Jätkame fotokooliga ja oleme juttudega veel Argentiinas, kus Kaupo Kikkas olid eelmisel aastal matkal ning eelmisel nädalal jõudsid oma jutuga sinnamaani, et hakkasite mägedest mööda vanu inka radu pidi alla tulema ja jõudsite, kuhu välja jõudsid. Hakkasime tõepoolest mööda neid väikseid indiaani põlisrahva külasid allapoole tulema niimoodi, et saime seal erinevate inimeste juures kodudes ööbida, see oli ka tegelikult väga põnev kogemus, seal käib väga, väga vähe turiste, mis tähendab, et igasugune selline turistide jaoks mõeldud infrastruktuur on, on täiesti olemas. Ta ja külades on tavaliselt siis üks inimene, kellel on natuke suurem kodu, kellel on siis mõni tuba, kuhu ta saab mõjutada siis ka neid väheseid turiste, kes sinna jõuavad. Ja seetõttu tegelikult saad sa nii-öelda ööbidaja olla seal elu enda keskmes, et sa ei pea ennast kuidagimoodi sellise turistina kuskil hotellis tundma, sest see ei olegi üldse lihtsalt võimalik. Ja niimoodi mööda neid külasid allapoole, sealt ülevalt järjest hakkasime tulema ja näiteks kui hästi kuulsad paigad, inkade paigad teatavasti andis matšubitsu Peruus ja sinna sinna siis lähevad sellised kuulsad inka rajad, mida tõesti külastavad aastas kümned kümned tuhanded turistid, rääkimata matšibitsust endast, mida ta külastab lausa iga päev. Kuigi kuigi tegelikult ei tohiks aga kohati kuni 10000 turisti päevas siis Argentiinas, Põhja-Argentiinas on need rajad täiesti käimata, kõik needsamad inkadeed. Sa hakkad aimama seda maastikku silmadega ühel hetkel paremini lugema, sa näed, kuidas need inkadeetselt lähevad, kuidas need kiviaiad lähevad, nii et see on seesama, kõik, seesama suur inkade kultuur, kes ulatas siis lõunapunktist sinna nii-öelda Põhja-Argentiinasse välja ja needsamad inkadeed, mis siis tõesti tuhanded kilomeetrid kulgesid mööda anda. Ja lõpuks jõudsime välja ühte pisikesse külla, millel nimeks San Francisco, noh, väga tavaline on siis see, et sellised väiksed külad kannavad erinevaid, kas siis nii-öelda pühakute nimesid või piiblist pärit nimesid või lihtsalt suurte linnade nii-öelda väikseid, suurte linnade nimesid. Siis San Franciscos oli meie meelde matka lõpppunkt, kus me sõitsime pärast lõpuks oma minivanniga tagasi Buenos Airesesse. Aga mis oli seal äärmiselt põnev, oli see, et seal on üks selline maa liheta poolt peaaegu peitu kadunud org kuhu kunagi läks ka korralik matkarada, aga tänaseks on juba seal need mäeküljed nii järsuks muutunud, et sealt lõpus tuli lausa natukene köiega mööda mäekülge laskuda et sinna peidetud orgu jõuda ja seal on äärmiselt ilus ja fotogeeniline, selline termaal bassein, kus siis tõesti vees vahelduvad kõik mõeldavad värvitoonid, vesi ise on siis selline hele helesinine nagu, nagu peidetud laguun mõnes filmis ja samas seal sees siis elavad täiesti spetsiifilist liiki vetikad, kes selles väävlivees on suutelised elutseb väga huvitava värvuse välimusega. Samamoodi väävlivesi jätab kivi peale, kust ta voolab üle erinevaid värvivarjundeid. See värvispekter on tõesti sellisest kärts oranžist, rohelisest sinisest ja see kõik on peidetud siis niimoodi mägede vahele. Selline looduslik väike pisike paradiis, nii et selliste kohtade leidmine on alati noh, tõelise kogemus, et kui sa oled, oled vaadanud ära kõik need loodusimed, igua suujoad ja kõik muud asjad, siis sa leiad äkki ühe paiga, mida ei ole mitte ühegi kaardi peal, kus käib väga, väga harva üldse mõni inimene, mis on aastatuhandeid isekeskis seal olnud, maanihked on seda maad seal liigutanud, vesi on oma sängi muutma. No ja sa avastad ennast sellesama helesinise vee keskelt, siis sa saad aru, et see ongi tegelikult see nii-öelda kvintessents ehk siis näha midagi, mida ei ole inimese käsi muutnud ja oma käe järgi ära suunanud ja seal nii-öelda tõesti tegelikult jällegi üks pisike looduse ime. Et see oli tegelikult üks väga ilus punkt meie reisile ja see 600 meetrit nii-öelda mööda mäekülge alla ja pärast tagasi ülesminek minemist, mis ei olnud minu jaoks sugugi lihtne, oli igal juhul igat sammu väärt, mis, mis sealt alla ja ülesse tehtud. Mind huvitasid veljed, inimesed Sa küll ütlesid, et nad on sellised pelglikud, hoiavad omaette ja ega välja väga ei tule, et võõrastega rääkida. Aga need mõnedki, keda te nägite seal, et. Ma ei tea, võib-olla rumal