Tere õhtust, luuletaja Rudolf Rimmel, 60. sünnipäeva eel kordame põimikut tema armastusluulest, mis oli esmakordselt kavas 1992. aastal. Tere hilisõhtust, minu nimi on hinnaGrünfelt, olen tänase keskkava koostaja. On ju nii, et iga inimene loob luuletaja enda ettekujutuses võib-olla mõne meelde jäänud värsirea järgi kui arvustuse katke põhjal, mis leheveerust silma jäänud. Ehk siis põhineb arvamus kuuldud sõnal intonatsioonil, millega luuletaja nime lausutud. Või antakse hinnang pigem isikule tema maailmavaatele, poliitilistele veendumustele kui loomingule. Rudolf Rimmel nimi tähendab esmapilgul midagi võitlevat sotsiaalset sirgjoonelist, sfinksi sinilillega artikleid, yriteerivaid nii pealkirjade kui käsitluslaadi poolest. Ent kas mäletame veel, et on olemas ka teistsugune Rimmel haldjasaare ja ö, poeemi õrn, jõuline ja traagiline laulik? Tema armastusluule krobeline, hell ja mehelik? Kuulamegi nüüd luulet Martin Veinmanni esituses? Muusika on valinud Airi Liimets. Jääpank mu jalge all murdus kaldast lahti. Ujus vahusel veel allavooluvesi mulksus, justkui oleks keegi uputanud tühje õllepudeleid. Jõgi oli täis jääkamakaid nagu surnud hiigelkalu või vahul laevukesi mul lapsepõlvest. Vandusin omaettevaatamatusest sogast suurvett ja reeturit saatust. Jää oli tundunud tugev. Siis nägin, triivisid must mööda. Tank kõikus, kuulsin praksumist. Sa seisid jääl kui valgel haual tume rist. Käed laiali, võib-olla vaikses kutses. Su juukseid sarnanesid sügisega. Niipasid ja merehädalise tõrvikuna lõõmas punane sall sinu käänis. Keegi ei tea mitte keegi, kuidas meie pangad kõrvuti sattusid ja kuidas ma sinu omale hüppasin. Võib-olla vaistlikult tundes, sinu jääpank on tugevam. Põimusime teineteisest läbi nagu kaks kõrvuti kasvavat põõsast. Kaugetel kallastel paistsid raagus ja haarakil surma putked. Jalge all väänasid praod. Vahepeal saabus hämarall õhtu. Ja meil lihtsalt vedas, et tank jooksis pimedas kaldasse kinni enne kui lagunes. Öös vägevalt lahvatas lõke, mille ääres kuivatasime riided kuis lõõmasid mullused kõrkijad. Lõkke kohal lendasid punased sädemed putukad ja põlesid tuhaks. Aegapidi kadus meist surmahirm. Ta säilis vaid hämaras alateadvuses. Aga tookordne lõkkease? Sest luhahein kasvab seal paremini kui mujal. Küllap heinalised tunnevad rõõmu. Sa oled metsas serval lõõmab lõke. Mu igatsus, see igavene hulgus istub pehmel mutimullahunnikul ja soojendab käsitule paistel. Ta laubal tolknevad juukse kahlud ja paarinädalased harjased. Põskedel on pikad, kuid kuuseokkad. Nende vahel sinad koletult siniseks löödud silm nagu nääriehe. Hulguse põu on pungil, mitte seatapja pudelist. Tena põues on rulli keeratud värsivihik ja talisman kivi. Viljandi lossivaremetest. Punased tulekeeled läänlevat tuules mändide tüved nende valguses on vasksed. Kui oreliviled. Kellelegi uudishimu lendab tiibade kahinat üle lõkke nagu saaki jahtiv kull. Ja hulgus toob hagu juurde. Rohi muutus kuupaistest kaaneks. Sinu jalad mustades sukkades on kummalised, öised teed läbi rohupuud tõusevad taevasse, põimudes üleval üksteisest läbi. Need Me okstega ehitud väravad. Kõrged väravad. Üle öiste teede. Sa ju tead, millal väravakaared on ehitud okste ja lilledega. Ja öiste teede kohal Valendab kuuga alla. Saju tead, millal kingitakse kallasid. Miks eksitakse ööd olevat külmad? Tüdruk võib-olla sa oled üllahame harrakil okste all. Kõliseb helised oja rohu pehmete kallaste vahel. Ojavulin AT tüdrukuna r-tähe valguses meenutab vahel. Ära kahte, kes