Tere, minu nimi on Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama näitleja tundi. Tänase saate külaline on Pärnu Endla teatri noor näitleja Sepo Seeman. Helikujundus ja laulud on muusikalisest Travestjast säärane soolikas ehk kuidas Kreutzwald oma õnne leidis. Muusika Priit Pajusaar ja Glen Pilvre. Tekstid Andrus Kivirähk. Tere, Sepo. Tere, Pille-Riin, aitäh kutsumast. Tere, kallid raadiokuulajad. Kui me pidasime läbirääkimisi selle saate osas, siis olid niimoodi üsna kõhklemata nõus. Ja siis sa mainisid, et viimasel ajal on nagu päris palju tulnud anda intervjuusid ja olla selles rollis. Kas sul on hakanud tekkima juba mingid valmis vastused või? Ei ole nii palju, kui ma olen intervjuusid andnud, ma tean, et see on väga suur kunst ja iga intevjuu ainult rikastab ennast ja, ja see on ka üks suur kogemus, minu meelest kõige suurem oskus selle asja juures jääda loomulikuks ja selle loomulikkuse juures veel huvi kellelegi pakkuda siiamaani, mis on tulnud rääkida, seda on nüüd eriti aktiivselt olnud viimase poole aasta jooksul võib-olla seoses teatri mõnede rullidega ja ja selle Tris, jooga ja nad on tulnud orbiidis olla, et siiamaani on alati leidunud midagi sellist. Pärast mingisugust jutuajamist, mis on ütlemata jäänud, et mida hoiad varuks võib-olla järgmiseks korraks. Loodame siis, et täna õnnestub ka midagi uut öelda, jätke midagi ütlemata ka raadiot teatavasti pilti ei näita. Äkki sa üritad ennast sõnades portreteerida? Kuidas see võiks olla, et, et kui sa püüaksid ennast nüüd kirjeldada niimoodi lühidalt löövalt ja tõepäraselt ja siis iseloomustada ka nii, et nii välis- kui sees Ja ma olen kole, kui kurat ma võib-olla kuskil siin sealt on läbi trehvanud ka minu näolapp, võib-olla ka tänu arvustustele, mille autoriteks oled ka sina olnud, kui me oleme juba siin saates sina melus kasinat, elu ja ka sina peal vaat et ikkagi mikrofoni raadios ja seab mingisugused teie terrorisk raskele põhis oleks väga ebameeldiv minna, halja näen. Mul on suured kõrvad, suur nina, kollased hambad, poorne näonahk. Ma ei tea, mida veel, ma olen 190 sentimeetrit pikk. Ja vot see on selline teema, kus nagu tõsiselt rääkida oleks küll patt. Sellist julgust mul ei ole, et ennast nagu tõsimeelselt iseloomustama hakata, aga, aga võib-olla siis ehk kritiseerida üks suurimaid vigasid on võib-olla see, et et ma ei oska kunagi kellelegi ära öelda, midagi ei puuduta üldse mitte tänast. Absoluutselt, vaid tegemist on ükskõik milliste ettevõtmistega. Kui noh Nyyd vanad sõbrad või praegused sõbrad, kas, kas siis on kuskil hädas või jänni jääma, siis on tulnud neid välja aidata, nii et aga aga kui seal seab mingid raamid ja mingi vaba aja ära võtab tagantjärgi sellest nagu mingit tulu ei tõuse endale, siis on tihtipeale selline kurb meel enda üle, et kas ma siis jälle ei saanud sellest loobuda või? Aga ma arvan, et igal titel on kaks otsa, seda ütles meie kursuse juhendaja Labert. Ja samamoodi ütles seda ka piimamees telje. Aga teisest küljest kõik on kogemus, kõik tuleb ainult kasuks ja eks ma jõuan siis lesida ja kõigest ära öelda ka kunagi tulevikus kunagi hiljem ja sussides ringi paterdad aja ma ei tea mida, aga ega see tuntus nagu selles mõttes kahjuks ei tule, aga sellepärast ülbeks minna on ääretult suur kuritegu ja pärast ülbust või uhkust peaks tulema loogiliselt suur langus, et ma püüan siis selliseid asju vältida. Kuidas algas sinu tee teatri poole või või millal või miks või kas varasest lapsepõlvest? Ja ema rääkis mulle, ma mäletan ise ka seda seal lasteaias. Ma mäletan, ma pidin mingi suure kollase elevandiga Haapsalu kultuurimaja lavale minema ja, ja ette lugema. Luuletuse. Mul olid uued uued kingad jalas ja ma mõtlesin palju rohkem nende kingade peale kui igasuguse taastumise peale ja küllaltki ma kujutan ette, tujutult või kiretult, sai ette loetud. Ja eks see suur pabin oli ka, aga ma arvan, et selle pavina suutsid sisendada inimesed, kellel puudub kogemus, juhendada lapsi sellistel puhkudel, aga koolis käies päris varajastes klassides, kas oli isegi mingi neljas, viies kuues ma täpselt ta siis oli, külas oli Eesti noorsooteater. Ja nemad, et olid Haapsalus külalisetendustel nendel üldse selline šeflusbaas oli nagu Haapsalu ja sealtmaalt võib olla ka see väga suur huvi noorsooteatri vastu ja see on jäänud nagu selliseks väga südamelähedaseks fina tol ajal muudes teatritest ma ei teadnud suurt midagi. Ja kui siis ma mäletan, oli veel kriminaaltango televiisoris jooksis