Programm. Tere õhtust. Täna kuuendal oktoobril sai Eesti raadio uudistesaade Päevakaja 35 aastaseks. Esimene saade läks eetrisse siis, kuuendal oktoobril 1958. aastal. Täna vaevakajakaid hõbehalliga Eesti turneel, tervitus neile sinna kuhugi osa ja on kindlasti juba kodus pärast aastapäeva aktust ja kaks tükki on jagunud ka keskestuudiosse. Indrek Treufeldt ja Riina Eentalu. Täna me ei hakka tegema mingit tõsist ajaloolist tagasivaadet, seda on tehtud varemgi ja sellest on ka kirjutatud. Täna me räägime lihtsalt Päevakaja teemadel ajalooliste tagasivaadetega. Laupäev, 26. märts seltsimees Hruštšov-Prantsusmaal eine bordo linnapea juures ja saabumine tarbi linna. Roosneri estraadiorkester Tallinnas Rudolf Nuude 30 aastat laval, kolm ilvest ühe korraga. Päevakaja number 451. Küllap räägivad kujundused väga palju hammast ajast. No ma mõtlen selle numbri peale 451 tegelikult miski ümmargune number üks Päevakaja üks paljudest päevakajalist, mida on üks nüüdseks on olnud, ma täpselt ei oska öelda. 12862 täna ja mina. Täpselt seda harrastust kunagi pidanud vedamata. Minu jaoks ei ole see number nii tähtis, aga mis kujundusse puutub, siis viimasel ajal on see kujunduse muutmine üsna sagedaseks läinud. Nüüd on olnud vist vist kahe aasta tagant uus kujundus ja nüüd me tahame luuta kujundust ja me ei tea, milline see kujundus peaksid olema. Sellepärast ma räägin, et kujundus räägib väga palju omast ajast. Nii pidulikke aeg praegu enam ei ole, vaata kui pidulike suure on see, see kujundus oli nüüd siis 60. aastal, mida me praegu just kuulasime siis oli väga pikka aega üks ja see sama kujundus ja praegu me muudame väga kiiresti oma kujundus, sellepärast et aeg on kiire. Nüüd kuuleme kujundust, mis päevaväes oli üsna kaua aega. 90. aastal viimast korda. Ja sellesama kujundusega algab ka saade mis oli 2500, päevakaja 2500 ja see oli 29. oktoobril 1966. aastal. Seda saadet juhtis Toivo Makk ja seda me nüüd kuulame. Edasi. Enne kui asume tänase päeva sündmuste juurde, teeme ekskursioonipäevakaja minevikku. Teid aitab selles meie peatoimetaja Jüri Hansen, kes valmistus juba päeval meile helilindi Mees, kellega kõigepealt täna vestlust alustame, on teile hästi tuntud toimetaja Valdo Pant. Kuigi rohkemad sellest toimetamise tõest meeles ei ole. Aga et temaga nüüd tegemist kõvasti oli meil kõigil siin olid veel Lauri Kaasik ja Kivilo sel päeval otseselt seotud samuti Albert käär. Ja loomulikult siis kogu toimetusel tol päeval, kuuendal oktoobril 58 otsustati, et on viimane aeg minna üle nädala sündmusi käsitlevalt, ringvaate vormis, saatelt päevasündmusi igal õhtul värskelt peegeldavale saatele. Kas see otsus oli seotud ka pisut kõhklustega? Ta oli seotud isegi nii suurte kõhtustega, et alguses tuli kolm päeva vist teha proovisaateid. Kas me suudame ühe päeva jooksul ettevalmistada kõik palad, mis on olulised teostada ja eetrisse anda, ja tõepoolest juhtuski nii, et. Ma ei mäleta, kas see esimese saate puhul või natuke hiljem, et oli helilinte, mille üks ots oli eetris, teine magnetofonilt ja kolmas paberikorvis. Millist osa sinu kui reporteri kui raadio ja televisiooni ajakirjas arengus on edendanud Päevakaja? Eks ta ole sellest halle juukseid põhjustanud osa etendanud, sellepärast et selle saate töörütm on väga närviline see tuletõrje komandot meenutav selline ooteasend, pidev aktiivne ooteasend, Sealse kõige väsitavam töö juures valematasime nädala ajaraamides, siis nüüd tuli paratamatult lülituda IGA PÄEV uuele temaatikale ja kõik otsused ja kogu töö teostus teha ühe päeva jooksul. See arendas ta kiirabi tööstiili päris kõvasti välja. On levinud niisugune arvamus raadiumaarset päevaga rataste vahelt läbi käinud, et see peab enam-vähem igal juhul vastu. Ma usun küll, kogemused on näidanud, et kes seal rataste vahelt tervelt läbi on käinud, seal ka terveks jäänud. Naljakas on kuulata seda linti, mind häirisid pausid, mis olid üksikute lõigukeste vahel. Niisugune tunne oli, et võtaks käärid kätte ja lõikaks nad lihtsalt välja. Aga ilmselt aeg oli selline, et need pausid olid moes, lihtsalt pausid rääkisid ka millestki. Ilmselt ei olnud, mina ei tea, kas nad