Ei taha kuidagi ära mahutada tänaseid peategelasi lauljaid mandrilt ja saartelt, Tansulisi Lõuna-Eestist ning pasunapoisse parematest pillimängukeskustest. Pealtvaatajatel on kitsas, vähe on jäänud ruumi ligipääsuks. Ka meie oma mikrofonidega oleme juba rahva poolt üsna sisse piiratud. Tähtsa platsi ühel siseserval on kohad sisse võtnud akadeemiline meeskoor ja Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor. Teise serva koguneb peo toimkond. Poolkaares kõnnitee ääres seisavad lipukandjad. Klippe nõnda palju, et kollektiivide sümboolikat jagub tihedalt kahterit. Ta kallid lauljad, siin lehvib. Särav, palume, palistab värvikalt väikest tseremoonia. Väljakut. On näha ja tunda Eesti laulu ajaloo hinge justkui selle õrna puudutust. Tasased sosinad. Siit see algas. Ja õigupoolest algas kõik varem. Valdo Pant on teinud sääraseks. Kõigepealt laulsid meie metsad ja meri, siis laulis Vanemuine. Eesti mütoloogias puudub sõjajumal on aga tore laulutaat Vanemuine, kelle kandlehääl ja laululugu panid õitsema lilled, ühisema Laaned ja laulma linnud. Siis laulis ema hälli juures vokk vurises tares verelist tuluke ja akna taga hilise. Kõik algas. Elu vankumatu seaduse järgi lahkusid ühet hetkest ja teised voki pinge ääres. Hällilaul aga jäi. Seisame siin sooviga mäletada veel kord läbi elada oma kultuuriloo ja võib-olla kogu olemisloo tähtsaimat verstaposti. Läitasid uus laulu tuli ja seejärel marssida vaba rahvana läbi linna Emajõe vasakult kaldapealselt paremale poole, kus vastne ja väärikas laululava piduliste vastuvõtuks valmis. Kuid ärgem rutakem sündmustest ette. Kohe-kohe annab Peetri kiriku tornikell märku pühaks toiminguks tulekivi juures märku toonase ja tänase ühte sulatamiseks siin ja meie hing. Kaugemalt tulnud, see tähendab aja hõlmas varem ilmavalgust näinud kollektiividel on au seista teiste ees. Nii siin Narva mäe aluses ootuses kui pärast pulbitsevast rongkäigus. Kes nad on, kes teatepulga minevikust meieni kandnud. Teeme kummarduse esimeste ees. Kambja segakoor asutati 1794. Õigesti kuulsite, kaks sajandit tagasi. Uskumatu ja tori ajal laulsid maalapsed juba mitmehäälset koorilaulu. Kui silmate tammelehtedega lipp puu, siis teadke, selle lipu taga marsib tänane Kambja segakoor. Edasi Laiuse meeskor, 1827, Rakvere pasunakoor 39, Põltsamaa segakoor, Heli 39, Torma puhkpill 48. Kõik need arvud muidugi eelmisest sajandist. Ühe hingetõmbega jõudsime üles lugeda kuus sajandist tublisti vanemat koori orkestrit. Neid on aga Tartusse saabunud kolm korda rohkem. Vaat kuidas ladestub eesti nimeline kultuurikiht. 100 võib juba napiks jääda, reporteri suhu pääsemiseks. Peetri kiriku tornikell peaks lööma viiendat õhtutundi. Mikrofonide juurde astunud juba Vanemuise näitlejad Liina Olmaruga ja Hannes Kaljujärv. Kuulutajad siin tulekivi juures, samuti lauluväljaku. Uue tulekivi juurde kogunevad meie laulupidude üldjuhid praegused ja endised, need, kes rasketel okupatsiooniaegadel hoidsid hõõgvel meie laulutule, hoidsid ja oskasid meie kooridele õpetada neid laule, mis jäid südamesse helisema ka siis, kui teati, et seda ei tohi seda helinat pidi summutama. Ometi ta on jäänud. Ka torupillimängija on oma pilli sättinud mänguasendisse. Ja ma arvan, et üks väike hetk vaikust sobib enne pidulikku tseremoonia algust. Mõelgem kõik head raadiokuulajad kustega praegu ei asu. Kas kodus teel või siin peoliste lähedal. 10. juunil 1994. aastal on üle Eestimaa. Meie lauljate pühapaigas. Lauljad pillimehed, tantsijad, uus mälestusmärk, tants ja auks esimesele Eestimaalaule tema tegijate ja osalejatele. Palun mälestuskivil eemaldada konte Tartu linnapea Väino kulli ja laule direktori Riho hinnangu. Tartu linnapea Väino Kull ja juubelipeodirektor Riho Illak vabastavad hiigelkivist taiese, mille lahtiseletamiseks meil hetkel aega ei jää. Vene. Riigile lauluealistele pillimeeldivatele tantsijatele üle Eestimaa. See mõte tuli linnal sellepärast et lee meeles kommunismi tsensuuri ajal olnud kunstniku mõtte oli aheldatud. Ja see kivi on vaba eesti kunstniku poolt loodud kiri. Et süüdata selle kivi juures tuli täna ja edaspidi alati olgu need peod kus tahes eestimaal. Rahulikult väärikalt. Takse kate ja aplausi saatel ilmselt silmad loevad juba teada teksti. Siin toimus 1869. aastal esimene Eesti üldlaulupidu. Siis siin meie väikese ja ikka võõraste poolt rõhutud rahva imelises paigas mis meile kõigile ütleb. Laulnud olen. Ja Londoni siin sütti tule saatel. Siimule palunud turvaline. Ja õnnelik? Piduliste spaleerist astusid välja lapsed Katrin Arrak ja Katre kulasalulastekoorist, kurekell Veiko Parts, Jants Astower Tartu poistekoorist ja veel Mari-Liis muiste. Õnnelik. Vinteri kodulaulu esitas pisi neiu Mari-Liis muiste Tartu teises keskkoolis Tartu laulupeokarusselli võitja. Eesti naine on armastuse ja helluse tul. Laulupeokivile läheneb ja asetab lilleõie Tartu Ülikooli naiskoorilaulja majandustudeng Põlvamaal Karina Lelle. Ele vanemad palud soojuse ja valgusega. Tere vanemateks on valitud mari ja Ivar Uussalu Tarbatusega kuurist. Marion Eestimaa uuringute grupi juht ja Ivar pere leivas meister. Eesti mees palub ühtehoidmise ja märgutuld. Meest tule Loisus kehastab Artur tuberg Tartu Ülikooli kasvandik, Tartu akadeemilise meeskoori basssale sidki olemisega mees. Tema käes on ka tõrvik. On tipphetked. Paks luubi klaas suunati päikesevalguse poolt. Laulupeo kivi, tule kausi keskele. Pirud lõid põlema ja leek. See kasvab juba nõnda tugevaks, siis Artur tuber kallutab laulupeo tõrviku süttinud tulele vastu. Laulu viimase sõnade ajal lahenesid tõrvik ja leek. Kõrvi klimpsas ühe leegi endasse ja puhkes samas ise põlema. Elu tuli aegade tuli laulupeotuli siia. Juurde Peetri koguduse õpetaja harranud mesilane. Enne külma meeslanki eestlaste. Vannis tuksus süda mis ei saanud teisiti, kui et ootas koos Theo algusega ühtlasi ka jumala õnnistust. Ka täna, 125 aastat hiljem kutsub pühakiri meid seda õnnistust ootama ja paluma. See kiri ütleb, vaata, mina panen siia unisse varitud kalli nurgakivi ja kes temasse usub, see ei satu häbisse. Nurgakivi, mille jumal meile kingib, on Jeesus Kristus jumala teoks saanud, armastus jäävuse kivine mälestusmärk meenutama kõigile siin täna ja edaspidi seda suurt eestlaste laudi ja laama armastust ja rõõmu. Mis siin paigas 125 aastat tagasi alguse saanud jumala õnnistuse ja rasketel aegadel, kes siis toetudes sellele kivile ja nime sellele kivile, kes ise on elatiivi kristus oma vaimujumal välja valanud elavast tuleks meie keskele tuld Ma lihtsalt maa peale tagasi. Kui ei oleks süüdatud Hitleri ees. Saadku, selle süda tulnud laulupeo tule teekonda jalapõlemist tabavat südamed, jumala vaimu pühakojas saab, ei olegi töö oikuse, vaime pilke ning püüdlusi eesmärkidel, mis on igavesed. Dirigent Vaike Uibopuu annab märku akadeemilisele mees- ja naiskoorile. Sina lubad õnnist otsel õnnistatud igaveseks selle noore toetes ja mulle usaldatud vaenulikus meelevallas. Õnnistatud jah, üritan selle Eesti laulupidude au mälestusmärgi ja tema ees süüdatud juubelilaulupeo, tule. Jumala isa. Poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Tõrvikukandja ja tema saatjad viis last, naine ja perevanemad. Liiguvad? Lipurite koridorist mööda. Sammuvad mööda ka enam kui 100 aasta vanustest kollektiividest et võtta koht sisse kolonni peas. Meil on kuulajatiivseks võlg Mati Karmini laulupeo kivi avamise hetk oli täie, sest pildi maalimiseks liialt napp. Teeme seda nüüd, mil rongkäik kogumas jõudu. Kuks. Tohutu graniidimürakas ühtedel andmetel 30 tonni on lihtsustatult öeldes saetud pooleks. Vaheringile on sobitatud enam-vähem üksteise kõrvale seitse laulu Suist samuti kivist välja raiutud mehe naise pead mis kannavadki või kannatavad enda peal. Teist poolt suurest kivist nägudest õhkub kindlust. Tugevust peame vastu. Raskus, mis rõhub või on rõhunud, on samuti ilmselge. Miks seitse pead seitse võib tähendada seitset sajandit, võib tähendada ka õnne arvu. Skulptori käest üle küsida pole võimalik. Välisreis segasara avamisele tuleku. Siin oli nendel momentidel, kui tuld süüdati tohutu parv fotograafe, mikrofoni mehi aga ka paljud peolised. Ka nemad tahavad jäädvustada avatud kivi, kas silmadega salvestada endasse, mõelda siin hetkeks oma mõtte või teha ka pilti. Nüüd on rahvas nagu jagunema kaheks. Peolised koondavad ridu. Et alustada marssi, alustada minekut läbi linna peoplatsile. Need aga, kes ei saanud siia kivi lähedale tule lähedale kasutavad võimalust ja teevad seda. Praegu. On näha, et siin on palju külalisi, räägitakse soome keelt, inglise keelt on ka väliseestlasi, kelle siis seal sugulased on nad külla kutsunud. Nii et tõesti rahvusvaheline kivi avamine, tule süütamine. Jakob Hurt, kes tänasest võimsa graniitkujuna Vanemuise pargi nelja teeharu keskel paksu lahtist raamatut käes hoiab ja targal pilgul kaugele ette vaatab kirjutas 100 aastat tagasi. Eesti rahvas on igal ajal laulja rahvas olnud. Kõige vanematest aegadest saadik on eestlased oma terve elu kätkes hauani lauluga ehtinud. Lauldi, rõõmus, lauldi, kurbuses tegid käed tööd, astusid jalad, teed suu ja süda laulsid. Lauluhääled olid meie esivanematele kui õhk, mis nad hingega sisse tõmbasid. On üks aasta, millest üleriigiliste laulupidude lugu algab. See on seesama aasta, mis on siin sajanditeks, tahaks nii loota kivisse raiutud. Kella eestlaste elus uueks ajaarvamiseks käivitas Johann Voldemar Jannsen. Pärnu aastatel. Mõte tiksus alles põues. Tartu perioodil kuulsid seda teisedki. 