Nüüd aga läheb eetrisse selle aasta esimene fotokool ja stuudios Kaupo Kikkas. Ma ei hakka sulle head uut soovima soovinaga küll head jätkuvat. Taas ja ilusat jätkuvat aastat kõikidele raadiokuulajatele ja kõikidele fotosõpradele. Eelmisel aastal, kui me lõpetasime nii-öelda väiksele puhkusele läksime, siis jäi jutt pooleli Argentiina teemadel. Sa käisid seal detsembrikuus ning lubasid, et räägid meile veel, mida sa seal reisil nägid ja kus sa ära käisid. Kui me lõpetasime aasta tõesti selliste põnevate paikade nagu pumpadega, mis on üsna erilised ja üsna omanäolised maastikud, siis räägiks veel sellel aastal pisut ka ühest maailma, seitsme loodusime hulka loetavast joast, Vigo suust ja pisut kas Alta mägedest ja natukene põlisrahvastest, kes on jätnud sinna oma tugeva jälje, kes seal praegugi elutsevad. Aga kui hambad on suhteliselt vähekäidud või noh, nad on küll käidud, sinna ei ole raske pääseda, aga seal sees liigelda ja seal aega veeta on üsnagi ajakulukas ja nõuab ka teatud süvenemist, sest see ei ole selline niisugune konkreetne paiku, sõidad auto või bussiga kohale ja vaatad ringi ja, ja saadki selle informatsiooni ja vaata kätte siis järgmine paiki kua suu. Maailmaime on tõesti selline paiku või igaüks väga lihtsalt Ta lennata, loomulikult maksab see kahjuks küll palju raha, aga sellegipoolest sinna minna ja seda vaadet ja kõike seda nautida on äärmiselt lihtne. See on siis üks maailma suurematest jugadest, mis paikneb kolme riigikokkupuutepunktil Paraguay, Brasiilia ja Argentiina. Ja iga riigi poolt on see ka liginatav. Kõige suurem osa jääb siiski sedasama Argentiina poole peale. Ja eriliseks muudab siis iga suu see, et ta on tohutult suur jugade kaskaad. Ta ei ole üks konkreetne kõrge juga vaid ta on tegelikult kokk kui 2,7 kilomeetrit pikk, ehk siis 2,7 kilomeetrit laiusesse nii-öelda joaga skaadi. Eks konkreetne kaskaad, kui mõõta, nii-öelda panna mõõdulint peale pooleteistkilomeetri pikkune. Sisuliselt sa saad minna sinna selle kaskaadi sisse sinu ümber peaaegu et igal pool möllab tohutu kogus vett, tohutu võimas juga ja keskmiselt voolab sealt 1800 kuupmeetrit vett sekundis. Aga nii-öelda suurte kõrgveeaegadel on sellel ligi kümnekordne tohutu suur veemass, et kui te mõtlete selle peale paljudel kuus kodus vett kulub, kui te veenäituselt kirja panete, et siis võite mõelda, kui palju seal sekundis koskadest jugadest alla voolab. Nii et üks tõeline looduse ime, kus õnnestus ära käia ja märk maha saada, seal käib tegelikult igal aastal väga palju turiste ja agendina riigi ees mütsi maha võtma, see turistide nii-öelda süsteem on seal suurepäraselt korraldatud, selline ökoloogilist tasakaalu jälgides konkreetsed rajad, kus inimesed liiguvad ja pisut ka piiratakse seda inimeste hulka. Selles mõttes on ta selline igal juhul positiivse märgiga turistiatraktsioon. Aga midagi parata ei ole, lihtsalt mõned vaated on nii võimsad, et kogu maailm tahab sinna kokku sõita. Kas seal on ka võimalik pilti ja selles mõttes, et inimesi pildi peale? Ja loomulikult on siis teatavasti juga ise on ju selline, kuhu sa ligidale ei saa, sest et noh, see veemass tekitab juba sellise sademete või sellise pritsmete pilvekilomeetri kaugusele sinna joa alla ega päris joa peale mitte keegi ei pääse niikuinii nii pildistamisel. Ta on väga kenasti kogu see juga ilusti puhas ja looduslik, ei ole seal taustas mingeid koledaid maju ega mobiilimaistega ka tüütuid turiste. Aga näiteks kõige kuulsam koht, kuhu on siis tehtud selline spetsiaalne pikk raudrada üle mitme jõe siis selle ja üle mitme kaskaadi seda nimetatakse siis saatana kurguks või kõriks. See on siis selline auk, kus nii-öelda vesi tohutu pahina ja suurte aurupilvede saatel otse nii-öelda sügavikku