ja siis sellest nagu mingisugune mälestusi, Saltaksin nagu näod meelde jääma ja lastelavastustest ka paljud noorteatri näitlejad kuskil osalesid, mida televisioonis üle kanti ja nii edasi. Aga nemad olid Haapsalus etendustel ja siis nad tulid ka kooli. Küll aga mäletan, oli Paul Laasik oli seal ja siis oli seal veel. Kas Toomas lammastel mütsi ei aima, Jüri Aarma muidugi ma mäletan ja ja Lauri Nebel ist ma ei mäleta, mis etendusega nad olid, aga siis Nad istusid sinna lava ääre peale maha ja hakkasid juttu puhuma kooli õpilastega, rääkisid oma töödest ja siis ütles, et noh, et kui teil on küsimusi, saatsid kuskilt paberilehed niimoodi ridade vahele käima ja siis igaüks võis küsida midagi, kes seal küsis, midagigi? Olen näitleja valk, see tekitas, kui ette loetis, näitlejate seas on muidugi väga suurt naerusest sellist, ilmselt üks hell koht üldse teatrikunstist ja näitlejaametist rääkida, siis parem ära sellest räägi. Aga siis ma ei saanud üldse aru, mis, mis seal nagu naljakat, olime oma aurat, küsisin tõsiselt. Siis tuli edasi, siis olid koolid Haapsalu pöialpoiss, kuigi seal nagu see sai nagu poolvägisi, mina ei saanud aru, miks meid sinna pandi, siis tuli Edasi Haapsalu õppestuudio rahvatelt Randlases. See oli ka selline mürsiku, iga ajad, et natukene vabameelsem suhtlemine ja selline kriitiline periood, ütleme, noore inimese elus. Ei, tundus nii huvitav ja kui seal veel lava peal mingisugust pulli seal ja siis oli see väga väga kuhu. Aga pärast seda siis tulid toda miks Pedamiks, mitte lavakunstikateeder, mul tundus, et see on kellegi teise jaoks kindlasti, sinna lähevad mingid sellised jah, toredad mehed-naised, noored Haapsalu poiss ja kus ma siis nagu mingisugune kompleks ilmselt oli ikkagi. Ja siis ütleme, kui need koolid jaotavad omavahel läbisid, siis oli seal sellised ärksamad kujusid, kes käisid juba salliga renni ja barretid, pea panid piipu ja rääkisid, lugesid metsikuid mõtteteri ja mõtlesin, et noh, ilmselt see on see, ilmselt seal neid oodatakse. Hoidsin nagu tagasi ja siin rahulik maapoiss, olin. Augart just selle kooli suhtes on jäänud ja ja seda enam on hea meel, kui ka sellest, noh erinevatest koolidest kolmandadest tulnud inimesed omavahel ühise keele leiavad, aktsepteerivad teineteist. Et Pedasse sisse sain. Ja isegi vist küllaltki sellist esimeste seas on ju. See oli ka minu jaoks üllatus. Ühesõnaga, et sa ei ole üritanudki lavakasse, ma mõtlesin, et võib-olla lihtsalt see aastanumber ei olnud. Sel aastal küll ei võetud ja ja või see esimene kursus seeläbi siis oli väga suur tumm, meil ka tekkijata läheks lavakasse kursusega, Pedasid mis see siis ikka on, pommi sinna ka ei saa ja ma tean küll, mis, kujutan ette, mis Alaverdi kui kursuse juhendaja südames toimuseni, kui ta on iga ennast püüdnud meile enda elus õpitut ja ka seal koolis omandatud meile edasi anda, et ja siis nagu Ühel hetkel äkki tema tudengid ei pea seda mikski ma seda küll öelda ei saa, et ütleme niimoodi proovisime, aga aga mingi huvi selle Panso kooli vastu nagu ikka oli ümberringi oli selline mentaliteet tol ajal, et peda või ja, ja nojah muidugi pedaja sealsamas Pärnu teatrisse tööle läksin, siis oli samamoodi direktorit. Apedas nojah, teil muidugi seda ei räägitud seal ja teil muidugi see jäeti ütlemata, kas te seda üldse olete lugenud või tagantjärgi mõeldes on nagu ei ole ülekohtune mingisuguse puhta lehega selliseid nalju teha, aga noh, ma neelasin tollega. Et transermann kuradima õnnelik, et nii on läinud. Et käin praegu juurde veel, mis aukartusest rääkida, siis mul on, sellest kooliajast olime, istusime noorsooteatris seal üks kontrolletendus, nagu nad olid päevased ja siis kogunes sinna kokku igasuguseid inimesi, lavakast Pedast, teistest teatritest oma teatrirahvas ühes teatraalid koos ja siis vaatad ringi, ise oled esimese kursuse eest noh, ikka null eest, mitte midagi, noh, mitte keegi ei julge, ei oska, loomulik A Le sinna noh, ma ei tea, vaatan ümberringi seal küll keegi, Tõnu Kark. Äkki teate, noorsooteatris on need toolid, klapptoolid ja seal on väike saal ja kõik on kõik kuuldagi, siis seal klapptool see just kus mina istusin, vaat see klapptool otsustas katki minna, niiet Ühel hetkel kukkusin 10 senti korraga allapoole. Taks panin küünarnukid kiiresti ülikiirelt, jõudsin nööri nende käetugede peale nimetada. Ja siis ma ütlesin, et ma seisan ainult jalgade peal selle asemele püsti tõusta ja ära minna või ma ei tea, selle asemel ma ei julgenud