Tere õhtust. Täna on luulesaade põimiku Betti Alveri ja Ave alavainu luulest. Koostas ja lavastas Katrin Jalakas. Esitajad on Pedagoogikaülikooli üliõpilased Sandra Meigas ja Tanel Saar. Ja selle luuleõhtu pealkiri on üx Betti Alveri luuletuse tuju kujund. Ise õppinud õnn, head kuulamist. Täielik ükskõiksus saatuse vastu. Siiski veel soov keegi olla. Ükskõik kas tühi või täis, mutas üks köikas minna või tulla. Jahe on. Talv longib maailmas ringi, tungib ta südame manu. Ükskõiksus painab, pea kõikide hingi, vannu või nutta või palu. Tahad mu saatust käskida, käsi tahad mu elu? Manna. Olen nii noorelt nii vana ja väsinud. Majakas kustuse, rannad on ohte täis ning kutsuvad üha. Jõuda jõuda, jõuda. Ükskõiksus. Ükskõiksus, vana ja pea. Enam ei tahamas õuda. Jah, tõesti, sekkunud suunata võib saatust. Üksainus hetk, mis oli kunagi üks vaimuvälgatus, mis polnud eitusjaatus ja mis ei kordu enam kunagi vaid hiljem aduret just sellest hetkest sai alguse Su tõus või allakäik. Sest ühest mõtlemata jäänud mõttest võis tegelikult oleneda kõik. Näe praegu taarseks lahti räämas taevas ning paistis üks, kes istub seal ja naerab. Must vari käib akna taga, kes mulluga lagedal käis. Ta huvitab siin alati. Tuulelapsime tuba on täis. Täna pilluvad pilve pallinud Musengiga puiesteelt. Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt. Las ta räägib. Ta sõnad on rängad. Juba mõistan mõndagi neist, kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb Koljateist ikka kutseta kuhugi kaasa. Kuid lukus on pööruse uks. Toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks. On päris kindel, jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe, kui sa kõik tõkked teeldid olla mööda enesest ei lähe. Kui suurel kurrud ja suuhing ära uskarda hukku vaid senisest end lahti kisu ja keera vanad uksed lukku. Sind ümbritsevad jäised tuuled. Ühist kerkib tühimägiahel saimalt sügavuste kuuled metsloomi kaljuseinte vahel. Kui sa nüüd minna julgeks sillaks vees, siis kuristikud kaanduks. Hall kivi, raskeid vilju, villaks ja kiskjad alandlikult taanduks. Ja ma lähen ja lähen ja lähen. Kuigi puudub mul koht, kuhu minna, on pea kohal, ükskõiksed tähed ja ümber on ükskõiksed linnad. Ja ma otsin, otsin ja otsin üht kohta, kus pea võiksin peita. Ma pole ju süüdi, et eksin, otsides mida ei leita. Ja ma vannun ja vannun ja vannun tulist kurja, et pauguvad majad. Olen Warren kõik mängu pannud, mida nüüd oleks hädasti vaja. Kui suureks sina ennast sead? Mina pean end sinu suuruseks. Kui vana sa arvad end olevat? Mina pean sinu vanuseks. Kui jaosas usud end olevat? Mina ei pea end ausamaks. Oled sa veendunud, et sa oled sina? Küll olin lopsakas, ta nokiv jutt kui kentsakas ta kemplemine. Ta käest ei andnud oma vanikut, kuid ütles iga lille nime ja imes ristikutest õiemett. Jõime lähkrist Kungla kaevuvett ja nagu narrid, Naaklesime. Mu nimi on rõõmupoeg, tuju. Teen elus kõike enamaks. Ma tean, kuidas tümised tühi, kuidas kukutab uhiuus. Kuidas peetakse pühadepühi, kuidas kaks korda kaks on kuus. Nõnda hüüdis mu tuju. Ning juba ise ahju kargasid puud ise aknaid avardas tuba. Ise pühkisin lubjane, luud ise veeresid viljakotid. Ise kapsaid kärutas aed üles, vaatasid pütid ja potid maas, labidat märkasid laed. Kuidas armastas odrakäki, seene suhkrupakk mida rukkileival äkki ütles vihane soolavakk. Mida pärdikud pipraterad kõik lootsid. Me kartulist, kuidas punased juustukerad hoopis rääkisid Hollandist mis auväärtasjade mesti läks rohmakas robuski nuust. Kuidas laulis kohviveski lõhnavast? Kohvipuust mis küsib elulahkmel heitlik vooru. Kuid sina enesele annad endast aru. Ja olgu kui tahes pikalt pime sa otsa eest ei pühi, oma nime. Puulehtki vaatab valgust. Vajub vette, koos teistega. Siiski omaette. Sul puudub sirav siht. Eks mine, mine ja taipamist seal aina tarbimine. Kas tead, mis helgemaks teeb tasapisi? Miks julm ei olda iial juhtumisi? Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elu tähetund on kordumatu? Miks tulukene tuisuööde kestel ei kustunud? Ei kustu inimestel? Eks küsi endast parematelt. Eks küsi, surnutelt ja elavatelt. Kuid ära iial küsi kadumikult sa enam neid, kes läksid juhuslikult kottpimedasse läbile ette luha. Ohusu. Nendele on ükstapuha. Maailmatu Mallerguga tuli riidlema Su noor tulid, pillivalitu kandjad tulid klaasis EP kasuked eel mündride tooniandjad ja hädapasunad tuli pirtsakas, pillilööja tuli turtsakas, tantsupaar tuli, õbluke ülesööja tuli Maltsutav manu. Var tuli kribinal kõiksugu tüütuid ja tähtsaid ja tüssatuid tuli süüdlase näoga süütuid ja elus eksinuid. Külid närvad, nägu, rikud, tuli, korjad ja kukupai tulid murtud ja murelikult. Oli see alles tramburai. Küll ma otsisin eluarvu. Jagasin jagamatut, kuni taipasin tasahilju, et sa leiad saatuse summa, kui korrutad välgujoaga oma elu surmkümmend suudlust. Hull 100 ilusat hetke ja tunduvat valu, tuiget. Kui silmad jäävad raskel hetkel kuivaks Kui vaatad ise ennast nagu teist Kui muutud tuleviku suhtes tuimaks näed endas lihatüki mitte inimest. Kui igal pool on väljas märgutuled kuid sa neid märkamata mööda tuled kui juhid ükskõik kuhu oma laeva ja kursi hoidmisega enam ei näe vaeva. Kui sina enam millestki ei hooli. Siis leidub keegi, kes sult võtab rooli. Teen päev päeva järel ainult arutuid tegusid. Et arukad mulle andestaksid. Et mõtlejad mõistaks, et kannatlikud välja kannataksid. Tigedail oleks, mille peale vihastada, kurjedel kurjustada, ühtedel vastu võtta, teistelt tagasi lükata. Kui tuiaca tegumoega tuju tervitas kõiki neid. Ta narritas nanni poeg ja kõnnitas kübardeid peolauda poisikesed, kus häbi luga, äkia, leina jakkides, lesed kõik tujule andsid kätte. Juba kõnnidel kahanes kaotus, juba vänglejail vähenes jaks. Juba laienenud laotus läks kõrgeks, säkentsakaks. Juba selgusid Salarked. Juba sõna sai sisehääl. Juba lõhinal põlesid lõkked jaanipäevasel jääl. Tuju karjus kurdile kõrva, tuju turgutas, tõburaid tõotas tervist ja õnne kui tõrva. Munandipirukaid. Mina hüüdsin läbida juttu, kas oled sa lihast ja luust. Ema põrutas ära. Muutu kõik naersid kui ühest suust. Kõik naersid ning jala tantsis, tuju tõusis ja kärkise käis kesktuba, trumpi tantsis ja laulis, kui lakku täis. Mina olen seto hobude tolvan Minapolence põnnide põnn, Miinapolemisel loodud lollmann ja iseõppinud õnn. Korralina kordasid sulid ja sahiseb sahkerpill. Kes teisi pügama tulid, neilt võetakse viimnegi vill. Kõik naersid, mingi jala, tantsis terve tuba, kond kärkise käis terve tuba, Donald Trumpi tantsis ja laulis kui lakku täis. Mina polen, see tabude tolvan, viljad poletsem põnnide põll, mina polen, loodud lollmann ja iseõppinud õnn. Juba jänni jäi, omab, oli juba vaibus väiklane vimm, no see juba see juba oli kõige jumala kuradi. Kust võtan õiguse kõneleda hulgaga? Ei tea, kust võtan julguse rääkida teistegi eest? Pole aimu. Lähme hingekellukesi korjama. Neid on nõnda palju kõikjal maas. Nende sädelus on tihti tuh. Tihti tolmu peidus, kauni suh. Tule hingekellukesi