Kuidas te näete? Tänan küsimast, suure töö ja suure kiiruse tähe all, aga ega see väga originaalne vastus vist ei olegi. Kui kuulsalt dirigendile Jevgeni Svetlanovilt küsiti, kas teid ei häiri see? Vaatamata kõikidele tei. Au nimetustele. Puudub teile professori tiitel, vastas maestro. Ma vahetaksin kõik need aunimetused ühe tiitli professori vastu. Minu jaoks on sõnal professor täiesti eriline tähendus. Olen tahtnud kogu elu professoriks saada kuid selleks peab õpetama, kas on uhke ja hea professori tiitlit kanda. Ma märkan küll, et inimesed austavad väga seda sõna ja seda positsiooni, aga mulle iseenesest ei ole seni asi iseeneses või nii tähtis olnud. Ma olen nagu kõige tähtsamaks seda tööd ennast pidanud. Ja seda ma olen niikuinii kogu aeg juba varemgi teinud. Millal te professoriks lähete? Professoriks sain ma esimest korda 1990. aastal, kui olin külalisprofessoriks Berliini kõrgemas kunstide ülikoolis. Siis tuli aga mul kiiresti otsustada, kas. Jätkata tegevust ja laiendada seda kiiresti Berliinis ja kolida üldse ümber ja, ja muuta kogu elamist nii, et oleks Berliinis edasi tegutsenud või või mõelda siiski tulevikule rohkem edasi. Seal piirkonnas, kus me praegu elame Kalshues Lõuna-Saksamaal. Ja ma otsustasin tookord Karlsruhe kasuks. Kas professorite seltskond on kirev? Ma mõtlen rahvuste suhtes. Ja professorite seltskond on väga, väga põnev ja väga rahvusvaheline. Ja tore on tundma õppida, kõigepealt noh, erinevaid inimesi, kõigepealt rahvusi, kellega varem ei ole nagu kokku puutunudki aga ka Suhelda näiteks vene keeles või või soome keeles või see on lihtsalt väga meeldib. Ja õpilased on ka igalt poolt kokku tulnud, jah, õpilasi tuleb tõesti Saksamaale õppima üle kogu maailma. Eriti praegusel ajal, nüüd viimastel aastatel, kui see kõik on muutunud ja ei ole ju liikumise reisimise probleeme. Ka õpilaste seltskond on väga selles mõttes just väga huvitav ja väga mitme mitmepalgeline, ütleme nii. Mis rahvusest teie õpilased on? Minu juures õpivad, hakkame kohe kodukandist peale, õpivad kaks eesti üliõpilast. Freiburgi ülikoolis. Õpib minu juures kaks läti üliõpilast. Üks Brasiilia poiss, üks hispaanlane, kaks jaapanlanna tüks korealanna. Ja ülejäänud siis on sakslased. No suurepärane pianist ei pruugi sugugi olla suurepärane pedagoog, teil on mõlemad anded olemas. Kuidas tunnete end pedagoogi rollis? Ma arvan, rääkides pianisti ja pedagoogi, mõlemad on elukutsed, kus tuleb eluaeg lihtsalt teel olla. See on tee, millel lõppu ei tulegi. Ma arvan, et ma olen nii pianistina kui õpetajana ühet pika tee juba ära käinud. Ja ma arvan, et need täiendavad minu jaoks ennast suurepäraselt. Need ühe ja selle sama tegevuse kaks külge tegelikult. Analüüsida teist inimest mängimas ja analüüsida ennast mängimas. Te peate olema äärmiselt kannatlik. Jah, kindlasti aga põhiline küsimus kõiges on loomulikult aeg, kannatlikkus hea, aga siiski on täiesti erinev asi tegeleda iseendaga, harjutada olla oma mõtetega, arendada neid või süveneda teise inimese probleemidesse. Me teame seda ju kõik. Kas te olete niisugune pedagoog, kellele meeldib kangesti ette näidata? Ja vaadake sellest, sellega ma olen hakanud järjest ettevaatlikum olema, ma leian viimasel ajal järjest enam, et inimene arendab paremini omaenda kõlamaailma. Kui ma sellesse nii-öelda intuitiivsel tasandil vähem sekul vaid ma püüan rohkem lahti mõtestada ja võimalikult palju ka isegi sõnaliselt selgeks teha, mismoodi see asi, no ütleme siis isegi teoreetiliselt olema peaks, kui, et ma paneksin spontaanselt käed peale ja ütlen, tee nii, eks ole. Sest tegelikult on minul minul realiseerub üks kompleks, mida ma olen ju aastatega omandanud. Ja õpilane näeb ainult lõpptulemust. Siiski arvan ma, et ette näitama peab olema päris kindel juba ainuüksi näiteks konkreetse kõlalise ettekujutuse arendamiseks. Sellega tuleb ettevaatlik olla. Teie olete seitsme rahvusvahelise konkursi laureaat. Milline edu on saatnud teie õpilasi? Õpilased on võitnud mitmeid auhindu rahvusvahelistel võistlustel. Mitmed neist töötavad. Minu juures karsruues lõpetanud hispaanlane on praegu oma kodumaal professor. Kaks õpilast töötavad protsentidena Jaapanis. Eestis areneb elu kiiresti ja loodetavasti avardavad ka võimalused muusikute töökohtade osas. See on väga raske probleem kõikjal maailmas. Kuna me tegelema niisuguse asjaga, mille nimeks võiks nii vastikult materjaalselt kõlada, ületootmine inimesi ja heal tasemel ja kvalid teediga, inimesi on rohkem, kui tänapäeva maailm suudab pakkuda töökohti. Siiski näitab ka elupraktikat kummalisel kombel vähe. On inimesi, keda tabab päris suur katastroof, tume saatus, vaid siiski kuidagi kõik korraldub siin maailmas ära. Ja võiks võib-olla