Valu on kummaline ja häiriv nähtus. Miski meie elus pole vajalikum ja ometi soovimatum. See on üks inimkonna tähelepanu enim pälvivatest valdkondadest ja meditsiiniteaduste suurimatest proovikividest. Mõnikord saab valust meie päästja, nagu meile eredalt meenub iga kord, kui põrkume elektrilööki saades tagasi või üritame paljajalu üle kuuma liiva kõndida. Me oleme ohtlike stiimulite suhtes sedavõrd tundlikud, et meie keha on programmeeritud valu tekitavatele sündmustele reageerima ja nende eest pagema veel enne, kui uudis selle kohta on ajuni jõudnud. Kõik see on kahtlemata hea, aga üsna suure osa ajast ühe arvutuse kohaselt, kuni 40 protsendi inimeste puhul painab valu järele jätmatult ja ei paista, et see mingit eesmärki täidaks. Valu on täis paradokse. Selle kõige ilmselgem tunnus on, et see teeb haiget. Seda eesmärki ongi, kuid mõnikord võid valu peaaegu nauditav olla. Näiteks siis, kui lihased pikka jooksu järel tuikavad võime, libistab end väljakannatamatult kuuma, kuid samas ometi imeliselt mõnusasse vanni. Mõnda varianti ei oskame üldse selgitada. Üheks kõige tõsisemaks ja proovile panevamaks arvatakse olevat jäsemete fantoomvalu mille kannatajale tekitavad vaeva kehaosad. Lilled on õnnetuse või amputeerimise tagajärjel kaotanud. Ilmselgelt on paradoksaalne, et me tunneme üht suurimatest valudest kehaosas mida enam ei ole. Mis veel hullem, erinevalt tavalisest valust, mis haava paranedes enamasti taandub, võib fantoomvalu jääda piinama kogu eluks. Mitte keegi ei oska seletada, miks see nii on. Ühe teooria kohaselt on selle taga asjaolu, et puuduva kehaosa närvikiududest ei lähtu enam ühtegi signaali ja aju tõlgendab seda niivõrd tõsise vigastusena et selle tagajärjel on rakud surnud. Niisiis saadab aju välja uusi lõputuid hädakutseid nagu välja lülitumast keeldub häiresignaal. Kui kirurgid teavad, et jäse tuleb amputeerida, tuimastavad nad nüüd sageli juba mitu päeva varem. Probleemse jäseme närvid, et aju ees ootavaks kaotustundeks ette valmistada. On täheldatud, et sellise lähenemise korral väheneb jäsemete fantoomvalu märgatavalt. Kui fantoomvalu puhul üldse saab rivaalist rääkida, siis võiks selleks olla kolmiknärvi neuralgia. Seda seisundit iseloomustavad teravat torkivad valuhood näos. Ühe valuspetsialisti andmetel meenutavad need elektrilööki. Haigusel on sageli selge põhjus näiteks siis, kui kasvaja kolmik närviline survet avaldada, kuid mõnikord ei suudeta põhjust välja selgitada. Patsiendid võivad hädas olla perioodiliste haigushoogudega, mis võivad ootamatult ilma igasuguse hoiatuseta alata jalakata. Need võivad olla väga piinarikkad, kuid siis mõne päeva või nädala pärast lihtsalt lõppeda ja mitte kunagi enam naasta. Valuaisting võib aja jooksul näos ühest kohast teise liikuda. Miski ei selgita, miks see niimoodi käitub või mis sunnib valu tulema ja minema. Nagu te ilmselt juba aru saite, on see, kuidas valu täpselt toimib, suures osas ikka veel saladus. Ajus ei ole valukeskust Ühte kindlat kohta, kus valusignaalid koonduvad. Kui varba ära lööme, annab valu endast tunda ühes. Kui see saab haamriga matsu, siis hoopis teises ajupiirkonnas. Kõige suurem paradoks ongi ilmselt