tulevad, seega möödu hääletult, et neist nagu vari Mustast taevast langevat täheülased. Ükskõik palju neid kukub. Nad ei lõpe mitte kunagi. Nagu tähepüüdjate soovidki. Kuid praegu ei soovima midagi. Su kleit, su kleit on hommikune aas. On hiigelaas, mis õitseb, lõhnab, hingab. On hiigelaas, mis minu silme ligi saab alguse. Ja lõppeb silmapiiril. Seal väga lähedal. Ja ometi nii kaugel. Kus läbipaistev taevas toetub rohtu? Kaks pruuni päikest, tõuseb silmapiiril kaks pruuni päikest, rohelisest rohust. Mu sõrmed nagu puud on silmapiiril. Kaks pruuli päikest puude vahel tõuseb. Kes valetas, et päikest? Tahad siit kõrgelt kaljult, teen hullumeelsena ette. Tahad sukeldun sinuni otse meeletuse lainer rüppe? Lubama vaatan sind vete tütar läbipaistvas vees kas või veidi lubaid, rebin su õlgadelt mererohust ja häbist kleidi. Tahad, nüüd lendame koos läbi murdlainete vahu. Ära karda. Sealpool karisid on õnnelikele rahu. Sina pikajuukseline, pikka koivaline. Ära küsi minult, niigi ilmne samu valulaps, samu oivaline. Minu tüdruk, sinisilm. Ära küsi minult ära vastust oota, milleks, kellele puuke sihvakas? Siis saad vastuse ainsa vastuse. Kujun Sinustki saanud pihlakas, minu pihlakas kuisu okstes, suured kobarad, ykskord Punavad. Siis ei küsisa. Siis kõik küsimused saanud vastuse lihtsalt ununevad. Ära küsi enam, niigi ilmne suured kobarad, suvi oivaline minut pihlakas Hellacilm. Pikajuukseline. Su sõrmed lendlevad, kui linnud, valged, kes öises hämaruses eksinud on ära. Ja vaskse Kosena mu näo ees langeb. Su juuste eriskummaline sära. Ja vastu aknaklaasi lumi langeb. Ja kuskil väljas vaikselt möirgab maru. Ja akna taha kogunevad hanged. Just nagu koguneksid. Valged karud. Paat liugleb öisel järvel üks kuu andumus taevas. Teised killud ujuvad veepinnal. Üksainuke aer on rootsikul. Nii et mina viletsa küna kapten, seisan pärast, kui kanuud sõitja sületäis värsket heina ja sammal katavad paadikondist põhja. Õlgadel, kollane supellina märjad juuksed, vesi kasvudena rippu. Istud sa paadi ninas muga tuku tüdruk. Ainult su sääred on tumedad. Libiseme sahinad, kõrk jäisse. Kust satub siia loojangul, lilla valguspaadi kõrval Bladistab kala. Meile. Aga meid varjab kõrkjakatus. Mõtlesin, sul on külm kuid oled nii kuum, et soojendad meenudki. Sinu kleit langes puu alla, samblaks. Juuksed rohule langesid, uduks. Oli nägemus või ei olnud. Aga ise sa muutusid haldjaks. Päike uppus pilvetulle imelisse tule pilve. Kõik, mis mul oli, andsin sulle. Sosistasid pilved tulla. Võib-olla olla tõesti võimet mulle? Jah, pilved tõesti teadsid mulle. Öös pine külmas Wism mind lõikab. Välk Nomana puielatva lõikab. Ja täna upub välgutulle. All jalge Vethenedžiks oli. Kõik, mis mul oli Su ripsmed langesid silmadele nagu leinaliblika tiivad. Ja mu käsi libises sinu poole õrnalt ning tõrjumatult. Kuid peatus poolel teel. Kaks ööliblikat kaks habras, valged ööd liblikat liuglesid tule paistel surindadele. Teineteist otsime lume all. See lumi on must ja tumehall. Ja litsub meid ma ligi lumevall kui hüüame teineteist lume all. Mu silmis. Lumi ma sind ei näe. Kuid viimaks ma leian su sooja käe. Siis leian su huuled, kes uskuda võis. Me suudlustest lumele punane õis. Kuid lumi vee silmis ma sind ei näe. Kes ulataks lumise kalmumäe, on lumi mu silmis ja lumi on suus ent riivab mu põske, su lumine juus. Ning jääkoorik praksatab Kumedalt ja tõuseme sinuga lume alt ja väljane, tuleme lõhutud mäest ja hoian kui helvest sind soojas käes. Seal lumi, see valus ei pidama jää. Ma