Tere õhtust ja tere tulemast kuulama saadet Persona tänavam stuudios kuulajate saadetud küsimustele vastamas Urmas Ott. Kuivõrd saates on ka võistlusmoment, nimelt saab parima küsimuse esitaja auhinna, siis sai tehtud teie küsimustest valik. Kui Ameerika telestaar Barbara Walters, kirjanik Noman Sirondiga enne intervjuu algust stuudios juttu ajas, tundis Siroldi ühel hetkel Voltersi põlve oma põlve vastas. Kirjanik sattus suurde segadusse, ta nägu ja käed läksid higiseks ning tal oli piinlik saatejuhi poole vaadata. Ja siis äkki, küsis Barbara voolters naeratades, kas tunnete mujalgi? Tunnen, vastas kirjanik kohmetult. See on märguanne, iga kord, kui ma nii teen, jääb meil veel 30 sekundit rääkida, siis algab reklaam. Nii töötab siis Ameerika teletäht Barbara Walters. Milliseid nippe Urmas sina märguandmiseks saates? Tere õhtust kõigepealt kõigile kuulajatele ja aitäh sulle. Et sa kutsusid mind täna õhtul siia sellesse saatesse persoon, kuna tal on mingisugused nipid, on olemas? Muidugi, kuigi on noh, niisugust no see, mida saab lubada endale volfrs. Ma arvan, et noh, see oleks võib-olla Eestis veidi kummaline, kui mina hakkaksin kusagile laual kedagi põlvega togima või nii-öelda mõnes mõttes ahistama ja loomulikult on mul olemas mingisugused nipid, aga ma ei ole, tead sa selles üldse väga kindel, et nendest nippidest peaks ja tuleks rääkida ja mul on tunne ja ma ausalt öeldes praegu mõtlen järele nendele raamatutele, mida ma olen kirjutanud ja ma olen tõesti püüdnud neid kirjutada niimoodi ausalt ja püüdnud ka millegipärast ise absoluutselt teadvustada teadvustamata endale, miks rääkida seal niisugust metoodikat ja metodoloogiat ja nii-öelda kuidas seda kõike tehakse. Ja hiljem kui see on raamatus nii-öelda loetav kõigile, ei ole ma sugugi kindel, et ma olen õigesti teinud, et ma olen nendest nippidest rääkinud. Kas sa oled valmis ka selleks, et keegi solvunult su saate ajal püsti tõuseb ja stuudiosse Ja ma olen üldiselt andnud stafile selles mõttes korralduse ja on olnud mingisugused nihukesed, kriitilised saated, kus seda juhtuda võib ja olen öelnud, et mis juhtub, tähendab, kaamerad saadavad nii-öelda lahkuvat külalist senikaua, kuni ta veel kuidagi kaadris püsib. Selliseid asju võib tulla ette minu saates seda ette ei ole tulnud ja huvitaval kombel on rahunenud ka kõik need inimesed, kes on alguses mind ähvardanud. Tark ei olnud, kui mulle midagi ei meeldi, ma lähen otsekohe minema, selliseid on olnud, aga hiljem oleme siiski kuidagi lahkunud. Lahkunud sõpradena, ma pean üldiselt ütlema, et siit tegelikult algab üks väga suur teema. Ja ma ei ole kindel, kas selle suve persona saates, sest sul on seal ilmselt mõned küsimused veel on seda kõike võimalik rääkida nii-öelda lahti. Tegelikult on see äärmiselt raske situatsioon, see, mida võib endale lubada Voldrs Ameerikas Ma olen näinud tema shousid. See on üks asi, see on üks televisiooniturg, see on üks kogemus, on üks televisiooni kogemus, üks erinev demokraatia kogemus, kui see on meil Eestis, ma pean olema selles mõttes tunduvalt ettevaatlikum, sest turg on äärmiselt piiratud. Inimesed tunnevad 11, tähendab, see niisugune edevuse või enesenäitamise või enesel Ansseerimise vajadus või kogemus või traditsioon ei ole võrreldav Ameerika omaga tänu sellele peab olema väga ettevaatlik. Ja ma olen nii-öelda püüdnud ennast ka oma saadetes nii-öelda step by step lähendada, eks ole, nokk sellele mallile, mida nüüd lääs pakub ja mida pakuvad need kõige kuumemad tegijad. Aga ma saan sellest suurepäraselt aru, et ma ei saa nii-öelda kohe seda teha kohe, ühesõnaga küsida seda inimeselt, mis tegelikult vaatajad tema puhul kõige rohkem huvitab. Ma pean minema selleni nii-öelda samm-sammult näiteks ma ja no ma ei tea, ei ole, kas sellest rääkida, aga kui me aadal Ungariga keda ma tunnen väga hästi ja kaua aastaid ja ja kellega me oleme väga head tuttavad ja, ja kes ei solvu mingite küsimuste peale, kui ma tema käest küsisin näiteks seal ütleme, abortide kohta või selle kohta, millal ta süütuse kaotas, kuidas siis, eks ole? Eesti inimesed kuulasid selle suure huviga ära, saades teada, et Lunder kaotas süütuse seal tegelikult kohutavalt hilja, kus ma ei mäleta, 26 aastasel kõik hiljem ütlesid, et küll oli kohutav, kuidas sellist asja võib küsida, kuulasid kõik, kõrv kikkis. Aga see oli ka, tähendab, sellel hetkel see piir, kuhu ma minna või siin näiteks ma ei saanud, ei oleks saanud, eks ole, Aadaga suunduda nii nagu seda on teinud vooltoris, ma olen ise näinud neid saateid, ütleme, anaalse jauraalse, seksi, imepärasesse maailma, tähendab, selleks ma pean ootama, mingisuguseid juhus, ma teen, eks ole, ootama ära selle hetke, millal publik harjub ära mingisuguse ühe niisuguse nivooga nüüd mingil sobival Kell sobiva partneriga nii-öelda jõuda, eks ole, teisele tasandile, nii et see on õudselt ettevaatlik mäng, vastasel korral sa võid Eesti turul ennast väga kiiresti läbi põletada, sest siin tekivad igasugused niuksed küsimused, et paljud inimesed ei tule su saatesse Ena, nendel tähendab siin tekib tohutult palju jama, nii et see, sa pead olema erakordselt ettevaatlik oma suundumust, sa ei saa niimoodi lahmida, nagu seda teevad. Ütleme, Oprah, Winfrey või, või, või seesama voodrs või, või king või siin tuleb olla tunduvalt ettevaatlikum. Ma tahan öelda seda. Selles mõttes me ei ole mitte millegagi hulle halvemad, eks ole, kui nemad tihti võrreldakse, kas me oleme halvemad? Ma arvan, et meie