Kui luuletaja siseneb, tekib ebameeldiv vaikus. Keegi naeratab, keegi näpib sviitrit, keegi närib keelt. Mis ametit sa pead? A luuletajad just ongi niisugused natuke kohtlased ja romantilised kõrgemalt poolt juhitud, kuigi saab ka ilma selleta elatud horoskoobid. Viin meie maamärgi all sündinud, peame neid hoidma, toitma, katma, kuulama ja lugema. Lapsed, noored, hoidke luuletajaid. Luuletajad on kidurad, üksildased ja näljased. Aga meie jõulised inimesed, töötame hommikul kella üheksast õhtul kella viieni luuletajate heaks, sest luuletajad on Logardid. Me muudame ühiskonna, luuletaja sõbralikuks, kasvatame oma lapsigi äri tarvis, sest äri aitab luuletajat, eriti alandatud hinnad. Tulevikus on meie ühiskond, luuletaja, sõbralik, maine, soe, kodune, igati soodus loominguliseks tegevuseks. Küll luuletajad on imelised. Enam ei naerata, keegi ei näpi sviitrit, ei näri keelt. Oleme asjad selgeks rääkinud. Meil on turvatunne ja muud voorused. Tekniks ka üks, kuulan Västraskuugen ö konskuka. Strump, püksur ekstrapriis, taksomüüke. Sünkroonor Grena Kuulor, olens, Lindgren, tualett, nei stele plaan. Tere õhtust. Nagu kuulsite, on täna keskkava nagu kolmanda päevik ikka kirjanduse päralt ja nagu enamasti ikka luule päralt. See noor hääl, keda juba kuulsite, kuulub Elo veele. Tänasel päeva viimasel tunnil loeta oma loomingut. Elo, veel ilmus hiljuti raamat pealkirjaga laeka lähedus. Kas on raske välja mõelda pealkirju? Väga raske? Ja sellepärast ongi kõik välja mõeldud pealkirjad niivõrd võltsid, et et kui Pealkiri laeka lähedus mul ise tuli pähe ühel hetkel, siis ma tundsin, et see on see, mida ma ei peagi välja mõtlema. Et see tuli mõtlemata. Nii et sa isegi arvad, et sa saad fikseerida, et oli hetk ja see tuli vähe ja ma isegi võin öelda kuupäeva, millal see oli. Ja see on sinu teine raamat. Esimene päris enda raamat. Kõige esimene oli kassetis teiste kasseti neidudega koos. Ribakesega kokku köidetud hulk aega käsitletigi ideid niimoodi kimpu seotuna viit neidu, kes kirjutasid, kas see oli hea ja niisugune toekas ja tuge andev tunne või oli hoopis soov endaks saada ja üksi jääda, vabaks saada teiste seltskonnast? Minu jaoks oli kassett väga palju avav ja huvitav nähtus ja mul oli sellest väga hea meel, et ma sinna üldse sattusin. Aga loomulikult nüüd on vaja üksi tegutseda. Saanud sinu uue raamatu ja lugenud seda, mõtlesin ma, et kui tuled siia, siis loetki neid luuletusi, seal on kummalisi maailmu ja mitmesuguseid, kuidas öelda, rahvusvaheliste nimedega tegelasi, liigub ringi, midagi karneval, liku on selles raamatus, aga sina tulid hoopis ja soovisid lugeda. Eelkõige proosatekste. Miks? Viimasel ajal olen tahtnud roosat hakata rohkem kirjutama. Tunnen, et luule hakkab kuidagi kitsaks jääma. Tuuled tahaks juttude kõrvast kirjutada, aga mitte ainult luulele enam keskenduda. Ja mul oli nii palju mõtteid ka, mida ma tahtsin öelda, kogu see looming. Ju võrsub elust ja sellest, mis on sinu ümber, mis täidab sinu noore inimese elu, mis on sinu maailm praegu, kui nii laialt ja avaralt saab küsida? Eelkõige inimsuhted, mis kui seda kirjutamisega seostada, siis eelkõige on ajendajaks Jaajendajateks vähesel