see, et ajus endas pole palu retseptoreid. Kuid ometi annab valu end just seal tunda. Valuaisting kerkib esile vaid siis, kui see ajuni jõuab, ütleb airyndroissi. Oxfordi ülikooli kliiniliste neuroteaduste osakonna juhataja. Valuaisting võis alguse saada suures varbas, aga Aich elamuse taga on aju. Kuni selle hetkeni valu ei ole. Üheks enim tuntud valuaistingu mõõtmise vahendiks nimetatakse mõnikord Mcilly valu küsimustiku, mille panid 1971. aastal kokku Ronald Meltsak ja vorm estorgerson Montreali McGilli Ülikoolis. Tegemist on üksikasjaliku küsimustikuga, mis annab vastajale ette 78 erinevaid ebameeldivuse astmeid. Kirjeldavat sõna, torkiv kipitav tuim, tukslev. Paljud omadussõnad on laialivalguvad või neid on üksteisest raske eristada. Kes suudaks vahet teha häirival või väänaval või jubedal valuaistingud. Just sel põhjusel kasutab enamik valuuurijaid tänapäevalt lihtsamat skaalat ühest 10-ni. Dressi tööelu on pühendatud väljaselgitamisele. Kuidas me valud tajume ja kuidas seda leevendada saaks. Valumõistmine on ülesande raskem osa. Me ei tea ikka veel täpselt, mil moel aju valukogemust konstrueerib, selgitab naine. Aga oleme üksjagu edasijõudnud ja ma usun, et juba mõne järgneva aasta jooksul muutub kogu meie pilt valust oluliselt. Nagu te ilmselt arvata võite, meeldiks paljudele inimestele puhtalt ärilistel põhjustel kiigata teiste inimeste ajusse hetkel, mil nad valu tunnevad või valetavad või ehk koguni mingile turundusnippide positiivselt reageerivad. Isikuvigastustega tegelevad advokaadid tunneksid rõõmu valuprofiilide üle, mida kohtus asitõendina esitada. Nii kaugele me veel jõudnud pole, tunnistab dressi ja tundub, et teatava kergendustundega. Aga me teeme valu haldava ja leevendava õppimisel väga kiireid edusamme ja paljudel inimestel on sellest abi. Inimese närvisüsteemi üheks omalaadseks omaduseks on perifeerse närvisüsteemi paranemis ja taastumisvõime kahjustuste ja vigastuste korral. Sellal kui elu tähtsamatel osadel näiteks pea- ja seljaajul see võime puudub. Sõrme lõikamise korral kasvavad sealsed närvid tagasi kui seljaaju vigastamise korral on meil lips läbi. Õnnetuseks on seljaajuvigastused masendavalt levinud. Ameerika ühendriikides on enam kui miljon inimest nende tagajärjel halvatud. Ameerikas on enam kui pool seljaajuvigastustest kingitud autoõnnetustest või kuulihaavadest ehk siis, nagu arvata oligi, ähvardab mehi naistega võrreldes neli korda suurem oht seljaaju vigastada. Eriti suur tõenäosus on selleks vanuses 16 kuni 30 aastat. Niipea kui nad saavad piisavalt vanaks, et relv ja autosid omada. Ja on veel piisavalt rumalad, et neid valesti kasutada. Nii nagu närvisüsteemi ennast klassifitseeritakse ka valu mitmel erineval moel ja erinevad on nii tüübid kui ka nende arv. Kõige tavalisem kategooria on notsitseptiivne ehk tegelikult lihtsalt stimuleeritud, näiteks koekahjustustest põhjustatud valu. Seda valu tunneme varvast vastu kivi lüües või kukkudes õlga vigastades. Teist tüüpi valu on põletiku valu, mille puhul koed tursuvad ja hakkavad punetama. Kolmanda kategooria moodustab düsfunktsionaalne valu ehk valu, millel puuduvad välised stiimulid ja mis ei põhjusta