Hingamine on üks vähestest autonoomsetest funktsioonidest, mida me saame ise teadlikult kontrollida, kuigi üksnes teatud piirini silmi võime kinni hoida nii kaua kui tahame, aga hinge saame kinni hoida vaid seni, kuni autonoomne süsteem võtab juhtimise üle ja sunnib meid hingama. Huvitaval kombel ei teki liiga pikaajalise hinge kinnipidamisega kaasnev ebamugavustunne mitte hapnikuvaegusest vaid süsinikdioksiidi kogunemisest. Just seetõttu me hinge kinnipidamist lõpetades esimese asjana välja hingamegi. Võiks ju arvata, et värske õhu organismi suunamine on kasutatud õhust vabanemisest olulisem, aga ei. Inimkehale on CO2 sedavõrd vastumeelne, et enne värskendava õhu ahmimist tuleb sellest lahti saada. Inimesed on hinge kinni hoidmisel üsna viletsad. Tegelikult on nad üldse viletsad hingajad. Kopsudesse mahub kokku umbes kuus liitrit õhku, kuid harilikult hingame sisse umbes pool liitrit õhku korraga. Niisiis on arenguruumi veel piisavalt. Kõige pikemalt on inimene teadaolevalt vabatahtlikult hinge kinni hoidnud 24 minutit ja kolm sekundit ning seda tegi Aleiš Se Kuura Wendrel Hispaanias, täpsemalt 2016. aasta veebruaris Barcelona ujulas. Kuid tema hingas enne seda mõnda aega puhast hapnikku ja lamas seejärel energiavajaduse miinimumini viimiseks liikumatult vees. Enamikku vees elavate imetajate-ga võrreldes on see ikka väga niru tulemus. Mõned hülged võivad vee alla jääda kaheks tunniks. Suurem osa meist ei pea vastu üle minuti, kui sedagi. Isegi jaapani kuulsad pärlipüüdjad ei jää vee alla pikemalt kui kaheks minutiks kuigi peab lisama, et nemad sukelduvad päevas 100 või enamgi korda. Kokkuvõttes on kopsude töös hoidmine parast. Kui olete keskmist mõõtu täiskasvanu, siis katab teie keha umbes 1,8 ruutmeetri jagu nahka. Aga kopsude kudede pindala moodustab kokku ligi 92 ruutmeetrit ja neis sisalduvate hingamisteede kogupikkus on umbes 2414 kilomeetrit. Sellise võimsa hingamisaparatuuri pakkimine tagasihoidlike mõõtmetega rindkereõõnde on elegantne lahendus. Miljardite rakkude rohke hapnikuga varustamise märkimisväärsele probleemile. Ilma keerulise pakkimissüsteemita võiksime meiegi olla nagu merevetikad küll kümnete meetrite pikkused, aga kõik nende rakud asuvad hapnikuvahetuse soodustamiseks väga pealispinna lähedal. Arvestades, kuivõrd keeruline on hingamisprotsess, polegi nii väga üllatav, et kopsud võivad meile rohkesti probleeme tekitada. Üllatav on pigem see, et mõnikord teame nende probleemide põhjustest nii vähe. Ja see peab kõige enam paika astmana tuntud haigusseisundi puhul. Selle haiguse nimi on tuletatud kreekakeelsest sõnast, mis tähendab õhku ahmima. Kui kellelegi peaks nimetama astma reklaamnäoks siis sobiks sellesse rolli ilmselt kõige paremini kuulus prantsuse romaanikirjanik Marcel Pruust. Samas sobiks Pruust muidugi väga paljude meditsiiniliste probleemide reklaamnäoks, kuna temal neidika jätkus. Ta kannatas unetuse, seedehäirete, seljavalude, peavalude, kurnatuse, peapöörituse ja piinarikka tülpimus all. Aga kõige hullemini vaevas teda astma. Esimene astmahoog tabas teda üheksa aasta vanuses ja muutis ta edaspidise elu vaevarikkaks. Pruusti kannatustega kaasnes äge pisikute kartus. Enne kirjade avamist lasid oma abilisel need suletud karpi panna ja kaks tundi formaldehüüdi aurude sees hoida. Ükskõik millises maailma paigas ta viibis, saatis temale igapäevaseid üksikasjalikke ettekandeid oma unekvaliteedist, kopsude toimimisest, vaimsest seisundist ja kõhu läbikäimisest. Nagu te ilmselt aru saate, oli tervis tema jaoks paras kinnismõte. Kuigi mõneta probleemidest tulid ehk pisut põhjustatud hüppafandriast, oli astma osas asi siiski tõsine. Meeleheitlikult ravi ihkav Pruust lasi endale teha arvutuid ja tarbetuid klistiire. Võttis sisse morfiini, oopiumi, kofeiini, anüüli, Trionaali palderjani ja atropiini leotisi. Suitsetas ravi, sigarette, hingas sisse kreosoodi ja