Kell on 10 ja viis minutit. Pole võimatumat asja, kui peatada aega. Ainus, mis inimene teha saab, on peatuda ise. Kirjutame september 1995. Vähem kui viis aastat lahutab meid 20. sajandi lõpust. Vähem kui viis aastat lahutab meid kolmanda aastatuhande algusest. Ühelt poolt on õnn neid sümboolseid ajaväravaid näha. Teiselt poolt on see aga ka vastutus. Väliste mõtete ja tunnetega liigub ringi sajandi lõpu inimene. Seda püüabki neljapäevane maailmapilt erinevate inimeste abiga jäädvustada. Esimesena palusin ma mõtisklema Juhan Peegli. Ma olen kindel, et mitte ainult paljudele Eesti vabariigi ajakirjanikele, kes on õppinud Tartu Ülikoolis vaid ka kõikidele teistele, kes Juhan Peeglit tunnevad ja teavad, on Juhan peegel inimene, kelle suu läbi on alati rääkinud inimsus ja südametunnistus. Sajandivahetusel muidugi omaette sündmus, eriti veel, kui see on aastatuhande vahetus. No igaüks on tähele pannud, kui palju on varasemate sajandite vahetuste puhul olnud olnud igasuguseid ennustusi kuni maailma lõpuni välja ja ka nendest praegugi puudust pole. Aga noh, iseenesest arusaadav on see su tagasivaatamise aeg. Ja siit siis ka edasi vaatamise aeg uude sajandisse jõuda. Kui me nüüd ajalugu vaatama, siis ei ole midagi teha. Tõepoolest sajandivahetusel on olnud kuidagi eriilmelised. 20. sajandi algus oli mitmeti väga tormiline teaduses, tehnikas, poliitikas, siia sajandivahetusse, kindlasti arvestame ka esimese vene revolutsiooni või teise ärkamisaja eesti rahva jaoks, nagu Friedebert Tuglas seda nimetanud. See oli ikkagi suur sündmus. Just ka sajandivahetuse näen. Ma sirvisin hiljuti ühte vana lehte Eesti postimeest ja ja ühes sõnumis selgus niisugune huvitav killuke. Et just sel aastal, kui meie rahvuslike elu siin Tartus ja üldse nii Eesti ulatuses hakkas Postimehe toimetajana juhtima Jaan Tõnisson, sündis aastal 1896 Siis väljus vabriku väravast ka esimene täpselt alad. Omamoodi niisugune sümboolne kokkulangemine, et elu läheb paratamatult ka füüsilises mõttes, läheb kiiremaks. Esialgu küll mitte niivõrd siin Eestis kuivõrd üldse. Aga läks ainult mõni aasta mööda kui hakkas kõlama nooreestlaste loosung. Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks. Ja kas pole nii, et seesama loosung on praegu uue, sajandivahetusel jälle kõlamas tuues kaasa murranguid, elulaadi, teisenemist, saavutusi, ka musta muret, nii nagu see oli toonagi. On üks tuttav termin prantsuse keele kaudu levinud sajandi lõpumees. See on kohe eritermin. Ja siis see tähistab noh, kuidas ma ütlen, otsivat ideesid pakkuvat agaga komplektset teravas vastuseisus olevat pettunud inimest. Tuglas oma käsitluses Grenzsteini kohta on selleks just Ado Grenzsteini pidanud Eesti kultuuri ja ajakirjanduse ajaloos üldse kes võitluses Tõnissoniga oli alla jäänuks, oli siis kuidas ma ütleksin siis omamoodi vastandpooluse sajandi lõpumees. Meie põlvkond, ma mõtlen nende vanakeste põlvkonda, kuhu mina kuulun kes on Wabariigis sündinud, koolis käinud. Ja nüüd juba vanakeste reas. Ma arvan, et Me oleme niisugused, kes on seda meelt, et ajalooliselt pole me Euroopast ära olnudki vähemalt sisemiselt mitte kuigi enamik meist muutunud või oli kaotamas muidugi usku, et rahvusvabariik veel tagasi tuleb. Ja nüüd on see päris uskumatul kombel veretult käes. Aga. On minu arvates ime, et võimsate suurte võõrrahvastik võimud ikke all oleme püsinud. Olgugi et oleme palju alanud, näiteks aga oma põhion siiski alles oma rahvuslik omapära, maakultuur kokkukirjutatult on alles. Aga oma kultuuri aluseks on kõigepealt keel. See oli siiski nii tugev, et suutis endas sajandite jooksul korjatud laene assimileerida ning säilitada siis oma oma. Tõsi küll, eelmise sajandi algul oli meil külad