reporterid ei ole halvemad vähemalt nende shove põhjal, mida mina Ameerikas näinud olen. Aga tähendab, situatsioon on niivõrd erinev, me peame olema alalhoidlikud. Ma alustasin väga pikalt ja võib-olla liiga spetsiifiliselt, aga seal on lihtsalt probleem, mis mind ennast erutab. Kas siin on küsimus selles, kui mina ei küsiks kellegi käest abortide kohta tuleb ühel ilusal päeval poiss metsakülast paidest või Järva jaanist ja küsib selle küsimuse ja saab, eks ole sellega kuulsaks. Kas sind teeb kadedaks ka see, et selliste staaride heaks töötavad suured meeskonnad, pole vaja isegi küsimusi välja mõelda. Kuidas seda öelda, ma ei saa öelda, et see on. Kõigepealt ma ei saa öelda seda mulle inimlik kadedus, võõras oleks, absoluutselt mitte. Kuigi ma kadestan inimeste puhul võib-olla mingisuguseid teisi asju, kui katkestatakse tavaliselt ja ma ei saa ka nende staaride puhul öelda seda. Et ma oleksin nüüd kade sellele, et nende heaks töötavad meeskonnad, kuigi ja loomulikult see see kergendab nende tööd, aga samas on nende koormus näiteks king, Voldus nad teevad, eks ole, viis show'd nädalas, seal ei ole võimalik, tähendab ise ujuda. Mina teen kaks saadet kuus ja see on minu arvates noh, arvestades eesti niisukese televisiooni, turu realiteet, maksimumsagedus, mil ma ekraanile võin ilmuda, kui ma tulen sagedamini siis ühesõnaga põletama põletame ennast läbi. Siin on televisiooni juhtkond on teinud mulle ettepanekud selles suhtes, et kui ma oleksin ikkagi iga nädal eetris ja nii edasi tähendab seeldav absoluutselt teisi tingimusi eeldab hoopis teist raha. Mitte nii, et pannakse 3000 krooni palgale juurde ja nüüd oled kaks korda sagedamini eetris saavad see eeldab ühesõnaga starti. Selles mõttes ma olen küll kadestanud staffi, sest et seda annab mõnes mõttes garantii. Tähendab, see grupp, kes söödab ette, küsimused söödab ette, faktoloogia söödab ette materjalid, ma olen ise lihtsalt hulpinud, kusagil raadio raamatukogust võtnud väljalõiked midagi lugenud, midagi vaadanud ja tihti on väga paljud asjad minu poolt maha magatud saates, sellepärast et ma pole seda teadnud. See kõik on, tähendab selgunud hiljem, mul ei ole praktiliselt võimalik kellegi poole pöörduda, et kuule, ütle mulle, vaata, mul tuleb see inimene saatesse, et andke mulle mingisugust nõu tema suhtes, nii et sellel üksi ulpimise on mingid eelis, et sa oled, eks ole, ise peremees ja sa võid tänu sellele, et ainult sina tead, kes tuleb saatesse ja, ja teab see inimene, kellele sa oled esitanud kutse. See võimaldab sul nii-öelda tagada konfidentsiaalsus ja nii palju, kui see on võimalik. Aga teiselt poolt muidugi on siin suured võimalused just selles mõttes, kas mööda lasta väga paljud asjad, mida sa lihtsalt ei tea. Kas sa oled kasutanud oma saadetes Ameerika staaride küsimusi, oled näpanud, neid? Olen näpanud küsimusi, kuigi tõtt-öelda mitte palju, olen näpanud sellelt samalt Barbara voolsuselt ühe küsimuse, mille ma esitasin ühele Eesti väga ilusale naisele. Küsimus geniaalne, ta esitas Barbra Streisandi küsimuse. Ma ise nägin oma silmaga ja mis sa arvad, et tõesti oledki ilus naine või? Prof raisanud? Pidasid äärmiselt pikka pausi ja ütles kuidagi häbelikult, aga sümpaatsed? Arvan jah. Seda, seda küsimust ma olen olen ma ei arvagi, et see on tohutult suur, mingi pühaduse rüvetamine nüüd ei tohi. Et ei tohi, ütleme, selles mõttes näpata või varastada küsimusi, ma arvan, hea küsimus on alati väärt seda, et teda uuesti esitatakse. Olen ma ise esitanud samu küsimusi, sest muutub ju partner ja ma ei ole ju fakk kiirelt. Ma suudan igaks saateks igaks intervjuuks välja mõelda absoluutselt uue küsimuste arsenali. See ei ole ilmselt võimalik ja olen muuseas tähele pannud ka seda, kuidas kolleegid on küllalt tihti kasutanud, minu küsimuse jooned on olnud siis head küsimused. Ma ei tea, kuidas sulle tundub, aga mul, Urmas tundub igatahes nii, et vist ei ole teist riiki, kus oleks nii palju telestaare, kui seda on meil. Kui uskuda ajalehti, telestaarid on need, kes televisioonis kava loevad, need, kes teevad juhuslikke saateid, kes teevad pidevalt küll aga igavaid ja ja mitte vaadata vaid saateid, kuidas sulle tundub? Ma mõtlen praegu selle hetke jooksul, mõtlesin, mida sulle vastata, sest et ühelt poolt mõtlesin sogan lihtsalt küsimuse ära, et ei vasta sisuliselt, sest vastasel korral, kui ma nüüd räägin tõesti seda, mida ma selle asja kohta arvan, siis mõeldakse ahhaa nüüd ühesõnaga, tähendab Ta tunneb oma koha ja oma staatuse pärast hirmu. Et ühesõnaga jumala eest, noored ja uued ja andekad ja ja tõelised staarid peale ei tule. Mulle tundub ka. Ja see on minu arvates kirja kirjutava ajakirjanduse niisuguse fantaasiavaesuse produkt nimetada kõiki, kes televisioonis esinevad ja kes oma nägu ekraanil näitavad staarideks ei, mu armsad staarid, need on üksikud ja äravalitud inimesed, kõik need, kes näitavad oma nägu ekraanil, ei ole kaugeltki baarid ja ei saa mitte iialgi staarideks. Staar sean, staar, see on absoluutselt eristaatus. See on inimene, kes on välja võidelnud kas ise oma tööga või mingisuguste juhuslike asjaolude kokkulangevuse tõttu endale eristaatuse. Ma arvan küll, tähendab minu arvates Eesti televisioonimaastikul ma võiksin nimetada kahte, kolme staari kusjuures enamust ka neist teatavate niisuguste reservatsioonidega, nii nagu mulle tundub, Ameerikas sealsamas on, ma ei tea, ühel kanalil võib-olla 700 inimest, kes teevad, eks ole pidevalt saateid, aga staarid on