seda nimetada niisuguseks püramiidis või sipelgapesaks, kus mitte, võib-olla kõik just üksteise seljas ei roosi, ütleme nii. Aga kus siiski tänu just sellele sipelgapesale ja sellele meeletu tuleaktiivsusele siin tänapäeva maailmas ikkagi toimub ju lõpuks teatud kihistumine jagunemine ja, ja kuidagi siiski leitakse oma kohad. Nii et selles mõttes ma olen optimistlik, et küll nad leiavad oma kohad. Ma jätaks selle lahti võib-olla millises vormis, kus maailma nurgas. Aga kõige selle eeldus ja lähtepunkt on ikka kvaliteet. Mida kõrgemal kvaliteet, seda rohkem võib tõenäosus kasvada, et sinu elus midagi head juhtub. Küsitakse, missugune teie olite lapsena, miks sai teist just klaverimängija mitega viiuldaja või tšellomängija? No see oli juhus, nii nagu paljud asjad siin elus on juhuslikud maalin Pelgulinna poiss ja elasime isa-emaga niisuguses väiksemas kolmekümnendatel aastatel ehitatud puumajas, kus inimestevaheline läbikäimine oli küllaltki tihe või kõik naabrit küllaltki hästi tundsid 11 ja üks meie majanaabreid. Ta oli tookord muusikaõpetaja provogee Royale. Ma olen tänapäevani tänulik esimeste klaveritundide eest. Meil siis kodus klaverit ei olnud. Muusika oli siiski meil au sees, meil väga tihti lauldi kodus, isa laulis omal ajal ka meeskooris aga millegi tõttu töö tõttu, ma arvan, ta sellest loobus. Ja pillimees ei olnud, aga siis kaks korrust ülevalpool oli. Ja siis ma käisin ikka trepist üles esimestesse klaveritundidesse. See algas kõik laulmisest siiski mitte klaverist. Kuna kodus lauldi, isa laulis ja siis märgati nagu tse laps laulis järgi, kõike mäletas kohe. Ja kuna too proua oli klaveriõpetaja muusikaõpetaja, siis ta veenis minu vanemaid, et see laps võiks ikka muusika, kuidas teile meeldis, hirmsasti ka? Mulle meeldis ka, mulle meeldis väga, mulle meeldis aga rohkem nagu seda mängida, mis lihtsalt niisama pähe tuli ja ega see laste harjutamine on ju niisugune asi, et teatud vanuseni ei saa ju ise sellest hästi aru, mispärast ühte asja kordama peab. Ma tänan oma vanemaid selle valikuga kui eest ja ma arvan, et üldse selle elukutse puhul on nii, et meil kõigil otsuse tegijaks on ikka vanemad olnud, sellepärast tuleb selles vanuses teha, kus ise veel mingisuguseid niisuguseid otsuseid ei tehta. Ma usun, et mu vanemad ei teadnud, millisele teele noh, neid saadavad, aga et see midagi ilusat on. See oli siis tõde ja on praegu ka. Vaatame järgmist küsimust. Millal sai teist pianist, millal tundsite, et olete valmis? Sai must võrdlemisi varakult. Aga valmis ma vist ei saa. Ma arvan, et ma olen väga palju juurde õppinud just viimasel ajal. Esinema hakkasin ma ka võrdlemisi varakult, aga kõige selle tegevusega olen ma ikka teel. Nii võib-olla võiks päris lühidalt vastata niisugusele küsimusele. Jaa, teadliku harjutamise algusega võiks seostada seda, seda valmis pianistiks olemisest ega, nojah, see valmis sõna ei sobi kunsti muusikasse, seal ei ole midagi valmis. Seal on ikka parem, kui on pooleli. Kas te vajate aeg-ajalt teiste nõuandeid või olete kass, kes kõnnib omapäi? Arvan, et olen küllalt tundlik arvamuste suhtes ja püüan sealt korjata enda jaoks vajaliku. Usun aga ka samas, et olen nii-öelda küllalt suuri jäärapea selles mõttes, et teen siiski nii, nagu õigeks pean. Spontaanselt otsustab. Kui ühelt pianistilt küsiti, kas ta peab harjutama iga päev, vastas pianist, kui ma jätan ühe päeva vahele, tunnen ma seda kohe. Kui ma jätan kaks päeva vahele, siis tunnevad seda mu sõrmed. Kui ma jätan kolm päeva vahele, tunneb seda publik, kas olete sellega nõus? No ja see oli Rahmaninovi, ta andis siis kontserte pea, iga päev ja kahtlemata ongi see nii, kui ta mõtleb harjutamist. Nojah, loomulikult kindlasti ütles ta seda ühes reisiolukorras, kus see teinekord on väga raske ja nõuab teinekord lihtsalt tahtejõudu endale ka see harjutamise või klaveriga üksiolemise võimalus lihtsalt kätte võidelda. Ja loomulikult on seni võib-olla see sõna harjutamine natukene liiga niisugune kitsas. Arvatavasti mõtles temagi selle all aega, et olla iseendaga, et olla siis koos klaveriga. Kõlab sportlik, et öelda, et püsida vormis, aga nii see siiski ka teatud määral on, selle asjaga tuleb pidevalt tegeleda. Ma armastan oma õpilastele ka öelda, et paigal ei püsi mitte ükski asi siin maailmas ka meie ei meie mõtted ega meie ise, ega see võib paremaks või halvemaks minna. Aga istute ikka iga päev klaveri taga ja kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis on niisuguseid reisimise päevi küll kus jääb vahele. Aga ma arvan, et ma kuulun nende pianistide hulka, kes, kes väga kiiresti oma vormi jälle leiavad ei ole lihtsalt võimalik, teinekord on tõepoolest olukordi, kus ei ole lihtsalt võimalik selle peale