Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere hea ja kallis raadio, kahe kuulaja, alustab rännusaade reispass. Ning selles saates või vähemalt nii mulle meeldiks mõelda, reisime tihti pigem peavoolust veidi eemal või kui ka ujume peamises voolusängis, siis teeme seda põiki või vastuvoolu. Minuga on küll nii, et kus iganes ma reisin, põnev, huvitav ja erakordne, asub ikka äärealadel nurga tagatrepist alla, sellest enesed pobisevast kikkhabemega väiksest vanamehest mööda ja vot siis seal teisel pool seda hallija sammaldunud väravat kus ei ole ühtegi silti. Tänases saates kolame. Me kujutage pilti mööda hiina surnuaedu mis ootab ees Hiina teispoolsuses, milliste riituste ohvrite ja tseremooniate ka nende kahe maailma vahel sidet peetakse. Sellest ja veel paljust muustki kutsusin ma meile rääkima filosoofiadoktori ning Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste Instituudi, Hiina uuringute lektor, ikaatia, koordi kes on pikalt ka ise Lõuna-Hiinas elanud ning on sealse surmakultuuri ja sellega kaasnevate nähtuste suur afiktsionadovi entusiast teregaatia. Tere. Kas sa palun, viiksid meid mõttes kenasti teise teineteisel käe alt kinni nagu imelikke teele kuid mitte mööda paunvere, vaid Taipei surnuaeda jalutama, mis vaatepilt meile avaneb? No just nimelt Taipei, sest see oli minu esimene Hiina kogemus aasta 99 2000. Ma elasin seal, õppisin seal stipendiumiga ja, ja siis loomulikult ma ei, ma ei teinud seda ainult linnas ja ainult see minu trajektoor ei olnud ainult käia koolist koju ja ja turule, vaid, et seal üsna minu kodu lähedal oli, oli surnuaed, noh, lähedal on muidugi suhteline mõiste. Seal on need vahemaad palju suuremad kui meil siin, aga lähemal selles mõttes, et ma isegi kaugelt aknast nägin seda. Ja üldiselt Hiinas ei peeta selliseid kohti väga headeks feng shui järgi. Et noh, elatakse ikkagi seal, kus ei ole kedagi surnud. Et oma siis energiat säilitada, aga mina käisin seal kolamas, sest loomulikult noh, mind väga huvitab. Ja enamasti hiina surnuaiad asuvad linnast väljas. Mitte nii nagu meil siin kusagil rahumäel näiteks on praktiliselt linnaseni inimesed elavad seal ümberringi ei hiinas nad üldiselt arvavad, et see peaks olema eraldatud ja see on juba sajandeid enne Kristust nii olnud, et kui esitati esimesi asulaid, siis siis Ekropolid ehk siis need surnute surnute linnaosad paiknesid kas üle jõe või kusagil niimoodi, et isegi nagu mingi looduslik eralduspidi olema. Praegu on nii, et Nad tihtilugu noh, kui see linn on ümbritsetud mägedega, Hiinas on see päris tihti, niisiis surnuaed on kuskil mäenõlval. Nii et selleks, et sinna saada, peab minema siis ronida. Ja, ja siis seal on üsna selline metsik taimestik ümberringi ja siis hauad paiknevad niimoodi, et nad on nagu mingis Taipeis kindlasti oli nii, et kuna seal on niisugune subtroopiline kliima siis seal isikuna enam-vähem pool džungel ja need hauad, hauad näevad välja nagu väiksed, sellised majad nagu nad on teistsugused kui euroopa traditsioonist on teistsugused kui näiteks barbarid Perlašeesi kalmistul. Et nad on sellised, noh, kuhu sa päris sisse ei saa minna, aga nad näevad välja jah, nagu sellised majakesed ja ja üldiselt, kui sa jõuad sinna mäenõlvale, kus surnuaed asub, siis satud justkui jagu surnute linna. Ta on täiesti tühi. Noh, meie mõistes on täiesti tühisest inimesed seal niimoodi jalutamas ei käi, nagu ma juba ütlesin, et nad üritavad võimalikult kaugele hoida, aga samas neil on muidugi surnukultuur on väga arenenud ja väga reglementeeritud ja igasugused riitused on tänapäevani säilinud. Aga selleks on spetsiaalsed päevad, on need hingedepühad, mida on Hiinas mitu korda aastas ja siis nad lähevad surnuaeda ja siis nad ohverdavad ja siis nad, et siis nad teevad need rituaalsed tseremooniad läbi oma sugulaste haudadel. Siis nüüd, kui ise seal kolada, siis jah, see on nagu selline nagu selline väga tühine Ekropol, et seal on ainult mingid väiksed linnud ja loomad keda saab kohata inimesi praktiliselt, mitte kunagi. Ja, ja tuleb väga ettevaatlik olla madudega, sest madudele teatavasti meeldib seal kusagil nendes haudades pesitseda ja EAS-is nagu päris skandaalidega muidugi nagu ise ei käinud ja teistele ka ei soovita sinna minna. Ja kui ronida sinna päris kõrgele, siis on muidugi tervet seda surnuaeda näha ja on linna ka näha ja see on päris päris huvitav vaatepilt, kus nagu siis elavate ja surnute maailmad saavad kokku. Haudadel enamasti või haudade kõrval on enamasti väikesed altarid. Ja altarit on seal selleks, et tuua ohvreid, sest usutakse, et sellele surnud esivanema hingel on vaja toitu seal teises ilmas. Ja siis see toit, et noh, seda usutakse, et ta peab saama rohkem seda yangi energiaid, seda aktiivselt, seda mehelikku energiat. Sest teispoolsuse maailm on rohkem Hinn sfäär ja, ja seda on seal liiga palju, aga Hiinas