neist ainult skagi, tooks juhuseid teed iga televisioonikanal ja seal on igal kompaniil omad, tooks õude tegijad. Paariks on saanud staariks saanud Winfrey staariks saanud king. Staariks on saanud Urmas Ott. Ma ei, absoluutselt ei häbene seda, loomulikult ma olen seda. See on täiesti selge, et minu staatus on erinev, see on täiesti selge, et noh, mind ei saa teistega antud juhul võrrelda. Mul ei ole mõtet siin sulle lolli mängida südaöösel öelda. Agni, mis nüüd mina, eks ole, loomulikult ma pean teadma oma kinda, loomulikult ma tean oma kindla ja ma tean seda, et mu hind on väga kõrge. Mis sa arvad, kas teeme nüüd väikese pausi, meie juttusid, kuulame muusikat ja siis läheme kuulajate küsimustega edasi. Võib-olla tõesti, ma olen juba liiga palju kokku lobisenud, ma tahaksin mängida ühe imeilusa loo, mis ma loodan, et sobib tänasesse õhtusse mitte ainult meil siin nihukeses hämaras stuudios sinuga, vaid ka paljudesse kodudesse, kuhu see saade peab jõudma ja ma võtsin kaasa mõned plaadid ja sõna otseses mõttes täna selle, selle kahe tunni jooksul ma tahaksin mängida oma lemmiklugusid nüüd juuni lõpus 1995 ja esimene lugu tuleb sealt unustamatu Artur Rinne. Kollaseid. Uni. Voolu. Mööda. Voodi. Ei ta. Ärganud. Sööda harva vaalud ja päeva aegu ei saanud. Kas see lugu on ka uuel heliplaadile? Ja see on uuel plaadil unustamatu Artur Rinne, millega kirjastus seis laskis välja ja mis ilmus selle nädala alguses, muuseas, mille presentatsioone homme rahvusraamatukogus, mis kell kolmelise kolossaalne plaat. Ja mul on väga hea meel, et see plaat tuli. Ja mul on väga hea meel, et just sellel, sellel sellel paadil on niisugune eriline valik minu arvates tõesti rinnad, paremik, niisugused lüürilised asjad. Ja mul on hea meel, et ma olin ka nii-öelda üks selle plaadi idee generaatoritest ja üks nendest inimestest, kus Sirje endaga kes me istusime siinsamas raadiomajas siin mõni korrus, Albol Vello meieri juures ja valisime sellest tohutut lindistuste hulgast välja ja minu arvates kõige paremad palad midagi väärtuslikku rinnast minu arvates välja jäänud sellelt paadilt kolossaalne plaat. Nonii alustame siis kuulajate kirjadega. Kuidas te vaatate sellele, et nii palju ajakirjanikke on Riigikogus istet võtnud? Mul on äärmiselt raske seda kuidagi kommenteerida, sest ma ausalt öeldes ei ole iial pidanud riigikogu selliseks kohaks või ta ei ole olnud minu jaoks noh, nii tähelepanu väärne selles mõttes, et ma oleksin spetsiaalselt püüdnud sinna saamise või seal olemise või seal istumise filosoofiat iseenda jaoks ära arvata, see ei ole, tähendab minu probleem, aga mul on siiski üldiselt millegipärast tunne võib olla, ma eksin. Et tähendab inimesed, kes on saabunud tänud oma professioonis ajakirjanikena kaifi täiuse noh, selles mõttes, et tulemuse, mitte täiuse süstee täiuseni seal, eks ole, lõputu tee. Et need sinna ei läheks. Mul on niisugune tunne, lähevad ilmselt need, ma isegi praegu ei suuda meenutada, kes seal täpselt istuvad, aga kellel on ilmselt kusagilt jäänud mingi sinilind kätte saamata oma professioonis ja on ju armaada nihukseid tervelt salgavalt pioneere õnneotsijaid, kes tähendab lihtsalt ühest institutsioonist rändavad teise ja ja niimoodi nad rändavad ja, ja jäävadki käima. Kas sul on ettepanek tehtud? Riigikogusse? Tuleb? Ei, mul ei ole konkreetset ettepanekut tehtud, aga mulle on antud mõista, et minust oldaks huvitatud. Aga muidugi, nendel teemadel on minuga alati räägitud kuidagi väga delikaatselt, sest arvatavasti on olnud ette teada vastused, et ma sellega ei nõustunud, minu arvates. Ma ei ole lihtsalt selleks kompetentne, kõigepealt ma ei saa absoluutselt aru, mis asi on seadusloome, ma ei saa aru mitte ühestki seadusest mitte ühestki mingisugusest seaduse muutmise seadusest, ma olen lihtsalt liiga noh, rumal selleks muidugi ka need ka, kes seal istuvad, aru ei saa, aga asi ei ole selles, neile öeldakse ette, tähendab lihtsate sõnadega, mida, mida see kõik tähendab ja peale selle minu jaoks riigikogu liikme palk ei tundu nii kohutavalt ahvat, ütleb et nüüd sellepärast seal istuda IGA PÄEV ülikonnas konditsioneeritud saalis. Ma ei ole inimene, kes oleks käinud vähe välismaal, ma olen käinud välismaal piisavalt palju nii et sõita kusagile Strasbury või jälgima mingisuguseid kas valimised on demokraatlikud või ei ole demokraatlikust kusagile sansi. Parimat see mind ka ei huvita. Nii et mulle ettepanekut ei ole tehtud külla konsolideeritud pinda ilmselt lihtsalt. Kas ma oleksin valmis selleks, et mulle ettepanek tehakse, ilmselt on leitud, et ma ei ole selleks valmis, ettepanekut pole tehtud. Tiit Vähi ministri kohta pakkus. See on üks nali, jah, tähendab me olime lihtsalt Tiit Vähiga valimisi polnud üldse olnud. Me olime ühes seltskonnas. Ja siis ma lihtsalt küsisin ta käest. Vaat keda te, härra vähisel planeerite Mistrali kultuuriministriks, kultuuri ja haridusministriks, seda küsis minu käest. Sa tahad võileiba? Nii endine Eesti televisiooni ja MTV peadirektor Mart Siimann, nüüdne riigikogu liige ja MTV aktsionär on alustanud võitlust riigitelevisiooni vastu. Kas see häirib teid? Tal on, kuidas seda öelda, noh, tähendab häirib selles mõttes, et, et nii mina kui Mart Siimann me kõik saame aru, eks ole, tähendab milles on asi ja mille nimel käib mäng. Mäng käib nendesamade reklaamirahade nimel ja ma ei arva, et Eesti Televisioonis ilmtingimata peaks olema reklaam kui riik, kui oleks valmis kandma Eesti televisiooni reaalsed