65, asutas papa Jansen Vanemuise seltsi. Kaks aastat hiljem pööras veenva kõnega enda poole köstri ja kihelkonnakoolmeistrid. Linnas oli ette valmistatud. Jaa, seeme läks mulda. Ühise laulutung idanemis ei suutnud väärata ka baltisakslaste vastuseis kes olid hirmul, et eestlaste priiusepidu võib tähendada nende võimul langemise leinapidu. Kaks aastat ametliku loaga venitamist ei muutnud enam midagi mis sündima pidi. See sündis 1860. Ei olegi nii väga lihtne seda suurt inimmassirongkäiguks sammu seadma sättida ei olegi sugugi nii lihtne, et paberile on öeldud, see koor asub siin, see kuur asub seal, selle orkestripaik on selle tänava nurgal, selle orkestri paiku tänava nurgal. Katsu see kõik paberilt ellu viia, inimesi on palju, inimesed otsivad seid, piibel palju on ka muide külaliskoor, neid, keda Tartu ja ka Tartusse sõitnud koorid on endale külla kutsunud. Nendele on ju kõik võõras. Ma arvan, et kõik on korras sest rongkäigu alguseks oli ja on määratud pool kuus. See aeg, mis on jäänud, see on just selleks, et saab omavahel juttu ajada kokku saada, midagi pärida, sest hommikusel proovil rääkis dirigent kiiresti lavale, kiiresti, sealt alla, aga me teame, et proovid laabusid rahval daatidel, memmedel, naistel-meestel, lastel, mudilastele on laulud ju varem selgeks õpitud. Nüüd aga prooviti ja vaadati, kuidas lavale minek välja tuleb. Kuidas sealt ära sammumine, sobib. Ja leiti tuttavad üles. Ja nüüd on siin päris hea mõned jutud lõpuni rääkida, midagi pärida, kuidas elu läheb. Sest eelmisest üldlaulupeost tänaseni. On ju meie rahva elus tõesti palju muutunud. Mõnel läheb juba päris hästi, mõni on kibestunud, mõnel ei ole endist töökohta, mõni on leidnud uue, mis talle sobib. Kuid kui vaadata eilset päeva, vaadata tänast ja üldist meeleolu, siis tundub, et inimesed on rõõmsad, elevil, rahul, teavad, millisele peole nad on tulnud ja varsti-varsti hakataksegi minema. Aga enne kui minekuks läheb, ma ei saa ei üle ega ümber Eesti rahvusmeeskooril. Ülo Krigul, teil oli eile ühtilisiin Tormise isamaaliste laulude kontsert, kuidas läks? Kuidas öelda läks hästi selle tõttu, et ta oli väga palju rahvast seda vaatama vaatamata hilisele ajale ja sellisele kahtlusele, vihmapoolsele ilmale? Ega sa ometigi ei taha öelda, et kohe tuleb jälle vihma. Ära sõna ära küll ta tuleb niikuinii. Me oleme sellega harjunud, kuidas suisa sulas. Ja vaat see on küll seal õigus, et laulupidu ei saa ükski asi ära rikkuda. Kuidas meeste meeleolu? Eesti Meestelaulu Seltsi korraldusel on kõik meestekooris siin riburida pidi üksteise järel üles rivistatud ja muidugi ramm kõige ees. Laulupeomeeleolu ma ei oska seda täpsemalt lahti seletada, aga. Kas sa ei karda seda, et meeleolu siin Tartus saab nii läbi elatud ja nii läbiküpsetatud, et Tallinna jaoks enam äkki jätku midagi? Vaata sa oled mingil määral väga ohtliku teema. Ma ütleks niimoodi, et Tartu laululava praegu oma sellise noh esimesel pilgul tunduva sellise mõnusa Impiimsusega hoopis teise õhkkonna, kui, kui seda Tallinna suur laululava võimaldab ja akustika, mis siin-seal uuel laululaval on, see on noh, laulja seisukohalt, et kui sa kuulad ka teisi hääli noh, mitte ainult oma ümber kolme, nelja mehe häält ja seda suurt müha vaid sa kuuled 12 häälerühma lausa see annab asjale hoopis teise värvi. Ja noh, ma arvan, et see võib-olla annab, annab mingisuguse täiendava pulsi püüdluseks selle poole, et Tallinnas võib-olla rohkem pingutada. Kas sa kohe laululavale minna kuulama? Kulu imeline imeline koht. Toivo Makk võib sulle veel rääkida, kui ilusal loodusliku koha peal see kõik on, kui sa ise ei ole seda tähele pannud. Olen küll. See on jah, meie lavadest hästi roheline, selles mõttes, et on palju rohelist ja ehitatud ja tema ümbrus on kujundatud ka tõepoolest nii et ka kõige karmim roheline jääb rahule ja kiidab. Siin juba kõlas, et Tartu laulupidu tõotab tulla kuidagi soe publiku ja lauljate vahel erilise kontaktiga, millest küll ei ole kunagi suurtel pidudel puudu olnud. Seda märkasin eile mitu korda õhtul pärast kuut, kui maakonnad tõid oma linnade ja maakondade ja paikade tule Tartusse. Tartu raekotta. Kärgatas enne kuut üks äikese raksatus ja pill tuli üles ja vihma hakkas sadama. Vesi 100. sisse, puhkpillitorudest rahvas aga plaksutas. Laksutamine oli küll pisut omamoodi niisuguse märjavõitu ja sealt nad tulid ja kandsid ette, millise sõnumiga nad on siis tule süüdanud oma kodukohas ja mida nad tahavad öelda tartu suurele peole. Eriti huvitav oli, kui sammusid üle platsi kolm noort meest, pisut nagu matkajate moodi riides, tundus, et midagi on valesti. Aga siis, kui nad ütlesid, kust nad tulevad ja kes nad on, oli kõik paigas. Need olid Otepää noormehed kes kordasid sama tempu, mida nende vanaisad 60 taastada tagasi. Nad tõid tule Tartusse, veeteed pidi mööda väikest Emajõge pikka silda, sealt 30 kilomeetrit üle Võrtsjärve ja siis veel suurt Emajõge pidi 55 kilomeetrit. No arvata võib, et nad ei sõudnud, sõitsid ka mootorpaadiga. Aga tuuletormiga üle Võrtsjärve tulla ei ole igale mehele jõukohane. Nende later aga põles imehästi. Mulle jäi meelde Võrumaa tuletoojate tervitus eile Vihmases raekoja esisel väljakul kus nad laususid. Vaimuvalgus on aastast aastasse põlvkonnast põlvkondadeks eestlasele rahvale tema eluteed valgustanud. Tugevad tammepuud sirutavad oma oksi valguse poole, et juurtest saadud ramm puud särama ja hiilgama lööks. Eestimaa laulja ja laulupidude traditsiooni kandja. Seisa kindlalt kui tammepuu oma juurtega Eestimaa pühas pinnad. Et ka noored ja vanad võrsed peaksid, kes nende edasise väärika elu jätkamise nimel rasketes ja pae kivisest pinnast nende elu edasikestvust hoiavad. Eestimaa laulupidude sünnipaik võtta vastu 1206, laulusuu ja tantsujalatervitust Võrumaalt. Nüüd on tulnud pasunapoistetund. Nemad pidid seni ootama, nüüd aga annavad õige takti kätte, et sammud oleks kergem ja jaksust puudu, ei tuleks ühes pikas rivis ikkagi mudilased ja memmed, tulevased mehepojad ja taadid naised paksu villastes rahvariietes ning ega noortel meistelgi kerge pole, kui tuules lehvivat lippu kilomeetrite taha kanna. Näidki, et rongkäik on hea rütmi kätte saanud ja liigub rõõmsalt nooruslikult särtsakad meelel Narva mäest alla kesklinna suunas. Ütleme neile, kes trassi ääres kohad sisse võtnud kes tahavad suurest minekust osa saada, Sa võid üles leida ja neile tervitusi ning kes teab, mida veel toonuse tõstmiseks hõigata. Marssijate järjekord on järg. Kõige ees tulekandjad, nende järel vanemad kui 100 aastasel kollektiivi, edasi meeskoorid, segakoorid, lastekoorid, naiskoorid, rahvataim, poistekoorid, mudilaskoorid ja kõige lõpuks räätsa hobused. Külaliskollektiivid on koos nendega, kellega nad tuttavad, kes teid siia peole kutsunud on. Puhkpilliorkestrid on aga enam-vähem võrdselt teiste vahele ära paigutatud, nii hoogu Ander rütmi, iga marssijani kostaks. Tänase päeva pealavastaja Hidki hunt on oma resi plaanis kõike nii ette näinud. Et uurid Ortiz Street tantsijad marsivad rongkäigus just sellises ajaloolises järjestuses nagu üks või teine kuuri liik meie laulupidude traditsiooni on tulnud siis kõige ees, marsivad Meie vanimad laulu- ja pasunakoorid seejärelmeeskoori. Esimese Eesti üldlaulupeol 1869. aasta peo märgi järel sammub meie meeskoorilaulu lipulaev, tänavu sügisel viiekümneseks saav Eesti rahvusmeeskoor. Sai juba nagu nõu andnud, et kui tahetakse tervitada, siis olge valmis ja juba esimesed tervitused on kõlanud ka siin. Peetri kiriku tänava ristmikul. On tunda, et