See juhtus ammu aprillis 1897. Tuul puhus merelt linahallist kaugusest otsekui 11 taga ajades veeresid laisad, külmad. Ja alles saare läheduses segasid nad sünget rahu sööstes lauskele rannale ning pudenesid taganedes mustrilisteks vahu tortideks. Kogu Soome laht oli juba jäistest ahelatest vabanenud kuid miski ei leevendanud veel eelkevade karmust. Kõikjal, kuhu ulatas silm laius, troostitu meri, mis silmapiiril sulas ühte niisama üksluise taevaga. Niiskes hommikuhämaruses hakkas paistma Kroonlinna siluett. Põhjamaise pealinna rahu valvav kindlus näis ise veel lebavad sügavas unes. Ainult mõnedes kroonuasutustes Berendasid. Kui tunnimehe ähmase Pärelevad tulukest Peagi süttis valgus ka väikeses majas, kus elas oma perega miiniklasside, lihtne ja vähenõudlik õpetaja Aleksander Stepanovile. Popov. Küll kangi tuul ulub nööridest nagu koduge. Saassa ehk lükkaksid oma sõidu edasi? Ikka, seda ei saa ma kuidagi. Ma sõidan täna admiraliteedi. Täna võtab mind vastu, tikub ise ja sellest kohtumisest sõltub suurel määral mehe edasiste katsete saatus. Mõistja jäi ikkagi, tahaksin ma kuidagi, et sa täna sõidaksid. Vaata korraks aknast välja niiske ja kuur. Aga minul on täna suurepärane tuju. Mul on niisugune eelaimus, et kõik läheb väga hästi. Tikov, lubasin minu asjast ette kanda mereministeeriumi valitsejale ja ma loodan, et ta kannab temale kogu asja ette kõige soodsamas valguses. Aga kui admiral tor Dow peaks ometi ükskord heldeks minema, võiksime kõik oma katsed üle viia laevadele. Aga mul pole sinu ülemustesse õiget usku. Parem juba loota iseenda peale. Ütle, kas neile siis ei jätku sellest, mida oleme ise kõrvale pannud. Tule jumal, appi, palju, kes siis seda on? See, mis jääb üle minu teenistusest ja sinu palk tütarlaste gümnaasiumis. Aga loodame, parematel aegadel ei kujuta endale ette. Sõidan peterburi, lähen admiraliteedi. Tiikov õnnitleb mind. Maastun aparaadi juurde, mis seisab sealsamas tema kabinetis ning teatan sulle leppemärkide abil siia Kroonlinna vaat selle samasse tuppa, traadita telegraafi teel. Kõik on korras, pole varsti tagasi. Suudlen. Mis sa sellest arvad, kuitahes? Jah, praegu on see muidugi unistus ainult unistus. Elektromagnetilised lained tungisid hõlpsasti läbi paksu telliskiviseina, mis laudas hoone vestibüüli saalist, miks ei peaks siis need lained niisama kergesti Peterburis Kroonlinna jõudma. Elektromagnetiliste lainete levikul pole ju piiri, tuleb ainult osata neid avastada. Ja aga kui ta tehakse ära, siis on lugu päris halb. Aparaatide, mõned üksikosad tuleks tingimata tellida erafirmadelt, need võtavad hingehinda. See on tõsi küll, muidugi paljusid asju võiks teha ise. Kui ainult õnnestuks kinni maksta eraviisiliselt tellimused ja klaarida arved elektrotehnika töökoja töölistega. Aga noh, loodame ikka, et kõik läheb hästi. Ole hea, aita mul palun mansetinööpe kinni panna. Vot vot. Siin on teine. Tänan sind, kallis. Ma olen alati öelnud, et sa oled parandamatu optimist. Ära teda ütle range tiikovit, usun ma nii nagu iseennast. Ta lubas, et teeb kõik, mis temast sõltub. Ja mul pole mingit põhjust oma siiruses kahelda. Ah, jäägu sulle. Oota aga kus kaelaside on? Ega siis admirali kabinet pole sinu laboratoorium, kus kirjutas laualaekas on alati üks kaelasede tagavara aku. Ei. Nüüd on kõik korras. Ja vaata. Sa võid muidu jälle kopsupõletikku jääda, ära muretse, küllap ma hoian. Ah jah, niipea kui lõkkin tuleb, mingu ta kohe töökotta. Hästi. Lapsed magavad veel ja suudlen neid minu eest, kui nad ärkavad. Ja kui raius ta peax jonnima hakkama, näitan talle fotosid Niagara kosega. Need on mul siia ära pandud. Või luba talled, kui ma tagasi tulen, jutustan, kuidas ma ookeanil vaalaga kokku saime hästi-hästi. Ja vaatad somulise kah puhkad. Pole aega vanemad lapsed tuleb kooli saata ja siis on minulgi aeg tööle minna. Aleksander panovitš lahkus kodust kõige paremas tujus läks kaile ning istus kaatrisse, mis väljus Peterburi. Teadlane süvenes täielikult oma mõtetesse ega märganudki tugevaid tuuleiile ega jääkülmi. Lainepritsmeid. Taastus