kulud riigieelarvest senikaua kuni ta seda valmis ei ole kandma, tähendab, peab olema Eesti televisiooni eetris reklaam, needsamad Tampaksid, needsamad Spridid, needsamad lõputud snickerseid ja marsid, kõik need käivad närvidele närvidele, mitte ainult meile, sinuga, siin Eestis, nad käivad närvidele kõikidele inimestele üle kogu üle kogu maailma. See on täiesti asjade loomulik käik ja kui nüüd esitatakse erakanalite juhtide poolt niisugune retooriline küsimus, hea küll. Vaat kui nüüd me seda reklaami endale ei saa riigitelevisioonist, siis me kukume ja me kaome ekraanilt ja nii edasi. No kaduge tähendab, minu elus ei muutu sellest midagi, loomulikult on, eks ole, selge see, et mida rohkem kanaleid, seda huvitavam on, on inimesel programm, lõppude lõpuks ma elasin suurepäraselt ära, kui ei olnud Järdeevee kalal, kahteiga, Eeveedeeveed, televisiooni ja mis kõik veel olemas on. Ja uskuge, mind ei sure ka pärast seda, kui nad ühel päeval eetrist kaovad kui situatsioon ja Eesti situatsioon, ma olen kindel, ei ole valmis selleks, et omada nii kohutav vastavalt palju kommertskanaleid, ma kujutan ette, üks kanal, jah, see on kamaksi. Aga loomulikult ma suhtun Mart Siimanni siis väga hästi ja me saame väga hästi läbi. Ja ma saan mardi suurepäraselt aru, sest et see on ju asi, mille ta peab korda ajama riigikogus, vastasel korral tekib küsimus. Mida kurat sa seal üldse istusid, neli aastat, kui seal seda asja ka korda ei saanud, et, et riigitelevisioonist nüüd reklaam ära võtta, ma saan temast inimlikult väga hästi aru, aga ma ei saa seda aktsepteerida. Kas mõni kommertskanal on sulle tööd pakkunud? Tähendab, ma olen teinud ükskord ühte ülekannet, jakk ühte aastavahetuse niisuguse palli või ülekannet kana kahe ettepanekul lillepaviljonist üks kord, ei, mulle ei ole pakutud. Miks te selle vastu võtsid? Ma mõtlesin vastusest mulle maksti sellest kolossaalselt palju raha. Tähendab, ma esitasin omad tingimused, mis oli, noh, lihtsalt üle mõistuse suur summa. Ma olin kindel, et seda ei maksta ja sellega lugu lõpebki ja see summa maksti mulle. Nii järgmine küsimus, teile tehti möödunud aastal ettepanek jätkata Ostankinud kanalil saadete tegemist kuid siis Ostankino lahunes ja olukord muutus. Kas need saated on teil ikka veel plaanis või on keegi jõudnud juba teie ideed ära realiseerida? Ei, ma arvan, et noh, põhimõtteliselt ma kuulunustankino kanalil nii-öelda kuidas öelda sellesse põlvkonda Noh, mida nimetatakse mõnes mõttes elamuteks klassikuteks, nagu näiteks Vladimir Motšanov ja meie enam-vähem ühel ajal alustasime oma tegevust ja oleme selles mõttes kuulume ühte põlvkonda, nüüd on loomulikult põlvkonnad vaheldunud ja jätkavad seal juba hoopis teised inimesed, kuigi ka Molczanov ja, ja, ja sellest põlvkonnast, kus me omal ajal nii-öelda Ostankimasse 80.-te aastate lõpus tulime, erinevad erinevaid teid pidi, on seal alles. Ma arvan lihtsalt, et. Noh, need ettepanekud on loomulikult jõus ja mulle on pakutud seal mitmesuguseid asju, mida teha ja ma olen nendest asjadest siiani öelnud ära, sest ma lihtsalt ei ole näinud iseenda jaoks võimalusi teha neid saateid, sest et ühelt poolt on minu võimalused tankinud küllalt piiratud, ma ei suuda ilmselt juhtida saadet, ma ei valda sedavõrd vene keel. Ma võin, eks ole, teha intervjuud. Tähendab, noh, sellest noh, selle žanriga ma saan nii-öelda keeleliselt keeleliselt hakkama ja peale selle on olemas mingisugune nimi, on olemas mingisugune staatus. Noh, ma ei saa nõustuda kõigega. Ma võin teha ühesõnaga asja, mis mind tõepoolest huvitav ja mul peavad olema kindlad garantiid, et see mul välja tuleb ja et see mul hästi välja tuleb. Mis puudutab nõidust, hankimisse, tagasiminekut, siis mina isiklikult arvan, et mingisugust niisugust kambaki ei toimu, see aeg on ilmselt lastud üle. Muidugi on olemas inimeste kaustankene juhtkonnas, kes igal meie kohtumisel ma siin kohtusin, juskui pleebecki presentatsioon oli Moskvas Ostankino, et väga kõrget üldse Venemaa televisiooni juhti, kes ütles, et tähendab, et noh, et ma teen kõik, et teid sinna tagasi saada. Selliseid töölepingud välismaal, see on alati läbirääkimiste küsimus. Ja ma ei ole iialgi löönud ust pauguga kinni, et sealt lahkuda, tähendab, kui mulle pakutakse sealt mulle sobiv projekt ja pakutakse mulle sobivad tingimused ja see mind huvitab ja seminar rahuldab nii loominguliselt kui ka rahaliselt, siis ma ei välista seda, et ma sinna tagasi lähen, aga hetkel ma istudes siin nüüd küll ei usu, et, et see, et see võiks toimuda. Ostankino ja Venemaa telekanaleid jälgides on tunda lausa raha lõhna. Kas headele tegijatele makstakse head honorari või tuleb saatesse pääsemiseks ise peale maksta? Küsitakse? No ma tean, et noh, see pealemaksmise jutt, see on käinud juba väga ammu ja just kesktelevisiooni muusikasaadetes tõepoolest, seal oli juba minu ajal 80.