liigutada, kuna pidasin seda ebasümpsaks. Häirin kedagi seal laval, keerasin selle Cap tooli niimoodi risti endale ühe servaga, toetab põrandal teise kõrvaga minule reie alla ja pidasin selle noh, ikka selleks tublit tundma aega, nii et mul oli higi voolas ja pidasin selle vastu. Ja pärast mais kogusin sealt nelja tuule poole kohama. Kõik kogu etenduse läks kaduma. Teinekord oli jälle samamoodi noorsooteatris, olin siis juba Pärnus, oli mul seljakott, kus olid kõik minu asjad olid ühe sõbra juures, ööbisin, käisin hommikul koolis, pärast kooli tormasin Pärnusse ka selle etendus või siis veel niimoodi, et hommikul teatris proovis, siis tulin tagasi kooli, et seal olid ka veel mingeid proovida ja nii edasi. Ja ei ole mul kaasas, oli seal koti sees, oli, mingisugused kätte andsin, ma ei tea, mis asjad veel mõni riideese hambaajas ja, ja äratuskell ja läksin, läksin vaatama noorsooteatrisse, nii, ma julgen seda välja öelda. Dostojevski maja, sooline kivi, seal oli Rosberg. Et minu arust materjal ja kes seda lavastas, selliseid Kalmet. Väga, sinna rõhuv ja vaikne ja üleüldine pausiga sellised peetud värk. Publikut oli umbes. Pool saali oli altari täis meerima üleval ja minul, seljakott kõrval ja ja äkki aatomi ühed seda etendust süvenenud ja kõik on vait ja siis hakkab mingisugune piiriline, Pipedrive teeb. Mõtlesin, et no mis tähendab kellelegi selga. Et vaatasin juba selja taga oli valguspult heli pultilise Vistkonn. Sain aru, et oma seljakotist tuleb hoobilt higine, kõik, kõik muu kaotas tähtsuse ja pinisev mingisugune kaks minutit fiilutaja kerest, siis ma mõtlesin, et nii selle vaid lahtikel kinni, nii kaua selle klapi lahti. Panin kähku, kraapisin mulle, ainus, mõtlen, ma löön selle kella puruks, läbi selle koti. Togisin seal seda ei, siis mõtlesin, et viskan sinna helipulti koguma, see minu jaoks kestis terve terve mingisugune tund aega omajagu. Häin Matvere tõstab rusika üles. Piiksumine järele ja millest see tükk edasi või kuidas läks see enam minuni kohane jõudnud sest mul oli nii häbi. Selliseid juhtumisi on muidugi elusam mitte ainult teatris, vaid ka igal pool mujal iga poole selles suhtes ei ole, aga kas ka kõige positiivsemad mälestused on ikka ikka juhtumine. Seltskonnasaatjale räägin seda, mis on teema hiilata. Mesi sinus vestab mu laul, mesi sul annan, ma oled kuldne, kui siin laseb põsk sinust, mul sai, aimub usk. Mesi oled kallim, mu elust, mesi, kolin välja. Võit, alustasime pärastama, reedaksin kõik. Kui ma sind veidi limpsida või me siin on siin jumalad loonud mesinik, kes sind korki joonud, milleks süüa veel kurki ja, või kasvõi aasta siis nälgida. Siin kui vaid tunnen Supultzi mesi, tule tantsime balti otsa keerlema, hakkab mu pea olemini loole naisuke. Mesi Mesi Mumme, siin mu mees, siin mesi poole Mikk mome, siis säras tarus kui Petlemm. Anna armunud karulekked. Mul on siin sulle vallandma haud, oled kuldne, kui siirlased poiss, sinust sai ainuke osa. Mesi pole kallim oma elust, mesi, kolin välja, võib talus pärastama, reedaksin kõik kui massini. Seda, kui me siin hommisin, jumalaladu laulud, mesi, kes kordki oli joonud, milleks sai ja veel kurki ja, või kasvõi aastat. Ilus laul. Kuldne koidik, kas või ka kuulutanud, et me siin epaniidend jumalaga käsi kordlejale joonud millegi veel kord. Uurida. Ei, vaid tunnen suurt pointi. Ja tantsime otsa keerlema hakkab mu pea. Ole minu, olen naisuke. Siimumblesi, joome siin homme siin siis pimesi, kuule Mikko mesitarust. Alla. Aga mismoodi sa sattusite Pärnu teatrisse? See oli ka põnev. Meil oli selline etendus, nagu džässis on tudengid. Lavastas Rudolf hallavertusel kolmanda kursuse aegu, me pidime ette valmistama igaüks ühe estraadinumbrini oli semestrit parajaotatud, et nüüd on ühevaatuseline näidend, nüüd on maali dramatiseerinud novelli instseneeringu või? Ise oli ka selline kursus nagu estraad eelarvamusi igasuguses traadi vastu, oli nagu, nagu teada või noh, kõik see, mis toimus tol ajal. Kõik need vorsti ja, ja juustunaljad ja kuskil pole midagi saada ja siis selle arvele poliitika arvel nagu visati nalja või see aeg oli selline pühagusse, seda enam kui selle üle nalja, et nad sellised sotsiaalsed teemad olid need, mis nagu estraadilavadel olid valdavuses ette kantavat, siis meie hoiak oli selgelt. Meie seda küll ei tee, et ja siis pakuti välja, et tudengite poolt meie poolt teeksime hoopis midagi sellist suuremat ja siis tuli ka džässis ainult tüdrukud mõtte. Asi läks natuke laiemaks, Rudolf