Kõige fantastilisem objekt terves universumis asub meie peas. Me võiksime läbi käia terve avakosmose ja pole välistatud, et meil ei õnnestu leida mitte midagi, mis oleks sama imeline ja keeruline ja tõhusalt funktsioneeriv nagu see kilo jagu käsniat materjali inimese kahe kõrva vahel. Sedavõrd imetlusväärse objekti kohta on inimaju erakordselt ilmetu. Esiteks koosneb see 75 kuni 80 protsendi ulatuses veest ja ülejäänud osa moodustab enam-vähem võrdsetes osades rasvast ja valgust. See on ikka üksjagu hämmastav, et sellise vormi võtnud kolm niivõrd tavapärast ainet annavad kokku midagi sellist, mis lubab meil mõelda. Annab mälunägemise, esteetika, tunnetuse ja kõik muu. Kui aju kolbast välja võtta, üllataks meid suure tõenäosusega selle pehmus. Aju konsistentsi on võrreldud tofu pehme või üleküpsetatud koore kreeni omaga. Aju suurimaks paradoksiks on tõsiasi, et kõik, mida me maailma kohta teame jõuab meieni läbiorgani, mis ise pole kunagi maailma näinud. Aju eksisteerib üksik kongiga sarnaneva vaikuses ja pimeduses. Seal puuduvad sõna otseses mõttes igasugused tunded. Aju pole iialgi kogenud sooja päikesepaistet ega tuuleõhupuudutust. Aju jaoks on maailm üksnes morsekoodi meenutavate elektriliste impulsside jada. Ja selle napi ja neutraalse info abil loob see meie jaoks sõna otseses mõttes, loob elava kolmemõõtmelise meeli kaasava universumi. Aju ongi inimene. Kõik muu on üksnes torustik ja tellingud. Sellal kui meie liikumatult ja midagi tegemata ühe koha peal istume suudab aju 30 sekundi jooksul läbi töötada suurema infokoguse. Kui Hubble'i kosmoseteleskoop seda 30 aastaga teinud on. Ühe kuupmillimeetri suurune ajukoore kübe selle suurust võib võrrelda liivatraumaga on piisavalt suur, et mahutada 2000 terabaiti informatsiooni ehk sellele saaks salvestada kõik maailmas vändatud filmid koos reklaamilõikudega või käesoleva raamatu umbes 1,2 miljardit eksemplari. Oletatakse, et inimaju mahutaks kokku umbes 200 eksabaiti informatsiooni, mis vastab ligilähedaselt kogu tänapäeva maailma digitaalsele sisule. Kui see pole kõige erakordsem asi terves universumis siis ma ei tea, mis imesid me veel avastama peaks. Aju loetakse tihtipeale aplaks organiks. See moodustab vaid kaks protsenti kehamassist kuid kasutab 20 protsenti tarbitavast energiast. Vastsündinud laste puhul on vastav näitaja koguni 65 protsenti. Just see on üks põhjustest, miks tited pidevalt magavad. Ajukasvamine on nende jaoks kurnav ja miks neil on nii palju keharasva, mida vajadusel energiareservi kasutada. Inimese lihased kasutavad tegelikult veel rohkem energiat, umbes neljandiku, kuid lihaseid on palju. Ühe massiühiku kohta on aju kahtlemata meie kõige kulukam organ. Samas on see ühtlasi imeliselt efektiivne. Aju vajab päevas vaid 400 kalorit energiat. Selle koguse saame kätte näiteks ühest mustika mofinist. Eks katsuge oma sülearvutit 24 tundi järjest üksnes mustikamuffinitöös hoida ja vaadake, kui kaugele te sellega jõuate. Erinevalt teistest kehaosadest põletab aju stabiilselt 400 kalorit tegevusest olenemata. Intensiivne mõttetegevus saledamaks saada ei aita. Tegelikult ei paista sellest üldse mingit erilist tulu tõusvat. California Ülikooli meditsiiniteadlane Richard Heyer kasutas positronemissiooni tomograafe ja