millestki rääkisid, et ilmselt ei olnud see tempo sel ajal veel nii üles kruvitud tõepoolest sellele rohkem õhku ja aega. Praegu on tõesti nii, et lõigume ju oma oma väikestest Päevakaja lõikudest ka viimase kui pausi välja, sest aeg juba maksad ja aeg on läinud kiiremaks, et nad mahutaks rohkem informatsiooni sisse, siis igasugune õhkkond vahelt väljas on ju nii. Selles intervjuus Valdo Pant natukene avaldab kartust, et kas ikka suudetakse ühe päevaga kõik sündmused ikke ühte saatesse ära mahutada, seal päris naljakas praegu on, on neid pikemaid uudistesaateid siis 15 minutilisi uudistesaateid viis järvel päevaga vaja on tegelikult väga suur maht ja saadakse ka kuidagi toime. No vot näe siin andmed, me mõtleme, et kuidas võib mõelda, et kas ühe päevaga saab ühe päevaga valmis tehnika ilmselt oli ka natukene teistmoodi kui praegu, aga, aga see tähendab seda, et kui nemad pidid sel ajal ümber harjuma nädalaliselt mõtlemise tsüklilt päevasele, siis noh, meil käib ratas juba väga kiiresti on vaja kuus saadet päevas, valmistaja igasühes kaks-kolm ja päevakajas kuus kuni kaheksa lõikuse ees, nii et noh Ja siis veel nad täistunni uudised siis tähendab see seda, et et mõte peab nihkuma nädalaselt mõtlemiseks, päevasele ja nüüd juba ka tunnisele mõtlemisega, nii et kohati isegi tekib niisugune tunne, justkui teeks nagu treiali töödest kütreikesid, jätreiksi teatreiksid. Siis hakkad mõtlema, et võib-olla, et need asjad, mis treid Nikolai ühtemoodi neetud trikele treidjat treidjas, rütm hakkab korduma. Siis ei kontrolli ennast ja siis tekib üks lisaraskus üks lisanõue professionaalsusele. Kuidas saada sellest rutiinist sellest treiali tundest lahti? See see ongi, et et muutunud aeg on tõepoolest pannud sind kiiremini mõtlema ka, samal ajal toonud just nimelt selle selle selliseid lisakoormusi veel kõigega juurde, et vaadata, et sa rutiini sataks, võid sa enda jaoks rutiin ei satuks. Mis kohe hakkab kostma raudselt kuulajani, kui sa muutud tuimaks, rataskäijaks need üldiselt noh, aega on läinud kiiremaks, ütleme siis nii. Räimepäeva kajastaga, aga tead, Riina, minul see Päevakaja tegelikult ei ole nii, nii väga hingelähedane nalja kui ketserlikum see ka ei kõlaks, sellepärast et et minu arust ajad on muutunud selles suhtes, et kui kell on kaheksa praegu päevaga eetris kell 20, siis minu arust enamik inimesi vaatab televiisorit. Nii palju on telekanaleid, nii palju on, on võimalust istuda lihtsalt ja vaadata pilti. Ja mis ma siis ikka nii Minu arust ma arvan, et ma ei tea, ma teen seda ilmselt alateadlikult, et ma panen oma oma hingejõuhommikuste saadete peale kella 12. saate peale sest ma tean, et siis on palju rohkem kuulajaid. No mina leian, et, et kõik need viis saadet, mis meil teha tuleb, kuigi raadio jaoks on magusam aeg hommik. Paraku sündmusi toimub õhtupoole võib-olla veel rohkem ja kõik need viis saated on minu jaoks küll ühteviisi tähtsad ja, ja Päevakaja siiski minu jaoks veel, kuna ma olen olnud palju varem, selles on see saade, kus kõik terve päev koos olema, hoolimata sellest kas ma tean, et mind sellel hetkel võib-olla enam nii palju inimesi kuulata ei saa. Aga ma ei saa lubada, et päev jääb poolikuks. Ja Päevakaja on iseenesest andnud nime tervele toimetusele, see on ikka väga kõvasti küljes. See väärtustel vähemasti veel on. Et kuigi meil on praegu viis uudistesaadete Päevakaja on üks võrdne nendest ainult ei nimeta mitte keegi meie toimetust teisiti kui Päevakaja toimetus. Aga Valdo Pant vastab jaatavalt küsimusele, et kas päevaga ja on justkui veski, millest läbi käinud saavad igal pool hakkama. Vastav ja mina vastaksin ka jaatavalt, kas sina ei vastaks? See on keeruline küsimus, mina tegelikult tuli nii-öelda mujalt, ma tulin toimetusest, mida enam ei ole, see oli noorte toimetuse ja tulin selle mõtlemisega, et kui ma tahan ajakirjanik olla, siis igal juhul pean ma tegelema uudiste või. Pean töötama natukese aega uudistetoimetuses või infotoimetus. Tegelikult on see ju õige küll, sellepärast et pole ju miski saladus, et uudis on nii raadiotöö kui ka kui ka ajakirjanduse alus ja ma olen päris kindel, et töötamine päevakajas või siis uudistoimetuses õpetab konkreetsemalt mõtlema ja, ja kiiremalt valima ja oskust valida materjali ja sõnastada seda väga kiiresti ja ja sellepärast ma usun, on, on ka kõik inimesed, kes päevakajas siiski töötanud on, võimelised töötama ka mujal, raadios või mõnes muus ajakirjanduslikus väljaandes. Aga nüüd ikka sellest samast, et 1966.