Konservatoorium päevil olid ära õppinud Viktor Gurjevi lauluklassi üliõpilane ka mõlemad väga rasked aariad Mozarti ooperist Võluflööt, mida laulab üks peaosaline kuninganna. Ja kui meil ootamatult see kuninganna osatäitja haigestus rivist välja, läks siis Paul Mägi pöördsaanu kaalu poole, et kas tai ei, ei riskiks päästa etendust lauldes kuninganna noorusel omad plussid. See on suur julgus ja ja ka riskimoment, Anu Kaal tõepoolest laulis. Kuninganna osa ära, laulis mitu korda. Praegu, ütleb ta, enam ei julgeks seda osa laulda, sest nüüd on kriteeriumid ja arusaamised teised. Aga sellega ta muidugi andis välja suure veksli oma võimet ja eelduste kohta. Ja järgmine osa tuli juba väga loogilist endastmõistetavalt. See oli silda osa Perterigoletas, millega Anu Kaal ka 68. aastal konservatooriumi lõpetas. Olete palutud Estonia teatri ooperisolisti Anu Kaalu kohtumisõhtuleht kirjastuse kohvikus. Õhtu heaks kordaminekuks aitavat kaasa Aarne Mikk äret laul, Sigrid Arusaar ja Teet Järvi. Esimene märge kirjasõnast tema laulutegevuse kohta pärineb Tallinna 10. keskkooli almanahhi sulesädemed ja seal on öeldud niiviisi tema huulil laul ei vaibu. Here häälselt vastu kaigub mitte ainult kooli saal, vaid ka kaugel lõunamaal Kaukasuse kõrged mäed, kui neid vallutamale lauluga on ikka kindlam, sõnab kindlalt Anu, kindlam. See, tookordne Anu, kindlam praegune Anu Kaal oligi siis tütarlaps keskkooli päevilt, kelle kohta need read olid kirja pandud. Peab ütlema, et keskkooli päevil pani temaga teiste kohta palju ridu kirja, sest et kooliajal oli raske otsustada, milline kiindumus on tugevam, kas õpetaja Ester soo poolt õhutavad laulmise tegevus või kirjandusse õpetaja suunamised eesti keeleradadele või hoopis ronimised leni lossimüüride otsas. Mis lõpuks viisid välja tõesti Kaukasuse alpinismiteedele ja kooli lõpuklassi on tõepoolest Anu kindlam võikaal veel otsustanud, mida hakata edasi tegema. Ja tegi siis sellise järelduse, et kuna ülikooli sisseastumiseksam pärast eksameid muusikakoolis, siis ta hakkab järjest peale ja kus õnne on, sinna võetakse vastu. Nii et meie õnneks ta võeti vastu Tallinna muusikakooli. Teie õnneks võib-olla ta oleks läinud ülikooli, oleks on praegu Eesti keeletoimetaja kirjastuses Eesti raamat. Või praeguse välimuse järgi tundub Otcherkist sest sellega taga paistis kooli päevil silma. No aga kui raamatutel on oma saates inimestena kindlasti ka oma saatus janu kaalust sai siis Tallinna muusikakooli õpilane. Muusikakoolis õppis neli aastat Linda, Sauli ja Ludmilla Isakova juures. Ja 1963. aastal sai temast Tallinna riikliku konservatooriumi üliõpilane. Samast ajast tulid aga Estonia teatri ooperikoori. Ja üsna kohe jäi lavastajate ja dirigentide pilk juba temal kui solisti perspektiiviga inimesel peatuma. Nimelt üks esimesi osi, kus Anu Kaalu soolohäält võis kuulda Estonia laval oli esimese poisi roll Mozarti ooperis võluflööt, mis meie laval tuli 1000 964. aastal. Võluflöödi järgness maasika müüa Köösne ooperis poogia pess lasteooper vägev võlur Anatoli Karzneki sulest, kus ta laulis Elle osa. Ja aastal 69 veel kaks rolli Eesti Lotte teostes Vaike, Evald Aava Vikerlastes ja Pipi Vinteri muusikalist Pipi Pikksukk. No kui nii vaadata tagasi, siis on kõik väga loogiline, et meie teatris teevad lauljat eriti noored kaasaga operetis enam lavas vabadust ja julgust. Aga kui ta järgmisel aastal sai hakkama ka nimiosaga Donizzietoobeks Luczyatti lammermur Jeka endist viidil tegi edasi scapipi osa, siis mõned tema tuttavad sugulased olid küll väga mures, et mis tema häälest niiviisi saab, kui ta ühel päeval karjub ja tantsipina teisel