Ki parem poole. Siin laulud. Ma, ma. Siit Ki nuttes poole. Et ükskord üks kartul ta. Veel. Sildi all kuskil nagu. Või kui, või kui, siis? Tere algab näitleja tund. Vastaja on täna linnateatri näitleja Jaan Tätte küsija Pille-Riin Purje. Laulab Jaan Tätte. Laulumehena osaleb ka Marko Matvere. Selge nuttes sinu et üks koerade üks kartul. Seent kiin Täspaanela ei no et ükskord üks kartul ta. Hakkamegi kõigepealt sellest peale, et ootamatult on Jaan Tätte saanud näitekirjanik hakkama. Kuidas see niimoodi läks? See läks niimoodi väga keeruliselt, võiks öelda, kogunenud, see on juba viie või kuue või seitsme aasta jooksul see mõtlejat. Et ükskord see nii läheb, kui üks tuttav kunagi küsis minu käest, kes arvas, et ma võiksin elus kõike muud teha kui näidelda ja küsis, et milleks siis need näitlemine, siis ma ütlesin talle, et teadmata, et see kunagi võib ka nii tulla, ütles see on selleks vajalik, et hakata kunagi näidendeid kirjutama. Ja siis selgus, et, et see nii läkski. Ise mõtlesin enda jaoks, et kuidas areng siis oli, ütleme, et kõigepealt, et ma olin selleks valmis mitmeid aastaid. Siis nägin, et minu ümber lavastajad hakkasid kirjutama. Ja ma tihti mängisin nendes lugudes kaasa. Ja tundsin, et ma oskaks nagu paremini undas öelda. Lihtsalt elasin selle teadmisega ja tegin kohati üht-teist ümber. Ja siis vaatasin, et millest kirjutatakse, et kirjutatakse ikkagi millegi põhjal millegi olemasoleva järgi millegi ainetel, aga mind huvitav ikkagi alati lugu. Teatris, mis toimub, kuidas algab, mis saab ja kuidas lõpeb. Mitte niivõrd ei ole mind iialgi huvitanud interpretatsioon. Sellest ka võib-olla. Ei ole ma väga paslik näitlejad, mind huvitab rohkem ikkagi mida mitte, kuidas, no ja siis oli veel üks sündmus, mis mind erutas. Ühe sõbraga seoses tekkis meil väike konflikt rahapinnal, nii et ma oleks äärepealt oma sõbra kaotanud mis mulle väga sügava jälje jättis nagu hinge ja. Ja siis lugesin ajalehest, et kuulutatakse välja näidendivõistlus. Ja siis ma jäin haigeks. Olin haiglas ära oma nädala jagu ja siis olin kaks nädalat taastusravil, tähendab, et ma ei pidanud mitte kuskile minema ja nii kui haiglast koju sain, järgmisel päeval hakkasin kirjutama, mis algas. Aga see laste näitemäng, see sündis niimoodi, et et meil on teatris suviti oli kolm aastat järjest kolm musketäri etendus. Aga kas möödunud suvel pakuti mulle Lätis ühte filmiroll suurt rolli ja mis nagu mind ahvatles ja siis ma kõigepealt ütlesin, et Ma teeks siis, kui vaja on, oli nagu jutt, et oleks vaja laste näitemängu aga selle eest siis andke mind vabaks, olin suvi läbi Lätis ära ja tulin tagasi ja siis oli kõigil meeles. Otsiti ta lastele, lootsime, võtavad ära jah, ja kohe hakati küsima ja nõudma, et kus siis on. Ja ma ikka lükkasin edasi seda mõtet, et küll ma teen, kui asi kätte jõuab ja siis hakati juba pealkirja nõudma ja siis ma ütlesin pealkirjaks, et tuleb nagu tuleb. Ja läks jälle paar nädalat mööda, siis öeldi, et ei, see ei ole müügi pealkiri. Ja siis mõtlesin, et panen talle pealkirjaks tere. Aga kas see oli nüüd ka kohe kauba sees, et ise lavastada? Jah, ma küsisin, et mida siis vaja on, et öeldi, et midagi enne jõuluvana tulekut paarkümmend minutit ja siis muidugi läks kui hädakisa lahti, kui hakkas selguma, et tükk kipub ikkagi tunniajase veel pikemaks lavastamisest, ma ei tea midagi ja ma lihtsalt lubasin näitlejatel teha, mis nad tahavad. Muidugi ma juhtisin, nii nagu ma tahtsin, et see asi välja tuleks. Ja siis ma hakkasin tundma esimest korda enda jaoks sellist lavastaja närvi, kui ma sain aru, et enim noh, see venimise mõte, et noh, et siin võiks nüüd kohe järgmise asja peale edasi minna, aga ei lähe. Ja siis ma näitlejana ma tean, et nii mõnusam seda hetke seal mängida, et olla selles situatsioonis ja ja näitlejana ei tahaks kohe niimoodi sellest välja hüpata, aga on vaja. Nonii hüppame nüüd jälle siis selle teise näitemängu juurde tagasi, sellele on huvitav pealkiri. Ristumine peateega. Ehk muinasjutt kuldsest kalakesest lahti mõtestatud võiks öelda siis, et muinasjutu ja unistuste ristumine tegelikkusega käesoleva ajaga. See peatee on see tegelikkus. Kuhu see peatee sinu meelest viib? Praegu? Siis ma ei tea, kuhu ta viib, aga ma tean, et ta on teel kuskile väga valesse kohta. Ja moto ma kirjutasin, et ma kirjutasin selle raha pärast. Ja see peatee on minu jaoks jah, see noh, meile väga äkiliselt on siiski raha saanud kõike valitsevaks jõuks ja endale aru andmata. Me usume temasse ja vihkame teda ja ja kuidagi väärtushinnangud lähevad väga paigast ära. Peategelane Osvald, tema elab peateest kuskil neli kilomeetrit eemal. Kuidas sina enda asukohta selle