näiteks pikad reisid kus lihtsalt ütleme õhtul kohale jõudes, no esiteks väsimus või teiseks, selles hotellis ei ole klaverit. Ja mõttekam on minna magama, kui linna klaverit otsima. Mul on see olukord. Kas tunneksite kõik oma salvestused ära, kui keegi mängiks teiega äraarvamismängu? Ei usu sellepärast, et ma olen osa neist unustanud, kui ma peaks päevikut jälgima, siis, siis võib-olla niiviisi jah, aga ma olen unustanud ära osa. Teinekord autosõidul tuleb raadiost mõni kammermuusikateos näiteks ja soology teosed, teadvustatakse, pidu, nimi ja ma jään küll suurima üllatusega, kuulate, kasti mängis. Ei või, või just nimelt see unustamise moment, et kas, kas me tõesti if, kas ma olen tõesti seda? Kui palju te lähete? Plaate on praegusel hetkel valmis 24 või 25 ja 25. Ja viimane suurem ettevõtmine oli. Praegu sai valmis just seitsmest CD-st koosnev sari. Hinderniti sonaadi loomingust. Lindistasime kõik klaveriga ja klaveri sonaadid. Ja mulle oli see väga suur ja väga põnev. Tööfirmadel taga on. Firma on Tabring, House, Krimm. See on det Moldovas tegutsev laadistus firma. Selle firmaga seoses võib-olla veel, et lindistame väikses külas, mille nimi on haruldasem, see on kas oli külje all 30 kilomeetrit kasselist eemal veel ja miks seal on üks haruldane lindistuspaik üks ruum, endine ratsutamise saal, millest on ehitatud kontserdimaja. Aga seegi veel ei ole see asja kroon, vaid klaver. Ja see klaver on Steinway aastast 1901. Ja see on üks uskumatu pill. Üks niisuguseid juhtumeid jälle, kus noh ja see avardab ettekujutust musitseerimise võimalustest. Hiljuti oli meil võimalus plaadistada kahe klaveriloomingut ja selleks telliti Steinway firmalt uus Steinway tolle 1901. aasta mudeli kõrvale. Ja siis oli meie klaverimeister seal ja helirežissöör ja tegime väikse improviseeritud kontserdi, ma mängisin kaks korda ühe ja sama repertuaari Neil kahel klaveril. Ja me olime kõik väga suures hämmingus kuivõrd selgelt, kuivõrd palju too vana klaver paremad seda oli hästi hoitud. Seda on hästi hoitud, mitte ainult seda on ka remonditud ja uuesti üles ehitada, sest ega midagi ei ole teha. Klaver on niisugune pill, et ta kannab endas niivõrd suuri pingeid, ta lihtsalt vananeb selle tõttu klaveritest muidugi niisuguse Stradivariuse väärtusega ka pille vaevalt et kujuneb, kuna tõepoolest meeletute pingete, metallraamide ja muude niisuguste konstruktsiooni iseärasuste tõttu ta lihtsalt vananeb. Aga no kui ta nii hiilgavalt üles ehitatud, siis võib muidugi mõelda küll, et missugused need võisid ka veel möödunud sajandil olla, millest list ja ja, ja sellel sajandil Horowitz ja Noobel vaimustuses olid mitu klaveritel kodus on, meil kodus on kaks klaverit, kass Bruno, Luki pärandatud klaver on alles. Ja Bruno Luki parandatud Steinway on kodus, meil on remonditud, taastatud, üles ehitatud ja selle peal toimuvad meil kodus ikka kodukontserdid. Õpilased mängivad. Kas salvestate oma mänguga videolindile, et siis hiljem kõrvast ennast jälgida ja kuulata? Väga vähe, väga harva, kui just selleks võimalus on professionaalsed kaamerad. Varem ma olen salvestanud enda kontserte ka lihtsalt ise nii enda lõbuks aga viimasel ajal vähem mind rohkem olla. Peadirigent Neeme Järvi põhimõte on tuua välja midagi niisugust, mida pole ammu mängitud või mis on unustuse hõlma vajunud. Mis on teie põhimõte? Repertuaari valik? Ja siin me oleme kindlasti lähedased, see on väga tänuväärt. Osalt dikteerib seda aeg ja vajadus. Sest me oleme lihtsalt sunnitud otsima uut ja uusi ideid ja uusi tegevusvälju ja uusi ja põnevaid kontserdikavasid ja kontserdiideesid. Sest ütleme kord nii, kõik standard repertuaar on, ütleme võib-olla kontserdikorralduse seisukohast üks garanteeritud edu. Aga ta tõepoolest ei ole teinekord enam interpreedi, see uus sõna. Ja selleks ei ole vaja kaugelt vaadatagi, kui aitab, kui plaadikataloogis uurida, kui mitu korda on plaadistatud kuulsaid klaverikontsert, ükskõik kellelt siis võtta, siis neid leiab kuulsaimad teoste puhul kindlasti 60 70 nimekat laadistust juba ühe teose kohta, nii et see motivatsioon niisugust asja teha peab juba väga tugev olema. Kas turg on üleküllastatud, ütleme niiviisi, see on üks, aga teine on see sisuline vajadus tegeleda, avastada muusikat, avastada maailma mis, mis on mingil põhjusel inimeste eest seni varjule jäänud. Üks põhjus on kindlasti teatud teoste kujunemine niisuseks, standart skultuslikuks repertuaaris. Ja eks ole ju meiegi internetiprojekt üks niisugune, ma väidan päris julgelt, et hindamit on täiesti tundmatu helilooja. Kui hakati midagi mängima, kas kuulate plaatidelt ka, kuidas teised on seda teinud? Seda ma püüan võimalikult vältida. Et jõuaks kujuneda oma arusaamine oma