usutakse, et peab olema tasakaalus ja siis seda yangi energiat on vaja sinna viia, et kas siis meessugu lastena ja nende tehtud ohvrite näol või, või siis noh, seal on igasugused muud riitused ka sealjuures. Aga kindlasti sugulased on kohustatud või na kohustatud moraalselt kohustatud käima oma surnud esivanemate haudadel. Sellepärast, et et usutakse, et see side on olemas siis elavate ja surnute vahel. Ja, ja see side on noh, on selline esivanemad võivad siis pahaseks saada, et kui nad seda toitu ei saa, kui nad ei saa seda ohvri raha, et me võime ka sellest pikemalt rääkida, mis asi see ohvri raha on. Aga kui nad seda ei saa, siis see ei ole ainult lugupidamatust nende suhtes, vaid nad saavad ka pahaseks ja nad võivad hakata tegelikult oma elavatele noorematele sugulastele elu põrguks tega tegema. Et et selliseid asju ära hoida siis ikkagi viiakse, ohverdatakse, et aprilli alguses on üks selline kõige suurem surnud püha, kus tõesti inimesed lähevad surnuaedadesse ja siis on seal näha, haudadel on näiteks munakoored ja, ja väiksed paberi lipikad jäetud, et no tegelikult noh, see meile võib-olla tundub hästi naljakas, et meie lähme surnuaeda, siis me koristame seal, aga nemad tulevad, jätavad sinna prügi. Miks? Aga see on selleks, et oleks näha, et sugulased hoiavad seda surnud ja siis nad suhtlevad temaga, nad on seal käinud, on jätnud oma jäljed sinna, et järelikult see haud ei ole maha jäetud, et see surnu ei ole maha jäetud. Et see tähendab seda, et tal on teises ilmas head. Ja kas ma sain aru õigesti, et, et selleks, et et või, et seal ei käida sellel ajal, kui, kui ei ole hingedepäev et selleks on ka omad põhjused, et mis seal siis toimub sellel ajal, kas need käivad keegi, keegi, kes seal ei peaks käima, käib seal samal ajal? Ja enam-vähem et teema tegelikult alustaks võib-olla natuke kaugemal seda juttu, et oleks arusaadavamad, et miks see nii on. Hiinlaste traditsiooniline arusaam inimhingest näeb ette, et inimesel on hingel kaks aspekti, tantsuline, duaalne, arusaam sellest, et et hing ei ole üldse selline üks, vaid vait. Ta on olemas siis, kui inimene sünnib eastamise hetkel, tal tekib selline osa hingest boa, mis on materiaalne hing ja siis, kui ta sünnib ja esimese hingetõmbega taldrik lepingu, teine osa, mis on kun ja mis on selline spirituaalne vaimne osa hingest. Ja siis mõlemad osad vastutavad mingite teatud, et teatud asjade eest, no intellekt on teatavasti siis nagu selline vaimne spirituaalne ja siis mingid rohkem sellised loomulikud instinktid, mis meil on, et need on siis selle puhasele selle materiaalse hinge vastutada. Aga peale surma usutakse, et samamoodi siis see hing on ikkagi need osad, noh, need ei ole üks, need on nagu india yang ja ja siis peale surma see vaimne hing, hunn, tõlgitakse kui sõna-sõnalt tõlkida, siis ta nagu pilvehing või tema suundub taevasse ja ühineb seal nagu kõikide teiste hingedega, et moodustada selline nagu rohkem selline nagu eeterlik, selline nagu hingestatud ollus. Ja, ja, ja siis ta saab teise nime on ju peale surma juba, et, et siis ta muutub šenniks, Shan mõnikord tõlgitakse kui jumal, aga no ta on niisugune jumalik hing, ütleme nii, et jumal muidugi päris täpne tõlge ei ole. Ja siis teine osase materiaalne osa hingest peale surma muutub vaimuks või kummituseks ja selle nimi on kui. Ja vot need kummitused ei lähe kuskile taevasse, vaid nad jäävad siis selle surnukeha juurde. Ja seal, kus see inimene on maetud, siis on oht, et, et tema osa sellest hingesse materiaalne osa, mis on muutunud kummituseks, et tema on kusagil seal lähedal. Ja mis nüüd saab, et need surnud, kes on siis oma teispoolsuse eluga rahul. Nad üldiselt on rahulikud ja, ja nad ei tee elavatele liiga. Aga need, keda on maha jäetud või kelle surm on olnud kahtlane, et seal on terve rida siis erinevaid surmasid, mis põhjustab, et see osa hingest mise materiaalne osa, kui muutub selliseks kurjaks. Näiteks tiigri rünnaku ohvrid, võõrsil surnud inimesed, vägivaldset surma, surnud inimesed, noored naised enne abiellumist pidite muutuma kurjadeks, vaimudeks ja, ja nii edasi, nii edasi, seal on terve rida siis ühesõnaga erinevaid põhjuseid ja no kunagi surnuaial käia, sa kunagi ei tea, et kuidas see inimene on surnud ja kas teda nagu siis on maha jäetud või mitte. Ja et, et selles mõttes Hiinas, eriti Taiwanil, kus vahepeal nagu sellist mati realistlikku suunda ei olnud, et ja inimesed ikkagi nagu rahulikult uskusid seda, mida nad ennegi uskusid, et seal üldiselt kardavad surnuaeda minna, sellepärast et mine tea, võtad kaasa mingi sellise tegelinski, keda sa võib-olla ei näe, aga kes tuleb sinuga koos koju ja siis hakkab igasuguseid pahandusi tegema. Ja jah, usutakse, et need kes on kas pahased, et ebaõigluse peale, no näiteks selle surma puhul või siis need, keda maha jääd, samamoodi pahased ja kuna nad on