-st aastast sellestsamast 2500.-st päevakajast on üks helilõik, mis räägib, kuidas raadiokuulaja on suhtunud päevakajas. Mis on kõigi nende Päevakaja ka koos töötatud aastate jooksul olnud kõige üllatavam? Minul isiklikult kõige üllatavam on see suur usaldus mille Päevakaja on kuulajates võitnud. Teinekord omistatakse päeva käele lausa üleloomulikke jõude, näiteks kord maalin Päevakaja kokku seadeks oli laupäeva õhtu, kell oli umbes kaheksa, oli kõige kibekiirem tööaegsest tunni pärast pidi saade minema, eetrisse heliseb toimetuses telefon. Rabad kiiruga telefonitoru, sealt kostab karvane mehe hääl, kaugesõidu kapten, nii. Ja niisugune räägib. Tulge kohe ja aidake. Ma sain täna puhkuse. Homme pidin sõitma sõpradega Kaukaasiasse, hotellid on kinni pandud, sõpradega on kokku lepitud. Ja nüüd päeval on garaažiukse ette tõstetud rasked raudbetoondetailid. Tulge ja aidake. Kuidas abistada. Päevakajaline kraanat ei ole, kui te kohe ei tule ja ei abista, ma lähen kas või Moskvani välja, te peate tulema aitama. See, mida Lembit Lauri ütles aastal 1966 tuleb üsna tuttav ette, sest juhtub ikka, et Päevakaja toimetusse helistatakse ja palutakse ühte või teist asja ja ja küll on tahetud sooja vett saada ja ja veeuputusi likvideerida ja ta arvas, et jah parandada ja mõnda lemmikloomakest üles leida. Jah, nii et kõik niisugused riistapuud kraanast alates ja meistermeest neid Meister meestega lõpetades peaksid ka tänapäeval küll Päevakaja toimetuses olema. Ilmselt on, see ei ole võib-olla mitte niivõrd noh, usaldust Päevakaja või, või saata vastu, kuivõrd kuskilt ju enam abi ei leia, aga võib-olla siis tõesti, et noh, ajakirjanik, oma oma siis reputatsiooniga või saate prestiisiga või et noh, et siis aidatakse inimest. Niisugust abipalvet on küll väga sagedasti. Aga telefonikõnedest olen ma ikka tahtnud rääkida, neid on ju mitmesuguseid, mõni palub abi ja sellest ma saan täiesti aru. Kui tal ei ole enam kuhugi pöörduda, et ta pöördub siis ajakirjanduse poole, kes aitaks tal mõne asja lahendada, aga Meie toimetusse tuleb ju väga palju telefonikõnesid hommikust õhtuni. Ja ma olen märganud, et viimasel ajal pöördutakse ja helistatakse siis, kui kellelgi on halb tuju või ta tahab sulle midagi halvasti öelda. Ja neid on väga palju. Tähendab, inimene lihtsalt valab välja oma oma pahameele millegipärast. Sest need on ju jumalaid, rohkem on võimalus erinevaid erakondasid, kummardada. Nüüd valatakse viha välja oma poliitiliste vastaste peale näiteks või? Nende peale, kes ei poolda. Jah, lemmikerakond. Jaa jaa. Ma olen pannud tähele ka seda, et, et praegu on ju rohkem kanaleid kui üksainus, vanasti oli Eesti raadio ükse, sest kui ta kuulis raadiot, siis ta kuulis eesti raadiot, siis vähemasti läks võib-olla õigel aadressil. See pahameel praegu on aga niimoodi, et raadioid ja mitu ja, ja televisioonikanaleid on mitu, inimene ei vaevu kuulama, missugust või mõtlema, missugust kanalite kuulas. Ta võtab esimese ettejuhtuva telefoni, juhtub ta meie toimetusse, oletame aga oma pahameele valab ta välja. Selgub hoopis näiteks mõne teise raadio pärast, mida ta juhuslikult kuulnud. Ja ta ei, ta ei hakkagi enne küsima, kas õige oli. Me oleme enne oma sahmaka kätte saanud, tuju on rikutud mõlemalt poolelt. Ja seetõttu mina palun küll, noh, mulle meeldib oma kuulajaga suhelda. Aga mulle meeldiks ka, et kui kuulaja ei oleks nii hirmus mugav ja ta enne mõtleks, missugust kanalite kuulas ja kas ta õigel aadressil kõigepealt kellegi näo täis sõimas. Mul on siin tekkinud sportlik hasart, sellepärast viimasel ajal muudkui helistatakse ja öeldakse, et teie raadiost seal sellel kellaajal ütleme kolmveerand kaheksa oli vot selline uudis, et seal üks või teine asi läks pankrotti või kedagi sõimata või, või mõni kauplus tegi väga halvasti tööd, et Öelge