päeval või Plutsiialt laulma. Õnneks tema Anu kaalulisusega sportlik harrastus jaga võib-olla tänapäevane, selline töötahe on olnud need tegurid, mis, mis on aidanud tal just alati vormis olla ja teha mitmesuguseid ülesandeid pärast nüüd siiad tulid veel. Sophie osa, Riho Straussi roosikavaleri ja vahepeal konkursivõidud siin vabariikliku sulatus baltikumi ulatsiaga üle liidrina Glinka konkursil olid tasandunud teed selles suunas et Anu Kaal oli teine meie laulja pärast Hendrik Krummi, kes võitis kätte õiguse enesetäiendamiseks Itaalia La Scala laulukoolis. Ja sellest perioodist muidugi peale puhttehnilise ja üldise erialase silmaringi laiendamise tõi kaasa ka Anu Kaal. Palju uusi laule, uusi aariad oma repertuaari, õppis uusi ooperiosi, millest kahjuks mõned on veel täneesi realiseerimata, näiteks üks tema unistusi rosina Rossini Sevilla habememajas ei ole mitmesugustel põhjustel meie lavale veel seni jõudnudki. Itaaliast tagasi tulles võib öelda veel konstantse Mozarti ooperist röömise Rahilist lussi Me nutitelefonist Adeele, Johann Straussi nahkhiirest. Siis neljandal aastal sai ta maha koloratuur sopranite ühe teise suure unistusega. Violet Aga Verdi ooperis tralejata. Aasta hiljem serliina. Mozarti Don Joannis seisnenud kuuendal aastal proksaan Tambergi Syranode perserakis. Aasta hiljem mised Putšiini Pohhimis ja seitsmenda üheksanda aasta keskel Marja tonitsete ooperis rügemendi tütar. See on võib-olla niisugune lavaloomingu olulisemate osade loetelu teatritööle, lisaks on Anu Kaal väga palju koos oma kontsertmeistri Frieda, Bernstein iga ette valmistanud soolokontserte peaaegu igal hooajal, ta tuleb välja uue kavaga lauldes siis neid kavu nii Eesti NSV-s kui ka väljaspool meie koduvabariigipiire. Ta on käinud ka igal hooajal mitmeid kordi ooperietenduste külalisena. Eriti sageli Leningradis, Riias, Vilniuses ja või oletad, on tal olnud võimalus laulda ka Moskva suure teatri lava, mis nii teistele kolleegide vahel judinad üle selja ajab, et tema tahab igal talvel suuskade kaasadega Keila maratoni. Ainult ta palvendi järgmisel päeval just etendust ei oleks. Ülejärgmisel võib-olla ta isegi nagu annab mõista, et kas ei saaks nii, et see pühapäev Keila maraton, et mul ei oleks vähemalt ühe otsama, teeks ikka abikaasa tütrega kaasa. Ja senini see maraton ta häält ära võtnud ei ole. PERH oli kui sain armastada. Kumbat mäed on ilusamad, kas kaukasus või Itaalia mäed? Ma ei oska nüüd võrrelda, nad on ilusad mõlemad. Ma pean ütlema, et Kaukaasia mäed olid varem mu elus. See oli üldse esimene kokkupuutumine mägedega ja see mulje oli raba. Sest noh, kui Kaukasuse lumiseid tippe on juba nähtud siis ma pean ütlema, et, et Alpid enam niimoodi ei üllatanud. Kuigi oma võlu ja kordumatu jääb kahtlemata ka nendele. Aga kas mäed ka praegu veel ahvatlevad ahvatlevad minutit võimelisi lendasid? Ma pean ütlema, et ma temaga natuke tahaksin tegeleda, muidugi mitte sel määral ega ega selles mastaabis alpinismiga seda enam nimetada ei saaks. Aga veel ülemöödunud suvel me käisime perega Pamiiris Fanny mägedes. Niimoodi metsikult. Ja tegime ära ka ühe karu. Oli natukene üle 3000 meetri kõrgusel ja see on üks ilusamaid viimaseid suvesid. Ühed, eredamad mälestused vist jah, üldse. Niisugusest aktiivsest puhkusest, seda saab harva ja, ja seda hinnata on ta muidugi on, et kui see võimalus on, siis muidugi püüame sellega tegeleda. Kunstis olete vallutanud Himaalaja kõrgeima tipu. Kui kõrgele jõudsite? Päris mägede vallutamiseks. Elbruse tippu? Täna on paaril korral juttu olnud Pipist kuidas tunnetanud Pipina või õigemini laiemalt see küsimus, kas kavatsete ka