näljas, nad ei saa seda yang energiat piisavalt seal selles teispoolsuses, siis nad muutuvad näljasteks vaimudeks kui, et need näljased vaimud arvatakse, ongi need, kes hulguvad ringi ja siis kui satub mingi ela elusa inimese otsa, et siis ta noh siis ta üritab dast seda energiat siis välja imeda endale. Ja, ja noh, loomulikult seda ei ole näha niimoodi, nagu me õudusfilmides oleme harjunud, et muidugi arvatakse, et nad on nähtamatud, aga siis inimene järsku jääb haigeks või siis ta hakkab halvasti minema ja siis ja siis ja siis igasugused muud asjad, kuni tal võib olla, tervis ütleb üles ja ja noh, et, et ühesõnaga jah, selle tõttu ei taha keegi sinna surnuaeda niisama minna. Ja sellesama põhjuse pärast sinna surnuaedadele ehitatud sellised sellised anonüümsed altarid, et nad on surnuaiasissekäigu juures tavaliselt, kus on, kus saab ohvreid tuua, mitte oma sugulasele, nagu muidu tehakse, aga lihtsalt suvalistele vaimudele, kes võib-olla hulguvad seal ringi ja siis nad saavad tulla ja, ja seda saab, saavad seda toitu, mida neil on vaja, et nad inimest ei puutu. Et need altarit nimetatakse Shumway ehk siis vaimukoht ja, ja siis ja siis sealne, et väidetavalt siis saavad emast. Ma just mõtlesin küsida, et kas selleks siis, et keegi külge haagiks võtadki siis koti munakoortega kaasaja ja ruumikoti. Ja vot nende ohvritega on ka niisugune nagu naljakas asi, et, et siin võib isegi nagu väga naljakaid asju rääkida, ma kohe räägin ühte lugu, mida mulle siis minu hiina sõbranna rääkis mulle. Et noh, üldiselt templite juures Taistlike budistlike templite juures saab osta sellist raha, mis näeb välja nagu raha. Seal on, ainult mitte nagu riigi president või riigipea on või ega kirjanik nagu meil vanasti eesti rahadega oli selle rahapealseks paberraha, onju aga seal on mingid jumalad, teispoolsuse jumalad on peal ja see raha on hästi suures väärtuses, seal on saada tuhade miljon ühe paberi peal ja ja siis seda raha, aga ta on muidugi nagu see on paber, kus on peale trükitud, et sellised asjad, et selle raha eest muidugi poest midagi osta ei saa. Aga selle raha siis võetakse kaasa, ostetakse terved patakad seda raha ja siis minnakse kas surnuaeda või seal templis samas templis saab seda seda ka teha. Et seda raha visatakse siis põlevatesse tünnides või siis ahju, kus nagu põlev sihuke põleb suur lõkkeonju, et et siis arvatakse, et see suits ongi see, mida vaim tegelikult saab sellest ohvrist. Et ta saab seda raha teispoolsuses sellisel viisil, et suits läheb sinna ja siis selle raha eest ta saab endale lubada igasuguseid toredaid asju, et tal oleks mugav siis sugulased põletavad seda raha. See ongi nagu ohvri rahaasjade nimetatakse, ta näeb väga põnev välja. Kohati seal on nagu sellised sellised natuke kuldsed elemendid peal, et ta ikkagi näeks päris väärtuslik välja aga mitte ainult raha, et mõnikord tehakse paberist siis maketid, seal võivad olla autod ja majad ja, ja mida iganes põletavad selle kõik see ära, et siis need asjad lähevad siis sinna surnud esivanematele, et nad saaks seal ikka oma majas elada ja et oleks paat või, või auto või mis iganes talle meeldis eluajal. Muidugi, see traditsioon saab alguse väga-väga ammusest ajast, et juba sajandeid enne Kristust tegelikult, kui need matmiskohti vaadata, mis on säilinud, siis, siis muidugi olid need sihuke miniplastika, et nad olid kas kivist või, või siis savist tehtud siukesed kujukesed, et siis ülikutele pandi haudadesse kaasa põhimõtteliselt seda kõike, mida tal, mis tal elus oli, nüüd koerad, hobused, seal olid tantsijanna, seal olid liignaised, seal oli ka majad ja kaarikut ja nii edasi, et see kõik väikeste makettidena läksime hauda. Aga tänapäeval muidugi ei hakka ütlema, et hauad ei ole nii suured ka ja üldse haudadega on probleem, et seda ruumi Hiinas on suhteliselt vähe. Et siis ja põletatakse ära. Ja see lugu, mis ma tahtsin rääkida, oli see, mis ma sõbranna pajatas. Et et ühel üks lesknaine hakkas, hakkas unes nägema, et tema surnud mees siis tuleb ja siis heidab temaga koos voodisse. Ta ehmatas hullult ära ja siis ütles oma pojale, et mine ohverda oma isale midagi, et ta mind rahule jätaks. Ja siis poeg läks sinna siis kas templisse või surnuaeda, kus see õige päev oli ja siis tal oli kaasas raha ja siis tal oli kaasas ka ilusate naiste pildid ja siis ta põletab siis seda raha, ütleb, et isa vaatas selle raha natuke ja vaata seal ilusaid naisi ka natukene. Jäta ema rahule, et niisugune lugu ja see on tänapäeva Hiinas, nii et me ei pea minema sajandeid tagasi ja et inimesed ikkagi usuvad ja et niisugune asi on võimalik. Kust jookseb piir nagu usu ebausu vahel või kas üldse jookseb või kas üldse saab sellist binaarsust nagu heinast? Sisse tuua. Ja ma arvan, et see sõltub inimesest, et kindlasti on sellised rohkem nahata istikud, inimesed, kes võib-olla ei usu ja, ja