kloroformi aurusid. Tegi enam kui 100-l korral läbi valulise nina, karbikute kõrvetamise. Läks üle piimatoidule lasi oma majas gaasi kinni keerata ja elas nii palju, kui vähegi andis Spaa linnade ja mägikuurortide värskes õhus. Miski ei aidanud kopsud läbi suridavaid 51 aasta vanusena kopsupõletikku. Tõusti päevil oli astma haruldane haigus ja seda ei mõistetud eriti hästi. Tänapäeval on see tavaline haigus ja seda ei mõisteta ikka veel. 20. sajandi teisel poolel olime tunnistajaks astma esinemisjuhtude sagenemisele kõige arenenumat uutes riikides ja keegi ei tea, miks see nii on. Tänapäeval on astma põdejaid maailmas umbes 300 miljonit. Neis riikides, kus haigete arvu hoolega mõõdetakse umbes viis protsenti täiskasvanuid ja 15 protsenti lastest. Kuigi nende jagunemine regioonide ja riikide isegi linnade lõikes on väga erinev. Hiinas asuv kang suulinn on äärmiselt saastatud sellal kui vaid tunnise rongisõidu kaugusel asuv Hongkong on suhteliselt puhas, kuna seal pole mingit erilist tööstust. Ja mereäärne asukoht tagab puhtama õhu. Ja ometi on Hongkongis Asmaatikuid 15 protsenti, sellal kui tugevalt saastatud kangsuusse jagub neid vaid kolme protsendi jagu. Täpselt vastupidiselt sellele, mida oleks normaalne oletada. Keegi ei oska seda selgitada. Üleilmselt esineb astmat poistel rohkem kui tüdrukutel kuid puberteedijärgselt muutub see tüdrukute puhul tavalisemaks. Mustanahalistele tuleb astmat rohkem ette kui valgetel üldiselt, kuid mitte kõikjal ja linnainimeste seas on kannatajaid rohkem kui maal. Laste puhul on see tihedas suhtes nii rasvumise kui ka alakaalulisusega. Rasvunud lastel esineb astmat sagedamini, kuid alakaalulistel kulgeb see rängemalt. Kõige rohkem on astmat Inglismaal, kus umbes 30-l protsendil lastest on viimase aasta jooksul esinenud astma sümptomeid. Kõige vähem on astmahaigeid Hiinas, Kreekas, Gruusias, Rumeenias ja Venemaal. Vaid kolm protsenti astmat esineb kõige enam maailma inglisekeelsetes riikides ja lisaks Ladina-Ameerikas. Sellele haigusele ei ole ravi, kuigi 75-l protsendil lastest ja noorukitest kaob astma nende täiskasvanuks saades. Iseenesest mitte keegi ei tea, kuidas või miks see juhtub või miks õnnetu vähemus sellest kergendusest ilma jäetakse. Tõepoolest astma kohta ei tea keegi suurt midagi. Suurenenud pole mitte üksnes astma esinemissagedus, sellega kaasneb ka rohkem surmajuhtumeid ja need on sageli väga äkilised. Suurbritannias on tegemist pingereas neljandal kohal asuva lapsepõlveaegse surma põhjusega. Ameerika Ühendriikides kahekordistus astmajuhtumite arv aastatel 1980 kuni 2000, kuid lisaks kolmekordistus selle haigusega haiglasse sattumise arv lubab oletada, et astma muutus nii tavalisemaks kui Karengemaks. Samasugust tõusu on täheldatud suures osas arenenud maailmast Skandinaavias, Austraalias, Uus-Meremaal, Aasia rikkamates osades aga huvitaval kombel mitte kõikjal. Näiteks Jaapanis ei ole astmahaigeid oluliselt juurde tulnud. Paljud ilmselt arvavad, et astmat põhjustavad tolmulestad või kassid või kemikaalid või sigaretisuits või õhusaaste ütleb epidemioloogiaprofessor ja biostatistik Niilpiirs. Ma olen 30 aastat keskendunud astme uurimisele ja suutnud peamiselt näidata vaid seda, et peaaegu kõik need tegurid, mida inimesed astma põhjuseks peavad ei ole seda mitte. Nad võivad hooge esile kutsuda, kui teil juba on astma, kuid nad ei tekita seda. Meil on peamistest tekkepõhjustest väga vähe aimu. Me ei saa selle ärahoidmiseks mitte midagi ära teha. Uus-Meremaalt pärit piirs on üks maailma juhtivaid asjatundjaid astma leviku vallas kuid hakkas selle teemaga tegelema juhuslikult ja üsna hilja. Ma põdesin kahekümnendates eluaastates Brutsel loosi. See on bakteriaalne nakkus, mis tekitab põdejatest tunde, nagu oleksid nad pidevalt gripis. Ja see juhtis mu haridustee soovitud suunast kõrvale, räägib mees. Ma olen pärit velingtonist ja Brutsel loos ei