Palju tänu hüvede soovide eest, mis tulid aastavahetuse kirjadega olgu alanud aasta meie sõpradelegi sealpool eetrit, muredeta Ta toogu kõigi ettevõtmiste õnnestumist. Rõõmu. Fonoteegi tähestik jätkub täna arr kuid enne taas tagasi pik eelmisse saatesse. Pealkirja mõistatamiseks on meil enamasti olnud niisugused lood, kus autori eesmärgid selgesti välja öeldud. Ikka ja jälle väärib kuulajate taju erksust, tõsist lugupidamist Bortnovi Leningradi akorellide kolmanda osa pealkirja leidmisel või seda samuti kogeda. Et puudusid illustreerivad rohkem või vähem naturaalsed helikajastused, mille autor Alex selles linnapildis kasutada saanud siis ülesande lahendamine ei kuulunud lihtsate Kellida. Ent anname järgmised minutid kuulajate endi kätte. Paratamatuse sunnil küll minu suu läbi. Meenutas mingit parki, näiteks talveaeda. Eriti suurejoonelisi vaateid ei kujutanud pigem mingi park, väikese veekoguga, näiteks suveaeg. Kahjuks tunnen ma Leningradi linna pealiskaudselt, kuigi elasime 44. aastal terve juulikuud Leningradis oktoobri võõrastemajas, kus ootasin operatiivgrupi koosseisus Eestisse naasmist meenutab üks suure isamaasõja invaliid minevikku. Nüüd 35 aastat hiljem, kuulates muusikat Leningradist, elustusid pildid, ent ometi Polasin lootusetuse ahistavad varju. Rahva rõõm on nagu uuesti sündinud, haarab mindki kaasa ja kargud ei ole enam rasked. Vanad ajad on mööda läinud ja kõik onu uueks saanud. VEEL kirjagatkeld Jõgevalt. Olen ainult üks kord Leningradis käinud ja ei oska hinnata, missugust paika kujutada. Nähtust aga võiks Peeter hoopi nii muusikas kujutada. Ka Nevski prospekt meenub selle muusika kaudu mõnelegi. Kui lugeda veel omajagu erandlikku pealkirjaks rongisõit või mõned üldvaated linnas, nagu suvine päev Leningradis talv Leningradis või Neevalinna katused siis ülejäänud kuulajate grupp kõnnib üksmeelselt Neeva kaldale ning otsib muusika pildi rakurssi sealt. Jalutuskäik Neeva kaldal õhtu Neeva kaldalt Neeva Neeva kaldapealne jalutuskäik Neeva kaldapealsel. Leningrad on seni kõige ilusam linn, kuhu ma olen saanud? Muusikapala on päris kena. Arvatavasti oli seal juttu Neeva jõest. Pealkirja palas oli vist küll tegemist veega. Piisamine veel lainete loksumine puude sahin kaldal, päike taevas, paneksin pealkirjaks mööda meelat. Muusika tempo sobib laeva liikumise omaga. Olen ise sõitnud Neevale, näinud, kuidas kahel pool kaldalt libiseb mööda linn. Paneksin nimeks Meeval. Georgi Bortnov on oma akvarelli teinud samuti Neeva äärest ühest Leningradi sadamast. See on ilmselt mõeldud rahulikuid ülbildina umbes nii nagu fotomehed sageli armastavad sadamat kujutada kõrge laeva vöör, esiplaanil otsad, pollarid ja nii edasi. Mitte aga tõtlik, tööritu. Asume nüüd eelmise saatepalade meeldivus rea juurde, usun, et saate tegemise ajaks polnud mu kasutusse jõudnud ka veel kõik kirjad. Alati on pühadeaegse posti üldisest üle koormatusest tingituna osa kirju hilinenud. Aga vaevalt suuri muutusi oleks esi ja tagakolmikus võinud ette tulla, sest punktivahed olid küllalt hüppelised. Väga suurt üksmeelt ka kuulajate vahel ei olnud ei viimane ega ka esimene pala