määral võib-olla ka raamatud. Uued kogemused, uued elamused. Aga kas sul on ka mingi kindel suund lugemisnäiteks, sa võid öelda, et mind huvitab praegu mõni ajastu, mõni maa, mõni kirjanik. Ja praegu mind huvitab 20. sajandi luule see luule, mida on kirjutatud seitsmekümnendatel, näiteks Ameerikas kui ajastut niimodi kitsalt vaadelda. Aga, aga aga on see kättesaadav. Modernism luulese modernismi sünd, selle tekke ja algus ja ma olen nii palju kuulnud hävitavad selle kirjanduse stiili kohta, et ta võib muutuda Testruktiivseks ja võib minna tehniliseks ja tehnilisust ja masinaid ja kõiki inimhingepuhtust või inimelu puhtust rüvetavaks minna. Aga ma ei usu seda ja ma tahan seda lihtsalt tundma õppida. Mõned väidavad, et kirjutamise puhul on tähtis see, et ma kirjutan, võitlen enda hingega, sõnastan enda hingeelamusi või mõtteid. Ja et pole üldsegi tähtis, kas keegi loeb või et ma ei kirjuta teistele. Minu jaoks on see peaaegu et peamine asi, et keegi loeks, et keegi üldse tunneks huvi, sellepärast et sellel ajastul ja selles riigis, nendes oludes, kus me oleme minu meelest võiks olla luulet vaja, võiks olla kirjandust vaja. Igasugust kirjandust peab olema, ma ei mõtle, et ainult head kirjandust, aga kas või kodumaist halba kirjandust võiks meil rohkem olla, näiteks kui mõelda seda, neid raamatuid, mida praegu öelda ostetakse ja loetakse, need rikkad nutavad ja see Scarlett, millel ilmselt on oodata juba varsti kaheksandat või kui mitte 80.-te osases siis on lihtsalt kurb mõelda, et väga head teosed näiteks seisavad lettidel. Aga ilmselt ei saa sinna midagi parata, peab võib-olla natuke veel ootama. Siis hakatakse taga hindama, mis meil omal kodumaal kirjutatakse, ei ole sugugi mitte halvemad, kui, kui teised ei kirjuta sugugi halvemini, kui kirjutatakse Ameerikas või Prantsusmaal või Inglismaal. Meil tuleb lihtsalt oma anded ja need säravad sõnad kõrvalt avastada ja osata lugu pidada sellest kelle loomingust sina lugu pead praegu enda lähedal ikka Saaremaa tõi või vanemad. Lemmikuteks on mul. Hans Magnussen, sperger kuigi tema ei ole siit ja mitte just praegusaegne ja Georg Draakon, meeldib mulle väga Silvia Plav näha, kui neid siiski ka eesti oma kirjandusest rääkida. Praegu ootan ma Hasso Krulli uut kogu. Ja võib olla näiteks mõni mu kassetikaaslane näiteks, ma ootaksin Triin Soomet sealtki veel midagi. Liisilt juba tuli, see oli väga kena, kogu. Rõõm oli seda lugeda. Nii et usud oma põlvkonna? Usun kindlasti. Kas sa kujutled praegu neid Öödonnil? Kes võiksid meid kuulata ja keda sa tahaksid, et kuulevad kindlasti. Ma tahan, et kõik kuuleksid, kes praegu kuulevad ja ma tänan neid väga. Silmad on sulgunud linnas apteegi ääres, üks kerjus, viimaseid piisku loeb juukseist. Politsei tagataskus. Õitseb normaliteet teatri ees, pinkide kõrval läikimas vihmaveesuudlus. Lakk-kingad murravad radu, sumbunud paradiisi. Paradiis kõneleb asjast maailma tervisehäirest. Joodik begoonia peenras, temast ei kõnelda. Täna. Vaikime väärikalt üksi. Kuupäev on ikka seesama. Leigetel tänavail kõnnib aeg kuu kaotades sünnid. Ikka veel päriselt vaba, perekondlik sajandeid kestev noorus. Peotantsijate, palgete, Ungari