Hiina rahvavabariigis arvatavasti on neid rohkem kui näiteks Taiwanil, kus, kus tõesti vahepeal ei karistatud selle eest. Et aga jah, et ma olen kohanud doktorikraadiga inimesi, kes täiesti siiralt usuvad jah, et näiteks surnuaia kõrval ei tasu elada, jääd surnuaeda, niisama ei lähe jalutama ja ja et, et see nende kõrge kraad ei ole neil skeptiliseks teinud selles suhtes ja üks minu sõbrannaga kõrgelt haritud kunagi isegi ütles mulle, et mina ei usalda lääne inimese, sellepärast et nad ei usu vaime. Et jah, et selles mõttes muidugi sõltub inimesest, et kindlasti on neid ka päris palju, kes ei usu, aga aga need, kes usuvad, need usuvad ja siis need teaduskraadid antud juhul ei ole see kriteerium, mis, mis peaks kuidagi seda vähendama. Kus sa ise sellel skaalal, kuhu sa paigutad, et sa uuritseda uurid uuritseda kultuuri, samas tulles lääne ühiskonnast, ma saan aru, et sa oled ka uurinud käinud hiinas ennustaja vaata juures ja taimel kujutan ette sellist romantilist, kas siis on isegi ma ei tea, mispärast mul läheb silme ette need mingid mündi kuskile mindi siis mingi aparaat, kriiksudes gradide, tärka melus, siis tuleb sul sealt mingisugune pabervälja, kus sa loed siis pealt, et ma ei tea, et homme läheb sul hästi. Filmis ei, tegelikult ja Taiwanil ma käisin ennustaja juures sellepärast, et see ennust oli minu sõbranna sõber ja kuna mul oli selline võimalus, siis ma mõtlesin, miks mitte ära kasutada, sest noh, vaatlejana mulle meeldib igasuguseid asju alati kogeda ja ja osa saada. Ja, ja see oli täiesti Urbaan selline ennustajaid, et tal oli oma kohvik ja siis ta lihtsalt Ta ladus kohvikulauale valge paberi ja siis küsis, millal ma olen sündinud nemali astroloog nimelt ja, ja siis ta joonistas mulle minu kaarti ja siis lihtsalt rääkis minevikust ja tulevikust ühtlasi. Päris paljud asjad olid üsna täpselt, aga, aga noh, ma ei saaks öelda jällegi see ei ole mingi raketiteadus, ta ütleb sulle täpselt täpselt mingeid asju, et nad on ikka sellised üldisemad sort. Ennustused ja huvitav oli, aga noh, samas samas ei olnud nii, et mina olen pigem kui sa küsisid, et kuhu ma ennast paigutan, mina olen pigem sinna nagu skeptikute poole peale. Aga muidugi jah, minu elus on olnud ka kohati selliseid, et asju, mida ma ei oska seletada, ma küll ei kipu nagu kohe noh, niimoodi neid vaimudega seostama või, või teispoolsusega. Et võib-olla lihtsalt ma ei oska ja noh, see, et ma neid seletada ei oska, ei tähenda, et et nad on kuidagi pärid nagu teises ilmast, aga noh, mine tea. Sul on käsil raamatu tõlge, mis käsitleb siis igasuguseid tondilugusid sealt Hiinast, et ma saan aru, et sa ikka läheb väga süvitsi selle teemadega hoolimata sellest, et et see võib-olla ei ole sinu jaoks päris piibel. Too mõned näited, mis on kõige-kõige võikamad või kõige mingisuguseid hullemad lood mingist hiina ahinas Tointidest, mis on siis kas mütoloogias või, või siis mingitest rituaalidest, mis päriselt aset leiavad. Ma räägin natuke sellest raamatust, et see raamat on neljandal sajandil elanud kamba nimelise autorikogumik, et tema oli nimelt sihuke ajaloolane, arhivaar ja, ja kogus rahvapärimust ja siis toimetas ta üle ja siis noh, see raamat on, tema raamat, on on siis üle 400 väikest lugu. Erinevatest asjadest, mida just nimelt ei saa seletada jah, et kes nägi mõnda sihukest imelikku looma, seal on osad mingite surematute ja pühakute hariograafiad, seal on osad ajaloolised sündmused, mida nagu ei oska inimesed. Ta ta siis seal on libarebased, seal on igasugused surnuvaimud ja ja nad on, paigutades eri eri peatükkides, et kokku on 20 raamatut, kus on 20 kirjarulli, kui täpne olla. Ja siis nendes kirja rullides on siis need lood, et osad on väga lühikesed ja osad on sellised, paar-kolm lehekülge. Ja, ja noh, seal on erinevad, seal on osad sellised õpetlikud, taktilise sisuga lood, et kuidas inimene ei tohiks käitudes muidu teda karistatakse, osad on täiesti absurdsed, et ja hirmsaid on seal küll ja selliseid päris kõhedust tekitavaid lugusid. Noh kuidas näiteks surnute kohta, kes on tulnud oma sõbra juurde, näiteks on võib-olla isegi nagu ma ei ütleks, et ta võib-olla on kõhedusttekitav, sest meie oleme nii mad realistlikud inimesed juba aga nad on sellised mõtlemapanevad või, või siis võib-olla tõesti isegi minusugune võib-olla hakkab mõtlema, et äkki see päriselt on võimalik, sest näiteks kui kaks sõpra seal ühes loos on niisugune süžee kaks sõpra leppisid kokku, et nad kindlasti saavad sellisel ja sellisel kuupäeval, et üks tuleb teisele külla, aga Hiina on suured, üks elab ühelasse otsas, teine teises otsas ja siis, kui ta tuli alguses ta ootas, sõber ootab, et täna pidi tulema ta kunagi ei murra sõna ja, ja siis, kui ta tuli, ta vaatas, et oi kui imelik ta näeb välja siis kuidagi kahvatu ja süüa, et pakub talle süüa, veini keeldub ja siis pärast ütleb talle, et