meeleolu tõuseb. Kui siin hetk tagasi selle kuulsa RAMi meeskoorimees. Kuidas teile tundub? Enne peo algust enne kontserdi algust siin Tartus olla ja pärast eilset menukat kontserti siis kõrvale räägiks natukene hoopis väikesest koorist. Linnameeskoorist, ele hallides, kuubedes, päevitunud nägudega mehed lähevad ka koos teiste meestega. Nende moto, mille on kirjutanud dirigent Aado Kaasik on järgmine. Tõuse Me laul ja tuhiseb tõttel Elaza igavest aegade rüpes viiule mägede orgude vete tervitus tõrvast. Me südamest mõttest. Kollektiivi talisman Nixon, kadakane, dirigendi saun, mis pärit Saaremaalt ja kuhu sisse kirjutatud kõigi liikmete nimed. Kingitus Narva naiskoori heli poolt 20 aastat tagasi. Mida mehed tahavad öelda järgmist. Eestlased on alati olnud lauluarmastav rahvas, oleme selle üle uhked. Tulge mitte ainult kuulama uuest hooajast lööd ise ka kaasa. Ärgem laskem laulupidusid muutuda minevik. Ja väike märkus. Meie arvates on repertuaaris väga vähe Gustav Ernesaksa laule. Meie laulude ja pidude järjepidevuse oleme võlgu ikkagi just temale. Jõgevamaa meeskoor mehis on saatnud oma läkituse ja öelnud Jõgeva maakonna laulupeo tule üle voorema voorte ühinema iidse Taaralinna tulega loiku meie tules lootus, et Eesti maaelus muutub paljugi kaunimaks ja elu ise hakkab minema ülesmäge. Et põllud, millele paistab meie tõrvikukuma, jäävad viljakandvaks ka tulevastele põlvedele. Talude tuhas tõustes tõusevad ausse ka meie maarahvakultuuritraditsioonid, mis täitnud kord eestlaste südame. Tule. Et hingesädemed aitavad särada suurel laulupeo tulel, mis kinnitavad, et oleme veel olemas. Kõrv püüab kinni, et kui mehed pööravad puiestee avast koor koori järel alla Narva maanteele, siis segakoorid, kes peavad veel ootama, lõikavad neile kaasa soove tervitama. Dusi tõstavad minejatel tuju. Võib-olla räägimegi ühest sega suurest Põltsamaa kultuurimaja segakoorist, heli. Hakkame, hakkame laulema, laulame südamed süttima, silmadki särama, ääretki elama hakkame, hakkame laulma. Nüüd aga vist peame selle mõtte korraks katkestama, sest meestelaul on meile lähemal. Ja kes see muu ikka laulab kui Gaudeamus eile nimelt pärast lõunat toimus Tartu õpetaja seminari aulas eesti mees lauluseltsi korraldusel meeskooride võistulaulmine, mille eelvoorud toimusid juba mõni aeg tagasi Tallinnas, Pärnus, Tartus. Ja siis oli küll niimoodi, et oli juba peaaegu et teada, kumb võidab, kas saab EKE inseneride meeskoor või võidab. Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor võitis Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor, teiseks ei EKE inseneride meeskoor ja Gaudeamus. Kolmas olge lahke, kuulake nende laulu. Jah, meie kaugusel see laul nüüd päris hästi ilmselt mikrofoni ei tule, sellepärast lubame edasi rääkida. Lähevad täis rohelises mehed, uhked justkui jahimeeste kaabu peas. Tegu on Eesti metsameeste ühendkooriga kooriga, kes käib kokku üle Eesti harjutamas kord kuus, siis suvelaagris õpitakse uued laulud, selgeks antakse kontsert. Viimane kontsert oli metsanädala avamisel siis metsa istutamisel koos sõpruskooriga, Tallinna tehnikaülikooli naisvilistlaskooriga peetakse pidusid ja istutatakse koos metsa. Toredad mõnusa naljahambad on, aga kui vaja, siis laulavad ka. Täpselt noodi järgi, nii nagu pidudel ikka, peab. Põlvaga ühest hetkest tahaksin ma siiski veel rääkida, küllap olete pannud tähele, et teatud ajavahemikku Järgi kantakse siin meie Eesti laulupidude märke. Kunstnik Eesti kitus on lasknud Vanemuise maalitöökojas maalida kõikide seniste 21. see üldlaulu ja ühe üldtantsupeomärgi. Ja need on võrratu. Võrratu on nad juba ainuüksi sellepärast, et kogu Tartu laulupeo sümboolika on sellega kõik kaetud. See sümboliseerib seda järjepidevust, mis siin just nimelt selles laulupidude hällis on alguse saanud. Ma usun, et ka seesama põline tamm, mille eest Egiptus on teinud Tartu juubelilaulupeo sümboliks. Et see on ka kõnekam, kui ükskõik missugune laul. Need tegelaste märkidest sündinud suured, pooleteist meetri kõrgused varasemate üldlaulupidude sümbolid on väga kauniks maalitud, uuendatud toonitatud, aga ma arvan, et nendest lähemalt rääkida sobib siis, kui me oleme laululaval nendega silmitsi maaga siiski ühe väikese apsu või ühe jutu, mis jäi siin pooleli katsuks ära lõpetada. Jutt jäi katki, seal, kus oli tegu. Põltsamaa segakooriga heli. Jõudsin öelda nende moto. Ja edasi lihtsalt meeste laul lõi nii kõvasti sisse, tuli jutujärg üle anda, aga ma siiski jätkaksin Eesti koorilaulu ajalookoldeid, ulatuslikumad käsitlejat. Herman Arro ja Kasemets on olnud ühisel arvamusel selles, et 1840. aasta oma pöördelise tähtsuse Eesti koorilaulu arengule ja pöördetekitajaks põhjustajaks tuleb lugeda sel aastal loodud Põltsamaa laulukoori. Me oleme nende tolleaegsete lauljate viies kuues või seitsmes põlvkond ja meie kohus kaasaegseid Põltsamaa koorilaulu traditsiooni edasi kanda. Meid innustavad koos käima helilooja ja laulupidude üldjuhi professor Tuudur Vettik, 65. aastal lausutud tunnustussõnad meie koori kohta. Ei ole kuigi palju neid laulukoore, kes juba enne esimest üldlaulupidu laulsid ja eesti rahvuse sündi kaasa elasid veel vähem on neid, kes tänapäeval edasi laulavad. Üks selliseid õnnelikke on Põltsamaa foor. See on erakordne nähtus. Tänaseks on heli Launud pidevalt juba 154 aastat ja need Tuudur Vettik tunnustussõnad kohustavad edasi tegutsema. Ma näen, siin jäi seisma kammerkoor Haapsalu Andres Ammas juhatusel. Ma olen ikka imetlenud selle noore mehe Energiat, kui ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi Tuudi muusikaõpetajana ja läks Haapsalu esimese keskkooli tööle, lõi seal käima kooli ooperi. Kui sellest jäi talle väheks, siis ta kätte ei asutas kammerkoori vahepeal tegi riigikogus tööd. Kuur ikkagi eksisteerib ja see, et nad on siin ja täies koosseisus. See on ime, see tähendab, et ei saa ikkagi viriseda, et me ei saa. Meil pole üht-teist, kolmandat, neljandat, kui on noored inimesed, hea pealehakkamine, piison saab kõik. Ei tea, kas meie teine ülekandepunkt kaarsilla otsa juures reportaaži jätuks end valmis pannud, kolleegid Vello Lään ja Madis Ligi midagi juba rong käigulistest näevad või kuulevad. Kuid sealt me ülekannet tahakski. Kata. Ja ega ma siis kallid raadiokuulajad nii eesti kui Tartu raadiolainetele, siit Tartu raekoja platsi juurest ja jalakäijate silla juures, kus me koos mälulane oleme ja Vabaduse puiestee on tihedalt tihedalt soleeritud Pealtvaatajatega, kes kõik ootavad, millal siis juubelilaulupeo rongkäik jõuab üle Emajõe siiapoole, et suunduda mööda Vabaduse puiestee laia tänavat edasi läbi Tähtvere pargi uuele laululavale. Ja me seisame praegu siis nende maakondade tulede juures, eile õhtul jõudsid teistest maakondadest tuleb Tartu raekotta, kus nad hoiule pandi ja peatselt liituvad juba maakondade tulevad siis suure rongkäiguga ja tulega, mis süüdata Esimeses peopaigas, ütleme vahepeal nii palju kostab selgesti puhkpilliorkestrite mürtsumist päris lähedalt, aga kasutamisele juhusse ära tulekandjatega jutuajamiseks, siis nad liituvad juba kolonni peaga juba aetakse praegu rahvast siit meie ümbert ära, tulekandjad saaksid kolonni kaasa minna, aga enne peame jutud ära rääkima, kelle esimesena valima läheme nende kahe tormilaterna juurde, sellepärast eile õhtul Ale kaks tormilatern Tartusse jõudis, üks tuli Hiiumaalt ja teine tuli Pärnusse. Iirlaste oma. Just nii nagu tollal ikka, päris pikk teekond Tobiase sünnikohast ja siis selle tule põlema panite. Ja see oli 29. mail Rudolf Tobiase sünniaastapäev kus kõik Hiiumaa koorid koos olid, seal süüdati hiidlaste laulupeotuli see riidesse traditsioon, et alati just nimelt seal see tuli, süüdatakse ja viimastel aastatel küll on see traditsiooniks kujunenud. Nonii, aga ma nüüd mõtlen, et läheme järgmiste, sest pärnakad ei võlgu, pärnakad ei jäänud võlgu, pärnakate tormilatern pidi olema täpselt 125 aastane, muuseumist toodud ja see on meil muuseumist laenatud teada on täpselt sama vana, kui on Eestis laulupeod ja selle tule oleme nüüd ühendanud kahest tulest jõulumäel, kus oli maakonna laulupidu, see on seal Pätsi kodutalu ligidal ja teine tuli tuli munamäelt Pärnust. Tule siia, Tartu muuseas veel osa on ka väga iseloomulik, tähendab, pärnu tuld kannab mees, kes on kampsele eile õhtul vaatasin, kui oli palju viludam, kui täna, et, et nüüd on rahvariided täies jõus ja ilus käikuleerijatele hõrest võidule meeletult palav pidude ajal, aga nüüd kampsun väga head, ära väga-väga asja eest kohe