kadakasaksad, miks varisse nüüd haritlased, geneerilised saksa keelt, koolid olid venekeelsed. Kuid eelmisel sajandivahetusel tehti ka juba esimene katse välja anda eestikeelset entsüklopeediat. Aga läks ainult natukene aega, enne esimest maailmasõda algas juba keeleuuendusliikumine. Vabadussõda ju alles käis, kui avati Eesti ülikool. Ja oli veel üsna lühike aeg, võisime emakeeles välja anda oma entsüklopeedia tähendab oskussõnavara ja kõigilt aladelt oli meie keeles juba olemas, olime saanud kultuurrahvaks ja võisime oma keelde ümber panna kogu väliskirjandus alates alates antiik keetustest. Jah, praegust entsüklopeedia väljend, kui jutt selle peale läks, mis neid kajastab omakeelse kirjakeele kultuuri. Seda telliti ju teatavasti uskumatult palju kohutavat, üle 200000. Muide, 70. aastal hakkasid ukrainlased omakeelset entsüklopeediat sealt välja andma ettedele, mis oli 30000, aga ostjatele ainult 80000. Nii et siin on teatud ilmingud olemas. Vist on ikka õige tõepoolest ütelda, et väike rahvas jääb püsima, kui tal on väärtustatud. Kui tal on oma kultuur ja seetõttu püsib ka endast lugupidamine, kui need on olemas. Väikerahva eneseteostuse ruum, ongi just kultuurivaldkond, mitte rahva arvukusele põhinev jõud. Kultuur, vaimsus on väikerahva eneseteostuse ainus võimalik väljund. Ma arvan siia kultuuri hulka loomulikult ka kehakultuuri, muide ta tuleb arendada ja kaitsta. Ja see on valdkond, kus me tahame suuta võistelda suurtega. Yodo nendega kõrvuti ja mine ettegi. Muide seda et inimesed on sünnipäraselt võrdsed, ütelda russofilosoofia joont. Ideid arendas omamoodi maakeeles. Esimene eestikeelne ajakiri 1766 enne prantsuse revolutsiooni ilmunud pärisorjade jaoks. Ja rõhutas just et saksaga võrdseks saab siis, kui ka talupojaga tuntud. Kui tal on ilmalikud teadmised. Jah, aga kuidas me siis nüüd tõepoolest kerkib küsimus? Avaradame teed maailma seda massikultuuri vastu võttes, mis meelde kuvad, pakutakse? No selle sajandivahetusel ja tõepoolest meil ilmuvad praegu vaatamata väga suurtele raskustele, mis meil trükkimisega on. Suurteosed eesti keele alal, teaduslik grammatika on ilmunud mida on mitukümmend aastat tehti väga olulised sõnastikud, väga olulised sõnastikud, mis on suuri eeltöid nõudnud, need hakkavad nüüd ilmuma murdesõnastikud, seletussõnastik ja teised sõnastikud, vormisõnastik. Ja selle sajandi lõpp aastail enne aastat 2000 tähistame mitmeid-mitmeid suuri tähtpäevi. No siin oli juttu Tõnissoni tegevuse algus, Postimees lasti 100 aastat. Muide, varsti võime ilmselt faksiimiletrükis näha, aga niisugust aruldust. Aga see on ka tuleval aastal. Ümmargune arv 1806 ilmunud esimest ajalehte Tartus ilmunud esimest Eesti ajaleht lõunaeesti keeles pele eksemplarid on leitud vähemalt osa nendest. Nii et seal on suur uudis. Aga minu arvates illusioone natuke nagu riskantne on teha. Sest võitlus meie iseseisva olemise eest on väga raske, raskem vist veel kui vabadussõja kaevikutes. Sellepärast et meie vastas on, on eetiline, moraalne allakäik, korruptsioon, pettullus, lauskuritegevuspornograafia ja kõik need, mis mu jutumärkides skulptuur on kaasa toonud. Ja üldiselt ikkagi Juba eestikeelne piibel mille Täisväljaannet põhjaeestikeelse täis väljaannet selle ilmumise ka 100 viiekümnendat aastapäeva mõni aasta tagasi tähistas, ütlesime sealgi on juba öeldud, et raha võim on lihtsalt hirmus sest raha eest võib oma hinge ära müüa, nagu piibel ütleb, et see võitlus Käib ja selles võitlus peame võitlus, testid ei ole. Ja kui me siin varem ütlesime, et just sajandi lõpul on olnud Edasiminekut aga ka vastuolude ja veriste konfliktide pundar. Siis iseloomustab see ka käesoleval 20. sajandi lõpu koli veriste sõdadega Balkanil, Kaukaasias