tegelikult ma olen surnud, aga kuna ma pidin oma, siis mina ei murra oma sõna, et siis ma pidin ikkagi sulle tulema siia külla ja tegelikult tegemist on vaimuga jah, et nad suhtlevad, nutavad ja ja noh, et mingid sellised lood näiteks ja muidugi libarebased, kes või, või sellised lood, kus majas on elama asunud mingi vaim, kes tekitab naistele peavalu ja paanikahoogusid ja, ja siis varastab lapsi ja, ja teeb ja siis kutsutakse ennustaja, ennustaja ütleb ahaa, et kaevakesin. Vundamendi all on mingid pahasti surnud, et inimesed ja ja siis tõesti seal avastatakse ammu surnud mingit sõdalased, kes on ühel piik käes ja teisele mõõk käes ja siis nad käivadki, noh, et siis, kui inimesed on üleval, sest nad käivad ja siis painavad need nendesamade mõõkadega, et lihtsalt neid näha ei ole, aga kellel valutab pea, kellel tulevad hirmud. Ja siis need maetakse ümber ja siis asi laheneb. Mingid sellised lood. Et lastele ma küll ei soovita, sest seal on laipade rüvetamist nendes lugudes ja palju verd ja ja, ja mädanenud kehaosi ja nii et et selles mõttes jah, päris lastele ei soovitaks, aga suurtele võib-olla on huvitav, sest see sisaldab just väga palju vihjeid sellele, et mida Hiinas usuti ja noh, kohati ka siiamaani. Ütle selle pealkiri või milliste märk? Paimude otsija kirjad on see eestikeelne pealkiri ja siis ma loodan suveks võib-olla valmis saada ja siis millalgi võib-olla sügisel ilmub. Võtame Gadjasid esimese mõttepausi. Mõte lendab linnutiivul, aga sellegipoolest on meil siin mõned mõned hiinamaalaulud välja vaadatud. Nad on kõik väga eriilmelised. Mis sa arvad, mida me võiksime kõiki? Neid kindlasti ei jõua täna mängida. Me oleme juba peaaegu poole peal saatega, aga millist me võiksime siit välja valida? Praegu mu isiklik lemmik ja alates 90.-test on Vamfei ja Wafei lugu. Ma arvan, sellega me võiks alustada, me küll rääkisime Taiwanil, Taiwanist ja Vamfeian ikkagi Hiina rahvavabariigi laulja, aga, aga sellegipoolest jah, ma sain tema loominguga tuttavaks oma Taiwanil elasin ja siis ta hakkas mulle meeldima. Kallis raadio kahe kuulaja Reispass jalutab koos kaatia koordiga. Ta hiina surnuaedu teile laulis, Huenn jah, 90.-te. Jah, 90.-te lõpust. Saladuskatte all ütlen, ärge kellelegi öelge, et mängisime seda lugu Youtube'ist ja ääretult atraktiivne naisterahvas natukene sellist kinohaide laulus, nii selles muusikas kui. Natuke Ingi lugu. Nii, aga, aga, aga mis, milliseid tähelepanekuid me veel võiksime heina surnuaias teha, mis seal veel toimub? Ja kui minna tagasi sinna, kust me alustasime, et ronime sinna mäkke, kus asuvad siis need hauakompleksid või sellised betoonist ehitatud majakesed seal väiksed altarid, siis vanasti seda enam küll ei ole, aga vot siis, kui üheksakümnendatel lõpus ja kahe tuhandete alguses ma seal olin ja elasin siis ma nägin, et nende haudade peal pallid sihukesed keraamilised sellised potid ja väga paljudel haudadel olid need keraamilised potid seisid seal, kuna need on perekonnahauad seal nagu perekonnanimi tavaliselt seal mitte ei ole üks inimene maetud, vaid seal on kohe mitu neid. Ja, ja siis need keraamilised potid tekitasid minus huvi. Siis ma küsisin sõbra käest, et mis asjad need on siis ta ütles, et need on ümber maetud inimeste säilmed seal nendes pottides lihtsalt seisavad noh, niimoodi haua peal seal selle betoonseina peal katusel. Ja siis ma hakkasin ka selle teema vastu huvi tundma. Ja see on küll nüüd väljasurev kunst Taiwanil, et tasapisi hakkab ära kaduma, aga üsna tükk aega oli see levinud ja noh, Lõuna-Hiinas, Taiwanil ja üldiselt Kagu-Aasias on sellega veel rohkem pistmist. Et, et millalgi surnud sugulane. Ma kaevatakse mingil hetkel välja hauast ja siis puhastatakse need sõlmed, äranat kondid ja, ja siis pannakse keraamilist potti ja pannakse siis sinna haua peale, et miks seda vaja on. Et see, mis ma taiwani kohta tean, on, on igal juhul seesama asi, millest me juba rääkisime. Kui näiteks perekonda tabavad mingid õnnetused, no et keegi jääb tõsiselt haigeks ja ei saa terveks lähevad pankrotti või, või siis on mingid muud hädad sellised, mis on näha, et, et see ei ole mingi mööduv asi, vaid tõesti, nagu niisugune õnnetuste õnnetuste jada lihtsalt tuleb siis tihtilugu nad lähevad siis ennustaja juurde. Ja ennustaja Vaatab, et kes nende sugulastest võib-olla teises ilmas õnnetu, et temal, võib-olla teises ilmas on midagi halvasti ja, ja ja üks asi, mis võib halvasti olla, et tema, selle hauaenergeetiline väli on rikutud, on häiritud, milles millestki et seal võib olla näiteks liiga palju vett või, või seal võib-olla nagu mingit muud konksu ja asjad, mis ei ole silmaga näha, aga et ühesõnaga, et, et temal on väga halb seal olla. Ja, ja siis selle mõttega minnakse sinna teda välja kaevama ja siis tehakse igasugused erinevad rituaalid. Ja siis pärast pannakse need säilmed sinna