olla, nii, siin kõrval olime edasi ja küsime, kust, kust teie tuli pärit Põlvamaa, Põlvamaa, kust te selle ütlesite, kuidas ta siia Tartusse jõudis? Kanepi kanepis on kuulus laulukoor ja, ja sealt siis ka tuli. Kanepist ikka ta algaski ja võib-olla see asi ahaa, rõõm kuulda. No põllumaa on ühtlasi ka Jakob Hurda kodukant, et täna siin paar-kolm tundi tagasi avatega Jakob Hurda monument, jõudsite seal ka käia, valite proovidega kinni, proovidega oleme kinni. Pidev töö? Jah, sellepärast et erinevalt nüüd eelmistest pidudest sedakorda ei ole ju lauljat pikalt siin laulupidude sünnilinnas olnud, vaid tuldi, eile tuldi täna hommikul ja nüüd siis juba minnakse ka suurele lavale. Vaatasin, kuidas Postimehe fotograaf Meelis Lokk oli selle kõrge kaare peale just roninud, et saaks ikka parimat pilti teha ja silmaga haarab, ma julgen nüüd öelda, on neid 5000 või 10000 pealtvaatajat, kes kuni sellest sillast turuhoone juurest teise jalakäijatega metallsillani palistavad seda äärt siinkohal teondad kolmes, neljas viies reas koguni ja tõepoolest selline noh, ootusärevus on ikka nagu suurele peole omane ja, ja oleme nüüd lausa tulekandjate keskel siin, nii et vaata kolonniga kaasa. Jah. Vello. Just sillast ja täpselt samal hetkel kõndides sinust mööda härra Herbert Masingu mees, kes pani koos juba kadunud föderkond, lasen õpiga aluse siis Saksamaal kivisele vandile, meie härmasing liigub tagasi, teeb siin pilte selleks, et siis hiljem oleks vaadata ja eile kui külalised saabusid, siis andis armasing üle ka siis kivise remondile juba uue tšeki, selleks et siis ikka kivisil saaks taastatud. Nüüd aga enne kui me saame üle kivisena kunagi käima hakata, saame minna siit Vabaduse puiesteed pidi. Kaks meest hoiavad tugevalt siit tervikust kinni. Liige kavatsete minna kuni Tähtvere välja? No peaks ikka minema. Kas olite ka eile tuletoojad siia, Tartu raekotta? Meie ei olnud. Belgia tuli tuli ja käima teatepulk siis kaasa. Ja kust kandi mehi? Rammi rammimine Tallinna tuli, sõidate ju suure Tõllu peal, mis on ühtlasi ka väga sümboliks sümboliseerima rahva kannatusi nagu suured elu. Eksirännakud on lõppenud ja anda 80 aastasena kodus tagasi. Nii on ka laulupidudega, et, et on ta siia ja sinnapoole kõikunud, aga aga püsiv püsib ja see tuli oli vägev tulijale vägev ega midagi. Lähme vaatame seal, üks mees on päris oma tulega, vaatame. Temal veel süüdatud ei ole. Nyyd elasid pere tuli või. Koori tuli ja ei nojah, palga madal palgamooduli märga Madeli ja siis ta põlema pandi. Tervas pandi tõrva köstrimäel, kus seda 30 aastat baasi. Andreserlemando aegne ärkamisaja tegelane andis välja esimese muusikaõpetuse raamatu eesti keeles, õigemini noh, oli teine, aga esimene arvestatav ja, ja siis sellest möödas 130 aastat ja siis panime seal siis taga põlema, sest seal sai ka alguse Eesti kirjameeste selts, sest ta kohtas seal Jakobsoni ja Hurda kaali väga, üldse väga suur ärkamisaegne tegelemine. Muuseas kõik peavad tulevad, kui vaadata neid sõnumeid, mis tuledega kaasas olla, siia Tartusse jõudsid, tuleb, on süüdatud ikkagi väga kultuuriloolistes kohtudes Harjumaa mehed näiteks Ernesaksa sünnitalus, teie oma tulest rääkisite, Vello kiikab nüüd siin üle rahva juba politseiauto vilkurid on, on näha nii, et kohe-kohe on siis jõudmas rongkäigu pea siia ja Jüri kulasalu, kui eks ronka kokkupanijad ongi siin. Nii, kohe liituvad Jüri siis need maakondade tuled suure rongkäiguga. Neid on küll vähe järgi jäänud, aga küll tsooni volitada, parem ja osa on juba varem käigus ja osa tuleb siis siit juurde raekoja platsist. Nad olid öö läbi Tatu raekojas hoiul ja täna tulid nad siis põledes sealt välja mis saab neist tuledest edasi. Et tuled lähevad koos Tatu tulega lauluväljakule, kus süüdatakse siis 125 aasta juubelilaulupeo, suur tuli. Nii, siin juba süüdatakse neil väiksemad tõrvikud, mis siis ei põlenud selleks, et saaks kohe põleva tõrvikuga rongkäiku minna. Nonii, politseiautod oma vilkuritega on päris lähedale jõudnud, aga korraks anname ikkagi praegu jutujärje Narva mäele üle ja siis jätkame siit Kaarsilla juurest raekoja platsilt. Vahepeal on siin Narva mäel ilma teinud puhkpilliorkestrit sest kolmest tänavast ju see lauljate-pillimeeste jõgi kokku voolab ja huvitav on, kui äkki kuuled, et üks orkester mängu lahti kaugeneb, siis teine sätitakse samm ka selle takti järgi, mida pasunapoisid annavad ja marss jätkub. Väikesest Tõstamaa alevikust on Tartu laulu peol pasunakoor, kes on rongkäigus Pärnu ja Pärnumaa teate saatjaks. Koos puhuvad pasunaid pojad, isad, õde ja venda ning mõned vennadki. Tänased pillipuhujad on koos mänginud üle viie aasta. Nende kokkukutsujaks ja juhendajaks on olnud nimekas dirigent Reinvendla, kes praegu Peab proovidele sõitma Suure-Jaanist. See aga on 120 kilomeetri tagant. Tore, et selliseid entusiaste on olemas nende abil. Meie kultuur püsib ja areneb. Pasunakooril on loomulikult oma kaugem ajalugu sünniaastaks märgitud 1891, mil Tõstamaal tegutses karskusselts laine ja kohapeal oli muusikahuviline apteeker bluumenfeld, kes pillimehed kokku kutsus ja orkestri asutas. Tänased noored pillimehed on mänginud oma kodukandiga pidudel laulupäevadel. 92. aasta maikuus esineti Karl August Hermanni laulupäevadel Põltsamaal, kus oma peast mängimise ja liikumise eest teeniti ära käiks Pika Hermanni torni. Nii on pasunakoor ka Pika Hermanni tornis pilli puhunud ja riigikogu ruume kaeda saanud. Pika Hermanni tornist anti kaasaga rahvuslik, mis Tõstamaal tõmmatakse lipuvardasse kõige tähtsamate sündmuste puhul. Ja mida ütlemata jätta ei saa. Sõela silmast tulnud mundrites mees, puhkpillimehed astuvad. Ja tänusõnu peavad nad selle eest ütlema vallavalitsusele kohalikele ettevõtetele, jaga õmblejatele, kes väga kiiresti ilusa töö ära tegid. Nüüd aga peame tõesti siid Narva mäel hüvasti jätma, et jõuda ette Jakobi mäe algusse, kus on meie kolmas reportaaži kohv. Sinna seadis sammud juba kolleegaabeeerraa. Ja mina ruttan lauluväljakule kaema, kuidas seal asjad arenevad. Kas paremate istekohtade soovijad juba kohal või polegi enam äkki vabu kohti. Nii sõna on raekoja platsi jõepoolsesse serva ehitatud ülekandepunktil. Olge head kiiga, Kedasi seda inimjõgemistest mööda voolab. Ja teil on sõnaõigus. Tähtvere lauluväljaku poole toimuv oli juba paar tundi tagasi minemast lehe lehe rahvavool sellepärast et kõike ei jõua, lihtsalt aitaksid Emajõe ääres kusagilt mujalt õigeks ajaks sinna rahvast on tõesti Tartusse tulnud palju kokku, tegu on sajandipeoga. Nüüd aga on täpselt meie juurde jõudnud rongkäigu pea tõrvikuga eesotsas ja Jüri kulasalu korraldab siin siis nende maakondade tulede liitumist suure rongkäiguga. Ja rahvas saadab praegu need, kes jõuavad nende kohale rütmi aplausiga. Publik on üksmeelselt võtnud sellise tervituse omaks ja nüüd näen silmaga, nüüd on näiteks 20 25 fotograafi on kogunenud hetke jäädvustamas, kus kõik tulekandjad liituvad nüüd peakolonniga asuvad siia kõige ette korraks kogu rongkäik seisatu ja pandi melonid, pandi põlema ka teine suur tõrvik ja. See on täiesti väike vahe ja tuli jätkab teekonda, nüüd aga koos linnade, maakondade tuledega. Meie ees on juba laulupeo embleem ja tulevad lipureid. Ning meil on täna siin seltsiks ka ülikooli dotsent Hillar Palamets, kes Tartu raadiolainetel on juba pikemat aega ja väga menukalt on see saade läinud huulel informeerinud siis kuidas muistne laulupidu peeti ja mismoodi on see traditsioon säilinud tänaseni. Sellist rongkäiku palavalt nagu praegu annab harva näha. Ta imestas esimese laulupeo ajal et meeste möödamarss kestis 10 minutit. Et nii palju on eesti lauljaid väljas. Aga ikka tuldi raekoja ette, kus oli selline komme. Seal oli nagu kaks. Ja, aga praegu just möödusid nüüd prominentide kolonn, kui nii võib öelda, härra peaminister Mart Laar, linnapea Väino Kull oli maavanem Jaan õunapuu. Riho Illak selle suure vaeva nägija, üks nendest ja küll oli sink kõige suurem elevus kohe rahva seas, kui siia jõudsid. Muide, omal ajal siis, kui alustati, oli vist 800 meest, oli üldse terve kolonn. Ja no natuke üle 800 atolli mängijatega tuldi raekoja ette, võeti sõõria, siin lauldi kolm korda, nagu leht kirjutas suure vaimustusega keisrilaulu. Seda lauldi eesti keeles jumal, keisrit kaitse sa sellega ühtlasi näidati oma truu alamlikust, rõhutati ametimeestele, aga raekoja ees kõlab laul Tartus väga hästi. Sest see on nagu kastis, kolmes küljes on heli, Ekroniseeritud, kõrgete hoonete ja mehed tahtsid siin laulda. Nii mitte, kõla ainult