-te aastate lõpus oli teada üldiselt, et mingisuguseid artistid ja ansamblid pääseda eriti prestiisikatesse saadetesse maksid. Tähendab, see rahajutt on seal kogu aeg käinud, kusjuures kui sa räägid artistidega, kõik ütlevad ja makstakse küsinud, kas sina oled maksnud? Ei, mina ei ole maksnud. Tähendab, ja loomulikult on see praegu veelgi, eks ole, võimendunud loomulikult oleme selle küsijaga nõus. Seal on tõesti tunda raha lõhna ja kui vanasti maksti mingit honorari, ütleme näiteks oma, osalesin seal mingil kontserdil, laulsin laulukesed, ma sain selle eest honorari. Siis nüüd ei maksta honorari enam ammu ja olen ma kuulnud ka, et tähendab, tuleb maksta selle eest et ekraanile pääseda. Muidugi, see on kõik lihtsalt, mitte niisama, sest see on tehtud arvestusega sedasama artist. Tänu sellele, et ta maksab, ta pääseb ekraanile. Taan, kumb teda teab, rahvas taan, kuulusta võib saada staariks ja nüüd ta sõidab tänu sellele televisiooni kuulsusele kusagile Magadani või Krasnojarskisse kontsertidele ja saab sealt, eks ole, praktiliselt selle raha ja veelgi enam tagasi, mida ta on maksnud selle eest, et neid kontserte üldse saada. Noh, niisugune noh, niisugune süsteem, niisugune riik. Kui teil on eetris olnud tõesti õnnestunud saade, kas mõni kolleeg helistab ka ja ütleb, et hea saate tegid, küsitakse? Ütlen sulle täiesti ausalt, et ma ei mäleta konkreetset, kust ma ei tea, võib-olla on küsimus selles, et ma eriti tihti ei suhtle kolleegidega nii-öelda perekondlikult või väljaspool televisiooni ja väljaspool televisiooni. Ma suhtlen ka nii vähe kui võimalik ja nii tihti kui vajalik, eks ole. Ja mitte sagedamini. Nii et mul ei ole. Arvatavasti on põhjus minus, et mul ei ole arvatavasti lihtsalt niisuguseid suhteid inimestega, mis võimaldaksid seda, et keegi helistab mulle ja ütleb, et küll tegi. Mina olen küll helistanud paaril korral, kusjuures inimestele, keda ma üldse nagu noh, tegelikult nii väga hästi ei tunnegi. Ja kui ma olen juhtunud nägema mingit saadet, mis mulle meeldib Olete saavutanud korraliku populaarsuse, kas kavatsete vaikselt ära elada selle varjus, mida olete teinud või on midagi veel sihikul, mille nimel minna? Läbi seina? Ei niisuguseid asju, mille nimel minna läbi seina, praegusel hetkel ma küll ei näe iseenda jaoks. Ma olen ikkagi. Ma olen ikkagi sellel ajal arvamusele, et inimene esimese poole oma elust teeb endale nime ja teise poole elab selle nime arvele ja kui ma nüüd, eks ole, 40 aastasena nüüd mõtleksime, et mind ootavad kusagil ees mingid uued peibutavad horisondid mille poole hääl ja lähen selle nimel läbi seina. Siis oleks lihtsalt enesepetja vale. Mul on lihtsalt üks suur eesmärk, mille nimel ma küll tahaksin minna läbi seina. See on see, et elada väärikalt oma elu lõpuni. No sinusugune staar võib lubada endale ka keskpäraseid sahtleid, eks ju? Ja loomulikult tähendab, see on jälle suur niisugune, kuidas öelda, see on jälle suur teema ja võib-olla liiga spetsiifiline teema, et sellest pikalt siin rääkida. Aga loomulikult vaata, asi on ju selles, et see on seesama. See on seesama probleem, millest ma rääkisin, et esimese poole teed endale nime, teisel pool elab nime arvel. Ma saan ju suurepäraselt aru, et ma võin lubada endale väga tihti üle jala tegemist. Tähendab ja eks siin väga tihti mulle andestatakse väga paljud asjad selle nimel, et ma olen Urmasega muidugi väga paljusid asju ka ei andestata, just nimelt selle sama asja pärast, et ma olen, ma olen Urmas Ott, nii et loomulikult loomulikult tähendab, kiidetakse mind seal, kus ma näen, et tegelikult ei ole midagi kiita. Aga ilmselt on see mingisugune imidži küsimus, tähendab, sa oled teatud niisuguse staatuse saavutanud ja seal läinud küllalt palju vaeva ja valu ja higi ja püüdlusi ja illusioonide purunemist ja kõike seda maksma. Ja nüüd tõesti võin ma endale lubada väga tihti liiga tihti luksust elada kergemini ära. Kuidas suhtute klatšijuttudesse ja milliseid huvitavaid jutte olete endas kuulnud? Ma ei ole endast noh, midagi väga huvitavat kuulnud, ma olen kuulnud, et ma olen homoseksualismi, et ma olen vene luureagent. Et ma olen seotud maffiaga. KGB agendina ei olema nagu kuulnud, aga ma olen kindel, et ka see jutt on. Tähendab, need on sisuliselt sellised asjad, mida räägitakse iga vähegi tuntud inimese kohta. Tähendab, ma suhtun sellesse, võtan teadmiseks selle jutu. Aga ma olen tegelenud teatud eluperioodidel ka sellega, et ma olen lihtsalt ise levitanud igasuguseid, kui mul oli rohkem aega ja kui ma noorem olin, nagu ma viitsisin, intrigeerin ja mul olid televisiooniväes teatud inimesed kelledele, ma jutustasin suure saladuskatte all absoluutne viisa viidetajateet jutustasin mingisuguseid lugusid ja jäin ootama, millal see minuni tagasi jõuad. Ja iga kord ma ütlesin alati kõige suuremana klatši olevat sulle, ma võin usaldada. Tähendab, Ma tõesti, palun ära, noh, seda ei mine. See jutt läks nagu läks nagu hiljem ma tüdinesin sellest ära, sest ma juba teadsin, tähendab, kuidas see skeem töötab. Meie joome siin limonaadi, aga keegi tahab teada, mida kaart plaasi stuudios kruusidest ja klaasidest juuakse. Tassides on kohvi ja klaasides on akva vesi, sest ma pean ütlema tõesti, et mul on lemmikjook, on mineraalvesi. Kuigi tõtt-öelda ilma gaasita. Ma armastan aga Eviaani näiteks, aga seal on veel olemas mingi apelsini mingi jook ja on soovijatele kõõlu. Kas kuulame nüüd muusikat või? Ma ei tea, kuidas sa soovid. Mina soovin igatahes hea meelega kuulda seda oivalist lugu. Stuudios vastab kuulajate küsimustele Urmas Ott. Nii kui te jääksite trammis kontrollile vahele piletita sõidu eest, kuidas stend välja vabandaksite, küsitakse. No selleks ei ole ausalt öeldes väga tihti võimalust, ma ausalt öeldes ei sõida kuigi trammiga. Aga muuseas, alles kolm aastat tagasi ma sõitsin üle pikkade aastate trollibussis oli vaja, peab auto, läks katki, viisin auto autoteenindusse ja pidin tulema, tähendab tagasi linna, taksot ei saanud ja tulin trolliga ja ma ei teadnud, kui palju need piletid maksavad ja kuidas neid osta ja ja nii edasi ja esimene