jäänud Vastupidiste hinnanguteta. Suurima miinuste summa said luul Booteri öö ja päev. Arvamusi seda rikkus krõbiseb lõngu bossanovoritum. Üldiselt pean seda ikka kaunis heaks looks, aga mõnes teises esituses pole vanainimese muusika ei ööd ega päeva. Palju kuuldud ja igavaks muutunud. Tuntud lugu, monotoonne ja paar pooldavat suhtumist. Rütm paelus. Omapärane heatasemeline esitus. Henry öösel ood pühade Tsee lihapäevaks. Üheksas kaalukaid põhjendusi, mida saaksin ette lugeda, ei leidnudki. Üks lugu peab kolmandale kohale jääma, jäägu see, ütles üks kuulajal. Teine kõrvad tõrguvad kuulamas seda pala. Midagi siin ei klapi, vist jälle saate kokkupanija viga, valesti valitud, katkenud ehk vale tuletorn. Siiski aeg Klavad toetajat, voodi algus oli paljutõotav pärast nagu hajus ja kena muusika, kuid süvenemise aeg jäi lühikeseks. Ehk veel ei saa otsa, vanamuusika õitseaeg. Kaheksas Potjomkini Nataša laul sümpaatiat ei tekita, üsna šabloon ei leidnud seda tera, mis muusika meeldivaks teeb. Kui kokku juhtuvad lüüriline helilooja, samade hingeomadustega luuletaja ning lüürilist sentimentaalse esitusmaneeriga lauljatar, viimasele pole see küll ette heitena mõeldud võib tulemus olla mõneti üllatav. Kõik on ju ilus, õige ja südamlik, kuid midagi ka liiaks. Kui aga Nataša üsna mitmelgi kuulajale lähedane tundus, siis jälle sellesama tundelisuse pärast. Ilus ja südamlik laul ka esitus tasemel editab, on mulle meeldinud sellest saadik, kui ma teda esimest korda raadiost kuulsin ja üldse midagi muusikast jagama hakkasid. Hellitab ja ei kuulu minu jaoks madalate häältega naiste miinuspoolele, sest tema on lihtne, loomulik, naiselik, südamlikke laule. Seitsmes koht Popovi orus voolamas jõekene, kiire, kuues preems. Hommik. Viies Prokofjevi seitsmes sümfoonia, neljas pule orelikontsert, kolmas Riho Päts kalamehe mõrsja. See ju tuttav koduvillane lugu, kulumatu igihaljas kalliskivi. Selle variandi esitas pealegi üks minu lemmikutest. Vana hea tuttav laul meeldivalt esitatud ja üle hulga aja sai jälle kuulda puhkpillimuusikat. Ilus, lõbus laulukene. Ka paari vastuhäält oli kuulda, ilus ainult mõne rahvapilliansambli esituses. Sõnadeta ei meeldinud, isegi ei tea, miks. Elvis Presley memme-taadi armastus pani mõtlema paljudele, kuni vanuigiõnnelikele ja üksmeelsetele, abielupaaridele ja perekondadele. Rinne oli esimene laulja, keda käisin juba väiksena kuulamas naabriperes, kus oli grammofon. Midagi väga-väga head õhkus sellest laulust. Kuigi laulan natuke magusavõitu, ei vähenda tema meeldivust. Ja et meil on niisugune lauluisa nagu Artur Rinne. Savega seegi ansambel ei kõlanud dissonantsi leta. Kaduma, läks Presley suurim voorus tema isikupära kordumatus. Olen seda lugu kuulnud vähemalt kümneri laulja esituses ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas viisi inimestele ometi nii hirmsasti meeldib. Ta saab pontse Esstellita küll paari õlaehitusega, kuid siiski esimene esile toodud kaunis meloodika. Orkester võlu, graatsiline viiulid annavad kauni kantileemi. Paljudele kuulajatele ehk juba igav jutt, kuid uutele võimalikele kaasa lööjatele siiski vajalik, nii