lähenemisviissada, ei soovita ka õpilastele, kui justkui ei ole erandolukorraga tegemist. Aga parem kui oma arvamus kujuneb oma mõtete ja nooditeksti põhjal. Ja mitte kellelegi, mitte kedagi jäljendades. Me kipume jäljendama alateadlikult, kui me kuulame, me oleme siiski mõjutatud, eriti, kui tegemist on jõulise ja hea interpretatsioonis. Siis ta mõjub juba alateadlikult ja kujundab meis hoiakuid. Võib-olla mis muudavad natukene, kui meie enda isiksus jääks päris puhtal kujul mängu, nii nagu seda teost vastu oleks võtnud. Kas on palju selliseid teoseid, mille kallale te ei julge veel asuda, mis nõuavad veel teatud võib olla elukogemust või vilumust. Jah, on küll, on küll, siin on siin hulgas on isegi mõned Beethoveni hobused siin hulgas on isegi suuri klaverikontserte, mille suhtes. Mitte et ma ei julge, aga ma mõtlen, et ma võtan hoogu. Kas teil on maailmakuulsate pianistide hulgas ka eeskujusid? Küsib keegi. Jah, eeskuju, mitte, aga inimesi, kelle kontserdid on mulle elamuslikud olnud, on tõesti, kui ma nüüd nii ilma pikalt järgi mõtlemata. Mart Laar on minu jaoks unustamatuid hästi mänginud, väga mitmeid teoseid. Hiljuti olin Berliinis klaveriõhtul Alfred preendel minu jaoks suur kunstnik, suur isiksus. Surdini oli väga huvitava kava muide kokku pannud. Võib-olla kui nüüd tõesti nii spetsiifilist, konkreetselt praegu muusikast rääkida, siis siis ta kava oli dissonants idele üles ehitatud, võiks nii öelda ja see algas Bachi ja pahvusooni töötlustega. Ja jõudis siis pärast vaheaega Schumanni fantaasia. Nii. Ja terve see kontsert lõppes Haydni sonaadiga. Võrdlemisi tundmatu keetuur sonaadiga, kus aga kuidagi helisema jäivad, niisugune niisugune kontserdil läbiv idee ja mulle väga meeldis terve terve see läbiviimise jõud ja veendumus ja, ja teostus muidugi selle juures. Suur kunstnik ei ole midagi öelda, saal oli puupüsti täis. Saal oli täis ja Berliini filharmoonia ja see on tavaline, et saalid on, täissaalid on enamasti täis, on hea komme käia, kontsertidel on inimestele mitte ainult kontserdile minemine, aga see on ka teatud niisugune seltskonnaeluvorm. Ei minda ju õhtul ainult kontserdile pärast veidikese istuma, õhtust sööma, sõpradega juttu ajama. Nii selline küsimus, kas stagnaajal tuli mängida, aga midagi niisugust, mida te tegelikult mängida ei tahtnud? Arvan, et töid tulnud ei tule praegu. Absurdseid situatsioone oli, võib-olla mitte, mitte, et mida mängida ei tahtnud, aga noh, mida võib-olla mingil juhul poleks tarvis teha olnud. Ma ei mäleta, millise kongressi ettevalmistamisega oli tegemist, aga Moskvas oli ühe sealse helilooja poolt Rahmaninovi vokaliis töödeldud klaverile, viiulile, orkestrile ja ma ei mäleta, kas koor oli või ei olnud, aga no ikka vägevale aparaadile. Ja no nisu, nisu asjaga muidugi tegelema ei oleks hakanud, aga naljakas oli. Rahmaninovi vokalise ilus, ilus muusika, eks ole. Aga see pidi siis kuidagi kaunistama. Ma tõesti enam ei mäleta, mis kongressi ühe kongressi vägevust. Mina mängisin klaverit, Victoria mullova mängis viiulit ja Leedus andetskise kammerorkestrile raha ja me tegime nädal aega proove ja elasime Kosmose hotellis veel Moskvas, ma mäletan seda. Ja need on vist kõige lõpuks juhtuks. Saabus peaproov ja me olime juba kongresside palees ja siis saabus mingi komisjon ja võttis meie numbrid maha. Võtsid lihtsalt mahakavast, leiti, et liiga kurvameelne lugu ja ei sobinudki. Harjutasime seal niiviisi hädas aega, Rahmaninovi vokalisi, sõitsid kõik koju tagasi. Diski asi tunne, aga et oleks midagi olnud, mis? Me oleme alati selles õnnelikus seisus olnud, et lõpuks suure kunstiga on tegemist suure muusikaga ega seal, kui meile öeldi, et te peate nüüd mängima vene nõukogudeklassikat, mängisime Prokofjevi, Šostakovitši või või Me mängisime kõike head, eks ole, Su esmaklassilist muusikat igal juhul, kui palju on neid teoseid, mida te oskate peast mängida? Neid on võrdlemisi palju, klaverikontsert on üle 40 45, mahindan soolorepertuaari muidugi palju rohkem. Nii et arvu on raske öelda, siin. Aga ma usun, suuri teoseid 100 ringis. Teil jääb kergesti meelde, jääb kergesti meelde ja ma arvan, see ei ole ka ainult nüüd, ütleme looduse ande küsimused jääb kergesti meelde. Ma arvan, et ma olen ühte head kuuli saanud siinsamas Eestimaal, nimelt mis puudutab õppimist, õppimise metoodikat, mis puudutab harmooniat, harmoonia, teadmisi, solfedžo omavahelisi seoseid, vormianalüüsi ja niisugusi, kõiki asju, mida koolis õpitakse. Kas teil on absoluutne kuulmine, on küll. Kord, ütles üks meie nimekas lauljat. Jumal tänatud, et mul ei ole absoluutselt kool, mis teeks ju hulluks. Kas teil on vahel niisugune tunne, et mitte hulluks minna? Ma pean võib-olla lihtsalt hull olema. Ma