keraamilist potti, see seda välja kaevata muidugi ei saa, needsamad sugulased, et selleks on selline spetsiaalne amet lausa ja, ja see amet tolli aasta sajandeid oli siis perekonna sees, et ühesõnaga need, seda päriti siis pärandati edasi, lastele õpetati oma lapsi, kes, kellest said ka samamoodi need ümbermatkajate perekonna haua ja et ta on ta ei, ta ei olnud, aga ta võib-olla ise ei kaevagi midagi, aga ta lihtsalt siis kui see, kui see surnu võetakse sealt välja hauast. Näiteks üks väga halb märk oli see, et keha on hästi säilinud. Et kui see keha on hästi säilinud siis see tähendab seda, et ta ei lasegi oma sellest maisest elust lahti. Et kui ta on nagu pool noh, juba hästi lagunenud, siis järelikult see on väga okei. Aga just see, et kui ta ei lagune, siis järelikult ta tahab ikkagi siin elavate ilmas olla ja elavaid, elavate ellu sekkuda. Ja siis oli vaja siis need kondid kõik nagu sellest sellest alles jäänud lihas nagu välja puhastada, siis need pandi hästi teatud järjekorras sinna keraamilist potti nagu sihukese looteasendisse pea alguses noh nagu loodan, ema kõhus on nagu niimoodi pea alaspidi jääd, et kõik need väiksed kondid ja suured kondid kõik kokku niimoodi. Ja kogu see liha, kontidest lahtisaamise või ära kraapimisprotsessi on päris jõhker tegelikult, et ta noh, seal ei ole mingit au paklikust, et lihtsalt kraabitaksegi niimoodi. Ja siis selle protsessiga oli veel huvitavaid asju, et et perekond tavaliselt läheb, aga noh, võimalikult täies koosseisus sinna kus ümbermatmine toimub ja naised hoiavad musti vihmavarju siis haua kohal niimoodi. Et siis, kui see haud tehakse lahti ja siis vaim tahab nagu välja saada sealt, et ta ei läheks laiali, et need mustad vihmavarjud hoiavad teda niimoodi koos, et ta ikkagi jääks alles. Et ta ei läheks laiali päris ja ei lähe nagu uitama jälle kuhugi. Sellesama ametiga kaasnevad väga paljud tarkused, mida siis mida siis hauakaevaja, vabandust, see ümbermatja peaks, peaks teadma, sest näiteks, kui noh see on suur oht elule tegelikult, kui seda hauda lahti teha, sest seal välja paiskuvad gaasid võivad ära mürgitada, jääb noh, nii mõnigi inimene on surnud nagu selle tagajärjel, et lihtsalt nagu mürgituse saanud maad ja maad, mida ma juba mainisin, on samamoodi, et kui hakata seda kaeva hauda torkima kaevama, et siis sealt võib tulla üsna selline mürgine madu, mida Taiwanil on päris palju ja siis hammustada. Ja, ja noh, üldiselt jah, on see selline üsna keeruline asi, ma kujutan ette, et sugulastel on väga raske on seda protseduuri läbi viia, aga nad ühesõnaga seda kergekäeliselt ei tehtes. Tõesti, nad usuvad, et kui on perekonnas nagu mingid suured hädad, siis peab seda tegema. Ja vanasti veel oli väga palju need keraamilisi potte, mis ma nägin, et tänapäeval enam mitte, et seal tulid mingid seadused, mis keelavad neid seal hoida. Aga Ma tean, et natuke veel seda praktiseeritakse Taiwanil üldiselt. Seda jääb vähemaks, sellepärast et mullas ängitamist jääb vähemaks. Et seda füüsilist ruumi Hiina aladel jääb nagunii palju vähemaks. Et inimesi ei ole kuhugi matta enam, neid on nii palju ja, ja selle tõttu inimesed aina rohkem eelistavad põletusmatust ja noh, siis ei ole enam mingit mingit ümber kaevu ümber ümbermatmist. Jah, et, et sellega on teada tuhk ja ja ongi kõik. Aga noh, üldiselt põletusmatus Hiinas ei olnud traditsiooniline, sest vastupidi eriti siis budismi levimise tagajärjel inimesed hakkasid kartma, et Keha vigast keha vigastamine hakati uskuma, et siis kui see keha on vigastatud, siis ta teise silmas on ka vigastatud ja põletus, on selline vigastamine või ärahävitamine, et keha pidi olema võimalikult terve kui inimene teise ilmale. Nii et selle tõttu põletusmatus on üsna uus asi. Paljudes kultuurides, mis erinevad siis lääne kultuurist on, on ta siis põliskultuur, on ta loodusrahvaste juures või on ta suurem kõrgkultuur, kus ehitatakse müüre püramiid on nagu surm on hästi elu loomulik osa või, või et see kuidagi nagu selline noh, see mõiste nagu lein on ka hästi erinev, et kuidas on Hiinas Taiwanil leinamise? Ka ja linn on, on üks samuti üks moraalseid kohustusi, mis on konfitsianismiga paika pandud. Noh, ka me räägime ikkagi aasta sajand enne Kristust olid juba sellised traditsioonid ja Konfutsius pani seda kõike või nagu klassifitseeriks neid asju, mida siis õige inimene peab kuidas ta peab õigesti käituma ja üks nendest väärtustest, mis konfitsianismis on lausa esikohal, on pojalik, kus pojalikus on siis oma vanematesse suhtumine noh, sellise mitte ainult respektiga, vaid, vaid sellega kaasnevad igasugused muud kohustused, näiteks sõna kuulata. Ta isegi siis, kui sa nõus ei ole. Ja, ja üks nendest kohustustest on vanemad telesiis nii õiged matused korraldada, kui nad, kui nad teise ilma lähevad, kui ka leinata neid, et no et, et et see on pojalikkuse üks osa, ei