valla peret olid tol ajal noorsooteatri peanäitejuht ka veel viimaseid selliseid aegu. Ütle vahele, mis aastal need olid, kui sa üritad? No see oli 89 astusin ja neli aastat see teeb siis 93 lõpetas. Ja ei võeti see noorsooteatri mängukava ja tehti nagu peda õppetool sinna kõrvale vaatamas, käidi seda ja nimelt külalisetendustel Pärnus. Ja siis tegelikult oli üle vaala see, kes nagu teatrisse kutsus tegi pärast etendust, kutsus mind kõrvale ja ütles, et nii ja kas oleks huvi, kui tuleb roll, siis võtame ühendust ja ütles, et ja noh, sellepärast, et see oli töökohtade valik ja. Nüüd on selline asi, et Peeter Volkonski hakkab lavastama Pärnu teatris teatrilaeva. Et kas oleks huvi, sul on seal üks roll? Oli troll, aga tagantjärgi mõtlen, et see aukartus oli ikka nii suur. Tol hetkel ei julgenud eneselegi vastu rinda lüüa ja, ja vajutada siis seal lava peal, nii kuidas oleks pidanud, seal võimalusi oli, aga ma hoidsin taha ja igaüks ütleme Peeter Volkonski endasin lavastaja, kes nagu eriti ei ole, aga lavastaja ikkagi puhtakujuline näitleja. Ja periood oli üks pöörane aeg küll Pärnu teatris üldse, kus naljalt ikkagi vist pitsi sülitatud. Ja noh, nii kurb, kui see ka ei ole. Ja siis jäigi nii, et igaüks ujus nii, kuidas tuju ta oskas selles teatel laeva vees. Ja mina siis ka nende hulgas seal siplesin, kohati naljakas, selline ebastabiilsus, nagu oli suures osas minus maad võtnud, mida praegu ette heidetakse, talis, esimene roll ja sellega seoses tuli järgmine roll. Kas ma oleksin huvitatud aitäh usalduse eest, ma olen küll Fliga järgmine ralli, siis hakkas nüüd tasapisi tulema, nii et kõik on enne ikka väga nullist peale hakanud ja praegu. Ma ei oska öelda, kas, kas mind arvestatakse või arvestab lõputult piinlas. Enesetunne ütleb ja kuidas tööd jaotuvad, nii et siis Pärnusse mindud ja mingisugused ajagraafiku kas või lähiviie või 10 aasta peale peab inimene tegema, et ma olen nagu oma elujärje seadnud sinna Pärnusse sisse. Noh, nii paljukest kui neid rolle nüüd on olnud, kas on sul mingi ampluaa osaks langenud, miks ma küsisin ka seda, et sa ennast kirjeldaksid, ilmselt on sul mingi koomiku pitser näos, tegelikult on see sinu meelest nii või on see nüüd hea või halb? Vaevalt, et ta halb on, kui ma suudaks seda ilusasti edasi vedada ja ei läheks, võib-olla. Ma ei tea, mis teeb, mulle on osaks langenud selliseid kummalisi rolle ja selliseid pool ohmakaid ja ja selles ampluaas ma tunnen tõepoolest ennast nagu kala vees. Et mulle kohati meeldib isegi see asi, aga komöödianäitleja selleks ei pea. Ma kujutan küll väga palju pingutama, kui kellelgi on see soon sees olemas, siis anna ainult kätte. Mina arvan, sest et ma olen väga palju näitlejaid, kellele see soon nagu on väga umbes see asi hakkab ikka inimesest pihta, mina arvan ise alla, nii et just näitlejatele on see koomiku pitser väga paljudele inimestele. Noh, väga koomiliselt kuivad vaatlik Saale Ann naljakas inimene ja kui ta veel seal oskavad ka suud lahti teha ja mingit mingit vaimukust suudab suust välja ajada, siis, siis on nagu väga korras, aga terve siis selline see maailm. Sellepärast mul küll muret ei ole, aga aga kui keegi läheb peas, koomikuks, peast näitlejaks või peast politseinikuks või, või ma ei tea peast lavastajaks on nagu kõige hullem variant. Et ma just mõtlen seda, et maalne näitleja ma olengi näitleja ja keegi ei tule ütlema, et ma ei ole näitleja või ma nüüd selline tihe professionaal, kui sa eluaeg kannad endast pärast ka eesriide langemist, ei jõua selle mõttega harjunud, et sa oled nüüd tänaval või sa oled nüüd kodus. Ja siis on nagu asi väga kurb. Ma ise leian küll midagi, Skadki olete kivisse mingit tõsist osa proovida ja ja siis on väga suur, hea vaheldus, kui, kui midagi sellist õnneks nagu osaks langeb ja seda rohkem on võib-olla kahjuga. Sellistest rollidest, kus on sul võimalus antud, aga õigel ajal ei ole osanud seda hinnata ja lähed ikka seda lava kovski rada. Milline roll on, nagu on sinu jaoks olnud seni kõige üllatavam kõige ootamatum? Ei ole sellist, vot ma ei ole endast kandnud seda kinnisideed, et kui ma seda nüüd saaks elus mängida, siis ma oleks rahul, siis ma võiksin rahulikult neuroloogi kirjutada, et kõik muu oli jama või et sellist asja ei ole olnud. Tegelikult kõik on tähtsad, mõned sellised asjad, mida vastu tahtmist on tulnud teha, neid on, ma arvan, et igal näitlejal tagant taskust võtta töö ära teha. Et mille üle ma nüüd rõõmu suisa tunneksin. Meid on olnud, aga