sai teada, et kõige intensiivsemalt töötavad ajud on reeglina kõige väiksema produktiivsusega. Tema tähelepanekute kohaselt olid kõige tõhusamad ajud need, mis ülesande kähku lahendasid ja seejärel ooterezhiimi meenutavale seisundile üle läksid. Võimsusele vaatamata ei ole aju puhul võimalik rääkida millestki inimesele eriomasest. Meie ajus on esindatud kõik needsamad komponendid neuronid, aksonid ehk telg, niidid, närvisõlmed ja muud, mida võib leida koera või hamstri ajust. Vaalade ja elevantide aju on meie omast palju suurem, kuigi neil on mõistagi ka suurem keha. Aga ka hiirt. Inimese mõõtudeni suurendades jääks ta ajud niisama suureks ja paljudel lindudel oleks suhe isegi parem. Neuronid ei sarnane teiste reeglina kompaktse ja ümara kujuga rakkudega. Neuronid on pikad ja niitjad, et omavahel paremini elektrilisi signaale vahetada. Akson ehk telgniit on neuroni ehk närviraku jätke. Selle üks ots hargneb oksi meenutamaks pikenduseks, mida nimetatakse Tendriitideks. Neid võib-olla isegi kuni 400000. Kahe närviraku vahele jäävat ruumi nimetatakse sünapsiks. Iga närvirakk on ühenduses tuhandete teiste neuronitega, luues triljoneid ja triljoneid ühendusi. Neuroteadlast David hiigelmänni tsiteerides on neid ühendusi ajukoe ühes kuupsentimeetris niisama palju kui tähti Linnuteel. Meie intelligentsus ei ole seotud mitte neuronite arvuga, nagu kunagi arvati, vaid hoopis selle keerulise sünapside süsteemiga. Inimaju puhul on kõige huvitavam ja veidram tõsiasi, kui tarbetu on suures osas selle poolt pakutav. Maal ellujäämiseks pole tarvis omada heliloomingu kirjutamise või filosoofilise vestluse arendamise oskust. Tegelikult aitab neljajalgsete üle kavaldamise oskusest. Niisiis miks me oleme investeerinud nii palju energiat tegelikult ebavajaliku vaimse võimekuse loomisesse? See on just üks nendest haju puudutavatest küsimustest, millele ta vastust ei anna. Kuna tegemist on kõige mitmekülgsema organiga Pole ilmselt üllatav, et ajul on teiste kehaosadega võrreldes oluliselt rohkem piirkondade ja funktsioonide nimetusi kuid laias laastus annab selle jagada kolmeks osaks selle nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ülemine osa on suuraju, mis täidab ära suurem osa koljuõõnest. Ja just seda osa peame harilikult silmas. Kui mõtleme ajust. Suur ajju ladina keeles tserebrumm on koondunud kõik meie peamised funktsioonid. See jaguneb omakorda kaheks poolkeraks, mis kumbki on põhimõtteliselt seotud kehapooltega. Ainult meile teadmata põhjustel on juhtmed pisut risti läinud ja suuraju parem pool kontrollib vasakut kehapoolt ja vastupidi. Kahte poolkera ühendab omavahel mõhn, keha korpus, Kalloosum ehk jämedatest närvi kimpudest kimp. Ajukoor on kaetud sügavate vagudega sagarate ja käärudega, mis suurendavad selle pindala. Sagarate ja käärude täpne muster on igal inimesel vaid temale omane täpselt nagu sõrmejäljed. Aga pole teada, kas see on kuidagi seotudintelligentsuse või iseloomu või hoopis millegi muuga. Suuraju mõlemad poolkerad jagunevad omakorda neljaks sagaraks. Kiirusagar keskendub meelelistele sisenditele näiteks puudutus istingutele ja temperatuuritunnetusele. Kuklasagar võtab vastu silmadega saadavat informatsiooni ja töötleb seda. Oimusagar teeb sama auditoorse infoga, kuid