õunalilla. Mida sa peaksid tegema, et unustada oma raugastumine? Kas nad aitaksid sind oma serpentiinide riiki? Kas nad kingiksid sulle oma päevade haljuse tulevikulootuste Crystaljuse? Ära nägemata, unes vabastaksid sind riimidest seltsi juustega mõõdetavas elus, tutvusena, üldmürgistusena, viini Valsina märgitakse sind ära. Vabariikide karakull kasukad ongi vist ainus pidepunkt, millele lennujaamas mõelda. Ja nõgesed augusti ööl, mille nimel. Kaabu äärel, harjumatult läiklevate kärbeste vastu võitlevad nad viimse rasva piisani. Ja ütlesin, ma oleksin võinud öelda ükskõik mida, sest olen rannale juhuslikult asetatud ümberriietumise kapp. Aastast aastasse püsim valmis kõmisema julgete sõrmenukkide puudutuse tulemusena. Seisan kollasena ja tundub, et olen loodusest ilusam. Poisikesed põletavad öösiti mu kehas plastmassi. Urakaid klõpsutavad rikkis taskulampe. Inglid vilistavad kõrkijates, nad on juba päris purjus. Aga see oli päeval. Vahel ligineb aeglaselt, vanadaam otsib käekotist psalmi, neelab ühe palderjani kuuli. Kaks pisarat. Millised on ööd, kui te teaksite olla aukartuse kehastus? Kevaditi pilgul enesest jäädia kuulanud šašlõkivalmistajate omavahelisi nägelusi. Näen nende suudlemise Valmeid, tõmmusid palgeid. Kust nad tulevad? Ma ei tea. Miks peaksingi teadma, et on olemas midagi muud. Vetelpäästekoer tõstab oma paremat jalga mu vasaku külje kohal. Milline õndsus on vaikivam veel kohusest olla tugi. Sven oli lapsena kiuslik, aga täiskasvanuks saades mahenes ta tunnistustel asusid kolmed ja neljad ega käitumine oli õel. Eile nägin Sven kujutava kunstiga tegelemas. Ta korraldas häppeninge ja kõndis alasti läbi fuajeede. Naised kiljusid, aga Sven jäi ja jääb iseendaks. Ta käis ka lavakunsti õppimas, aga sita maitse tuli suhu, nagu ta ise ajakirjandusveergudel väitis. Häppeningi on etemad ja tal oli õigus. Sven põlgas traditsioonilist luulekunsti. Tema arvates oli luules kohta ainult avangardil ja Züril. Ta ise viljeles avangardi. Tema luuletused ilmusid ajakirjas äike ja käsitlesid seksuaalpatoloogiat. Sveni kujundid olid värvikad. Ta kasutas ohtralt väljendeid, lõheneb ö, ruuget, tagumikud, nostalgilised, kärsad, õllejärved ja mandumine. Sven oli mustaajastu laps. Ta armastas kõike, mis läks kodanliku eetikaga vastuollu. Keskkoolis oli ta punkar, sest kõik teisedki ajudega noored olid. Põhimõtteliselt oli Sven pühapäevakunstnik. Ta nimelt tegeles iga alaga lemmiklauljaks oli tal joolas Mehock toobidi head kitsi tegema. Teiste lauljate kohtade moka otsast suuremat ei pillanud. 1985 sai Sven 20 aastaseks. Ta hakkas bändi tegema ja naisi pildistama. Luuletamine jäi bändi tõttu soiku. Ega sellel luulel polnudki mingit erilist tähtsust, väitis Sven ise. Iga loll pidi luuletama. Sven ei tahtnud loll olla. Ta tahtis esineda ja ta esines. Linnas, ründasid teda puberteet, noorikud. Nad pakkusid Svenile ennastki märkmikulehti, kuhu ta oli sunnitud oma initsiaalid surgeldama. Ühel heal päeval aga tahtis Sven maalikunstiga tõsisemalt tegelema hakata. Taastus satanistid ühingusse. Kuradile, hakkas Sven meeldima ja Svengi suhtus kuradisse aupaklikult, kujutades teda loomingulise tüübina palja alakehaga, naised käevangus ja viinapudel suul. Sven sai kuulsaks. Temast kirjutati ajalehtedes, tema näitused kiideti heaks. Mina olin siis alles keskkooli tüdruk. Kui 80.