täpselt, kes ja miks ja kus ja süüdistatakse ja siis siis ma lähen uurin seda asja tegelikult on võimalus kuulata neid asju, mis on eetris olnud eelmisel päeval raadios kõik saated lindistatakse ja mõne hulka vaeva tegelikult sageli ütleme tund aega, et leida see õige koht üles. Siis ma näen. Kuigi inimene on nii raudselt veendunud, inimesed on raudselt veendunud oma oma tões, mis ei tegelikult tõde. Aga mis puutub üldse helistajate pahameeles, siis sest mul on üks hea rohi. Ma õpeta mind ka, ma räägin nende helistajatage hästi-hästi leebetest, diviisak, mõtlen. Suurepärane, suur tänavate, helistate, see on see nii huvitav mõte mulle seda ennem kunagi kuulnud. Maritan olla tõesti õnnelik selle kõnelda. Chertsiseks vihastab kohutavalt neid, vot vot see on tõeline kätte maksma endale niisugustele psühhouligaanidele, kes ootavad seda raadiost, sealt hakatakse sõimama kavas ja vastu. Aga ma üldse helistamise vastu. Jube tore oleks, kui kui helistatakse asjalike asjade pärast, öeldakse mõni keeleviga või jah? Ei ole tõesti, kui meie puudustele, mis on, mis tõesti õigeid ja olemas on, tähelepanu juhitakse, siis me oleme tõestanud väga tänulikud ja ainult paluks enne pisut oma pahameelt maandataks, enne kui telefonitoru võetakse, sest me oleme valmis asjalikuks vestluseks igal ajal. Uskuge meid, aga kellelegi ei meeldi, kui, kui ta kõigepealt, kui tarud võetakse, siis ilma teretaja ja, ja tutvustamata. Kuidagi pöördutakse minu poole. Põhjendamatu pahameel. Ma ei tea sellest telefonijutust nii palju, räägime kas sellepärast, et täna on usaldustelefon, saate karast neid hea ja meie toimetes juhtub. Umbes samas rollis olema tihtipeale ka nagu usaldustelefoni rollis. Oleme ka seda olnud, sest inimestel on ka neid, kes on üksikud ja, ja ta tahab ka, tahab rääkida meiega mõnikord, ainult. Ainuke asi on see, et meil on hirmus kiire toimetus uskumatult kiire ja kui siis on kaks minutit saateaeg, mulle seisan nagu öeldakse, jalg ukse vahel ja paberit käes ja ma pean kohe jõudma. Ja kuidas ma ütlen sellele inimesele. Et palun lõpetage ära, ma pean minema nüüd kohe saatesse, niisuguseid hetki on küll ja küll on. Aga hea küll, nüüd lõpetame telefoni. Arhiivis ei ole eriti palju päevaga ja materjale. Leidsime midagi 60.-test aastatest, aga 70.-test praktiliselt polnud midagi võtta. Ei olnud jah, sest need, mis me mängisime, oli 60.-test 80.-test on jälle, sest sisu hakkas toimuma juba, aga seitsmekümnendad on tõesti tühjad ka arhiivis. Ja mina ka ei oska leida põhjust sellele, miks seal midagi päevakaja asjast võtta ei ole, võib-olla sellepärast, et ei juhtunud ühtegi tähtpäeva sisse, aga võib-olla oli aed niisugune. Ei leitud midagi arhiivipanemise väärilist või. Kas sa ise ei mäleta, sa tulid vist 70.-te alguses? Ja tulin 71 aga tol ajal mina üldse ei mõelnud mingi arhiivi peale, sest ma olin nii noor ja algaja ja mul oli iseendaga nii palju tegemist, et ma ei suutnud mõeldagi, mõni minu lugu või midagi niisugust võiks arhiivi jõuda, mina maadlesin sellega, et saada selles karmis toimetuses endale üks koht ja, ja pind alla. Need ma mäletan seda ju, et et miks ma seal olen ka nii kaua olnud alguses kindlasti sellepärast et puhta jonni pärast. See oli meeste toimetus ja, ja ega naised ei jaksanud seal kõigi kaua olla, läksid õrnematele aladele kui, kui infotoimetus olija. Ja siis mul oli alguses täiesti jonni küsimus, et kas ma saan siin hakkama, kas ma jään siia pidama? Et minul oli 70.-te alguses niisugused mured. Aga arhiivist jah, sel ajal ei mõelnudki, et kas minu lugu mõnigi kunagi sinna jõuda. Mul on öeldud seda, et et. Raadio inimesel või raadioajakirjanikuna on kurb saatus, et tõesti midagi halvasti, kõik, mis ta räägib, kas see kõik, mis ta teeb, see kõik, mis ta välja mõtleb, kokku mängib, kokku monteerib see kõik kaob kusagile õhku. Eetris kusagile kosmosesse, mitte kunagi ei saa seda enam kätte. Noh, ma ei tea, helilintidel lõppude lõpuks olemas, vaata sedamoodi on näitlejal ikka veel palju kurvem saatus, etendus sünnib ka ükskord õhtu jooksul ja, ja ei. Ja kes ta vastu võttis, see võttis järgmisel õhtul on midagi muud. Et ma ei leia seda, et see