tähenda, tütred ei peaks seda tegema, kui näiteks poegi ei ole, aga üldiselt arvati, et pojad on just need, kes kelle, kelle kohustus on see noh, eelkõige ja Konfutsiuse ajal Konfutsiuse vesteldes vestlustest, mis on eesti keelde tõlgitud Linnart Mälli poolt on ilusti seisab jah, et kolm aastat oli kombeks kolm aastat olla peale vanemate surma need leinata. Ja ja see eeldas, et et järeltulija enamasti poeg jättis oma perekonna maha, täitis oma töökohustusest ja ametit maha ja siis ta kolis sinna haua kõrvale ja Elazaskeesis ehitas endale onni ja elas selle Sonnispaastus ja ohverdas kolm aastat kui praegu nagu tänapäeva maailma peale mõelda, kui kiired on, et tegelikult noh, vaevalt, et keegi saaks nii suure kangelasteoga hakkama etet päriselt kolmeks aastaks surnuaeda kolida. Ja noh, ega tegelikult vanas Hiinas oli ka juba sellega üsna keeruline, et üks asi on kohus oma vanema eest, teine asi on kohus oma keisri ees, keda tuleb teenida. Ja, ja siis noh, nagu Hiina inimesed on sellised väga leidlikud. Siis nad mõtlesid välja igast igasuguseid muid viise, et kuidas, kuidas saab kombekohaselt leinata ja samas mitte, et siis katkestada oma elu selleks et nad tõid Ta altarit siis oma kodudesse käiakse ka templites, aga ma olen ise näinud oma silmaga Taiwanil minu korteri omanik, mida ma üürisin, kui ma käisin üüri maksmast, ta eelistas sularahas, talle makstakse, ma käisin tema juures sealsamas trepikojas, noh, tavaline selline linnakord Peeter ja elutoas seal, kus meil näiteks vanasti oli sektsioonkapp nagu nõukaajal oli niisugune tavaline elemente on ju sisekujunduses siis nendel oli nendel oli selline puust altar ehitatud terves seina suuruses ja oli vanaisa portree, seal rippus kogu aeg, põlesid viirukit, kogu aeg olid ohvrid seal altari peal mingid jumalused, nafta oismis on neid nii palju, et mina neid niimoodi lihtsalt ära ei tunne, sest need võivad olla ka mingid väiksed kohalikud jumalused võivad olla suuremad. Ja siis need jumalused noh, ühest küljest kaitsevad teisest küljest, siis võtavad neid ohvreid. Ja, ja siis ühesõnaga see lein, noh, ilmselt vanaisa oli surnud siis hiljuti mingi võib-olla aasta või, või midagi tagasi ma ei küsinud. Aga jah, nad teevad seda oma kodus, sealsamas mängib telekas, mängivad lapsed ja nad söövad ja siis ja siis üks sein sellesse elutoas on selline, kus kogu aeg toimub mingi riitus. Siukseid naljakaid asju saab seal näha. Millistest üritustest veel oled sa osa saanud oma Taiwani ja Hiinas elatud ja reisitud aastatekäikude jooksul, mis võib-olla siis ei ole, kui nüüd sellest surnuaiast natukene väljapoole nii-öelda vaadata ja võib-olla ka kodudest, et kas on veel midagi, millele võib ligi saada, mida lihtsalt tavalise ränduri naasialt läbi sõites võib-olla jääks, jääks viidud need uksed suletuks? Enamasti nad, nad ei ole nii salastatud, need riitused, mida viiakse läbi, et enamasti isegi välismaalane, kui sinna satub juhuslikult siis keegi sind ära ei aja, seal võib-olla natuke pildistamisega olla niisugune viisakas ja siis vaadata, kas inimesed tahavad, et neid pildistatakse või mitte. Kuigi noh, tihtilugu neil selle vastu ka ei ole midagi. Aga sattuda võib küll, kui on mingit suuremat Auistlikud pühad, mida Peetakse templite juures templite juures saab näha igasuguseid üsna eksootilisi asju, meie mõistes seal on loomohvrid näiteks, et no tõesti nagu templi keskel võib olla. Noh, ma ei tea, mingi 20 tapetud siga, mis nagu tilguvad verd ja siis need on siis ohvreid, mida vaimudele on toodud noh, lihad ja kolm ja viis liha pidid olema, et siis need võivad olla ka lambad, onju, aga sead on enamasti. Ja, ja siis seal võivad olla erinevad rongkäigud jaagu, saetakse siis kurje vaime minema nagu rongkäigu selles protsessis. Ja siis nendes rong käigudes võivad olla. Eriti Taiwanil võib sattuda ja selliste, selliste ka meie silmale võib-olla natuke häirivad Talle kohati häirivatele sündmustele nagu nagu siis inimesed, kes lähevad transsi, sest usutakse, et osad inimesed on, võivad olla nagu need vahendajad siis nagu kahe maailma vahel. Et elavate ja surnute maailmade vahel, aga igaüks muidugi ei saa ja selleks, et noh, et kõik teised saaks teda ennustajana tõsiselt võtta, et kelle poole saab testi pöörduda mingite küsimustega. Et siis siis seal tihtilugu vigastatakse ennast, sest noh, siis on näha, et kas ta tunneb valu või mitte, et seal torgitakse põske läbi mingit Oradega ja ja siis on mingid konksud, mida siis naha alla siis haagitakse ennast mingite konksudega, aust, Eesti tilgub verd ja ja kohati on isegi täitsa noored poisid, on need enam naised enamasti seda ja ma küll ei ole kuulnud, et mõni naine oleks ka, aga jah, et usutakse, et kui ta siis nagu läheb transsi ja siis, kui ta enam valu ei tunne, siis ta on juba seal teisel pool ja siis saab küsida tema käest asju, et siis ta saab vahendada. Ja, ja