-te lõpu noor põlvkond kroonis Sveni oma iidoliks. Käisin tema näitusel ühel aprillipäeval. See oli tänavu. Sveni tundmatud ja tuttavad austajad voorisid näitusesaalist sisse ja välja. Kõik olid meelitatud. Sven kuuserdast tähtsa näoga kohviku ja kunstihoone esise vahet. Tegi suitsu ja seletas, et meie maal on sitt näitusi korraldada. Pasad ei oskavat piltidele valguseid sättida. Tehnikapidi gaasid tulema. Sveni pildid kujutasid mängivaid deemoneid, punaseid transvestiit, kits, kaamel, olendeid ja uss geišasid. Vahel eksis sekkaga küüdlevate silmadega mees hedoniste ja ilma ülakehata naisi. Silmitsesid parajasti küüdlevate silmadega meessedonisti. Kui kuulsin Sveni asjalikult röögatamas. Lülitage see sisse. Näitus peab kohe algama ka. Pöörasin end ümber ja nägin, et keegi punaste juustega neiu hakkab klaasidesse shampust valama. See oligi algav Sveni näituse avamine. Hiilisin tasakesi tagurpidi käike tehes uksest välja. Väljas oli kõik hoopis teistmoodi kui sees. Võib-olla oli kevadnäituse korraldanud inimeste maja, seinade ja pargipinkidega ainult liiga köitvaid, seda igale ühele näidata või raamidesse suruda. Tõepoolest, väljas oli kõik hoopis teistmoodi kui sees, kus asus Sveni põlvkonna sisene väljapanek. Keskööprogrammi, milles oma loomingut esitab Elo vee Ja igast luulekogust poole viskab maha üks võõras elu, mis on surmas valmis mõeldud. Mis tähendust ta ometigi tahaks, mis varjatud, kui kõik on ammu öeldud. On luuletajad, kärbsed tikutoosis veel, keda arvestavad teoloogid, tohtrid ei mõtte haiglusest ehk ketserlusest hooli, kel mõista tundeluulet, tundub vähem ohtlik. Kuid mõttejõulisust ei võta maine argus. Silm ei mõista, kuidas pime vaatab, püha, võib range Vagatseja arvestada armu ja ohtralt armuluulet tõlgituseks. Ta süda. Kuis aimub vuntsi igast tõlkijast, kes laiskleb ja tahab kirjanduse koega tegeleda. Õnn nagu küündimatus, tundetulvas haiseb ja püüab luule abil usku edendada. On luulest vägistanud sõnasõjalelu ja matnud rabelema vaba vaimu mutta kõik mustad lipsustatud harjumatud elud, mis ikka mahuvad maa tihedasse tuppa. Ehk hoopis pühakuid. Me võiks tsiteerida, kuid loomulikult, keda meie hüüdnud 100. pühakuix ja muu pitseerida. Mis vabadusest, kui too ära müüdud. Kinni aheldatu, aheneva laeka suusk keerab con, kel kullast elamise võti. Sealsamas arvestab ja neelab võõrast vaeva head halba, usub vaid EAL valet, ent ehitudki. Waba riik. Teise läbi tervendada end ei jumal luba mornist lahkujate rivist pagejal, kes püsimatu, nõrgem ja maise haljuse võib luuletada kiviks. Kalk valaviiulaga haletseb meid kõiki. Kui mitu ööd järjest kõrvetades hingi Me vaiksest priiusest teeb pelgalt näljasurma ja kohustusi, vingub ülemaks. Ma nägin võõra elu lagunenud laike ja maotuid hüübimisi tundeeluvoolust. Must meri lehvis rannal, Rauku tantsis raipeid ja viiul vilkalt toone. Vahetas. Laps võttis kahe käega sandil kinni, kuulust. Ta heldiv kuumünt platsil auna ahetas kartuses sind läbi näha, peljates paljastada, sud tegelik alastus. Jõuetult