korjama. Nendest imekauni mosaiigi saab. Õrnalt puhastame väiksed tükid Me. Õrnalt kauniks teoseks lükime. Lähme hingekellukesi korjama. Neid on liiga palju lihtsalt maas. Hing ootab üllatust. Kuid meile mõtte imet Vaim vajab värskendust, kuid tagamaa on pime. Hing hämaruses ootab lahtist ust, kuid nelja mõtte aimab õnnetust. Kui tõde sünnibki, siis tunnevad kõik, et see on kaotus aga mitte võit. Vaim varju, tõmbu, see on armsalt pime. Hing ootab üllatust. Kuid meel ja mõte imet. Sest suureimiski see keegi, see midagi, mis on meie aju ääremaadele märgi jätnud. Aga mulle see tohuvabohu See köki-möki trots tegi tuska ja natuke nohu. Tujul naeris ka nina. Mina hõikasin, ettevaatust, ei tunne sa mitte üks tonks, ära sinagi puuduta saatust, kui sa pole just palutud. Pronks. Ma vist üksasin teda pähe. Minul suus oli mullamaik. Käsi kuidagi puutustab pähe. Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks, ma leiaks kasvõi mõistmist nagu sõbras siis ometi mind kunagi ei säästaks mu enda Maalit majesteetlik tõbras. Ma eksinud ja eks siin ja eks siin elu pühade taguli varju olen süüdi, et leidmatult otsin ja sealjuures appi ei karju. Armu? Ei anta? Ei paluta. Näib, nagu oleks kõik valuta, kuigi sind üksnes ei talu. Ta. Armu ei anta? Ei paluta. Mina seisin täis rähni, kõik muutus minu kontsakas kuder värk, mind vaatas kui pilguga, tappes temal korraga põse lappes oli savine, sünnimärk. Tuju tardus. Ma jätsin ta unarule. Viimaks viisin ta pööningule. Mutubajaid tujutuks. Toast välja kui tuule ju karjumas rahutu rahvavoor. Ma ilmatu manner kui ka vastu seina lõi nutsu moor. Juba sumbusid Salarked, juba salgas entsise hääl. Juba lämbusid, lõhnavad lõkked jaanipäevasel jääl. Keegi terasid talitas? Ei noolinud odrakäkki, sinine suhkrupakk ei sähvanud sõnagi, äkki vihane soolavat? Egas pärdikud pipraterad küsinud kartulist. Eluilmaski juustukerad ei rääkinud Hollandist. Ahju labidamesti jäi rohmakas robuski, nuust ei teadnud kohviveskit tuhkagi. Kohvipuust. On minu sõnumit teile. Või on see kõik ainult üks suur enda kallistamine. Olen kodutute sõnadega kodu. Kohtumispaik neile, kes omavahel sobivad, ei muud. Eile olin võimukese vägev. Täna ei passima. Juma eilse teenijanna jalgu pesema. Homme võib-olla kavandan jällegi kõiki ja nii ikka ja alati mäeharjalt kuristiku ja tagasi kõrbest, Arktikasse ja tagasi kõrgelt sügavasse külmast kuuma, ilmlõpmata. Kõik muutub läbi tuisu ja tuulemurru, lähen minagi teisemaks. Mul on au, mul on annet, mul on raha. Surnud savi ja ka ei taha enam saada elavaks. Ainult unedes. Üsna harva, kui mu ümber on tuhakarva hirmus hääletu hinge. Hüüab üles mind kida keeli, räägib minuga segameeli, minu mõistmatu meistritöö. Siis Hap, sõites treppidel, tule, lähen mürtsudes pööningule. Mina raudse meelega mees, raudselt pisarad raudselt valgel seisan raudselt tähtede valgel oma rahurikkuja ees. Siisata vaatan ma kohtunud, kuju vaatanud, paludes tolmused, tuju, paelist, vaimetud, savi pead. Kordan, kui arust nõder mu sõber, uus õppe äärmus, äärmussõber, mu südames hõbe. Mina tahtsin ju ainult head. Oma väikesest valust saad karjusid. Nii et kõmise silmaruum. Ja alles siis, kui sa vaikisid, Me mõist. Kui ma nüüd minna julgeks Sillaks vees siis kuristikud kaanduks. Hall kivi, raskeid vilju, pillaks ja kiskjad alandlikult taanduks. Kuulasime Betti Alveri ja Ave alavainu loomingut. Luulekava koostas ja lavastas Katrin Jalakas, esitasid Sandra Meigas ja Tanel Saar. Helikujundus Külli tüli.