peade suhtes Pääratleksid? Nagu mingi trossiga, mind veetakse mööda seda peateed, aga ma tahaksin väga sinna kõrvalteele pöörata. See on kõik, on vasturääkiv nagu selle moto kirjutasin, et ma kirjutasin selle raha pärast, ma kirjutasin tegelikult selle nagu raha vastu. Aga ometi, noh, kui siiralt, kui aus olla, siis ma võtan vastu, mis ma selle näidenditest rahaliselt teenin ja isegi rõõmustan sellele. Kas see võit või tunnustus tuli nüüd ootamatusena, sai teise preemia, no sisuliselt esimese, sest esimest välja ei antud või, või lootsid sa midagi taolist või ei mõelnud selle peale? Mõtlesin üldiselt sport lõpeb minu jaoks siis, kui stopper käima pannakse ja muidu joosta ja teha kõike, aga aga kui asi läheb võidujooksuks, siis aasta on alati kõrvale. Aga nüüd tundus, et nagu tahaks lihtsalt proovida, et kas Moskaks seda, kus on minu oskused siis võrreldes teistega? Kahjuks ei tulnud sinna nii palju töid ja nii palju päris tegijaid, nagu mõned olid, aga mitte oleks võinud rohkem rebimist olla. Aga ma tean, et sinna ma kirjutasin siis nii sel hetkel nii hästi kui oskasin. Aga see võistlus ikkagi mingi tõuke andis või võimaluse või oleksid sa niikuinii selle kirjutanud ja pakkunud. Ma kardan, et mitte. Alati on kuskil mingi ajend igale seal ja see oli konkreetne, võib-olla oleks seda edasi lükanud ja lükanud ja lükanud. Kas see käis niimoodi, nagu ma aru saan, et algul tuleb mingi kavandasid teda kahes voorus. Ma kirjutasin muidugi kohe näitemängu valmis 12 päevaga ja siis oli väga raske pärast hakata sellest sünoksiseid esitama. Ja siis, nii nagu ta valmis oli, nii ta jäi, et enam ei olnud vaja parandada. Ja käsikirjal ei olnud erilisi mahatõmbamisi, nii et ma kirjutasin ühe palavikuga selle valmis. See peaks nüüd, veebruari lõpus Pärnus, esietendub Endla teatris. Andres Noormets lavastab, kas autor on käinud piilumas ka proovisaali või Hoian eemale ja ei ole kutsutud ka ja ma ei näeks ka vajadust, et kui ma ka läheks ja väga põnevad, mis äkki keegi näeb seda kõike teistmoodi, sest mina näen seda siiski ühtemoodi. Aga sellega ei olnud nii, et ise oleks tahtnud lavastada. Temaga oli nii, et ta pidi igal juhul meie teatrisse tulema ja ma mõtlesin, et kellele seda pakkuda lavastamiseks ja ma pakkusin seda Raivo trassile tükk minu jaoks on isemängiv ja et seal ei ole vaja palju lavastada. Ja aga Raivo Trass siis kutsuti Pärnusse ära või kuidas ta läks sinna. Ja võttis selle kaasa. Aga noh, mis siin salata, lavastan teda isegi meie teatris, tükk peaks valmis saama mai lõpuks, aga esietendub siis hooaja alguses, septembris, mul ei oleks mitte midagi praegu teatris teha terve see kuni kevadeni välja. Seda diret tehes ma tundsin, et üle viie aasta seda tunnet, et teatris võib ka teha midagi sellist, mis endale rõõmu pakub, et mitte ainult oodata mingisugust tükikest kuskilt, et millal see kukub. Ei, seda ma tahtsin ka küsida jah, et, et kui palju see nüüd seda kirjutamist ajendas? Näitlejana ei ole tööd piisavalt. Kindlasti see energiatulv, mis on siiski jäänud niimoodi kasutamata, et see on kuskil sees kõik alles ja see tahab rakendust saada. Ja nüüd, kui ma tundsin, et olen leidnud nagu ühe uue väljundi ja siis ma tunnen ennast hoopis teise inimesena. Üks asi veel, mis kirjutan, seal ta käib, on ju laulutekstid. Mis ajast sa neid. Ma mäletan, niikaua kui ma ennast teadlikust elust mäletan, ütleme 17 18 aastat alguses ainult oma viisidele näiteks kolm aastat, siis ka võõrastele viisidele ja, ja see, et nüüd seda tähele pandi, see oli mulle nüüd siis väga suur üllatus, sest no see oli, minu jaoks on igapäevane see laulutekstide tegemine, aga jah, et see kuskile luubi alla võib sattuda ja see oli mulle täiesti šokk, see oli selline tunne, nagu keegi loeks mu salapäevikut või midagi sellist, see oli see suur vanker oli suuremat järjest senini ehmatas selleks ma ei olnud valmis. Viimasel ajal ongi rohkem need laulutekste mujale kirjutatud või teistele või endast ära antud. Ei tea, miks see nii on. Kuna mul ei ole enam võimalust nagu laulja üles astuda. Üksi ma ei lähe ja Markol on Matverele, on see oma väikeste lõõtspillide ühing ja ja siis talle jääks aega koos minuga mööda Eestimaad käia, aga see aeg siin on nüüd neli või kolm aastat tagasi, kui me käisime niimoodi ikka nädalas paar korda peaaegu. See oli mu elu üks õnnelikumaid aegu, kus sai käia ja laulda, ükskõik kuidas see välja tuli, aga selles oli minu jaoks midagi väga tähtsat. Aga lihtsalt iseendale tekib mingeid laule või. Aga sellest ei pääse, ma olen meelde jätnud, mis on vähe paremad, et ma usun, et kunagi ma teen veel ühe. Ma loodan, et siiski koos Markoga kasseti ja plaadi ainult