inimene, kelle käest ma küsisin, et äkki on teil piletit, kui palju see maksab, oligi kontroll. Aga mind ei trahvitud, nii et ma ei tea. Ma arvan, et ega ma ei hakkaks seal välja vabandama, ma üldiselt ei ole selline inimene, kes kusagil liiklusinspektorile hakkab jutustama mingisuguseid lugusid, kui tal on seal kiirus, on ma ei tea, lubatud 90 asemel 140, et vanaema on kusagil haige ja lähen talle kooki ja marjajooki viima maika maksan trahvi ära ja, ja üldiselt ega ma ei ole selline, kes kes püüaks ennast välja vabandada või kuidagi niisama pääs. Inglise kirjaniku William sumer, sett, Muum on öelnud. Üldiselt arvatakse, et kuulsus teeb inimesed edevaks enesekeskseks ja komaga Su püüdlikuks. See on vale ettekujutus. Vastupidi, just ebaõnnestumine teeb inimesed julmaks ja kibestunuks. Mida Urmas Ots sellest arvab? Noh, see on üks niisugune ilusa forism, mida on ilus ette lugeda ja millesse on ilus uskuda ja tähendab nende Soforismide ainus häda on selles, et neid on kohutavalt palju erinevaid, väga käibega säravaid ja üksteisele absoluutselt kardinaalselt vasturääkivaid. Nii et ma ütlen, et õigus on ilmselt ühtedel ja teistel. On olemas inimesi, kuulsaid, kes on edevad ja mis seal veel oli enesekestvad, enesekesksed, egotsentrilised ja, ja nii edasi on ka neid, kes ei ole kuulsad ja on selles mõttes veel hullemad. Mul on siiski millegipärast tunne seal mu isiklik arvamus. Et kõige jubedam on see, kui mingi egotsentrism või enesekesksus on absoluutselt, tähendab põhjendamatu, kui sa ei ole mitte keegi, sa ei ole absoluutselt mitte midagi teinud ja siis on kusi peas. Vot, tähendab noh, see on minu arvates kõige jubedam kui mingisugusest niisugusest noh, realiseerimata ambitsioonidest või luhtunud lootustest. Tähendab, on järele jäänud ainult see, see ambitsioon või see egotsentrism võisemaksimalis seal minu meelest. Üks kuule on kirja pannud voolt Disney arvamuse kuulsuse kohta. Mida sina sellest arvad? Tänu kuulsusele võib saada hea istekoha jalgpallivõistlusel kuid kuulsus ei ole aidanud mul kunagi head filmi teha, palli tabada ega tütart sõna- kuulelikuks muuta. Kuulsus ei ole isegi aidanud mul takistada kirpusid koera karvadesse ronimast. Ja kui kuulsus ei aita isegi mõnest kirbust jagu saada, siis pole kuulsusest mingit kasu. Nojaa, tähendab noh, nii see nüüd ka päris ei ole, kuulsusest on kasu ja kuulsusest ei ole kasu. See, seda on rääkinud kõik inimesed, ma kujutan ette, kes selles saates on olnud või kuulsad inimesed, kes siia veel tulevad. See on täiesti, kuidas, kuidas kunagi mingis situatsioonis on see meeldiv kahtlemata seda jahitud ja selle nimel on tehtud tööd ja selle nimel on nähtud vaeva ja selle nimel on püüeldud. Ja on ka Natatud on elatud üle väga raskeid aegu ja väga lootusetud aegu juhatakse muuseas ka vaatamata kuulsusele või sellele staatusele ka nüüd ja on olemas muidugi situatsioonid. Tõesti, see kuulsus võiks olla olemata, kus sa tahaksid olla inkognito? Ta on täpselt nii nagu, nagu, nagu teised inimesed, aga samas ma ei ole see inimene, ma olen seda igas intervjuus rääkinud, kes nüüd hirmsasti sel ajal kohutavalt kannataks ja ja nüüd tuleks siia raadiosse ja nutaks, kuivõrd õudne on olla kuulus ja kuidas ma tahaksin lihtsalt ma ei tea, kusagil heinamaal seal ma ei tea, niita heina, mind keegi ei tunne või ehitada kusagil suvilat või, või parandada autot või teha ükskõik mida mida iganes. Ma siiski olen üldiselt rahul sellega, mis mul on, mul ei ole selles suhtes küll ette heita, kuigi loomulikult on igasuguseid hetki. Sama inimene jätkab, pole vist suurt mõtet hoolida sellest, mida kriitikud kirjutavad. Ühelegi kriitikul ei ole kunagi ühtki mälestusmärki püstitatud. Mida teie-meie usinatest teleretsensioonide kirjutajatest arvate? Vaat seda on õudselt, see on jälle selline delikaatne küsimus selles mõttes, et kuivõrd mina olen nende telerätsensioonide peaaegu alati peakangelane, kõige rohkem sõimatakse mind, eks ole, siis nüüd, kui ma vastan, eks ausalt, siis jääb mulje, et vaat nüüd leidis võimaluse ja maksab kätte. Mul on siiski tunne. Vabandan, kallid kriitikud, ma saan kõigest aru, et palju parem kui kusagil heinakaarel olla või, või autot parandada või kraavi kaevata või lund rookida, istuda kodus televiisori ees, vaadata saateid näiteks mina oleksin super hea kriitik, fantastiline, ma oleksin lihtsalt ületamatult õel ja ma kujutan ette, et minu retsensiooni avaldataks väga hea meelega, sest müüb ju alati õelus müüb ju alati, eks ole, niisugune halastamatu ära. Aga siis ma loen ja mõtlen, kallikene Jakob Karu või Uuno hunt või keegi kirjutab kusagile, mõtlen kullakene, kes on niisugune hoolet, kes on niisugune kallis oled, mida sa oled elus teinud? Tähendab, istud kodus ja sõimad kedagi samamoodi võiksin ma. Ma ei tea kritiseerida kõiki raamatuid, mida ma loen, või kõiki filme, mida ma näen või või noh, ükskõik mida. Ma arvan, et tegelikult oleksin ma päris hea telekriitik ja Urmas Oti kohta, ma arvan tähendab, see on selge, et igale teole peab järgnema noh, nii-öelda analüüs või kriitika või nii edasi, aga mitme otsaga asi, kuna kuivõrd sõimatakse, Urmas ütlesid paljud kolleegid peaksid mulle selle eest kodukohta mälestusmärgi püstitama sest neid ei sõimata. Kord on niisugune ere täht kurvas hetke ta kogu aeg on võimalik, milles sõimata, eks ole. Ja siis neile tihti jääbki mulje, et aga vot minu kohta ei ole, ma töötan 40 aastat terevisioonist 40 aastat, mitte midagi ei ole halvasti kirjutatud, tähendab, ma