arvan, et see elus mingil juhul kahjuks ei tule. Muusikaga tegelevale inimesele aga segab küll vahel või teisega. Segab, kui mängitakse mustalt kui on häälest ära midagi, aga seda peaks siiski kuulma ka absoluutset kuulmist omamata. Ma arvan, et pigem aitab ta alati tabada seda õiget. Ma usun, et tal on niisugune positiivne, just mitte segav mõju. Ja millal te enda jaoks Mozarti avastasite, millega Mozart teid võlub ja kas võite öelda, et Mozart on teie suremastus, küsitakse. Jah, Mozart on tõesti mu suur armastus, Ma ütlen seda päris nagu ühte intiimset asja välja. See toimus minuga paugupealt ja seda algust ma mäletan täpselt. Kui meil kodus oli juba klaver. Olin esimese klassi poiss siis muusikakeskkoolis, siis meil ei olnud aga veel plaadimängijat. Ja need olid tol ajal kõik kallid asjad oli 1064. aasta. Ja minu klassivennal, aga Jüri Alter Stenil oli klaver ja plaadimängija ja palju plaate. Ja tema juures käisin ma siis kodus plaate kuulamas. Ja üks plaat, mille Ühel õhtul seal peale Padiskuna tuli, ei midagi muud kui Mozarti väike öömuusika. Ja seda võisin, ma mäletan seda siiamaani, ma võisin seda kuulatama, läksin vist järgmine ülejärgmine õhtu ja tahtsin kogu aeg ühte sedasama. Ega ma siis ju ei analüüsinud või nii, nüüd kõige harmoonia teadmiste ja muu varustusega selle juures, mis see on ja ma ei tundnud üleüldse ju palju siis muud loomingut mingit, aga see oli lihtsalt lummav. Ma võisin seal istuda lihtsalt unustades kõik aja ära ja geniaalne teos, nagu see oli hiljem muidugi lisandusid sellele kõik klaveripalad. Seejärel hakkasime huvi tundma kammerloomingu ja ooperite sümfooniat vastu, meil Eestis oli fantastilise interpreet ja siin ma unusta siiamaani neid vanu mustvalgeid televisiooni filme, kus Georg Ots laulab Mozarti aariaid uskumatult ilus. Ja nii lisandus Ikaze, Mozarti harrastus ja, ja, ja sellega koos ka siis. Hakkasid tasapisi juurde tulema, ka mingisugused teadmised sellest ajastust ja ja, ja mis inimene sa üldse oli ja mis, mis oludes ja olukordades ta elas ja ja nii see on kasvanud ja see ei ole, see ei ole muutunud. Missugused erakordsed inimesed? Kui mõelda, Mozart, kui palju ta kirjutas oma 35 eluaastaga? Eks ole, ei maksa meelde tuletada, et kompuutrit ei olnud, rääkimata kirjutas masinast, nad kõik panid selle paberile. Ja mitte ainult, vaid me teame ju ka, et sellele lisaks elasid nad siiski ka täiesti tavalist inimese elu. Veel imelikul kombel jätkus neil aega veel kõigekski. Täpselt niisamuti Beethoven, uskumatus. Maailmas on väga palju andekaid pianiste meelgi on neid, kuid maailma tippu jõuavad üksikud pianistid. Kas on mingit retsepti tippu jõudmiseks või on see kõik üks juhuse mäng? See on niiviisi, et peavad kokku tulema väga mitmed isiksuseomadused. Kõigepealt. Nii võtame kõigepealt eelduseks selle, et kõik kunstilisel tasandil ja rääkimata tehnilisest, kõik on korras, eks ole, see peab kõik olema tip-top või ma ei, ei karda isegi sõna fenomenaalne, eks ole. Sinna juurde peab lisanduma nüüd üks niisugune omadus, mille kohta Neeme Järvi ütles kunagi väga ilusti karjäärihimu karjäärihimu peab suur olema, peab püüdma teadlikult peab kombineerima peab võib-olla kirjutama, peab käima, peab peale käima peab ette mängima ja peab nii-öelda edasi trügima. Päris kindlasti tänapäeva maailmas meil enne just rääkisime sellest püramiidi taolisest sipelgapesast. Siis võib-olla tõesti see kõige ilusam eestikeelne sõna on karjäärihimu veel selle juures rahakott, Pekka taks olema. Ei, ma ei usu, et raha selle juures, vaid pigem pigem isiklikud omadused Ja veel kord karjäärihimu ja suhted, mis, Pulgalt, või ühelt oksalt teisele liikuda, aga selle kõige eeldus peab see olema. Et sinul kui kunstnikul on niisugune maailma nägemine. See tähendab niisugust maailmanägemist nagu noh, vaadake nagu nagu jõulupuu, kus kõige üleval on täht, eks ole, ja nüüd hakkame sealt alt minema ja meie eesmärk on see, sa, see võiks siis võrrelda nii, no mis, mis, mida võiks selle tähega võrrelda? Need on võib-olla mõned majad, võib-olla on see kaane kihul, eks ole. Nii et kui hakata ühest punktist minema, nüüd tuleb võtta tervet seda elu, kui ühte kombinatsiooni, kuidas ma sinna lõpuks välja jõuan, on võimalikud ka teised vaatenurgad. Ja, ja suured isiksuste eneseteostus, et siin maailmas omamata seda skeemi ja seda süsteemi seal, sellisel juhul võib öelda, et juhus mängib küllaltki suurt rolli. Kui suur on teie karjäärihimu? Minu karjäärihimu on väike. Ma olen peamiselt. Nautinud muusika, tegemist ennast ja olen peamiseks pidanud võimalust saada muusikat teha ja mind on see juba õnnelikuks teinud. Kui maailmakuulus pianist Vladimir Horowitz kontserditurneele läks, võttis ta kaasa naise