edaspidi esineda muusikaalides ja operettides? Jah, sellele on üsna raske vastata pidi, ma tundsin vanasti ennast hästi, nähtavasti minus midagi niisugust tipiliku siiski on. Ja ma pean ütlema, et kui nüüd tuli see ahvatlev ettepanek teda uuesti teha, praegu on sellest viimasest korrast natuke üle üheksa aasta möödas, siis ma haarasin sellest kohe vaimustusega kinni. Kui ma eile käisin proovid, siis mulle tundus, et ma ei oska seda enam üldse teha, et ma olen nii kohutavalt ebaloomulik, ma ei oska käia, ma ei oska rääkida, ma ei oska mitte midagi ja siis ma vaatasin teda uuesti ja lugesin seda raamatut kodus uuesti ja täna tundus, et see asi siiski nii traagiline ei ole. Ma pean ütlema, et see soov teda teha on minus olemas. Aga ma arvan siiski, et aeg on ümber. Pipitma vast enam ei tee. Ja mis puutub muusikali operetti üldse, siis ma mõtlen, et see võib mingisugune erandkorras momente olla, kui ma, milleni ta nendest tegelen. Aga ma arvan siiski, et igal kingsepal on õigem jääda vist oma liistude juurde. Ja las need teevad siiski need, kes seda paremini teevad. Mis teeb teile meeldivaks soolokontserdiga esinemise? See on omamoodi võimeteproov. Tavaliselt soolokontserdikavad saab koostatud niisugustest asjadest, mis meeldivad mitmetel põhjustel. No kasvõi sellepärast, et lihtsalt meeldib see pala või sellepärast, et temas on mingisugune niisugune raskus, mida tahaks ületada tingimata lihtsalt sellepärast, et seda muusikat mujal teha ei saa. Ja, ja see on niisugune omamoodi hasart ja ja mingisugune eneseteostus võib olla. 18 sajandil oli kombes ooperietendust, põhiliselt olid suured pikad, traagilist, igavad isegi ja nende suurte ümberehituste vaheaegadel, mis teatris toimus? Meil on ka siin tekkinud üks etendus, kus on 40 minutit vaheaegsem toodang tulevikus siiski saame vältega praeguks kaheksaks balletietendus, kus publikul ei ole midagi teha. Ja vanast Itaalias ka kui 18-l sajandil suuri dekoratsioone ümber ehitada, siis publik Läks fuajees jalutusruumi, siis talle esitati paarikümneminutiline intermetso tavalistest koomilist laadi, kuna ooperdad tõsised ja suured. Ja nendest ooperitest väikestest intermetsast kasvaski välja hiljem koomilise ooperi omade žanr. Ja huvitav on see, et nendest tõsiselt kirjutad ooperitest 18-l sajandil. Enamust me ei tea, ei tunne, neid ei mängita, aga just need väiksed intermetsad on jäänud edasi ja on tänapäeval väga populaarseks ja armastataks saab. Meil kunagi on ka siin ette kantud teenija käskijanna Bergoleezi oma. Praegu läheb Meltsi marosa kapellmeister oma etenduseks õhtuna koos inimhäälega taolisi lugusid väga sageli kantakse ette. Nii et therpinaariot Bergol esiooperis teene käskijanna, palun. Miilitsakorjus on laulnud mitmeid Richard Wagneri oopereid. Kas teis pesitseb salasoov esineda Elizabethi Elsa või Isolde osas? Mõtlen, et võib-olla ma kunagi tahaksin proovida, praegu kindlasti mitte, sest ma ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Ei tule välja. Kuidas on võimalik arendada häält forte suunas, nii et laulja Siguur selle all ei kannata? Mitmel pool küsitud ka detsembri Pajoodi, see tähendab ka seda, et et ilmselt korpuse mõtlesin, ma olen vastanud selle peale dushi, uju hingega. Ega siin vist see forte detsibelli võib-olla ei ole neiust sellest massist või? Ma ei tea. Missugused on teie kõige eredamad muljed Itaaliast? Võib-olla üks nendest oli kõige esimene mulje. Me sõitsime sinna sellesse päikselise Itaaliasse, mida me olime nagu harjunud vaatama postkaartidelt ja koorma sellest. Juba vaid võttis vastu vihma, mis jäi järgmiseks viieks kuuks ilma, et oleks lakanud. Siis ma