olen õudsalt hea. Ei, kullake, sind pole keegi tähelegi pannud, et sa seal oled, vaat selles on tähendab asi. Ja teine ja teine küsimus. Teine küsimus on muidugi see, et mul on siiski tunne, ma saan aru, miks inimesed kirjutavad, ajad on rasked ja selle eest makstakse 300 ja 400 krooni ja ma saan kõigest sellest inimlikult väga hästi aru, aga mind hämmastab see, et nendes kriitilistes esseedest kirjutatakse rumalusi, ei kirjutada lihtsaid asju, mis minu arvates tähendab mulle iseenda saateid vaadates otsekohe silma hakkavad, eks ole, suurtest mingisugustest, vigadest räägitakse mingisuguseid välja mõeldud mingisuguseid lollusi ja samas ei nähta noh, tõesti noh, ilmselgelt möödalaskmist, mida ma, mida ma ekraanil teenimis peaks olema minu arvates absoluutselt selge kõikidele vaatajatele, eks ole, seda enam kriitikutele. Nii et selles mõttes saad aru, ma suhtun sellesse niisuguse kaastundega. Ma suhtun niisuguse kaastundega, ma võiksin muidugi pikalt sellest seletada olevas osas kunagi kirjutada raamatust tähendab sellest üldse kriitikuks. Vaat tee kriitikuni tähendab mida selleks läbi käia näiteks kuidas tütarlapsest saab teatrikriitik. Ta tahab astuda lavakunstikateedris, seisa sisse, armub näitlejasse, ei saa sellega mitte kuidagi tuttavaks. Siis eks ole, see hakkab kriitikuks. Ja vot siis tähendab tasakesi imbub sellesse ringkonda, siis ta tahab last saada näiteks mõnelt kuulsalt näitlejad, hiljem ka lapse saab mitte küll sel hetkel tahtis, aga kelleltki teiselt ja siis ongi ta selles tähendab, noh, ringkonnas sees niimoodi, tähendab noh, vot niimoodi töötab see mehhanism ja mida siis teha. Ühesõnaga loomulikult oled sa õnnetu laps, eks ole. Armastus teatri vastu, armastus näitlejate vastu, millestki on ju vaja elada, eks ole. Nii et väga paljus ma näen sellist isiklikku kibestumust lihtsalt selles noh, nihukest isiklikku õelust ja pahasoovlikkus. Ma annaks jumal küll, et tähendab, no vot noh, ei taha seda kriitiku leiba küll mitte kellelegi soovida. Nii järgmine küsimus, kuidas teile meeldib ennast tituleerida, kas telereporter, teleajakirjanik, saatejuht või lihtsalt reporter? Ma arvan, et ma oleksin lihtsalt reporter, sest et kui ma kuulen sõna ajakirjanik, siis mul tõusevad ihukarvad õudusest püsti. Ma võiksin ka siit raadioajaloost nimetada palju säravaid nimesid, patajakirjanik, eks ole. Televisioonis ma olen mitu korda lihtsalt tundnud nihukest dist komfortseks piinlikku momenti, kui mingisugune inimene, kes on teinud mingisuguseid, ma ei tea, vaatan, et mingid lastesaateid nukuteater kogu elu ja siis kohvikus lükata järsku vaata, meie ajakirjanikud, suudlen küll, kullake, mis ajakirjanik, see. Millest sa räägid, et minu jaoks on see sõna absoluutselt devalveerunud ja ma ei taha sellest kuulda, see on minu jaoks isiklik solvang, kui keegi nimetab mind ajakirjanikuks. Ma olen reporter. Kui televisioonis näidatakse rahvusvahelist tennisevõistlus, kas olete selle vaatamise nimel valmis kõigest loobuma? Küsitakse? No, mis tähendab kõigest, sellest ei ole valmis loobuma, et isiklikult ütleme Pariisi või Londonisse kohale sõita, et seda kohapeal vaadata, aga üldiselt püüan küll jahvatada. Kas mängite ise ka veel tennist või olete jõudnud kõikide partneritega riidu minna? No see on ilmselt inimene, esitab selle küsimuse, kes teab mind väga hästi, tõepoolest tähendab ma ei saa öelda, et ma oleksin kõikide partneritega riidu läinud, aga pean tunnistama küll seda, et mitte kellegagi, nendest, kellega ma paljude aastate jooksul tennist mängisin, ma rohkem tennist enam mängida ei taha. Tõnis, tahaksin ma mängida väga, aga lihtsalt kahjuks on jah situatsioon selline, et ei ole kellegagi mängida. Miks sa nendega mängida ei taha? No siin on väga palju erinevaid põhjusi, tähendab, see oli tähendab omal ajal, kui mängisime neid partnereid, oli ju palju, eks ole, sest et alati keegi kukkus ära. See oli niisugune ajude komposteerimine enne seda, kui me lõpuks platsile jõudsime, tähendab, kuhu panna laps, keegi oli Soomes, keegi mängis kuskil, kas keegi oli ennast täis joonud, keegi tegi heina, keegi oli muidu loll, keegi oli südametu ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Tähendab selle asja kokkuleppimine võttis nii kohutavalt palju energiat, sellega oli nii kohutavalt palju jama, lõputud telefonikõned, väljaku reservatsioon, kuhu panna lapsed, mida teha naisega? Kuni lõpuks me sinna väljakule jõudsime, olin ma absoluutselt juba ette haudis, tähendab, ma. Ja ühel hetkel ma tundsin, et kõik Nendega, kellega mänginud, mitte kellegagi enam ei mänginud. Kui palju te päevas jalgsi kõnnite küsitakse? Mul on raske seda öelda. Ma kõnnin jalgsi üldiselt kindlasti üsna palju kilomeetreid mööda tube ja kõnnin jalgsi Garageimi ja garaažist tagasi. Nii järgmine küsimus, olen teiega kaks korda kaupluses kohtunud. Mõlemil korral tegite te leti ääres skandaali. Kas skandaalide korraldamine on teie elustiil? On olemas inimesi, kes väidavad, et ma olen Lutsiferi hing ja et ma kuidagi saanud jõudu skandaalidest ja nii edasi. Tähendab, ma ei arva küll, et ma olen mingisugune spetsiaalne skandaalist, aga samas ei ole ma kindlasti selline tüüpiline eesti inimene, kes laseb ennast mõnitada ükskõik kusagil kaupluses või autoteeninduses või, või ma ei tea kus iganes. Ja pidevalt toob siis põhjenduseks selle, oh mis ikka vaielda, targem annab järele, tõmbab pea jalge vahele ja läheb minema, mina ei ole kindlasti selleni inimene, eriti