kaob. Kuna see on saavutanud sellise legendi staatuse ja sinna läheb mugav rada, siis see on küll tõeline turistide hullumaja seal sisulised seisad järjekorras ja trügida siis ära vaadata, kus siis igaüks teeb endast sele tohutult vajaliku pildi sellesama veepilve taustal, et pärast kõikidele näidata, kus ta käis, et see võib-olla ei olnudki kõige meeldivam osa. Küll aga on seal näiteks jugade all mitmeid väiksemaid radu, kuhu enamus turiste kunagi ei jõua. Ja näiteks sealsamas looduspargis elab ka väga palju loomi ja need loomad on inimeste üsnagi ära harjunud, sest inimeste poolt neil ohtu ei ole. Ja nii on näiteks üks minu lausa lemmikloomadest Guatii eesti keeles väga armsa nimega ninakaru kes tõesti toimetab seal ringi lausa selliste karjade kaupa täiesti vabalt, et noh, loomulikult katsume neid loomi toita, neid ei tohi, aga aga selge on see, et mõned inimesed ikkagi kipuvad midagi oma taskust andma. Nii et on täiesti tavaline, et sa võid mõne meetri kauguselt vaadata, kuidas teed, ehk siis ninakarud toimetavad. Näiteks Amazonasele olen ma üritanud metsikus looduses korduvalt ninakaru näha, aga peale tema tegevusjälgede ei ole ma kahjuks metsikus looduses kunagi teda ennast kohanud ainult aga siis vangistuses ehk siis nii-öelda mõnes looduspargis või loomaaias. Aga mitte metsikus looduses jäli kohas, uus, palun väga pildistada, kas mobiiltelefoniga nina, karusid kui soovid, kuna see inimeste nii-öelda mass on tohutu suur, siis paratamatult tekib sellega palju prügi ja toidujäätmeid. Ja need on meelitanud sinna kohale sellised vahvad tegelased nagu varaanid, kes seal toimetavad ka täiesti inimesest häirimatult sellised meetri pikkused sisalikud. Nii et ka neid võib minna, minna väga lähedalt vaadelda ja mitmeidki muid loomi, nii et, et selles suhtes on see igu asukosk ja looduspark kindlasti põnev, et ikka tasub minna neid radasid pidi, kus ei ole suuri silte, kus ei ole kõige rohkem turiste ja garanteeritud, et tegelikult te näete alati palju rohkem. Nii, aga kus saril käisid jugade juures, peatusid? Just seal Saiks põgus peatus tehtud ja siis lennukisse istutud ja Põhja-Argentiina mägedesse lennatud ja seda ala, kuhu me lendasime, nimetatakse salt, tahaks selle linna ja maakonna järgi läksime Saltasse, kus meie eesmärk oli teha üks korralik mägimatk ja vaadata ka väga mitmeid huvid, vaid nii-öelda põlisrahvastest jäänud jälgi, mis sealkandis on. Kui üldiselt räägitakse inkade impeeriumist, siis mõeldakse ikkagi alati Peruu ja Boliivia alasid. Aga tegelikult oli kas inka impeeriumi selline väga oluline keskus, nende nii-öelda lõunapoolne keskus oli just nimelt seal Põhja-Argentiina Tšiili nurga peal enam-vähem ja seetõttu on seal tegelikult väga palju väga põnevaid jälgi ja muuhulgas näiteks ka need rahvad, kes seal praegu elavad, on nii-öelda kas nüüd päris otseselt ketšivad, aga ütleme, sketšisaate järeltulijad neid hõime on tegelikult isegi mitmeid siis kes elavad seal kõrgemates mägedes, ütleme seal 4000 meetri peale niimoodi elavad endiselt ikkagi väga, väga sellist omamoodi elu ja hoiavad väga omaette, ehk siis ei ole tavaline näiteks see, et kui mõni turist peaks sinnakanti sattuma, siis kõik inimesed sisuliselt jooksevad laiali, sest et nendel ei ole turistidega erilisi kogemusi ja kui ongi, siis mitte erilisi, häid kogemusi. Et sattudes mõnda mägikülla, no muidugi sinna ei saagi sattuda, sinna sa pead minema, eks ju, siis siis on väga-väga tüüpiline see, et keegi ei taha sinuga tegemist teha, lihtsalt mingisugusest nii-öelda kaasa tulnud hirmust, mitte et ilmtingimata valge mees kuidagi seal midagi kurja oleks teinud, rääkides siis natukene nendesamade ketšivate praeguste tänaste kitševate eelkäijatest, ehk siis