vastaspooluselt on ridamisi ette käia neid asjada. Aga räägime sellest rõõmsast poolest midagi. Too mõni näide, kui see till luules piigel tuli, see jutuks tuli. Siis ma mõtlesin, et nonii, nüüd on kas nüüd või mitte kunagi? Ma mõtlesin küll, kuigi enne seda on olnud, palju, tuleb välja nuuma selliseid rõõmupakkuvaid asju, noh ütleme igasugused vargamäe otsib ja mis on juba Eesti teatriajaloos ka juba küllaltki selline roll, mida on hästi tehtud ja mida on alati tahetud teha. Sa võid endast mingi märgijat, kuigi ma ei osanud seda kuni lõpuni teha ja ilmselt hirmutati mind ära sellega, et kunagi Raivo Trass tegi seda väga ilusasti ja Raivo Trass, Raivo Trass tegi draamat, et oi, see oli otist Tseenoi, ta tegi seda. Ja siis noh, mõtlen kurat vajuma. Noh, see selleks. Aga see oli, kolm aastat tagasi tuli esimest korda jutukesed kalla, ütles Kaarel Kilvet, ootarand. Hakkame sinuga tegema, et mul on sulle soolaseks asi. Ja siis oli ikka väga otsustada, mis nüüd siis toimub. Ta pidas oma sõna ja hoidis seda ikkagi minule see trolli mis ma kuskil nõu sain kuulda seal sundi luules kiigele, degusteeri, romaani järgija kunagi algas selle, selle rolliga näiteks hakati rääkima Rein ojast, mõtlesin nonii, et äkki nüüd siis minu võimalused paratamatult, kui sa oled juba taadiotsust, võib-olla räägitakse, näitlejad ikka ootavad seda, et nad tegelikult edevad kõik. Ja et ma muutsin väga, väga, väga, väga palju sellest, aga sihukese kätte jõudis ja ja siis, või ma ei tea, aga ma proovisin ja ma mõtlesin, et ma müütakse, raapime, igasugused vimka, diasaltod ja Atsid ja mida iganes ja fläkid seda osa nagu veelgi sellises selliseks nagu mahlakamaks muuta. Kuna ta on narr siis olgu ta väliselt Harret küll seda sisemist jõuavad siis sinna sisse kasvatada, aga siis läks juba selleks lahkamiseks ja siis ei olnud enam aega sellega tegeleda. Ja, ja lõppkokkuvõttes tuli ta nagu tuli, ma mõtlesin veel, et ma jõuan, jõuan, jõuan ytleks nii kuidagi kiireks, et osa on hea, aga natukene hiljaks esietendus, et kui omal ajal see oli kui ta, kui teda mängib eriti noorsooteatris Pirita kloostrist oli vabaõhuetendus tolle ajastu sinna alltekst oli palju võimsam, jõulisem, kuna seal räägitakse ikka pidevalt vabaduseihast ja inkvisitsiooni-st ja, ja noh suure punavene, sellised paralleelid jooksid kogu aeg ka selle Hispaaniaga, mis selles etenduses on nagu mõjusam pool alguses ja. Selline Eestiga vastandamine, selle flaamimaa ja Flandria oli nagu väga mõnus publikul ära tulla, et seda võimsam tükk kindlasti tol ajal tundus, aga nüüd tuleb lihtsalt seal mingisugust vabadusehimulist narri mängida, et kellel on omad tõusud-mõõnad ja sisemised pinged, loomulikult see on ikkagi tegelikult suur roll seal peaosa. See oleks nõme, kui ma ütleks, et ma sellepärast südant ei valuta. Aga kas ta nüüd nii ja õnnestus? Minul? Seda teavad ainult vaatajale. Tunnen, et see on huvitav pooleli, tunnen ennast kuidagi kohmakalt sellele samale jäädvustamise küsimus, aga minul kinnistamise küsimus või nimetame seda ebastabiilsus, eks, et see on ka üks üks teema, millega ma peakolu aeg-ajalt vaeva Ma tahaks veel ühest rollist rääkida, minu lemmikroll nüüd juba enam pole kavas, eks ole. Tõnisson. No ma arvan, et see peaks nüüd küll mingis mõttes ootamatu olema või kui niimoodi plaksti mõelda, kellele sina ennast sinna kevadesse kujutaksid, ma ei usu, et sa nüüd Tõnissoni tüüp oleksid vä? Räägi oma mälestusi sellest rollist. See oli küll nii, et et Aare Laanemets ütles, et ta hakkab tegema kevadet oli juba seda mitu aega ähvardanud, et nüüd hakkan mina tegevat kevadet. Ja, ja siis ta ütles, et sina, Tõnisson neelatasin, mõtlesin selgelt Tõnisson siis Tõnisson, et mõtlesin, et kas siis kas siis mis siis kus siis okei, paksendused või mida natuke. Ja samas Lutsepp on ju niivõrd selgelt ees ja, ja eesti rahva mällu ennast Tõnisson nina söövitanud ja vot see oli nagu. Palun väga, et kui on, aga ma siis sellepärast. Ma ei pea ütlema, ma leian, et ma ei sobi, kuidas? Nii? Et töö, jah. Jaa. Jaa, Ago Toots, kuna Ago Anderson, Lutsepp aga sarnane või ma mõtlesin, et äkki see võiks tema eest paremini, kas, kas minu arust Tootsi mängima, aga noh, aga on vaieldamatult head, aga siis hakkas tulema ja ja ma arvan, et seal oli mingi oma nägemus, ma ei tea, kas kas sobis või ei sobinud. Ma noh, oli nagu hea alle. Tõnisson nii väga nutikas ei andnud ka. Võib-olla vajutasin sellele peda all, mida ma vald oma arust Seal see oli muidugi