selleks et sellest laulmisest lõplikult siis loobuda, et jääks midagi mälestuseks endale ja oma lastele. Ja võib-olla mõnele veel, kellele need laulud on midagi tähendanud. Seal polegi nii pime kui saam, ta õuega ei kõrgel, kaugel all ka ime. On sala? Ööde igatsevad silma külmad ta vaala. Väär Levad üle ilma kõige keskel põhja anna. Kui sul mure rca põue Või kui paha on Soome? Maa pead öösel õue et keeks peatul linnud. Vaata lõppematu taeva. Tühja kõike teadvat Pill, Kuu kaovad sinu pisi vaeva mil joonisfilm kuu, mil Leonis ta vill kuu. Võib-olla me lähme nüüd traditsioonilisemalt alguse poole tagasi või selle teatrisse jõudmise juurde, et see teekond on olnud niisugune käänuline teatrikooli ei ole ju otse astunud, et kuidas need tagasi mõeldes on, et kui palju selles on puhast juhust, kui palju selles ikkagi on mingid salasoovid? Salasoovi selles pole. Kuigi ma olin väga suur teatri austaja kogu oma lapsepõlve, ma olin Viljandi pass Viljandi lähedalt maalt ja ja kõikides Ugalas tuli. See sai ära vaadatud ja vahel mitmeid kordi ja aga korrakski ennast mõelda sellesse maailma, seda ei käinud peast läbi. Läksin peale keskkooli lõppu. Ja sealt võeti meid sõjaväkke ja kui ma sealt tagasi tulin, siis ma nagu ei saanud enam õpingutega hästi hakkama. Ja kuna meil oli väga vaimne seltskond ülikoolis, seal sai juba proovitud neid laulmise ja näitemängu juppisid tehtud siis mõtlesin, et mida teha ja olin ka nagu maaelu pooldaja ja siis mõtlesin, et läheks maale kultuuri arendama, läksin Pedasse õppima kultuurharidust, õppisin ühe aasta seal ja ja siis nagu see traditsiooniline redel on, et sealt siis minnakse veel proovima lavakunstikateedrisse. Ja siis sellest kambast, kes me proovimas käisime, üllatusena, mind võeti sinna vastu Änsile ainsana aga ikka teiste sabas. Kui eredalt sul need sisseastumiseksamid meeles? Väga ähmaselt, ma ei saagi aru, miks mind sinna vastu võeti, ükskõik, mis ülesanne mulle seal anti, ma läksin jälle pill käes lavale ja laulsin mingi laulu ja ja sellega pärast selgus, et oli suur segadus ka või Merle karusoo oli kahjuks vastuvõtukomisjoni liige, kui ma õieti mäletan kunagi Merle karusoo jutust, kui me temaga koos Pirgus paari tüki tegime, siis kunagi õhtul väga hilja. Ta rääkis sellist juttu, et ütles, et sa tundusid mulle seal päris huvitavat. Et ma lasin sul ühte ja teist ja kolmandat teha. Aga ma ei saanud kunagi seda, mis ma tahtsin. Ja, aga kuna siis žüriikaaslased vaatasid, et näed, Merlet huvitab ja nemad ikka vaatama ja siis teised olid pannud sinna kohta plussid, kus Merle pani miinused ja need kokkuvõttes mind ikka võeti sinna. No see oli see kursus, kes käis niimoodi käest kätte ja kuidagi kokku kahanes ja vähe inimesi lõpetas selle Neljateistkümnenda lennu. Õppimise ajast on, minul isiklikult on meeles kogu aeg see hirm väljaviskamise eeskonna vaid hakatiselt juba esimesel kursusel niimoodi välja viskama. Meid oli 17 ja lõpetas seitse. Ja noh, pidevalt niimoodi seal nagu kanakari, kus sa näed, et iga päev võetakse üks kana ära ja siis tekib mingi hirm. Ja ma mäletan seda neli aastat möödus nagu kabuhirmus, kus ei jõudnudki loomingu Niega mingite muude selliste asjadeni. Millal see loomingu tunne siis tuli? Loomingu tunne, et ma olen tundnud teatris näitlejana mõnel korral noorsooteatri päevilt koos Madis kalmeti, töötades. Tema ongi nagu sinu oma lavastaja võiks olla. Hulija, kuna ta nagu kasvatas mind järjest kolmes või neljas tükis ja nagu huvitasid ka mõned asjad, mis teda huvitasid või vähemalt see aususe pühendumine ja teda ka nagu ei huvitanud niivõrd see et kuidas seda teha, vaid et mida teha ja ma olin selleks hetkeks just jõudnud, nii et mul oli vaja, keda usaldada, ütleme, et seal kooliajal oli meil noh, see usalduskriis nagu võiks öelda, et ei usaldatud meid ja ja kaugelt pidi otsima siis seda, et me ka ise ei usaldanud, võib-olla neid, kes tulid ja läksid. Ja ma läksin teatrisse ja Madis kutsus oma tüki ja, ja ma sain aru, et tema on inimene, kes suudab ainult siis tööd teha, kui teda jäägitult usaldatakse, jäägitult pühendatakse asjasse mitte ei tehta nagu tööd. Selleks olin mina tal just sobiv võtta ja tema oli minu jaoks sobiv lavastaja, kes unustas ka kõik muu ja See oli kõigepealt ilvese tund, siis loll prints, siis maja suurune kivi, siis üks etendus, mis ei läinud läbi kunstinõukogust, oli lõppmäng, Becketti oma, midagi oli veel, siis hakkas juba Madis ka vähehaaval minu vastu huvi kaotama, siis tulid tema juures ka väiksed väiksemad rollid. MeditsiiniWulf siine Wulf ja siis oli strinteristeks lugu. Temaga kokku tuleb temaga ikka palju koos elatud aegu. No eriti need varasemad Ilvese