kuldse teravikuga kroonitud admiraliteedi sihvakasse hoonesse ning sammus lõpuks mööda treppi üles meretehnilise komitee ülema viitseadmiral tiikovi luksuslikesse ruumidesse. Juba loengu pealkiri ise praadid hotelli, krabi üürimise võimalustest ütleb väga palju. Muidugi meie katsete tulemused lubavad juba nüüd unistada traadita side edasisest arengust. Jutt on traadita side praktilisest kasutamisest mereväes ja kuival maal ning samuti selle abist. Lisaks majakate valguse helisignaalidele elektromagnetilisi laineid ei suuda kinni pidada kiviseinad ega isegi udu ja torm ja see on nende üliväärtuslik omadus. Kui palju laevaõnnetusi võiks ära hoida, kui palju inimelusid võiks päästa? Idee on tõeliselt humaanne šanssi pans, see on väga kiiduväärt. Kuid signaalide vastuvõttu kaugusunud seini kahjuks üsna väike. Juba möödunud aastal võis minu aparaatide abil stabiilselt signaliseerida ühe miili ulatuses. Jääb veel öelda, et esimesed üsna tagasihoidlikud sammud selles asjas lubavad loota. August tuleb edaspidi märksa suurendada. Varsti mõõdetakse seda kümnete ja võib-olla isegi sadade miilide käest ristiga sellistes piirides. Üks asi on kindel, Ivan Michaels oleks juba ammu aeg need katsed üle viia tegevteenistuse laevadele meie kuulsusrikas laevastiku seda väärt, et tal oleks esmaklassiline maailma Parintsile. Mina teen omalt poolt kõik, mis minu võimuses olendi vaadetega täiesti pärjaliks, Archibald. Löökuid palun minust õigesti aru saada. Kahjuks siis sõltus kõik minust. On olemas ka kõrgemaid kaalutlusi. Palun teid. Olge avameelne, üheksa panud, vaid tahaks teid kurvastada, kuid mis teha? Keeldus kategooriliselt igasugusest toetusest. Jaanuaris pärast pidu tungivaid palveid lubas määrata teile 300 rubla. 300 rubla. Pean teile tunnistama, et see võrdub äraütlemisega nõuavad edasised katsed ka kõige tagasihoidlikum arvestuse järgi vähemalt poolteist 1000 vaadake kälisteriks Archibald. Admiral their toff on nüüd haaratud suurel laevastiku loomise ideest. Selle laevastiku ehitamiseks kavatsetakse kulutada 90 miljonit rubla kusjuures kõik elektrotehnilised seadmed tema majesteedi keisri heakskiitmisel muidugi tahetakse muretseda välismaalt. Nuhjal teab tema kõrgeausus kuidagi ots otsaga kokku ajama. Ma ei taha salata, ka nende 300 rubla saamisega oli küllaltki tegemist. Olen teie hoolitsusest väga liigutatud, ivad Michaels. Mõned võlad saab sellega muidugi kinni maksta. Katsed laevadel ära tuleb paraku edasi lükata. Ärge heitke meelduliks, Archibald luban teele tööl kõik, mis minu võimuses. Seniks aga katsume kahendajatede Kistja. Loodame seda tagasitee tundus Aleksander Stepanovile imelikult pikk ning haruldaselt väsitav. Tuul tugevnes ning kaatri võttis tublisti õõd suma. Oli üsna jahe. Popov läks alla kajutisse, istus ühte nurka ning tõmbas oma kulunud palituhõlmad hästi koomale. Jõudnud Kroonlinna läks ta kohe koju sisse, astumata elektrotehnika töökotta, kus töötasid balti laevastiku erumadrused. Elaga, arvan, viime oo meie meistrimees käsitööliste hulgast. Mäletate, kui ta toona siin käis, oh, ööbingi juurde. Üks kaks oligi valmis. Kui peenestasele võlli välja treis lausa lust vaadata. Ast täis müüs mees, pole midagi öelda. Aga miks ta laseb siis meil oma leiva käest ära võtta? Pihku siis juba ometi kõik ise temal oleks ju kasud sees, ooh sünnib, loeti küll arvata, siis ta üksi kõigega toime tuleks. Kui palju siin uni, jooniseid, kõik aparaadid aga tuleb tähtajaks üle anda. Aga mis tal on siis plaanis ehitada? Siin ei saa isegi paberi peale seda õiget otsa, käesolev aeg ja küllap saame siis kõigest sotti. Näe, poisid, vana ise tuleb. Paistab, paistab, et on teine täna kuidagi tujust ära. Aga mis rõõmu võib müüa sugusel siin ilmas olla? Tervist, sõbrad. Reaalsus. Mis siin lahti on? Olete üles rivistunud nagu paraadil? Ega mina pole ju mõni adminera tööta ka edasi. Kas Pjotr Calais röökinud pole veel tulnud juurde. Kahju just seda mul vaja oligi. Nii, sõbrake, aita nüüd joonised kokku korjata, need tuleb tagasi viia. Kuidas nii? Kas mõtlesite