praegu. Tähendab, mul on tunne, et vot selline nõukogude aegne mentaliteet, et inimene ükskõik kusagil kaupluses või, või, või ükskõik kusagil tähendab pesumajas või, või mingisuguses taksosabas või, või ükskõik kuskohas, tähendab, et ta oli tohutult tänulik kellelegi, kui tal lõpuks õnnestus see asi saada, ta oli tänulik sellele müüjale, kes kaalus talle seda haisvat vorsti või, või tänulik sellele kassa preilile kusagil hoiukassas, kes ta panga Parvet kontrollis. Vaat niisugune pidev tänu praegu mul on tunne, et me oleme jõudnud sellest staadiumist lihtsalt välja. Ja ma pean saama selle raha eest maksimaalse kvaliteedi. Tõepoolest, ma ei talu seda, kui ma pean ootama kusagil leti ääres minuti kasvõi minuti, sest keegi on kusagil taga suitsu tõmbamas kohvi joomas või sõbrannaga telefoniga rääkimas, tähendab, tuleb osata nõuda. Ja kui sulle kallis ei meeldi, töötada seal selles kaupluses või selles äris või selles pangas, siis ole hea, kallis laps, leia endale parem koht, kus sulle meeldib. Ja sellest tuleb aru saada, mina ei ole kusagil oma töös saanud, ma ei tea, tulla hiljem või ühesõnaga midagi tegemata jätta, ma olen pidanud kõik tegema ja televisioon on selles mõttes õpetanud distsipliini, kui ma näen neid vingus nägusid. Ja kui mulle öeldakse iga asja peale ei, kui mul on raskusi sellega Tallinnas, et maksta oma arveid, näiteks telefoniarvet, mul on raske minut, ei taheta võtta vastu raha selleks, et ma saaksin oma raha ära anda, telefoni ees on Eesti telefone organiseerinud mulle veel võimaluse, ütleme pool tundi või kolmveerand tundi ilusa ilmaga, tõsi küll, tänaval oodata mingisuguses järjekorras ei mõtlegi, eks ole. Tähendab, mul on teravdatud õiglustunne. Selles mõttes tähendab, minul ei maksa seda küll oodata, et ma kusagilt lähen lihtsalt minema pea õlgade vahel ja, ja lööduna mulle öeldakse, tulge homme tagasi või kui ma lähen kusagile, ametiasutus öeldakse, oi, meil hakkab tööpäev veel juba lõppema. 20 minutit on tööpäeva lõpuni aega, sa istud täpselt kella viieni või, või, või, või kella kuueni. Oled sa mõnele ülemusele helistanud ja kaevanud? Ja vist on olnud mingisuguseid selliseid situatsioone, küll tähendab on olnud küll, kui, kui närv viskab, ikka ikka tuleb, loomulikult tuleb helistada, aga no lõppude lõpuks ma arvan, et seal ainult tervitatav, sest et lõppude lõpuks, kui minuga käitutakse matslikult ja kui mind saadetakse nii-öelda pikalt ükskõik kusagil mingisuguses mingisuguses nii-öelda elusfääris, ma ei kujuta ette, mis siis veel toimub nende inimestega, kes ei ole tuntud, keda ei aktsepteerita, kes ei ole kuulsad. Nii vaatame siis järgmist küsimust. Tundub, et te suhtlete põhiliselt selliste inimestega, kes teile kasulikud on. Kell on suhteid, kelle sõna maksab teatud ringkondades, kellel on võimalusi teie ettevõtmisi rahaliselt toetada. Ühesõnaga need on inimesed, kes aitavad teie elu kergemaks teha. Kas see on nii või vaidlete mulle vastu? Kõigepealt, ma tahan öelda seda, et isegi kui see oleks nii nende inimestega suhtlemine, keda siin küsija üles luges ei ole sugugi kerge. Ma kujutan, et selliste inimestega, keda siin arvatavasti silmas peetakse, siis on küllaltki raske, siis need on küllaltki egotsentrilised inimesed teavad oma hinda, nad on väga kinni ajalises mõttes ja, ja ma arvan, et nendega oleks äärmiselt raske suhelda. Tähendab, mina ei suhtle mitte kellegagi selleks, et saada mingisugust isiklikku kasu, need momendid on loomulikult olnud ja olen suhelnud väga paljude kaupluse juhatajate jaa jaa, ja igasuguste paasi juhatajatega omal ajal ja kui olid probleemid ja kui oli tarvis midagi saada ja loomulikult suhtlesin absoluutselt ma ei olnud selline inimene, kes jooksis hommikul kell üheksa kaubamajja vaatama, et äkki on talvesaapaid tulnud. Loomulikult sain ma näiteks olla, tähendab kuidagi teisiti, täiesti selgelt suhtlesin paljud nendest olid äärmiselt toredad inimesed ja kuigi mul nüüd enam mitte midagi vaja ei ole ma noh, paljude nendega suhtlen ka edasi, noh vähemalt selles mõttes, et me saadame teineteisele jõulukaarte. Ma lihtsalt pean ütlema, et ma olen suhkl üldse halb suhtleja. Ma suhtlen tõesti nende inimestega, siin on küsijal õigus, keda on mul vaja oma, suhtlen nende inimestega, keda mul vaja töös vältimatult. Ma suhtlen oma režissööriga, suhtlen oma partneritega saates, eks ole. Kui ma neid saatesse kutsun, nendega ma suhtlen, tähendab täpselt selle hetkeni, kuni saade on lõppenud ja, ja siis veel helistan ja tänan, et nad tulid ja nii edasi. Ma üldiselt olen inimene, kes üldse ei suhtle praktiliselt mitte kellegagi. Ma ise ei helista mitte kellelegi lihtsalt mitte olla pealetükkivad, kuidas elu läheb või tere või noh, need on väga niisugused üksikud juhud. Ma räägin ühesõnaga nendega, kes tahavad minuga rääkida, kes helistavad mulle aga niisugust, et oleks spetsiaalne selektsioon. Et ma suhtlen nendega, kellest on mul kasu. Võib-olla see oleks nii kui mul oleks midagi vaja, aga mul ei ole, tähendab ühtegi niisugust asja, mida mul oleks tarvis, et mul oleks millestki kasu. Tähendab, minu jaoks ei ole kasulikke inimesi. Sest et mul ei ole mitte midagi tarvis. See, mis mul on, see mul on ja, ja mul ei ole mingisugust vaja kellegagi suhelda, sellepärast et kusagile saada maja krunti või, või, või, või ma ei tea, mingisugust sellist asja, korterit või absoluutselt mitte. Mul on kõik olemas, me teeme nüüd saatesse vaheaja kuulame muusikat ja siis pärast uudiseid jätkame.