nagu praegu, vaatasime veel kord üle ola eelmise saatesse. Nii tahame järgmises saates kuulda teie arvamusi tänase kohta. Palun märkige välja kolm kõige enam ja kolm kõige vähem meeldinud pala võimaluse korral ka põhjendage oma valikut. Üks palve aga kõigile, kui ka kiri tuleb pikk, väljendage nii meeldinud kui ka mittemeeldinud palade järjestus hästi mõistetavalt. Kas või veel kord see lühikokkuvõttena kirja lõpus. See väldib ebatäpsusi, mis kokkuvõtetes võivad muidu tulla. Ja nüüd uutele teemadele. Neil päevil on läinud manalasse kaks muusikameest, kelle nimesid kõik meie kuulajad teavad. Uno Naissood meenutab järgmine muusikaline tund, see on neljapäeva õhtul ka muusikalide meister Richard otses kelle helisev muusika tekitas meiegi kinode juures pika aja vältel tunglemise, on sulgenud oma biograafia raamatu. Juhus tahtis, et saatesari jõudis just nüüd tema tähe juurde. Roses sündis 28. juunil 1902. aastal New Yorgis. Õppis paar aastat Columbia ülikoolis ja seejärel New Yorgi muusikainstituudis koostöös Libratist Lorents Hardiga andis 29 muusikali. Osa neist olid üsnagi menukad, kuid teise libletisti Oscar Hammerstein iga tulid need teosed, mis üle maailma tuntud küll teatri lavadelt, küll filmidest, Oklahoma karussell, allegro, vaikse ookeani lõunaosa kuningas ja mina lillelise trummilaul ja muidugi helisev muusika. Jäägu see palade hinde arvestlustest seekord välja ta haaraks tõenäoliselt oma tugevdatud mõju tõttu võimu kõigi teiste siin esitatavate üle. Nõnda tuleb siis teise saateosa esimene number maks reederi loomingust. Kui maailma parimad näidised ühele inimesele pandud eesnimede rohkusest küünivad küll paarikümne ja rohkema nimeni siis k reegeril polnud erilist põhjust kurta nende vähesuse üle. Max Johan baptisti, Joosep Maximilian. Kirja pandi kõik need 1873. aastal Brandis. Perekondlik muusikaõpetus kandis nii head vilja, et juba kolmeteistaastasena sai see paljude nimedega poiss saata orelil kirikuteenistusi. Muidugi jätkusid õpingud hiljem kõrgemal tasemel see järele teiste õpetamine, interpreedi tegevus ja nii edasi. Reegel elukäigu, kõiki keerdkäike oleksin võimatu käsitleda viiks pikale, kuid üks elulooline seik ei lase endast mööduda. 15 aastase poisina kuulis ta Bayrotis Wagneri meister lauljaid ning Parcifali Wagneri mõju ulatus hiljem sügavale tema muusikasse mille maht on aukartust äratavalt suur. Üks teostest sai algtõuke Šveitsi maalikunstniku Arnold bet kliini maalidest. Valmisid neli poeemi. Kätlin ühendas oma töödes klassitsistliku, romantilise ja sümbolistlike suuna. See teave aitab pisut lahti mõtestada ka järgmise palav olemust. Oli see saatesse teise poeemi, mis pealkirjaga või pildiallkirjaga lainete mäng. Kuulete seda tõesteni filharmoonia sümfooniaorkestrilt, ainsbon kartsi juhatusel. See oli lainete mäng, maks regeli, neljas poeemist, Arnold Kätlini järgi. Pisut lahedamat kuulamist pakub raskini väga-väga-väga tuttav lugu, oi aegu. Tuli taas muusikaturule tundeliste linna romansside ja mustlasmuusika buumipäevi. Esitajad on Brother vitage ja orkester Leon yangi juhatusel. See oli teine pala autor, raskin ja