suudlen surriksimetelt viimase jää ja ärkame mõlemat lumisest unest ning leiame Me polegi lumest. Nüüd naaseme sinna, sest nii ainult võis, seal mäetipul kasvab punane õis, me läheme sinna ja tuleb see tund, kui leiame äkki, et polegi lund. Jäi minevik maha. See tuisune ö. Nii vaikne on. Matusekellad ei löö. Me läheme lumisest lumeta mäest ja hoian sind lubasu soojast käest. Me läheme sinna ja lumi jää. Vaikus. Ainult musta näoga nõiamoor kobistab väljas akna taga ja piilub siis Tema ainuke silm särab kardinate vahel külmalt ja punakalt. Kollane kõver poolkuu on ainus hammas tammustavas suus. Taevasse kasvav raagus puu on luud millega ta akna taha lendas. Nüüd oigab Darryslu valus. Ja oi on külmunud tuule kähe ulgumine. Ütles sisse piiluja. Miks sa oled nii uudishimulik? Su silm on liialt Trents, et näha siia tuppa hämaraveelisse tiiki. Ja näkineid, kes rohelise teokarbi valguses lamab valgel põhjal liivale, ei ole suur tütar. Kuid sa nõidusid ta ära ja ta armastab sind, nõiamoor. Ära vabasta teda nõidusest, see teeks ta õnnetuks. Ja samuti minu. Samuti minu. See kivine geene koobas. Ja väljas selle Irga vesi ei tulegi siia, teised. Siin oleme kahekesi. Siin oleme kahekesi ja kustuma hakkav lõke ja nõgine koopallaadi. Vaatanud näkku naine. Ja ära mind armastage. Ja ära mind armastagi, praegu on sellestki küllalt, et keegi siia ei tule. Ja leegid need leegid vahel. Ja läheneb mulle, sun nägu läbi tule ja lahti ei lase. Kumb sosistab, tule, tule. Ja süttib. Me samblane ase. Ent väljas on vahune vesi. Ent väljas on tormi, rõkke ja laevadki randa. Ehk tuleks, kui helendav koopasuu? Neil anname jõe ääres rohus lainetest, tulime alles Su kuplite mahedas lohus, veel pisike õeke ananes. Ja liibuvad vastu mu põske su sõrmed kui vihmased kõrkijad. Su juuksed, ansamblane, rasked. Su huuled on külmad ja mõrkjad kui jõekääru hääletu laine on vaikne, su laugude võbin. Mu tüdrukhaldjas on naine. Sa oled mu rahutu jõgi. Rannikul tuul elab kõrvus kui tuuletust kuulabki vahel. Su harujõed suubuvad sääred, viis allikat, kummagi algus. Neil Allikail ääres ma salakütt, puhkasin jalgu. Ja kusagil ülal su voolust taks heledat kuppel saart kõrgub. Ei põhja, ei lõunapoolust. Ja hullunud kompaskid, tõrgub su käed, aga lisajõed, vaiksed viis allikat nendegi algus. Ent ujuvad kahepaiksed, kus helluse rohekas valgus. Kahte meeles pead sinist, nii sinist kesksasitud koskema näinud. Ma mäletan homset ja senist sest tulin ja enam ei läinud. Või polnud see mina, kes suudles, kes libedail kividel vankus, kes kahesu harujõe suudmes, kui röövlilaev õõnsus ankrus. Moduntulti tundmatu jõgi. Tüdruk, haldjas, naine, kuis mastidest? Kui õõtsutab, loobib sulle aine. Miks vaatad nii hämmeldunult neid imepäraseid, punaseid lill mis kiirgavad Valevail küngastel. Kas imestad, et nad puhkesid sinu kaela ja õlgade lähedal või mõtled, miks lilled nii punased nagu huuled mille all nad sündisid? Olen näinud päikesetaolist, kuningannat. Tean seal armetu potitaim nende erepunaste künka lillede kõrval. Ja siiski, miks imestad, sina? Ainult nina vaid mina võin imetleda neid kõrgeid ja vanemaid künkaid. Nii imelisi pilved ei julge neist üle lennata, nii imelisi vihmad ei julgenud neid sadada märjaks. Nii imelisi tuuled ei julge neid riivata, ta iial nii imelisi udud ei julge neil hõljuda iial. Ainult töö, sünge sõna Kehra sõdur. Halja helgiga, soomusrüü seljas ja käes kuu Helle pard seisab truult nende küngaste kõrval ning valvab et keegi ei häiriks punaste lillede