ümber, teie ausus? Või tahate ise teha? Kuidas nüüd öelda? Kõrgemad kaalutlused? Mina, kas teate, mehed ei taipa isegi kohe? Meil oli siin omavahel rääkimist. Milleks teile neid uusi aparaate vaja? Mis kasu neist? Tahaksime jah kangesti teada. Ja no mis siis ikka, seda ma võin teile öelda. Aga istuge, istuge. Niisiis, sõbrad. Mõni aeg tagasi oli mul juhus käia kaugetel maadel. Et vaadata üle, mainis näitust. Käisin ookeani taga Ameerikas ääretu kaugus kuus, aga vaatad kõikjal ümberringi, vesi. Oled teise meremehed, küllap teate minust paremini. No nii, ma siis sõitsin palju päevil laevaga, tuletasin meelde omakseid, sõpru ja mõtlesin. Kui nüüd peaks mingi õnnetus juhtuma, ütleme, et laev jookseb veealusele karile või lõhub torm. Tüüri ongi häda käes. Ja ümberringi ääretu meri. Aga kui juhuslikult läheduses ei peaks olema ühtegi teist laeva, on surm sama hea, kui kindel. Katsuse sealt sigaliseerida lippude või tuledega. Isegi suurtükkidest poleks mingit kasu. Ja kui keegi tahakski aidata. Aga kus ta seda saab, kui ta ei teagi, et laev on merehädas, see on juba jumala tahe. Vaadake siis mul tuligi mõte. Küll oleks hea, kui oleks merel traadita side. Ja siis ei pruugi inimene merel enam hirmu tunda viibi, kuidas siis kus tahes. Kui peaksid õnnetus juhtuma, tuleb talle kohe appi tema lähim naaber, olgu ta siis venelane, prantslane, inglane või ameeriklane, tuleb ja päästab teid hädast. Peaksid olema vastandril lühidalt traadita telegraaf. Need siin on vastuvõtujama, mitte kõik, muidugi, üht-teist valmistatakse veel tehases. Siin aga on mõned seadmed saatejaama jaoks. Arvan, et nende aparaatidega võiksime juba tänavu suvel luua traadita side kahe laeva vahel. Aitäh teile, ausus, etu, murretsete möremees teest. Vara on mind veel tänada, sõbrad. Rahadega Sa võitu ei jätku, isegi selleks, et meistrimeestega arved klaariks teha ei jää muud üle, kui oodata. Joonised tuleb aga kõrvale panna kuni paremate aegadeni. Teie ausus, aga mis te sellest arvate, kui me siin tähendab pärast tööd käed külge paneme jääme iga päev paariks tunniks kauemaks töökotta ja eks näe, ehk saamegi asjad joonde. Ei, aparaat on ju meile merre meestele veel rohkem vaja, kui teil ongi, aga materja söödava kraami meil jätkub ja jääb ülegi veel, aga kui ülemuste käest pääseme? Oi, kardad tormi arrosis merele minagi ja võtame kõik oma peale, teie ausus. Et ei, palume ainult seletada, kuidas teha õige uismids, aitame kõik, kõik kaikne õega seeme tükki küljest ära võtta, noh, niisuguse asja jaoks me oma abi juba. Ma ei tea kohe, kuidas teid tänada, sõbrad, Ma ei leia lihtsalt sõnumis. Ja näete, seal tulebki teie abiline. Kus seadega polnud rais Aleksejev Narvas, et kust te muidu ikka olete, kui mitte töökojas? Tervist, teatringalats. Toredaid näen. Ma palun teid. Ärge laske mind teadmatuses vaevelda. Missugune vastus, kas hakkame tegema katseid laevadel? Hakkame küll. Mina isaga pean mõtteid koguma ja siin on lausa õudseks jäänud. Tahaksin korraks värske õhu kätte minna, et pärast selle tal dile kõik hästi, Aleksandr Stepanov. Jään teid ootama. Aleksander Stepanovile sammus aeglaselt mööda kaldapealset Ta oli oma suurem, veidi raskevõitu kogu sirgu ajanud. Tema avalal valgest habemest raamistatud, veidi roidunud, näol peegeldus rahu. Ning väsinud ja ühtlasi erakordselt lahkete silmade pilk oli suunatud kaugusesse. Tuul puhus endiselt merel kuid teadlane ei pannud tema teravaid iive tähele. Ja ka meri ise ei näinud talle enam nii külmana ja rõõmutuna. Reidil paistsid selgesti lahinglaevade terasest hiigelkogud. Vilkalt kõnelesid üksteisega oma lipukeste abil signalistid. Vaevalt et nad teadsid, et nende kõrval sammub mees, kes kinkis maailmale uue suurepärase sidevahendid. Peagi vilksatas pilvede vahelt tükike selget taevast. Veel hetk ning päikesekiirtevihk valgustas heledasti mereavarusi. Ja kohe ilmus ka esimene kajakas, kes tormas kiiresti lainte kohal lehvitades sujuvalt oma tugevaid tiibu. Teadlane, aga sammus üha edasi, süda oli tal kerge ning näis, et ka temale olid kasvanud võimsad tiivad.