vestoralleelistavad kõlab ka naiste laul hästi. Ses parasjagu möödu meeste järjekorda kolonn ja tulemas on põltsamaalased, kuid ma tasemete otsa Palamas seal lisaks öelda veel seda, et kui see meeste loost juba juttu oli, et eile õhtul maakondade tuled siia jõudsid, siis kui saarlased jõudsid oma tulega kohale ja nagu sa, eilne õhtu oli niukene vihmane laulu lahti, seinad laulsid selle ilma kuivaks, nii et meestelaulu mitte ei kõla hästi, vaid mõjukad taevastele vägedele jõududel. Siin on nüüd läinud segakoorid mööda, meenutagem, et Jansen, keda nüüd täna korduvalt kiidetud, leidis siiski, et mehed ja naised ikka koosi või laulda natukene nagu ohtlik oli. Aga aeg on kahjuks jah, tema kahjuks nüüd ümber lükanud. Kõikvõimalikud kooriliigid on nüüd esindatud esmakordselt ka mudilaskoorid. Seda küll. Neilgi oli täna suur üldproov ja nemad tulevad siis rongile käigus. Kõige lõbus. Ka lehvitatakse lauljatele lehvitavad lauludele omakorda publikule, sest eks laulupidu ole ka üks suur kohtumiste aeg. Ma tahtsin veel meenutada seda hommikuste äratusmängu siin raekoja platsis, võib-olla on ka nüüd äkki uus traditsioon, sest senini me oleme harjunud sellega, et puhkpilliorkestrit sõidavad mööda linna, olgu see siis Tartus või Tallinnas kuid sedakorda kandsid kaks raadiot, kes praegugi ühistajad teevad, et siis Need äratusmängud üle ja kümmekond puhkpilliorkestrit oli siin. Kui meenutada jällegi neid juubelilaulupeole, seda esimeste pidu ja sealset hommikut, siis kell kaheksa hakkasid kirikukellad helisema kahe kirikutornis Jaani kiriku ja Maarja kiriku. Jah, kummagi kellad enam ei, Elise ei ole Jaani kiriku tornis praegu kella ja Maarja kirik on hoopiski Eesti põllumajandusülikooli võimlaks tehtud ning hiljem kõlasid seal siis kõlased samades tornides juba pasunahelid. Minut Ta hakkas kell kuus juba äratati tolleaegne rahva sellesse, nii et mattis liigend hilise tõusmisega. Kell üheksa oli teist korda kella helistamine, see oli mehed, tulge nüüd kokku tähe uuliksale, vanemasse, seltsi vaheaju. No igal mehel ei olnud siis kella taskus, seal ikka suur asi käekellasid üldse ei olnud. Nii et kirikukellade helistamise kanti lauljatel ja publikutele märku, nüüd läheb lahti. Jah, kolonn on nüüd nii ka otsapidi jõudnud, nüüd selle botaanikaaia külje alla pea, aga nii palju, kui silm võtab, lõppu ei ole näha, kusjuures iga väikese maad hakanud ikkagi pasunapoisid puhumas ja ja võtavad ka lauluotsi ülemas. Popsid näiteks pidid ise välja oma repertuaari plaaniga, laulame neile neid laule tee peal, et rahvas hakkab ka kaasa laulma, publik koha peal, nii et igati püütakse kuidagi seda ergutada ka pealtvaatajaid, sellepärast et jumal tänatud, taevas on praegu, kui vanataadiga jõuti kokkuleppele, et vähemalt rongkäigu ajal hoiab taeva kuiva. Ja kes nüüd julgeb. Nii läheb mööda sees Põltsamaa puhkpilliorkester. Laseme natukene muusikal mikrofone tulla. Rääkisin hommikul jutu ka puhkpilliorkestrit üldjuhi Enno tubliga ja ta ütles, et orkestrid on sedakorda niipalju, et nad üksteise mängu juba segama ei hakka, tähendab, küllalt tihedalt on siis orkestreid, selles tervitatakse hoolega rahvusmeeskoor, rahvusmeeskoor ja orkestreid, rongkäigus need sammu seadmisega ei tohiks tõesti probleeme olla ja kui veel kord meenutada, loovad see on üks õige laule ka, on ju linn, on Eestis Tartu ja Tartu akadeemiline meeskoor jaanuarit sammumisel. Laulsin laulsin ise, seitse ja pool aastat öeldes meeskooris. Vägisi kisub ka laudu, laudu, hääled üles. Vaata, sa tead samme, ega sul ei ole vormina? Ei saa sa sinna seltskonda pead ikka siia mikrofoni juurde jääma. Tulevad juba järgmised üha uued uued kollektiivide, kellele küll pillutakse lille, kes pilluvad vastu? Nonii, ta ikka käib. Ma tahtsin veel meenutada, kui me rääkisime siin sellest esimesest laulupeost lugedes veel tolleaegset kirjandust, siis eilses Eesti Postimehes, et jumala ilmake oli soe, kuid natuke tuuline ja taevas olid vihmapilved nii nagu tänagi nad kipuvad olema aeg-ajalt mõne piisaga poetanud, kuid praegu on ilm ilus ja rahvast palju, aga teisel laulupeopäeval, kui oli see ilmalik kontsert, siis andis kõva vihma, kogu aja öeldi nii, et lauljatel olid kaksipidi tundmused, talumeestel oli neil hea meel, saab ometi enne heinaaega korraliku kastmise, aga märjaks said, sellele vaatamata öeldi, kui rahvas ei lähe ära, meiega ei lähe ja lauldi lõpuni muuseas väga huvitava transporendiga, kuidas Avinurme puulauda nimetada, mis Avinurme meeskoor läks ja kandis siis omavahel nüüd lauda, kus peale tekst õhk puhtaks. Mulle meeldib ka see, kui väikesed kohad hoiavad seda laulu vaimu üleval läks Kuusalu mees Korol, läks Avinurme meeskor Laiuse, Kambja Kanepi. Vaat kui sellistes kohtades laevu vaim elab edasi, siis ei ole veel midagi siis elab. Ja ega tal teist võimalust ja valikut ei olegi, tulevad juba järgmised koorid. Ja need on siis tõri mehed. Tüürimeeskoor sammub praegu mööda jah, riburadapidi sedamööda, kuidas meie laulupeo peotraditsioon on arenenud, liitusid hilisematel pidudel ka juba teised koorid, sest nagu te kõik hästi teate, esimesel laulupeol osalesid üksnes meeskoorid ja puhkpilliorkestrid. Meeskor, kaevur, tumesinistes ülikondades mehed ongi. Noh, kuidas öelda, soliidsemalt riietatud naised on paljud, ka koorid on ikkagi rahvariietes, mehed hoiavad ikka tumedast kinni. Aga kui nüüd meenutada omaaegselt, kui alustati, härra Palamets, mida siis seljas kandis? Ilmselt nad olid rahvalikud riietuses, ühesõnaga, panid oma paremad kuueks velg, aga see ei olnud rahvalija, sest eraldi märgiti, kui oli kooride võistulaulmine, siis mõne kihelkonna koorid olid oma kihelkonnaga varjude. Aga millega talupoeg tuli vist pasteldesse, oli osa, aga ikka kõvem mees, pani saapad jalga. Rapla meeskoor tumedates pruunides ülikondades väike vahe, siis on juba jällegi puhkpilliorkester, kes nüüd just meie kohapeal tõmbab hinge, sest nad on Narva mäest peale, kuni seal ja raekoja platsil nii hoogsalt vürtsutanud. Elan Rõngu mehed ja Rõngu mehed olid kohal ka hommikul kella kaheksa ajal, kui siin mängiti äratusmängu ja nemad olid siis üheksa orkester, eks jälle kõlavad tervitused ja küll nii et rohkem lauljad ise hõikavad, kui nende lõigatakse, ei ole midagi, sest seal tribüüni juures on jällegi rahvas olnud aktiivsem. Muuseas, vahepeal oli ka selline plaan, et Tartu linna see on praegu ka meie sõpruslinnade ja nende linnade esindajad, kellega on Tartu linnal siis tihedamad sidemed. Räägime siis siinkohal nendest, kes tulnud sõprus endast Uppsalas, Tamperes, telepurgist ning lisaks veel norralin väärum siis Hollandist, Hollandist, Eventer ja sutan Ungarist Vespre kaunas Saaremaa tublisid laulumehi, tervitatakse, need on need mehed, kes eile tartlasi ilma kuivaks laulsid ja senini nii viibon mikrofoniga kolivad käbi valdile. Ja nii nad lähevad siis siit edasi ja jäävabaks Siberi, mida on alati meie koorid laulnud. Isegi siis, kui oli keeluajad, rasked ajad, laulsime siinsamas Tartus, saabas, kas Eesti meri? Nüüd on palgameeskor palgameeskoor ja see laul paneb rahva loomulikult ärama aplause lööma. Selle lauluga jätkatakse siis sammume tekki Vabaduse puiesBekke Emajõge juba mööda laia tänavat jaksa mäest üles seid Kreutzwaldi tänav. Ja jõuavad kuperjanovlased. Esimestel meestel aga tõeline sõjamehe välimus ja hädad ilmsed vaprat seersandilt, kes oma rühma seda lauda Eesti sõdurid ikka laulnud. Eile õhtul, kui ma käisin ka Tamme staadionil, kus esines meie piirivalve orkester, siis kuulsin seal peatselt. Ta kõnnib meie väed saama ka esimesed muusikaohvitserid. Kui need vormis mehi oli näha, siis ütleme selle informatsiooni ka siin ära ja tulevad järgmised lipud, tuleb tõrku nimeline meeskoor. Vahepeal oli võrumeeskoor aga üks ja sama laul kandub nüüd ühest koolist teise üle, sest see on üks kullavara laul, mida lauldud küll okupatsiooniaegadel ja nüüd seda rõõmsamalt vabaduse päevil. Ma vaatan, üks asi torkab silma, kooridan veteranidest koosnevad. Orkestrites on igas eas mehi põhiliselt noored, nii et siin on küsimus, kus tuleb meie kooridele, järeldas järelkasv tuleb täna kõige lõpus, sest mudilaskoorid on esimest korda nüüd üldlaulupeol. Et teistega koosseis teha läbi see väga emotsionaalne käik. Ja, ja veel tahtsin öelda, et kõige paremad kohad selle biojälgimiseks on praegu tribüünil seal, kus omal ajal oli ta ainult valitud seltskond siin Emajõe ääres on nüüd tihedalt küll noori ja vanu täis ja osa väga kavalpead on võtnud kohad sissekaarsilla sinna kaare peale peaaegu