ole linnades tavaline, niisiis kulus arstidel selle diagnoosimiseks kolm aastat. Paradoksaalsel kombel oli diagnoosi saamise järel selle ravimiseks tarvis vaid kahte nädalat antibiootikume võtta. Kuigi piirs oli selleks ajaks matemaatikateaduskonna cum laude lõpetanud oli ta kaotanud käest võimaluse minna arstiteaduskonda. Niisiis otsustas ta lihttöö kasuks ning töötas kaks aastat bussijuhi ja tehasetöölisena. See oli puhas juhus, et piirs hakkas otsima huvitavamat tegevusala ja sattus tööle Wellingtoni ülikooli biostatistiku kohale. Sellelt kohalt jõudis ta välja Wellingtoni mässi Ülikooli avaliku tervise uurimiskeskuse direktori ametipostile. Mehe huvi astma epidemioloogia vastu tekkis pärast seletamatut surmajuhtumite puhangut noorte astmaatikutele seas. Piirs kuulus meeskonda, mis sidus surmajuhtumit sissehingatava tsenter rooli nimelise ainega. Nii sai alguse tema kestel suhe astmega. Kuigi see haigus on praegusel ajal vaid üks paljudest huviobjektidest. 2010. aastal kolis ta Inglismaale, et asuda tööle auväärsus Londoni hügieeni ja troopilise meditsiinikoolis. Pikka aega ütles mees mulle, kui me kohtusime, oli levinud veendumused. Astma on neuroloogiline haigus. Närvisüsteem edastab kopsudele valesid signaale. Siis, 1900 viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel tuldi korraga mõttele, et tegemist on allergilise reaktsiooniga ja sellest pole enam lahti saadud. Isegi praegu väidetakse õpikutes, et inimesed saavad astma seetõttu, et puutuvad oma elu algusperioodil kokku allergeenidega. See teooria on sama hästi kui läbinisti vale. Praeguseks on selge, et asi pole pooltki nii lihtne. Me teame, et pool kogu maailma haigusjuhtumitest on seotud allergiatega kuid teise poole taga on hoopis miski muu mehhanismid, mis pole allergiaga seotud. Me ei tea, mis need on. Paljude hädaliste jaoks on astma vallandajateks külm õhk, stress, füüsiline aktiivsus või muud tegurid, mis pole kuidagi seotud õhus heljuvate aller geenidega. Üldisemas plaanis. Lisa Spirs kehtib endiselt dogma mille kohaselt nii allergiast kui muudest teguritest tingitud astmega kaasneb põletik kopsudes. Kuid mõne astmaatiku puhul piisab sellest, kui lasta neil jalad jäise veega täidetud ämbrisse torgata. Ja nad hakkavad silmapilk hingeldama. Vaat see ei saa küll põletikuga seotud olla, kuna kõik juhtub nii kiiresti. See peab olema neuroloogiline. Niisiis oleme teatud punktides jälle alguses tagasi. Astma erineb väga suurel määral teistest harilikult periooditi esinevatest kopsuhädadest kuid testida astmaatikute kopsude funktsioon siis suurema osa ajast on need täiesti normis. Kopsude funktsioonidega seonduvad probleemid muutuvad nähtavaks ja tuvastatavaks üksnes astmahooajal. See on ühe haiguse puhul äärmiselt ebatavaline. Ka siis, kui sümptomid puuduvad, on haigus vere ja rögaproovide põhjal peaaegu alati diagnoositav. Aga astma puhul haigus mõnikord lihtsalt kaob. Astmahoo korral tõmbuvad hingamisteed kopsutorud kokku ja inimestel on raskusi sisse ja välja hingamisega ennekõike väljahingamisega kergemate astmevormide puhul hoogude kontrolli all hoidmiseks peaaegu alati tõhusaks abiks steroidid kuid tõsisemate astmavormide puhul need enamasti ei toimi. Me saame tegelikult ostma kohta öelda vaid seda, et tegemist on peamiselt läänemaailmahaigusega, ütleb piirs. Läänemaailma elustiilis on midagi sellist, mis seadistab meie immuunsüsteemi sellele haigusele vastuvõtlikumaks. Me ei tea, miks. Üheks variandiks on hügieeni hüpotees. Väide, mille kohaselt varases elueas aset leidnud kokkupuude nakkuslikke ainetega tugevdab meie vastupanu võimet astma ja allergiate suhtes hilisemas elus. See on tore teooria, nõustub Pirs, kuid ei klapi täielikult. On riike, näiteks Brasiilia, kus astma esinemissagedus on suur aga sama seis on ka infektsioonidega. Astma avaldamise tippaeg on 13. eluaasta, kuid paljud inimesed kogevad seda