Tänane õhtujutt tuleb Unaloobiga. Ärgaa värka silmi pilgutab värske. Tõuse puune. Võtab võtab kõigil korraga hoone mütsid. Irel töödee varjuda päitu päevade. Week germaani käiv. Iva on veel alles tööl saami. Ja. Ja igapäeva mured tuur mööda. Ei rääki varjuda tõbe kevadel läheb Rein ka, et ma Ei vaata veel alles. Ma tean, et teil on väga palju erinevaid asju, millega te tegelete ja millega te olete varem tegelenud. Kõikidele korraga meeldegi, praegu on peale laulmise minu tähelepanu objektiks kitarrimuusika kitarrimängija lähemas tulevikus selle õpetamine televisiooni kaudu praegu mõtted tegelevad küsimusega, kuidas saaks seda televaatajaile ja kuulajaile kõige lihtsamini kõige asjalikumalt selgeks teha. Töötan omaette väikest süsteemi välja, et see oleks võimalik hästi vähese õppematerjaliga, sest õppematerjali on tõesti peaaegu polegi. Peale selle on mul veel siin mitu ametit televisioonis töötanud muusikalisi kaastöötajana, seal tuleb teha vahel toimetajatööd. Vahel on vaja uue repertuaari juures teha mõni tekst, vahel vaja mõni teksti tõlge ja vahel on vaja ka pool kirjutada. Selle kõige kõrval tuleb tegeleda ka profülaktiliste kehakultuuriga. Et mitte päris kiiru jääda enne pensionile minekut. Suvel tegelesin sõudmisega palju, eri on ukse all ja, ja nagu kutsub lausa sõudma sõuad, siis ununevad nagu muud mured ära. Mere avarus ja kõik see miljöö. Nagu lahutab kõik mu endas. Peast välja kas mets on ka teile hea puhkusepaik? Oma spetsiaalselt metsas puhkamas ei käi, aga ma elan metsas ja siis, kui seal puhata saab, on ta muidugi kõige parem. Kogujate korilastena ei kuulu. Dmitri, eriti kõigi tänavu palju seeni, ühe korra ainult käinud. Kas sellega on siis nüüd praegused põhitegevused ammendatud? Unustasin ütlemata jah, et vahel tuleb mõni laul ära õppida. Ei ole, see läheb täna korda kõike, mis ma teen. Kui tahan siis tähed taevas nüüd kätes. Kuid siiski vaid sinu teeneks seda lugema. Ja seal ka vaesem. Argipäev-pühapäeval kui siin vaid Ma laulda või siis mul on tunne, et suudan. Kuid siiski, vaid sind. Kui palju on teil korraga laule niimoodi tagavaraks, mida kontserdil võib laulda, kui vajadus tuleb? Paarikümne ringis on umbes pidevalt laule nii-öelda käiberepertuaaris vahel tuleb laulda tund aega järjest. Ja siis alla selle kuidagi ei tule välja. Aga kui palju on neid, mida nii võib-olla väiksema soojendamisega saab uuesti käiku lasta? Võib-olla ka teist 20 juurde veel eks aastate jooksul on palju käinud laule repertuaarist läbi, nii et mida rohkem lauldud, neid on kergem nagu üles soojendada, nad on nagu mällu rohkem jäänud aga mõni on tõepoolest nii, et laulad kord linti noodist ja enam ei vaata teda kordagi, on päris selgelt ära tunda lugusi, mis võiksid jääda repertuaari ja mida kunagi laulma ei hakka. Aga kas on ka niisuguseid asju juhtunud, et vahel alguses endale tundub, et mõni lugu, et vaat see on nüüd see õige, mis jääb ja tuleb välja, et ta väga ei meeldigi publikule ja vastupidi. Pettumusi ei ole tulnud üle elada, vahel mõni lugu meeldib endale rohkem kui publikule. Seda siis nagu surud poolvägisi publikule peale. Ja vahel paratamatult laulad jälle seda lugu, mida ise nagu ei tahagi enam laulda. On ära leierdatud, aga näed, et ta publikule