raadioajakirjaniku saatust nii kurb on. Ma mõtlen ainult seda, et selle võrra vastutustundlikum peab mikrofoni ees olema. Sellevõrra valitum peaks olema ka see inimene, kes, kes mikrofoni ette läheb. Teades, et sa räägid inimesele võib-olla ainult selle korra ja see ja paberi peale pead sa oskama seda öelda niimoodi, et sa kuuldav ja mõistetav oled. Seetõttu ma mõtlesin, et kui ma hakkan neid varasemaid helilõike, kuulasin, et ma olen tõeliselt õnnelik, sealt kuulis ilusat eesti keelt. Esiteks tol ajal praegu nii palju enam ei ole. Jah, mulle meeldis ka see, et raadiohääled olid tõesti väga valitud hääled, selged hääled. Sest sa mõjud ju inimesele ikka eelkõige võtad sa kontakti oma häälega ja sellega, kuidas sa esined. Ma ei ütle, et peab olema tsensuur. Või mingi niisugune, aga valik, see, et kes mikrofoni ette pääseb ja millal ta sinna pääseb. Ma tunnen selle järele juba tõelist vajadust raadios, sest liiga palju on seda, et keegi tuleb uksest sisse, läheb mikrofoni ette, räägib jumal teab mida. Ei ei keelt ega mõtet. Teine asi on see, et Eestis pole üldse praegu veel moes rääkida, hästi rääkida, loogiliselt rääkida, alguse ja lõpuga mõtteid. Jumal hoidku, see ei tohiks olla mood, see, see peaks olema täiesti loomulik, et inimene väljendab loogiliselt. Ma mõtlen seda natuke utreeritult, aga aga põhimõtteliselt on nii, et et kuna see korralik rääkimine korralik eesti keele valdamine ei ole ütleme siis ei ole popp siis ei saa meie küsijatena väga tihti või ei saa kätte korralikke mõtteid, korraliku jutt, mitu selget ideed. Aga ma ikkagi paiskame selle eetrisse. Ja siis need, need, needsamad, kelle seas korralik eesti keel ei ole moes, võtavad selle omaks, käib niimoodi ringiratast nagu nõiaring, millest me välja ei pääse. Pääsu välja noh, kui me ei pääse välja need esialgu, et meil pole võimu või õigust koolitada oma vastajat, siis ütleme siis nii, et alustagem iseendast. Me vaatasime aastas 66, kõnelesime 70.-test aastatest ja nüüd lähme edasi ajas. Päevakaja number 10000 oli eetris 88. aastal. 11. septembril. Ja uuesti Eestist ja nüüd tahaks küll, saate anda lauluväljakule meie reporter Erki Berends on, seal, saame kuulda. Praegu toimub ma tean ka, et Ivar Trikkel on tema juures ja nädalakommentaar läheb täna eetrisse lauluväljakult. Ja nüüd on igatahes toimetaja kannatus ka sealmaal, et ma jätan stuudio ja lippan ka lauluväljakule ja loodan, saate lõpetada sealt. A? La. Saunaarve on ladu orjad. Ja siin lauluväljak. Küsimus saate toimetajalt, oli praegu toimub ja küllap te ise kuulate, mis praegu toimub, 200000-st kõrist laul, eestlane olen ja eestlaseks jään. Nõnda siis lauluväljak, paik, kus koha peal mõtteis on, täna usun seda julgesti öelda iga eestlane. Aga võtkem natuke aega tagasi ja mingem ajas natuke tagasi. Meie hinge on puudutanud vabadusel, sosin, see peab kasvama päis kõlalise inimhääliseks kõnet. Selles sihis me peame edasi minema ja Me murrame end vabadusse. Kas või läbi halli kivi. Üks torn. Me heiskamisega Pika Hermanni torni, sinimustvalge lipu. Ükskord me võidame niikuinii. Vaimustunud innovatsioonist võisite aru saada, et need Heinz valgu sõnad ei läinud kurtidele kõrvadele ja küllap võite kindlad olla, et igas järgnevas sõnavõtus oli seda taas ja taas tunda. Üks märk veenab mind vahvasse eesti rahvasse uskuma. Napp autosõit lauluväljakult raadiomajja võttis küll palju aega ja palju kannatust, kujutage ette ikkagi paarsada 1000 inimest ja mõnikümmend 1000 autot. Aga ei näinud ma rusikaid, viibutavaid inimesi ega sõimlavaid inimesi, vaid tähelepanelikkust üksteise vastu austust. Ja lõpuks lahenesid ka need liiklussõlmed. Ja pole põhjust kahelda, et nii tasakaalukalt 11 mõistvalt lahenevad ka meie elud, teisedki umbsõlmed ja nüüd on minu kõrval ka Ivar Trikkel. Kõik on küll välja öeldud kuid see, mis toimub siin ei ole moskva ärgem hellitagem, kallid armsad kaaseestlased ennast sellega, et need päevad, mis tänasele pidupäevale järgnevad, et need on ilusad, helged, niisugused päevad, kui siin palju on vaja võidelda on vaja seista enda eest. Aga nüüd on jõudnud toimet Ta ja kohale. Ja kallis Riina, nüüd üks hetk on siiski, mul