põnev. Eriti siis, kui kogu etenduse algul jooksis ilusasti, kui publik oli ka vastuvõtt vallise, kui tundsid, et endal läks, oli hea. Et ta siin kelleltki stoiline ja laanemets pookis selle ülemäärase rabelemisena minust eos välja. Klassika on klassika ja tulija. Põnev sest jälle tagant jälle samamoodi ott. Oti roll oli lavastus armastuse võimalikkusest vargamäel ja lavastaja oli Raivo atas. Kui oli hea päev, siis tuli, oli halb päev, siis ka tuli, ei olnud jälle see, ma tundsin, et midagi on viltu, siis ma püüdsin, laad lahti on või? Miks publik selle koha peal ei reageerinud siis? Selliste asjadega nagu järjest arendad ennast? Aga nüüd räägime kuldsest Riiast. Kuidas sa sinna sattusid? Kuldsest Riiast rääkides siis on siis ma pean vabandama, aga aga tõsiselt ma sellest rääkida ei saa, et ma olen võtnud endale endale sellise hoiaku, et kui keegi midagi selle kohta küsib või kui kui mingi intervjuu kas või trio teemal tuleb, siis ma pean alati väga palju villast panema, et vähemalt tekiks mingisugune poleemika, kas ta valetab või. Et no hea küll, ma teen erandi, räägime siis sellest Riiast, nagu tõsiselt ma sattusin, ma ei tea, see on võib-olla kas juhused või ma ei tea, mis asjad sinna kukkunud, igavesed kutsusid mind ja Oja Pets läks ära, et Ruja seal vahepeal kompasid pikka aega, kes kuidas katsetasid ja sobis ja kas sa võtad seda mingi Raline. Ja ma olen sügavalt selles mõttes veendunud, et et vaata, teater ja raha, kaks asja, need kunagi nagu kokku. Ei sa millegipärast jah, et Riost ja sellest totaalsest Jämimisest ja sellest ütleme sedasorti loomingust puhtalt välja tulla, pead sa endale mingi rolli ette võtma ei saa ju. Pane Sepo Seeman ja ma nüüd esitan teile laulu või? Tead ikka mingit noh, trio on selline tola punt, onju. Et mingit süvaasja seal nagu ei maksagi, rahvas ootabki seda. Pulli tegelikult. Aga asi on läinud sedavõrd patoloogiliseks, et põhiline publik, kes, kes nagu triot, tellib see need tantsusaalide sellised diskoklubi, et nad et kui ma seda tümpsu nagu ise mul tekivad täpid ihu peale aga midagi teha, rahvas tahab seda ja et see patoloogia on just see õige sõna, et tegelikult vaadeni vaju vanad mehed ja kogenud ja näitlejad ja, aga aga ikka teeme ikka seda ja vanad, mõtlen sokke, pubi või siis Mihkel ja Jüri, vastupidi süüa Mihkel on läbi elu, selle triona ei ole Eestimaa, sellist inimestest, kes ei teaks, mis on kuldne Trio. Et nemad on oma elutöö teinud, et võib-olla see ongi nende elu roll tegelikult. Aga samas, kui nad oskavad Laval täie häälega teiste kolleegide, nii üldse Eesti teatris kaasa rääkida, siis, siis on asi korras. Siis ei ole keegi läinud peast diskotantsijaks, ega ma ei tea, sest noh väga selgelt saab aruandele, miks sa seda teed, ja senikaua, kui meil endal on kuppel õiges kohas, siis on kõik korras. Ja. Sel nädalal sai tehtud, nüüd tullakse uus välja need, et et see on kaitselisi looming ja, ja kõik see lugude leidmine, et kas kuskil kuskil loos mingisugust pulli näha. Et sellel lool oleks võimalikult palju kuulajaid ja kas sa nüüd sedasorti seda võib ka enesemüümiseks võib-olla nimetada heas mõttes ikkagi, on ta nüüd hullem kui kui mingisuguse Linnar Priimäe mingi lehvitus kuskil. Ma arvan, et on vist 75 korda õigem ja ma arvan, et minuga ühinevad paljud raadiokuulajad sellel teemal, et ma nagu arvasin Linnar Priimäest natuke rohkem, et et seda võidu. Ühest küljest igaüks. Ja nimetada seda suureks kunstiks, seda on igasuguseid vorme, ennast teadvustada, aga aga temasuguse inimese, kelle IQ on kindlasti suurem kui kaugeltki suurem kui Eesti tippkeskmine, siis kas ta võib endale lubada selliseid trikke? Mina ei ole ka õige inimene, kes peaks seda arvustama, kuid riigi kodanikuna ja ja võib-olla ka noh, ta on ka ikkagi kunagi teatriinimene olnud, aga ma oleks oodanud midagi enamat või mis, Ehamad enamat ei saagi. Tema vorm on nüüd paljastatud, kuigi selleks on väga kaugele, aga, aga jutt oli võib-olla enesemüümisest ja kuidas on jõutud, selleni? Ei ole kellelegi saladus, tippnäitlejad loevad küll sidemete reklaam, mis on ikka väga söögi alla ja söögi peale tuleb telekanalites ja ja igasugused pesupulbrid ja kõik on näitlejate poolt sisse loetud, aga noh, see on samamoodi, nad jäävad kuskil õieti taha ja õigustavad, nad teavad, miks nad seda tegid. Kas õhtu juhtumised, konstreerimised, see otseselt nagu ei kuulu teatrikunsti juurde, aga kui see on korralikult tehtud, siis ta on suurema kaaluga ja palju väärtuslikum