esimest korda täiskasvanuna. Arstid ütlevad, et astma seisukohast on määrava tähtsusega mõned esimesed eluaastad, aga aga see ei ole päris tõsi, ütleb Pirs. Tegelikult on asi esimestest selle tekitajatega kokkupuutumise aastates. Kui muuta töökohta või kolida teise riiki, võib ka täiskasvanuna astma saada. Mõne aasta eest tegi Pirs põneva avastuse. Tundub, et inimesed, kellel on juba esimestel eluaastatel majapidamises kass saavad astma eest eluaegse kaitse. Ma ütlen ikka naljaga pooleks, et olen astmat 30 aastat uurinud ja pole suutnud ühtegi haigusjuhtumit ära hoida. Küll aga olen päästnud paljude kasside elu, ütleb mees. Pole lihtne öelda, mis läänemaailma elustiili juures täpselt astmat esile kutsuda võiks. Lapsepõlv talus näib selle eest kaitsvat ja linna kolimine suurendab riski. Aga miks, seda me jällegi ei tea. Ühe põneva teooria kohaselt, mille pakkus välja Thomas plats Mills Virginia ülikoolist on astma esinemissageduse suurenemine seotud sellega, et lapsed veedavad vähem aega õues joostes. Plats minus mainis, et kunagi mängisid lapsed pärast koolipäeva lõppu õues. Nüüd aga lähevad nad harilikult tuppa ja jäävad sinna. Meil on välja kujunenud populatsioon, kes istub majades Jon paigal. Varem pole lapsed seda iialgi teinud, seletas ta. Lapsed, kes istuvad ja vahivad telekat, üksnes ei jäta oma kopse ilma treeningust, mida pakuks mängimine vaid koguni hingavat teistmoodi kui lapsed, kes pole ekraanide külge naelutatud. Muide olgu öeldud, et selle teooria kohaselt hingavad lapsed, kes loevad sügavamalt ja ohkavad sagedamini kui televiisorit vaatavad lapsed. Ja ainuüksi see väike erinevus hingamistegevuses võib olla piisav, et suurendada nende vastuvõtlikkust astmele. On ka neid teadlasi, kes oletavad, et astma vallandamise taga võivad olla viirused. Briti Columbia ülikoolist 2015. aastal läbi viidud uuringu kohaselt seostub nelja soolestiku viiruse puudumine imikute soolestikus astma tekkimisega esimestel eluaastatel. Aga praegu on need pelgalt hüpoteesid. Kokkuvõtteks tuleb ikkagi tunnistada, et me ei tea veel suurt midagi, tähendab Niilpirs. Tõmbame otsad kokku levinud hingamisprobleemiga, mis pole küll nii häiriv, vähemalt enamasti ja vähemalt enamiku jaoks meist, kuid pole sugugi vähem salapärane. Luksumine. Luksumine on vahelihase ootamatus, basmiline kokkutõmme, mis sisuliselt ehmatab kõri järsult sulguma ja vallandab kuulsa luksatava heli. Mitte keegi ei tea, miks luksatused tekivad. Luksumise maailmarekord näib olevat Aiova loodeosas elava Charles Osborne nimelise taluniku käes, kes luksus vahetpidamata 67 aastat. Tema loksumine algas 1922. aastal, kui hospurun üritas tapmiseks tõsta ligi 160 kilogrammi kaaluvat orikat. Ja miskipärast vallandas see luksumise reaktsiooni alguses luksusmees umbes 40 korda minutis. Lõpuks langes see 20 korrani minutis. Arvatakse, et kokku luksust ligemale 70 aasta jooksul 430 miljonit korda. 1990. aasta suvel, aasta enne seda, kui mees suri lakkas gospurni luksumine ootamatult ja salapäraselt. Kui te hakkate loksuma ja see pole mõne minuti möödudes iseenesest lakanud, puuduvad meditsiiniteadusel teie abistamiseks sisuliselt igasugused võimalused. Parimad ravivõtted, mida tohtrid soovitada oskavad, on ikka needsamad, millega ta juba lapsena tutvusite luksuja ehmatamine Talle ligi hiilida seab karjudes tema kukla masseerimine Luxujale sidruni suutäie või suure lonksu jääga vee pakkumine või keelest, sikutamine või veel mõne sarnase võtte kasutamine. Meditsiiniteadus pole uurinud, kas mõni neist iidvanadest meetoditest tegelikult ka toimib. Mis veelgi märkimisväärsem keegi ei paista arvet pidavat, kui paljud inimesed kroonilise või pideva luksumise käes vaevlevad. Kuid probleem ei paista kaugeltki tühine. Üks kirurg ütles mulle, et seda tuleb päris tihti ette pärast rindkereoperatsiooni. Palju sagedamini, kui meile tunnistada meeldiks, ütles ta.