pealkiri, oi aegu. Aegu ammuseid toob esile ka ammu aegu Prantsusmaal kirjutatud pala šanuti Lipramo Tamburiin. Originaali võib väga sageli kuulda, kas kallessiinil või pisut vähem originaalis klaveril kuulus Austria dirigent ja helilooja Felix vaenlar. Märg sealistamburiini sümfooniaorkestrile seadis väga hästi, nagu kohe võite veenduda, mängib üleliidulise raadio televisiooni suur sümfooniaorkester Konstantin Ivanovi juhatusel. Rammo sünnist lahutab meid ligi kolm sajandit. Ta oli üks oma aja parimaid organiste, tugev muusikateoreetik, palju heli lõitlevessiinile mat ette kantaat, oopereid, balleti, instrumentaalkontserte ja mõnda muudki veel. Ramod, amburiin, kõlasin, Felix vaim Cartneri seades. Kümmekond minutit on möödunud ühtejärge instrumentaalmuusikat kuulates. Väide vahelduse vajaduse kohta võrdub jalgrattajärjekordse leiutamisega. Kuid väide, et jalgrattavalsi on kirjutanud tiim, riid niimoodi seisab karbil, mille kavatsen kohe lahti teha vajas sügavamat kontrollimist. Riidi nimelisi heliloojaid on üsna mitmeid. Eureka selle jalgrattafirma on hoopis less. Võida. Jalgrattavalss kõlab seekord grusiinide ettekandes nami privaatse ja ansambel ore. Era. Kuulsite-le sviidi jalgrattavalsi järgmise palaga kutsub Saksa demokraatliku vabariigi helilooja Otto Reinhold sünniaasta 1899 meenutama ühte pilti treesteni galeriist. Võib loota, et Rembrandti autoportree koostamas üles istuva Saskijaga tõuseb paljude reproduktsiooni tõttu hõlpsasti silme ette ning jääb vaid otsida, leida needsamad kujud Otto Reinhold muusikast. Helilooja piltide tsüklis on kujutatud Kuut. Dresdeni galerii maali Rembrandt Saskia moodustab tsükli esimese osa. Muide, Dresden on helilooja kodulinn ka esitajad selle linnakodanikud. Dresdeni riikliku kapelli kammerorkestrit juhatab fot mar Suitmer. Viies pala on kõlanud, kuulsite Otto Reinhold muusikast kammerorkestrile esimest osa, ränbranti ja Saskia. Need, kellel autot ei ole, kujutlevad hüvesid, mida see sõiduk ja sajandi nuhtlus pakkuda võib. Kuid kas ikka maksab sõidukiomanikke kadestada? Igatahes Tseeveeiidi laul, millele eestikeelsed sõnad on teinud Henno Käo näitab autoomaniku elu üsna kurva kandi pealt. Taivo Linna ja ansambel Kukerpillid lauluga oh, kes meist ei unistaks autost. Kes meist ei unistaks? Nüüd jälle. Tihendanud farmeiero noorte arv Ott Sepaga sügalatiin, nõel, klamiidit umbes funktsioneerida. Poja meediale ära tõmmatud. Läinud sama teed ees käskis mul seda käru soetada. Keegi ukse peale LOLL kraapinud elu olemuse hästi ära tabanud. Jälle olen selili, ma auto. Ja asi vask. Karbuss, pagari. Torman nagu tuulis Tema kriminaalkäe. Nõrga pidid umbes torme. Vaat kui palju on muresid vähem, kahel käpal kõndi all. Aga kui mõni autoomanik nüüd lõpuks siiski aru sai, missugune rist ja viletsus tal kaelas on ja tahab sellest vabaneda, siis võiks aidata pealegi tasuta. Oh, kes meist ei unistaks, autost, oli laulu pealkiri autor Charleviid Henno Käo sõnadel või siis Henno Käo sõnad, tsereviidi muusikal. Pole parata, igal saatel on ikka mingil määral tegija nägu. Kui objektiivne taga muusikalises suhtumises olla ei püüaks. Mõni