juba välja nagu tõesti, sest inimmass on nii tihe, et esimestesse ridadesse kuidagi ei mahu eriti natuke lühemalt. Kas võõrale? Jaa, aga kui sa rääkisime vahepeal, keerasin ennast ja nägin, et siin Tartu Pisa torni saan, siis raekoja platsi viltune maja Kivisilla galerii aknal on kaks fotograafi tegemas oma igapäevatööd sealt kõrgelt kolmanda korruse meeste jalad, jalad väljas, paistab kaugele ja saab ka palju pilte. No minu arust küll nüüd selle paraadi esimene ots peaks olema juba Jakobi mäel väljas, ma ei tea, kas küsime nüüd, kas Agera on jõudnud sinna kohale, igatahes lõppu siin veel ei paista, nii pikaks on siis juubelirongkäik kasvanutest meenutagem 15000 lauljat, tantsijat pidid tulema Tartusse, aga täna hommikuks oli juba 2000 rohkem. Nii suur tung oli siiani ja tõesti sellepärast et rohkem joobe laulupeole esinejaid, kui on registreerunud. Ning täpsed andmed lõunasel pressikonverentsil olid 16745. See näitab, see näitab ka seda, et Tartu tõmbab mee noored mehed. Lõvid tahad, Tartu tõmbab, tõmbab loomulikult juubelilaulupidu tõmbepolitseipataljon uus laululava, sest koorijuhid on öelnud ja kui juba aasta tagasi käidi esimest korda seal häält proovimas, siis tühja laval tühja. Laval oli akustika väga hea ja nad loodavad, et kui saab lava täis lauljaid ja istekohad täis vaatajaid, et akustika on veelgi parem jännistust, kurtsime, et mehi oli nagu vähe, aga nüüd läksid mööda politseimeel noort. Politsei rivi oli niisugune, nagu peab olema noorte meeste rivi sirge seljaga ja kõva marssimisega. Tulema Soome lipp. Ja sestpeale meie riigi lauljad. Nii et on peol ka osalemas reisi näiteks siitsamast lähemalt võtta. On kaks meeskoori, Esko ja järgmine päev. Ma tahtsin lähemalt võtta, et on näiteks, laseb ja on ka Läti Eesti Seltsi segakoor ja nüüd kaabud metahärrad ore Stahli ja varastada ja rohelised kübarad ja laulusuled. Publikuga kontakt väga hea. Müü. Väga toimuma juba rääkis ja tuleb kaudaamas keeles talle ka juttu. Kui edukalt võistulaulmisel esinenud meeskoorist. Võidulaulmisel eile võistulaulmisel Vanemuises sai Gaudeamuse kolmanda koha. Ja sealt on ka pooled mehed tuttavastinud nägudega, sest start akadeemilisest meeskoorist on ta välja kasvanud. Järgmine Tartu voor on Eesti meestelaulu seltsimeeskoor. Siis kui meestelauluselts loodi, siis tekkis ka juurde uusi koore, sest eks paljud mehed võib-olla ei taha enam nii tihti või saani tihti proovis käia. Võib-olla sa muud põhjused, kuid laulda tahaks ja nüüd pakub võimaluse Haaslava meeskoor jälle mainisime, et tore on näha justkui väikestes kohtades ikkagi koor püsib elus ja tuleb ka laulupeole. Ja jällegi lauluga marsitakse mööda ja aasa kani. Rahva kiituseks tuleb öelda ka seda, et seal korraldatakse endiselt neid kohalikke laulupeoni, kuhu kutsutakse rannamaa, kelle, kes mitte ainult ise laula, vaid ka pere on lauljad, lehvitab meile Simmi nimeline meeskoor. Jällegi maestro oli mees, kes laulupidudel juhatas vägesid ja tema laule laulda ka täna. Vahepeal on hakanud kergelt kergelt vihma vibama, kuid kohe jõuab ka meeskooride rivi lõpule ning hakkame nägema juba järgmisi. Ja usun, et nüüd on ka meie järgmises paigas Jakobi mäel juba Agera valmis oma jutu järgi üle võtma. Anname siit jutuotsad edasi ja Melitama peatselt teiega. Ma tahaks küll teada, kes oli küll see, kes ütles, et kui kaks naist omavahel kokku saavad, siis on täiesti võimatu nende jutuvada peatada, härrased, ma ootan juba siin veerand tundi, millal ükskord ma saaksin sõna. Ei kujuta ette, kui keravdi pilt siin praeguse Jakobi mäe käänaku peal on. Ja väga tore oli vaadata minu jaoks noh, küllaltki olulist sümboolset fakti, kui läks Väägvere, meie vanim pilliorkester ja Väägvere orkestri taga marssisid meie tänaste pidude üldjuhid, nende hulgas ka Taavo Virk Haus mees, kelle vanaisa on selle orkestri asutanud, kes on viimase kolme-nelja aastaga üksipulgi läbi käinud kõik Väägverega ja oma kodukandiga kõik Treffneri gümnaasiumiga seotud kohad teinud üksipulgi selgeks, kus on tema juured, kus tema asub ja kui ta 12. mail Estonia kontserdisaalis juhatas Ameerika kaasaegse muusika kontserti siis pärast kontserti ma küsisin ta käest, Nad tahavad, ütle, mis on see, mis sind toob tuhandete tuhandete kilomeetrite tagant siia Eestisse. Sul on seal võib-olla 10 korda paremaid orkestrit juhatada kui siin. Kas tead, ma ei oska sulle öelda, mis see on. Seal on Ameerika ja seal on töö, aga siin on Eesti ja siin on kodu ja ma tean, et siin on mu vana orkester. Nüüd on aga vahepeal jõudnud siiamaani juba segakoorid, segakoor Keilas, segakoor Endla. Puhkpilliorkestreid jagub, nii et seda kartust küll ei teki. Mõni koor läheb oma sammuga segamini. Oli väga vahva vaadata, kuidas tulid saarlased koos oma tervituste ja tulega, mis olid süüdatud massinõmmel paigas, kus juba 1863. aastal peeti Sõrve esimest laulupüha teatoodi Saaremaa laulumeeste poolt kaasa juubeldavad nelisemasse Taaralinna vere Tõgevatavate vabanenud vabade laulude ja kodu. Ta üheksanda laine. Vägevat lauluvoodi valetada kanti ja kõikidesse paikadesse üle Eestimaa. Elame, me, laulame, meel müüdi Saaremaa mehed. Ja praegu läheb siit mööda ei keegi muu kui Eesti rahvusmeeskoor. Eesti koorilaulu lipulaev, koor, mille on asutanud maestro Gustav Ernesaks ja sügisel tähistab oma poole sajandi täitumist koor, mis on sel aastal lindistanud ja salvestanud mitu heliplaadi ja kassetitäit täiesti uut muusikat, mis on populaarne mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Ja see on nutisoove, järvempe meeskoor ja peab ütlema, et minu jaoks oli päris suur üllatus see, kui nad saatsid Eesti raadiosse digitaalkassetti. Ja kuhu peale oli siis salvestatud kõik need laulud, mida meeskoorid peaksid Tallinnas ja ka Tartus laulma. Ja kui me Kuuno arenguga seda kuulasime, siis kuu noores ütles, et kuule, see on ju samasuguse kõlaga koor nagu meie eram, no kuidas ma teda ei kutsunud. Muidugi, kutsub Riina siis nüüd on. Ka ei jaksa imetleda Eesti egiptuse tööd kes on siia toonud välja meie laulupidude traditsioonide sümbolid, kandjad, laulupidude märgid. Alles äsja möödusid neljanda laulupeo 1891. aasta laulupeo märk, mida kandsid Tartu üliõpilassegakoorilauljad. Tekkinud ummikus mingi auto tahab siit läbi meeste pääseda, aga küllap ta pääses. Nii nagu juba meie ülekande alguses sai öeldud, on tänase päeva reži autor Heiki Unt rivistanud üles rongkäigu ja terve tänase ajaloolise kontserdi just sellises ajaloolises järjekorras. Nii nagu koorid ja orkestriliigi meie laulupidude traditsioonidesse only tunud. Sestap nii pikk on ka see meeskooride rivi, sestap nii pikk on ka puhkpilliorkester rini. Emad lähevad ka inimesena laululavale. Lauluhääled on igal juhul korras, ma usu, et ühelgi üldjuhul ei saa meeskooride kohta olla küll praegu mitte ühtegi märki. Meeskoore muhkaga Mart ja Martin masid ja mul on selline tunne, et see meeskooriga ei tule kesit lõppu. Kuigi kolleegid raekoja platsis ütlesid, et hakkasid juba segakoorid paistma ja andsid lootust, et tuleb ka meie laulude tulevikku või lastekoorid, siis praegu läheb minu eest mööda Valga meeskoor. Aga tahaksin küsida, kuhu on jäänud vahepeal hea kolleeg Toivo Makk, äkki sa oled jõudnud juba Tähtvere lauluväljakule, mis seal toimub? Et mõni minut tagasi jõudsin pisut lõõtsutades, kuigi me suurema teest sõitsime out doga siia uuele nägusale, ilusale ja nii nagu sisetunne ütles, et kas siin enam vabu kohti ongi. Võiks öelda, et äärtel on esimestes ridades, äärtel on aga keskmised pingiread alt kuni üles ja keskelt äärt, nii on juba publikut täis. See on tore, see on ilus ja imestama paneb ainult üks asjaolu. Kui ma tulin Narva mäest alla siis pealtvaatajates palee oli mitmekihiline, kummalgi pool tänavat. Nad elasid kaasa minejatele, kontakt oli saavutada tatud isegi fotograaf, kes tegi ühe plõksu, sai tervituse ja kõva Urhaa. Nii et märgati, kes, kus mida tehakse. Ja mulle tundub, et see spaleer on läbi linna ja palistab kogu laulupeoliste trassi. Nii on see ka teistest punktidest läbi kõlanud. Laululaval ja rahvas kohal oodatakse, imetletakse, sest mitte kuidagi ei saa imetlemata jätta laulupeo teatmik, kus on spetsialistid väga ilusti põhjalikult oskuslike terminitega kirjutanud. Milline see Tartu laululava on? Ma teeksin natukene lihtsamalt. Võtke oma käsi peopesa ja pöörake kõik sõrmed tagasi. Siis te saate selle amfiteatripeo katla nagu veetilgast nagu peopesal. Ja mis seob publikut ja esinejaid peale laulu? Selle innustatuse, selle meie laulukeele on veel