andestame su noorusele, enesekindla südame õigsusele. Ruleti rabina nummerdatud kätes. Mängi. Su hinge värvilisest klaasist sein tuhandete teise, ilma tarbetud ikoonide, surma, jaheduse, päikesepaistelisel üminal. Kuulatan Su lõppematuid päevi. Kui sa aimaksid, milline on see valu nähes sind sulamas samastumas. Aga mul ei ole jõudu ega õigust. Teavad liigagi hästi, mil viisil märgatakse sind kui ussi kadeduse, kollaste mädanik salajas saabudes kord unustatakse su palju lubanud hääl helgi. Seepärast põgenen koidikul linnade tagusesse uttu. Haavatud linnuna väristab sooserv uniseid tiibu kui imevad mind endasse, tas saamatu pruunid suled. Kuist teeb haiget too päike, mis su sündimisest saati on soojendanud, sarlastanud sind torgi. Sellest tundest vabaneda pole mul surmani õigust, aga mispärast peaksin nägema Su sulgunud laugude tagant tuhandeid halva harulisi saladusi? Andesta. Olen ehk murdunud ammu pooldulut kõlvatusse, et suuta püsida sinu ja nende võltskullast müüride ligi. Läigi. Silverid helinat. Nad nälgivad salamõtetes soolast häbi, lõhna tagajärgi oma nappide ja kriitiliste sõnade eest. Kokkuhoidlikud grimassid vapustavad nende maasikanägusid. Juba üheksa aastastena olla tähelepanelikud, mõõdukad ja korrektsed. Nad eelistavad lastesaateid, kus nende välisilmalt palju nõudlikke. Silme ette kerkivad plekist universumi kangelased, tulised üleskeeratavad lohed ja sünnitavad moelukud. Nende nimeks on Silverid. Helinud. Pühapäeva hommikuti helistavad nad lasteraadiosse ja kõnelevad asjalike flegmaatiliste häältega mustadest retuusidest lemmikfilmidest, kooli, võimlemistundidest, spordirühmitusest ja võistlusmängudest. Nad on realistlikud ja tarmukad, joodikuid, märatsejaid ja nõrgamõistuslike vaatavad nad edasipüüdliku lapse põlgava pilguga. Nad joonistavad kooli joonistustundides käsu peale karvaseid koduloomi ja kõik loomad sarnanevad üksteisele. Iial ei kasutanud sinist värvi, kui joonistavad paberile lehma ega punast, kui nad kujutavad koera. Kui keegi nende hulgast peakski julgema seda teha, siis üleüldine pahameelepahvak ja hoiata mõmin põrmustavat tegija silmapilkselt. Nad vastavad küsimustele ei jaa jaa. Vahel suvatsevad nad ka ei tea öelda. Nendega kõneleda tahtjad panevad nad sageli piinlikusse olukorda, olles halastamatud napisõnalised ja külmad. Nad kalkuleerivad, kas osta televisiooni, teataja või šokolaad. Ahnelt tarbivad nad Disney koomikseid ja ufolehti. Sageli näen neid istumas kambakesi pitsaaias, kus nad loevad teesklematu mürgisuse ja põlgusega silmist sekslehti isegi Sekson neile igav. Jah, kõige kummalisem on see, et neil lastel, neil kaheksa aastastel arvutitel on oma hinnangutele tõepoolest õigus. Nende ainuski programm ju ei valeta, ei löö ette saladusliku tähte ega lähe rikki. Nad ei hävi, ei murdu, ei kujutle, ihka ega taandu. Ma tahan edasipüüdlikud ja oma tegudes auahned oma hingelt neutraalsed. Nende silmis väljendub päritud tusk ja pürgija paist. Nad koguvad kollektsioneerivad raskekaalulisi täiskasvanute maailmaesemeid. Mitte kunagi ei viska nad midagi ära, ei kaota ainsatki märkmikku ega armsaks saanud asja. Mida peaksidki nood läikivaks küpsevad robotid