meeldib ja seda niisuguse edu nimel või aplausi pärast. Sellepärast et sageli otsustatakse ju solisti taseme üle selle järgi, milline on aplaus. Ja nii võib muidugi päris rappa minna lõpuski hakata ainult neid aplausi lugusid laulma. Sageli need inimesed, kes otsustavad nagu solisti edaspidise saatuse üle langevad ka nii-öelda aplausi pettuse ohvriks. Vaatavad, et solist läheb, tegelik väärtus on sellele aplausile üsna kesine. Ja samas võib päris hea laul ja hea ettekanne. Jäta publiku üsna külmaks ja sellest tehakse järeldusi, et solist ei lähe. Need on muidugi niisugust konksuga probleemidega, neid ei lahenda keegi kellelegi ees, nüüd tuleb endal nagu lahendada. Mänge. Sess rulameeste. Saada tako juba ühtainust la. Saadame seal saada. Ja. Saada päevaga saada. Veere. Ja. Tõrva tööle. Ma ei näe, kuidas Thor muudab rahutuks pess mula ka veest. Saada tahab koju? Saada. Saada tavaga saat saada, aga. Ega saa ka hellitada. Aga olets, roots Soessaa sest mula. Saada saada saada. Vääre. Saada. Ja. Saada seal saada. Ja. Ka aga aga saada. Ta. Veere. Ena. Kas juhtub sageli ka seda, et laul, mis võib olla ühele publikule ühes kohas, on väga hästi istunud, see teises kohas leiab külma vastu? Ja see on, see on väga tihti nii, kui esineda erinevate ansamblitega siis on paratamatult repertuaar ka erinev, siis vahel lähed täiesti vale repertuaariga publiku ette teades, et lähed, tuleb ikkagi minna, midagi pole parata ja kuna selle ansambli kontsert niisugune repertuaar Saateansamblite küsimus on vist kõigil meie solistidel üldse üsna valus, sest pillimehi on vist vähem kui vaja ja nende ajad ei klapi. Ja sageli ei saa õieti proovi teha. Tuleb minna nii vähese ettevalmistusega esinema. Jällegi teades, et võib midagi täitsa viltu minna, lähed ikkagi teed ära ja teed niisuguse näo, nagu kõik oleks väga korras. Vahel võib isegi õnnestuda. Väga sageli juhtub nii, et läheb nii, nagu ette arvati. Ja siis tuleb muidugi endal vastutust kanda selle eest, keegi ei hakka süüdistama. Asjade organiseerijaid. Kas sellest saateansambli vajadusest ja soovist, et, et oleks tõesti repertuaar alati niisugune, nagu teda just vaja on, kas sellest sündis ansambel sinilind? Seesama vajadusest sundiski organiseerima ansamblit praegu ametlikult eksisteerib paberitel ta on olemas, aga tegelikult me juba tükk aega enam ei tööta koos sest tekkis ülesaamatuid raskusi lihtsalt ansambli kooshoidmisega, kuna ei olnud vahel proovi kohta jahi leidunud ühist aega lihtsalt ei suuda lihtsalt laulja võtta neid kohustusi kõik enda enda peale organiseerida proove ja vastutada nende läbiviimise korra eest ja see on niisugune üle jõu käiv töö täiesti. Siit võib-olla Harnebki minu üks põhiprobleeme killustatuse probleeme. Üldiselt on muidugi tore ise kõike teha, aga ei jõua nagu kõike teha ja siis nagu kvaliteet kannatab, ka ei jõua nagu ühessegi tehtavas töösse nagu põhjalikult süveneda ja nüüd on kitarrimuusikale pühendatud hoogtööaeg, siis ma olen nagu, et jälle lohakile kõik muud muud tööd, kõigi laulmist. Ma käin küll iga päev. Kitarrimuusika õpetamist tuleb neid pidada pedagoogiliseks tööks. Aga pedagoogina te olete ju varem ka tegutsenud küll. Tegutsesin muusikakoolis aastaid tagasi, mida te ütlesite ka