sündi. Ja kuni ta valvab see sõdur puhkevad punased lilled Valevail kõrgetel küngastel. See valvur on surematu. Tema vahikord lõpeb vaid siis, kui maailmast armunud kaovad. Ei näinud, kuidas Alt Linnutee üle haldjasaare lendasid, luiged. Kuid sel ööl kohal uduse järve vee. Me kuulsime kulli uidet. Sel ööl meie hütile langes all. Sel ööl polnud meie jaoks tröösti. Aga lind keerles põledes taeva all ja lainetesse põledes sööstis. Ei tea, miks süttes tarkuselind, tean möödunu rüppe, sa jäid siis aimamata, et valvasin sind kuni jaaniuss põles Subäitses. Kallis, kõlas tol ööl üle järve halli öökulli viimane huvige. Üle saare. Sel ööl suunaks Linnutee lendasid viimased luiged. Üleeile jooksis su põsel lepatriinu. See oli naeratus. Kas hakkas tal külm või ajasid ise ta minema? Ma ei märganud, millal ta ära lendas. Käisin juba otsimas, kuid ei leidnud lepatriinu lagendikku. Paks lumi oli selle matnud. Kuid ma pean sulle tooma uue lepatriinu. Näita koht, ema, sulatan väljal. Lume. Tunned, kui kuum on hingeõhk? Seon palavikust. Külmetasin kui lepatriinu minema lendas. Košmaarne uni vaevas mind. Võib-olla alasin. Et läbi läbi klaasi nägin sinu silmi, kus oli surnud, oli surnud lootushommikule. Su huuled liikusid, sa justkui sosistasid, tule. Kuid külmusi jääks mu silme all ja tuhmus sinu nägu. Jooksin piki seina, ma kuid polnud ühtki pragu. Siis valust meeletu ja rinnas pääsematu aimdus vastu seina tormasin siis veel. Ja lõpuks paindus, säin, paindus purunes. Ja unenäos või avasin ma äkki nägin enda ees suhhirmust suuri silmi, kus oli surnud, oli surnud hommik, armastuski ja mis mind vahtisid, kuid tulnukat eikuskilt. Siis sinust, kes sa mind ei tundnud, lahti lasin. Masseinast läbi, murdes tundmatuks, Entheristasin. Kured hämaras lendasid lõunasse. Neist jäi taevasse udused kruuksed. Udu tihenes üha ja kastena kattis viimaksu ripsmed ja juuksed. Siiski udu see ikka veel tihenes. Kuigi kureparv ammugi läinud. Udu tihenes mässis meid endasse. Ja teineteist enam ei näinud. Silmamunad kui verised päikesed oma koopaisse langesid looja ringe kobasin. Pime ja pimedus. Äkki õhkas mu kätele sooja. Kuidas ometi võis, ütle ometi, ütle, oli see valu või häbi. Kui mu pimedas ekselnud sõrmedest sinu sõrmed siis põimusid läbi. Kured ikkagi lendasid minema. Ainult udupärg kattis Me juukseid. Aga kaua? Nii kaua veel kuulsime, vana juht kure, kõnekaid, kruukseid. Anna mulle andeks, kuuled. Anna mulle andeks. Kuuled su ripsmetele Sabiseb soe kevad. Mu silmades tuhmub täite Sinu silmades kee särada. Kahekordselt. Kuuled aastate hall vari libiseb meie vahele. Ainult siis andestan endale su armastuse. Kuu on taevas nii valge nagu paistaks ta viimast korda. See on sügavaim kuristik. Kui hüüaksin alla, siis hääl jõuaks kajana tagasi alles mu surmapäeval. Meid ühendanud köisraud tee on lootusetult katki. Senise kivina langes alla kabiin ja ainult kahel pool kuristiku äärtel rippuvat trossi otsad. Kui surnud maad. Oma ainsa ühenduste. Purustasime ise. Sest mõtlesime, trossid on kehvad, niikuinii katkevad kunagi. Nüüd usume. Nad oleksid pidanud vastu. Meie ümber lamavad kivikamakad meenutavad hauaplaate suurel kalmistul. Ja sa oled ise veel rabeleb lind, kes tahaks lennata siia tagasi. Ma hõikan sind uuesti. Ja kõmisev kaja, justkui süüaksinud korraga sajad mehed. Nagu nuga ribide vahel Rudolf Rimmel ei, armastusluulet esitas Martin Veinmann. Kesköökava koostas inna Grünfelt. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Helioperaator oli Urve marka.