selliseid asju võib Lõuna-Taiwanil näha erinevat sorti ennustused ja siis osad ennustused, mida siis igaüks, ka välismaalane, võib proovida, et templite juures on need vahendid täitsa olemas, neid saab osta, mina näiteks ostsin need. Et ma täna ei võtnud siia stuudiosse kaasa. Et on olemas sellised puu blokikesed, nad näevad välja nagu naerusuu ongi punaseks värvitud ja siis, ja siis need pannakse siis, kui esitatakse küsimus ja enamasti need on sellised jah, ja ei vastustega küsimused, et siuksed, lihtsamat sorti küsimused enne nagu päris ennustamist tuleb küsida vaimule käest, kas nad üldse on nõus sinuga kontakti minna. Ja, ja siis see küsimus esitatakse, visatakse siis need kaks uut maha. Siis nad kukuvad maha ja siis vastavalt sellele, et mismoodi nad on kukkunud, siis saab lugeda seda vastust kakas, küsi uuesti. Seal on kolm varianti. Kas jah, ma olen nõus või siis ei, ma ei ole nõus, on, ja näete, et seal on nagu jah, et kolm varianti, küsi uuesti nagu formuleerimise küsimus, nagu sisse uuesti, et vaim kas ei saanud aru või naerab su üle naerda, noh mis sa küsida, on ju? Et, et see on nagu kõige lihtsam ja ma olen näinud, kuidas kohalikud seda teevad, ma olen uurinud, kuidas seda tehakse, ma olen ise endal kodus ka mõnikord seda teinud aga muidugi on parem seda templis teha ja siis, kui seal viirukisuitsu sees nagu siis, siis hoiad need käes ja siis kindlasti väga siiralt tuleb mõelda seda, seda, et mida sa küsid, kuidas sa küsid, et ta sind välja ei naerakse, vaim. Kas religiooniga seoses või selle nii-öelda kombestikuga on mingisuguseid selliseid mingeid veidrusi, mida peaks teadma ja, ja et kui sa neid ei tea, siis sa võid inimest kogemata seal solvata või seal templis käia või midagi või või võid sa seal nii-öelda oma eurooplasena, nii nagu nii nagu endale parasjagu paremon ringi materdada ja kartmata keegi altkulmu vaatab. Hiina on selles mõttes ja templites käies noh, väga mingeid hullusid, tabusid ei ole seal. Et noh, loomulikult tuleb olla lugupidav, ei tohi ronida kuskile, sinna ei tohi katsuda, seda nüüd ei tohi katsuda. Aga noh, pildistada enamasti võib kõike, kuid kui seal just seda silti ei ole, ärge pildistage. Ja siis ja siis, kui välismaalasena muld teinekord on olnud, nii et kui oma hiina keelt räägin, et siis ma teinekord olen seal midagi vaadanud või teinud, sest nad ise tulevad sinu juurde, küsivad, et tahad sa selle rohu sellest rohkem teada saada, et ma räägin sulle, et et jah, et selles mõttes nad ei hoia seda kiivalt kuidagi väljastpoolt tulnutele kinni, vaid täiesti avalikult räägivad nii oma traditsioonidest kui ka kui ka nendest Huvitavatest riitustest. Ja noh, võib-olla mis on igas kultuuris, ilmselt on selline võõrale hästi mittesoovitav, on nagu välja naerda mingeid asju, sest ikka nagu satub midagi, mis tundub veider või kummaline, et siis keegi hakkab naerma. No see ei ole viisakas ja ükskõik, kuhu sa lähed. Aga midagi sellist mina küll ei ole ise kogenud, et mida, mida tervemõistusliku inimesena. Nagu sul keelatakse Hiinas Hiina templites just nimelt teha, et muidugi seal on keeldusid ikka väga palju, aga, aga just just realigioonidega uususundite-ga seoses. Jah, et kui sa just ise ei tee midagi, mis meie mõistes on, kaeba viisakas. Ei. Ma lihtsalt proovin veel korraks silme ette manada sellist enda surnud sugulastega luude küljest lihaga liha kaapimise protseduuri. Aga tahtsin Katia sind tänada. Et võtsid meid kaasa. Sellisele rännakule kultuuriruumi äärealadel oli ääretult põnev tuletada äkki meelde seda raamatu nime. Mis vaimude otsija, kirjad, vaimutoitu, eeki ja eesti lugejale on hästi tuttav, pusam, lingi libarebased ja kooliad, siis on tegelikult seesama žanr ainult palju varasem ja ta on palju vähem tsenseeritud, nii et, et seal on, et igasuguseid igasuguseid kõhedust tekitavaid kohti, palju rohkem kui libarebastest kooljatesse. Mis on sellest ka juba väga hea pealkiri mulle kuskilt midagi, midagi meenub. Kas lõpulooks, mida me võiksime mängida sellest valikust, mis mida sinna jõudnud mängida? Meil on siin sellist antiikset matusetüüpi, muusikat, rahvamuusikat, siis on meil hiphopi ja kohaliku Eurovisiooni ja mida kõike. No aga mängima siis seda traditsioonilist, sest me tegelikult rääkisime üsna üsna sellistest asjadest, mis mis on väga-väga vanad ja, ja noh, traditsioonid kestavad siiamaani, nagu see muusikagi Suur tänu, kallis, kuula, et olid selle tunni meiega. Tuletan meelde, et kõik reispassirännakud on järelkuulatavad igal ajahetkel tasku häälinguna ning raadio kahe kodulehel. Külas oli meil filosoofiadoktor ning Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste Instituudi Hiina uuringute lektor Katja Koort. Saatel nimeks Reispass. Mina olen Ivo Tšetõrkiniga. Värske vaba on raadio kaks ja ega muud kui kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.