närvikahjustusi ega põletikku. See on valu, mil puuduvad silmaga nähtavat põhjused. Neljandaks tüübiks on neuropaatiline valu, mille korral on närvid vigastada saanud või tundlikuks muutunud. Mõnikord trauma tagajärjel mõnikord ilma silmanähtava põhjuseta. Kui valu ei kao, muutub see akuutsest krooniliseks. Umbes 20 aastat tagasi väitis Briti juhtiv neuroteadlane Patrick Wool oma mõjukas raamatus valu kannatuste teadus et teatud tasemest ja kestusest alates muutub valu sama hästi kui mõttetuks. Ta mainis, et sisuliselt igast tema nähtud õpikus on olnud illustratsioon mis kujutab leegi või kuuma objekti juurest tagasi tõmbuvad kätt. See peab sümboliseerima valu kui kaitserefleksi vajalikkust. See pilt oma triviaalsuses on mulle vastik, kirjutas vool mõnevõrra jahmatava kirega. See lubab arvata, nagu veedaksime ähvardava stiimulist eemale kohkudes vaid mõned sekundid oma elust. Õnnetuseks mööduvat terved päevad ja kuud meie elus valu käes vaeveldes ja see tobe pilt ei selgita neid valusid mitte kuidagi. Wool valis mõttetuse kehastusena välja vähivalu. Suurem osa vähivormidest ei põhjusta valu algstaadiumites, millal see annaks meile teada vajadusest rakendada vastuabinõusid. Selle asemel annab vähivalu ennast märku alles siis, kui on liiga hilja. Ja sellest pole enam mingit abi. Volli arvamus tuli südamepõhjast. Mees oli selle väljapaiskamise ajal eesnäärmevähki suremas. Raamat ilmus 1999. aastal ja vool suri kaks aastat hiljem. Valuuuringute seisukohast tähistasid need kaks sündmust ühiselt ajastu lõppu. Patrick Wool elas ajal, mil inimesed aina püüdsid kroonilise valu otstarvet välja mõelda, ütleb 20 aastat valu uurinud Airiin Traizzi akuutsel valul on ilmselgelt tähendus. See annab meile mõista, et midagi on pahasti ja see vajab tähelepanu. Inimesed soovisid, et kroonilise valuga oleks samamoodi, et see eksisteeriks põhjusega. Aga kroonilisel valul ei ole eesmärki, see esindab lihtsalt rikki läinud süsteemi täpselt nagu vähk. Praegu oleme seisukohal, et mitut kroonilise valu tüüpi tuleks käsitleda mitte sümptomite vaid omaette haigustena. Neil on akuutse valuga võrreldes teistsugused. Bioloogilised põhjused ja toetajad. Valu tuumaks on paradoks, mis muudab selle ravimise iseäranis raskesti käsitletavaks. Enamiku kehaosadega on asjaolud, nii et viga saades lakkavad nende töötamast. Need lülituvad välja, selgitab dressi. Aga kui närvid piga saavad, tekib täpselt vastupidine olukord. Nemad lülituvad sisse. Mõnikord nad lihtsalt keelduvad välja lülitamast ja siis tekib krooniline valu. Halvematel juhtudel oleks justkui keegi valu tugevuse nuppu põhja keeranud, nagu treissi seda kirjeldab. Kuidas leida viise see jälle maha keerata. Selle väljamõtlemine on osutunud meditsiini teaduse jaoks üheks suurimaks peavaluks. Enamasti me siseelundites valu ei tunne. Nendest tingitud valusid nimetatakse teistesse kehaosadesse kiirgamise tõttu kiirgavateks vanudeks. Nii kiirguvad südamehaigustega kaasuvad valud käsivarde või kaela, mõnikord lõuga. Ajul puudub samuti tundmise võime, mis tekitab küsimuse, kust tulevad peavalud. Vastus on lihtne. Peanahas näos ja teistes peavälistes osades on piisavalt närvilõpmeid