tund ja loll prints ja majasuurune kivi on ju tegelikult küllalt niisugused rasked või psüühilise painega mingis mõttes materjalid, et kuidas see tegijas Näitleja seda ei tunne. Näitleja kindlustab ennast selle paine vastu. Sisimas, kui teda näitlejat hakkaks painama, siis ta noh, oleks väga raske seda mängida. Ja esimeste lugude juures nagu alati tulise kirgastumine. Aga viimane lugu, see strindbergi lugu, mis oli seal minu jaoks nagu näitlejad, kes laval olid ei vabanenud sellest painest eriti peaosaline Indrek Sammul, et et sealt tuli ehk noh, raske leida endale seda kergust, kui tükk on läbi, jäi midagi sellist rasket sisse. Kas on veel mõnest lavastajast põhjust rääkida? Siin oli nimi Merle karusoo, võib-olla sellest Pirko ajast midagi meenutada, kas oli õppimise ajal või pärast seda või kuidas? See oli õppimise ajal. No see oli ääretult nii, nagu Merlega tihti need asjad on, et Merle muutub tagantjärgi vaadates ikkagi geeniuseks sellest mõnest inimesest, sa saad kohe aru, et, Puhul on niimoodi, et alguses on väga raske töö ja see töö on seda väärt, et, et hiljem aru saada, et tegemist oli äärmiselt targa ja ja pühendunud inimesega. Aga kõik tahaksid, et ju sees, tulemus tuleks kergemalt kätte. Aga see töö, mis me tegime koos Maria Avdjuško ka seda nägid küll vist väga vähesed inimesed. Teatrimaailmast eleegia Betti Alver ja Heiti Talviku elulugudest sealset raskust nagu ei olnud, see oli ääretult tore ja huvitav ja meile endile tähtis töö, kuna me ise olime valinud need teemad. Ja Merle haaras sellest kinni ja tuli nagu meile toetajaks. Ja te kohtusite Betti Alveri ka siis? Kaks korda isegi see on ka midagi sellist, mida on raske seletada sellisest mõtlemisest tahaks nagu ka teha näitemängu või ma ei tea mille igastahes seda tahaks nagu valjuhääldisse lasta. Kui klaar on inimese mõistus, Betti Alver, nii vana, nagu ta siis oli ja aga ta on elanud seal üksinduses ja ja kui rikkumatu ja kui puhas ja selge pilk ja, ja kui vastandlik kogu sellele, mis praegu toimub Aga see luulehuvi on sul juba varasem olnud. Tuulehuvi oli mul väga noorelt juba praegu vaatan kodus ema kodus Viljandimaal. Kui palju neid sai, ma mäletan, kõik mu Viljandis koolis käidud päevad lõppesid ikkagi seal Viljandi antikvariaadis ja ja see kokkuostetud luulekogude hulk, see on ikka meeletu ja kõik nad said läbi loetud ja uuritud ja puuritud ja see oli väga suur. Kuidas praegu on, on ka vajadust võtta luuleraamat kätte vä? Vajadust oleks aga nagu ma ei ole Tallinnasse oma raamatukogu toonud ja. Ma ei tea, millise protsendiga seda võrrelda, aga minu lugemus on vähenenud ütleme 100-lt 30-le võrreldes enne lavakunstikateedri aega, aga see on vist üldine nähe. Võib-olla sellest näitlejatööst ka, et kui tööpäevad kestavad 11-ni ja lähed koju, oled väsinud ja kui sa võtad raamatu, siis uinud sellega kuidagi just et vanasti see lugemisaeg oli õhtuti ja ja seda aega enam ei ole. Üks lavastaja või üks roll on veel, mida ma tahaks puudutada, see on Indrek. Seal hundilavastused siis Prius kandis anne ja taeva kingitus. See oli küll, nagu on praegu nagu udune unenägu selles mõttes, et, et ma ei teadnud siis tegelikult näitlemisest mitte midagi teatrielust, mitte midagi. Ma sain aru, et ma olen kuskil korraga laval ja ja ma ei teadnud, mida ma seal pean tegema, kuidas ma pean olema kõik ringiratast mängisid ja mina ei osanud mitte midagi. Nojah, see oli 91 Sri üsna alguses. See oli esimene rull mul noorsooteatris. Kuigi midagi sobivat või midagi natuuris või selles Indrekuga No ju selleks siis kogemata midagi lihtsalt samasugust tahumatu ostsin, aga ma mäletan, et pärast järgmistel aastatel ma sain aru, et, et see ei ole päris näitlemine. Ta ongi nii kirjutatud, tal ei ole ju palju tekst ja, ja see oskus tuleb aastatega näitlejal, et noh, kui sul ei ole nagu teksti, et mida siis teha. Alguses see on nii raske ja ult veel peaaegu kärpis need viimased võimalikud tekstid sealt välja ja siis ei jäänudki muud üle, kui vaadelda. Et kuidas sa siis teed publikule selgeks. Ma tegelikult tahan ka väga mängida. Ma ei ole nüüd näinud hundi neid viimaseid lavastusi, aga tango ja ja veel mõned, mis ta meie teatris seal tegin, need olid minu jaoks ikkagi võiks öelda teatri mingiks aluseks või enne mul oli, teatakse, teine nägemus. Esimene teatrišokk oli mul, kui ma nägin põrgupõhja uut vanapaganat toominga oma Tartus. Sealt ma sain aru, et teater on midagi võimast ja raputavad. Ja siis järgmine šokk sellest oli. Lembit Petersoni Misantroop noorsooteatris, mida ma käisin ka seitse või niimoodi korda vaatamas. Sealt ma sain jälle vaatasin, et teater on midagi väga esteetilist, midagi väga