kui mingi kehvasti mängitud. Tujutult mängitud roll teatas et kutsutakse kuskile teatrist väljapoolesugustele üritustele kedagi vedama või kedagi midagi. Ela ikka neid, kes, Ja kõige targem loomad, karu mõistus lõikab nagu buss. Kui need juurikad ja madu taipab kohe, kumb on uss. Karu on ka väga ilus, ta amet karvaga, riideid tal ei ole vaja. Milleks ilu varjata? Metsas kui. Rahvas igal pool. Mesikäpa metsas. Läheks võtaks rahvast igale poole. Jõudu on tal roppu moodi. Vahel tehes vigurit, tõstab karu õhku, kivi hoiab mitu minutit. Aus ja kannatlik Aru. Kõiki töid teeb hästi. Kord, kui uinub, siis ei ärka. Kõige targem loom on karu. Mõistus lõikab nagu boss. Guinev juurikat ja madu taipa kohe, Tomban uss. Karu on ka väga ilus amet karvaga riideid, tal ei ole vaja Pillex ilu varjata. Aga tuleme nüüd tagasi Kuldse Trio juurde Endla teatri laval. Ja need on nüüd jälle natuke teised rollid vä? Kui nüüd Riia on läbi aegade Endla laval midagi teinuna, kunagi oli tark neitsi, millest mina ei tea midagi, aga Mihkel ja Jüri ja kõik nagu meenutad ses suhtes, et kas see oli ka üles ehitatud nagu Kuldse Trio maja siis tuli kardemoni, linna rahvas ja röövlid, kus oja Peeter oli veel järel. Siis aja Peeter lahkus teatrist ja siis valiti mind sinna. Kolmandaks öeldakse, et võib-olla see oli ka mingisuguseks tõukeks. Kindlasti oli, et see oli ka küllaltki selline artikkel, millega püüti nagu rahvast meelitada röövlite osa ikkagi Hulderjoojas, olge teada sõja. Et ses suhtes kasutati tõmbenumbrina, siis tuli selline idee, et kuna kardemon läks maha ja mihklil kobrutas peas, ütles selle välja valju häälega. Teks teatas midagi. Key võeti ühendust Kivirähkiga Andrus Kivirähki. Ja tema kirjutas, enne seda oli kokkusaamine, kus ideed, ideed ma räägin, et kas on teoksil ka midagi. Ütles ja kuldne Trio on Kreutzwald, Jannsen ja Jakobson meelelise küllaltki suur üllatus. Et kuidas nii kõige pika päeva tagasiteel Tallinnast Pärnusse hakkas meeldima ja, ja ootasime ära. Ja kui lõpuks näidend tuli sinna sisse kirjutatud laulud ja kuna Priit Pajusaar minu hea sõber siis eurolaulumees eesti laast teab siis jõest võetud ka Priit Pajusaare, kes tegi lood koos Glen Pilvega Kaljuste muusikagrupist. Ja selleks selles mõttes huvitav projekt, seda pole varem tehtud, see põhineb erakapitalil. Üks Pärnu ärimees pani oma raha selle etenduse all ei ole sponsortükk, vaid et investor, kes paigutas oma raha, siis tema hakkab saama sellest etenduste pealt ja saalitäitepealt protsenti tagasi uisenud stopi, kui ta mingit kasu, mis jääb, siis ta paigutab raha uuesti mingisugusesse. Ütleme nii, et et selles mõttes on sellise Pärnu kohta küllaltki julge samm ja küllaltki Metzeenlik ja sellises mõttes ärimeestele väga heaks eeskujuks ja etendus läks maksma, mis ta läks ja nüüd asi toimib. Reklaamid, korralikud, afissid, korralikud helisaund, mis oli juba olemas, aga mis seal siiamaani kasutamata. Igaüks tegi oma tööd kuidagi hoopis teisiti. Millegipärast süsteem oleks nagu väga mahlakalt käima tekitanud väga palju poleemikat. Et kas nii on ikka õige Eestis teatrit teha, aga tuleb ka selliste asjade peale mõelda, et kui Jul, Ena meistri üldse nagu raha ei jätkuks teatrit üleval pidada, doteerida, et mis siis saab, aga aga see oli küllaltki heaks õppetunniks, et saab ja seda mitte ainult Pärnus kindlasti ka mujal. Mihkel Smolenski on Jannsen, Kreutzwald on Varssav ja mina pean siis jumala abiga Jakobsoni ära kehastama ja kuna ta on suurem osa näolapist, on ikka karvadega kaetud vuntsid ja suur habe ja vaadake 500 kroonist visiitkaart. Siis nagu selles mõttes välise kuju loomisel, nagu mingisugust sellist probleemi ei tule, seda Jakobsoni oleks võinud ükskõik kellest tegelikult teha. Kivirähki versiooni järgi hakkab ta karuks moonduma, koledad elab üksi metsa sees, nii tüüpiline Kivirähki mõtlemine ja tema maailm ja. Aga üks isiklikum küsimus, et su väike poeg on ka seal laval. Kuidas nüüd see juhtus? Jah see oli siis, kui hakati kardemoni Ugalas tulid kostüümikunstnikud, kes tõid kaasa etenduses oli lõvi ja, ja Kovininud sisse pugesid ja kaamel ja hobune ise hobusepea ja kaameli pea ja lõvipead parajasti nii suured, et mu poeg selle endale pähe pani. Kui mina talle panin selle pähe, siis tal olid jalad olid väljas ainult ja siis ta vudiselega endisele kohutavalt koomiline ja ma ütlesin talle meelde et kui nüüd seesama hobuse teema nagu Jakobson õgib ühe hobuse seal etenduses ära. Et kui hobusest Everg ainult