suurem osa peavalude põhjustamiseks enam kui küllalt. Isegi siis, kui tundub, et valu tuleb sügavalt peast on klassikaline peavalu peaaegu kindlasti tegelikult pindmine. Koljus sees, peaaju ümbritsevas kaitsvas ajukelme on samuti valuaistingu retseptorid olemas. Ja surve ajukelme tekitab valu näiteks ajukasvajate korral. Aga õnneks on see midagi niisugust, millega suurem osa meist kunagi kokku puutuma ei pea. Võiks ju arvata, et peavalu kolm midagi nii tavalist et seda on kogenud kõik. Kuid neli protsenti inimestest väidab, et neil pole pea kunagi valutanud. Rahvusvaheline peavalude klassifikatsioon toob välja 14 peavalu kategooriat. Migreen traumast põhjustatud peavalunakkusest tingitud peavalu ja nii edasi. Samas jagab enamik asjatundjaid peavalud kaheks suuremaks kategooriaks. Primaarsed peavalud, näiteks migreen ja pingepeavalud, millel puudub vahetu määratletav põhjus ja sekundaarsed. Peavalud, mis on tingitud mingist teisest haigusest, näiteks nakkusest või kasvajast. Migreenid kuuluvad kõige mõistatuslikumate peavalude hulka. Migreen see on moonutatud variant prantsusekeelsest sõnast Demi Green, mis tähendab poolikut pead vaevab 15 protsenti inimestest, kuid naiste puhul esineb seda kolm korda sagedamini kui meestel. Migreen on siiani peaaegu täielikult saladuseks jäänud. See on olemuselt äärmiselt individuaalne. Olivier säks kirjeldus migreeni käsitlevas raamatus peaaegu sadat erinevat migreenitüüpi. Mõned inimesed tunnevad end enne migreenihoogu erakordselt hästi. Romaanikirjanik George Eliot väitis, et tema tundis end vahetult enne migreeni algust alati ohtlikult hästi. Mõned inimesed on päevi rivist väljas ja tunnevad sünget soovi end tappa. Valu on kummaliselt muutlik. Ajul on olenevalt olukorrast võimalik seda suurendada, summutada või koguni eirata. Äärmuslikes olukordades ei pruugi aju seda isegi registreerida. Üheks kuulsaks juhtumiks Napoleoni sõdade ajal aset leidnud aspern eslingi lahing, mille ajal ühele asjade kulgu hobuse seljast juhtinud Austria kolonelile teatas adjutant, et tollel on parem jalg otsast lastud. Donner, Vetter. Nii see tõepoolest on, nentis kolonel flegmaatiliselt ja sõdis edasi. Depressioonis olemine või muretsemine suurendab peaaegu alati tajutava valu tugevust. Samas võivad valu leevendada meeldivad lõhnad, meeldiv muusika, hea toit ja seks. Ühe uuringu kohaselt vähendab üksnes kaastundliku ja armastava partneri olemasolu angiini valu poole võrra. Ka ootused on ülimalt olulised. Irene Drake'i ja ta meeskonna poolt läbi viidud eksperimendi puhul vähenes morfiini valuvaigistav toimevalude all kannatavatele inimestele oluliselt, kui viimastele seda nende teadmata manustati. Me tunneme paljudel juhtudel valu, mida vaid arvame, ent tundvat. Miljonite inimeste jaoks on valu õudusunenägu, millest neil pole väljapääsu. USA Meditsiini Instituudi andmetel kogeb 40 protsenti täiskasvanud ameeriklastest. See tähendab 100 miljonit inimest suvalisel hetkel kroonilist valu. Viiendik neist kannatab seda enam kui 20 aastat. Üldistest näitajatest rääkides mõjutab krooniline valu suuremat hulka inimesi kui vähk, südamehaigused ja suhkrutõbi kokku. See võib olla kohutavalt