klaverihäälestaja, mänedžeri, potid-pannid, veepuhastaja, külmutatud kala ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas Kalle Randalu reisib? Mina võtan kaasa oma noodid oma kohvri. Naine ei, jah, praegu on sellest veidi kahju, nüüd viimasel ajal me oleme ikka püüdnud elu nii korraldada, et ta saaks ikka võimalusi mööda kaasa, kui ma käisin Brasiilias Rio de Janeiro festivalil esinemas. Meil oli see tore võimalus koos olla, seal. Ja ka nüüd viimati kaks nädalat tagasi just oli meil Madridis Vila muusika ansambliga kaks Schuberti õhtut ka seal saime koos olla, nii et kui vähegi saab, siis me katsume ikka koos sõita. Mänedžer on tulemas, on küll mänedžer ka sõidule. Jah, no praegu nüüd juhtuski nii, et ma pidin tallinna tulema üksi ja ja ka ilma mänedžeri, aga ma olen siiski praegu Tallinna kutsunud. Ühe noh, ütleme ühe võluri, see on üks niisugune inimene. Ta on klaverimeister, klaverihäälestaja. Me mäletame legendaarset klaverihäälestajat Artur Gourmet Eestis. Ja vot see mees on midagi niisugust, võiks vast nii umbes nii-öelda selle kohta, et ta teeb klaverile bay klaver hakkab kohe paremini kõlama. Tähendab, ta on üks väheseid suuri klaverikunstnik ja selles mõttes, kes klaverit briljantsed hooldavad, briljantsed häälestavat. Muide, tema ongi see mees, kes selle 1901. aasta klaveri on niiviisi ehitanud. Ta on aastaid Steinway tehnikaosakonna juhataja olnud, nüüd ta tunneb Steinway firmat väga-väga hästi. Aga kuna teda nii palju küsitud on igale poole, siis, siis ta on nii-öelda iseseisev inimene. Nii et enne teie kontserti vaatate klaveri üle. Jah, kuidas teil selle söömisega lood on, mulle meeldib süüa, mulle meeldib hästi süüa ja see on üks mu nõrkusi. Kui mulle väheke aega või ma olen tööst väsinud siis üks koht, kus ma hea meelega on toidupood siis mõnikord varustan kodu üle nii-öelda, kõik on juba poes käinud, aga mina tulen siis oma valikutega, tegelete ilmselt tühja kõhuga poodi siis siiski inimene ostma, palja on Tigani? Seal mulle meeldib käia ja mulle meeldib hästi süüa ja mulle meeldib üldse üldse selles vormis aega viita ja ma leian see suur kultuur tegelikult. No pärast söömist on nii mõnigi kord niisugune uimane ja unine tunne. Kuidas teil enne kontserti on, kas te julgete kontserti süüa? Öine kontserte ei söö, kontserdil magan tavaliselt. Kui see vähegi võimalik on, siis kontserdi palavam alati magala. Suitsetaja olete viljakoti, olete? Mõõdukalt mõõdukalt jah, aga suitsu pole kunagi tõmmanud. Jah, mina olen niisugune naljakas juhus, et ma olen tahtnud suitseteks saada Teile paha hakkab. Vaat see seostub selle söömise jutuga. Keegi tark inimene rääkis, et kui need suitsu hakkaks tegema, siis võtaks kohe kõvasti kaalust maha. Mõtlesin, et vaat kui tore, saab lihtsalt alla võtta, kas teil on probleem või? No ma tahaks küll ise natuke vähem kaaluda, kui ma kaalun. Ei probleemi. On räägitakse, et noh, pillimeestel kes on väga varakult alustanud seal juba lapse eas, et keha muutub kuidagi õlakõrgus, muutub ja tekivad mingisugused haigused ja kas te olete ka midagi tundnud? Mida teie, jumal tänatud, ei ole ja ma arvan, et, et siis on ikka tegemist kusagil ühe vale pingega selle pärast, nagu kuulus õpetajate õpetaja nõichausi juba öelnud, on, et ega klaverimäng iseenesest ei ole füüsiliselt koormav tegevus ja nali siia otsa kohe tulevad, välja arvatud. Kui kaua ja kõvasti. Sõrmedega ei ole mingeid probleeme olnud välja arvatud. Ükskord oli mul sõrmepõletik tõstaga mürgituse tulemas, kas käed on kindlustatud või Bulgaaria? Tavaliselt ollakse harjutud sellega. Klaverikontserdi ajal valitseb saalis hiirvaikus. Te olete maailmas palju esinenud, kas on olnud ka teistsugust publikut? Temperamentsemad publikut? Üldiselt ikka valitseb vaikus, aga. No teate seda vaikust. Et ennast on kindlasti 100000 erinevat versiooni, on on isegi olemas ebameeldivat vaikust. Võib-olla kus ühele kooli klassile on kord enne viimast korda käratatud, et ja nüüd istute tasa. Või kui on tegemist niisugused jälle heas mõttes niisuse ootusäreva vaikusega või vaikus on väga kõnekas seal kus palju inimesi, koosam. Ma arvan, et tegemist on teatud energiaväljade ja aurade ülekandumisega. Ma arvan, et ühe kontserdimaja kohal võiks võib-olla üleloomulike võimetega inimene midagi eriskummalist näha. Kas enne esinemist närvjueerite ka olete närveerija tüüp, oled närver? See tuleb isegi kasuks, võib-olla, või? Niisugune väike pinge, ma pean üle õla sülitama ja ma ei ole siiamaani kaotanud uimast. Paljud kunstnikud on ebausklikud, ma ei tea, kannavad kaasas jumal teab, milliseid esemeid või kas teil on ka mingi talisman kusagil põues või ei ole? No ei ole, austajaid, on kirju, tuleb, Ja, ja siis on niisugune vorm veel olemas, et