abistab ka visuaalse info vastuvõtmisel. Juba mitu aastat. Teatakse sedagi, et oimusagara-l on kuus välja, mida tuntakse näoväljadena ja mille neuronid aktiveeruvad. Kui vaatame teiste inimeste nägusid. Otsmikusagaras on endale koha leidnud aju, kõrgemad funktsioonid, kaalutlemine, planeerimine, probleemide lahendamine, emotsioonide ohjamine ja nii edasi. Just see osa määrab ära isiksusega seonduva. Teed meist selle, kes me oleme. Suuraju all päris tagakohas, kus pea kuklasse üle lähed asub väike aju ehk tserb ellu. Vaatamata sellele, et väikeaju võtab enda alla vaid 10 protsenti koljuõõnest asub selles osas enam kui pool aju neuronitest. Neuroneid pole nii palju mitte seetõttu, et aju see osa oleks seotud suure osaga mõttetegevusest. Väike aju kontrollib hoopis tasakaalu, juhib keerukaid liigutusi ning vajab seepärast rohkesti ühendusi. Päris ajupõhjas, kulgedes sellest liftišahtis allapoole ning ühendades aju selgroo ja kehaga asub vanim aju osa, nimelt aju tüvi. See on seotud meie põhifunktsioonidega. Magamine, hingamine, südametegevus. Haju tüvele ei pöörata reeglina eriti tähelepanu, kuid tegelikult on see eksistentsi seisukohast sedavõrd oluline, et näiteks ühendkuningriigis on ajutüve surm inimese surma saabumise määramisel oluline hindamisühik. Lisaks on ajus otsekui rosinad puuvilja keeksis laiali pillutatud kõikvõimalikud väiksemad osad. Hüpotalamus, mandeltuum, hipo, campus, vaheaju külg, vatsakese eraldav vahesein, mahl, keha ümbruses asuvad alad entorinaalne ajukoor ja veel kümmekond komponenti, mida ühiselt nimetatakse aju limbiliseks süsteemiks. See on tuletatud ladinakeelsest sõnast Limbus, mis tähendab perifeerne. Inimesel on lihtne terve elu elada neist ühestki midagi kuulmata, kui nendega just midagi viltu ei lähe. Nii mängivad näiteks basaal Kanglionid olulist rolli liigutuste kõne ja mõtlemise koordineerimisel. Aga me pöörame neile tähelepanu harilikult alles siis, kui need hakkavad alla käima. Oma varjatusele ja tagasi. Hoidlikele mõõtmetele vaatamata mängib lindiline süsteem õnneliku elu seisukohast olulist rolli kuna juhib ja reguleerib selliseid protsesse nagu mälu, söögiisu, emotsioonid, unisuse ärksus ning sensoorse info töötlemine. Termini limbiline süsteem tõi 1952. aastal käibele Ameerika neuroteadlane pool Tiimak liin. Kuid tänapäevased neuroteadlased pole sugugi ühel meelel selles osas, et kõnealused komponendid moodustavad ühtse süsteemi. Paljud leiavad, et tegemist on mitme erineva osaga, mida ühendab üksnes tõsiasi, et need kõik on seotud pigem kehafunktsioonide kui mõtlemisega. Limbilise süsteemi kõige olulisem komponent on väike elektrijaam nimega hüpotolaamus mis tegelikult pole mitte niivõrd komponent, kuivõrd närvirakkude kimp. Selle nimi eesti keeles ka 1000 kühmu alumik ei kirjelda mitte komponendi funktsioone, vaid asukohta. Dalamuse all. Hüpotolamoson veidralt ilmetu. See on küll üksnes maapähklisuurune ja kaalub vaid kolm grammi kuid juhib kõige olulisemat kehakeemiat. See reguleerib seksuaalfunktsioone, kontrollib nälja ja janutunnet, hoiab silma peal veresuhkru ja soolade tasemel. Otsustab, millal me vajame und. Seal võib olla oma osa ka vananemisprotsessi kiiruses või Ahedluses. Suur osa meie edust või läbikukkumisest inimolendina