kurnav. Nagu kirjeldas prantsuse romaanikirjanik Alfons Todee oma peaaegu sajand tagasi kirjutatud klassikalises romaanis. Valude maal muutis valu, mida ta tundis, kui süüfilis teda aeglaselt, laastas ta kurdiks ja pimedaks teise inimese elu ja üldse kõige suhtes välja arvatud mu armetu keha. Toona polnud meditsiiniteadusel kindla ja kestva kergenduse saamiseks suurt midagi välja pakkuda. Ega me praegugi ei ole selles osas eriti palju kaugemale jõudnud, nagu valuuurija Andri Uraike ajakirjale Nature 2016. aastal ütles. Olemasolevad ravimid leevendavad ühel neljast kuni ühel seitsmest meie poolt ravitavast patsiendist valu umbes 50 protsendi võrra. Teisisõnu, 75 kuni 85 protsendi inimeste jaoks ei tõusega parimatest valu ravimitest mingit tulu ja need ei anna ka ülejäänutele suurt midagi. Valu leevendamine, nagu i ringreisi selle kohta ütles, on olnud farmakoloogiline surnuaed. Ravimifirmad on ravimite väljatöötamisse matnud miljardeid, kuid pole suutnud leida ravimit, mis valu tulemuslikult kontrolli all hoiaks ja samas sõltuvust ei põhjustaks. Valu leevendamise seisukohast on suureks eeliseks tõsiasi, et me oleme imeliselt mõjutatavad ja just seetõttu kurikuulus platseebo efekt ilmselt mõjubki. Platseeboefekti on tuntud juba väga pikka aega selle manustamist füsioloogilise leevendava tulemuse saamiseks. Kaasaegses meditsiinilises mõttes kirjeldati ühes Briti meditsiinitekstis 1811. aastal. Kuid SÕNA platseebo on inglise keeles eksisteerinud keskajast saadik. Sel ajal tähendas see meelitajat või Taka kihket. See on üle võetud ladina keelest ja tähendab meele järele olemist. Haju pildid on andnud huvitavat infot platseebo toime kohta, kuigi ka nende puhul jääb palju endiselt saladuseks. Ühe eksperimendi puhul masseeriti värskelt tarkusehamba eemaldada lasknud inimeste põske ultraheliseadmega ning valdav osa neist väitis, et see parandas nende enesetunnet. Huvitav oli just see, et ravi toimis sama edukalt ka välja lülitatud masina puhul. Teised uuringud on näidanud, et inimesed, kellele antakse kandiline värviline tablett, tunnevad end paremini neist, kes said tavalise valge tableti. Punased tabletid näivad toimivat valgetest kiiremini. Rohelised ja sinised tabletid on parema rahustava toimega. Patrick Moore kirjutas oma valuteemalises raamatus, kuidas üks arst saavutas häid tulemusi patsientidele, pintsettidega tablette ulatades, ise selgitades, et need on palja käega hoidmiseks liiga tugeva toimega. Täiesti arusaamatul kombel on platseebo toiminud ka siis, kui inimesed on teadnud, et tegu on platseeboga Harvardi meditsiinikoolis, antisoole ärritussündroomi all kannatavatele inimestele suhkrupille ja öeldi neile, mida nad saavad. Aga sellele vaatamata väitis 59 protsenti katses osalenutest, et nad tunnevad end paremini. Platseebo puhul on üheks probleemiks see, et kuigi see on sageli tõhus olukorras, mille üle teadvusel on teatud kontroll ei aita see hädade puhul, mis teadvuse tasandiga seotud pole. Platseebo ei kahanda kasvajaid ega puhasta lubjastunud veresooni sinna kogunenud saastast. Aga samas ei tee seda ka tugevad valuvaigistid. Ja vähemasti pole platseebo kedagi enneaegselt hauda saatnud.