see ehituslik pool külgedelt, need on galeriid sammastele, mis ulatavad nagu käelauljatelt publikule ja publikult tagasi lauljatele. Ma usun aga, et raekoja platsi kolleegid Madis Ligi ja Vello Lään on kärsitud, sest Agera äsja alles pulbitses põhjalikult ja emotsionaalselt ja mina arvan, et tulen siis sisse, kui esimesed peolised jõuavad juba ise siia laululava lähistele. Annan sõna tagasi. No tõesti, me oleme ainult nüüd, igasugu vigureid võiks ka nii-öelda, sest tudengid on ikka särtsakad ja seda nad on ka laulupeo rongkäigus käisin, tehti siksakke ja nagu rongi mängiti, selleks saada rohkem meeleolu luua ja rahvas läks selle kõigega väga hästi kaasa ja ühe noortekooriga, milline see, kes oli ka ilus loosung, fantastika ja kusjuures minnakse käsi, käes, minnakse naeruga ja publik ärkab ka ülesse. Hõiskab vahepeal kaasa ja nägin siin Jäneda kammerkoori. Ma olen harjunud sellega, et on Tallinnas Tartus kammerkoori tagant ka Jänelane oma kammerkoor, rõõm kuulda, nägin isegi Vanemuise lauljad ja näitlejad sind koos teistega marssima viskamas ja milliseid laule siin kuule? Ma leian, et rahvalik laulurepertuaar ei ole küll kokku pandud, vaid trupis rikkamaks saanud ja minule meeldis väga huvitavat kyllana oli välja sillamäe segakoor on näha vene riietusest ja nii edasi, et ei ole eesti verd, aga Nad teevad kõike meiega koos kaasa, see teeb rõõmu osas, seda on rääkinud ka laulupeo korraldajad juba varem, et väga hästi on kaasa toonud just vene koolide koorid ja nende tahtmine meie suurel peol osaleda on tõesti väga suur olnud ning nad on kasvatanud ka märgatavalt oma keeleoskust. Sellega samuti probleeme ei tule. Kui Toivo rääkisin enne kõikvõimalikest materjalidest, siis dotsent palamets on ka ühe brošüüri autor, missis tutvustab, kuidas läbi aegade on ja milliseid üldlaulupidusid on Tartus peetud, nii et ka see tuli välja nüüd laulupeoks, nii nagu tuli ka ilufotoalbum. Üks päev Tartus. Oli see, et viimane üldlaulupidu tõesti toimus täpselt 100 aastat tagasi. 1894. aastal Tartus. Muide, samal aastal avati Werneri kohvik. Ja nüüd ootame, kas läheb veel kümneid aastaid, kui neid õuest kaevatakse. Ja siia Allo võime lisada ka sellise noodi ja ta on räägitud, kas ikka oleks vajanud sel aastal sellistes majanduslikes tingimustes pidada kahte suurt pidu? Sünnipäeva peetakse ikka kodus, järelikult juubelilaulupidu oleks pidanud toimuma Tartus, kuid hekiks Tallinna ja Tartu võitlemine ja, ja paraku on ta ka laulupeo lainele läinud. Palun veel head ikkagi Tartusse pidu saab peetud ja vaatan praegu Vastse-Kuuste segakoor. Vaevalt nad olekski vast Tallinnasse läinud, ega nüüd paljud koorid ütlevad, et pikka sõitu ei kannata iga juba rahakott välja. Aga siiani uued põhjused ja, aga siiani tulevad Loora näiteks praegu temal on muidugi tore Tallinna koor ja ma ütleksin nii väga palju ei olegi väljas rohkem on just seda provintsi ja Lõuna-Eesti rahvast, aga ikkagi on ka, nüüd on selle koha peal nüüd koorilaul paiku, ilmselt siis ilmselt nüüd on pikk tee, mõtlen ka, et hommikul kella kaheksast hakkasid proovid pihta, nii et juba kella seitsmest kaheksast on kõik lauljad jalul, nii et 12 hunt on juba päev kestnud. Nii et asi on seal, aga see õige laulmine seisab alles ees. See seisab ees ja sellest täna on ajalooline kontsert ja homme keele kolm siis veel teine kontsert. Nüüd aga tuleb üks hästi suure lõpuga ka meie, mis me sealt siis väljalaar? 920.-te aastate rauda, raudteelastekoor, aga anname nüüd uuesti järje üle Jakobi mäele Ageraale. Ja siit tahaks hoida, kõigepealt elagu Tallinna tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor, kes võitis eile Eesti Meestelaulu Seltsi võistulaulmised esikoha. Ja on koor, kes viimasel ajal on teinud meie koorilaulu kylma ja miks ka mitte noored mehed. Head hääled, hea dirigent, kusjuures kooril on oma väga kindel kodu väga kindlad traditsioonid, kes seda aga rikku veekoorist välja heidetakse? Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskoori järgi tuleb Tartu puhkpilliorkester. Tartu üliõpilaste, ka koor on jõudnud siiamaani nüüd segakooride järga ja nende eest kantakse ka juba viienda üldlaulupeo tipu epa segakoor ja vilistlaskoor. Seda koorijada siin vaadates tekib mul natukene kentsakas mõte, me võime ju kiruda neid stagna aastaid nii palju, kui me tahame, aga ometigi oli just 25 aastat tagasi see aeg, kus kõik meie koorid said endale selga, imeilus, saad eesti rahvariided, mida tänapäeval me ei suudaks enam keegi oskaks. Ja nüüd läheb meist mööda Tartu noortekoor oma populaarse dirigendi Riho Leppojaga seal foorumis omal ajal kasvas välja Tartu teise keskkooli kammerkooris ja mitte kuidagi titud lahku minna ja nii otsustatigi, laulame edasi, laulame koos. Niikaua, kuni noorus püsi, läheb Tarmeko kammerkoor oma väga temperamentne ja sarmikas dirigendi Laine jänesega eesotsas. Kuressaare segakoor, lüüra. Jälle tuntud koor aastakümneid püsinud Eesti segakooride nimistust. Ja omal ajal olnud väga tugev kategooria koor. Kui ma nüüd õigesti näen, tuleb Luunja segakoor, mille lipul on aastaarv 1882. Ja oleme nüüd jälle jõudnud sinnamaani, kus Narva mäel lõpetasime tule. Kammerkoor Haapsalu edastas oma dirigendi Andres Ammasega. Nooruke Rakvere linnaorkester mil aastaid vaid ainult kaks ja mille koosseisus mängijaid ei rohkem ega vähem kui ainult 14. Pooled nendest on professionaalsed muusikud. Orkester, mille keskmiseks vanuseks on 32 aastat on loonud oma kodulinnas ilma mängitakse, seal hakatakse, seal katsutakse, mängitakse seda muusikat, mida rahvas nõuab. Ei ole sugugi nii, et puhkpilliorkestrile kuuluvad ainult marsid ja polkat puhkpilliorkester. See võib ka väga edukalt tantsusaalis aega täita. Eemalt tuleb segakoor loo heli see on üks nendest kuulsatest heli nimelistest kooride seerias. Ja kui me nüüd natukene ajaratast tagasi kerime, siis just tartu dirigent Uno Uiga oli see, kes omal ajal, kui ta juhatas segakoori Heli tuli mõttele Miksmi, et kutsuda üle vabariigikokku kõik helinimelised segakoorid. Ja sellest sai imetore üle aastane suvine helinimeliste kooride tulek, heliaad, mis viimast korda oli eelmisel aastal Aegviidus. Nüüd tuleb jälle Sillamäe segakoor. Ma ei oska praegu öelda, kas ainukene Vene koor, aga kui ma käisin meie ülikookidega eelproovidel kaasas ja käisin ka Ida-Virumaal käisin ka Jõhvis Narvas siis ausalt öeldes hämmastas mind meie vene kooride perfektne eesti keel, kui kenasti nad meie laule laulsid kui kenas puhtas eesti keeles. Mis, et proove tulin läbi viia küll vene keeles, aga tahtmine laulda selle maa keeles, kus nad elavad, oli väga suur ja ausalt öeldes see soojendas südant. Vahepeal läks aga möödusid pisuke Jäneda kammerkoor, mida juhatab Krismi häbeneme. Maailma üks populaarsemaid ja kuulsamaid heliloojaid Urmas Sisask. Rongkäik muudkui aga lähe, läheb ja läheb. Ja kui vahepeal tundus, et ta hakkab natukene nagu trendiks minema vastu mäge, siis Paide orkester on kohe andma soo juurde ja ei ole siin midagi väsitada ära või. Mägi tuleb ette. Raskuseid sünnivad, võidud. Tuleb Paide kolmas putke, kes minu kõrval vaatab Miller kella ja ütleb kell on 18 ja 25 minutit, kas see tähendab seda, et rongkäik on kestnud juba tunde minutit? Täiesti huvitav oleks teada, mida tehakse praegu Raekoja platsil Vello ja Madis, mis toimub teil seal? Äsja muuseas jõudis meie ette kembele noortekoor ja siin on mees perekonna järglased, kes on Eestis oma suhkruid väga hoogsalt arendanud ja on oma kooriga ka siin Tartu laulupeol. Ja siit on mööda läinud Äksi ja Rõuge ja Rõngu Rakvere linnaorkester alati segakoor, tunneme tõesti eestimaa marsib meist praegu siit mööda ja Läti Eesti Selts läks lauduga, läks aga metsa mängima laia laande lauluga. Ja nüüd on vist, on need tallinlased ja jällegi, kes meie ette on jõudnud ja tore on ikkagi vaadata, kuidas Brechtnaristid läksid mööda härra valades vist rehverile juubelit ei olnud. Treffneri kool rajati 111 aastat tagasi ja härra Hugo Treffner oli neljanda üldlaulupeo korraldajadirektor, muide, Jaan Tõnisson oli sõda funktsioonis, nii-öelda need need üldjuhid olid linnapead ja saksa, vaata ka need mehed, kes jooks, nii nagu meil, Riho Illak praegu teeb. Need olid jah, omal ajal Treffner ja Tõnisson. Saksa raadio kolleegid peavad hoolega sümbril, külmad on singagrupp, raadi inimesi Saksamaalt, kes siis meie peost osa saavad ja nüüd on jõudnud järg noorema rahva käte senini. Me oleme raporteerinud ainult meeskooride segakoorides, kuid meie laulupeotuld, et tulevikus ei olegi