Taavi kahe Maarja, Maarja, Maarja. Ma olen kasvanud metsa ääres ja kõik need onu Remuse jutud, muidu muinasjutud, mille tegevus toimub metsas, on minu jaoks oledki tundunud kodused ja väga konkreetsed. Ma teadsin täpselt, missuguse puu, missuguse oksa peal Pilleke istus, kui karu, hunt, rebane temaga läbirääkimistel käisid. Õigust kulges punamütsikese rada, millise põõsa taga luuras tema hunt. Panustasin ka ise aktiivselt metsamütoloogia püsimisse. Näiteks oli mul üks päkapiku müts ja aeg-ajalt käisin sellega metsas oleva vana sambla sisse kasvanud kiviaia peal turnimas. Kui keegi mind silmas läksime kohe peitu nagu üks õige päkapikk oleks ka teinud. Et las siis inimesed rõõmustavad, et nägidki jõuluvana abilise oma ihusilmaga ära. Üksvahe üritasin isegi oma venda veenda, et leidsin Kuusalu tagant metsast üles ka mõmmi aabitsa tegevuspaiga. Et see on eriti äge, kuna seal kasvavad puu otsas pihvid. Mulle väga meeldis mõmmi aabits, killed, kaifisin seal iga iga ood. Endal tuli ka helgimus peale, et mida kõike Moskat. Nunny beebi, pline kontseptsioon, nunnuduse tik, metsamaastikuna ennedese Tilk, Anijaga imeline kollektsioon esimese maailmasõjaaegseid pommiauke kus oli väga hea mängida nii kodu- kui ka kivikuningat endal peas tiksumas ema manitsused selle kohta, et üksinda sügavale metsa minna ei tohi nüüd seal enam väga sügavale minna. Isagi tegeldutav lugu. Lageraied punamütsikese tee asemel on traktori, songermaa ja Pillekese puu küll seisab aga uhkes üksilduses. Ilmselgelt on nad ka mõmmi aabitsapihvi puu maha võtnud, sest ma pole kuulnud, et keegi oleks seda näinud. Õnneks on võimalik uusi ilusaid kohti avastada just eile, naistepäeval. Ma käisin enda jaoks uut Eliki rohelise samblaga rada kus iga natukese aja tagant Tuli üle oja hüpata, oksad olid kasvanud kokku alleeks ja siin-seal oli näha mägraonu jälgi. Kui ma lapsena oleks kohe jooksnud sellest kõigile rääkima. Lootuses neid kaasa kutsuda siis nüüd ma kavatsen selle asukoha suures saladuses hoida. Isegi ühtegi instagrami pilti ei tule sellelt rajalt, sest tunne on, et seda peab kurja silma eest kaitsma. Pilt olla väärt 1000 sõna, seega parem, kui keegi ei teaks, kui ilus see koht äriselt on. Ammugi ei taha ma avaldada, kus see täpselt asub. Kuna alati leidub inimesi, kes vaatavad ilust otse läbi ja neil tekib vastupandamatu tahtmine, kooslus. Mõned aastad tagasi juhtus nii, et lähedane inimene avastas pähe käidavast kohast kobraste paradiisi jagas jutu sees oma rõõmuga kohalike võimukandjatega, keda asi huvitas ja, ja näitas neile rajagi kätte. Üsna pea tulid nood püssidega tagasi ja panid kopra küll ajaloole verise punkti sest miks mitte. Kui inglise kultuuris omavad salaaiad märgilist tähtsust, siis meil hakkab kuju võtma salasalude austamine. Nende otsinguil tuleb siblida küpsikus, trotsida puugihirmu ning kõndida üle rohkemate räim kui arvasid, et metsa üldse mahub. Eriti lastele on padriku kogemine vajalik enne, kui Permin mets muutub nende heaks abstraktseks filosoofiliseks kontseptsiooniks, mis võib tähistada ka oma koosluse kaotanud tühermaad. Ja ainus lugu, millega seostada oskavad, on see, kus mitte mõmmi vaid kas lapsi lugema õpetas. Seal istus peategelane mäletatavasti kännu otsas. Maarja Maarja.