kohutavate katastroofide Aafrikas ja nii edasi. See on masendav ja inimestel ei ole turvatunnet. Ja muidugi on teravnenud, kas see majanduslik vale aga ometigi võitu tuleb? Muidugi siin on suur osa ka ajakirjandusel, kaasa arvatud muidugi ka Ringhäälingul. Enne seda kutsuti et toetada kõike seda head kaitsta inimlikkust ja ja. Näidata, et meil siiski on Olemas missioonitunnet oma rahva. Suhtes et me ei ole ära unustanud niisugust sõna, nagu on Aadi armastus või ja kaitsta seda kasvatada optimismi. Aga ma ütleksin, ajakirjaniku vastutus oma rahva eest on minu arvates võib olla suurem kui kunagi varem. Muidugi tuli kõlbeliselt mõjul suur osa. Ja mina ana inimesena annaks siis alanud õppeaastaks parimad soovid ja arvan, et ka valitsus jagab seda seisukohta, et hariduse toel me püsime maailmakaardil. Ning õpetaja on tõepoolest maa sool. Teda tuleb austada ja tema tööd ka materiaalselt väärtustada. Mina ei suuda kunagi unustada oma esimese õpetajaid, kuigi ma pean ütlema, et ma olen kahe elukutse esindajaid oma elus väga kartnud, nende lõpetajad ja õpetajad, arstid. Muidugi austanud nii hästi algkoolist peale on olnud mul head õpetajat gümnaasiumis ja ülikoolis kelle osa meie põlvkonna vaimsel kujundamisel oli ikkagi määratu suur. Ja seda me mäletame-mäletame siiamaani, sellepärast et meie põlvkond oli sellel ju õieti noorust ei olnudki. Siis oli sõda kõik omal pool, siis eesti mees pidi sõdima, liiguta üksteise vastu, me olime ikkagi sisemiselt ausad, läbipõlenud inimesed pärast sõda. Aga see vaimsus, mille me tõesti oma õpetajate kaudu koolist saanud olime saanud. Ikka suutis anda jõudu elamiseks ja inimeseks jäämiseks ja, ja suutsime seda. Noh, ma olin kuidas öelda ääremaad, suutsime seda kehva maadik nii armastada, et ta on ikka täiesti südames. Ma mäletan seda, kui ma olin pärast Luki lahingut, olin. Päris ära minemas siis. Tead, millest mul kõige rohkem kahju oli? Et ma. Nii et muud ma seda muutma ei tahtnud, lihtsalt. Soo sellisele muidugi siin täitumatu, nii nagu kõik kõik niisugused suured soovid. Sellepärast Sovis jäävadki, et nad ei täitu ja muidugi see oli ka võimatusele täitega. Minule tundub see kõige tähtsam asi. Nii ta on, aga neid ega neid põlvkond ei saa ju võrrelda ka. Sest maailma praegu laiaks ja võimaldaks rohkem, kes neid püüab ja see uus põlvkond, kes on nüüd saanud täis osa maailmatunnetuse, kes seal enda jaoks teinud ka palju avarama horisondi puhul on teinud järeldused, mida tuleks teha, kuidas olla, kuidas elada. Põlvkond on suuteline kindlasti uue aastatuhande algul ka pakkuma selliseid väärtusi, mida, mis meil vajake jälgides seda, kuidas kulgeb vastuvõtt vanasse ülikooli on noored suutnud väärtustada haridust, kuigi see praegu just eriti raha sisse ei too, kui on teatud. Aga siiski, et sellel on suur väärtus ja ma hindan eriti neid, kes saanud on siin teatud haridus, eks ole, ja võib-olla olnud õpinguteks ka välismaal, aga kes siiski tulevad Eestisse tagasi, töötavad oma. Närvide selle tänase maailmapildi värviksid. Ma ei tahaks öelda, et päris roosaks aga helgemaks küll. Võib-olla õrn, õrn, siniseks. Mis lootus värv on sinine vist. No vot, ma paneksin natukene ilusat puhast karget põhjamaist, põhjevastsinist sinist tooni sinna. Praegu ta on. Aga ikka üsna segane. Mida te praegu kõige rohkem soovite meile? Mina soovin ikkagi rahu ja üksteisemõistmist ja. Arusaamist rohkem ja heatahtlikkust ja naeratusi. Ja päris siirast niisugust. Soovitame seda, et meil kõigil läheks tõesti paremaks ja kergemaks, sest üks osa inimesi on sellised, kes ennast aidata ise ei suuda. Eriti siis täid ja kes on ikkagi parandamatult kurjategijad nende vastu tulla, võid öelda, midagi ei aita. Ja minu meelest ei külva kartulit.