tegelikult sellest samast inka impeeriumist siis sealsamas Saltas paiknevad maailma ütleks tänasel hetkel kõige huvitavamad muumiad. Ja loomulikult võib vaielda, kellele, mis muumia ja mis, mis ajastust huvi pakub, aga nad on põnevad seetõttu, et nad on kunagi ohverdatud kõrgetel mäetippudel kuskil 6000 meetri juures. Neid ei ole kunagi kuhugile maetud, neid ei ole kunagi mingil moel palsameeritutega prepareeritud. Nad lihtsalt pandi selliste spetsiaalsesse nii-öelda kivist väiksesse pühapaika või altarisse, mis laotis kividest seal üleval mäe tipus. Ja see külm ja kuiv on nad niivõrd hästi prepareerinud, et tänaseks hetkeks me võime näha näiteks nende laps, muumiate, kes sealt leiti, Juija Jako muumiat, eks nimetatakse näidena tasuvadki siis seal salto muuseumis näiteks suunurkades on näha veel kokalehtede jäljed, 500 aastat vanad kokalehepuru, täpselt on võimalik näha see, kuidas nad surmati kiviga kuklasse kõva esemega kuklasse lüües ja kõik hambad, näojooned, kogu kehaplastika, kõik on täielikult säilinud. Ei saa öelda, et ma nüüd ise oleksin mingisugune tohutu muumia ja muumiahuviline või vaataksin särav silmil mitu 1000 aastat vanu, nii-öelda Egiptuse, selliseid ma ei oskagi öelda, mis, mis tombud nende nii-öelda on loomulikult ajalooliselt olnud äärmiselt huvitavad, aga visuaalses mõttes siiski võib-olla mitte. Aga need muumiad on tõesti visuaalses mõttes äärmiselt põnevad, sa saad täiesti sellesse aega 500 aastat tagasi nende ajamasinasse hüpata, vaadata mis rõivad nad kandsid, millised nii-öelda ehted nendega koos olid sealtsamast sellest ohverdus vaid pühast paigast leitud. Ja need on ka kõige maailma kõrgeim nii-öelda siis arheoloogiline leid. Sest et üldiselt, et nii kõrgel on erinevad kultuurid üsna harva oma jälgi jätnud ja kui nad neid jälgi on jätnud, siis on sealt väga raske leida ja samuti peavad olema ka need arheoloogid tegelikult ju mägironijad, kes 6000 meetri kõrgused suudaksid kaevata ilma vigastamata erinevaid leida välja ja nii tegelikult alles mindigi neid 90.-te lõpus sealt välja kaevama nii-öelda või noh, tegelikult seda isegi kaevamiseks nimetada, kuivõrd nad olid sellises justkui sellises võiks öelda, natukene, sarnaneb nagu kaevule, kus siis suured kivid laotakse kõigepealt maa sisse, jäetakse sinna selline ruum nendesamade ohvrite jaoks ja sinna peale laotakse siis veel selline väike kivist küngas, mäekene ta näiteks ka seda neidsamu pühapaiku on tegelikult väga palju uuritud ja proovitud täpselt siis erinevate sündmuste või, või ajalooliste faktidega kokku viia. Aga üldiselt olid nüüd ikkagi ohvrid siis inkadele ehk siis nii-öelda päiksejumalapoegadele lihtsalt kuidas öelda tolle impeeriumi jumalustele. Nii et needsamad kolm last, kes siis sealt mäe otsast leiti, on välja pannud Salta muuseumisse. Nad on spetsiaalses, siis täiesti selleks ekstra leiutatud ehitatud konteineris, kus valitseb samasugune temperatuur ja kuivus, nagu valitses seal mägedes ja korraga on vaatamiseks välja pandud ainult üks muumia. Ja siis spetsiaalne, väga õrn valgus on seal. Et see on küll üks kummaline kogemus, kui sa saad vaadata justkui korraks nagu aknast tagasi 500 aasta taha. Ja kui me olime seal nii-öelda linnas oma tegevused ära lõpetanud, muumiad ära vaadanud ja natukene linnaeluga tutvunud, siis tegelikult läksime ikkagi oma mägimatkale ja ehitasime oma matka üles niimoodi, et sõitsime tegelikult öelda bussiga või sellise minifänniga kõrgele, suhteliselt kõrgesse punkti ja siis matkasime kolm päeva järjest allapoole mööda vanu inkadeid, nii et alustasime sealt ligi 4000 meetri kõrguselt ja lõpetasime siis 900 meetri kõrgusel. Aga mida te veel nägite ja kellega tuttavaks saite, sellest räägime juba järgmisel kolmapäeval.