nauditavat. Puhast ja korrektset. Aga hundi puhul ma sain aru, et see on mäng ja see on meil kõige rohkem haaranud ja ise ma ei ole väga huumorimeelega inimene, aga aga igalt poolt, mis mina loon, mõtlesin seda võimalikku huumorivõimalust ja ja ma ei ole ammu lugenud seda oma näitemängud, mis aasta tagasi sai kirjutatud, polegi peale seda lugenud. Aga ma mäletan, et ma tahtsin, et seal oleks võimalikult palju huumorit sees ja kergustel nalja. Ja ma usun, et sellele ma pööran ka lavastades väga palju tähelepanu, et see kaotsi läheks. Kas sa kunagi teatrit vahetada pole mõelnud või mujale kippunud? Ei ole, korra isegi kutsus Mati Unt mind endaga kaasa draamateatrisse ja siis ma ütlesin, ei, aga mitte see ei ole mitte sihitud Mati Undi kutsele, vaid sellele, et ma olen ääretult suur konservatiiv. Ma olen nagu ühes kinnimis, kordan, olemas noh, ei taha truudusest rääkida, aga ma tunnen endas seda, et kui ma olen kuskil kohal, et siis ma pean sellest kinni hoidma või austama ja armastama seda, mis mu ümber on. Kas see, mis ümber on see teater ise, on ta muutunud selle palju üheksa aastat. Palju sa nüüd oled olnud seal? 90.-st kaheksa, üheksa ei oskagi öelda, kas ümbrus on muutunud, aga eks ole muutunud minu suhtumine teatrisse, minu arusaamine teatrist. Ma ei tea, kas see vastab sellele, mis tegelikult on toimunud alguses, minu jaoks oli teater nagu rohkem mäng. No eks me mõtleme siin siiski seda, et enne ilmute peale Elmot või, või kuidas seda jaotatakse isegi kuskilt, enne kui ma teatrisse tulin ja üldse nagu minu ettekujutust teatrist oli see, et et tullakse kokku, mõeldakse üks lugu ja hakatakse seda tegema ja tehakse ära ja ja lustitakse seda, aga. Aga nüüd ma saan aru, et natukene seda kõike, võib-olla see nii peab olema ja vist praeguses turumajanduses kindlasti, et et nagu seda, mis sa teed nagu tähtsustatakse üle või oodatakse sellele rohkem tagasisidet, kui, kui ma alguses arvasin, et lavastaja või näitleja vajavad? Noh, et ikkagi seda, et kuidas sellesse suhtutakse, minu jaoks nagu ei olegi see nii tähtis. Ma arvan, et kui sa tunned sellest tegemisest rõõmu, siis, siis see on ka hea. Ja nüüd, kui ma ise hakkan lavastama, mis ma olen nagu oma lavastamist programmiks üles seadnud, on see, et, et usaldada näitlejat mitte võtta näitlejalt ära oma rolli loomisel initsiatiivi näitleja tunneks, et tema tegi selle rolli ja tema vastutab selle eest. Mitte nagu nüüd just oli neil Shapiro lavastuses, kus paar näitlejad tõesti, kes suutsid selle suure mehe kõrval jääda veel iseendaks või veel läbi viia mingise omasi, aga teised on ikkagi malenupud ja ja ma ei usu, et sealt väga suurt näitlemis kirgastust saaks. Ütleme, seitse protsenti näitlejatest ja kui ma kirjutan näitemängu, siis ma tegelikult olen avastanud ka ma olen need osad mõttes kõik läbi mänginud ja kogu seda maailma mõju tunnetan väga hästi ja ma ei saa aru, mis raskusi mul võiks tekkida, seda lavastades. Ja natuke on ka see tunne, et kui ma olen asja kirjutanud, aga kui ma ei ole ise seda lavastanud, siis on, tunned et nagu maja on, aga katust ei ole. Et nagu midagi ja enda jaoks lahendamata lõpuni. Ja siis äkki tuleb minust selline inimene, kes kirjutab ja lavastab ja tunneb Aga kas sa selle juures näitlemise täiesti välistada ütleme iseenda lavastuses. Esialgu püüaks küll, aga, aga kui tuleb ikka üks nii magus roll, et ma et ma ei suuda sellest praegu on, eks magus roll selles küll. Mis tegelikult nagu vastab minu hingelaadile. Aga, aga ma olen liiga noor selle jaoks. Kes on sinu jaoks olulisemad partnerid, on, kellega on hea koos mängida. Selline näitlejalaad, kellega on hea koos mängida kellest sa saad aru ja kellest sa juba eelnevalt näed seda, et et ta ei tee oma rolli üksi, vaid et ta on oma rolli üles ehitanud selle peale. Et sinu reaktsioonidest saada need oma reaktsioonid. Ja selliste inimestega on hea mängida, sa saad aru, et sinust sõltub ka laval midagi, taotaks sinult midagi. Et midagi vastata, noorematest ma võiksin öelda kohe Indrek Sammul, kes on selline vanematest, kellega mina olen kokku puutunud, on Raivo Trass, aga muidugi, kellega ma olen väga palju laval juba kooliajast saadik koos olnud ja paljudes tükkides Marko, ja see teistpidi Markoga on see, et et sa pead temaga laval võitlema, see, et ka pinnale jääda, ta ei anna sulle eriti kohta laval ja siis sa pead selle endale välja võitlema, et kas kuidagi silma torgata. Aga see on olnud niimoodi tasavägine võitlus. No ma olen alla jäänud, aga alguses oli päris huvitav Ega see ei sega, et ma ausalt vastan. Ma pean ütlema, et ma räägin esimest korda tegelikult teatrist, ma olen teinud, võib-olla ma arvan, et