kitarri, isegi Orgstreerimist ja kontrabassi siis oli mu põhitähelepanu jälle nagu laulmisele suunatud. Ja see sundis mind pidevalt ringi rändama. Ja ma ei saanud oma õpilastega kuidagi hakkama. Ei kohtunud kuigi sageli, nendega tulid suured vahed tundidest sisse ja siis ma olin sunnitud loobuma sellest töökohast, aga ilmselt huvitas Öeldakse, et pedagoogitöö on väga tänulik. Meeldiv on nii kogeda, kuidas, kuidas sinu juhtimise all hakkab üks noor inimene mingit pilli mängima või omandab mingisugused teadmised muusikast. Aedniku tee ja. Aga kas te päris aednikutööd ka teete? Kartuleid ei kasvata just kuigi mul see võimalus seal metsas on. Kevadeti, kui põllud jälle nii lume alt välja tulevad, siis, siis on mul tõepoolest soov ikka labidas mulda lüüa ja kaevata. Aga selleks peab aega olema, jälle ma vahel teengi seda. Siis jääb jälle midagi muud tegemata selle eest. Ja kui te olete peenra kaevanud, mis te sinna siis kasvama panete? Vaat siis on probleem sest kõik ei oleks ju vaja kasvatada. Lilli, ma olen kasvatanud ikke, kuigi vähe neid selgi sügisel panin nartsissisibulad maa. Ja siin on veel üks niisugune ilus taim, mille nime ma ei tea. Missugune seal suure valge õiega lill õitseb juuni lõpus juulis, selle ma panin kama, sibul on tal nagu rusikas, nii suur. Aga seal kasvab kibuvitsu ja neid vahel. Väikesed ja vallatud on alles meie poja on siis ongi. ERR-i luua sees hellitad tihtipeale seda sooja naljatades koose. Kui ei olekski saanud ja kui ei oleks kui ei, oleks vahel veidi vallatus. Kui ei oleks emasid, kes meil moraali loeti, siis ei ole. Vahel nagu kombeks poissi põhjalikult Sarri on, või on mõni asi tõesti on nii ja mitte naa. Pärast mõtled järele? Endalegi marjaks kuluks ära keretäis, kui teisiti ei saa. Kui ei oleks, mida siis ja kui ei oleks, et kui ei ole, eks vahel veidi vallatus või ei ole, eks emasid, kes meil moraalil siis ei oleks. Poisid on meil toredad ja isegi ei märka, et nad neile sirgunud on, kõrgelt üle pea, õlad lähevad laiemaks ja ma veel juba tärk. Meil endil leidudega. Kui ei oleks isasi ja kui ei oleks poegi, kui ei, oleks vahel veidi vaenlane ja kui ei oleks ema, siis kes meil moraali loed siis ei ole. Teie olete meie estraadil olnud üsna pikka aega, kuidas kogu selle tohutu pinge ja, ja killustatuse juures, nagu te ise ütlete, on võimalik niimoodi nii kaua püsida või on just see tegelemine väga paljude asjadega ehk üks eeldus, mis aitab ennast niimoodi pidevalt hoida vormis, hoida, kursis? Tõenäoliselt mitmekülgne tegevus mõjub kuidagi positiivselt, nii tuleb ju laulmisele kahtlemata kasuks sorkistreerimine või sõnade kirjutamine, laulukirjutamine, pillimäng. Aga ma kujutan ette, et mul oleks väga igav, kui ainult laulaksin. Lihtsalt ma ei jääks sellega kuidagimoodi rahule. Mida teie peate vajalikuks siiski selleks, et inimene võiks estraadile tulla ja püsima jääda? Esmakordseks eduks on vist küllalt sellest, et ollakse lihtsalt uus hääl ja uus nägu. Uus värv ja lihtsalt uus nimi, inimeste suus püsimiseks on natukene vaja tööd teha. Püüda ennast ikka pidevalt täiendada. Sest niiviisi ära minna, kui tuldud on, see on minu arust natuke vaesevõitu. Siis võib kohe ära minna. Aga iga laul nagu esitabki, uusi nõudmisi nii vokaaltehnilisest