on kinni selles keset koljut asuvas tillukeses objektis. Hipo campus on kõige olulisem mälestuste tekkimise seisukohast. Selle ajuosa nimetus on tuletatud kreekakeelsest sõnast, mis tähendab meri hobukest kuna väidetavalt sarnaneb see just nimetatud mere loomakesega. A1 ala ehk mandeltuum tuletatud kreekakeelsest sõnast, mis tähendab mandlit on spetsialiseerunud kõigi tugevate ja stressi tekitavate emotsioonide hirmu, viha, ärevuse igatses seltsi foobiate ohjamisel. Inimesed, kelle mandeltuum on hävinud, muutuvad sisuliselt kartmatuks ega suuda tihtipeale ka teiste hirmu ära tunda. Mandeltuum võtab tuurid üles just siis, kui me magame ja tema arvele lähevad kõik meie häirivad unenäod. Õudusunenägude taga võib olla lihtsalt oma pingeid maandav mandeltuum. Arvestades, kui põhjalikult ja kaua on aju uuritud tuleb pidada erakordseks seda, kui paljusid pealtnäha lihtsaid asju me endiselt ei tea või mille osas me lihtsalt ei suuda kokkuleppele jõuda. Näiteks, mis asi on tegelikult teadvus või mida täpselt kujutab endast mõtte. Tegemist pole asjaga, mida saaks purki panna või mikroskoobi all uurimiseks klaasist alusele määrida kuid ometi on mõtteilmselgelt reaalne ja konkreetne asi. Mõtlemine on inimese seisukohast kõige elutähtsam ja imepärasem oskus, kuid samas ei teame psühholoogilises plaanis kindlalt öelda, mida see mõtlemine siis endast ikkagi kujutab. Sama saab paljuski väitega mälu kohta. Me teame päris palju selle kohta, kuidas kujunevad mälestused ja kuidas ning kuhu neid salvestatakse kuid mitte seda, miks me ühed neist talletame ja teisi, mitte väärtuse või kasutuskõlblikkuse ka see ilmselgelt seotud pole. Ma mäletan endiselt säänd Louis kardinaalseid pesapallimeeskonna 1964. aasta mängijate koosseisu, mis oli minu jaoks oluline maid sel sina seal 1964. aastal ja polnud tegelikult ka toona eriti kasulik info. Ja ometi ei jää mulle meelde mu enda mobiiltelefoninumber see, kuhu ma suures parklas auto parkisin. Mis oli kolmas neist kolmest asjast, mida naine mul palus poest tuua. Ega paljud muud asjad, mis on ilma igasuguse kahtluseta palju olulisemad ja kiire loomulisemad, kuid kaardinalsi, 1964. aasta meeskonnaliikmete nimed. Niisiis tuleb meil veel palju asju välja uurida. Ja lisaks on palju sedagi, mida me ei pruugi kunagi teada saada. Aga samavõrra on asju, mida me teame ja mis on vähemasti sama imelised kui see, mida me ei tea. Mõtleme näiteks sellele, kuidas me näeme või täpsemini, kuidas aju meile ütleb. Mida me näeme? Vaadake korraks enda ümberringi silmad läkitavat sekundis ajju 100 miljardit signaali. Aga see on vaid osa tervikust. Kui me midagi näeme, saame vaid 10 protsenti sellega seotud informatsioonist nägemisnärvilt. Aju teised osad peavad signaale töötlema, tuvastama fakte, tõlgendama, liigutusi märkama, ohtusid, teisisõnu nägemisprotsessi kõige olulisem osa ei ole mittevisuaalsete kujutiste vastuvõtmine vaid neist sotti saamine. Iga visuaalse sisendi puhul läheb vaja imepisikest, kuid siiski hoomatavat ajavahemikku umbes 200 millisekundit ehk viiendik sekundit. Et info mööda nägemisnärvi ajju jõuaks töödeldud ja tõlgendatud, saaks. Kiire reageerimise vajaduse korral näiteks läheneva auto eest kõrvaleastumiseks või peale läheneva löögi vältimiseks ei ole