palutakse saata too tagasi, inimesed valmistavad selle ette kohe margiga ümbrik kaadris, kõik paluma ainult fotot nimega ja niisuguseid asju ei tohi siis pärast kontserti märja fraki taskupõhja unustada. See ei oleks nagu kuigi kena eest. Te olete tubli vastega. Ma ikka püüan nendes olukordades ja nii, aga muidu mis puudutab kirja viisil suhtlemist või siis see on minu jaoks väga vaevaline. Tüütu, see on tüütu ja kas teil kompuuter on kodus, on küll. Kuidas te ennast tunnete, selle taga üleüldse ei tunne? Mul ei ole peaaegu algelise teadmisega minu poega näinud, aga ilma selleta ka ei saanud. Ei tea võib, võib-olla saab siiski, niisugune mänguasi nagu mobiiltelefon oli mul nüüd juba üle kolme aasta ja teate, ma elan praegu kuuendat kuud ilma mobiiltelefonita ja ma otsustasin proovida, kuidas siis nüüd on? Väga hea, aga miks te loobusite? Ma võin seda ka seletada, see algas nii, et noh, nii tore ja saab ju alati kätte ja mina saan kohe helistada, tõesti, on olemas üksainus situatsioon, kus ta tõesti tore on. Kui istud suurel auto teel ja oled kokkulepitud kohta lootusetult hiljaks jäämas vaat siis on küll situatsioon, kus siis sellest punktist tahaks öelda, et vaadake asi nii, et ma kohale ei jõua. Ainus kõik ülejäänud punktid. Saab minu praegusest seisukohast nii nagu ma ilmasele mänguasjata elan, praegu suurepäraselt ilma korda ajada. Kõik need jutud, mis algavad sõnadega, kus sa praegu oled. Nojah ja algas tõesti sellest, et peaks ikka rohkem kättesaadav olema ka sellele lisandus hoopis üks niisugune. Kuidas nii, et sulle ometi telefon on ja jälle ei ole sul sisse lülitatud? No vaadake, töö on niisugune, ta ei saagi mul sisse lülitada, teatud olla. Kui ma teen tunde, siis mina isiklikult ei saa, seda, ma ei saa endale lubada, mind segatakse, hakkan keset õpilase tundi rääkima kellelegiga ühest asjast, mis, millel sellega midagi pistmist ei ole. Mina seda teha ei oska. See tähendab juba ta päevade kaupa välja lülitatud ja rääkimata proovist või esinemisest või kontserdist. Ühesõnaga muusikutele pole tarvis. Marju mõtet pole selline küsimus. Te kuulasite nõukogude ajal kommunistlikusse parteisse, olite LKA keskkomitee liige, vabariikliku loomingulise noos, nõukogu esimees, Tallinna Rahvasaadikute nõukogu saadik, ühelka kongressi delegaat. Milleks teile kui kunstnikule oli kõike seda vaja? Mul ei olnud seda üldse vaja, aga vaadake tookord, see süsteemi ja elu mängureeglid sundisid need käigud tegema kõik. Oli 80. aasta arvatavasti kui mitte 79. ja tõusis aktuaalselt päevakorda. Mul konservatooriumis tookord professor Bruno Luki ka arutasime seda asja võtta osa Kust see tuli, ei tea mina seda tänapäeva öelda ei ole ka üldse oluline, praegu. Aga selles võistlusest osavõtutingimuseks minule seati kommunistlikku parteisse astumine. Olid inimesed, kes selle minuga läbi rääkisid, ära rääkis, ma mäletan seda praegu väga täpselt, ma ikka niisugustes olulistes punktides püüdsin ikka Bruno Lukilt nõu küsida mismoodi teha ja mismoodi olla. Ja mäletan, nagu, nagu oleks eile olnud, kuidas ma Pelgulinnas istusin oma toas ja küsisin ta käest, kas ma pean seda tegema. Kas ma pean selle sammu astuma? Jah, ütles ta, teeseda, sa pead teisiti, sa ei saa edasi. Nii kummaline, kui see ka ei olnud, nii vähe, siis usaldati teisi rahvusi, või milles siis seal küsimus oli, ei oska mina tänase päeva vaatevinklist seletada, miks see just vajalik pidi olema eeldusena, et pääseda Tšaikovski konkursi isegi mitte välismaale vaid nimelt Tšaikovski võistlusel. Ei tea, sest ütleme, kodu poolt mul selles osas nõuanded ja. Isa hoidis nii kaugele ennast poliitikast kui vähegi võimalik. Ja kodus räägiti, et ole, ole üldse tänaval vait ja kõik ju teadsid, mismoodi asjad tegelikult on, eks ole ju. Aga isa oli mul vanema põlve inimene, ka tema kandis oma hinges hoopis teisi vaateid. Oli imekombel pääsenud nendes sõja mölludest. Ja 1918. aastal oli tema sündinud Eesti vabariigi armees veel aega teeninud enne kui nõudleid sisse marssis. Ja tema ütles muidugi, et sina tee kõik, mis sulle öeldakse jaa. Vaata, et sa vaata, et sa saad edasi tehtud oma asjani. Mäletan küll seda riidekapi põhjas hoiti sinimustvalget lippu, aga see oli vanadest, see oli vabariigiaegne. Nii et koduvaade oli selline. Aga kool ja kolleegid ja inimesed ja nii, ühesõnaga ma astusin selle sammu, et pääseda sinna, tegite kõik need muud mängud kaasa ka siis hea, need olid lihtsalt lihtsalt selle ajastumängud. Mis oli siis see, mis lõplikult ära viskas, ta siit ära, läks. Aitäh. No mul viskas lõplikult ära, et ei kujunenud siiski välja mitte mingisugust koostööd tookord ainukese kontserdiorganisatsiooniga nõod liidus, mille nimi oli kosk, kontsert, kus kõik siiski