ma ei liialda, kui ma üks 10 ajal intervjuud ja seal on räägitud minuga muudest asjadest kui teatrist, ma olen alati olnud valmis teatrist rääkima, aga keegi nagu ei näe mind kui teatrini. No ma mõtlesin, et ma ei hakka nüüd aaret nii palju rääkinud on sul mõnda unistuste rolliga olnud? Neid on olnud jah, aga need ei ole ka mitte näidenditest, mida inimesed teaksid, vaid ikkagi raamatutest, kus ma väga tahaksin samastada mõne kangelasega. Kas näiteks eesti kirjandusest on keegi niisugune kuju? Ei lööte praegu aga Toomas Nipernaadi ja Toomas Nipernaadi oli mul nagu piibel, noh, keskkooli ajal oli mul peaaegu peas ja ja ma olin minema sõjaväkke. Juunikuu õhtul. Ja eelmisel päeval tuli välja Tallinnfilmi film Toomas Nipernaadi ja ma istusin neli seanssi järjest kinos ja see oligi minu hüvastijätt Eestimaaga, nagu. Kas tänu kargi Nipernaadi vastas sinu Nipernaadi nägemusele? Alguses absoluutselt ei vastanud, see oli midagi. Ma mõtlesin, et kiisk on aru kaotanud. Aga see siis, kui ma vaatasin ja ma sain aru, et et Nipernaadi peab olema selline karge, et ta ei tohi olla boheemlane. Selline, nagu ma alguses võib-olla ette kujutasin. Kühmus seljaga nagu, ei tea, aga igastahes kark veenas mind väga. Nagu ta seda ikka oskan. No nüüd me võime sinu filmiraldide juurde minna, ma ei teagi, palju neid on. Ma tean seda, ma pean arvestust oma elu üle, meil on tegelikult kaheksa, neli, on suuremate osadega ja neli on väiksemate osadega. Ja filmitöö mulle väga meeldib isegi mitte see filmis näitlemine jälle, vaid vaid miski muu mida ma arvan ka, et võiks teha paremini kui seda praegu tehakse. Kas see läheb sinna režissööri rea peale ikkagi? Ja nüüd ongi, mind on veetud ka sellesse sohu praegu, et, et ma olen hakkamas tegema ka filmi. Aga see on 2004. aastal kõige esimene oli ainult hulludele see, mis tegi Arvo iho. Mul oli hästi väike roll ja pärast mulle järjest peale seda pakuti kolme rolli ja ma küsisin, et aga, aga et noh, et mille põhjal et ikka selle iho filmi põhjal, et filmiinimesed ei käi teatris ja ja kui nad kedagi kuskil filmis näevad, siis noh, järelikult nad teavad, et ahah, see näitleja võib-olla see on nüüd muutunud tookord nagu oli, niimoodi oli hõõgvel, mida tegi Kaljo Kiisk, siis vahepeal oli veel üks lühimängufilm, oli väekargajad, mida lavastas Talvo Paabut. Ja kust ma sain endale siiamaani. Julgen öelda, et kõige parema sõbra, operaatori Arkoki kes praegusel hetkel tagant lükkab ja sunnib mind kõike tegema ja siis tuli tuli väsi, kui seal oli Arko oli operaator. Ja siis oli igasuguseid vahepeal soome filme ja pisirolle siin ja seal ja sel suvel oli siis üks suur roll oli läti filmis. Kas sinu jaoks on sul mingi ampluaaga olnud? Ma tahaks väga teistsugust ampluaad, ma tahaks mängida paha või või see kavalat sellist inimest, aga, aga kui minusugusele inimesele öeldakse, et mängin nüüd ausat ja ole nii aus, kui sa suudad ja nii nagu ma tulivees mängisin. Kui režissöör ütleb, et noh, ole aus ja ma küsin midagi sibad ausalt otsa ja ja siis oledki niimoodi. Aga, aga nüüd ma oskaks seda teistmoodi teha nagu oleme hakanud ise vähe mõtlema. Nii palju kui nendes varasemates intervjuudes seda teatrijuttu on olnud, kusagilt vilksatas see lause läbi, et sa oled hea materjal lavastajale või paindlik või kas sa ise arvad nii? Inimene vaevalt olen aga aga hea materjal selles suhtes, et, et ma usun inimesi väga. Ja kui lavastajat uskuda, siis tal on lihtne teha, sest ta võibki jääda mulje, et ma olen paindlik selles suhtes, et kui ta ütleb, et see peaks nii olema, siis ma teen endast kõik sõltuva, et see nii oleks. Aga nüüd samasse, mis sa ütlesid, et et näed, noh, mõnes loos, et see võiks paremini olla või noh, midagi ise lavastaja pilku või, või kirjutaja pilku tekkinud, kas see on sellega vastuolus, ei ole. Ei, kui ma kirjutan, siis mind haarab mingisugune palavik kirjutades hoopis arusaamatu. Sest ma iialgi lase nagu energiat elus või niimoodi nagu kontrollin ennast ei ärritu kellelegi peale ja, ja nii edasi. Aga kui ma kirjutan, siis haarab mind selline võõras seisund niimoodi. Noh, ma võin seda tõesti palavikuks nimetada, et ma elan nagu mingit muud elu natukene. Ja see õnnelik seisundis Kas ümbritsev argipäev seda segama ei hakka või kuidas sa selle seisundi ülejäänud eluga covid? Üldiselt ma ei puutu väga ümbritsevasse argipäeva, aga ma ei näe ka seda eriti enda ümber lehtima. Võimaluse korral ei loe. Ma olen kursis küll, eluga, ma kuulan vahemik raadiot ja ümbritsevast elust ma võtan ka. Ma jätan meelde ütlemisi ja, ja niimoodi see on huvitav enda jaoks, kuidas inimene siiski muutub. Kui ta näiteks võtame selle, kui mina hakkasin