kui ka sisulisest seisukohast paljud laulud tänu oma tekstile just niisugused, mis nõuavad niisugust sisukat lähenemist pealiskaudselt neid laulda ei saagi. Nagu näiteks tooksin protestilaulud niisukese repertuaariga ei pruugi isegi olla väga laulja vaid peab oskama seda lauldavat, nagu serveerida just panna nagu kuulajas need need keeled helisema mis on selle lauluga just mõeldud helisema panna. Iga laul seda ei võimalda, sõltub vast kas siis alati, aga väga sageli sõltub just repertuaarivalikust vahel laul ei sobi endal laulda, vahel lihtsalt esitate valele publikule valel ajal. Siis võib juhtuda, et see laulja võib sattuda ebasoosingusse. Aga on repertuaari, millega võib täiesti kindlalt alati püsida publiku ja kontserdikorraldajate soosingus. Temaatilised laulud kus räägitakse tunnetest, mis meil kõigil nagu peaksid olema ja tõenäoliselt ka on isamaa, armastus, töö, teemad, võitlus rahu eest, nende esitamiseks peab olema oma värv, oma oskus ja nende lauludega võib minu arust Käia üsna pika tee ära. Ilma tuleks pettuda publikul ja tuleks pettuda, lauljal endal. Raskem on esineda nende lauludega, mille vastuvõtt on nii-öelda problemaatiline. Kuidas publik sellesse suhtub. Ja kui isegi ei tea, kuidas esitada seda laulu siis võib vahel tekkida niisugune laulu sisu ja esitamise vaheline lõhe. Kas enam lei leian sinu lei? Tee telge ei, ühtteist ma olen. Ja tean, mis maksab raskelt. Ruudule. Jäin paljus elule võlgu Kinkotsis sõbral. Kuid. Ja kaugelt kutsus, kutsus ja kutsus. Isa peaks, mul oli. Kaugel see Coregudes. Reedel käis tüüp, ma olen ja tean, mis matab raskelt ja kaugele. Jäi paljus elul võlgu ning otsis sõbra õlgu. Kõikjal kergele pida ka näod. TTL polegi. TTL pole. Kas oleks meil vaja õppeasutuste straadi, lauljat? Ta oleks oleks vaja juba sellepärast, et inimene ei peaks laulu õppimise ajal tegelema seal mõne muu tööga, mis ta tähelepanu ja aega lihtsalt röövib. Ja sellepärast, et oleks vaja asutust, milline saadaks oma lõpudiplomiga inimese nagu ellu garanteeriks talle erialase keskhariduse. Ja nagu toetaks teda, et keegi hiljem ei saaks toonitada, et need sel või teisel estraadilauljal pole haridust. See tuleb muidugi kahjuks nendele lauljatele, kel seda pole. Kuigi ega see kooliharidus ka nüüd üksi lauljat ei tee inimesest praktika on näidanud, et siiamaani need estraadilauljad on lihtsalt võrsunud muusikaalsetest inimestest, kes on need alguse kasvuraskused nagu oma jõududega ületanud. Muidugi mitte päris oma, vaid lihtsalt oma heade kolleegide abil ja toetusel on nad lihtsalt nii kaugele jõudnud. Päris üksinda on mõeldamatu ju saavutada mingit mingit taset, praegu võib loota, et selline asutus luuakse, kuna ma hiljuti lugesin noorte häälest päris rõõmustama panevat artiklit, selle autoriks on Elle Gulo. Ja ta kirjutab seal, et 21. Nõukogude Liidu linnas või kohas on juba asutud õppima estraadimuusikat statsionaarselt. Kuigi sellest artiklist selgub ka, et me oleme praegu nii sabas sörkida osas kusjuures me olime 15 20 aastat tagasi nagu estraadimuusika majakaks Nõukogude liidu ulatuses. Praegu meil tuleb kahjuks alla neelata mõru pill, et teised on meist mööda läinud ja võib olla õnnestub jah, saadaks niisugune statsionaarne asutus, mis