaku käe väikese sõrme pikkus. Põselaius Berti joon valis need välja põhjusel, et need ei muutu vananedes Pertti jooni. Süsteem polnud mõeldud mitte kurjategijate süüdimõistmiseks, vaid korduvaid kuritegusid toimepannud isikute tabamiseks. Kuna Prantsusmaal ootas korduvate õigusrikkumiste toimepanijaid karmim karistus ja sageli väljasaatmine kaugetesse kuumadesse paikadesse näiteks kuradisaarele tegid paljud kurjategijad kõik, mis võimalik, et jätta mulje, otsekui oleks tegu nende esimese õiguse rikkumisega. Pertti jooni. Süsteem oli ette nähtud just nende tuvastamiseks ja täitis seda otstarvet väga hästi. Mehel õnnestus juba esimesel tegevusaastal paljastada 241 sullerit. Sõrmejälgede võtmine oli tegelikult Berti jooni süsteemi kõrvalise tähtsusega osa. Aga kui mees avastus rööthabusaltonoree 157 korteri aknaraamilt sõrmejälje ja tuvastas selle põhjal mõrtsukana anrile joon šefeeri nimelise mehe põhjustas sensatsiooni mitte üksnes Prantsusmaal, vaid kogu maailmas. Sõrmejäljed kujunesid kiiresti kõikjal politseitöö üheks kõige olulisemaks osaks. Sõrmejälgede ainulaadsuse esmaavastaja läänemaailmas oli 19. sajandi tšehhi anatoom Jan purkinie kuigi tegelikult olid hiinlased sama avastuseni jõudnud juba 1000 aastat varem. Jaa, jaapani keraamikud olid aastasadu enda valmistatud esemete märgistamiseks enne nende põletamist savisse omas sõrmejälge vajutanud. Charles Darwini nõbu Francis Colton ja Jaapanis tegutsenud šotlasest misjonär nimega Henry Foods olid soovitanud kasutada sõrmejälgi kurjategijate tabamiseks juba aastaid enne Bertiniooni. Täiesti neoon polnud isegi esimene, kes kasutas sõrmejälge mõrtsuka kinnipüüdmiseks. Seda oli tehtud 10 aastat varem Argentiinas kuid kogu au ja kuulsus läksperti joonile. Millise evolutsiooni aja tagajärjel tekkis inimese sõrmeotstesse muster? Vastust sellele küsimusele ei tea keegi. Inimkeha on salapärane universum. Väga suur osa nii selle pinnal kui ka sees aset leidvate protsessidest on tingitud põhjustest mis on meile teadmata. Ja tihtipeale kahtlemata polegi mingeid põhjuseid. Evolutsioon on olemuselt ikkagi juhuslik protsess. Sõrmejälgede ainulaadsus on ju tegelikult lihtsalt oletuslik. Mitte keegi ei saa täielikku kindlustundega öelda, et mitte kellegi teise sõrmejäljed ei sarnaned tema omadega. Öelda saab üksnes seda, et mitte keegi pole veel leidnud kahte komplekti täiesti sarnaseid sõrmejälgi.