küsimus, aga kui sa vaatasid seda muumiat ja neid inimesi, kes seal kohapeal on, kui palju nad on nagu muutunud või? Nüüd on seal tõesti päris kõrgel, ütleme seal 4000 meetri kõrgusel, need on need sellised korjatajate Kaljaste külad ja need inimesed näevad absoluutselt täielikult samasugused nii-öelda põlisrahva moodi välja. Ja nagu me teame ja me oleme ka ennem siin saates maininud, on ju tegelikult ikkagi kõik kauges pikas plaanis Aasia päritolu, nii et näiteks sealsamas üleval mägikülades liikudes näiteks tekkis mul korduvalt selline nagu tunne, nagu oleks Nepaalis ehk siis sellised kergelt monoliitsed silmad, nende kogu nende nahk ja keha on kohandunud sellistele väga äärmuslikele tingimustele, sest et seal 4000 meetri kõrgusel on ju neil tegelikult ikkagi seal kuni miinus 30 kraadi. Samas teisest küljest jälle võib seal olla päikse käes äärmiselt äärmiselt palav ja mis on kõige raskem inimesele harjuda, et see öö ja päeva temperatuuri kõikumine võib samuti olla näiteks nullist 30-ni või miinus 10-st 20-ni. Ja neil ei ole majadel ju mitte mingit kütet, nendele isegi korstent, et neil on ainult suitsuaukus sisse, suits välja läheb ja ööseks võetakse endale kolm alpaka teki peale ja nii, tegelikult on need sellised väga kiftid ja vintsked, uhked inimesed, kes sellele kõigele vastu peavad ja kes on selle näiteks sellele elustiilile truuks jäänud. Ja ega seal on kõik samad mured nagu Eestis tegelikult kes tahaks ise elada nii-öelda raskelt raskel viisil, kui on võimalik elada lihtsale kergemal viisil. Loomulikult on seal arstiabiga kehvemini, loomulikult ei ole seal igal pool koole, nii et samamoodi kolitakse sealt ülevalt oma elud madalamates paikadesse, kus on juba linnad, suuremad külad. Aga siiski need inimesed, kes on otsustanud sinna jääda, need on, need on tõesti ikkagi väga sellised uhked põlisrahva järeltulijad, ehk siis täiesti kindlasti puhas põlisrahvas. Et nad küll igapäevaselt üldiselt siiski räägivad hispaania keelt niimoodi, nagu, nagu riik on ette näinud, aga omavahel on väga tavaline, et omavahel vesteldes vahetatakse mõtteid ka siis vastavalt omas keeles. Need on huvitavad põnevad inimesed ja ega meil ei olnud sellel reisil, see oli puhas loodusreisija, meil ei olnud aega nii-öelda inimestega piisavalt pikalt sotsialiseerida, et nad ka natuke rohkem meid juba omaks võtaksid. Ja seetõttu ei saa salata, tõesti, tänavad, kui, kui meie tänavale valge mees tänavale ilmus, siis oli hetke tänav oli tühi. Inimesed olid omad oma hoovidesse oma oma pisikesse majakesse ära läinud või üldse aas pöörasid näiteks tavaline oli see, et keegi tuleb selle vastu, ta pöörab lihtsalt jalapealt ümber, läheb minema, et mittesuga kokku saada. Ja tõesti, käsi südamel, meie kindlasti põhjustanud sellist käitumist mitte mingil moel, aga lihtsalt see käib nagu nende uhkusega koos, et neil ei ole vaja tegelikult selle valge inimesega tegemist teha ja nende elu ei sõltu mitte mingil moel sellest valgest inimesest. Sellist kiusatust, et tahaks mõned käski, et küsida, et kas tohib pildistada. Mis siin salata, teks käte jalgade abiga sai seda nii mõnelgi korral tehtud ja tegelikult mõned inimesed, kellega sa kokkupuude pisut juba pikem oli näiteks mõni proua, kes peab poodi, müüb seal esmatarbekaupu või, või näiteks üks proua, kelle juures me ööbisime, kellel oli selline suurem majapidamine suuremana pidamine tähendab seda, et talle endale üks tuba ja kaks tuba siis veel lisaks, kuhu siis said turistid ennast majutada? Nemad ikkagi loomulikult olid sellest pigem meelitatud, sest need on need inimesed, kes on sedasama lääneliku mõttemaailma valge inimesega pisut rohkem kokku puutuda. Ja samamoodi neil on ka kasu sellest valgest inimesest, sest et lõppude lõpuks, kui sa nii-öelda arendad seal vägikülas turismi, ehk siis paned oma tuppa voodisse, kedagi magama, siis tähendab sul igal juhul ju ka sissetulekut. Nii et need inimesed, kes on pisut, et pisut rohkem harjunud võõrastega, need loomulikult ikkagi lubasin ennast pildistada. Aga ikkagi sellised, mida nii-öelda selline autentsem, mida puhtam tegelane, seda vähem ta sellest huvitatud oli, nii et ka väga-väga paljud näitasid käega, et nad ei soovi seda või, või andsid märku, et pigem mitte. Selge aitäh sulle, Kaupo Kikkas täna ja kohtume nädala pärast.