pea, mis üle lava jookseb ja siis tehakse tegelikult naljakas tunduma. Ja eile näiteks ikka publik kõksus saalis, et et see nagu paneb viimase pitseri ja ja väiksel Sassil on ma ei tea, kus kohast selgeks õpitud kummardamine, täitsa lõppkoha, kuidas, kuidas inimene tahab kummardada ääretult uhke tema üle küll. Aga samal ajal kui näitlejad tavapäraselt noh, ikka mingi teatud vahega mingisugune kell töötab sees, kui millise amplituudiga kummardatakse. Kui tavapäraselt on kaks korda kummardatud juba tänutäheks publikule, kes vaatasin etendust tuli vaatama ja teab, selle raha tõi siis tema oli, on viis korda kummardada ja naasis, ta särada, tõmbab kogu tähelepanu endale jäälilli, saanud siis üle-eelmine etendus saalile oli ka kohe pisar varuks siis lõpuks iri laskuv, tabas kähku momendi ära ja pistis kähku lilledele pihku, mida ta sai siis avanes maaga. Aga eile oli jah, nii et õhtul, kui etenduselt koju sai mindud, siis olid mõned tuttavad, kes vaatamas käid, helistasid koju, valetaja. Minu arust ei rääkinud, küll keegi pojast räägib, aga noh, laps pane lavale, siis on, vahivad kick last ja samamoodi. Kuid kas lavale lasta siis vaatavadki kassinit rabasel palju tahes, et kas on õige, et väikest last niimoodi lava peale varakult tuua, see on, see on nüüd väga vaieldav teema ja. Sest et nõngeldab Kaiuv tasapisi hakkab siis sisetunne midagi rääkima ja ja hakkavad võib-olla liiga koduselt tundma, et Beatraalide lapsi on ikka teatris näha ja. Aga suhe nendesse on väga-väga erinev. Kui see ninnu-nännu nagu otsa saab, siis ma arvan, et selle selle rolliga tal nüüd see värk võib-olla ei piirdu, aga, aga oma need kätt ette ei pane ja, ja ega kahel käel ei soovita küll ka teatas, aga tulemus tuleb, peaärimees tuleb hea pillimees, miks mitte? Hakkasin nägema sind TV3s reporteri rollis. Ja siis just ka niimoodi pedagoogiliselt küsisite oma poja käest, et ega ta nüüd ülbeks ei lähe. Aga sa võtsid ennem juba vastata, aga on sul põhjust seda endale ka siis olnud, küsida. Ja sa iseendale, sellepärast ma ei, ma ei ole, minu meelest ma ei ole. Ma arvan, et minu tutvusringkonnas normaalsed inimesed ja ma püüan ise ka seda lippu nagu seda seda tõugu korralikult üleval hoida. Kas alati ju kõige huvitavam on masside jaoks nad selliseid skantalistid ja sellised inimesed, kes noh, väljakutsuvalt esinevad imidž, jälle sõnu, põnevus, võib-olla tiinect. Uhke tunne on, raudselt, ma arvan, iga näitlejad on aat rahul, kui millegi heaga hakkama saavad, aga aga seda rohkem on ka võimalust libastuda. Seda suurem on rõõm, kui järgmist rolli. Esimeses proovis või teada saades, mis tuleb, et puhta lehena peale minna, et sul ei ole mingi nagu jutt oli siin amplaadest ja. Mul ei oleks sellist eelmise rolli lepet tagamine. Kas sind ootab töine suvi või saad seda niimodi tõeliselt? Ei puhata ei saa, ma ei tea, mulle, päevad jäävad lühikeseks, ööd jäävad lühikeseks, mõtlesin, et maad ei jõua selles mõttes seda teed lühikeseks päevade oli sellepärast, et ei jõua palju asju ära teha. Et suur oskus enda energiat jagada. Suvi toob kaasa kõigepealt Kuldse Trio tavapärast tuuri ja toimub sellel ajal, kui teatest on puhkus ja kui see saab läbi, siis algab teate selle hooaeg ja mis seal salata, kui näiteks etendus on läbi, siis vast Kuldse Trio ootab meid reis kuskile teise Eestimaa otsa hommikul vahel proovin selle kindlasti oma pitseri. Jõuad ja noor oled siis veel noh, vanad eurod, mina ei peaks jõudma. Aga Ma sooviksin ühte asja kuradima rahul nende asjadega, mis mulle nagu kätte sattunud, praegu ma ei saaks öelda, et ma ise olen need endale kätte võidelnud, midagi midagi väga ilusasti läinudki, ikmann tänulik. Ma ei tea, kellele juhustele teatas, sattusin oma kursusejuhendajatele, kooli õpetajatele ja nii ülevile kui ka kui ka kõikidele, kes praegu mind teatas, jätavad ja hea minu edasist käekäiku ja võib-olla edu määravat täis. See trio oli ta ja kui sa jõuad olla kuskil vaest sporti teha ja ma ei tea, mida veel, mida, mida veel siis on nagu kõik korras, need väga elustamis tasakaalus, ainult et oleks aega rohkem. See oli Sepo Seeman näitleja tund. Küsis Pille-Riin Purje. Saate mängis kokku Külli tüli ja kõlama jääb unistus laul lavastusest säärane soolikas ehk kuidas Kreutzwald oma õnne leidis. Muusika Priit Pajusaar ja Glen Pilvre. Tekst Andrus Kivirähk. Vittu härmas Kall ju see Hiina läheb üle ta mu. Hambad ristis. Üle mees. Koot kala reaalse saal, kes võiks käskida tee? Ikka nii, et taevas ka ja tollal