kirjutama, mu kõrv on hoopis teine, ütleme ennem näitlejana olles või ma vaatan, jälgin situatsioone, mis minu töökaaslased, näiteks millest nad vestlevad ja vaatan, kuidas vastatakse teineteisele ja kuidas oleks võinud vaimukamalt vastata või niimoodi oleme mänginud nagu kogu aeg peas, mingit mängu. Näitleja öeldakse ju ka, et see eeldab inimeste ja elu jälgimist. Kas see sind ka kuidagi muutnud, nüüd enne kui tuli see kirjaniku muutus? Ma ei pea, ei ole ennast kunagi näitlejaks pidanud, olen uskunud, et ma olen sinna juhuse tõttu sattunud ja ja ma tunnen ennast laval kohmakana ja ei oska oma kehaga midagi peale hakata. Kuigi mind on erutanud vahel mõned mõtted, mida mul on võimalus olnud öelda. Et see ei ole sind kuidagi muutnud. No nii palju on muutunud eluks, et ma saan juba midagi räägitud, oli vanasti väga häbelik ja, ja sanduvust keegi sõna suust. Häbenesin üle kõige rahva ees esinemise või mingeid selliseid, kus ma pidin kõva häälega midagi ütlema, aga siis läksin sellisesse kohta, mis on vastand nagu sellele, kus ma pean seda igal õhtul tegema. Aga oli see soov siis endale ka ühtlasi midagi tõestada, ikkagi see sinna lavakasse minek. Kas seal taga on jälle tohutu armastus teatri vastu, aga eks need, kes sinna lähevad, nii praegu kui ka varem, eks nad ole ikka mingil moel selles eas, et nad on täis mingisugust Maximalism ja ja sinna ei minda tihtilugu ikkagi alaväärsuskompleksiga, vaid minnakse selle tundega, et ma suudan midagi, et ma arvan, et ma olen huvitav inimene. Jumal, kui olid ka sellised mõtted. Algus Ma olin kah kõigeks nagu valmis ja ootasin, kõik tundus, et kõik ongi ja kõik jätkub ja nii see jääbki ja see kestis ka veel siis edasi, kui ma nägin, et korraga ei olegi enam nii palju tööd või et vaatan, et juba nagu tahaks ka mõnda rolli mängida, mida teised laval mängivad. Et tundub, et ma saaks kas sellega hakkama. Aga siis ei hakka veel endale küsimusi esitama. Praeguseks juba ma, kui ma seisan seal, ma mäletan Draamateatris, mõtlesin nende näitlejate peale, kes tihtilugu seisid laval neli-viis tundi seal või pikad need etendused olid piss käes ja pidasid vahti. Ja nüüd seal kolmest krossi siseneli tundi harkisjalu seistes politseiniku kostüüm, siis ma esitan endale küsimusi, et, et see on minu aeg, mis praegu läheb ja ja kas see on see, mida ma elult ainult ootan. Kuulge, meil kursus kohutavalt ehmatas eriti paar poissi seal esimesel kursusel, kui meile tuli Merle karusoo, öelge see teisel. Ja kui tema oma avakõnes ütles umbes sellise lauset et teid on siin palju tõeliseks näitlejateks saatest üks või kaks suur osa on püramiid, et kasvatada seda ühte või kahte. Ma mäletan, siis oldi väga sisimas vaenulikult, et kuidas nii võib jäätmekõik ju ja ja niimoodi. Aga see on nii, et väga paljud näitlejad tajuvad oma kohta teatris, nad ei pea ennast selleks esimeseks näitlejaks teatris ja neid väga häid näitlejaid, neid armastatakse ja hoitakse ja ja saadakse aru, et nemad on nemad ja ja mina olen mina. Samas on ikkagi ilmselt hirmus suur osakaal mingil õnnel või juhused või asjaolude kokkulangemisel või tähtede seisul selles elukutses. See on küll niimoodi, et kui sa korra oled jäänud siis sa vist jäädki, kui ei toimu midagi jälle mingit uut õnne. Aga kui kasvõi mitte sinust midagi paha, mõeldes võib-olla tõesti sa jääd välja ühest teisest ja kolmandast tükist ja ja siis pannakse kuskil siin niimoodi allapoole rolli ja ja nagu unustatakse ära see, et kas sa oled kunagi seal laval midagi teinud või ei ole. Ja nii jäädaksegi ja nähakse, et ta saab oma no väikeste ülesannetega kenasti toime ja aga mina ei põe seda siiralt, nagu ma olen, ausalt vastatav, keegi peab ju neid väiksemaid osi, minu näitemängudes on ka väikseid osi ja ja ma ei mõtle halvasti nendest näitlejatest, kes peavad neid väiksemaid osi mängima. Minu jaoks on nad sama suured. Aga näitleja niuke Hellakenet, tema arvab kohe, et kui temal ei anta osa, siis on talle ülekohut tehtud. Tean, et sellest võib-olla ei peakski rääkima või no vähemalt see inimene, kellest ma ütleks paar sõna, see kindlasti ei taha, et ma seda räägin, aga aga näiteks see, kes minu tükis mängis seda peres mees kangelast, Tõnu Oja mängib ka minu järgmises tükis kostavad. Ja sellepärast, et minu jaoks on ta noh, väga hea näitleja väga huvitava sarmiga ja isemoodi ja elus ka tõeotsija elus ma pean ka ennast. Kui mult küsida, et millised inimesed mulle meeldivad, siis siis mulle meeldivad need inimesed, kes vajavad kaitset ja kaitset mittemõistmise eest. Ja Tõnu oma tõeotsimistel ütlemistes tihti ka tekitab inimestes sellist hirmu või või, või tõrget või niimoodi. Aga ta on ääretult aus poiss ja