teadma kaotusest. Kui neid vaadata kinkimas, siis tunduvad nad võltsimatena kui iial varem. Nad annetavad, õigemini, teostavad kinkimist püüdlikult tursunud televiisori nägudega, ulatuvad nad saajale edasi oma abitud kätteõpitud õnnitluse fraasid. Nad kingivad tarbeesemeid ja kirjutavad õnnesoovikaardile punase viltpliiatsiga korda ihkava sõna. Õnne. See sõna on lakooniline ja määrav ning seisab oma määramatus õigsuses, jänkudega kaunistatud lastepäraselt täiskasvanute maailma postkaardil. Mispärast ei lähe nad kohe tööle ei loo perekonda ega võttas selle riigi juhtimist endi kätte. Miks peavad nad veel mängima, mis kohustatakse neid selleks? Nad on loodud liiga taiplikeks, liiga arukaiks ja kaalutle vaikset mängida. Tegelikult võivad nad olla täiskasvanud inimesed, kes hoopiski mängivad, et nad on lapsed. Nende ärivaistu on ammugi koolipingis kängulud. Laste riided ütlevad meile samuti, et nad justkui oleksid või peaksid lapsed olema. Aga nende mõttemaailm jääb juba täiskasvanuile alla. Vabalt võiksid nad tõusta võimule, juhtida firmasid, kirjutada alla lepinguile. Miks keelatakse neile seda? Nende julmus on matemaatiline ja läbilööv. Nende lemmikraamatud kirjeldavad ajaloolisi sündmusi ja seiklusjutte kullaotsijatest. Nad armastavad realistlikke päriselt elanud tegelasi. Vahetevahel tunnevad nad ka pailapse huvi mineviku järele, kuid enamjaolt rahustab ja rõõmustab neid nende endi suhkurdatud tulevik. Nõrgemad nende hulgast heidetakse, surutakse kooli riidehoius mantlite vahele. Nõrgemaile võimaldatakse vaid allakäik, väärastumine ja koolist väljaviskamine. Nõrgematele ütleb kehalise kasvatuse õpetaja kõikide teiste kuuldes nende kohta käiva liigitava ainuvõimaliku füüsilises, selle ilma töösaamatu ja hädavares. Ja õpetajal on õigus. Kuidas silmad kinni paneb, näed aasalt tantsimas, roosasid jänkusid ja tal on igavesti kestev õigus libistada oma õiglane, karm sportlase käsi üle kõigi nende jänkide tagumikku ja ajude. Aga lapsed, nuud, elavad arvutit, kümblevad oma ettemääratluses, otsides lihtsaid kaotusi ja enda eest kõnelevaid kõikvõimsaid. Sageli materiaalseid võite. Nad laulavad koorides, hüplevad näiteringides, kogunevad klubidesse, korraldavad mõõdukaid, lastepidusid, reisivad kooriga Saksamaale ja Belgiasse, õpivad muusikakoolis klaverit, käivad kõrvalt keeletundides ja peotantsukursustel. Mõni usina neist aga oskab juba isa autot juhtida. Kui väga ihkavad nad kasvada täis kasvaluix. Iga nende liigutus on tehtud suureks sirgumise nimel. Mängida. Üllatuvad nad. Mängud ei kuulu nende maailma ei sõna ega pildimängud, sest sõnu ei tohi raisata. Suured inimesed, suured korralikud inimesed ju nii ei tee. Nad mängivad, kui need just tingimata mängima sunnitakse, aga mitte mingisuguseid mõistusevastaseid totrus nad oma mängudesse ei põimi. Nad mängivad lastemonopoli, võidavad ja ostavad hotelle ning tänavaid. Televiisorimängud paeluvad neidsamu. Nintendo suunab nende napi kujutlusvõimet ära oma tehnilisse kuningriiki punktide ja võidu nimel oma meest võõra mehe käest ära päästma. Toon lisaks kõigele ka harjumatult ausad siiras viha haarab neid, kui nad kaotavad, jäävad vastasmängijale alla. Seejärel