ei ole sulle lille kinkida tala. Kas kuulaja märkaski, et täna läks eetrisse kümned tuhanded endas Päevakaja sest 10000 see on 30 aastat, mis varsti täis saab ja selles, et täna Eesti Raadio annab siin ülekanded mitmel programmile, on kasvanud uued noorte reporterite põlvkonnad. See on siiski tänu sellele, et kuuendal oktoobril 1958 läks eetrisse esimene päevaga ja jõudu jätkajatele. Aitäh. Ja nüüd sain mina ka täna õhtul rinda rahvalt värvid ja kui alati on öeldud, et kõige kergem on ennast üksi tunda suures rahvahulgas siis sellises kõrvuti olemises on veel üks tunne. On võimalus tunda, et me oleme üks. Loodan ka, et sellel lauluväljakul siin sellest kõrvuti olemisest sünnib see tunne et kas me oskame hoida ühte ka siis, kui on vaja rohkem teha, kui laulda. Ja nõndaviisi siis juhtus kenasti, et laulu tööliselt ja pidumeeleolud saime ära tähistada ka oma 10000. päevaga. Ja kas need tulid siia lõppu veel ilmateade lugeda, et saadet lõpetada? Sobib ikka, sest ilm huvitab igas olukorras igat inimest. Siis olgu öeldud, et homseks lubatakse pilves selgimistega ilma ja kohati sajab hoovihma. Praegu hakkas natukene juba tibutama, eks ju. Puhub edela ja läänetuul kiirusega viis kuni 10 meetrit sekundis ja sooja tuleb öösel kaheksa kuni 13, homme päeval aga 15 kuni 19 kraadi. Ja nüüd jääb lauluväljak laulma ja meie peame saate lõpetama. Mul on Riina lõpetuseks ainult üks ettepanek, kui seekordne Päevakaja ei lõpeks mitte tavalise lõpukujundusega, lõpeks selle lauluga siit lauluväljakul, mida te kõik praegu eetrist kuulete. Ma loodan, et raadiomajas võetakse meid kuulda. Seesama lõik ja, ja kõik need sündmused, kui Eesti liikus oma vabaduse poole ja siis, kui tulid sellised sündmused Vilniuses või Riias või siis mulle meenutab see olukorda, kui oli, võis kindel olla, et kui kuskil miski juhtus, kui algasid Vilniuses rünnake teletornile. Et veidi aja pärast kogunes raadiomajja Tallinnas ei keegi muu kui infotoimetuse seltskond, no vähemasti üks kindel osa sellest kindel olla, et kui kuskil midagi juhtub, siis natukese aja pärast on üks kindel punt tegijaid koos, enamasti olid need päevakajast. Ja kui tulid kreisiraadio ja oli vaja olla öösiti väljas, siis oli päris loomulik, et see tuumik või suur osa nendest oli, oli Päevakaja tegijaid. Need. Nendel hetkedel kujunes info toimetus omamoodi kiirreageerimiskork, kusjuures võib seda vist päris julgesti öelda ja aga et miks nad just tulid, järelikult Donsein. Aga toimetaja või uudistoimetaja Vaisk või, või sundtoimub, peab kohal olema. Ja nii oli ka ka kindlasti päevaga ja inimestega nendel päevadel. Et küsida, kutsuda ega käskida, ei ole vaja, nad tulid ise. Rääkinud oma toimetusest ise lobisenud palju. Muidugi ei ole tänase päeva õhtu jooksul läbi käinud kõik päevaga hääled, aga nad on igal õhtul igal päeval teie käsutuses. Aga meie toimetuses on ka palju neid inimesi, kes eetris häält enamasti tee. Ja nüüd me räägime natuke nendega ka, mismoodi paistab meie toimetus nende pilgu läbi? Üks sellistest inimestest on meie toimetuse sekretär mari Ditmann. Tema on inimene, kes peab väga palju tegelema arvude mitmesuguste blankettidega, raha arvestamisega. Ühesõnaga selliste asjadega, millega meie toimetajad, et kokku ei puutu ja peale selle peatud tihtilugu tegema kohvi. Peale selle peab ta ära kuulama tihtilugu pahaselt raadiokuulajad, kes helistavad ja muudkui kärgivad. Ja vististi mari kohustuste hulka kuulub sageli ka see, et ta annab toimetuses hea tuju, sest ta on minu arust kogu aeg meel rõõmus. Nii tundub Raadiomajas oled sa Marju olnud küll kaua päevakajas vähe kui sa olid enne mujal, noh, mis suhe sul selle päeva kajaga oli või selle saatega üldse? Suhe oli kui tavalise raadiokuulaja suhe lihtsalt täht, täht taustaks, kuulasin ta ikka ära, mis on sündmusi, milliseid uudiseid, rahvast, kes seda tegid, teadsin nägupidi, selle tõttu oli võib-olla see kuulamine mingil määral ka huvitav. Kirusid, sageli ei kirunud. Lihtsalt hea inimene ei olnud põhjust, ei tea, ma arvan, lihtsalt ma ei osanud teda selliste selliseid vigu ja apsakaid, mida ma nüüd kuulen siin teie varal, ma ei osanud neid lihtsalt