maandus paberikorvi. Mul oli väga kahju sellest kõigest sellepärast, et, et asjad ei saanudki areneda nii, nagu nad oleks võinud. Ja jällegi kord küsisin ma professor Luki käest, et mis ma pean tegema? Ma ei saa sealt läbima, ei saa sealt välja, nad ei saada mu kirju edasi, nad ei saada ühtegi mu plaati kohale. Nad lihtsalt ignoreerivad, mis ma pean. Ja Bruno lukk ütles tookord kats mulle otsa, niiviisi jämedsed siis tee ometi midagi. Ja see oli ka kõik, mis ta ütles. Kas Müncheni konkursi võitja võeti Saksamaal avasüli vastu või tuli kõvasti pingutada ja teiste abile loota, et seal tööd ja elamist leida? Ütleme nii, ütleme seda mõlemat, sellise võistluse võitja võetakse avasüli vastu ja otsekohe tuleb kõvasti pingutada ja palju tööd teha. Sest see on küll väga tunnustatud võistlus ja eriti veel sealmaal, kus ta toimub. Aga Saksamaa on selles mõttes kultuuriliselt üks meeletult raskema. Et seal seal toimub nii palju, seal lihtsalt on nii palju kultuurilist aktiivsust iga külani välja. Ja kodudes korraldatakse ka kontserte. See oli jah, neil algusaegadel üks suuremaid üllatusi seal, et koduse musitseerimise vorme ei ole sugugi välja surnud. Ja tõepoolest inimesele võidakse sünnipäevakingiks kinkida elus kunstnik õhtuks koju. Teid on mitu korda kingitud Windoniaska mõnikord kingitud. Kuidas teil istuvad niisugused kodused õhtud? No ma võtan seda nagu salongi esinemist vaata omal ajal, kui Peterburis sai esinemas käidud, seal on niisugune tore maja olemas nagu Žukovi palee. Ja vot see on niisugune omaaegne erateater. Me isegi korraldame kodukontserte. Ja meil ta täidab teist eesmärki selles mõttes ütles, et õpilased esinevad ja see on ühtaegu ka pedagoogiline tegevus. Aga on, on väga tore, kui on huvitavad inimesed nendega, seejärel vestelda kõigest toimunust või ka millestki muust omandamisest, vahetut kontakti inimestega. Kas olete leidnud läänes selle, mida sealt otsima läksite? Ja päris kindlasti, sest ma olen käinud sellest alates sõdo teed, milliseid samme, kui ma tagantjärgi vaatame, lihtsalt mul on siiski ise astunud. Randalu töötab välismaal järvi ja klassi töötavad välismaal, Pärt on välismaal, Lilje on meie hulgast lahkunud. Kas Eesti muusika on jäänud seetõttu millegivõrra vaesemaks? Tõepoolest, Peeter Lilje on meie hulgast lahkunud. Tõesti tõsi? Kahjuks sellest on meeletult kahju. Kõik teised, andku jumal neile kõigile meile kõigile elu ja tervist ei ole lahkunud. Töötame edasi, töötame kindlasti kõik oma oma täies loomingulises jõus, niipalju kui kõigil seda on ja teeme ju kõik tööd ikka Eesti muusika nimel ja eesti muusika heaks. Kui Eestis makstakse samasugust raha nagu makstakse välismaal kas inimesed tuleks tagasi või on asi hoopis milleski muus? Ma võin kohe praegu niiviisi öelda, et ma ei saa mitte kuidagi vahetada. Ta välja kujunenud suhteid praegu ja eriti loomingulist koostööd mu koostööpartneritega. Ühe ühe teise sfääri vastu. Ma ei usu, et see nii lihtne asi sellise töö puhul vast ei ole kunagi nii väga rahas. Küsitakse, mida kardeti elus kõige rohkem. Kartust no ei saa ju olla, aga no siiski kardan mingisugust tagasi tagasilööki selles ajas või sündmuste arengus, mis praegu olnud on. Et äkki see kõik pöördub ikkagi tagasi kusagile mingisse totalitaarses. Tähendab, ma ütleksin kohe sellega seoses ka, et ma väga sooviks, et, et et, et kõik need maad saavad vabade maadena edasi areneda oma stsenaariumite järgi. Nii et muidugi kõigil siin ka parem hakkaks elada. Aga kartust ja et oleks tervis, aga karta ei oskaks nagu midagi pole võib-olla tõesti ainult seda Küsitakse, kas teie isiklik elu on olnud õnnelik? Jah, seda ma pean küll ütlema. Te olete teist korda abielus, teie esimene abielu kestis lühikest aega. Kas see oli nooruse rumalus? Oli ta seda kindlasti meie abielu kestis üheksa kuud. Mitte sellepärast, et üheksa kuud on vaja, et vait, vaid ta kestis tõesti üheksa. Jumal tänatud, et ükski laps sellepärast kannatama ei ole pidanud. Kindlasti oli ta seda koolipingiarmastus. Kuidas teie oma praeguse abikaasaga tuttavaks saite? Tutvusime muusikakeskkooli lõpu lõpupäevadel konservat tooriumi alguse päevadel, kui ma nüüd õigesti seda asja mäletan. Ja, ja nii ta kujunes ja abikaasa töötab, abikaasa töötab, on pianist mängima aeg-ajalt koos. Esineme töötab Karlsruhe riiklikus muusikaülikoolis. Nii et te töötate koos. Me töötame koos ja kui tõsiselt tegeleti oma laste karjääri kujundamisega? Ma ei arva üldse, et laste karjääris on võimalik niiviisi kujundada, mõtlen laste kasvatamisega puht inimlikust. Väga tegelenud aga neist asja nagu karjääri kujundamine võib-olla, sest liitub siiski kokku sellega, mis meil varem juba rääkisime. Siin, ma arvan, et see tee peab ise kujunema.