viiendik sekundit sugugi tühine aeg. Aju teeb selleks, et me selle tibatillukese viivitusega paremini toime tuleksime, midagi täiesti erakordset. See ennustab pidevalt, mida teeb maailm ühe viiendiku sekundi pärast ja edastab selle info meile oleviku vormis. See tähendab, et me ei näe maailma kunagi sellisena, nagu sa just praegu on vaid pigem niisugusena, nagu see on sekundi murdosa võrra hiljem. Teisisõnu kogu meie elu möödub maailmas, mida tegelikult veel olemas ei ole. Aju teeb meie enda huvides igasugu trikke. Heli ja valgus jõuavad meieni väga erineva kiirusega. Nähtus, mida me kogeme iga kord, kui kuuleme lennukit üle pea lendamas ja üles vaadates avastame, et heli kostab taevas ühest kohast samas kui lennuk liigub hääletult, hoopis teises vahetult meid ümbritsevas maailmas lihvib aju harilikult nurgad maha ja seega tajume stiimulite meieni jõudmist samaaegselt. Samamoodi toodab aju kõiki neid komponente, millest moodustavad meie meeled. Tõsiasi, et valguse footonite puudub värvus helilainetel heli- ja lõhnamolekulide lõhn on ühteaegu kummaline ja loomuvastane. Briti arst ja kirjanik jamsle fenov kirjeldas seda olukorda nii. Kuigi meid valdab tunne, et puude rohelus ja taevasina voogavat läbi meie silmade otsekui läbi avatud akna on meie võrkkesta mõjutavad valguse osakesed värvitud ja trumminahku puudutavad helilained hääletud ning lõhnamolekulides puudub lõhn. Tegemist on läbi ruumi kulgevate nähtamatute, kaalutute, imepisikeste aineosakestega. Kogu kirevus, mida elu pakub, Luuakse inimese peas. See, mida me näeme, pole tõelus, vaid see, mille aju meile ütleb olevat. Ja need kaks asja ei klapi omavahel kokku. Võtame näiteks seebitüki. Kas te olete mõelnud, et seebivaht on seebivärvist olenemata alati valge? See pole tingitud asjaolust, et seep muudab märjaks saades ja hõõrumisel värvi. Molekulaarses plaanis ei muutu selle juures miski. Lihtsalt vaht peegeldab valgust teistmoodi. Sama efekti kogeme rannas murdlaineid vaadates. Rohekassinine vesi, valge vaht ja paljude teiste nähtuste puhul. See on tingitud asjaolust, et värvus pole fikseeritud, reaalsus, paid, aistingu ettekujutuse vili. Tõenäoliselt on aju puhul kõige ootamatum teadasaamine, et praegu on see võrreldes 10 või 12000 aasta taguse ajaga oluliselt väiksem. Keskmise ajumaht on 1500-lt kuupsentimeetrilt kahanenud 1350 kuupsentimeetrini. Seda võib võrrelda umbes tennisepalli suuruse ajutüki eemaldamisega. Sellise erinevuse põhjendamine pole sugugi lihtne, kuna see leidis terves maailmas aset, samal ajal otsekui oleksid kõik oma aju suuruse vähendamisest ühiselt kokku leppinud. Üldiselt oletatakse, et inimese aju on lihtsalt muutunud efektiivsemaks ja suudab väiksemale mahule vaatamata tagada suurema jõudluse. Nii nagu mobiiltelefonid, mis mõõtmete kahanemisele vaatamata kõvasti edasi arenenud ja keerulisemaks muutunud. Aga mitte keegi ei saa tõestada, et me pole lihtsalt juhmimaks jäänud. Umbes sama ajavahemiku jooksul on ka meie kolju õhemaks muutunud. Sedagi nähtust ei oska mitte keegi seletada. Ehk on põhjus lihtsalt selles, et senisest lihtsam ja vähem aktiivsem elu tähendab seda, et inimesed pea ei pruugi enam nii kõva olla. Aga samas võib asi olla üksnes selles, et me pole enam need, kes me kunagi olime.