siis tähele panna. Nüüd, kus sa oled mõnda aega juba selles hullumajas olnud tähendab, kas sa seda kujutasid ette, et mismoodi see töö praegu siin on, mismoodi ta sulle tundub? Selline toimekesed nagu noh, kuidas ma ütlen, karussell on kliiniku siia hommikul, siis ei saadud siis ega siit enam kuhugi ei pääse. Et inimestel on kogu aeg meeletult kiire, ma mõtlesin, kuidas nad vastu sellele asjale peavad, sest et infotulv on ja, ja kõiksuguseid täpsustamised ja kiirused ja kõik aegade ja eks isegi väga palju arvestama. Ja ühesõnaga seda asja ma ei tea, et nendega tunneternike sugugi ja nüüd olen ka nagu terasemaks raadio kuulajaks saanud. Oh noh, kuna ma tean, et siin, kuidas see keeleõpe käib kõikjale nagu pannud tähele, siis ma oskan neid lopsakaid nagu väikseid oskan tähele panna, muidugi mitte kõiki, aga nonii, ikkagi niisugust midagi olen juurde saanud, mida ma enne ei osanud üldse jälgida, kas hääldamise nagu või või väikseid mingisuguseid. See on tänu sellele, et ma kuulen, kuidas te iseennast kritiseeriti, kui te saatis tuled ja, ja oskan seda nüüd nagu tähele panna. No sa oled ilmselt niisugust tööd nagu sa praegu meil teid mujal ka teinud. Kas samasuguse töö vahe mujal ja siin? On ka tunda ja siin on ikka meeletult kiirimise rit ka, sest ega siin ükski asi ei anna aega, siin on ikka kõik, asi käib nii ilusti, mõnes kohas saadame asja lükata, kõrvale lähed, teed ajad mõne muu asja ära, siis seda küll naljalt siin ei saa, siin on ikka kõik, on hästi kiire, kogu aeg olevate tehtud ja jooksma see asi nagu miskitmoodi tagalas sõdime. Sest et asi läheb ka oleva väikseks asja põlgaks. Kui sa oleksid teadnud, et see nii on, kas sa siis oleksid ka tulnud, kui sul ei olnud õrna aimu lihtsalt pahaaimamatult Madelin küll pahaaimamatult. Ma olen siis neid kuidagi hakanud tegema hästi või halvasti, kuidas õnnestub? Ei, see õnnestub sinul hästi, ma mõtlen, et et noh, et niisugust tempot vastu pidada iga inimene ei taha niisugust mahvi, et oled sa harjunud. Ma ei tea, ma olen üldiselt vist ka selline inimtüüp, et kui ma tööl olen, siis ma tahan tööd teha, minu meelest jalga kõlgutide aknast välja vaadata on palju tülikam ja tüütum. Jaa, ei tea, päris huvitav on. Aitäh. Veera Laid on meie toimetuses eelinfotoimetaja. Tere tuli raadiosse 1980. aga siis pressibüroos ja siis, kui oli veel täiesti eraldi välisinfo toimetaja, see asi, see info toimetus. Veera, kuidas sulle tundub? Kuidas sulle tundus Päevakaja või siis siseinfo toimetus sel ajal, kui need olid eraldi, kui sina töötasid välisinfo poole pealt? No siis oli jah asi veidi teistmoodi, siis suhtusin ma nagu lihtsalt sõbraliku naaber toimetusse ja samuti olima rea kuulaja. Minu jaoks on alati olnud väga olulised vikerkala ja Päevakaja mis andsid täiesti ammendava informatsiooni kogu päeva sündmustest meie Eestis. Nüüd aga, kui me oleme ainult ühine toimetus on muidugi palju muutunud. Nüüd ma näen nagu kogu selle töö käiku, kuidas kõik see sündmuste hankimine käib, võib-olla jah, kõige suurem erinevus on see, et kui oled välisinfo infotoimetaja, siis on mõte kogu aeg selle üle, mis toimub maailmas igas kaugemaski punktis Tartu täiesti välja arvatud Eesti just nimelt. Aga nüüd on nagu hakanud mõte liikuma ka igas Eesti kauguspunktis toimunu on kuidagi tähtis, et see on küll kohaliku tähtsusega, samal ajal nendele inimestele on see oluline ja seda peab ka kajastama veenese seda tajunud, enne ma seda ei tajunud, sest ikkagi kuulates ka Päevakaja vikerkaja ma ikkagi nagu lähtusin kui Tallinna kuulaja, need on üks ja ühine uudistetoimetus, mis selle selles toimetuses meeldib? Või ei meeldigi midagi? Ei mingi pikkam, siis mulle meeldib see, et oled nagu ilu sees ja Sa tead, päris palju ei ole mingi laua taga istumine, paberite tõstmine, vaid kogu aeg tuleb uut juurde. Ja mulle ikka meeldib närviline ei ole. Ja mõnikord on. Aga see käib asja juurde. Sina, Evi Henn, randavad meie toimetuse autojuht. Ma tean, sa hea meelega ei istuks siin stuudios ja hea meelega ei räägiks. Aga ma tahaks ikkagi sinuga veidi juttu teha, seda ju kunagi ei juhtu, et sa oled stuudios. Ütle kaua sa oled üldse autojuhi ametit pidanud 68.