valmistab meil ette päris professionaalseid kerge muusikaga tegeled, siis oleks ehk see mure murtud. Armastusel kummalised. Armud vahelb armud. Vahel on kuu suure õnne ja. Kui läbi vihmasaju? Kevadine tuul kuule. Liigaga nulla kestik. Aga lõbusama reetikeks Saagonzoviisi. Ilm. Päike taevas tina. Silmis aga ei viitsinud mis Nici? Ilm Youjuks päiti. Tina. Kas inimesel, kes esineb estraadil tegeleb ise aktiivselt kerge muusikaga? Kas tal on vaja tunda maailma tõsist muusikat? Muusika, ajalugu. Oleks vaja küll muusikalise silmaringi laiendamiseks on seda vaja ega ei peagi alati ju kerge muusika, tegeleja oleme vaimustatud ainult kergest muusikast ja sageli see nii ongi, et kas vahelduseks või või mingist muust sisemisest vajadusest. Väga paljud nõndanimetatud kerge muusika tegelejad leiavad just oma suuremad muusikaelamused tõsisest muusikas. Kas see teie puhul on ka nii? Ma ei tea, aga seda ma võin küll öelda, et üks minu muusikalisi lemmikuid kuulub kindlalt maailma tõsise muusika klassikasse. Prokofjevi. Eriti meeldib mulle tema Romeo ja Julia muusika meelsasti ma kuulan. Travelli. Ma käin sümfooniaorkestriproove kuulamas näiteks meelsest muusika oli päevist alates just sellepärast, et proovis toimub see tööprotsess, mis jääb kontserdipubliku eest kahjuks kõrvale. Aga orkestriproov on just see, kus valmib see muusika. Ta on noodistatud, aga ta ei ole veel esitamisküps. Ja siis dirigent ja orkester nagu ühisel jõul muudavad selle paari tunni jooksul esitamiskõlbulikuks. Ja mulle meeldib seda tööprotsessidest jälgida. Kes on teile kergema poole muusikategijatest pakkunud ehk kõige suuremat rahuldust või naudingut? Ma ei tahaks siin hakata nimedega opereerima, aga mulle meeldib võib-olla sellepärast, et ma ise pean laulma iga päev. Mulle meeldib kuulata instrumentaalpalu just nisukest Tšassiliku improvisatsiooni, kus üle keskmise võimetega pillimees näitab seal oma oma võimeid leides koha peal kohe mingisuguse variatsiooni antud teemale ja seda muusikat ma võiksin kuulata tundide viisi. Kuna ma ise mängisin kunagi aastaid tagasi orkestris kitarri, seal tuli ka improviseerida, sest ma tean, et vaimukalt improviseerida on väga raske. Ja seda, seda suurem nauding on seda kuulata, kui on midagi väga hästi tehtud. Seda tuleb kuidagiviisi jälgida. Ja seda rõõmu nagu kaasa elada, mida see pillimees improviseerida tunneb. Ta erineb muidugi suuresti ühest niisugusest kõigile arusaadavast lööklaulust, kus kõik on juba selge, ilma ilma kommenteerimatagi. Võttes kokku siin selle sama juttu ja, ja juttu sellest, miks te käisite ja käite kuulamas sümfooniaorkestriproove siis järelikult meeldib teile mitte saada korraga see kompu kätte, vaid näha, kuidas seda tehakse, sest selles improvisatsioonilised muusikas on ju võimalik lihtsalt jälgida, kuidas see asi nüüd tuleb ja küllap ta siis sellepärast vist ise ka nii paljusid asju olete katsunud ise teha, et ise tehes saab veel kõige paremini teada, kuidas seda tehakse. Seda küll jah, kuigi see alati õiguste kõik ikka ei jõua ise teha, see võib samastada sõnaga isetegevust. Et siiski jõuaks võimalikult palju asju ise ära teha, selleks ma siis soovin edaspidiseks jõudu tänavaga. Siis ma. Ja kui Miks? Võib-olla nüüd? Lasengi Merilo.