püüavad nad uuesti ja sellest püüdmisest on kasu. Videomängud õpetavad nende visade sõrmede harjutava hoolikuse all. Masinikult jälgivad seejuures nende pilgud, arvuti mõistatuste piiksuvad lahenemist. Ja armulikult vallad isegi oma kaaslastele, kui lõppude lõpuks püstitavad nad mingisuguse märkimisväärse rekordi. Ja see ei tundugi enam mäng olevat. Nende valutunnetus kõigub numbritena ekraanil, kui masin kingib neile 5000 punkti, tunnevad nad ehtsat täiskasvanu õnne edust. Kui masin ei austa neid ainsagi punktiga, läbib neil nõrk valujuga. Ja kui lihtne on nendega täiskasvanuile? Nendel pole vaja ju isegi mitte vastata, sest nad ei küsi asju, millest keegi midagi ei tea. Ja milline rõõm suurtele inimestele, neist kokkuhoidlikkus, rauga, põlves, kaheksa aastastena toovad nad poest raha alati täpselt tagasi ja miksivad oma saapaid ise alati hoolsalt, alati läbimõeldult. Iial ei saa saabuma nende püsi, õdusas ellu mingeid meeletusi, midagi ihu kriipivalt õrna. Ja täiskasvanud võivad oma järglastele uhked olla. Midagi säärast nad ju tahtsidki. Aga seda tahtsid nad ajal, millest nad kahjuks enam ise midagi ei mäleta. Ja nende lapsed, miks peaksid nemadki kunagi tulevikus mäletama, kui nad on loodud elama ja tegutsema kalkuleerima ja väitlema. Miks peaksidki nad andma millelegi alla kummarduma, millegi suurema ja ajatuma ees. Miks peaksidki nad tundma üksildust? Ei. Sihikindlalt voolavad nad tulevikku ja ühel päeval kingib kadubik neile tühjuse. Selle kingitustest neutraalseima. Roosas suvepäeva kostüümis astub mu varemete juurde ümbrikustatud mäluga mitte kunagi nälga nägev salapärane elitaarne fänni kõrval galantne mata tuur, kellega ta võib-olla juba ülehomme satub jagama päevade mõõdukat pilla ballalisust. Pulmareis tõotab tulla pikk. Papagoi rannikul uhub laine nende alalhoidlikke varvaste üle surnud kaka tuugalu. Mäletatavasti seisan põhjarannikul, osa võtmatuna õnnest ilma jäänuna pulaarsest sõltuvuses vöötlistelekamandustele, allaheitlik ähmane, vala tuuleveski, mida vabalt võiks pidada mingiks väärtuseks ajalooliseks faktiks, et totakas Mölder on kunagi siin kosinud oma naabri ilusalt õlg Lockilist tütart aastal 1701 jahuste pilvede all. Mitte kusagil ei ole mul siit liikuda ei ooperisse ega balletti. Olen siin seismisekski liik, kohmakas, nuusuta männiokaste lõhna. Mööduja. Juba teine niisugune fänni. Maailm kordub, aga mina jään. Korrapärasus ja helgus on kaunid, kuni kevadeni maskideni. Külaline tee, et tuleksid sõltumatut ööd. Andestavad vihmad, mürgivabad, sõnad ammub olema pistinud midagi ümbrikest enamat. Silmakirjalikult mõjub sõna andestavad mu suus. Aga külaline tee, et mu hing ei kaugeneks endast, et laeka lähedus ei taganeks minust. Ja kuigi armastan puhata korrapärasuses, Lõsutada selgusest selili ja juua suurepäraste inimeste vabadust, pärssivaid jooke suus sulavate roogade humala võimu tagant, ütle külaline mulle, mis on õige ja vale. Too mind tagasi, ära luba mul leppida, ent ometi lepita mind. Ära luba mind iial unustada üht, mida ütlesid minule kord. Ja see oli sõna. Keskkavas luges oma loomingut Elo Veemuusika, kõlas Romi haagi poolsaimani ja Art Garfunkeli esituses.