-st aastast. Oi-oi, mina ei olnud seal olemaski, ma sündisin 69.. Kuidas alges. Meeldis tahtsin rallit hakata sõitma. Tol ajal, kus autojuhiload said 68. Kui palju võis olla Tallinnast naisautojuht? Mõned need oli aga vähe. Kuidas meie taevatusest tundub olla? Igal inimesel on oma iseloom. Ja üks inimene armastab täpsust, teisele see täpsus sugugi ei sobi. Ja siis peab, siis peaks nagu kõik eraldi rivis üles lugema, kellel, kellel milline iseloomult. Aga on isegi selliseid, kellel nagu sa ütlesid, täpsus ei sobi. Millised need inimesed on? Kas Tallinnas on ohtlik sõita? Ei tähendab, on ohtlik. Tallinnas on praegusel ajal tekkinud mingi hulk ka mingisugune hulk autojuhte, kellel puudub üldse teadmised, puuduvad liikluseeskirjadest teadmised. Viimasel ajal on asi hullemaks läinud. Jah, ma pean ütlema, et, et noh, kui kui autojuht ei tea, et punase tulega peaks nagu seisma jääma siis vist ei teagi niidik siiski. Minu iseloomu juures ei olla Tallinnas mingit probleemi sõiduga sinu iseloomu juures. Ma tean Kui mul on vaja kuhugi jõuda, sinna kindlasti joon ja mul mul ei ole sellist selliseid probleeme kunagi olnud. Sul on nüüd uus auto, no mis tal oli, uusid? Tarvitatud, aga meie toimetuse saanud see vist mõned kuud. Ford Fiesta peen nimi, aga kuidas see masinal? Noh, ta on väike, aga tubli ja natukene sapike moodi. Jah ekstrid tööautoks on natuke väike. Üks inimene võib sellise autoga sõita. Kui sa siin Tallinnas ringi sõidad ja nüüd on ju näha igasuguseid väga peeneid masinaid Mercedes, BMW sid ja, ja mida kõike veel. Oletasin unistatud autodest. Linnas sõitmiseks peaks auto olema suhteliselt väike. Noh, ma ütleks, et et kui minu tööauto oleks Ford Escort Siis ma siis ma oleksin päris rahul. Nii ja nüüd. Ma paluks Marist sealt klaasi tagant siia stuudiosse tulla ja mina lähen tema asemel. Maris Tombach on meie operaator. Operaator tähendab seda, et tema lindistab meie jutud lindi peale, tema monteerib meie lindid või tähendab need apsud kliendi pealt välja, mis meie sinna sisse räägime, et Clinton oleks kena ja korras. Marisega sa ju alguses kohe ei tulnud Päevakaja fonikas päris mujal. Õppisin siin kaks nädalat, siis mind pandi kohe vene toimetusse ja seal oli samasugune töö. Põhimõtteliselt miks õieti otsustasid? Et sa tuled meile tööle, siin on niisugune tööd. Siin on hetkelise kukku võtmisi, vaja teda mingi viieks minutiks ennast kokku ja siis saab ennast jälle lõõgastuda. Natuke aega. Pidevat pinget ei ole, niisugune vaheldumisi vahelduv töö. Aga kiire, kiire jah, et see hetk, kui ennast koondada, siis olla maksimaalne ja siis pärast lõõgastele. Mina ei ole küll aru saanud, mis hetkel sinu fonikas veel lõõgastatakse, et minu meelest meil on nii mitmeid saateid päevased ja igas ühes neist on lõigud sees, et sina leiad seal vahepeal veel aega lõõgastuda. No tavaliselt on siis, kui kõik lindid on valmis ja läheb eetrisse, siis võib rahulikult hingata. Kas sa saad veel raadiot kuulata, nüüd niukse tavalise inimesena? Nüüd on nii, et kui mingi väike apsakas on või keegi liiga palju kukutakse, siis tuleks niisugune tunne, et nüüd lõikaks välja, nüüd võtaks sealt ära või. Et kuulad raadiot ja kogu aeg, nagu öeldakse, teed tööd, on nii, on jah. Aga kas sa oled kahetsenud ka, et sellesse toimetusse jäid, no et oleks võinud ju ükskõik mida muud vaadata. Kui sa nüüd kõrvalt tagantjärele vaatad, ei kahetse absoluutselt, miks? Kollektiiv on mõnus ja, ja töö on ka mõnus. Sa ütlesid, et tahtsid tegeleda muusikaga sa oled muusikat, sel juhul sa oled õppinud muusikat ja otsa koolis õppisin, kas see, et sa oled muusikat õppinud, sind näiteks operaatorid ees, mingil kombel aitab, on sellest tulu olnud? On küll, kuulamisega kuuleb paremini, see õppimise aeg oli tänu sellele palju lühem, sest ma olen harjunud kuulama väga tähelepanelikult jälgima rütmi või noh, Dictylanga rütmi, teksti rütm ja kõike seda, et väga ruttu sai sellest jalad alla. Niisugused said need jutud täna õhtul päevakajaliste uudistetoimetusest. Kuidas Indrek tavaliselt ütled päevaga ja lõpus, kui sa lõpetad? Kena õhtu jätku näiteks. Ja kuulake meid jälle homme õhtul kell kaheksa.