muusikažanre leiab saatesse tee sagedamini, mõni harvemini. Tähtede sarjas on suhteliselt vähe kõlanud kammermuusikat. Ehk täidab pisutki seda lünka lõik moris Fawelli keelpillikvartetti ist. Lawell oli tõesti nii suur värvimeister. Eta kvartett kõlab täiuslikumalt kui mõne teise mehe orkester. Õrnus, mahedus, sumedus. Neist lähtuv poeetilisus on aga otsejoones hingesoppidesse tungiv. Autor on öelnud, suur muusika saab tulla vaid südamest. Akvarell kvartett ei lase kahelda öeldudasiduses. Praegu kuulajate katkendid Ravelli teose teisest osast esitab blondiini-nimeline kvartett. Kõlas katkenud Morris Lowelli keelpillikvarteti teisest osast. Ja nüüd tuleb kaheksas pala. Tähestikus on p ja ärni vahel kuu. Et see ei jääks vajaliku tähelepanuta, uurisin läbi need kolm-neli lugu, mis q tähe all seisid. Jänne saate lõpusirgele jõudmist võib ühte neist kuulata. See on qwerolo laul. Ööhämaruses esitab peti, kurtis. Kui ruloo laul ööhämaruses on meil kümmekond aastat eetris käinud vististutalgi ja küllap on paljudele tutta ka järgmine muusikalõik, mis seob saate Sergei Rahmaninovi nimega. Ent lint on veel nii verivärske, tuli avada Moskva helilõikemaja panderoll. Nõnda siis selle interpretatsiooni esiettekanne Eesti raadios. Jutt on Rahmaninovi teisest klaverikontserdist, mida ma pean üheks ilusamaks maailmas. Tšaikovski esimene kontsert on miskipärast populaarsem ja arvata võib, et sellele pjedestaalile taga jääb samuti Rahmaninovi ist mängitavam Beethoveni viies klaverikontsert kuid mängimise sagedust mõjutavad mõnel määral ka puhttehnilised küljed. Rahmaninovi le pääseb hõlpsamini ligi suure kämblaga. Pianist Rahmaninovi ennast on peetud üheks maailma tipp-pianistiks. Teine kontsert on Rahmaninovi Kaheksateistkümnes oopus ning kuulub seega tema loomingus rohkem esimesse perioodi. Teda vaimustas Tšaikovski, kelle suunda püüdis jätkata, kuid segamini ajada neid kahte meest oleks päris raske. Muide üks huvitav kokkusattumine eespool oli juttu tõklyni maalide ainetel loodud muusikast. Ka Rahmaninovi on kirjutanud sellest kunstnikust inspireerituna ühe teose sümfoonilise poeemi Surnute saar. Temaatika valik näitab Rahmaninovi romantilise suuna esindajana. Romantismi leiame ka tema südamlikus teises klaverikontserdis, mille esimest osa moderaatot kuulata nüüd Nikolai Petrovi ja Nõukogude Liidu riikliku akadeemilise sümfooniaorkestri. Ettekandes juhatab Jevgeni Svetlana. Et pealkirja mõistatuseks on üks pikem pala, tulebki piirduda tänavaid üheksa looga. Viimati kuulsite katkendit Rahmaninovi teise klaverikontserdi esimesest osast. Ja nüüd väike meeldetuletus. Viimane postitempli kuupäev ei tohiks olla hilisem kui 14. jaanuar. Meie aadress on 200 100, Tallinn. Lomonossovi 21. Eesti raadio muusikatoimetus in arr. Pala pealkirja mõistatamiseks kuulub samuti Rahmaninovi tööde hulka. See on üks tema klaverile kirjutatud etüüd. Pilte, mille itaalia helilooja Ottorinorest piigiorkestrile seadis mängib üleliidulise televisiooni ja raadio suur sümfooniaorkester Gennadi Tšerkassova juhatusel. Mida see muusika kujutas? Saame jälle kokku selles sarjas kahe nädala pärast.