usun, et see, see mulje oli rabav. Missugusesse Nõukogude Liidu teatrimajas on olnud kõige meeldivam esineda. Seda on raske ütelda, millises on, kõige meeldivam on kindlasti osa teatrid, mis on juba oma akustikaga niuksed kutsuvad teatrid kus lihtsalt on hea laulda. Üks niisugune olnud essa teater, seal ma olen laulnud kaks etendust, see oli tõesti väga kerge. Väga palju olen, ma laulan Riias ja see teater on muutunud väga koduseks ja ja kuidagi sinuni oma niisugune võlu, seal on ka kerge laulda. Muidugi suurt osa mängib siin ka see, et mismoodi publik vastu võtab ja kuidas see kõik saali läheb ja nendeni jõuab. Leningrad kahtlemata Kirovi nimeline teater. Suurlinnadega on natuke teistmoodi lugu, Vilniuses on niimoodi, et ma pean ütlema, et ma ise tunnen ennast seal väga hästi aga kas mind ka kuulda ei julge ütelda, siis üldiselt seal noh, on teada, et sellel teatri akustika ei ole kõige parem ja kahjuks see mulje võib olla petlik, endale laval on hea tunne, tundub, et et kõik peaks klappima. Aga muidugi kurb on, kui see siiski saali ei jõua. Paari sõnaga, võib-olla enne viimaseid palu püüaks öelda Anu Kaalu tuleviku kavatsustest. Loodame, et, et Soome kastroll mai lõpul saab tõepoolest teoks, kus tal on võimas laulda, siis lööge mind tütresse Syranoos kaasa. Aga selle hooaja sisse peaks mahtuma veel Tambergi, Syrano heli plaadistamine. Maikuu esimestel päevadel on siin meie kammerorkestrile jälle võimaluse esineda Moskva suure teatri kammersaalis Beethoveni nimed kandvas kammersaalis, kus Anu Kaal siis meie kammerorkestri Eri Klasi juhatusel esitaks Mozarti moteti. Seejärel järgmise hooaega jääks kahjuks Mozarti lühiooper. Lühike, kuid väga raske ja nõudlik osa. Nimelt meil on kavas järgmisel hooajal teha Mozarti Bastien'i past enne ja teatri direktor kaks lühikest ooperit, kus teatri direktriss on kaks väga nõudlikud osakoloratuur, sopranite ja Anu Kaal ja Margarita Voites saaksid mõlemad seal auti erinevaid osi. See on nii uuslavastuste aspektist, aga igapäevast töid ja tegemisi on ka juba meil järgnevatel kuudel talle ette nähtud. Siin soolokontserdid Leningradis Luczia, Vilniuses ja nii edasi. Missuguse partneriga esinemine on pakkunud kõige suuremat naudingut või looming? Kui lihtsalt niisugust situatsiooni huvitava partneriga, kes omalt poolt ka midagi pakub ja no niisuguse partneriga jah, kes, kes inspireerib. Georg Otsa oleks niisugune, keda võib nimetada vist igal pool ja alati nemad olid väga heasti. Lemmikrollid. Kumb plaan on südamelähedasem traagiline või koomiline, kuidas öeldakse, inimene ei ela üksnes leivast, nii et seda ainult üht ja ainukest kindlasti on vajalikud mõlemad siin vahepeal, kui tütar tuli välja, kus ta sai väga palju mängitud siis ma pean ütlema tõesti, et mul oli nagu vahepeal nagu niisugune puudus või või igatsus niisuguse psühholoogilise, mingisuguse mingisuguse ma tõsiselt rolli järele. Mis puutub lemmikrolli, siis ma arvan, et siiamaani vist ikka Violetta on jäänud kõige armsamaks Olete elus saanud palju lilli. Milline on teie lemmiklill? Jah, lilli oleme saanud üsna palju, tõesti, lilledel on kõik sümpaatsed ja ma pean ütlema, et seda küsitud ka, ma ei ole seda kunagi öelnud, ma olen öelnud alati niimoodi, et see tuleb ära arvata. Ja jääksin selle juurde. Kuidas on võimalik olla väljapaistvalt andekas kunstnik, populaarne ja tunnustatud ning jääda meeldivalt tagasihoidlikuks inimeseks? Nüüd ma usun, et selle meeldivuse üle ei oska minu otsustada. Järelikult ei ole see küsimus mulle adresseeritud. Need on väga ilusa vastuvõtu eest ja ma loodan, et meie järgmine kohtumine on Estonia teatri ruumides.