laval ta mulle väga meeldib ja temaga on sama lugu nagu paljudegagi. Ta ütles endale ammu, et et kui juhtub teatrisse mulle terve Ja nüüd niimoodi nagu juhtuski, Pedarise juhtunud, aga enam-vähem. Ja läkski sellepärast, et jäi nagu mängust kõrvale ja inimene, kes on läbi ja lõhki juba sünnist saati tahtnud näitlejaks saada ja siis jääb küll küsimus, kas on õnnemäng või, või lavastaja ei oska raskemat tüüpi inimestega tööd teha või ei ole tal see mugav. Aga niimoodi on jah, väga paljude näitlejate saatus ja seda ma tahan teha, et vähemalt Tõnu. Tuua tagasi võtta tööd saaks. Nagu sa ütlesid, inimesed, kes vajavad kaitset mittemõistmise eest, mis seda kaitset annab elus. Mõistmine ma olen alati põrganud ise ka vahel saanud negatiivsete hinnangute osaliseks ainult tänu sellele et ma püüan olla nende poolt, keda üldiselt ei aktsepteerita või kellest on valesti aru saadud ja ja kes on väärt lugupidamist rohkem. Ja seda juba alates keskkoolist kuskilt peale. Nii et kui mind nähakse koos inimesega, kes ei ole sugugi minu moodi Muud sõbra, nii nagu enne, teeme üks leil ja joome üks õlu, ärge küsige luustja õnnest, ole Mälli, saad ja pälvi. Ärge küsige elust ja õnnes ole Meli, saad ja väldi. Muus sõbra tulge tulla, tulge et jõuda ja tulge, et olla, ärge küsige viimaseid buss, hingame välja ja hingame siis. Kõrge viimaseid buss, hingame välja ja hingame siis. Muutuga laulma, mäe laule, ootama tutt jaa, tavaärge kartke ju hommi kaugel hommikul argimure, tead. Ärge kartke, ju hommik on kaugel hommikul argimure, tead. Mu sõbra, enne kui hilja, kuni on jaksu veel vaadata silma Barne kõige põitlemis, Tõnu, tulge ma ootan teid, kuniks neelu. Ärge otse ige põi klemissoni, tulge ma ootandeid, pruuli on elu. Kas sa juba mõtled kevadele või on õhus kevadet või minu meelest sinu lauludes ja igal pool on kevad nagu oluline. Kas sinu jaoks on ka? Jah, märts on minu lemmiku, ma ei tea, kust see on alguse saanud, kas sellest, et märtsis on mu sünnipäev ja lapsepõlvest saadik on seda sünnipäeva ikka oodatud nüüd enam mitte, aga aga märtsis toimub looduses suur muutus ja märtsiks talvest eriliselt kõrini. Ja siis, kui vahel selgub, et lõpebki ära, et see on väga suur kergendus. Aga elama nagu suvede jaoks kõike, mis ma teen. Ma ei taha rääkida sellest oma saarest midagi, aga kõike, mis ma teatrisüsteem ja kõike, mis minus on halba ja head ikkagi tänu sellele, et et ma tahan suvel olla vaba. Ma usun, et see on läbi nähtud minu lavastamine praegu teatris, selle tõuge on ikkagi see, et pääseda suveetendusest niikuinii. Ma tean, et sinna tuleks mingi väike osa ja jälle oma suvi, elu läheb ja kõik on pooleli ja mis suvel oleks vaja teha? Kas see tuleb sellest, et see põhjamaa suvi nii lühike ka? Jah, ja see, mis praegu käib haridusministeeriumis, et lastele see suvi veel lühemaks teha, see nii vähe, kui seda päikest on, et sundida neid ka selle kõige ilusam aja olema seal kooli katuse all, minu jaoks on see kuritegu ja ja ma olen valmis minema piketeerima elus esimest korda selle vastu. See, mida on kogu lapsepõlv oodatud, neid ilusaid suvevaheaegasid. Ja kui sinna küüned taha lüüa, siis ma olen selle vastu ja muutun kurjaks enne mul jäi ütlemata, kirjutamise juures on see, et ma nüüd olen hakanud kirjutama. Ma arvan, et see on mul mingi eneseleidmine, vaid ma arvan, et see on siiski et esialgu lõplik sassiminek, et ma enam ei tea täpselt, kes ma olen või mis ma olen, aga kõike korraga ei saa. Ja ma usun, et lähiaastatel peab tulema mingi selgus. Niimoodi ma ei suuda, et ma teen ühte ja teist ja kolmandat asja korraga, ma tahaks teha ühte asja hästi. Ma saan kirjutada siis, kui ma tean, et mul ei ole midagi ees ja ma võin jäägitult pühenduda. Aga näitlejatöö oluliselt seda ei võimalda, selleks on ka suvi väga tähtis, et siis saab endale selliseks aja võtta. Sõbrad, teiega on hea, aga Sammessea hakkan minema nüüd oma kitsast rada. Aeg vaid üks, siis seda teab karmis salatusestaja, kus shampe heidet minu saabumise sadam. Ja mu hõnn võiks alla suur, kui ta ükskord nähes kuuld mõtleksite, siis ei rohkem ega vähem. Kui kurat ja mismoodi tal seal. Tänases näitleja tunnis kõneles Jaan Tätte, küsis Pille-Riin Purje. Laulsid Jaan Tätte ja Marko Matvere aitäh kuulamast. Ja mu õnn võiks olla suur. Kui ta ükskord nähes kuud mõtleksite, siis ei rohkem ega vähem kui et kurat ja mismoodi tal seal uusi sõpru usun. Leian tollel võõral teel. Aga mäletate, kuidas jõime viina? Kuidas rõõmsaks muutus, meel, kui kitarr, ainus keel võis meid pikaks õhtuks unustusse viia. Ja mu õnn võiks olla su, kui ta ükskord nähes kuu mõtleksite, siis ei rohkem ega vähem. Kui kurat ja mismoodi tal seal.