saanud rääkida. Tore loosung olisi nüüd sõber, tule sa siin ongi õnnemaa ja kui imeilusaid rahvariideid ikka Eestimaal on, ma ei jõua ära imestada, aga oli siin ka nüüd totakas, paistab Eesti lippu ega eesti lipp ei olnud sugugi esimeste laulupidude ajal vist heas kirjas. Eesti lipp, jaht alles hakkas tulema, kanti kubermangude lippe. Eestimaa lipu värvid olid ju roheline, lilla ja valge ja Liivimaal oli punane, roheline, valge aga sinimustvalge, Eesti üliõpilaste selts 1870 selle aasta pärast lauluga. Ka need kuulajad, täna näidati rahvale ka siis meie rahvus Repo originaali see missisada 10 aastat tagasi sistani stardi oli täna Eesti üliõpilasseltsimajas paariks tunniks välja pandud pinge, nagu ikka laulupeo puhul. Siin oli palju kultuuriloolisi näitusi, mis kasvatasin märgatavalt meie teadmisi ning ma tahaks veel öelda mõni sõna, selle rongkäigu. Ta on väga ilus vaadata. Ta on ainult lipud, kooride kollektiivide lipud ja kantakse siis laulupidude embleeme, kuid ei ole mingeid kaubareklaame ja see on põhimõtteline otsus, mille laulupeo korraldajad on teinud, on ikkagi suur rahvusliku kultuurisündmus ja siia reklaam ei sobi. Ja nüüd on kõige noorematega särg, meenutagem lastekoorid 1910 jõudsid juba laulupeole. Aga poistekoorid 1960 ja mudilaskoorid, nagu öeldud, alles nüüd esmakordselt, nii et järjest nooremaks ja, ja võiks öelda, kirevamaks läheb see pilt, mis praegu siit meist mööda marsib, aga ikka endiselt kostab jällegi kuskilt mingi loosungi järgatatakse hurraa. Ja Ta isegi raadiotegijaid, nii et parlamendivälistest tervitus. Valter Haamer leidis ajalehest materjale, et aasta pärast esimest üldlaulupidu tehti Maarja kihelkonna laste laulupidu, see oli neljas kohas, eraldi võeti kohalikud lokaal lastekoorid kokku ja näidati näidet, sest nii paarsada 300 400 lauljat, koolilapsed, mis laulupidu. Nii et lastelaulupeo idee ei ole sugugi noor, vaid tal on pikad juured, juured üks aasta noorem kui üldlaulupeo realiseerimine. Juured lähevad õige kaugele, ütlen kohe ära, et jah, ületunni ajal meist nüüd juba Ronkeksid mööda marssinud, aga lõppu veel ei paista, vaatan praegu sinna turuna poole ja elav inimjõgi voolab ikka meie poole, nii et ta on põhjust anda laulu ja jutujärg siis ülega Toivo makile lauluväljakule. Kuidas seal on? Siin on lood kõige paremas korras. Kaheksa minutit, publik juba püsti seisnud, nii aplausiga on vastu võetud, laulupeo rongkäigu algust. Tuli Artur tubergi käes, saatjaks lapsed, eesti naine ja perevanemalt. Siis üldjuhid. Vahepeal veel maakondade tõrvikud ja nüüd tulevad kollektiivid kollektiivide kaupa, kes rahvariietes, kes laulukooride uutes või juba kasutatud, kuid ära triigitud ja viigitud kuubedes. Nii et kontakt on siin täielik ja kui ma arvasin ise seda, mis ma nägin ja kolleegide juttu kuulates, et see tulekonni hoogne marss on nii kõva, et kas laulupidu? Kas tema rongkäik saab siin lauluväljakul üldse pidama, võib-olla lähevad hooga mööda, aga ei, eks see ole ka natuke väsimust ja publikut, kuule, peab ju pilgu heitma laskma ka publikul vaadata, et mina olen kohal, meie oleme kohal ja paistab, et siin on ka äratundmist juba palju lehvitamisi ja õikamisi tehakse isegi juba isiklikke tervitusi. Kuid see pole praegu tähtis. Tähtis on see, et lauljad, tantsijad, pasunapoisid ja publik, kes on täituda mitte ainult istekohad uuel lauluväljakul vaid ka need värsked toredad muruplatsid platvormid tagaküljel. Ja siit me jätkame nagunii täna veel mitu tundi. Mulle anti märku, et raekoja plats soovib korraks sõna tagasi. Olge head. Nii, jätkame siit raekoja platsilt. Ja tõepoolest ilusad nimed on neil kooridel, kes mööda marsivad maarjalill. Kurekell läks mööda Miina härma-line Tartu teine keskkool, vähene koore, pool Eestimaad, mis kannavad koorijuhi nime ja Miina härma. Laulupeo üldjuht. No üks väheseid naisi, kes selle au osaliseks saanud seda küll, muide kuregel helistas kellukesi kohe mööda läks nii et väike detail, aga korraga kool lõikas kõrvu, sellega. Läksid mööda tsehhi rühmavi lastekoor. Vähemalt Tartus ei ole sessi paremini, teab minu teada küll laulu jõuame jätab Pärnu-Jaagupi, Halinga. Kui palju neid on Eestimaal, sest selles kohas on käinud ja kuulnud Halingas, aga praegu marsib siin puhkpilliorkester, võtab ees ja jällegi kategooriaid nende taga. Ja vaatan ikka, kas aitab lõpu või ei paista, aga minu silmi ikka veel ei näe. Ja tundub küll nüüd, et seal selle silla peal justkui saaks inimjõgi otsa, aga aina uued orkestrid mürtsutamas ja paistab, et veel lauluvaim ei ole kustunud, sellepärast lapsed on päris rõõmsate nägudega. Esimestel laulupidudel olid eraldi kontserdid, vaimulik ja ilmalik ja kui mindi rongkäigus vaimulikule, kontserdil orkestrid ei tohtinud mängida ja koorid ei laulnud seal ikkagi ideoloogiline, toiminud ja väga tõsiseks, nii taktivasta eksimuseks tikku, vaimuliku kontserdi laulude seal Beethoveni ja Bachi esituse järgi publik aplodeerib, seda ei nähtud ette, aga ei võetud seda mitte kui vaimuliku laulurõhuga vaimuliku muusikateost. No tollal vist üldse kontserdid, laulupeod olid ka ju range vahega nii-öelda ilmalikud ja vaimulikud ega ühte patta ei pandud. Vaimuliku kontserdi proovid tohtisid toimuda kirikus, aga ilmalikud ülikooli ratsamaneež siis, kus põrand oli tolmune saepurune ja mehed suud siis seda tolmu täis. Ja muide, tol ajal oli veel komme, et dirigent seisis orkestri ees näoga publiku ja seljaga orkestri poole, sest ei olnud publikule viisakas. Ma vabandan väljendi eest, oma tagumist poolt tagument Te näidata. Veera juhtis igatahes Vanemuine orkestri kontsert suveaias niimodi. Nii et meenutasid sõna hobune, et see tähendab seda, selle kolonni peaksid ratsanikud lõpetama. Ratsanike ma küll veel ei näe. Marssimas meie Otepää keskkool ja ilus karu ote päev on siis neil siin embleemid ja tuleb pat külakool aga lõpu, oi ei, minu silm ei seleta, alga. Ja nii, et usun, et võin anda nüüd lauluväljakule jutujärje üle, seepärast meie siin veel töötame veel mõnda aega. Siin Tähtvere lauluväljak, lauljate meri tuleb niivõrd suure hooga ja ühise voona värvikirevust on palju, kord vaatad lippu, siis vaatad aastaarvu, siis vaatad, tuttavad mees lööb justkui pildi nii kirjuks, et ei näe nagu kedagi. Aga ikkagi on väga südamesse minevaid nüansse. Laulupeo pea direks. Riho Illak tuli, ma ei tea tema perekonnaseisu, aga ma arvan, et see oli tema tütar ja abikaasa väikesel tütrel käest kinni peame kuivatud, oli see mees viimastel päevadel, kui hapu temast maalis portreed, siis oli ka Riho Illakul mobiiltelefon kogu aeg kõrval ja ta pidi käske jagama või küsimusi vastu võtma. Ja Avinurme meeskoor, kes läks äsja mööda, tegi täiesti toreda vembu. Neil oli kaasas suur hea kõlaga lokku laud, millel oli pealkiri plats puhtaks. Nad vaatasid peaminister Mart Laari poole ja vastastikku muiati sellel loosungil jah, ilmselt on tänaseks juba õige sisu, mitte nii erandlikega radikaalne, kui alguses arvata. Nii et mehed, laul, naljad ja suur soov laulda on kõik ühte sulanud. Nii meie dispetšer, mänedžer Hillar Peets näitab jälle kella. Agera on ka jõudnud nüüd mulle siia appi, kuigi ma võtaksin temalt need minutid tagasi, mis ta siit lauluväljakult maha võttis. Aga ega see omavaheline nisugune terasus, ma arvan, ei ole kaklus, sest selles möllus võib vahel ka partneri lausa kaotada ja rõõm on, kui ikka ta jälle uuesti üles leiad. Nonii, tulid jala või kuidas? Ikka jala ja ikka autoga. Jalgsi on praegu täiesti võimalik, vaata siia jõuda ja aitäh Tartu politseile, kes on meile teinud rohelise tee. Ainult et ma tahaksin küsida, mida te siin ootate publiku kohal, lauljad on kohal? Pidu võiks ju alata, kuigi jah, lauljaid ei ole, lipud lähevad alles laululava kaare alla ja nagu ma olen aru saanud, need lipud piss, Toivo sinna jäävadki. Onni. Ja kõik kollektiivi oma lipud galerii servale sinna peoplatsi ehtima ilustama. See on geniaalne idee sellel arhitektil teha niisugune galerii, kuhu saavad tõesti kõik koorid oma lipud eksponeerida, sest Tallinnasse tõepoolest, noh, kuhu sa need paneb, pole neid kusagile panna, alati on mure, kus nad sul on. Nii, ja nüüd tuleb akadeemia meeskoor sammub meie ees. Tulijaid on palju, publiku osas tundub, et võib-olla enam ei mahugi, tulevad lauljad aga mahuvad ja meie peame kinni pidama töödistsipliinist ning andma sõna tagasi Tallinnasse. Sealsed kolleegid saaksid alustada Päevakaja selle järel, aga ühtede kellaaegade järgi tuleme me kell seitse või natuke enne uuesti see tagasi siit peopaigalt.